Obsah (5)

§ 127§ 140§ 6§ 115§ 139

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 8. juuli 2016.a, Tartu Tsiviilasja number 2-02-

§-s 139 sätestatuga ning muu hulgas välja selgitama, kas hageja sai ajavahemikul töölepingu lõpetamisest kuni tööle ennistamiseni palka teistelt tööandjatelt. Kahju tekkimise tõendamiskoormus lasub hagejal. 2 Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata osas, milles maakohus tunnistas poolte vahel

1. detsembril 1998.a sõlmitud töölepingu kostja algatusel lõpetamise ebaseaduslikuks ja ennistas hageja tööle endisele töökohale. Riigikohus keeldus
2. märtsi
3. a kohtumäärusega kostja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ning Viru Maakohtu
4. juuni 2009.a kohtuotsus on jõustunud töölepingu kostja algatusel lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise ja hageja tööle ennistamise nõude osas. Tsiviilasja menetlus jätkus maakohtus hageja nõude osas välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitis summas 58 346,80 eurot töölt sunnitult puudutud aja eest. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
5. Hageja nõudis kostjalt rahalist hüvitist töölt sunnitult puudutud aja eest TLS (redaktsioon kuni
6. juulini 2009) § 117 lg 1 alusel 58346,80 eurot. Hageja märkis, et kui saamata jäänud töötasu väljamõistmisel on tegemist kahju hüvitamisega, siis on kahju tekkimine tõendatud tööraamatuga. Hagis märgitud põhjenduste kohaselt puudus hageja töölt seoses kostja poolt töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega
7. märtsil
8. a kuni tööle ennistamiseni
9. märtsil 2010 kokku 2932 päeva. Töölt puudumise esimene päev oli
10. märts
11. a. Hageja keskmine töötasu päevas enne töölepingu ebaseaduslikku lõpetamist oli 311,47 krooni ehk 19,90 eurot. Hüvitis töölt sunnitud puudumise aja eest (2932 päeva) moodustab 58 346,80 eurot. Hagejal ei ole olnud pärast töölepingu lõpetamist teist töökohta ja ta ei ole saanud tulu. Hageja ei leidnud peale töölepingu ebaseaduslikku lõpetamist tööd ning suundus Venemaale oma poja juurde elama, kus ta abistas poega koduses majapidamises ja oli poja ülalpidamisel. Poja kulutused hageja ülalpidamiseks olid keskmiselt 15 krooni päevas. Hageja hüvitas oma ülalpidamisega seotud kulud pojale Narvas asunud korteriomandi müügi arvelt. Hüvitades pojale enda ülalpidamiskulud, kaotas hageja kasu, mille ta sai poja poolt tema ülalpidamiseks antud vahendite arvelt pärast töölepingu ebaseadusliku lõpetamist. Puudub alus vähendada hagiavalduses nõutud hüvitist kaotatud kasu võrra.
12. Kostja vaidles hagile vastu ja palus hagiavaldus jätta rahuldamata. Hagejal puudub kahju, mida kostja peaks hüvitama. Hageja soovib saada hüvitist alusetu rikastumise eesmärgil. Hageja ei vajanud tööle ennistamist kostja juurde, kuna töötas Venemaal. Hageja töötas pojale kuuluvas ehitusettevõttes, kust sai ka
13. aastal tulu. Peale töölepingu lõpetamist töötas hageja korteriühistus Mõisa 3 ja sai sealt tulu. Hagejal ei olnud peale kostjaga sõlmitud töölepingu lõpetamist takistust leida endale teine töökoht. Peale tööle ennistamist ei soovinud hageja kostja juures edasi töötada. Hageja esindajale edastati kutse ilmuda tööle, kutse sai hageja esindaja kätte
14. märtsil
15. a. Hageja ei reageerinud kutsele kuni
16. oktoobrini
17. a, kuigi tal tekkis tööle asumise õigus peale Riigikohtu otsuse jõustumist
18. märtsil
19. a. MAAKOHTU LAHEND
20. Viru Maakohus rahuldas
21. jaanuari
22. a otsusega hagi saamata jäänud töötasu saamiseks osaliselt ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks 417,90 eurot. Menetlusosaliste menetluskulud jättis maakohus nende endi kanda. 3 Maakohus tuvastas, et vaidlus puudub selles, et: 1) hageja ja kostja vahel oli
23. detsembril
24. a sõlmitud tööleping, mille kostja lõpetas
25. märtsil
26. a; 2) Viru Maakohtu
27. juuni
28. a kohtuotsuse alusel ennistati hageja tööle
29. märtsil
30. a; 3) hageja puudus töölt kokku 2932 päeva; 4) hageja ühe päeva keskmine töötasu oli 311,47 krooni ehk 19,90 eurot. Maakohus asus seisukohale, et hagejal on õigus nõuda kostjalt töölt sunnitud puudumise aja eest kahju hüvitamist. Hageja kahju seisneb saamata jäänud tulus, mille hageja oleks palgana teeninud, kui kostja ei oleks hagejaga sõlmitud töölepingut ebaseaduslikult lõpetanud. Maakohus nõustus hagejaga, et hageja kaotas tulu kostjaga sõlmitud töölepingu ebaseadusliku lõpetamise tõttu ja saamata jäänud tulu 58 346,80 eurot saab lugeda hagejale tekkinud kahjuks. Kostjal on kohustus hüvitada hagejale kahju, mille kostja tekitas hagejale töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega.

