KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 8. juuli 2016 Tartu Tsiviilasja number 2-15-169

näeb ette elatise miinimummäära vaid alaealise lapse ülalpidamiseks. Maakohus tugines ülalpidamise ulatuse kindlaks määramisel PKS § 99 lõikele 1, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi. 3 Maakohus leidis, et hageja põhjendatud ja tõendatud kuludeks tuleb lugeda 515 eurot kuus (lasteaiamaks 19,71 eurot, eluaseme- ja veekulud 135,30 eurot, mänguasjad 20 eurot, riided 40 eurot, kulud toidule 240 eurot, side-, hügieeni- ja transpordikulud 60 eurot). Kuna maakohtu istungil väitis hageja esindaja, et hageja saab igakuiselt sissetulekut 50 eurot (lapsetoetus), siis tuleb see summa maha arvata ja lugeda hageja põhjendatud ja tõendatud kuluks 465 eurot. Kuna PKS § 96 järgi peavad mõlemad lapse vanemad andma lapsele ülalpidamist, siis hageja vanemad on kohustatud hagejale andma ülalpidamist 232,50 eurot kuus. Kostja sissetulek oli ajavahemikul 2015 juuni – 2015 november keskmiselt 780 eurot kuus (tl 43). Maakohus lähtus kostja sissetuleku arvestamisel tõendis märgitud summadest, kuna tõendist ei ilmnenud, kas need summad on neto- või brutopalk. Kostjal on veel kaks alaealist last ja abikaasa, kes saab vanemahüvitist 300 eurot kuus. Seega leidis maakohus, et kostja igakuine sissetulek on 1 080 eurot kuus. Maakohus luges kostja põhjendatud kuludeks ühes kuus üüri ja kommunaalmaksed kokku keskmiselt 400 eurot. Maakohus ei arvestanud kostja põhjendatud kuludeks laenu osamakseid, kuna laenu võtmine ei saa kuidagi mõjutada elatise maksmise suurust. Maakohus arvestas, et kostjal tuleb pidada üleval ennast ja nelja ülalpeetavat (abikaasa, kaks alaealist last ning hageja), ja leidis,

§ 105lg 3 järgi on kostja ülalpidamisvõime 136 eurot kuus (1 080 – 400 : 5).

Kuna Viru Maakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-14-56548 on kostjalt hageja kasuks elatis väljamõistetud kuni

1. juulini 2015 rahuldas maakohus hageja nõude elatise väljamõistmiseks tagasiulatuvalt ja mõistis PKS § 100 lg 4 järgi välja kostjalt hageja kasuks elatise ajavahemiku
2. juuli 2015 kuni
3. novembri 2015 eest kokku 544 eurot (4 kuud x 136 eurot). Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4. O.K. esitas apellatsioonkaebuse Viru Maakohtu
5. aprilli
6. a otsuse peale. Apellant palub ringkonnakohtul tühistada maakohtu otsus osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks igakuise elatusrahana välja 136 eurot alates
7. novembrist 2015 kuni XXX Kutsekooli lõpetamiseni (s.o
8. veebruarini 2017) ning tagasiulatuvalt ülalpidamiskohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju summas 544 eurot. Apellant palub teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja igakuine elatusraha summas 50 eurot alates
9. novembrist 2015 kuni hageja lõpetab XXX Kutsekooli (s.o
10. veebruarini 2017). Menetluskulud palub apellant jätta poolte endi kanda. Apellant palub ringkonnakohtul võtta vastu tõendina
11. mai
12. a palgatõend. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) tuvastas maakohus ebaõigesti, et kostja neto sissetulek on 780 eurot. Kostja esitas vastuses hagile tõendina
13. detsembri
14. a palgatõendi, kus oli märgitud bruto töötasu. Kostja netotöötasu ühes kuus on 584 eurot. Maakohus hindas tõendit ebaõigesti. Maakohus rikkus TsMS § 392 lg 1 p 1, 3 ja 4 sätestatut, kuna oleks pidanud selgitama välja, kas palgatõendil on kajastatud bruto või neto sissetulekut; 2) arvestas maakohus ebaõigesti kostja sissetulekut. Kostja perekonna sissetulek kuus on 904 eurot, mitte 1080 eurot, seega on kostja ülalpidamisvõime 100,8 eurot; 3) arvestas maakohus ebaõigesti kostja sissetulekute hulka kostja abikaasale makstava vanemahüvitise 300 eurot. Vanemahüvitis makstakse kostja abikaasale, tegemist on abikaasa sissetulekuga; 4) on apellandi sissetulek 604,6 eurot kuus ning elatise suuruse määramisel peab lähtuma sellest summast; 4 5) on ebaõige maakohtu otsus, et apellandil tuleb vastustajale tasuda elatist tagasiulatuvalt summas 544 eurot. Hageja on täisealine isik ja iseseisvalt otsustab, kas temal on vajadus saada elatist või mitte. Kuna hageja ei esitanud kostjale nõuet elatise maksmiseks
15. juulist 2015 kuni
16. novembrini 2015, siis järelikult hageja ei soovinud selle aja jooksul elatist saada. Lisaks koormab elatise väljamõistmine tagasiulatuvalt kostjat ebamõistlikult ning asetab kostja raskesse olukorda; 6) on põhjendatud elatise suurus hagejale 50 eurot.
17. Y.K. vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta kaebus täielikult rahuldamata ja Viru Maakohtu
18. aprilli
19. a otsus muutmata. Vastuväidete kohaselt: 1) ei vasta apellatsioonikaebus seaduse nõuetele. Apellant ei ole oma väiteid põhjendatud. Apellant ei märkinud selgelt, missuguseid õigusnorme maakohus on rikkunud; 2) leidis maakohus õigesti, et palgatõendil märgitud apellandi kuupalk on neto sissetulek. Apellandi taotlus uue palgatõendi lisamiseks tsiviilasja materjalide juurde tuleb jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
20. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele osaliselt. Maakohtu otsus kuulub tühistamisele kostjalt väljamõistetud igakuise elatis suuruse ja enne hagi esitamist tagasiulatuva elatise välja mõistmise osas. Menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta poolte endi kanda.
21. Hagi on esitatud
22. novembril 2015 ülalpidamiskohustuse täitmise nõudes täisealisele õppivale lapsele PKS § 97 p 2 alusel. Vaidlust ei ole, et hageja õpib XXX Kutsekoolis, mille lõpetab
23. veebruaril
24. Kostja maksis samal alusel hagejale elatist Viru Maakohtu
25. novembri 2014 otsuse alusel tsiviilasjas nr 2-14-56548 perioodil
26. august 2014 –
