← Eesti

3-16-31/11

KOHTUMÄÄR US Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tiina Pappel ja Einar Vene

  1. veebruar 2016, Tartu Haldusasi Jaak Reinomägi taotlus riigi kulul õigusabi saamiseks Tartu Halduskohtu
  2. jaanuari
  3. a määrus Jaak Reinomägi määruskaebus Kirjalik menetlus Määruskaebuse esitaja Jaak Reinomägi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamine Menetlusosalised 3-16-31 RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
  4. jaanuari
  5. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  6. Jaak Reinomägi esitas
  7. jaanuaril 2016 Tartu Halduskohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks. Taotleja esitas
  8. oktoobril 2015 Viru Vanglale taotluse, milles soovis, et Viru Vangla tagaks taotlejale tööhõives osalemise võimaluse. Viru Vangla tagastas
  9. novembri
  10. a otsusega nr 6-10/30471-2 nimetatud taotluse.
  11. jaanuari
  12. a käskkirjaga nr 6-1/4 tunnistas vangla taotluse tagastamise kehtetuks.
  13. detsembril 2015 esitas taotleja Viru Vanglale vaide
  14. novembri
  15. a otsuse kehtetuks tunnistamiseks. Viru Vangla jättis taotleja vaide
  16. jaanuari
  17. a vaideotsusega nr 6-12/343-2 rahuldamata, kuna vangla oli
  18. novembri
  19. a otsuse juba omaalgatuslikult kehtetuks tunnistanud.
  20. Kohus tegi kindlaks, et
  21. jaanuaril 2016 esitas taotleja Viru Maakohtusse taotluse riigi õigusabi saamiseks kuriteokaebuse esitamiseks ja kohtueelseks menetluseks kohtuasjas nr 1-16-
  22. Taotluse asjaolud kattusid halduskohtule esitatud taotluse asjaoludega.
  23. Tartu Halduskohtu
  24. jaanuari
  25. a määrusega jäeti J. Reinomägi riigi õigusabi taotlus rahuldamata riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p-de 1 ja 5 alusel, kuna halduskohtu hinnangul oli taotleja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene ja samuti oli taotleja võimeline ise oma õigusi kaitsma. Halduskohus käsitles halduskohtule esitatud taotlust kui taotlust saada riigi õigusabi halduskohtule esitatava kaebuse koostamiseks ja halduskohtumenetluses osalemiseks ning ei edastanud taotlust osaliselt lahendamiseks maakohtule. Halduskohtu hinnangul võis taotlust mõista kahel viisil: esiteks nii, et taotleja soovis saavutada oma
  26. oktoobri
  27. a taotluse rahuldamist ning teiseks nii, et taotleja arvates alandati selle taotluse menetlemisel tema väärikust ja ta soovis esitada sellest tuleneva nõude. Halduskohus leidis, et kummalgi juhul ei olnud taotlejal kohtusse pöördumise õigust. Kuna vangla tunnistas
  28. oktoobri
  29. a taotluse tagastamise kehtetuks, puudus haldusakt, mille kohta taotleja oleks saanud nõude esitada. Halduskohus selgitas, et kui taotleja leidis, et haldusmenetluse käigus rikuti tema õigusi, siis peab taotleja esmalt esitama vaide või kahju hüvitamise taotlus vanglale. Halduskohus asus seisukohale, et taotluses toodud asjaoludel ei saanud kaebaja esitada kaebust, mida halduskohus oleks saanud menetleda. Lisaks tuvastas halduskohtus, et taotleja on alates
  30. jaanuarist 2015 iseseisvalt esitanud mitmeid kaebusi, määruskaebusi ja taotlusi ning on nii neis kui ka käesolevas taotluses toonud esile oma nõude aluseks olevad asjaolud, esitanud põhjendused ja kirjeldanud läbitud haldusmenetlust, samuti läbinud iseseisvalt kohtueelse vaidemenetluse. Seetõttu asus halduskohus seisukohale, et kaebaja on võimeline ise oma õigusi kaitsma. Halduskohus tõi välja, et halduskohtul lasuva uurimispõhimõtte kohaselt peab kohus vajadusel kaebajat suunama ja abistama ning et uurimispõhimõttest tulenevalt selgitab halduskohus enda initsiatiivil välja kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud, seadusesätted ning võimaliku kohtupraktika. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  31. J. Reinomägi esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu
  32. jaanuari
  33. a määruse tühistada. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt taotles J. Reinomägi riigi õigusabi selleks, et esitada halduskohtule kaebus seoses sellega, et Viru Vangla tagastas taotleja taotluse töö saamiseks. Tööd vajab taotleja selleks, et tasuda halduskohtule kaebuste esitamisel riigilõiv. Taotleja leiab, et riigi õigusabi taotluses toodud asjaoludel on tal võimalik halduskohtule esitada selline kaebus, mida kohus menetleda saab, kuna vaideotsuses oli kirjas, et kui isik leiab, et vaidemenetluses on rikutud tema õigusi, võib ta pöörduda 30 päeva jooksul halduskohtusse. J. Reinomägi leiab, et vaidemenetluses alandati tema väärikust. Taotleja hinnangul ei tagatud
  34. jaanuari
  35. a vaideotsusega talle Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 15 sätestatud õigust otsida ja teha tööd. Samuti ei tunnistanud Viru Vangla
  36. jaanuari
  37. a vaideotsuses, et taotlejal takistati tema õigusi kasutada, kui ei võimaldatud talle tööd selleks, et ta saaks riigilõivu tasuda ning et seeläbi pandi toime rikkumine. Taotleja hinnangul ei oma tähtsust see, et
  38. novembri
  39. a otsus kehtetuks tunnistati, kuna kaebajal puudub nüüd võimalus seoses esitatud taotlusega tasuda halduskohtule riigilõive. Kaebaja toob välja, et ta on läbinud käesolevas asjas kohtueelse vaidemenetluse. Samas ei tõenda see kaebaja hinnangul seda, et ta oleks iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses oma õigusi kaitsma. Kaebaja leiab, et sellise järelduseni saab jõuda ainult vabaduses viibivate isikute puhul, sest temal kui kinnipeetaval ei ole võimalik oma õigusi enda äranägemisel kaitsta, kuna vangla reeglid ei võimalda seda. Taotleja hinnangul on halduskohus põhjendamatult piiranud taotleja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 47 tulenevat õigust saada nõu ja kaitset ning olla esindatud. Taotleja on seisukohal, et halduskohus on jätnud tähelepanuta taotleja väite, et ta ei ole füüsiliselt, vaimselt ega materiaalselt võimeline oma õigusi kaitsma. Taotleja lisab, et ka käesoleva määruskaebuse koostas ta iseseisvalt, kuid oli sunnitud seda tegema peavaluga. Taotleja väidab, et halduskohtu
  40. jaanuari
  41. a määrus on vastuolus demokraatliku riigi põhimõtetega ning rikub riigi kohustust tagada igaühele probleemideta õiguste kohtulik kaitse. Taotleja tugineb ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituse Rec

