← Eesti

3-13-1885/106

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Einar Vene, Maili Lokk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 16.12.2015, Tartu Haldusasja number 3-13-1885

§ 6

lg 6 vastuolu PS-ga ja märkis, et „/…/ Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga. Tuvastavamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSkE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.“ Riigikohus jättis seega rahuldamata halduskohtu taotluse tunnistada VSkE § 6 lg 6 põhiseadusega vastuolus olevaks, mistõttu saab käesoleva asja lahendamisel kuni 31.12.

§ 6lg-t 6 iseenesest kohaldada.

8 Samuti ei nõustu ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et EIK praktika näeb selgelt ette, et kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri üldpinnast tingimata maha arvata nii WC kui ka mööblialune pind. Mõiste „põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Tulenevalt VangS § 45 lg-st 1 kuni 30.06.2015 kehtinud redaktsioonis, pidi kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele ning Vabariigi Valitsuse 26.10.

  1. a määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ p 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapinda lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava isiku isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist (vt nt otsus asjas Jirsak vs Tšehhi). Mööblit on EIK arvesse võtnud vaid täiendava argumendina olukorras, kus kohus leidis, et kambris oli ruumi vähe (vt nt EIK otsus asjas Tunis vs. Eesti p 46 ja Jevšnik vs. Sloveenia p 21). EIK on seega osutanud kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale üksnes olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni artikkel 3 rikkumist. Kuna kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel ei tule kambri põrandapinnast välja arvata mööblialust pinda, ei tule sellest välja arvata ka mööbliesemete vahelisi alasid ja tühikuid. Riigikohtu halduskolleegiumi 09.12.
  2. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-42-15 on märgitud, et kuigi EIK on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordenciu/Rumeenia, p-d 9–17), on ta teistes asjades jällegi arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, p-d 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud ka seda, et vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka WC ning mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene aga, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m
  3. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Eeltoodust võib järeldada, et ka WC alust pinda ei pea alati kambri üldpinnast maha arvama.
  4. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna ajavahemikel 11.06.2010-17.08.2010 ja 23.04.2013-07.05.2013 (kokku 83 päeva). Perioodil 18.08.2010-26.07.2011 (kokku 343 päeva) oli kaebaja süüdimõistetu ja viibis vangla avatud osakonna kambrites. Eeltoodut kinnitavad ka vastustaja poolt 06.03.2014 halduskohtule esitatud tabel (I kd, tl 189-203) ja 26.11.
  5. a vastus (I kd, lk 56-60). Sellele, et kaebaja viibis vahepeal vangla avatud osakonnas, ei vaidle vastu ka kaebaja ise (vt näit. kaebaja vastus vangla apellatsioonkaebusele).
  6. Samast tabelist nähtuvalt viibis V. Tarasovski vahistatuna (perioodid 11.06.2010-17.08.2010 ja 23.04.2013-07.05.2013) kambrites, kus WC-ta oli ühe kinnipeetava kohta alla 2,5 m2 põrandapinda 13-l päeval; kambrites, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta 2,5-3,0 m2 62-l päeval ja kambrites, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta 3,0-4,0 m2 8-l päeval. Kui arvestada sama ajavahemiku kohta kambrite pinda koos WC-ga, siis saab sama tabeli alusel järeldada, et sellisel juhul kaebaja vahistatuna alla 2,5 m 2-se pinnaga kambrites ühe kinnipeetava kohta ei viibinud; kambris kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta 2,5-3,0 m2 viibis kaebaja sel juhul 34-l päeval ja kambrites, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta 3,0-4,0 m2 viibis kaebaja 50-l päeval. 9 Kuigi käesoleva asja lahendamisel saab kuni 31.12.

§ 6lg-t 6 iseenesest kohaldada, ei tähenda see aga, et V.

Tarasovski hüvitamiskaebuse saaks üksnes sellele sättele tuginedes tervikuna rahuldamata jätta ja seda eriti kambri põrandapinna küsimuses olukorras, kus kaebaja oli vahistatu ja pidi vahistatu staatusest tingituna (VangS § 90) viibima kambris 23 tundi ööpäevas. RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju. Eelpoolviidatud 09.12.