27. juuni 2015 100 eurot kuus. XXX Kutsekoolis õppimise ajal on hagejal sündinud XX. märtsil 2014 tütar XX, kelle isaks on A.V. (tl 57). Seoses tütre hooldamisega sai hageja kuni lapse pooleteise aastaseks saamiseni vanemahüvitist ja peretoetust kokku 330 eurot, käesoleval ajal on hageja sissetulekuks üksnes peretoetus 50 eurot. Asjas ei ole vaidlust, et kostjal oli hagi esitamise ajal kohustus hagejat PKS § 97 lg 2 alusel ülal pidada.
28. Apellant ei ole iseenesest vaidlustanud maakohtu poolt tuvastatud hageja põhjendatud ning tõendatud kulude suurust 465 eurot kuus, mille hulka on maakohus arvestanud ka kulutused hageja lapse mänguasjadele ning lasteaiatasu, kokku 39, 71 eurot kuus. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et hageja tugineb oma nõude alusena kostja kohustusele anda ülalpidamist talle kui kostja õppivale täisealisele lapsele, mis ei too kaasa kostjale kohustust anda ülalpidamist ka hageja alaealisele lapsele. Hageja alaealise lapse ülalpidamiseks on kohustatud eelkõige lapse vanemad, st hageja ja lapse isa A.V.. Seega ei ole põhjendatud pidada hageja vajalikeks kulutusteks kulutusi lapsele. Maakohus on seetõttu ebaõigesti arvestanud hageja vajaliku kulutusena lasteaiamaksu 19,71 eurot kuus ja kulutust mänguasjadele 20 eurot kuus.
29. Kostja väidab, et ta ei suuda oma majanduslikust olukorrast tulenevalt anda hagejale ülalpidamist viimase poolt nõutavas ulatuses. 5 PKS § 102 lg 1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Maakohus ei ole elatise suuruse määramisel kostja varalise olukorraga piisavalt arvestanud. Maakohus tuvastas kostja tööandja XXX OÜ palgatõendi (tl 43) alusel kostja sissetulekuna perioodil juuni-november 2015 keskmiselt 780 eurot kuus. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohus eksis kostja keskmise sissetuleku arvutamisel. TLS § 29 lg-st 3 tulenevalt lepitakse töösuhtes töötasu kokku brutosummana, millest arvestatakse maha töötaja maksukohustus. Tööandja õiendist ei nähtu, et palgatõend kajastaks kostja töötasu erinevalt TLS § 29 lg-s 3 sätestatust. Maakohtu vastupidine seisukoht ei ole põhjendatud. Seetõttu võtab ringkonnakohus vastu kostja poolt koos apellatsioonkaebusega esitatud uue tõendi, kostja tööandja XXX OÜ
30. mai 2016 palgatõendi, mille kohaselt oli kostja neto töötasu (kostjale tehtud väljamakse) perioodil november 2015 – aprill 2016 keskmiselt 604, 58 eurot kuus. XXX OÜ tõendi ebaõige hindamise tõttu eksis maakohus ka kostja ülalpidamisvõime määramisel.
31. Maakohus määras kostja ülalpidamisvõimeks 136 eurot kuus. Seejuures liitis maakohus kostja igakuise sissetuleku suuruse kindlaks tegemiseks kostja bruto töötasu 780 eurot ning kostja abikaasale makstava vanemahüvitise 300 eurot, saades kostja sissetulekuks ühes kuus 1080 eurot. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on ekslikult pidanud kostja abikaasale makstavat vanemahüvitist kostja sissetulekuks. Ringkonnakohus nõustub, et kostja abikaasale makstavat hüvitist saab arvestada kostja perekonna kuusissetuleku arvestamisel. Kuna kostja peres kasvab veel kaks alaealist last, siis saab kostja perekonna sissetuleku hulka arvata ka peretoetuse 2x 50 eurot. Kokku on kostja 4-liikmelise perekonna sissetulek 604, 58 + 300 + 100 = 1004,58 eurot. Maakohus on tuvastanud, et pere põhjendatud ja vajalikud kulutused korteri üürile ja kommunaalmaksetele on 400 eurot kuus, mistõttu jääb muude kulude katmiseks üle 604,58 eurot ehk 151,15 eurot kostja iga perekonna liikme kohta. Kui arvestada üksnes kostja sissetulekuga 604, 58 eurot ja kostja kohustusega ülal pidada oma kahte alaealist last ning hagejat kui õppivat täisealist last, siis kasutades tema käsutuses olevaid vahendeid võrdselt enda ja laste ülalpidamiseks, peaks kostja andma ülalpidamist igale lapsele 151,15 euro ulatuses. Ringkonnakohus leiab,

