Obsah (8)

§ 117§ 92§ 98§ 115§ 163§ 59§ 61§ 60

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 30.03.2005. a Tallinn Haldusasja number 3-21/2005 Haldusasi K.V’i kaebus Mak

§ 117lg 1 sätestatud suuruses.

Maksuotsuse tegemise aluseks oli

§ 92

lg 1 p 2, § 95 lg-d 1 ja 4 ning asjaolu, et K.V jättis maksustamisperioodil 1998 deklareerimata maksustatava tulu summas 853 000 krooni ning tasumata tulumaksu summas 221 780 krooni, millega on rikutud TMS (RT I 1993 79, 1184 koos muudatuste ja täiendustega, kehtiv kuni 31.12.1999) § 27 lg 3 ja § 29 lg

1. 05.10.2004 esitas K.V vaide Põhja maksukeskuse 30.08.2004 maksuotsuse nr. 12-5/264 peale. 07.12.2004 MTA vaideotsusega nr. 277-1 jäeti vaie rahuldamata, kuid muudeti maksuotsuse numeratsiooni ja viiteid seadusesätetele. 1 KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT
2. Vastustajad ei ole tuvastanud, et kaebuse esitaja poolt CCC pangakontolt väljavõetud sularaha puhul oleks tegemist tema tuluga. Kuni 21.12.1999 kehtinud TMS § 9 lg 1 p 1 kohaselt on palk, preemiad ja muud tasud residendist maksumaksja tulu, mis kuuluvad TuMS § 3 lg 2 alusel tulumaksuga maksustamisele. TuMS § 9 lg 1 p 3 kohaselt on residendist maksumaksja tulu kogu tema poolt maksustamisperioodil kõigist tuluallikatest saadud tulu, sh. kasu vara, väärtpaberite ja õiguste võõrandamisest. Väär on vastustajate seisukoht, et pangakontolt sularaha väljavõtmine on iseenesest tulu, siinkohal automaatselt maksustatav tulu, kusjuures just K.Vi isiklik tulu. Seadusest ei tulene maksuhalduri seisukoha õigsuse eeldamine. Maksuhaldur ei ole esitanud ühtegi tõendit maksukohustuslase andmete ümberlükkamiseks, nimetatud tulude tuvastamiseks ja maksude juurdemääramiseks, juhul kui see üldse võimalik on. Kaebuse esitaja ei ole maksuhalduri eest tulusid varjanud ning deklareeritud andmed on õiged.
3. Kaebuse esitaja poolt korduv sularaha väljavõtmine CCC pangakontolt on osade kaupa laenu tagastamine varem väljaantud rahaliste laenude kustutamiseks. CCC täitis K.Viga sõlmitud laenulepingut ja K.V võttis iga kord vastavad täitmised vastu. Seejuures kindlasti ei olnud tegemist intressituludega, vaid just mitmes osas ainult laenu põhiosa tagastamisega. Mitteresidendist äriühingu kasutamine ei piira lepinguvabadust ega sea poolte seaduslikele õigustele kitsendusi ning maksukohustused sellest ei olene. MTA ei ole arvestanud 25.03.1997 sõlmitud laenulepingut nr. 97/03-1L, mille alusel andis K.V laenu CCC-le summas 1 000 000 krooni tagastamistähtajaga kuni 02.01.
4. K.Vi ja CCC sularaha üleandmise-vastuvõtmise aktide kohaselt on CCC tagastanud laenu sularahas.
5. Vaidlustatud maksuotsusest ei selgu, mis konkreetsed asjaolud on tinginud selle tegemise. Vaideotsuses ei ole arvestatud vaides esitatud väidetega ega põhjendatud nendega mittearvestamist. Tegemist on vaideotsuse formaalsele õigusvastasusele viitava olulise veaga, mis on mõjutanud asja sisulist otsustamist. Riigikohtu halduskolleegium on 05.10.1999 määruses haldusasjas nr. 3-3-1-33-99 rõhutanud, et maksuhalduri ettekirjutus on haldusakt, mis peab olema motiveeritud ja sisaldama konkreetseid viiteid akti andmise õiguslikele alustele. Vaideotsuses ei ole täidetud haldusakti arusaadavuse ja piisavuse nõuded (RKHK 06.03.2001 otsus h.asjas nr. 3-3-1-61-00), mis toob kaasa vaideotsuse õigusvastasuse.
6. Maksuhaldur on maksustamisel tähtsust omavate asjaolude kindlakstegemisel tuginenud muuhulgas teiste CCC esindajate kirjalikele seletustele. Kolmandad isikud ei kinnita, kuid ka ei eita laenusuhet kaebuse esitaja ja CCC vahel. Kolmandate isikute kirjalikke seletusi ei saa käsitleda dokumentaalsete tõenditena, millega saaks tõendada teise isiku kohta käivat faktilist asjaolu. Kuna vastavaid tõendeid ei saa ka kohus tõenditena arvestada, ei ole maksuotsus kohtu poolt sisuliselt kontrollitav ning on juba seetõttu õigusvastane (vt ka RKHK 03.04.2000 otsus nr. 3-3-1-4-00).
7. Vaideotsusest ei nähtu uurimispõhimõtte järgimist maksuhalduri poolt, kuna selles ei ole arvestatud mitmete oluliste maksumaksja poolt esitatud tõenditega, muuhulgas seletustega, mis on käsitletav maksumenetluse normi olulise rikkumisena, mis on viinud ebaõige ja seadusele mittepõhineva maksuotsuse tegemiseni. 6.

