) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida
lg 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette.
lg 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse
lg-s 1 sätestatud elatise miinimumsuurusest, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (vt nt Riigikohtu
lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.
lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on
lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla
lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on
Mõjuvaks põhjuseks võib
lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Praeguses asjas ei ole kostja esile toonud, et ta on töövõimetu või et temal on teine laps, kes vajab samuti tema ülalpidamist. 3
p 1 järgi igal juhul, st alaealine laps on perekonnaseaduse mõtte järgi abivajav isik, kellel on õigus saada ülalpidamist. Elatisenõude esitamisel esindab teda teovõime piiratuse tõttu
Täisealiseks saanud lapse puhul tekib vanemal
p 2 või p 3 järgi ülalpidamiskohustus üksnes juhul, kui on täidetud ka muud seaduses sätestatud tingimused. Nõudeid saab täisealine laps esitada kohustatud vanema vastu aga ise, st laps saab ise otsustada, kas ta esitab täisealiseks saamisel elatisenõude vanema vastu või mitte.
p 2 järgne elatisenõue on iseseisev nõue, mitte n-ö
Nende nõuete aluseks olevad asjaolud on erinevad. Olukorras, kus nõude esitamise ajal ei ole ülalpidamiskohustust tekkinud (laps ei ole veel täisealiseks saanud ja ei ole teada, kas täisealise lapse ülalpidamisõiguse aluseks olevad
p-des 2 või 3 nimetatud asjaolud üldse saabuvad), ei saa kohus tuvastada ülalpidamisnõude aluseks olevaid asjaolusid, sh seda, kas isikul on õigus saada ülalpidamist ja millises ulatuses on tal õigus seda saada. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Menetluskulude jaotus Menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kostja kanda. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). Hageja lepinguline esindaja Anastasia Nezgovorova esitas 15. märtsil 2016 menetluskulude nimekirja, mille järgi ta palub kostjalt XXX hageja XXX kasuks välja mõista menetluskulud 150 eurot (1,5 tundi) hagiavalduse ettevalmistamise ja kohtusse esitamise eest ning 75 eurot (45 min) hageja seisukoha esitamise eest kostja vastusele. Kohus leiab, et menetluskulude nõue on põhjendatud osaliselt. Elatise suurendamise nõudes hagiavalduse esitamine ei ole õiguslikult keerukas ega aeganõudev. Kohtu kodulehel on täidetav hagiavalduse vorm lapsele elatise väljamõistmiseks, mille esitamisest piisab. Kindlasti ei saa elatise hagi esitamisele kuluda koos asjaoludega tutvumisega üle ühe tunni. Seega rahuldab kohus õigusabikulu väljamõistmise taotluse 1 tunni ja 45 minuti, s.o 175 euro ulatuses. Hageja lepinguline esindaja on palunud mõista kostjalt hageja kasuks viivised menetluskulude summalt mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras, arvestades esimeses järjekorras tasutuks viivised ja teises järjekorras põhivõlgnevuse. Kohus selgitab hageja esindajale, et selliselt menetluskulude viivise väljamõistmist tsiviilkohtumenetluse seadustik siiski ette ei näe. Kohtu hinnangul on hageja esindaja ilmselt pidanud silmas TsMS § 177 lg-s 4 sätestatut, mille kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.