KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 7. juuli 2016 Tartu Tsiviilasja number 2-14-55089

§-s 1018 sätestatud käsundita asjaajamise eeldused ei ole täidetud. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks enne 2013 aasta maid olnud teadlik, et ehitis Pioneeri 3, Kohtla-Järve, on ühendatud veevõrgu ja kanalisatsioonivõrguga alates 2003 aastast. Hageja fikseeris omavolilise veetarbimise 23.05.2013. Üheks käsundita asjaajamise eelduseks on

§ 1018lg 2 järgi asjaajaja tahe tegutseda teise isiku kasuks.

Kuna hageja kostja tarbimisvalmidusest teadlik ei olnud, siis ei saanud tal olla tahet kostja kasuks tegutseda. 19. Teise alternatiivina on hageja märkinud alusetu rikastumise. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõudeõiguse aluseks saavad olla alusetu rikastumise rikkumiskondiktsiooni sätted.

§ 1037

lg 1 kohaselt õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. 19.1. Käesolevas asjas on hageja väitnud, et kostja rikkus tema omandit sellega, et tarbis hageja ühisveevärgi kaudu vett. Ringkonnakohus leiab, et hageja väide, et kostja kinnisasjal oli torustik ühendatud ühisveevärgi ja –kanalisatsiooniga omavoliliselt, on tõendatud. Asja materjalide kohaselt oli kostja kinnisasi (algselt ehitis) alates 2003 aastast ühendatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga, kuid puudusid liitumis- ja teenuselepingud, tehniline järelevalve ei olnud süsteeme üle vaadanud ning puudus veemõõtur. Kostja väitel olid süsteemid kinnistul enne, kui tema selle omandas ja Pioneeri 3 asuval kinnisasjal asuvad ehitised on kostja poolt välja üüritud. Esialgses hagi vastuses märkis kostja, et ta ei vaidle sellele vastu, et 23.05.2013 avastati talle kuuluvas ehitises omavoliline ühisveevärgiga liitumine, kuid ta teatas koheselt sellest hagejale. Kostja väite kohaselt tegi omavolilise liitumise üürnik ning üürnik teavitas kostjat sellest mõni päev hiljem (lk 43). 15.04.2014 toimunud kohtuistungil märkis kostja, et hageja esindajad avastasid selle ebaseadusliku ühenduse. Kostja sõnul oli avastamisest alates kostja tarbinud vett 43 kuupmeetrit. Kostja seletuse kohaselt kasutas ta pärast 2013 mais toimunud liitumist hageja teenust kuus ca 2,5 m3 (lk 98). Ringkonnakohus leiab, et asjas on kostja omaksvõtuga tõendatud, et kinnisasjal oli omavoliline veeühendus ja vett tarbiti omavoliliselt. Kostja kinnitas kirjalikult ja suuliselt korduvalt kohtuistungil, et omavoliline liitumine oli, ilmselt teostas selle üürnik ja ilmselt tegi ta seda ca nädal, maksimaalselt 1 kuu, enne ametlikku liitumist. TsMS § 231 lg 3 kohaselt saab omaksvõtu tagasi võtta üksnes teise poole nõusolekul või juhul, kui tagasivõttev pool tõendab, et väide asjaolu olemasolu või puudumise kohta, mis omaks võeti, ei vasta tõele ja omaksvõtt oli tingitud ebaõigest ettekujutusest asjaolust. Sel juhul ei loeta asjaolu omaksvõetuks. Hageja on apellatsioonkaebuses märkinud, et maakohus jättis alusetult omaksvõtuga arvestamata ning apellant ei nõustu selle tagasivõtmisega. Kostja ei ole menetluses väitnud, et ta ei võta omavolilist liitumist omaks. Maakohus on sellisele järeldusele jõudnud tõendeid valesti hinnates. 6 Ringkonnakohus leiab, et asjaolu, kas mais 2013 kutsus hageja töötaja kohale kostja (lk 109), tema abikaasa ( lk 161) või toimus see muul moel, ei oma

§ 1037

lg 1 järgi tuvastamisele kuuluva asjaolu – rikkus omandit või muud õigust - hindamisel tähendust. 19.2.

§ 1037

kohaldamise eeldusena tuleb tuvastada, kas kostja liitus omavoliliselt vee tarbimise eesmärgil ilma hageja nõusolekuta. Hageja kinnitab, et ta ei olnud enne ametlikku liitumist kostja tarbimisvalmidusest ega tarbimisest teadlik ning ta ei ole selleks nõusolekut andnud ega seda heaks kiitnud. Kostja vastupidist väitnud ega tõendanud ei ole. Seega saab lugeda tuvastatuks, et kostja liitus veevärgiga ilma kostja nõusolekuta. 19.3.