§ 98lg 1 kohaselt on maksusumma määramise aegumistähtaeg kolm aastat.

Aegumistähtaeg algab selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. Maksusumma tahtliku tasumata 2 või kinni pidamata jätmise korral on maksusumma määramise aegumistähtaeg kuus aastat. Vastustajad ei ole tõendanud K.Vi tahtlust. Pärast aegumistähtaja möödumist ei või selles asjas maksu määrata. 7. Intresside tasumise nõuet ei ole selgesõnaliselt väljendatud ega selle metoodikat selgitatud. Seetõttu ei ole teada, mida nõue tegelikult sisaldab. Sellisel viisil nõude esitamine on väljaspool seadust ega kuulu täitmisele. Intressi arvestamise aluseks oli

§ 115lg 1, § 117 lg 1, millest viimane kehtestas intressimääraks 0,06% päevas.

Kuni 30.06.2002 maksuotsuse kohaselt oli intresside arvestamise aluseks

§ 163lg 2.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 05.11.2002 otsusega asjas nr. 3-4-1-8-02 tunnistati intressi arvestamise õiguslikud alused põhiseadusevastaseks. Intresside arvestamine perioodi eest kuni 30.06.2002 on osundatud Riigikohtu lahendit silmas pidades põhiseadusevastane. Alates 01.07.2002 jõustunud

§ 117lõike 1 kohaselt on tasumata maksusummalt kehtestatud intressiks 0,06% päevas.

Nimetatud osas intressinõude esitamine ei ole põhjendatud juhul, kui kohus tühistab kaebuse esitaja poolt vaidlustatud maksuotsuse. VASTUSTAJATE MAKSU- JA TOLLIAMETI NING MAKSU- JA TOLLIAMETI PÕHJA MAKSUKESKUSE SEISUKOHT Seisukoht maksuotsuse peale esitatud kaebuse kohta

1. Kuni 31.12.1999 kehtinud tulumaksuseaduse § 9 lg 1 kohaselt loeti maksumaksja tuluks, mis kuulus tulumaksuga maksustamisele, kogu tema poolt maksustamisperioodil kõigist tuluallikatest saadud tulu. Maksuotsusest nähtuvalt on K.V võtnud
2. aastal Capital Construction Company (CCC) arveldusarvelt välja sularaha kokku summas 853 000 krooni. Maksumenetluses ei esitanud K.V tõendeid selle kohta, et väljavõetud rahasummat oleks kasutatud CCC või kolmandate isikute huvides. Maksuhalduril puudub maksumenetluses võimalus kontrollida asjaolusid, mis on teada üksnes maksukohustuslasele endale või mille teadmist ei saa maksuhaldurilt eeldada. Pangakontolt sularaha väljavõtmine K.Vi poolt iseenesest ei muuda rahasummat tema tuluks. Kuna antud asjas puuduvad andmed pangakontolt väljavõetud sularaha kasutamise kohta CCC või kolmandate isikute huvides, siis on
3. aastal K.Vi valdusesse läinud rahasumma käsitletav tema isikliku tuluna, millelt kuulub arvestamisele ja tasumisele tulumaks. RKHK on haldusasjas nr. 3-3-1-55-02 selgitanud, et sõltuvalt arvestusprintsiibist võib tuluna käsitleda ka mittetagastatavat sissetulekut või isiku netovara suurenemist.
4. K.V on CCC nimel sõlminud 25.03.1997 endaga laenulepingu nr. 97/03-1L, mille kohaselt kohustus K.V andma CCC-le laenu 1 000 000 eesti krooni. K.V’i 16.11.2004 seletuse kohaselt kasutas CCC laenulepingus kajastatud summasid igapäevaseks tegevuseks. Konkreetseid laenulepingus kajastatud rahaliste vahendite arvel finantseeritavaid objekte K.V kui CCC volitatud esindaja ei teadnud. Samuti keeldus CCC volitatud esindaja K.V avalikustamast CCC asukohta Eestis. TsÜS § 134 lg 1 kohaselt kohaldati välismaise juriidilise isiku õigus- ja teovõime suhtes selle maa seadust, kus asus tema juhtorgan. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt juhul, kui välismaise juriidilise isiku põhitegevus ei toimu maal, kus asub tema juhtorgan, kohaldatakse selle maa seadust, kus toimub juriidilise isiku põhitegevus. Esitatud materjalidest nähtuvalt juhiti CCC tegevust Eestist, Eesti residentide A.Ki, T.Si ja K.Vi poolt. Seega antud juhul kuulub kohaldamisele Eesti õigus. TsÜS § 37 lg 2 kohaselt tekib eraõigusliku juriidilise isiku õigusvõime seadusega ettenähtud registrisse kandmisest. CCC ei olnud äriseadustikus ettenähtud korras registreeritud, seega puudus CCCl õigusvõime. Nimetatud tunnustele vastava välismaise äriühingu tehingud ja toimingud 3 loetakse äriühingut tegelikult kontrollivate isikute tehinguteks või toiminguteks. Analoogne tõlgendus tuleneb Riigikohtu Üldkogu otsusest nr. 3-1-1-120-03 punktist
5. Lähtudes eeltoodust on vastustaja seisukohal, et K.Vi ja K.Vi vahel 25.03.1997 sõlmitud laenuleping on vastuolus TsÜS § 61 lg 2 sätestatud tingimusega, mille kohaselt on leping kahe- või mitmepoolne tehing. Järelikult on 25.03.1997 sõlmitud lepingu näol tegemist tühise tehinguga. Laenuleping ega sularaha üleandmise-vastuvõtmise akt ei tõenda, et väidetavat K.Vi poolt ja temale üleantud summat oleks kasutatud CCC huvides. Kuivõrd K.V ei ole tõendanud CCC-le antud laenusumma kasutamist CCC huvides ega loonud reaalset võimalust tema poolt esitatud tõendite kontrollimiseks, on MTA seisukohal, et kaebuse esitaja väide varem väljaantud rahaliste laenude kustutamisest on põhjendamatu. Riigikohtu Üldkogu on lahendis nr. 3-1-1-120-03 sedastanud, et kui isik esitab versiooni raha kasutamisest äriühingu huvides, peab ta selle versiooni tõestuseks esitama tõendeid või vähemalt looma reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks. Juhul, kui isik ei loo reaalset võimalust oma väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlusest, mida tuleks tõlgendada isiku kasuks. 3.

§ 59

lg 1 kohaselt on maksumenetluses tõendiks kõik asjas kogutud andmed, sealhulgas maksukohustuslaselt, kolmandalt isikult, riigi-, valla- või linnaasutuselt saadud teave, dokumendid, asjad, vaatluse teel tuvastatud asjaolud ning eksperdiarvamus. Eeltoodust tulenevalt on maksumenetluses tõendiks ka kolmanda isiku seletus. Maksuhaldur ei tuginenud laenulepingu hindamisel kolmandate isikute seletustele.