  1. a lahendis märkis ka Riigikohus, et nende sätete alusel ei kuulu hüvitamisele üksnes riigisisese õiguse rikkumisega tekitatud kahju. Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (kolleegiumi
  2. detsembri
  3. a otsus asjas nr 3-3-1-58-02, p 11). Eesti seaduse või määruse ning ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral kohustab PS § 123 lg 2 kohtuid jätma seaduse või määruse kohaldamata ning halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna veel garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes. VSkE § 6 lg 6 v. r osas märkis Riigikohus, et see säte nägi ette vaid põrandapinna alampiiri, mitte ülempiiri, millest enamat kinnipeetavad ühelgi juhul nõuda poleks saanud ja lisaks VSkE-le pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh PS §-e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 41). Seepärast ei eeldanud EIK praktika arvestamine põrandapinna kaasustes Riigikohtu hinnangul VSkE § 6 lg 6 v. r kohaldamata jätmist. EIÕK art 3 sätestab aga piinamise ning ebainimliku ja alandava kohtlemise ja karistamise keelu ning selle kohaldamispraktikat tuleb arvestada PS §-s 10 nimetatud inimväärikuse põhimõtte ning § 18 lg-s 1 sätestatud inimväärika kohtlemise põhiõiguse tõlgendamisel. Riigikohus viitas ka sellele, et RVastS § 7 lg 21 teine lause näeb muu hulgas ette õiguse nõuda kahju hüvitamist isikule, kellel on õigus esitada EIK-le individuaalkaebus asjas, mis on sarnane niisugusele asjale, milles EIK on rahuldanud individuaalkaebuse, juhul kui EIÕK-s sätestatud õigusi rikuti oluliselt ning isikul puuduvad muud võimalused oma õiguste taastamiseks. Eeltoodut arvestades tuleb kambri põrandapinna suuruse määramisel arvestada lisaks siseriiklikule õigusele ka EIKi poolt esile toodud kriteeriumeid. EIK on nimelt leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne põrandapind 4 m2 isiku kohta (otsus asjas nr 429/12: Tunis/Eesti, p 44). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIK otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 149; 8968/08: Jirsák/Tšehhi, p 64; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 57). Samas on EIK leidnud, et ka 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 33–36; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 56). Riigikohtu halduskolleegium on oma 09.12.
  4. a lahendis asjas nr 3-3-1-42-15 (p 19) samuti märkinud, et olenemata isiku vahistatu staatusest ei ole alust tema kambripinna vähesusest tulenevat hüvitamiskaebust rahuldada osas, kui isikule oli kambris tagatud isiklikku ruumi 3-4 m2 ja tema elutingimusi ei raskendanud muud ebakohased olmetingimused kambris. Kuna nimetatud olukorda ei pidanud Riigikohus kinnipeetava inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, siis saab käesoleval juhul perioodide 11.06.2010-17.08.2010 ja 10 23.04.2013-07.05.2013 osas V. Tarasovski inimväärikust alandavaks pidada neid ajavahemikke, kui kaebaja pidi viibima praktiliselt ööpäevaringselt kambris, kus tal oli isiklikku ruumi alla 3 m
  5. Mis puudutab konkreetses asjas hüvitise määramist, siis teeb kohus mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.
  6. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu 30.01.
  7. a otsus nr 3-3-1-78-11, p 15). Kohtul ei ole keelatud kõrvale kalduda ka EIK praktikas väljamõistetud hüvitiste suurustest, sest mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb ka EIK individuaalse otsuse (Riigikohtu halduskolleegiumi 05.03.
  8. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.1). EIK on oma kohtupraktikas samuti märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata“ (EIK 07.05.
  9. a otsus asjas Mets vs. Eesti, avaldus nr 38967/10, p 31). Ringkonnakohus peab eeltoodust tulenevalt mõistlikuks ja kohaseks summaks, mis viidatud ja kaebaja jaoks ilmselt inimväärikust alandavate kambritingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena tuleb Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista, 200 eurot.
  10. Kaebaja hüvitamiskaebuse tervikuna rahuldamata jätmise aluseks ei saa olla kaebaja väited selle kohta, et tegemist pole olnud Tallinna Vangla süülise käitumisega ja kaebaja ei ole ise teinud midagi selleks, et kahju tekkimist ära hoida. Käesolevas asjas esitatud vastustaja seisukohtadest nähtub, et vastustaja oli teadlik vangla ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast selles küsimuses. Isegi kui EIK ei olnud enne
  11. aastat sõnaselgelt seadnud arvuliselt väljendatud isikliku ruumi miinimumnõuet, mille rikkumine on kvalifitseeritav inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, siis on EIK praktika ülerahvastatuse küsimuses olnud järjepidev, mistõttu nn 3 m2 reeglit ei saa pidada vastustaja jaoks üllatavaks. Seega on kaebaja jätkuv kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes olnud vangla teadlik valik. Vastavalt eeltoodule tuleb vastustaja tegevus lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis (vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine, VÕS § 104 lg 4). Ringkonnakohus leiab, et kuigi Tallinna Vangla vastusest kaebaja kahju hüvitamise taotlusele ning vastusest kaebusele ei nähtu, et kui kaebaja oleks Tallinna Vanglas viibimise ajal pöördunud Tallinna Vangla poole taotlusega võimaldada talle kambris rohkem isiklikku ruumi, siis oleks Tallinna Vangla kaebajale saanud seda võimaldada. Seega ei ole antud juhul RVastS § 7 lg-s 1 viidatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine kaebajale etteheidetav, sest kaebaja ei oleks saanud õigeaegse vangla poole pöördumisega kahju tekkimist ära hoida.
  12. Vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et Eesti riik on pärast
  13. a astunud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks annavad samuti tunnistust sellest, et ka vastustaja ise nendib, et siseriiklik õigus ei olnud EIK praktikaga kooskõlas. 11 Kuigi vastustaja on viidanud vanglate ruumikitsikusele suure kinnipeetavate arvu tõttu, ei saa sellest järeldada, et vastustaja ei ole kaebaja õigusi rikkunud. Riigikohus on 10.09.
  14. a otsuses asjas nr 3-3-1-24-09 p-s 9 märkinud, et majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist. Asjaolu, et Eesti riik on pärast
  15. a astunud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks, ei muuda toimunud rikkumist olematuks.
  16. Ringkonnakohus nõustub vastustaja väitega inimõiguste dünaamilise arengu kohta, sest ka näiteks Eesti kohtupraktika on ajas muutuv ja arenev. Küll aga ei nõustu ringkonnakohus vastustaja seisukohaga, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Ringkonnakohus märgib, et rikkumise tuvastamisel annab kohus hinnangu tagantjärgi juba toimunud situatsioonile ning kui tuvastatakse rikkumine, siis see tähendab, et juba vaidlusaluse sündmuse toimumise ajal oli tegemist õigusvastase olukorraga. Ka kambri suurust puudutavates EIK lahendites
  17. a järgnevast perioodist on hinnatud kinnipidamistingimuste lubatavust varasemal ajal. Asjaolu, et kinnipeetavate kambri suuruste osas tehtud EIK lahendid ei määratlenud konkreetselt ära seda, milline on minimaalne põrandapind, mis ühe kinnipeetava kohta tuleb tagada, ei tähenda, et rikkumist ei olnud.
  18. Süüdimõistetuna (periood 18.08.2010-26.07.2011) viibis kaebaja kambrites, kus kambri üldpind oli 15,3-16,9 m2 ning kambrites oldi kolme- kuni kuuekesi. Kui sel juhul kambri üldpindalast WC maha arvata, oli ühe kinnipeetava kohta kambrites põrandapinda 2,52-5,04 m2 olenevalt sellest, mitu kinnipeetavat kambris oli ja kambrites, kus kinnipeetava kohta oli põrandapinda alla 3 m2 viibis kaebaja väiksemate ajavahemike jooksul kokku 129-l päeval. Kui arvestada sama ajavahemiku kohta kambrite pinda koos WC-ga, siis saab sama tabeli alusel järeldada, et sellisel juhul oli iga kinnipeetava kohta kambrites põrandapinda 2,67-5,63 m2 ja kaebaja viibis kambrites, kus kinnipeetava kohta oli põrandapinda alla 3 m 2 kokku 206-l päeval. Samas tuleb ajavahemiku 18.08.2010-26.07.2011 puhul arvestada täiendavalt seda, et kuna kaebaja viibis vangla avatud osakonna kambrites, olid talle samal ajal tagatud täiendavad võimalused liikuda kambrist väljaspool, mis kompenseeris ringkonnakohtu hinnangul periooditi esinenud võimalikku vähest liikumisvõimalust kambris. Nimelt on vastustaja oma vastuses kaebusele selgitanud, et kaebaja avatud sektsiooni kambrites nr 42 ja 48 viibimise ajal olid kambrite uksed avatud äratusest öörahuni (6.00 - 22.00) ja kinnipeetav sai kambrist väljas liikuda 12 tunni vältel ööpäevas. Avatud sektsiooni kambris nr 229 olles sai kaebaja kambrist väljas liikuda 4 tundi ööpäevas. Lisaks oli kaebajale iga päev tagatud ühetunnine jalutuskäik ja võimalus külastada spordisaali vastavalt graafikule. Ajavahemikul 15.09.2010-13.12.2010 osales V. Tarasovski ka riigikeele kursustel mis kokku kestis 80 tundi ja tunnid toimusid kestvusega 90 minutit kolmel korral nädalas. Peale põrandapinna suuruse ei ole V. Tarasovski muude kambri tingimuste üle kaevanud ning seega võib lugeda õigeks ja tõendatuks ka Tallinna Vangla selgitused selle kohta, et kaebuse esitaja oli paigutatud kambritesse, kus oli osaliselt avatav aken mis tagas ka kambri loomuliku valgustatuse ning täiendava kunstliku valgusallikana olid kambrite laes valgustid. Lisaks avatavale aknale oli kambrites sundventilatsioon ja nõutava temperatuuri kindlustas keskküttesüsteem. Samuti oli kambrites olemas kraanikauss ja tagatud pidevalt külm vesi ning vee soojendamiseks oli isikutel õigus taotleda kambrisse veekeetjaid. Lisaks võimaldati kinnipeetavateleduši kasutamist, igal kinnipeetaval oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu, mida regulaarselt vahetati. EIKi praktika kohaselt on soovitav minimaalne põrandapind kambris ühe kinnipeetava kohta 4 m² ning juhul, kui põrandapinda on isiku kohta vähem kui 3 m², tuleb ülerahvastatust pidada 12 sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (nt 19.03.
  19. a otsus asjas Blejuşcă vs. Rumeenia (avaldus nr 7910/10), p 41; 19.12.
  20. a otsus asjas Tunis vs. Eesti (avaldus nr 429/12), p-d 43-49; 10.01.
  21. a otsus asjas Ananyev jt vs. Venemaa (avaldused nr 42525/07 ja 60800/08), p 145; 11.02.
  22. a otsus asjas Salakhutdinov vs. Venemaa (avaldus nr 43589/02), p 66). Samas on EIK 12.03.
  23. a otsuses asjas Muršič vs. Horvaatia (avaldus nr 7334/13, p 68) asunud seisukohale, et juhul, kui kinnipeetava isiklik ruum kinnipidamisasutuses on alla 3 m², võib muude tingimuste kompenseeriv mõju välistada artikli 3 rikkumise. Asjas Muršič vs. Horvaatia eitas EIK art 3 rikkumist näiteks juhul, kui kinnipeetaval oli võimalus iga päev 3 tundi liikuda väljaspool kambrit, kambrisse oli loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs, kambris oli joogivesi ja kaebajal oli isiklik voodi. Ka Riigikohus pidas vajalikuks seoses kambri põrandapinnaga isiku väidetavalt inimväärikust alandavates tingimustes viibimisele hinnangu andmisel arvestada isiku tegelikku liikumisvõimalust ja muid kinnipidamistingimusi antud perioodil. Eelpoolviidatud otsuses asjas nr 3-4-1-9-14 leiti, et isegi 2,5 m² põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ei ole niivõrd väike pindala, mille puhul saab inimväärikust eeldada, sest kambri vähest põrandapinda on võimalik kompenseerida muude meetmetega. Eeltoodust tulenevalt ei pea ringkonnakohus võimalikuks kaebajale perioodi 18.08.2010-26.07.2011 eest mittevaralise kahju hüvitist välja mõista, sest arvestades kambrite põrandapinna suurust kinnipeetava kohta, kus kaebaja viidatud perioodil viibis koostoimes isiku tegelike liikumisvõimaluste ja muude kinnipidamistingimustega, ei ole alust pidada mõningast ülerahvastatust ja kohatist vähest põrandapinna suurust EIÕK art 3 rikkumiseks Tallinna Vangla poolt ja seega kambrite tingimusi põrandapinna suuruse mõttes sellest tulenevalt õigusvastasteks.
  24. V. Tarasovski leiab esitatud apellatsioonkaebuses, et halduskohus pidanuks kuni 31.12.