§ 127

lg 5 alusel tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekkimise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud. Hageja poolt pärast töölepingu lõpetamist tulu saamise tõendamise koormus langeb kostjale. Kostja ei ole tõendanud hageja poolt tulu saamist peale töölepingu lõpetamist. Maksuameti tõend, et hagejale on aprillis 2002. a tehtud väljamakse KÜ Mõisa 3 poolt (tl 158, I

1. kd)koos KÜ Mõisa 3 vastusega (tl 168, II
2. kd)tõendab, et hageja oli KÜ Mõisa 3 juhatuse liige 2001. a jaanuarist kestvusega viis kuni kuus kuud, s.o hiljemalt juulis 2001. a ei olnud hageja enam KÜ Mõisa 3 juhatuse liige. Maakohtule esitatud tõenditest ei selgu, et kostjaga töölepingu lõpetamise järel peale 5. märtsi 2002. a oleks hageja olnud töö- või muu lepinguga seotud KÜ-ga Mõisa 3 või et hageja oleks saanud KÜ-lt Mõisa 3 tulu. Samuti ei ole tõendatud, et hageja oleks saanud tulu Venemaalt või oma poja ehitusettevõttest. Maakohus leidis, et kostjalt hageja kahju hüvitise täies ulatuses väljamõistmine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Kohus võib kahjuhüvitist vähendada

§ 140lg 1 alusel.

Kahju hüvitise suuruse määramisel lähtus maakohus

§-st

1. Kahjuhüvitise täies ulatuses väljamõistmine ei vastaks TLS § 117 lg 1 eesmärgile ega ülejäänud töölepinguseaduses sätestatud hüvitiste määrale, mistõttu oleks hüvitise täies määras väljamõistmine ebaproportsionaalne ja kostjat kui tööandjat kahjustav. Maakohus lähtus hüvitise suuruse määramisel asjaolust, et hageja töötas enne töölepingu ebaseaduslikku lõpetamist kostja juures alates
2. aastast kuni
3. aastani, s.o neli aastat. Peale tööle ennistamist
4. märtsil
5. a hageja tööle ei asunud. Hageja käitumisest järeldas maakohus, et hagejal ei olnudki plaanis rohkem kostja juures töötada. Hageja elas tema tööle ennistamise nõude kohtumenetluse ajal Venemaal. Peale Riigikohtu poolt lahendi tegemist sai hageja tööle ennistamisest teada alles
6. oktoobril
7. a, kuigi kutse ilmuda tööle sai hageja esindaja kätte
8. märtsil
9. a. Peale ennistamisest teadasaamist ei asunud hageja samuti tööle. Hageja ei ole tõendanud ühtegi konkreetset asjaolu, mis oleks tal takistanud leidmast muud tööd peale kostja poolt töölepingu lõpetamist. Maakohus leidis, et hea usu põhimõttega on kooskõlas hüvitada hagejale kahju ühe kuu keskmise palga ulatuses 417,90 eurot, kuna hageja kahju moodustab vaid kostjalt saamata jäänud töötasu, muud kahju, mida oleks kostja poolt töölepingu ebaseaduslik lõpetamine hagejale tekitanud, maakohus ei tuvastanud (TLS § 90 lg-d 1, 2). MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
10. T.K. esitas apellatsioonkaebuse Viru Maakohtu
11. jaanuari 2016.a otsuse peale, millega rahuldati T.K. hagi osaliselt ja mõisteti Korteriühistult Tallinna 32 T.K. kasuks välja 417,90 4 eurot, ja taotleb uue otsuse tegemist, millega tühistada Viru Maakohtu
12. jaanuari
13. a otsus täielikult ja teha uus otsus, millega hagi saamata jäänud töötasu saamiseks rahuldada. Samuti palus apellant jätta kõik menetluskulud Korteriühistu Tallinna 32 kanda. Alternatiivselt taotleb apellant Viru Maakohtu
14. jaanuari
15. a otsuse tühistamist ja tsiviilasja tagasi saatmist samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) kohaldas maakohus valesti TsÜS § 138,