§ 102

lg 2 sätestatud ülalpidamist andma kohustatud isiku kohustus kasutada tema käsutuses olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt, kohaldub alaealise lapse ülalpidamiskohustuse puhul. Täisealise lapse ülalpidamise kohustuse puhul nimetatu ei kohaldu, arvestada tuleb kohustatud isiku üldist varalist seisundit PKS § 102 lg 1 järgi. Ringkonnakohus märgib, et „vahendite ühetaoline käsutamine“ all ei tule mõista mitte üksnes rahaliste vahendite võrdset jagunemist, vaid arvestada tuleb nii kohustatud isiku kui õigustatud isikute vajadusi, mis täiskasvanud isikul on üldjuhul suuremad kui alaealistel lastel. Ringkonnakohus leiab seetõttu, et kostja varaline olukord ja kaks alaealist last ei võimalda temal anda hagejale kui täisealisele õppivale lapsele ülalpidamist suuremas ulatuses kui 100 eurot kuus. Sellises summas maksis kostja hagejale ülalpidamist ka kuni

1. juulini 2015 Viru Maakohtu
2. novembri 2014 otsuse alusel ning asjas puuduvad andmed, et ülalpidamiskohustuse täitmine sellises ulatuses oleks olnud kostjale ülejõu käiv. Seega vähendab ringkonnakohus maakohtu poolt kostjalt hageja kasuks väljamõistetud elatise suurust 136 eurolt 100 euroni kuus.
3. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise kahjuna PKS § 108 alusel tagasiulatuvalt enne hagi esitamist perioodi eest
4. juuli 2015 –
5. november
6. Viru Maakohtu
7. novembri 2014 otsuse järgi oli kostja kohustatud maksma hagejale kui täisealisele lapsele elatist kuni
8. juunini 2015, mis oli algselt prognoositav aeg, mil hageja 6 pidi lõpetama XXX Kutsekooli. Kooli lõpetamise tähtaeg on edasi lükkunud seoses hagejal lapse sünniga. PKS § 108 järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13 p-s 12 leidnud, et nimetatud sätte mõtteks on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärgi esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Riigikohus möönis, et teatud juhtudel võib ka tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist nõutud elatise väljamõistmine asetada isiku äärmiselt raskesse olukorda ning olla kohustatud isikule ebamõistlikult koormav, kui õigustatud isik ei ole nimetatud ajavahemikul kohustatud isikult kordagi enda ülalpidamist nõudnud. Kolleegiumi arvates saab nimetatud asjaolu arvestada tagasiulatuvalt välja mõistetava elatise suurust määrates. Kuna tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest. Seega saab ajavahemikul aasta enne hagi esitamist määrata ülalpidamiskohustuse ulatuse õigustatud isiku toonaste vajaduste järgi PKS § 99 mõttes, arvestades mh ka kohustatud isiku varalist seisundit PKS § 102 ja § 105 lg 3 mõttes. Asjas puudub vaidlus, et perioodil
9. juuli 2015 –
10. november 2015 sai hageja vanemahüvitist ja peretoetust kokku 330 eurot kuus. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15 alaealise lapse hagi ühe vanema vastu menetledes leidnud, et hagejale makstava toetuse eesmärk võib olla tema vajaduste rahuldamine olukorras, kus tema üks vanem on pensioniealine ega teeni enam töötasuna sissetulekut. Riigikohtu hinnangul saab lapse vajaduste rahuldamiseks mõeldud toetuse ulatuses lugeda lapse vajadused rahuldatuks ning see võib olla mõjuvaks põhjuseks vähendada vanemalt väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära või jätta elatis välja mõistmata, kui toetus katab kõik lapse eluvajadused. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud põhimõte kohaldub ka juhul, kui täisealisest isikust õppimise jätkamise tõttu ülalpidamist saama õigustatud isik saab riigilt lapse sünni tõttu vanemahüvitist, mille maksmise eesmärk on hüvitada väikelapse kasvatamise tõttu saamata jäänud tulu (vanemahüvitise seaduse § 1). Arvestades nimetatud asjaolu ja käesoleva otsuse p-des 9 ja 10 tuvastatud kostja varalist olukorda ja kahte alaealist last ülalpeetavana, jätab ringkonnakohus hagi tagasiulatuva elatise nõudes rahuldamata. Hageja vajadused olid taotletaval perioodil osaliselt kaetud vanemahüvitisega ning kostjalt elatise väljamõistmine tagasiulatuvalt paneb kostja raskesse olukorda ja on talle ebamõistlikult koormav. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et kuigi hageja nõuab hagiavalduses PKS § 108 lg 1 alusel kahju hüvitamist ning maakohtu otsuse resolutsioonis on tagasiulatuvalt välja mõistetud elatist 544 eurot käsitletud kahjuna, ei nähtu maakohtu otsuse põhjendustest, et maakohus oleks tuvastanud kostja tegevuses (tegevusetuses) kahju koosseisu tunnuseid. Maakohus jättis tähelepanuta,

§ 108

võimaldab õigustatud isikult nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi esitamist ning lisaks ka kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist. Tegemist on kahe iseseisva nõudega, mille eristamisele ei ole maakohus tähelepanu pööranud. 7 12. Kuna hagi kuulub apellatsioonkaebuse tulemusena rahuldamisele osaliselt, tuleb poolte menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kolmanda alternatiivi alusel jätta poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson Andra Pärsimägi Kersti Kerstna-Vaks 8