1. Maksuhaldur on maksumenetluse käigus tuvastanud, et K.V on
2. aastal jätnud deklareerimata offshore ettevõtte CCC Hansapangas asuvalt kontolt sularahas väljavõetud summad. Õigusrikkumise iseloomust ja tuvastatud asjaoludest lähtuvalt on maksuhaldur leidnud, et K.V on tahtlikult varjanud maksuhalduri eest oma maksukohustust ning selgitanud, et tahtlus väljendub antud juhul teadlikus tegevuses saadud tulu deklareerimata jätmisel. Esindussuhte kaudu CCC kontolt sularaha väljavõtmise eesmärgiks oli varjata esindussuhtega K.Vi isiklikku tulu. Ei ole veenev, et K.V jättis CCC-lt
3. aastal saadud summa 853 000 krooni deklareerimata hooletusest või teadmatusest. Nimetatust tulenevalt on vastustaja seisukohal, et tahtlus on maksuotsuses piisavalt motiveeritud.

§ 98

lg 1 kohaselt on maksusumma tahtliku tasumatajätmise korral maksusumma määramise aegusmistähtaeg 6 aastat. Seega aeguks

1. aasta tulumaksu määramine alles 31.03.
2. Kuna maksuotsus on tehtud 30.08.2004, ei ole kaebuse esitaja väited maksusumma määramise aegumisest põhjendatud. Maksuotsuses intressinõuet esitatud ei ole.

§ 115lg 1 kohaselt lasub intressi arvestamise ja tasumise kohustus maksumaksjal.

Juhul, kui maksukohustuslane kohustust ei täida, võib maksuhaldur lähtudes valikudiskretsioonist, esitada intressinõude kas maksuotsuses (

§ 115

lg 4) või iseseisva intressinõudena (

§ 115lg 3).

5. Maksuotsusest (lk. 6) nähtuvalt on maksuhaldur tulumaksu intressi osas viidanud alates 01.07.2002 kehtima hakanud maksukorralduse seaduse § 28 lg 1, § 115 lg 1 ja

§ 117

lg 1.

§-s 28 on sätestatud regulatsioon andmete avaldamiseks teisele maksuhaldurile ja maksu saajale. Kuivõrd nimetatud sättel puudub seos tulumaksu intressi arvestusega, siis on antud juhul tegemist ilmselge ebatäpsusega. Nimetatud ebatäpsus on vaidemenetluse käigus parandatud.

jõustus

1. juulil
2. Maksuotsusest ei nähtu viidet

§ 163lõikele 2.

Seetõttu tuleb maksukohustuslasel

§ 115

lg 1 sätestatud intressi arvestamise alguspäeva määramisel lähtuda kehtiva seaduse jõustumise päevast, s.o. 01.07.