§ 1037

kohaldamise eeldusena tuleb tuvastada, kas kostja sai midagi omavolilise liitumise tagajärjel. Kostja on omavolilise liitumise omaksvõtuga nõustunud ka sellega, et ta sai vett. Kostja seletuse järgi oli üürnikul vett vaja ja ta liitus, millest teada saades kostja pöördus hageja poole ametlikuks liitumiseks. Ringkonnakohus leiab, et sellega on tõendatud, et kostja sai vett. Kostja poolt vee tarbimisele viitab ka tunnistaja V.K., kes hageja töötajana käis kostja kinnistu juures tööandja käsul ja kelle ütluse kohaselt „tuli ehitisest välja tööriietes noormees, küsisin kas teil on vett, ta ütles, jah, on olemas, me peseme käsi“. Tunnistaja koostas akti omavolilise veekasutuse kohta pärast kinnistu juures käimist (lk 160). Hageja on 24.05.2013 saatnud kostjale teatise, milles märgitakse, et OÜ Järve Biopuhastus töötajad avastasid 23.05.2013, et kinnistu XXX omab ühendust ühisveevärgiga ning nimetatud kinnistu tarbib vett lepingut omamata (lk 30). Ringkonnakohus ei arvesta A.A. ütlustega, kuna need on vastuolus kostja (tunnistaja abikaasa) seletuse ja hageja poolt esile toodud asjaoludega, samuti selle tõttu, et tegemist on kostja abikaasaga, kes tunnistajana kinnitas, et „ta teeb kõik, et vältida konflikte oma abikaasaga, kellega ta on koos elanud 34 aastat.“. 20. Ringkonnakohus leiab, et

§ 1037

lg 1 eeldused on täidetud ning hagejal on kostja vastu tekkinud nõudeõigus.

§ 1037

lg 1 ja lg 3 esimese lause kohaselt peab kostja hüvitama hagejale saadu hariliku väärtuse rikkumise aja seisuga. Hageja on hüvitise suuruse määramisel võtnud aluseks eeskirja § 17 lg 3, mille kohaselt omavolilise veekasutuse ilmnemisel tasub klient või kinnistu omanik vee-ettevõtjale hüvitust toru läbilaskevõime järgi avamis-, plommi eemaldamis-, rikkumis- või ühenduskohas, arvestusega, et toru töötab kogu ristlõikega 24 tundi ööpäevas. Eeskirja § 17 lg 5 kohaselt arvestatakse hüvitise perioodiks kuni 1 aasta. Hageja hüvitise suurusest tuleneb, et kostja tarbis aastas vett arvestuslikult 2785 m3. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul tuleb kahjuhüvitist vähendada

§ 140

lg 1 alusel, mille kohaselt kohus võib kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Asjas ei ole vaidlust selle üle, ei ole teada kui palju kostja vett tarbis. Asjaoludest tuleneb, et kostja kinnistul asus garaaž, mis oli üürniku valduses, ning kostjal puudus teadmine vee kasutamise kohta. Kahju suuruse määramisel arvestab ringkonnakohus ka sellega, et hageja majandus- ja kutsetegevuses tegutseva ettevõtjana oleks võinud olla teadlik kostja omavolilisest liitumisest enne

1. aastat. 7 Ringkonnakohus leiab, et kahju suuruse määramisel tuleb arvestada sellega, et tegemist oli mitteeluruumiga, mida ei kasutatud pidevalt, samas on teadmata, mis eesmärgil kostja üürnikud ruume kasutasid. Asjaoludest võib tuletada, et ärilistel eesmärkidel. Asja materjalide juures on arve nr 14018657, mille kohaselt on kostja tarbinud 12 päeva jooksul 16 m3 vett. Kuna see on asjas ainus tõend, kostja reaalse tarbimise kohta, siis ringkonnakohus peab põhjendatuks võtta see aluseks hüvitise suuruse määramisel. 16 m3 vett 12 päeva jooksul, st 1,33 m3 päevas, eeldusel, et 1 m3 maksab 0,58 eurot, siis 1,33 m3 maksumus on 0,77 eurot. Aastane vee tarbimine oleks sellisel juhul 485 m3 ja hüvitis 281,05 eurot ilma käibemaksuta ja käibemaksuga 337,26 eurot.
2. Hageja on taotlenud kahjuhüvitiselt viivise välja mõistmist. Lähtudes kahjuhüvitisest 281,05 eurot on viivis 0,02 % päevas perioodi eest august 2013 –
3. juuni 2016 kokku 60,37 eurot. Ringkonnakohus rahuldab ka hageja nõude viivise väljamõistmiseks põhinõudelt kuni täitmiseni.
4. Ringkonnakohus muudab menetluskulude jaotust. Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi osaliselt, siis arvestades asjaolu, et hageja nõudeõigus on põhjendatud, kuid ringkonnakohus vähendas kostjaga seotud asjaolude tõttu hüvitise suurust, siis on põhjendatud jätta 50 % hageja menetluskuludest kostja kanda. Kostja ei kasutanud maa- ega ringkonnakohtus esindajat, kohtuistungitel osales kostja koos nõustajaga, mistõttu kostjal menetluskulud puuduvad ning kostja kulud tuleb seetõttu jätta kostja enda kanda. /digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja /digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp 8 /digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi