lg 2 p 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus üldmenetluses Harju Maakohtu otsus 17.mai 2016 a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Julia Solontšenko kaitsja adv. Natalia Lausmaa ja ringkonnaprokurör Arika Almann Süüdistatav Kaitsja Prokurör RESOLUTSIOON Julia Solontšenko otsuses) (ankeetandmed Harju Maakohtu Advokaat Natalia Lausmaa Arika Almann Harju Maakohtu otsus 17.maist 2016.a. Julia Solontšenko suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikul 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 17.mai 2016.a. otsusega õigeks mõista Julia Solontšenko
Süüdi tunnistada Julia Solontšenko
lg 2 p2 järgi ja mõista karistuseks 5 aastat vangistust.
lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust 08.06.2015.a Harju Maakohtu kohtuotsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa 1 aasta, 1 kuu ja 29 päeva võrra ning lõplikuks karistuseks mõista 6 aastat 1 kuu ja 29 päeva vangistust.
lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg alates 16.09.2015 karistusaja hulka. Karistusaja alguseks lugeda 16.09.2015 Tõkend vahistamine tühistada kohtuotsuse jõustumisel.
-2 lg 1 alusel konfiskeerida Julia Solontsenkolt Harju Maakohtu 08.10.2015.a määrusega nr 1-15-7915 arestitud Julia Solontsenko kinnipidamisel tema valdusest leitud ja ära võetud sularaha summas 255 eurot (kantud Politsei- ja Piirivalveameti tagatiskontole). Julia Solontšenko mõisteti süüdi selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud Karistusseadustiku 12. peatüki 1. jaos sätestatud kuriteo (08.06.2015 mõisteti Harju Maakohtu poolt süüdi
lg 1 järgi), käitles uuesti ebaseaduslikult suures koguses, so vähemalt 10 inimesele narkojoobe tekitamiseks mõeldud koguses, narkootilisi ja psühhotroopseid aineid. Nimelt omandas ta eeluurimisel täpsemalt tuvastamata ajal, kohas ja isikult, alates mai lõpust 2015 ebaseaduslikult edasiandmise eesmärgil suures koguses narkootilist ainet fentanüüli sisaldavat pulbrit kogumassiga mitte vähem kui 0,868 grammi, milles puhta fentanüüli sisaldus oli mitte vähem kui 0,0656 grammi, mida andis ebaseaduslikult edasi eeluurimisel tuvastatud ja tuvastamata isikutele. Osa narkootilist ainet fentanüüli sisaldavast pulbrist andis ta alates mai lõpust kuni 11.06.2015 vähemalt kahekümnel korral 20 kuni 25 fooliumvoldiku kaupa edasi DV-le. Sh andis ta DV-le 11.06.2015 ebaseaduslikult edasi vähemalt 26 fooliumvoldikut, milliseid DV hoidis enda juures kuni 11.06.2015 kella 12.05-ni, mil ta Tallinnas XXX asuva maja juures kahtlustatavana kinni peeti. Kinnipidamisel leiti tema pükste vasakpoolses taskus olevast metallist karbist 26 fooliumvoldikut, mis sisaldasid pulbrilist ainet kogumassiga 0,52 grammi, mis sisaldas 7,8% fentanüüli, milles puhast fentanüüli oli seega kokku 0,041 grammi ehk 41 milligrammi. Osa narkootilist ainet fentanüüli sisaldavast pulbrist andis ta 16.09.2015 edasi JZ-le, milliseid JZ hoidis enda juures kuni 16.09.2015 kella 11.20-ni, mil Tallinnas Tuha ja Majaka põigi ristmikul leiti tema ning tema kasutuses oleva sõiduauto Volvo regmärgiga xxxxxx läbivaatuse käigus 2 fooliumvoldikut, mis sisaldasid pulbrilist ainet 2 kogumassiga 0,072 grammi, mis sisaldas vähemalt 0,0031 grammi ehk 3,1 milligrammi puhast fentanüüli. Vastavalt narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 31 lg 3 loetakse narkootilise aine suureks koguseks aine kogus, millest piisab joobe tekitamiseks kümnele inimesele. Narkootilise aine fentanüüli puhul piisab kümnele inimesele narkojoobe tekitamiseks 1,3 milligrammist fentanüülist puhtal kujul. Maakohtu otsuse tõlke sai süüdistatav kätte 30.mail 2016 a. Apellatsioonitähtaeg lõppes 14.juunil 2016 a. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist või alternatiivselt karistuse kergendamist. Põhjendused on järgmised. Julia Solontšenko leiab, et teda on alusetult süüdi tunnistatud isikute ütluste alusel, kes annavad subjektiivsetel põhjustel valeütlusi. DV oli 11.06.2015.a. kinni peetud suure koguse narkootikumidega, kuid temale ei ole siiani esitatud süüdistust ega tema suhtes kohtumenetlust alustatud. Tema ütlusi Julia Solontšenko vastu kasutati tunnistajaütlustena, kuigi tegelikult oleks tema pidanud samas asja olema samuti süüdistatav, kuivõrd 11.06.2015.a. tehti kindlaks tema poolt narkootikumide ebaseaduslik omandamine ja hoidmine. DV ütlused tulnuks tõendite hulgast välja jätta, kuna need olid ebausaldusväärsed. Ta väitis kohtule, et ta tunneb süüdistatavat vaid hüüdnime kaudu, kuid kohtus tunnistust andes kasutas süüdistatava perekonnanime, mis näitab, et teda oli suunatud eeluurimisorganite poolt andma tunnistusi Julia Solontšenko vastu. DV kinnitas ise kohtus, et lisaks Julia Solontšenko episoodile on talle esitatud kahtlustusi ka teistes episoodides, mis tähendab, et tegemist on isikuga, kes tegeleb süstemaatiliselt narkootikumide levitamisega. Sellised isikud on ebausalduväärsed, kuivõrd nad juhinduvad oma tegevuses ja ütlustes eesmärkidest, mis on ühiskonnas üldiselt kehtivate kooselureeglitega vastuolus. On vägagi võimalik, et eesmärgil varjata tegelikku isikut, kes teda varustas narkootikumidega ja sooviga nö. „karistada“ Julia Solontšenkot keeldumise eest levitada narkootikume, annab ta valeütlusi. JZ teatas kohtule enne ütluste andmist, et temal esinevad takistused anda kohtule tõeseid ütlusi, kuid ta neid takistusi ta keeldus nimetamast. Juba selline iseloomustus tunnistajaütlustele muudab need ebausalduvääseteks. JZ selgitas kohtule, et ta tarvitab narkootikume. Selline isik ei ole üldreeglina usaldusväärne, kuivõrd ta on kergesti mõjutatav oma sõltuvuse tõttu. Julia Solontšenko leiab, et JZ ütlused ei olnud tõesed ja need tulnuks tõendite hulgast välja jätta. Muid otseseid süütõendeid kohtus prokuröri poolt toetatud süüdistuse episoodides episoodides Julia Solontšenko süü kohta ei esitatud. DV-ga seotud episoodis teostati DNA ekspertiis äravõetud narkootikumide pakkide suhtes , kuid selle tulemused Julia Solontšenkolt pärineva DNA materjali leidumist ei tõendanud. DNA ekspertiisi tulemused JZ-ga seotud episoodis olid kaudseteks tõenditeks, kusjuures tulemus oli siiski mitte kategooriline, vaid tõenäoline. Eksperdi arvamusega ja ütlustega kohtus ei ole välistatud võimalus, et Julia Solontšenko DNA alleelid sattusid JZ-lt ära võetud narkootikumide pakkidele sellisel 3 viisil, nagu neid kirjeldab Julia Solontšenko. Seda versiooni kinnitab ka asjolu, et JZ taskust äravõetud pakil avastatud DNA proovis oli Julia Solontšenko DNA alleelide esinemise tõenäosus mitmekordselt väiksem, kui autost leitud pakil. Tähelepanuväärne on käesolevas asjas, et ühes analoogses episoodis prokurör loobus süüdistusest ega soovinud väidetavalt Julia Solontšenkolt narkootikume saanud isikut – VK tunnistajana kohtule esitada. Kaudselt osutab see asjaolule, et selles episoodis Julia Solontšenko süüd tõendavad tõendid tegelikult puudusid, kuigi esialgu oli talle ka see süüdistus esitatud. Julia Solontšenko leiab, et ta on langenud ebaõiglase kohtumenetluse ohvriks tänu sellele, et ebausaldusväärsed narkootikume tarvitavad isikud on andnud tema seotuse kohta narkootikumide edasiandmisega kohtule valeütlusi. VK ilmselt ei soovinud valeütlusi anda ja prokurör loobus temast kui tunnistajast. Eeltoodu alusel ringkonnakohtus. taotleb kaitsja õigeksmõistva kohtuotsusega tegemist Alternatiivselt esitab kaitse taotluse kergendada Julia Solontšenkole mõistetud karistust. Süüdistuses nimetatud kogused ei ole tegelikult olulise suurusega. Ühes episoodis mõistis kohus Julia Solontšenko õigeks. Julia Solontšenko hooldada on täisealine töövõimetu poeg, kes praegu elab omapäi, kuid kes pikema aja vältel oma eluga üksi hakkama ei saa. Ta vajab ema hoolt ja tuge. Kohtul tulnuks arvestada neid asjaolusid ja määrata Julia Solontšenkole mõistetava karistuse pikkuseks sanktsiooni alamäärale lähedane tähtaeg. 5 aasta pikkune vangistuse mõistmine kahe suhteliselt vähese tähtsusega episoodi eest on ülemäära range karistus, arvestades kohtupraktika üldist suunda . Prokurör taotleb kohtuotsuse tühistamist süüdistatavale mõistetud karistuse osas ja uue otsusega rangema karistuse mõistmist. Prokurör leiab, et Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Harju Maakohus oma otsuses välja toonud kergendavate asjaolude puudumise ning raskendava asjaoluna omakasu motiivil tegutsemise. Samuti on Harju maakohus viidanud, et Julia Solontšenko ei tegelenud talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemisel üksnes narkootilise aine omandamise ja valdamisega, vaid ka selle edasiandmisega kolmandatele isikutele ning ta pani teod toime ajal, mil ta oli vahetult eelnevalt määratud samaliigilise kuriteo toimepanemise eest katseajale. Seejärel on kohus leidnud, et isikut tuleb karistada 5 aastase vangistusega, mis on pigem sanktsiooni alammäära juures. Seejuures ei ole Harju Maakohus viidanud asjaoludele, mis tingiksid Julia Solontšenkole keskmisest leebema karistuse mõistmise. Prokurör leiab, et Julia Solontšenko süü suurust arvesse võttes puuduvad asjaolud, mis tingiksid keskmisest madalama karistuse mõistmise. Julia Solontšenko on kokku 12-l korral kriminaalkorras karistatud, neist 9 karistust on kehtivad. Viimati karistati teda 08.06.2015 Harju Maakohtu poolt
Nimetatud tingimuslikust karistusest positiivseid järeldusi tegemata jätkas Julia Solontšenko koheselt fentanüüli käitlemist, andes seda korduvalt edasi teistele isikutele. Julia Solontšenko teos puuduvad karistust kergendavad asjaolud, karistust raskendavaks asjaoluks on süüteo toimepanemine omakasu motiivil ning kvalifitseeriva tunnusena esineb korduvus. 4 Kokkuvõttes ei ole Harju Maakohtu otsuses välja toodud Julia Solontšenko tegevust ja tema isikut kirjeldavad asjaolud kooskõlas temale mõistetava karistuse pikkusega. Prokurör on seisukohal, et Harju Maakohtu motiivid karistuse põhjendamisel ei lange kokku tegelikult mõistetud karistuse määraga ning Julia Solontšenkole sanktsiooni madalama määra lähedase karistuse mõistmine ei ole põhjendatud. Prokurör p a l u b mõista Julia Solontšenkole
lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistuseks 9 (üheksa) aastat vangistust. Tallinna Ringkonnakohtu 15.juuni 2016 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 27.juunini 2016. Määratud tähtajaks esitas oma kirjaliku seisukoha prokurör. Prokuröri seisuohad on järgmised. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt on Julia Solontšenko ja tema kaitsja häiritud, et DVle ei ole siiani esitatud süüdistust ega tema suhtes alustatud kohtumenetlust. Kaitsja hinnangul oleks ta pidanud olema samas kriminaalasjas süüdistatav mitte tunnistaja. Julia Solontšenko oli käesolevas kriminaalasjas vahistatud, kuid DV osas oli menetluses teine kriminaalasi, mis asus alles uurimisasutuses. Selleks, et tagada Julia Solontšenko osas mõistlik menetlusaeg ning ühendada DV suhtes menetluses olevad kriminaalasjad ühte menetlusse, koostati käesolevas kriminaalasjas 08.02.2016 DV osas eraldamise määrus. Riigikohus on üheselt väljendanud, et kaassüüdistatava ütlusi, kelle suhtes kriminaalasi on eraldatud või lõpetatud, tuleb käsitleda kui tunnistaja ütlusi (RKKKo nr 3-1-1-18-08). Tõsiasi, et DV osas ei oldud Julia Solontšenko suhtes toimuva kohtumenetluse ajaks jõutud süüdistuse esitamise ega kohtumenetluseni, ei muuda tema