1. Kuivõrd maksuotsusega intressisummat määratud ei ole, siis ei saa see sisaldada endas vastuolu Põhiseadusega. 4 Seisukoht vaideotsuse peale esitatud kaebuse kohta Maksu- ja Tolliamet on K.Vi poolt 16.11.2004 esitatud tõendeid hinnanud ning selle tulemusena asunud seisukohale, et 16.11.2004 antud seletused ja esitatud dokumendid on kontrollimatud, seega ebausaldusväärsed. Tallinna Ringkonnakohus on haldusasjas nr. 2-3/155/04 punktis 14 märkinud, et maksuamet ei pea tõendama ja tal ei pruugi olla võimalik tõendada, et maksukohustuslane ei ole arveldusarvelt saadud sularaha üldse kellelegi edasi andnud. Maksuamet ja kohus saavad võtta seisukoha vaid selles suhtes, kas tõendatud on raha andmine isikule, kellele maksumaksja väidab end raha andnud olevat. K.Vi poolt 16.11.2004 antud seletus ja esitatud dokumendid ei lükka ümber eelnevalt kogutud tõenditega tuvastatut. Seetõttu ei nõustu MTA kaebuses toodud etteheitega selles, nagu oleks maksuhaldur jätnud esitatud dokumendid tähelepanuta. Kuivõrd antud asjas K.V ei informeerinud maksuhaldurit asjaolust, kas ja kellele ta CCC arveldusarvelt väljavõetud sularaha edastas, siis puudus maksuhalduril ka võimalus täiendavate tõendite kogumiseks. Samas on maksuhaldur võtnud vaidemenetluse käigus täiendava seletuse K.Vilt. Vastustaja taotleb jätta kaebus rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Vaidluse ese Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et
3. aastal võttis kaebuse esitaja Capital Construction Company (edaspidi CCC) arveldusarvelt välja 853 000 krooni, selgitusega „sularaha väljamakse“. Poolte vahel puudub vaidlus ka selle üle, et kaebuse esitaja ei deklareerinud
4. aasta kohta esitatud tuludeklaratsioonis eeltoodud summasid enda maksustatava tuluna ega kasutanud eeltoodud raha ka CCC tarbeks. Kaebuse kohaselt võlgnes CCC eeltoodud summa kaebuse esitajale seoses CCC ja kaebuse esitaja vahel sõlmitud laenulepinguga. Kohtul tuleb seega käesolevas haldusasjas tuvastada, kas eeltoodud laenusuhe CCC ja K.V’i vahel ka tegelikult eksisteeris. Selle kindlakstegemiseks peab kohus andma hinnangu asjaolule, kas vaideotsuses on õigesti jäetud tähelepanuta kaebuse esitaja poolt esitatud 25.03.1997 laenuleping nr. 97/03-1L ning leitud, et K.V’i ja CCC vaheline laenuleping on tühine või on K.V’i ja CCC vaheline laenusuhe asjas kogutud tõendite alusel tõendatud. Viimasel juhul ei saa kaebuse esitaja poolt CCC arveldusarvelt väljavõetud summasid pidada kaebuse esitaja maksustatavaks tuluks.
5. K.Vi ja CCC vaheline laenuleping 2.1 Kaebuse esitaja poolt laenusuhte tõendamiseks esitatud dokumendid Kaebuse esitaja on esitanud kohtule laenusuhte tõendamiseks
6. märtsil 1997 sõlmitud laenulepingu nr. 97/03-1L,
7. märtsil 1997 sõlmitud „Sularaha üleandmise-vastuvõtmise akti“ ning 19.01.1998, 05.02.1998, 31.03.1998, 16.04.1998 ja 22.05.1998 „Sularaha üleandmise-vastuvõtmise aktid“.
8. märtsil 1997 koostatud laenulepingu nr. 97/03-1L (edaspidi „leping“, toimiku lk. 40-46) kohaselt sõlmiti leping K.Vi ehk lepingus laenuandja ning CCC ehk lepingus laenusaaja vahel. Lepingu punkti 1.1 kohaselt andis laenuandja laenusaajale rahalist laenu kokku summas kuni 1 000 000 eesti krooni. Lepingu punkti 1.2 kohaselt oli tegemist lühiajalise 5 laenuga laenusaaja põhikirjajärgseks igapäevase majandustegevuse jätkamiseks vajaliku inventari, seadmete, sisustuse ja muu vara soetamiseks ning võetud võlakohustuste refinantseerimiseks, investeerimistegevuseks sõidukitesse, kinnisvarasse ja väärtpaberitesse, ning sellega seotud kulude katteks ja muudeks vajalikeks tavalisteks arveldusteks. Lepingu punkti 1.4 kohaselt kohustus laenusaaja tagastama laenusumma koos intressidega ja lepingust tulenevate muude lisanduvate summadega laenuandjale täielikult hiljemalt
