← Eesti

3-14-50870/35

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Agu Timmi, Maili Lokk 10.12.2015, Tartu 3-14-50870 Stanislav Korsaki kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju summas 3795 eurot hüvitamiseks Tartu Halduskohtu 20.01.

  1. a otsus Tallinna Vangla apellatsioonkaebus, Stanislav Korsaki vastuapellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Stanislav Korsak Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON
  2. Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus vastuapellatsioonkaebus rahuldamata. ja Stanislav Korsaki
  3. Jätta Stanislav Korsaki poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 10.12.2015, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. Kinnipeetav Stanislav Korsak esitas 04.03.2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles taotles mittevaralise kahju hüvitamist 15 eurot ööpäevas seoses ebapiisava isikliku kambripinnaga Tallinna Vanglas.
  5. S. Korsak esitas 21.05.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu kahju hüvitamise nõudega seoses ebapiisava elamispinna tagamisega Tallinna Vangla kambrites 27.09.2012-05.06.
  6. Kaebaja taotles 15 euro suuruse mittevaralise kahju väljamõistmist iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest.
  7. Tallinna Halduskohus edastas 21.05.
  8. a määrusega kaebuse alluvuse järgi Tartu Halduskohtule.
  9. Vastuseks kohtunõudele teatas Tallinna Vangla 17.06.2014, et ei ole S. Korsaki kahju hüvitamise taotlust lahendanud. Tartu Halduskohus võttis kaebuse menetlusse. 1
  10. Tartu Halduskohus rahuldas 20.01.
  11. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt välja kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitise summas 200 eurot ning menetluskulud 6,03 eurot. Halduskohus märkis, et saab kaebuse läbi vaadata kaebaja poolt kaebuses märgitud perioodi ulatuses, milleks on 27.09.2012-05.06.2013, kuigi Tallinna Vangla vastuse kohaselt on kaebaja viibinud Tallinna Vanglas perioodil 27.06.2012-05.06.
  12. Kuni 08.05.2013 oli kaebaja vahistatu staatuses ja kuigi 08.05.2013-05.06.2013 oli ta süüdimõistetu staatuses, viibis kaebaja ikkagi vangla vastuvõtuosakonna lukustatud kambris. Halduskohus märkis, et vastustaja tegevust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes justiitsministri 30.11.
  13. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 6 lg 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel, vaid kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) ja Riigikohtu praktika kohaselt arvesse võtta ka kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes peeti. Halduskohus leidis, et tulenevalt EIKi praktikast tuleb isikliku ruumi pindala arvutamisel kambri üldpindalast maha arvata WC alune pind, kuid mööbli alust pinda mitte. Vastustaja esitatud andmete alusel tegi halduskohus kindlaks, et WC aluse pinna kambri pinnast maha arvamisel viibis kaebaja 100 päeva kambrites, kus põrandapinda oli kambris ühe isiku kohta alla 3 m². Halduskohus märkis, et EIKi ja Riigikohtu seisukohtade järgi saab 2,5 m² nõuet mõista selliselt, et vahemikku 2,5-3 m² kambri põrandapinda isiku kohta saaks lugeda õiguspäraseks, kui väikest ruumi kompenseeriksid muud positiivsed kinnipidamistingimused. Antud asjas viibis kaebaja kinnistes kambrites vahistatuna 23 tundi ööpäevas, saades kambrist välja ainult tunniajasele jalutuskäigule. Samas 252 päevast viibis kaebaja ainult 36 päeva kambrites, kus ühe isiku kohta oli kambris põrandapinda vahemikus 2,48-2,56 m². Ka alla 3 m² pinnaga kambris ei viibinud kaebaja järjest, vaid osade kaupa. Halduskohus märkis, et tal puudub veendumus, et kaebaja oleks saanud oma tegevusega või taotlustega mõjutada kambri valikut või suurema kambri pinna saamist. Seetõttu asus halduskohus seisukohale, et riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 viidatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine antud juhul ei takista hüvitise nõude rahuldamist. Kohus leidis, et kaebaja pikaajaline kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes oli teadlik tegevus ja luges selle süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis. Hüvitise suuruse määramisel võttis kohus arvesse, et kaebaja Tallinna Vanglas kambrites, kus oli ühe kinnipeetava kohta alla 3 m² põrandapinda, viibitud päevade arvu ja asjaolu, et kaebaja pidi kambris viibima 23 tundi ööpäevas. Samas arvestas kohus ka sellega, et ei ole ilmnenud muid asjaolusid, mis oleksid võinud rikkumise mõju süvendada, ning ka seda, et kaebaja ei viibinud järjestikku kõiki 100 päeva kambrites, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta alla 3 m². Halduskohus pidas kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest kohaseks rahaliseks hüvitiseks 200 eurot. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  14. Tallinna Vangla esitas 19.02.2015 Tartu Halduskohtu 20.01.
  15. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. 6.
  16. Vastustaja leiab, et halduskohtu otsuse põhjendused on ebaselged ja kohtu seisukoht pole üheselt mõistetav. Kohtuotsusest ei ole võimalik üheselt aru saada, kas kohus on kaebuse lahendamisel ja hüvitise väljamõistmisel arvestanud, et mööblialune pind kambris vaba põrandapinda vähendab või mitte. 6.
  17. Vastustaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata. Põrandapind ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vaheseinte vaheline 2 kaugus. WC pinna mahaarvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga, mida kinnipeetav kasutada ei saa. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses asuvad WC-d kambris ning seega on kinnipeetavatel pidev juurdepääs WC-le. 6.
  18. WC pinna kambri üldpinna hulka arvutamise korral on kaebajale kõigil Tallinna Vanglas viibitud päevadel üle 2,5 m² põrandapinda tagatud. Seega on Tallinna Vangla täitnud VSkE § 6 lg-st 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis tulenenud nõuet. Järelikult ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud. Seetõttu on Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine põhjendamatu. 6.
  19. Halduskohus on jätnud arvestamata, et inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks. Õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Kohtuotsustes toodud seisukohtadel ei saa riigi jaoks olla tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv. 6.
  20. Esialgu kinnipeetavate kambrisuuruste osas tehtud EIKi lahendid ei määratlenud konkreetselt ära seda, kui suur peab olema väikseim kamber, et seda ei loetaks iseseisva alusena inimväärikuse alandamiseks. Eestis kuni 31.12.2013 kehtinud põrandapinna minimaalmäära 2,5 m² ei saanud pidada selle kehtestamise ajal Euroopa vangistusõiguse praktikat arvestades inimväärikust alandavaks. Tegemist oli põrandapinna suurusega, mida oli Eesti vangide arvu ja vanglate võimalusi arvestades teoreetiliselt reaalne kinnipeetavatele tagada. 6.
  21. Eesti riik sai
  22. a teada, et alla 3 m² kambri põrandapinda peetakse EIKi praktikas iseenesest EIÕK rikkumiseks ning koheselt on astutud samme siseriikliku õiguse EIKi praktikaga kooskõlla viimiseks. EIKi praktikas väljendatud seisukohti on arvesse võetud siseriikliku õiguse muutmisel. Alates 01.01.2014 tagatakse kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt 3 m² põrandapinda.
  23. Kaebaja esitas 11.03.2015 vastuapellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 20.01.
  24. a otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus täies ulatuses. Vastuapellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. 7.
  25. Kaebaja leiab, et halduskohus on rikkunud põhjendamiskohustust, kuna ei ole põhjendanud, miks mõistab mittevaralise kahju hüvitisena välja 200 eurot, kuigi teistes haldusasjades on kohus mõistnud välja suuremaid summasid. Samuti jääb kohtuotsusest arusaamatuks, kas kohus arvestas kaebaja isikliku ruumina ka mööbli alla jääva ala või mitte. 7.
  26. Kaebaja hinnangul on kohtu poolt välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitist 2 eurot päeva eest ebamõistlikult väike. Tartu Halduskohus on teistes kohtuasjades mõistnud välja ka 10 eurot päeva eest. 7.
  27. Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et isiklik ruum jäi alla 3 m² ainult 100 päeval. Kaebaja leiab, et kambri põrandapinnast tuleb välja arvata ka mööbli alla jääv pind ning sellisel juhul oli kaebajal isiklikku ruumi alla 3 m² enamusel Tallinna Vanglas viibitud päevadel. Kaebaja arvates on Riigikohus ka asjas nr 3-4-1-9-14 leidnud, et mööbli alune pind tuleb maha arvata. Vastustaja apellatsioonkaebusele vastuseks märgib kaebaja, et ta ei nõustu sellega. Kaebaja leiab, et vastustajal on kohustus järgida EIKi praktikast tulenevaid põhimõtteid. Üheski vastustaja nimetatud EIKi lahendis ei olnud tegemist käesoleva asjaga analoogse olukorraga.
  28. Vastustaja palub vastuses vastuapellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata. Vastustaja nõustub kaebaja arvamusega, et kohtuotsusest ei ole võimalik üheselt aru saada, kas kambri 3 vaba põrandapinna arvestamisel on kohus arvestanud mööbli alla jäävat pinda või mitte. Muude väidete osas leiab vastustaja, et need ei ole põhjendatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  29. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse ja ka S. Korsaki vastuapellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus, sest ükski neis esitatud väide ei anna alust vaidlustatud halduskohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid.
  30. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et S. Korsak viibis Tallinna Vanglas vahistatuna perioodil 27.09.2012-08.05.2013 ja süüdimõistetuna perioodil 09.05.2013-05.06.
  31. Halduskohus on vaidlusaluses otsuses seega õigesti tuvastanud, et S. Korsak viibis Tallinna Vanglas kokku 252 päeva, sellest vahistatuna 224 päeva ja süüdimõistetuna 28 päeva. Eeltoodut kinnitab ka vastustaja poolt 18.11.2014 halduskohtule esitatud tabel (tl 33-35). Samast tabelist saab ka välja lugeda, et 5-l päeval (05.05.2013-09.05.2013) viibis kaebaja kartseris, kus ta oli üksinda ja kus kambri põrandapind oli tema kohta 7,92 m
  32. Eeltoodud ajavahemik tuleb seega kaebaja poolt nimetatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude aluseks olevast perioodist välja arvata ja seega viibis kaebaja vahistatuna vangla tavakambrites perioodil 27.09.2012-04.05.2013 (220 päeva) ning süüdimõistetuna perioodil 10.05.2013-05.06.2013 (27 päeva). Samast tabelist nähtuvalt viibis S. Korsak vahistatuna (periood 27.09.2012-04.05.2013) kambrites, kus WC-ta oli ühe kinnipeetava kohta alla 2,5 m 2 põrandapinda 19-l päeval; kambrites, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta 2,5-3,0 m2 74-l päeval; kambrites, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta 3,0-4,0 m2 96-l päeval ja kambrites, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta üle 4 m2 31-l päeval. Kui arvestada sama ajavahemiku kohta kambrite pinda koos WC-ga, siis saab sama tabeli alusel järeldada, et sellisel juhul kaebaja vahistatuna alla 2,5 m2 kambrites ei viibinud; kambris kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta 2,53,0 m2 viibis kaebaja sel juhul 28-l päeval; kambrites, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta 3,0-4,0 m2 viibis kaebaja 125-l päeval ja kambrites, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta üle 4 m2, viibis kaebaja 67-l päeval. Süüdimõistetuna (periood 10.05.2013-05.06.2013) ei viibinud kaebaja ühelgi päeval kambrites, kus põrandapinda oleks olnud alla 2,5 m2 olenemata sellest, kas arvestada WC kambri pinnast välja või mitte. Kambrites, kus WC-ta oli ühe kinnipeetava kohta põrandapinda 2,5-3,0 m 2 viibis kaebaja 8-l päeval ja kambrites, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta üle 3,0 m 2, viibis kaebaja 19-l päeval. Kui arvestada sama ajavahemiku kohta kambrite pinda koos WC-ga, siis saab sama tabeli alusel järeldada, et sellisel juhul ei viibinud kaebaja süüdimõistetuna ühtegi päeva kambrites, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta 2,5-3,0 m 2 ja kambrites, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta üle 3,0 m2, viibis kaebaja kõigil 27-l päeval. Arvestades eeltoodut ja halduskohtu selgitusi ning asjakohast EIKi praktikat ja Riigikohtu halduskolleegiumi vastavaid seisukohti selle kohta, millise põrandapinna puhul saab vahistatu staatust ja sellest tulenevat liikumispiirangut lugeda kinnipeetava olukorda halvendavaks ja millise puhul mitte (vt näiteks 09.12.
  33. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-42-15) ning ka halduskohtu otsuses väljatoodud perioode, kui kaua kaebaja ühtedes või teistes tingimustes viibis, peab ringkonnakohus igati mõistlikuks halduskohtu poolt kaebaja kasuks väljamõistetud hüvitisesummat 200 eurot ning ei näe võimalust rahuldada halduskohtule esitatud kaebust tervikuna, s. o selliselt, et kaebaja kasuks mõistetaks välja hüvitis kõigi Tallinna Vanglas viibitud päevade eest, arvestades hüvitise suurust selliselt, et iga Tallinna Vanglas eelviidatud perioodil viibitud päeva eest mõistetaks kaebajale välja 15 eurot. Lisaks eeltoodule selgitab ringkonnakohus veel, et kohus teeb mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.
  34. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). 4 Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu 30.01.
  35. a otsus nr 3-3-1-78-11, p 15). Seetõttu ei saa määravat tähendust omistada ka asjaolule, kui suures ulatuses on halduskohus teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud ja kas kohus on neid konkreetse asja lahendamisel arvesse võtnud või mitte. Mis puudutab konkreetselt kaebaja poolt viidatud haldusasju nr 3-13-1885, 3-14-51038 ja 3-14-51027, milles tehtud lahendites on mõistetud kaebajate kasuks välja suurem hüvitis kui käesoleval juhul, siis kahes esimesena nimetatud haldusasjas ei ole halduskohtu lahend veel sellisena jõustunud ning asjas 3-14-51027 on halduskohtu otsust väljamõistetava summa suuruse osas ringkonnakohtu jõustunud lahendiga oluliselt vähendatud. Kohtul ei ole keelatud kõrvale kalduda ka EIKi praktikas väljamõistetud hüvitiste suurustest, sest mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb ka EIK individuaalse otsuse (Riigikohtu halduskolleegiumi 05.03.
  36. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.1). EIK on oma kohtupraktikas märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata“ (EIKi 07.05.
  37. a otsus asjas Mets vs. Eesti (avaldus nr 38967/10), p 31).
  38. Ringkonnakohus ei nõustu samuti kaebaja selle väitega, et halduskohus ei ole vaidlustatud otsuses väljamõistetud hüvitise suurust põhjendanud. Nimelt nähtub vaidlustatud otsusest, et halduskohus võttis hüvitise suuruse määramisel arvesse kaebaja Tallinna Vanglas viibimise aega ja vastavaid kambritingimusi ruumi osas ja ka seda, et kaebaja pidi vahistatuna sellisel pinnal viibima suuremal osal ajast vähemalt 23 tundi ööpäevas. Samas arvestas halduskohus ka sellega, et ei ole ilmnenud muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime ühes isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust. Nagu juba märgitud, ei viibinud kaebaja kõigil vaidlusalustel päevadel järjest kambrites, kus põrandapind oli alla 3 m2, vaid selle perioodi sees oli päevi, kus kambris oli alla 6 kinnipeetava ja iga kinni peetava isiku kohta rohkem kui 3 või isegi 4 m2 põrandapinda. Asjas ei ole ilmselt olnud vaidlust ka selle üle, et kambrid kus kaebaja viibis, vastasid muus osas nõuetele, s. o seal olid olemas ka osaliselt avatavad aknad, kambrid olid piisavalt valgustatud, kambrites oli sundventilatsioon ja nõutava temperatuuri tagas keskküttesüsteem, igal isikul oli oma voodikoht ning igas kambris oli eraldatud WC ja kraanikauss. Seega puudub ringkonnakohtu hinnangul alus S. Korsaki vastuapellatsioonkaebuse rahuldamiseks.
  39. Vastuseks Tallinna Vangla apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Apellatsiooniastmes on vastustaja jätkuvalt seisukohal, et kaebaja oli paigutatud kambritesse, mis vastasid VSkE § 6 lg 6 sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud. Kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis sätestas VSkE § 6 lg 6, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Alates 01.01.2014 sätestab VSkE aga, et kinnipeetavale on toas ette nähtud vähemalt 2,5 m 2 põrandapinda ja kambris vähemalt 3 m 2 põrandapinda. RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju. Eelpoolviidatud 09.12.
  40. a lahendis märkis ka Riigikohus, et nende sätete alusel ei kuulu hüvitamisele üksnes riigisisese õiguse rikkumisega tekitatud kahju. Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga 5 korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (kolleegiumi
  41. detsembri
  42. a otsus asjas nr 3-3-1-58-02, p 11). Eesti seaduse või määruse ning ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral kohustab PS § 123 lg 2 kohtuid jätma seaduse või määruse kohaldamata ning halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna veel garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes. VSkE § 6 lg 6 v.r osas märkis Riigikohus, et see säte nägi ette vaid põrandapinna alampiiri, mitte ülempiiri, millest enamat kinnipeetavad ühelgi juhul nõuda poleks saanud ja lisaks VSkE-le pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh PS §e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 41). Seepärast ei eeldanud EIK praktika arvestamine põrandapinna kaasustes Riigikohtu hinnangul VSkE § 6 lg 6 v.r kohaldamata jätmist. EIÕK art 3 sätestab aga piinamise ning ebainimliku ja alandava kohtlemise ja karistamise keelu ning selle kohaldamispraktikat tuleb arvestada PS §s 10 nimetatud inimväärikuse põhimõtte ning § 18 lgs 1 sätestatud inimväärika kohtlemise põhiõiguse tõlgendamisel. Riigikohus viitas ka sellele, et RVastS § 7 lg 21 teine lause näeb muu hulgas ette õiguse nõuda kahju hüvitamist isikule, kellel on õigus esitada EIK-le individuaalkaebus asjas, mis on sarnane niisugusele asjale, milles EIK on rahuldanud individuaalkaebuse, juhul kui EIÕK-s sätestatud õigusi rikuti oluliselt ning isikul puuduvad muud võimalused oma õiguste taastamiseks.
  43. Eeltoodut arvestades on halduskohus põhjendatult lähtunud kambri põrandapinna suuruse määramisel lisaks siseriiklikule õigusele ka EIKi poolt esile toodud kriteeriumitest. EIK on nimelt leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne põrandapind 4 m 2 isiku kohta (otsus asjas nr 429/12: Tunis/Eesti, p 44). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIK otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 149; 8968/08: Jirsák/Tšehhi, p 64; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 57). Samas on EIK leidnud, et ka 3 m 2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, pd 33–36; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 56). Kuigi EIK on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu/Rumeenia, pd 9–17), on ta teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, pd 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud ka seda, et vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka WC ning mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39).
  44. Vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et Eesti riik on pärast
  45. a astunud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks annavad samuti tunnistust sellest, et ka vastustaja ise nendib, et siseriiklik õigus ei olnud EIK praktikaga kooskõlas. Kuigi vastustaja on viidanud vanglate ruumikitsikusele suure kinnipeetavate arvu tõttu, ei saa sellest järeldada, et vastustaja ei ole kaebaja õigusi rikkunud. Riigikohus on 10.09.
  46. a otsuses asjas nr 3-3-1-24-09 p-s 9 märkinud, et majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist. Asjaolu, et Eesti riik 6 on pärast
  47. a astunud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks, ei muuda toimunud rikkumist olematuks.
  48. Ringkonnakohus nõustub vastustaja väitega inimõiguste dünaamilise arengu kohta, sest ka näiteks Eesti kohtupraktika on ajas muutuv ja arenev. Küll aga ei nõustu ringkonnakohus vastustaja seisukohaga, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Ringkonnakohus märgib, et rikkumise tuvastamisel annab kohus hinnangu tagantjärgi juba toimunud situatsioonile ning kui tuvastatakse rikkumine, siis see tähendab, et juba vaidlusaluse sündmuse toimumise ajal oli tegemist õigusvastase olukorraga. Ka kambri suurust puudutavates EIK lahendites
  49. a järgnevast perioodist on hinnatud kinnipidamistingimuste lubatavust varasemal ajal. Asjaolu, et kinnipeetavate kambri suuruste osas tehtud EIK lahendid ei määratlenud konkreetselt ära seda, milline on minimaalne põrandapind, mis ühe kinnipeetava kohta tuleb tagada, ei tähenda, et rikkumist ei olnud.
  50. Kuna vastuapellatsioonkaebuse jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud (riigilõiv) kaebaja enda kanda vastavalt HKMS § 108 lg-le
  51. Apellatsioonkaebuse esitanud Tallinna Vangla oli riigilõivu tasumisest seaduse järgi vabastatud. Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ 7 Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.