§ 127

lg 1,

§ 140

lg 1 ja tõlgendas valesti Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-28-15; 2) oli hageja kahju 58346,80 eurot, väljamõistetud hüvitis on 417,90 eurot (see on 139 korda vähem, kui nõutud hüvitus), mis ei ole kooskõlas

§ 127

lg-s 1, § 140 lg-s 1 sätestatud põhimõttega; 3) ei ole hageja pärast töölepingu lõpetamist (

1. märtsil
2. a) teostanud oma õigusi hüvitise saamiseks eesmärgiga tekitada kahju kostjale (TsÜS § 138 lg-d 1,2). Hageja esitas seaduses sätestatud tähtaja jooksul hagiavalduse maakohtule (
3. märtsil 2002.a). Hageja ei ole süüdi, et kohus vaatas töövaidlust läbi 13 aastat; 4) ei ole tõendatud ega tuvastatud, et hagi esitamisel ja kohtumenetluse käigus ei ole hageja käitunud hea usu põhimõttest lähtuvalt (

§ 6

); 5) ei ole hageja käitumises tuvastatud hüvitise kättesaamise õiguse kuritarvitamist (vt Riigikohtu

1. aprilli 2015.a lahend 3-2-1-28-15, p 13). Maakohtul puudus õigus hüvitise vähendamiseks. Kui esinevad alused hüvitise vähendamiseks, on vaja seda teha mõistlikus ulatuses. 5.KÜ Tallinna 32 palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Viru Maakohtu otsuse muutmata. Vastuse väidete kohaselt: 1) kujutab ülemäära suure hüvitise nõudmine töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest endast hea usu põhimõtte rikkumist; 2) suurendades oma nõuete ulatust kompenseerimaks olematut „kahju“ pikaajalise kohtumenetluse tõttu, kuritarvitas hageja sellega oma õigust nõuda saamata jäänud töötasu hüvitamist; 3) pidi võimatust saada tulu tõendama hageja; 4) leidis hageja endale teise tuluallika, mis on lähedane kaotatud tööle, hageja käitus hea usu põhimõtte vastaselt, kui esitas endisele tööandjale nõude „sunnitult töölt puudumise“ aja eest hüvitise saamiseks; 5) ei asunud hageja tööle kohtuotsuse järgi, ehkki kostja seda pakkus. Järelikult vajas hageja mitte tööd, vaid üksnes kompensatsiooni; 6) määras maakohus hagejale hüvitise mõistlikus suurues, s.o hageja ühe kuu töötasu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Ringkonnakohus suurendab hageja kasuks kostjalt väljamõistetavat kahju hüvitist 3343, 20 euroni. Maakohtu otsus kuulub otsuse resolutsiooni p 2 osas osaliselt tühistamisele. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, milles maakohus otsustas jätta poolte menetluskulud nende endi kanda (otsuse resolutsiooni p-d 3-5). 5
3. Käesolevas vaidluses palus hageja enda tööle ennistamist ja sunnitud töölt puudutud aja eest keskmise palga väljamõistmist kuni tema tööle ennistamiseni kostja juures töölepingu seaduse (TLS) § 117 lg 1 (kuni
4. juulini 2009 kehtinud seaduse redaktsioonis) alusel. Viru Maakohtu
5. juuni 2009.a kohtuotsus on jõustunud töölepingu kostja algatusel lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise ja hageja tööle ennistamise nõude osas. Asjas puudub vaidlus, et pärast kohtu poolt tööle ennistamist hageja kostja juures tööle ei hakanud.
6. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on hagejale kahju hüvitise määramisel lähtunud õigesti lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist reguleerivatest võlaõigusseaduse sätetest. Hageja võib