9. jaanuariks 1998, k.a. Lepingu punkti 8.1 kohaselt jõustus leping laenusumma üleandmise momendist ning kehtis kuni poolte lepinguliste kohustuste täieliku täitmiseni. Lepingule on laenuandjana alla kirjutanud K.V ning laenusaajana K.V kui CCC direktor.
10. märtsil 1997 on koostatud ka „Sularaha üleandmise-vastuvõtmise akt“ (toimiku lk. 47), mille kohaselt andis laenuandja üle ja laenusaaja võttis vastu sularaha, summas 1000 000 eesti krooni poolte vahel 01.07.1996 sõlmitud laenulepingu alusel. Vastavale aktile on laenuandjana alla kirjutanud K.V kui füüsiline isik ning laenusaajana K.V kui CCC esindaja. 19.01.1998, 05.02.1998, 31.03.1998, 16.04.1998 ning 22.05.1998 „Sularaha üleandmise-vastuvõtmise aktide“ kohaselt andis K.V CCC esindajana K.V’ile kui füüsilisele isikule üle laenusumma osaliste tagasimaksetena sularaha. 2.2 Laenulepingu tühisus Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 134 lg 1 kohaselt välismaise juriidilise isiku õigus- ja teovõime suhtes kohaldatakse selle maa seadust, kus asub tema juhtorgan. TsÜS § 134 lg 2 kohaselt kui välismaise juriidilise isiku põhitegevus ei toimu maal, kus asub tema juhtorgan, kohaldatakse selle maa seadust, kus toimub juriidilise isiku põhitegevus.
11. jaanuaril 1995 on äriühingu CCC ainuasutaja Sylvia M. Greer valinud CCC-d kuni aktsionäride esimese aastakoosoleku toimumiseni ning uute direktorite valimiseni juhtima A.K’i, T.S’i ja K.V’i (toimiku lk. 107). 16.11.2004 Maksu- ja Tolliametis selgitusi andmas käies selgitas kaebuse esitaja, et ta on CCC seadusjärgne esindaja (toimiku lk. 110). Hansapanga allkirjanäidise (toimiku lk. 106) kohaselt olid alates 02.09.1997 Hansapangas CCC allkirjaõiguslikeks isikuteks A.K ja K.V. Kohus loeb eeltoodud tõenditele tuginedes tuvastatuks, et CCC tegevust juhiti Eestist, mistõttu vastustaja on õigesti K.Vi ja CCC vahelise laenulepingu kehtivuse üle otsustamisel lähtunud laenulepingu sõlmimise ajal tehingute tühisust reguleeriva TsÜS-i sätetest. TsÜS § 37 lg 2 kohaselt tekib eraõigusliku juriidilise isiku õigusvõime seaduses ettenähtud registrisse kandmisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus nõustub vastustajatega selles, et Eesti Vabariigi äriregistri andmebaasis puuduvad andmed CCC kohta, mistõttu saab järeldada, et CCC-l puudus TsÜS § 37 lõikest 2 tulenev õigusvõime. Kohus nõustub vastustajatega ka selles, et eeltoodud tunnustega vastava välismaise äriühingu tehinguid ja toiminguid tuleb pidada äriühingut tegelikult kontrollivate isikute tehinguteks või toiminguteks. Eeltoodud seisukohta väljendas Riigikohtu Üldkogu oma
12. veebruari 2004 otsuses asjas nr. 3-1-1-120-03 punktis 35 (kriminaalasi A. V. süüdistuses KrK § 1481 lg 10 järgi). Vastustaja on eeltoodud asjaolude alusel ka õigesti järeldanud, et 25.03.1997 sõlmitud laenuleping sõlmiti vastuolus TsÜS § 60 lõikega 2, mille kohaselt on lepingud kahe- või 6 mitmepoolsed. Nii
13. märtsil 1997 sõlmitud laenulepingule kui ka kõigile järgnevatele „Sularaha üleandmise-vastuvõtmise aktidele“ on mõlema tehingu poolena alla kirjutanud kaebuse esitaja. Seega on vastustaja õigesti järeldanud, et nimetatud lepingud on seadusega vastuolus. Laenulepingu koostamise ajal kehtinud TsÜS § 66 lg 2 kohaselt on seadusega vastuolus olev tehing tühine, välja arvatud, kui seadust ei ole oluliselt rikutud. Kohus on seisukohal, et iseendaga lepingu sõlmimist saab lugeda oluliseks seaduserikkumiseks. Seega on vastustajad õigesti järeldanud, et käesoleval juhul on tegemist tühise tehinguga. Eeltoodust lähtuvalt ei oma tähtsust ka kaebuse esitaja poolt oma laenusuutlikkuse tõendamiseks MTA-le esitatud laenuleping, mille kohaselt on ta Hansapangalt võtnud laenu, summas 75 000 DEM-i (laenuleping on sõlmitud 05.06.1996, toimikus lk. 111-112) ega ka 19.09.1995 sõlmitud elamu ostu-müügi