Obsah (7)

§ 232§ 435§ 651§ 230§ 163§ 174§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp Otsuse tegemise aeg ja koht 4. juuli 2016 Tartu Tsiviilasja number 2-15-57

§ 232

lg 2); 8) on kohus jätnud arvestamata, et kostja I ja kostja II moodustavad ühise leibkonna, mistõttu apellandil ei jää muud üle, kui katta ka osa kostja I vajadustest (maakohus on jõudnud järeldusele, et kostja I väljaminekud ja kohustused on tunduvalt suuremad kui tema sissetulekud); 9) on arusaamatu, miks kohus on asunud seisukohale, et kostja II põhjendatud vajaduseks on transpordi osas ainult 20 eurot kuus. Kostja II töökoht asub kodust kaugel ja kuivõrd ühistranspordiga ei ole võimalik tööle jõuda, tuleb selleks kasutada tuttava sõidukit ja kütus on kallis; 10) oleks kohus

§ 435

lg 1, § 230 lg-te 3-5 ja avaliku huvi koosmõju arvestades pidanud juhtima kostja II tähelepanu sellele, et kohtule on ebaselge kostjate varanduslik olukord või kostja vajadused, mitte rajama otsust oletusele.

1. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist ning Tartu Maakohtu
2. novembri 2015 otsuse muutmata jätmist. Vastustaja palus jätta enda menetluskulud apellandi kanda ning need vastustaja kasuks välja mõista. Vastuväidete kohaselt: 1) on Tartu Maakohtu
3. novembri 2015 otsus seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus selle tühistamiseks apellandi poolt viidatud asjaolude alusel; 2) on kostja II ülalpidamiskohustuse eeldused täidetud. Hageja on Tartu Maakohtu menetluses esitanud ka mitmeid kohtutäituri teatiseid võla kohta; 3) on alusetud ja paljasõnalised kostja II väited selle kohta, et hageja ei ole kasutanud kõiki võimalusi elatise kätte saamiseks. S.K. ei ole kordagi elatist vabatahtlikult maksnud. S.K. asus XXXX OÜ-sse tööle alates novembrist 2014, seega puudus tal hagi esitamise hetkel töökoht. Vastavalt kohtutäituri kinnitusele on töökohta saadetud ka sissetuleku arestimise akt, mille alusel toimus üks laekumine summas 217,78 eurot; 4) ei tööta hagejale teadaolevalt S.K. alates
4. aastast enam eelviidatud töökohal ja tal puudub taas töökoht, mistõttu on lootusetu hageja soov S.K.lt elatist saada. Lisaks on võlgnevuse kättesaamiseks pöördutud kohtutäituri poole ka Soome Vabariigis; 5) ei ole S.K. vara täitemenetluse käigus kunagi võõrandatud; 4 6) puudub antud asjas avalik huvi, kuna vaidlus põhineb isikute erahuvidel ja ei puuduta laiemat üldsust; 7) on kostja II väide, et kohus on jätnud otsuse tegemisel arvestamata, et kostja I ja kostja II moodustavad ühise leibkonna, alusetu etteheide ja sealjuures ei ole kostja II selgitanud, kui palju ta väidetavalt kostjat I toetama peab. Kostja I vajadused ületavad tema sissetulekud üksnes väga vähesel määral; 8) ei ole kostja II põhjendanud, miks tema transpordikulu vajadus ületab kostja I transpordikulu vajadust 7 korda ja on selle väitega välja tulnud alles apellatsioonimenetluses, mistõttu tuleb see seisukoht jätta tähelepanuta; 9) on Tartu Maakohus täitnud oma selgitamiskohustuse ja juhtinud kostja II tähelepanu sellele, et tal tuleb oma sissetulekut ja varalist seisu tõendada; 10) on tõendamata, et kostja I laps elab kostjate juures ja ei oma sissetulekut. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu osaliselt hagi rahuldamise ulatuse osas. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha asjas uus otsus, millega vähendada kostjalt II (J.K.lt) väljamõistetava igakuise elatise suurust summani 106,50 eurot. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata osas, milles kohus mõistis elatise välja alates hagi esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni. Apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele. Vastavalt

§ 651

lõikele 1 ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsust osas, milles kohus jättis rahuldamata A.P. hagi E.L. vastu elatise saamiseks, samuti jättis rahuldamata hagi J.K. vastu osas, milles taotleti elatise väljamõistmist tagasiulatuvalt aja eest enne hagi esitamist.

1. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, nagu ei oleks käesoleval juhul täidetud vanavanemate vastu suunatud elatise nõude esitamise eeldused. Riigikohus selgitas tsiviilasjas nr 3-2-1-75-11 (p 19), et vanavanema(te)lt asenduskohustuse korras elatise väljamõistmiseks on alust ka juhul, kui teiselt vanemalt on jõustunud kohtulahendiga elatis välja mõistetud ja kui seda lahendit on täidetud üksnes osaliselt, s.o lapse vajadusi silmas pidades ebapiisavas ulatuses. Käesolevas asjas on kohtule esitatud piisavalt tõendeid selle kohta, et lapse emalt ei ole õnnestunud ka täitemenetluse abil lapsele ülalpidamist vajalikus ulatuses saada, sest emal puudub vara ja püsiv sissetulek, mille arvel saaks kohtuotsust täita. Kohtutäituri poolt 12.03.2015.a väljastatud tõendist (I kd tl 144) nähtub, et võlgnik S.K. on alates täitemenetluse algatamisest kuni tõendi koostamiseni kahe aasta vältel tasunud elatist kahel korral, sh on peale hagi esitamist tasutud 217,78 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on käesolevas vaidluses esiletoodut arvestades ilmne, et lapse emalt kohtuotsusega väljamõistetud elatise saamine on osutunud ülemäära raskeks. Ülalpidamise saamise vajadus on pidev ja regulaarne ning piisavaks ei saa lugeda asjaolu, et vanem on kohtumenetluse kestel ühel korral elatist tasunud. Puudub alus asuda seisukohale, et lapse emalt on tegelikkuses võimalik siiski märkimisväärsete raskusteta lapsele elatist saada ning seetõttu ei oleks elatise nõudmine vanavanematelt põhjendatud. Eeltoodut arvestades on maakohus õigesti mõistnud apellandilt välja lapselapse ülalpidamiseks elatise.
2. Asjakohased ei ole apellatsioonkaebuses esitatud väited, nagu tuleks kohtul elatise vaidluse lahendamisel juhinduda avalikest huvidest. Ülalpidamisasjas võimaldab menetlusseadustik kohtul koguda ülalpidamist andma kohustatud isiku varalise seisundi kohta tõendeid ka omal 5 algatusel (

§ 230

lg 4-6), kuid sellest ei tulene, et kohtul tuleks välja selgitada lapse vanemal kui esmajärjekorras elatist andma kohustatud isikul elatise võlgnevuse tekkimise täpsed põhjused ja asjaolud. Asjaolu, et üldteadaolevalt on Eestis paljudel juhtudel kohtuotsusega väljamõistetud elatise kättesaamine raskendatud, ei anna alust jätta vanavanemate vastu asenduskohustuse korras esitatud hagi rahuldamata. Põhjendatud ei ole ka etteheited maakohtule selles osas, nagu oleks maakohus hinnanud tõendeid meelevaldselt ja rikkunud asjaomaseid menetlusnorme. Kuna vanavanemad täidavad PKS § 106 lg 2 järgi vanema ülalpidamiskohustust ja neil tekib selle kohustuse täitmise tõttu tagasinõudeõigus lapse vanema vastu, tuleb vanavanemate makstud elatise ulatuses lugeda vanema ülalpidamiskohustus täidetuks. Täitemenetluse seadustiku § 48 p 2 järgi lõpetab kohtutäitur täitemenetluse kirjaliku dokumendi esitamisel, kui sellest nähtub, et sissenõudja nõue on rahuldatud.

1. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata, sh leidis, et E.L. tuleb oma varalise seisundi tõttu ülalpidamise andmisest vabastada ning määras, et J.K.l tuleb elatist tasuda alates hagi esitamisest, mitte tagasiulatuvalt hagi esitamisele eelnenud aja eest. Vanavanematel ei teki lapselapse ülalpidamisel solidaarkohustust. Mitu sama astme sugulast täidavad PKS § 105 lg 3 järgi ülalpidamiskohustust osavõlgnikena, kusjuures iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Viidatud sätte järgi vastutavad esmalt lapse vanemad lapse ülalpidamise kohustuse täitmise eest osavõlgnikena vastavalt oma varalisele seisundile. Seega leidis maakohus õigesti ka seda, et kummagi vanavanema varalist seisundit tuleb hinnata teineteisest eraldi. Ringkonnakohus märgib, et PKS § 105 lg 3 teine lause on erisäte VÕS § 63 lg 1 suhtes, mille kohaselt on üldjuhul osavõlgnike osad võrdsed. Iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid.
2. Maakohus on aga ringkonnakohtu arvates jätnud arvestamata PKS § 105 lõikes 3 sätestatu, mille kohaselt tuleb osavõlgnike kohustuste suurus määrata kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga. See eeldab ringkonnakohtu arvates ka osavõlgnike endi varaliste seisundite omavahelist võrdlemist ning proportsionaalset arvessevõtmist. Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et kostjad I ja II moodustavad ühise leibkonna ning seetõttu on usutav, et nad kannavad ka ühise majapidamisega seotud kulutusi vähemalt osaliselt ühiselt. Vaidlustatud ei ole maakohtu poolt asjas esitatud tõendite põhjal tuvastatut, mille kohaselt oli kostja I keskmiseks sissetulekuks igakuiselt 413,90 eurot ja kostja II sissetulekuks keskmiselt 758,90 eurot.
3. Kokku moodustab kostjate I ja II sissetulek seega keskmiselt 1172,80 eurot, millest kostja I sissetulek moodustab 35 % ja kostja II sissetulek 65 %. Ringkonnakohtu arvates tuleb seda proportsiooni arvestada kostjate I ja II kui osavõlgnike ülalpidamiskohustuse võrdelise osa suuruse kindlaksmääramisel. Kahe peale kokku oleks võimalik kostjatelt I ja II nõuda elatist ühekordses PKS § 101 lõikes 1 sätestatud miinimummääras, s.o ½ kuupalga alammäära ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul saab kostjale I sellest kohustusest langeda 35 % ja kostjale II 65 %. Põhjendatuks ei saa pidada käsitlust, mille kohaselt juhul, kui üks vanavanem vabaneb oma vähese sissetuleku tõttu ülalpidamiskohustusest, läheb ülalpidamiskohustus täies ulatuses üle teisele vanavanemale, arvestamata kummagi vanavanema sissetuleku suurust ja võrdelist panust leibkonna kulude 6 katmisesse. Selline lähenemine ei vastaks osakohustuse olemusele, vaid muudaks osavõlgnike vastutuse pigem solidaarseks, mis ei vasta aga seaduses sätestatule.
4. Seetõttu mõistis maakohus ebaõigesti kostjalt II välja elatise 100 % määras. Ringkonnakohus leiab, et kostjalt II on õiguslikult põhjendatud välja mõista 65 % PKS § 101 lõikes 1 sätestatud elatise määrast. Kuni jaanuarini 2015.a oli ülalpidamiskohustuse 100 % miinimummääraks 177,50 eurot kuus, alates jaanuarist 2015.a 195 eurot ja alates jaanuarist 2016.a 215 eurot (PKS § 100 lg-d 1 ja 2, § 101 lg 1). Seega oli kostja II (apellandi) ülalpidamiskohustuse suuruseks kuni jaanuarini 2015.a igakuiselt 106,50 eurot (s.o 65 % 177,50 eurosest täismäärast). Alates jaanuarist 2015.a oleks tema ülalpidamiskohustuse suuruseks vastavalt 120,90 eurot ja alates jaanuarist 2016.a 139,75 eurot. Samas leiab ringkonnakohus, et elatise asenduskorras vanavanemalt väljamõistmisel on põhjendatud lähtuda sellest, et osa lapse vajadustest on ilmselt kaetud riiklike toetustega (vt ka Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-124-15 p 16 ja nr 3-2-1-37-11 p 16). Riiklike peretoetuste seaduse (RPTS) § 1 järgi on muuhulgas lastetoetuse eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. Alates
5. aastast on riigi poolt tasutava lastetoetuse suurus ühele lapsele 45 eurot kuus ning alates
6. aastast 50 eurot kuus.
7. Sellest lähtudes on ringkonnakohus seisukohal, et käesoleval juhul ei ole põhjendatud ega mõistlik määrata elatise suurust kindlaks muutuva summana PKS § 101 lg 2 järgi, sidudes selle aasta-aastalt suureneva kuupalga alamääraga, kuid võttes ühtlasi arvesse riiklikku lapsetoetust pooles ulatuses. Arvestades asjaolu, et hageja saab täisealiseks
8. augustil 2018.a ning kahe lähema aasta jooksul ei ole alust eeldada ülalpidamiskohustuse ulatuse vm oluliste asjaolude märkimisväärset muutumist, peab ringkonnakohus põhjendatuks rahuldada hagi kostja II suhtes selliselt, et mõista temalt välja hageja kasuks elatis kindlas suuruses – 106,50 eurot kuus – alates hagi esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni. Ajavahemiku eest oktoober 2014 kuni juuni 2016 (21 kuud) kuulub kostjalt II seega hageja kasuks väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud elatis (21 × 106,50) 2236,50 eurot. Samuti tuleb kostjalt II välja mõista elatis 106,50 eurot kuus alates
9. juulist 2016.a kuni hageja täisealiseks saamiseni. Kuna ringkonnakohtu otsusega vähendatakse kostjalt II väljamõistetava elatise summat, ei pea ringkonnakohus vajalikuks täiendavalt hinnata apellatsioonkaebuses esitatud väiteid selle kohta, et maakohus ei selgitanud piisava põhjalikkusega välja kostja II vajaduste ulatust. Ringkonnakohus arvestab sellega, et kostjad I ja II moodustavad ühe leibkonna ja kannavad kulutusi ühiselt.
10. Maakohtu otsusega jäeti kostja I menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtul puudub alus nimetatud osas maakohtu otsuse muutmiseks. Ringkonnakohus muudab tulenevalt apellatsioonkaebuse osalisest rahuldamist maakohtu määratud menetluskulude jaotust hageja ja kostja II vahelises suhtes.

§ 163

lg 1 esimese alternatiivi alusel tuleb asjas kantud menetluskulud jätta võrdsetes osades hageja ja kostja II kanda. Kuna maakohus ei määranud asjas kindlaks menetluskulude rahalist suurust, siis

§ 174

lg 4 kohaselt määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

§ 177lõikes 2 sätestatud korras.

7 /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja Kersti Kerstna-Vaks Kai Kullerkupp 8