(2006)2 p-le 23.1, mille kohaselt on kõikidel vangidel õigus õigusabile. Taotleja hinnangul on
  1. jaanuari
  2. a määruse näol tegemist tema väärkohtlemise ja diskrimineerimisega ning see ei saa olla Euroopa Liidu liikmesriigi legitiimseks eesmärgiks. 2 2 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
  4. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu
  5. jaanuari
  6. a määruses esitatud seisukohtadega ega pea neid vajalikuks korrata (halduskohtumenetluse seadustiku § 203 lg 1 ja § 201 lg 4). Ükski määruskaebuses esitatud väidetest ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks. Vastuseks määruskaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
  7. Taotleja on määruskaebuses leidnud, et halduskohus on eiranud Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega Rec
(2006)2 kinnitatud „Euroopa vanglareeglistiku“ p-i 23.1, mille kohaselt on kõikidel vangidel õigus õigusabile. Euroopa vanglareeglistiku normid ei ole küll õiguslikult siduvad, kuid Riigikohtu praktika kohaselt tuleks neid käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (Riigikohtu 07.04.
  1. a otsus asjas nr 3-3-1-510, p 19). Euroopa vanglareeglistiku p 23.1 kohaselt on kõigil vangidel õigus õigusabile. Nimetatud sätte sõnastustest ei saa aga järeldada, et kinnipeetavatele peab olema tagatud tasuta õigusabi. Riigi poolt tagatava õigusabi liigid ja sellise õigusabi saamise kord on Eestis reguleeritud riigi õigusabi seadusega. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei ole riigi õigusabi andmine lubatud, kui taotleja on ise võimeline oma õigusi kaitsma. RÕS § 7 lg 1 p 5 kohaselt ei ole riigi õigusabi andmine lubatud, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et käesoleval juhul on taotleja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene ja taotleja on võimeline ise oma õigusi kaitsma. Seega on halduskohus õigesti viitega RÕS § 7 lg 1 p-dele 1 ja 5 jätnud kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul puudub käesoleval juhul alus pidada nimetatud normi kohaldamist kaebaja suhtes põhiseadusega vastuolus olevaks.
  2. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
  3. jaanuari
  4. a määrus muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits 3 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel 3 /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.