leping, millega kaebuse esitaja müüs ostjale elamu hinnaga 525 000 krooni (toimiku lk. 117-118). Lisaks märgib kohus, et laenulepingut lugedes näib kohtule ebatõenäoline, et kaebuse esitaja kasutas Hansapangalt 05.06.1996 võetud laenu CCC huvides. Nii on laenulepingu punktis 1.4 märgitud laenulimiidi kasutamise sihtotstarbeks elamu ehituse lõpetamine Maasika tn. 5, Viljandis, kusjuures kohustise tagatiseks lepingu punktis 1.13 järgi on notariaalne pant pooleliolevale elamule asukohaga Maasika tn. 5, Viljandis. Kaebuse esitaja erinevatel aegadel MTA-le antud suulised ja kirjalikud selgitused on vastukäivad. Nii väidab kaebuse esitaja oma eriarvamuses kontrollaktile nr. 12-3/634, et CCC arvelt välja võetud summad läksid Koger & Sumberg ettevõttele (toimiku lk. 91). Samas kaebuses kohtule selgitab kaebuse esitaja, et tema poolt korduv sularaha väljavõtmine CCC pangakontolt on osade kaupa laenu tagastamine varem väljaantud rahaliste laenude kustutamiseks (toimiku lk. 3). Kaebuse esitajalt 21.05.2004 võetud suuliste selgituste protokollist nähtuvalt ei suutnud kaebuse esitaja meenutada CCC-lt 853 000 krooni sularaha väljavõtmist ega ka seda, millisel eesmärgil CCC loodi või milliseid majandustehinguid äriühing Eestis tegi (toimiku lk. 92). Eeltoodud suured vastuolud kaebuse esitaja seletustes seavad kaebuse esitaja seletuste õigsuse tugeva kahtluse alla. 16.11.2004 kaebuse esitaja poolt suuliselt MTA-le antud seletuste (toimiku lk. 109-110) kohaselt läksid laenulepingus märgitud summad CCC igapäevaseks tegevuseks, kuid summade kasutamise konkreetseid asjaolusid, samuti laenusumma üleandmise kohta kaebuse esitaja ei mäletanud. Selgitustest nähtuvalt alustas CCC laenu tagasimaksmist kaebuse esitajale pärast laenulepingus kokkulepitud kuupäeva seoses sellega, et tuli arvestada vahendite olemasoluga. Samas ei teinud ka kaebuse esitaja midagi selleks, et laenu tähtaegselt kätte saada. Kaebuse esitaja selgituse kohaselt „K.V võimaldas laenu hiljem tagasi maksta.“ Kohus on seisukohal, et isik, kes annab äriühingule laenu summas 1 000 000 krooni, peaks olema suuteline meenutama laenuga seotud asjaolusid, samuti laenu tagastamise viisi ning isiku tegevusetus või hoolimatus laenu tagasisaamisel võib osundada ainult mitteeksisteerivale laenusuhtele. Isik, kes on enda väidete kohaselt äriühingu seadusjärgne esindaja ning otsustab enda sõnade kohaselt ka laenu tagasimaksmise ehk seega rahade liikumise üle äriühingus, peaks kohtu arvates ka oskama selgitada, milliseks konkreetseks otstarbeks laenusummat kasutati. Väitest, et raha kasutati vaid CCC igapäevaseks tegevuseks võiks järeldada, et CCC näol oli tegemist pankroti äärel äriühinguga, kes ei suutnud end ise majandada. Selle valguses näib kohtule väga ebatõenäoline, et kaebuse esitaja võtab omadega raskustega toimetuleva äriühingu rahaliste kulutuste katteks pangalt laenu, kusjuures on nõus kohustist tagama oma poolelioleva elamuga (vt kinnistusraamatu väljavõtet toimiku lk. 119). 7 Seega tuleb järeldada, et tegelikku laenusuhtes CCC ja kaebuse esitaja vahel ei eksisteerinud ning laenuleping oli vormistatud vaid Hansapangast sularaha väljavõtmise õigustamiseks kaebuse esitaja poolt. Sularaha väljavõtmine kaebuse esitaja poolt on tõendatud Hansapanga poolt esitatud CCC konto väljatrükiga. Sel põhjusel on vastustajad jõudnud vaidlustatud haldusaktides õigele järeldusele selles, et kaebuse esitaja poolt CCC pangakontolt väljavõetud sularaha puhul oli tegemist kaebuse esitaja tuluga.
14. Kaebuse esitaja muud vastuväited haldusaktidele 3.1 Tuginemine kolmandate isikute kirjalikele seletustele Kuigi vastustajad on oma seletuses kohtule väitnud, et maksuhaldur ei tuginenud laenulepingu hindamisel kolmandate isikute seletustele, oli neil kohtu arvates õigus nendele tugineda.

