Obsah (9)

§ 90§ 185§ 133§ 12§ 136§ 235§ 201§ 108§ 118

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised

) § 133 lg 1 ning ebaõigesti määranud asja läbivaatamiseks lihtmenetluses. Antud asjas kõne all olev rikkumine ei ole kaebaja hinnangul väheoluline ning asja hind ületab 200 eurot. Samuti on Tartu Ringkonnakohtu 08.09.

1. a määruse allkirjastanud kohtuametnik, kellel puudub pädevus otsustada asja lahendamist lihtmenetluses, ning selle küsimuse peab lahendama kohus ise. Kaebaja esitas vastuväite ka Tartu Ringkonnakohtu 08.09.
2. a määruses kohtuametniku poolt esitatud sõnakasutuse ja kaebuse ebaõige tõlgendamise osas. Kaebaja hinnangul on alusetu ja moonutatud määruses esitatud järgmine väide: „… asja materjalidest nähtuvalt seisneb kaebaja inimväärikuse alandamine selles, et vanglaametnikud on kaebaja sõnul kasutanud temaga suheldes agressiivsemat kõneviisi ning tõstnud häält, tuleb…“. Kaebaja sõnul ei ole ta kaebuses midagi sellist väitnud ning agressiivse kõneviisi asemel alandas üks vanglaametnik kaebajat teise vanglaametniku juuresolekul. Samuti toimus vanglaametniku poolt kaebaja mõnitamine ja tema kogelemise üle naermine. RINGKONNAKOHTU SELGITUSED
3. Esmalt lahendab kohus vastuväite kohtu tegevusele (I) ning esitab seejärel oma seisukohad Tartu Halduskohtu 13.05.
4. a otsuse õiguspärasuse ja kaebaja apellatsioonkaebuse osas (II). I 5.

§ 90

kohaselt võib menetlusosaline esitada vastuväite kohtu tegevusele menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Vastavalt

§ 90lg 1 teisele lausele lahendab kohus vastuväite määrusega.

Eelnevast tulenevalt on menetlusosalisel õigus esitada vastuväide kohtu sellisele tegevusele, mis on sooritatud menetluse juhtimisel, ning menetlussätte rikkumisele. Kuigi kaebaja sõnul esitab ta vastuväite ka ringkonnakohtu 08.09.2015. a määruses kohtuametniku poolt esitatud sõnakasutuse ja kaebuse ebaõige tõlgendamise osas, ei ole ringkonnakohtu hinnangul nimetatud tegevuse peale vastuväite esitamine

§ 90lg 1 järgi lubatud.

Kaebaja ei ole välja toonud, millist menetlusnormi on kohus rikkunud, kui kasutas 08.09.2015. a määruses kaebaja poolt välja toodud väljendit. Samuti ei saa ainuüksi korraldavas määruses kohtu poolt selgituste esitamist pidada menetluse juhtimiseks. Seega ei ole kohtu sõnakasutuse kohta esitatud väidete osas täidetud

§ 90

lg-s 1 sätestatud tingimused kohtu tegevusele vastuväite esitamiseks ning kaebaja vastuväide tuleb selles osas jätta vaatamata. Kohus märgib täiendavalt, et neid kaebaja väiteid võtab kohus arvesse tema täiendavate seisukohtadena, mille esitamiseks oli tal 08.09.2015. a määruse kohaselt ka õigus. 6. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja vastuväide ülejäänud osas põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.

§ 185

lg 2 ja

§ 133

lg 1 kohaselt võib kohus asja läbi vaadata oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, kui kaebusega kaitstava õiguse rikkumine on väheoluline, ning õiguste rikkumine loetakse väheoluliseks eelkõige siis, kui vaidlusalune hüve on varaliselt hinnatav ja selle väärtus ei ületa 200 eurot. Riigikohtu halduskolleegium on

§ 133

lg 1 kohaldamise osas selgitanud, et õiguse rikkumise olulisus sõltub sellest, millise kaaluga õigushüvesse (nt elu, tervis, vabadus) ja kui intensiivselt on sellesse väidetavalt sekkutud. Kui tegemist on kaaluka õigushüvega ja sellesse võidakse olla intensiivselt sekkutud, ei saa lihtmenetluse eeldust lugeda täidetuks ka juhul, kui varaliselt hinnatava vaidlusaluse hüve väärtus ei ületa 200 eurot. (RKHKo 28.01.2014, nr 3-31-80-13, p 11) Tartu Ringkonnakohus on käesolevas asjas 08.09.2015 tehtud määruses selgitanud, et kuigi kaebaja poolt nõutav kahju hüvitamise summa ületab

§ 133

lg-s 1 märgitud väärtust, ei saa siiski tegeliku asjas vaidluse all oleva hüve väärtust pidada suuremaks kui 200 eurot. Samuti on kohus nimetatud määruses märkinud, et kaebaja õiguste 2 riivet tuleb kaebuses kirjeldatud asjaoludel pidada

§ 133lg 1 mõttes pigem väheoluliseks.

Kohus jääb käesolevas määruses selle seisukoha juurde ning leiab täiendavalt, et kohtule kirjeldatud asjaoludest tulenevalt ei saa asuda seisukohale, et vaidluse all olevasse kaebaja õigushüvesse – inimväärikus – oleks intensiivselt sekkutud. Kaebaja sõnul alandasid teda ühe vanglaametniku poolt teise vanglaametniku juuresolekul lausutud sõnad „Noh, mis sa nüüd kokutad, ei saa öelda, mida tahad!“ ning kaebaja üle naermine. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodu võis kaebajale küll kaasa tuua teatava ebamugavustunde ning ta võis tunda end puudutatuna, kuid väited intensiivsest psühholoogilisest kannatusest ja alandusest ei ole usutavad. 7. Põhjendamatu on kaebaja vastuväide ka osas, milles kaebaja leiab, et kohtuametnikul puudus pädevus otsustada asja lahendamist lihtmenetluses ning selle pidi lahendama kohus ise. Tulenevalt

§ 12

lg-st 1 võib asja lahendamist ettevalmistava või muu korraldava määruse, mille peale ei saa seadusest tulenevalt edasi kaevata, sealhulgas kaebuse menetlusse võtmise määruse, kaebuse või muu avalduse käiguta jätmise määruse ning määruse tähtaja andmise ja pikendamise kohta teha ka vastavalt kohtu kodukorrale selleks pädev kohtuametnik. Tartu Ringkonnakohtu kodukorra § 8 p 4 kohaselt on

§ 12

lg-s 1 nimetatud pädevus asja lahendamist ettevalmistavate ja muude korraldavate määruste tegemiseks kohtu esimehe abil, vanemkonsultandil ja konsultandil. Vastavalt kohtute seaduse § 1251 lg-le 2 on kohtujurist pädev tegema ka neid toiminguid ja lahendeid, mida kohtumenetluse seaduse kohaselt on pädev tegema kohtunikuabi või muu kohtuametnik.

§ 136

lg-le 1 teeb kohus asja läbivaatamise kohta lihtmenetluses korraldava määruse, milles ühtlasi tehakse teatavaks kohtu koosseis ja selgitatakse menetlusosalise õigust olla kohtu poolt ära kuulatud. Nimetatud sättest ega ka teistest halduskohtumenetluse seadustiku sätetest ei tulene, et tegemist oleks edasikaevatava määrusega. Samuti ei ole tegemist asja edasist menetlust takistava määrusega. Seega on

§ 136lg 1 alusel tehtud Tartu Ringkonnakohtu 08.09.2015.

a määruse näol tegemist korraldava määrusega, mille peale ei ole pooltel

§ 235

lg 1 kohaselt õigust esitada määruskaebust ja mida on seetõttu tulenevalt

§ 12lg-st 1 pädev allkirjastama ka kohtuametnik.

II 8.

§ 201

lg 5 järgi võib ringkonnakohus teha lihtmenetluses otsuse ilma kirjeldava ja põhjendava osata, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: 1) apellatsioonkaebus jääb rahuldamata; 2) põhjendused apellandi poolt apellatsioonimenetluses esitatud väidetega mittenõustumise ja tema viidatud tõendite mittearvestamise kohta sisalduvad ammendavalt ja selgelt haldusaktis, vaideotsuses, kaebuse või apellatsioonkaebuse kohta esitatud vastuses või halduskohtu otsuses; 3) kohus järgib

§ 201

lg 5 punktis 2 viidatud põhjendusi, osutades otsuses nendega nõustumisele,

§ 201lg-le 5 ja dokumendile, kus põhjendused sisalduvad.

Antud juhul peab ringkonnakohus võimalikuks teha asjas otsuse

§ 201lg 5 alusel ilma kirjeldava ja põhjendava osata.

1. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on kaebuse põhjendatult rahuldamata jätnud ning apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puuduvad alused. Kaebaja on halduskohtule esitatud kaebuses (tl 1-15) palunud Viru Vanglalt välja mõista mittevaralise kahju hüvitis summas 300 eurot seoses 30.11.2010 vanglateenistuse ametniku poolt tema solvamise, mõnitamise, au ja väärikuse alandamisega. Kaebuse kohaselt vestles kaebaja 30.11.2010 Viru Vangla valvuriga kohtuistungile kaasavõetavate isiklike esemete teemal. Vestluse juurde tuli ka inspektorkontaktisik, kes teatas, et kaebaja ei tohi isiklikke hügieenivahendeid kaasa võtta. Kaebaja teatas selle peale, et kirjutab pöördumisse, et inspektor-kontaktisik keelas tal hügieenivahendeid kaasa võtta ja valvur on selle tunnistajaks. Inspektor-kontaktisik ütles 3 seejärel, et siis teeb ka valvur kaebaja suhtes ettekande ja tema on tunnistaja. Kaebaja sõnul oli ta sellisest ametniku käitumisest rabatud, sai šoki, hakkas üle keha värisema ning jõudis veel öelda, et selline kinnipeetava ees valvuri käskimine alusetu ettekande koostamiseks on lubamatu ning see on kaebaja alandamine. Kaebaja oli psüühiliselt endast nii väljas, et tal kadus hääl ja ta hakkas vapustusest kogelema. Seda nähes ütles inspektor-kontaktisik kaebajale: „Noh, mis sa nüüd kokutad, ei saa öelda, mida tahad!“. Selline inspektorkontaktisiku poolne mõnitamine oli kaebajale veelgi alandavam ning kaebaja tundis end häbistatuna. Tegemist ei olnud pelgalt märkuse tegemisega, vaid inspektor-kontaktisik mõnitas ja alandas kaebajat tema üle naerdes. Kaebaja tundis enda inimväärikuse sügavat riivamist ega suutnud enda kaitseks midagi öelda. Kaebaja kogus end ning palus siis valvuril kutsuda arst. Mõne aja pärast kaebaja juurde tulnud meditsiinitöötajad fikseerisid kaebajal närvilisuse, käte värina ning kukla piirkonnas valu esinemise ning kaebajale anti palderjanitinktuuri (tl 18). Kaebaja hinnangul on vangla eeltooduga tekitanud talle süüliselt hüvitamist vajavat mittevaralist kahju ning antud õigusvastast tegevust kaebaja suhtes tuleb kompenseerida ainult rahaliselt, mis looks kaebajale mingiks perioodiks materiaalse heaolu ning oleks kompensatsioon alanduse, solvamise, nördimuse, närveerimise, šoki, meeleolu languse, pea- ja südamevalu, hingeliste ja psüühiliste kannatuste ning kogu üle elatu eest. Kaebaja ei võta Viru Vangla poolt kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses (tl 23-23p) esitatud vabandust vastu, kuna see on ennast õigustav ja kaebajat süüdistav ning ei anna kaebajale ei emotsionaalset leevendust ega hüvita põhjustatud moraalset kahju.
2. Halduskohtu 13.05.
3. a otsuses (tl 61-63), Viru Vangla 20.01.
4. a otsuses nr 616/243-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise kohta (tl 23-23p), vangla 19.03.
5. a vastuses kaebusele (tl 43-45) ning vangla 08.07.
6. a vastuses apellatsioonkaebusele (tl 86-87) on ammendavalt selgitatud, miks kaebaja nõue ei kuulu rahuldamisele. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata, kuid peab vajalikuks vastata apellatsioonkaebuses esitatud väidetele.
7. Apellatsioonkaebuses väidab kaebaja, et ei oma tähtsust, millise eesmärgiga inspektorkontaktisik kaebaja kogelemise ja väljendamisraskuste üle naeris ja mõnitava lause lausus, kuna selline teguviis oli kaebajat alandav, solvav ja inimväärikust riivav. Ringkonnakohus selgitab, et väidetava kahju põhjustanud isiku tegevuse eesmärk omab tähtsust süü olemasolu hindamisel, mis on riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 alusel rahalise hüvitise määramise üheks eelduseks. Selleks, et isikuõiguste riive isiku alandamise ja solvamise näol langeks RVastS § 9 lg 1 kaitsealasse ning tingiks rahalise hüvitise määramise, peaks olema tegemist pahatahtliku ründega eesmärgiga solvata või alandada ohvrit. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et antud juhtumi asjaolud ei anna aga alust väita, et vanglaametniku eesmärgiks oleks olnud kaebajat alandada. Seetõttu puudub antud juhul ka alus heita vanglaametnikule ette Viru Vangla direktori 25.03.