§ 115

lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud sellise nõude üldised eeldused (vt näiteks Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 27). Maakohus tuvastas, et kostja vastutuse eeldused on täidetud ning asjas ei ole tõendatud, et hageja oleks saanud pärast kostjaga töölepingu lõpetamist tulu töö- või muu lepingu alusel (sh Venemaal). Nimetatud osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Maakohus pidas vajalikuks vähendada kostjalt väljamõistmisele kuuluvat kahjuhüvitist

§ 140

alusel ning hea usu põhimõttest lähtuvalt mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvisena sunnitud töölt puudutud aja eest ühe kuu keskmise palga 417 eurot 90 senti. Hageja on apellatsioonkaebuses välja mõistetud hüvise suuruse vaidlustanud ning taotleb hagi rahuldamist 58346,80 euro ulatuses, alternatiivselt hüvise vähendamist mõistlikus piiris. 9. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on põhjendatult kaalunud

§-i 140, mis reguleerib kahju hüvitamise piiramist, kohaldatavust, ning väljamõistetavat kahjuhüvitist vähendanud. Ringkonnakohus märgib, et kui kostja vastutuse eeldused on täidetud, tuleb kahjuhüvitise suurust kohtul kaaluda nii

§ 139kui ka § 140 alusel.

Riigikohus on korduvalt osundanud, et kohus kohaldab nii

§ 139

kui ka § 140 ilma kohustatud isiku taotluseta ja hüvitise vähendamiseks piisab sellest, kui vähendamise asjaolud on kohtule esitatud. Samuti on kolleegium leidnud, et

§ 139

ja § 140 saab kohaldada ka korraga (Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-42-16, nr 3-2-1-65-15, nr 3-2-1-46-15, p 12).

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ajal, mil maakohus jõudis
2. juunil 2009 otsuseni hageja tööle ennistada, puudus hagejal, kes elas sel ajal juba pikemat aega Venemaal, tegelik huvi saada tööle ennistatud. Hageja ei ole esitanud menetluses ühtegi tõsiseltvõetavat väidet, miks ta pärast kohtu poolt tööle ennistamist tegelikult tööle ei asunud. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et maakohus on teinud eksliku järelduse, et hageja ennistati tööle
3. märtsist 2010, st ajast, mil Riigikohus jättis kostja kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu
4. detsembri 2009 otsusele menetlusse võtmata ning Viru Maakohtu
5. juuni 2009 otsus jõustus. Maakohus on jätnud tähelepanuta individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 27 lg 1 p-i 2 (kuni
6. juulini 2009 kehtinud redaktsioonis), mille kohaselt tuli viivitamatult täita otsused tööle ennistamiseks, kui tööleping oli lõpetatud ebaseaduslikult. Kuigi Viru Maakohtu
7. juuni 2009 otsuse resolutsioonis viivitamatut täitmist puudutav selgitus puudub, ei muuda see asjaolu seadusega ettenähtud täitmise korda. Tööle ennistamise korral oli hagejal kohustus asuda tööle alates I astme kohtuotsuse tegemise päevale järgnevas päevast, st alates
8. juunist 2009, mistõttu ei ole hageja arvestus töölt sunnitult puudutud 2932-st päevast õige.
9. Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt TLS (kuni
10. juulini 2009 kehtinud redaktsioonis) § 117 lg 1 alusel nõutav kahjuhüvitis kuulub vähendamisele nii

§ 140

lg 1 kui ka

§ 139

alusel.

§ 139

lg 1 kohaselt kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel 6 asjaoludel, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud soodustasid kahju tekkimist. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kohaldatakse nimetatut ka juhul, kui kahjustatud isik jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. Tekkinud kahju vähendavad toimingud

§ 139

lg 2 mõttes on sellised, mida samas olukorras teeks kahju vähendamiseks mõistlik isik. Antud juhul võis hagejalt mõistlikult oodata, et lisaks hagi esitamisele tööle ennistamise nõudes oleks hageja tegelenud ka mõistlikult tulutoova tegevuse otsimisega, mis oleks taganud talle kuni tööle ennistamiseni tulu äraelamiseks ja vähendanud talle ebaseadusliku töölepingu lõpetamisega tekitatud kahju (saamata jäänud tulu). Kahju vältimise ja vähendamise kohustus on

§-s 6 sätestatud hea usu põhimõtte väljendus ning üheks oluliseks erandiks kahju täieliku hüvitamise põhimõttest (

§ 127). Hageja seletuse kohaselt pärast töölepingu lõpetamist 5.

märtsil

1. a ta Narvas tööd ei leidnud. Hageja lahkus Eestist
2. aastal, kuna Narvas tööd ei olnud ja pojad olid Venemaal. Ta otsis Venemaal tööd aastatel 2002-2004, pärast jäi koduperenaiseks (III kd lk 75 pöördel). Hageja ei ole oma väidetavate tööotsingute kohta kohtule tõendeid esitanud. Ringkonnakohus leiab, et pärast Eestist Venemaale lahkumist ja Eestis tööotsingute lõpetamist lõpetas hageja kõik toimingud, et tekkinud kahju vähendada, kaotades ka tegelikult huvi saada endisele töökohale ennistatud. Seetõttu ei ole põhjendatud hageja taotlus saada hüvist töölt sunnitult puudutud aja eest pärast lahkumist Eestist Venemaale kuni kohtu poolt tööle ennistamise hagi rahuldamiseni. Ringkonnakohus iseenesest nõustub maakohtu seisukohtadega, et hageja kasuks väljamõistetava hüvise suurust tuleb vähendada

§ 140

alusel ja nõude täielik rahuldamine ei oleks kooskõlas hea usu põhimõttega ning on kostjat kui tööandjat kahjustav. Samas ei ole maakohus oma seisukohta, et mõistlikuks hüvise suuruseks on üksnes ühe kuu keskmine palk, piisavalt põhjendanud. Maakohus viitas oma otsustuse põhjendamisel võrdlusena töölepingu seaduse (1. juulini 2009 kehtinud redaktsioonis) §-le 90, jättes tähelepanuta, et viidatud säte reguleeris hüvitisi töötajale töölepingu seadusliku lõpetamise korral. Hüvitist töölepingu ebaseadusliku lõpetamise korral reguleeris TLS § 117 lg 2 ja hüvitise suuruseks, kui töötaja loobus tööle ennistamisest töölepingu ebaseadusliku lõpetamise korral, oli kuni 6 kuu keskmine palk. Maakohtu põhjendusi järgivalt peaks ka antud juhul kahjuhüvise suurus olema ligilähedane töölepingu ebaseadusliku lõpetamise hüvisega, kui töötaja ei soovi tööle ennistamist. Arvestades eelnimetatud asjaolu ja seda, et hageja lahkus Eestist Venemaale ca 8 kuud pärast töölepingu ebaseaduslikku lõpetamist kostja poolt, lõpetades sel ajal tööotsingud Eestis, samuti hageja keskmise palga suurust kostja juures, peab ringkonnakohus põhjendatuks vähendada hageja kasuks kostjalt välja mõistetavat kahju hüvitist

§ 139ja § 140 alusel hageja kaheksa kuu keskmise palga suuruse summani.

Kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks 3342.40 eurot.

1. Hagihind ringkonnakohtu menetluses on TsMS § 137 lg 1 järgi 58346,80 eurot – 417, 90 eurot (maakohtus hagi rahuldatud osa) = 57928, 90 eurot.
2. Kuna hagi kuulub rahuldamisele osaliselt, tuleb TsMS § 163 lg 1 kolmanda alternatiivi alusel jätta poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda. Andra Pärsimägi Viivi Tomson Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 7