§ 59

lg 1 sätestab: „Tõendid maksumenetluses on kõik asjas kogutud andmed, sealhulgas maksukohustuslaselt, kolmandalt isikult, riigi-, valla- või linnaasutuselt saadud teave, dokumendid, asjad, vaatluse teel tuvastatud asjaolud ning eksperdiarvamus.“

§ 61

lg 4 võimaldab kolmandate isikute suulised ütlused protokollida vastavalt

§ 60lõikes 4 sätestatule.

3.2 Maksusumma aegumine

§ 98lg 1 kohaselt on maksusumma määramise aegumistähtaeg kolm aastat.

Maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral on maksusumma määramise aegumistähtaeg kuus aastat. Aegumistähtaeg algab selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. Kaebusest nähtuvalt ei vaidlusta kaebuse esitaja seda, et tahtluse korral oleks tema maksusumma aegunud. Samas leiab kaebuse esitaja, et vastustajad ei ole tõendanud kaebuse esitaja tahtlust. Kohus on teistsugusel seisukohal. Kaebuse esitaja tahtlus on käesoleval juhul tõendatud oma tulude tahtliku deklareerimata jätmisega maksustamisperioodil

1. Kohtul puudub mõistlik alus arvata, et kaebuse esitaja kogemata unustas oma
2. aastal saanud tulud, summas 853 000 krooni, deklareerida. Selleks on summa suurus liiga suur. Samuti puudub vaidlus selle üle, et kaebuse esitaja täitis
3. aasta füüsilise isiku tuludeklaratsiooni. Seega on vastustaja õigesti leidnud, et tahtlus tuleneb antud juhul õigusrikkumise iseloomust ja tuvastatud asjaoludest. 3.3 Tulumaksu intressid Maksuotsuse punktis 4 kohustatakse kaebuse esitajat alates 01.07.2002 kehtima hakanud maksukorralduse seaduse alusel arvestama ja tasuma tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi juhul, kui ta ei ole tasunud maksu seadusega sätestatud tähtpäevaks. Eeltoodud kohustusega ei määrata seega kaebuse esitajale tasumisele kuuluvat intressisummat, vaid kohustatakse teda ise kehtiva

alusel ja määras intressi arvestama. Kuna vastustaja kaebuse esitajale tasumisele kuuluvat intressi määranud ei ole, on alusetu kaebuse esitaja väide, nagu peaks intressinõue olema selgesõnaline ning sisaldama endas intresside määramise metoodikat. Maksukohustuslase kohustus arvestada ja tasuda tähtpäevaks tasumata summalt intressi tuleneb

§ 115lõikest 1.

Seega on eeltoodud nõue seaduslik ega kuulu tühistamisele. 8 3.4 Haldusaktide motiveeritus ning uurimisprintsiibi teostamine Kohus on seisukohal, et haldusaktid on piisavalt motiveeritud, et võimaldada kaebuse esitajal nende sisuga tutvuda ning neid vaidlustada. Kaebuse esitaja ei ole kaebuses välja toonud asjaolusid, mis tingisid tema arvates haldusaktide mittearusaadavuse. Vastustajad on maksumenetluse käigus piisava põhjalikkusega teostanud ka uurimisprintsiipi. Kuivõrd kaebuse esitaja ei ole esitanud vastustajatele ega ka kohtule andmeid, mis kinnitaksid, et CCC pangakontolt välja võetud sularaha kasutati CCC tarbeks, tuleb järeldada, et tegemist oli kaebuse esitaja tuluga, mis kuni 31.12.1999 kehtinud tulumaksuseaduse § 9 lõike 1 kohaselt kuulus tulumaksuga maksustamisele. Vaideotsuses on piisavalt põhjendatud, miks käesoleval juhul ei ole võimalik lugeda eeltoodud rahasummat kaebuse esitajale CCC poolt tagastamisele kuuluvaks laenuks. Eeltoodust lähtuvalt tuleb jätta kaebus rahuldamata. HKMS § 92 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, kannab kohtukulud. Seega jäävad kaebuse esitaja kohtukulud tema enda kanda. /allkiri/ ÄRAKIRI ÕIGE Tiina Pappel kohtunik 9