8. a käskkirjaga nr 1.1-1/61 kinnitatud Viru Vangla kodukorra punkti 9.1 rikkumist, mille kohaselt vanglateenistuja väljendub suhtlemisel kinni peetava isikuga korrektselt ja viisakalt, ning keelatud on kinni peetava isiku solvamine või alandamine. Asjaolu, et vanglaametnik naeris ja ütles kaebajale vaidlusalused sõnad teise ametniku kuuldes, ei muuda kohtu hinnangul tema tegevuse võimalikku mõju kaebajale sellisel tasemel kannatuseks, mis tooks kaasa kaebajale rahalise hüvitise väljamõistmise RVastS § 9 lg 1 alusel. Tegemist võis olla küll mittevajaliku konstateeringuga, kuid kaebaja väited selle tagajärjel tekkinud intensiivsest hingelistest üleelamistest ja alandusest ei ole usutavad. Ka meditsiiniosakonna poolt fikseeritu ei anna alust asuda vastupidisele seisukohale. Ühekordne närvilisuse fikseerimine ei anna veel tunnistust intensiivsetest hingelistest kannatustest. Samuti ei ole käesolevas asjas vaidluse all olev olukord võrreldav kaebaja poolt viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu 01.07.
9. a lahendis nr 36629/10 asjas Saba vs Itaalia käsitletuga. Nimetatud kohtuasjas pidas Euroopa 4 Inimõiguste Kohus kinnipeetavate inimväärikust alandatuks situatsioonis, kus neile tekitati emotsionaalset pinget, mille tulemusena tekkis neil hirm enda saatuse pärast.
10. Kaebaja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et kui kohus leidis, et vastustaja esitas vabanduse, oleks kohus pidanud kaebuse rahuldama vähemalt selles osas. Samas ei ole kaebaja hinnangul tegemist siira vabandusega, see on esitatud ennast õigustavalt ning sellel puudub kaebaja jaoks igasugune heastav toime. Kaebaja kahjunõude rahuldamata jätmise otsuses (tl 2323p) on vastustaja tõepoolest märkinud järgmist: „Viru Vangla vabandab, kui taotluse esitaja end M. Bendi poolt öeldust halvasti tundis, kuid rahalise hüvitise nõue ei ole põhjendatud“. Eeltoodust nähtuvalt ei ole kahtlust, et Viru Vangla on kaebaja ees kirjalikus vormis vabandanud. Asjaolu, kas vangla on teinud seda siiralt või ennast õigustades, ei muuda vabandamise fakti, ning kuivõrd see on esitatud kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses, on loomulik, et samas dokumendis on vastustaja esitanud ka selgitused, miks ta ei pea kaebajale rahalise hüvitise maksmist põhjendatuks. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et tulenevalt vabandamisest oleks halduskohus pidanud kaebuse osaliselt rahuldama. Kuigi Riigikohtu halduskolleegiumi praktikast tulenevalt võivad hingelised üleelamised mõnedel juhtudel olla heastatavad ka teiste vahenditega kui rahaline hüvitamine (vt nt RKHKm 20.10.2011, nr 3-3-1-43-11, p 18; RKHKo 11.12.2009, nr 3-3-1-80-09, p 12; RKHKo 05.10.2006, nr 3-3-1-44-06, p 13-14), ei kohustanud vangla poolt kaebaja ees vabandamine halduskohut kaebuse osaliseks rahuldamiseks. Halduskohus on otsuses õiguspäraselt selgitanud, et kaebaja esitatud rahalise kahjuhüvitise nõude rahuldamiseks puuduvad alused ja kompensatsiooniks üle elatu eest saab pidada vangla poolt kirjalikus vormis esitatud vabandust, ega ole pidanud vajalikuks ise täiendavate heastavate meetmete rakendamist.
11. Eeltoodust tulenevalt ei anna apellatsioonkaebuses esitatud väited alust selle rahuldamiseks ning halduskohtu otsus jääb muutmata. Tulenevalt

§ 108lg-st 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt, mistõttu puudub vajadus selle osas seisukoha võtmiseks. Kaebaja on olnud apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi jätkuvuse korras riigilõivu tasumisest vabastatud. Seega jäävad vastavalt

§ 118lg-le 3 kaebaja menetluskulud (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda.

Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ 5 Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/