§ 6

lg 6 jätma kohaldamata EIÕK art-ga 3 vastuolu tõttu, mitte PS-iga vastuolu tõttu. Samas on V. Tarasovski Tartu Halduskohtule 08.09.2013 esitatud kaebuses ise taotlenud VSkE § 6 lg 6 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist. Mis puudutab veel eraldi nõuet jätta VSkE § 6 lg 6 kohaldamata EIÕK art-ga 3 vastuolu tõttu, siis asja materjalidest nähtuvalt tagastas halduskohus 11.11.

  1. a määrusega kaebuse nõudes tuvastada, et VSkE § 6 lg 6 on vastuolus EIÕK art-ga 3 ning seda täpsustavate EIK lahenditega (kd I, lk 43-44). Kaebaja sai viidatud määruse kätte 18.11.2013 ning ei vaidlustanud halduskohtu määrust, kuigi määrus sisaldas ka korrektset vaidlustamisviidet. Kuna halduskohus tagastas kaebuse selle nõude osas ja tagastamise määrus on jõustunud, ei saa iseenesest olla halduskohtule etteheidetav, et ta ei lahendanud tagastatud nõuet siiski oma otsuses sisuliselt.
  2. V. Tarasovski on samuti arvamusel, et halduskohus on õigusvastaselt jätnud läbi vaatamata kahju hüvitamise nõude seoses privaatsuse ja sportimisvõimaluste puudumisega ja füüsiliste kannatustega ning leiab, et neid tulnuks eeldada. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu ja on seisukohal, et halduskohus on õiguspäraselt kaebuse privaatsuse ja sportimisvõimaluste puudumisega ning füüsiliste kannatustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes jätnud läbi vaatamata, sest sellist nõuet hüvitise saamise alusena kaebaja vanglale 09.06.2013 esitatud kahju hüvitamise taotluses välja toonud ei ole.
  3. Kuna EIK praktika ega vastavasisulised Riigikohtu lahendid ei näe kambripinna arvutamisel ette kohustust mööblialune pind kambri pindalast välja arvata, siis ei anna kaebaja 13 apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust ka apellatsioonkaebuse väites selle kohta, et halduskohus tuvastas temale kambris isiklikuks kasutuseks jäänud ruumi ilma WC ja mööbli alla jääva alata ebaõigesti ning Tallinna Vangla on esitanud halduskohtule ebaõiged andmed seoses kambris mööbli alla jääva kambri pinnaga. Samal põhjusel puudub ringkonnakohtul ka alus rahuldada kaebaja taotlus kohustada Tallinna Vanglat esitama ringkonnakohtule täpsed andmed iga mööblieseme kohta kambrites ning mööbli alla jääva pindala kogusuurus.
  4. Arvestades seda, et ringkonnakohus rahuldab Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistab halduskohtu 11.03.
  5. a otsuse osas, millega vaadati kaebus sisuliselt läbi hüvitamisnõudes, mis puudutab perioodi 24.10.2008-10.06.2010 ja mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 7061 eurot ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab V. Tarasovski hüvitamiskaebuse läbi vaatamata perioodi 24.10.2008-10.06.2010 osas ja mõistab kaebaja kasuks hüvitise välja üksnes käesoleva otsuse p-s 15 toodud alustel ja summas, ei ole ringkonnakohtul alust rahuldada kaebaja apellatsioonkaebust ka selles osas, milles nõuti halduskohtu poolt väljamõistetud hüvitisesumma suurendamist kaebaja poolt nõutud 10 000 euroni. Agu Timmi Einar Vene Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 14

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.