ütlusi ebausaldusväärseteks. Kaitsja on viidanud, et DV väitis Maakohtus, et tunneb süüdistatavat vaid hüüdnime kaudu, kuid kohtus tunnistust andes kasutas süüdistatava perekonnanime. Kaitsja hinnangul näitab see, et DV oli suunatud eeluurimisorganite poolt andma tunnistusi Julia Solontšenko vastu. Harju Maakohus on oma otsuses nimetatud väitel peatunud ning selgitanud, et DV viibis üle 30 minuti kohtusaali ukse taga, mistõttu on usutav tema väide, et talle jäi ukselt lugedes meelde Solontšenko perekonnanimi. Ka prokuröri hinnangul on eluliselt usutav, et kohtusaali ukse taga aega parajaks tegev isik loeb ajaviiteks kohtusaalide ustelt isikute nimesid, tehes seda eelkõige selle saali ukse puhul, millise kohta ta teab, et ta peatselt sinna sisse kutsutakse. Samuti on kaitsja seisukohal, et kuivõrd DV-le on esitatud kahtlustusi ka teistes episoodides, tähendab see, et tegemist on isikuga, kes tegeleb süstemaatiliselt narkootikumide levitamisega ning on vägagi võimalik, et eesmärgil varjata tegelikku isikut, kes teda varustas narkootikumidega ja sooviga nö. „karistada“ Julia Solontšenkot keeldumise eest levitada narkootikume, annab ta valeütlusi. Tegemist on kaitsja subjektiivne väitega, kuivõrd prokuratuurile teadaolevalt ei ole DV üheski teises narkootiliste ainetega seotud episoodis kahtlustatud. Samas ei tähendaks ka korduvalt narkootilise aine käitlemise eest esitatud kahtlustused, et isiku ütlused on aproioorselt ebausaldusväärsed. Kaitsja väide, et sellised isikud on ebausalduväärsed, kuivõrd nad juhinduvad oma tegevuses ja ütlustes eesmärkidest, mis on ühiskonnas üldiselt kehtivate kooselureeglitega vastuolus, on paljasõnaline. 5 Vastavalt KrMS § 61 lg-le 1 ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Kohus hindab kõiki tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Lugedes varem kohtulikult karistatud või endise kaaskahtlustatava ütlused aprioorselt ebausaldusväärseks, läheks kohus vastuollu nimetatud sätetega. Kaitsja väitel teatas JZ kohtule enne ütluste andmist, et tal esinevad takistused anda kohtule tõeseid ütlusi, kuid keeldus neid takistusi nimetamast. Kohuistungil tundis kohus huvi, kas tegemist on põhjustega, mis seadusest tulenevalt takistaksid JŽ-l andmast ütlusi ning JZ kinnitas kohtuistungil, et sellised põhjused puuduvad. JZ poolt Harju Maakohtus antud ütlustest nähtus, et soovis sõbratari säästa, mistõttu on eluliselt usutav, et JŽ sellekohane väide tähendas seda, et ta ei soovinud oma sõbratari vastu ütlusi anda, kuid see ei olnud alus ütluste andmisest seaduslikuks keeldumiseks. Kaitsja on leidnud, et kuivõrd JZ tarvitas narkootikume, oli ta kergesti mõjutatav ning seega ei olnud tema ütlused tõesed ja need tulnuks tõendite hulgast välja jätta. Sisulisi põhjuseid JZ ebausaldusväärseks tunnistamise kohta kaitsja välja ei ole toonud. Harju Maakohus on nii JZ kui DV puhul arusaadavalt ja jälgitavalt põhjendanud, miks ta on leidnud, et nende ütlused on usaldusväärsed ning Julia Solontšenko väited, et mõlemad tunnistajad teda süüdi püüavad lavastada, pole eluliselt usutavad. Prokurör nõustib Harju Maakohtu sellekohaste väidetega ning on samuti seisukohal, et ei ole eluliselt usutav, et kaks tunnistajat, kes teineteist ei tunne, annaksid mõlemad tigedusest või muul põhjusel ütlusi, et just Julia Solontšenko on neile fentanüüli edasi andnud. Samuti riimuvad tunnistajate ütlused teiste Harju Maakohtus uuritud tõenditega. Kaitsja on viidanud, et DV-ga seotud episoodis teostati DNA ekspertiis äravõetud narkootikumide pakkide suhtes, kuid selle tulemused Julia Solontšenkolt pärineva DNA materjali leidumist ei tõendanud. Vastavalt KrMS § 15 lõikele 2, võib ringkonnakohtu kohtulahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud või tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Viidatud ekspertiisiakti ei ole Harju Maakohtu istungil tõendina uuritud ning kaitsja ei ole selle avaldamist taotlenud, mistõttu nimetatud ekspertiisilie viitamine ei ole asjakohane. Seoses DNA-ekspertiisidega on kaitsja viidanud, et DNA ekspertiisi tulemused JZ-iga seotud episoodis ei olnud kategoorilised, vaid tõenäolised, mistõttu leiab kaitsja, et eksperdi arvamusega ja ütlustega kohtus ei ole välistatud võimalus, et Julia Solontšenko DNA alleelid sattusid JZ-ilt ära võetud narkootikumide pakkidele sellisel viisil, nagu neid kirjeldab Julia Solontšenko. Seda versiooni kinnitab kaitsja hinnangul ka asjolu, et JZ taskust äravõetud pakil avastatud DNA-proovis oli Julia Solontšenko DNA alleelide esinemise tõenäosus mitmekordselt väiksem, kui autost leitud pakil. Harju Maakohus on oma otsuses väga põhjalikult peatunud DNA-eksertiisi tõenäolikku arvamuse juures ning viidanud mitmele asjakohasele Riigikohtu lahendile, millistes on selgesõnaliselt märgitud, et kategoorilise eksperdiarvamuse kõrval on tõendina aktsepteeritav ka tõenäolik arvamus. Julia Solontšenko sõnul katsus tema üksnes üht fooliumvoldikut ning seejärel peeti ta koos JZ-iga kinni. Julia Solontšenko sellise versiooni kohaselt ei oleks tema DNA kuidagi saanud sattuda teisele fooliumvoldikule, mis leiti JZ taskust. 6 Kaitsja hinnangul on tähelepanuväärne, et ühes analoogses episoodis prokurör loobus süüdistusest ega soovinud väidetavalt Julia Solontšenkolt narkootikume saanud VK tunnistajana kohtule esitada. Kaitsja hinnangul osutab see asjaolule, et selles episoodis Julia Solontšenko süüd tõendavad tõendid tegelikult puudusid ning VK ei soovinud valeütlusi anda ja prokurör loobus temast kui tunnistajast. Tunnistajast loobumise põhjuseid Harju Maakohtus ei arutatud, kuid kaitsjal oleks maakohtus olnud võimalik ise nimetatud tunnistaja ülekuulamist taotleda. Harju Maakohus pöördus kaitsja ja Julia Solontšenko poole sellesisulise küsimusega, kuid mõlemad kinnitasid, et nad ei soovi VK ülekuulamist maakohtu istungil. Alternatiivsena palub kaitsja kergendada Julia Solontšenkole mõistetud karistust ning määrata Julia Solontšenkole sanktsiooni alammäära lähedane karistus. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo 3-1-1-77-11, p 11 ja 3-1-1-52-13, p 19). Lisaks isiku süüle tuleb
kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt ka RKKKo 3-1-1-76-12, p 7 ja 31-1-52-13, p 19). Julia Solontšenko puhul on tõendatud, et narkootilise aine müügi eesmärgiks oli varalise kasu saamine, seega pani ta kuriteod toime omakasu motiivil, mis on karistust raskendavaks asjaoluks. Kergendavad asjaolud tema tegevuses puuduvad. Julia Solontšenko ei tegelenud narkootilise aine käitlemisel üksnes omandamise ja valdamisega, vaid ka edasiandmisega kolmandatele isikutele. Ta on varem kriminaalkorras narkootiliste ainete käitlemise eest karistatud ja jätkas katseajal samalaadsete kuritegude toimepanemist, mis iseloomustab tema suhtumist ühiskonnas kehtivatesse normidesse. Varasem karistusest tingimisi vabastamine ei avaldanud Julia Solontšenkole mingit mõju ning juba 3 päeva möödudes eelmisest kohtuotsusest, pani ta toime uue narkootilise aine käitlemisega seotud süüteo. Viimati karistati teda 08.06.2015 Harju Maakohtu poolt
Leian, et Julia Solontšenko süü suurust arvesse võttes puuduvad asjaolud, mis võimaldaksid keskmisest madalama karistuse mõistmise, rääkimata sanktsiooni alammäära lähedase karistuse mõistmisest. Julia Solontšenko on kokku 12-l korral kriminaalkorras karistatud, neist 9 karistust on kehtivad. Eeltoodust tulenevalt ei saa prokurör nõustuda, et Julia Solontšenko vääriks sanktsiooni alammäära lähedast karistust, vaid jääb enda apellatsioonis toodud seisukohtade juurde ning leiab, et kõike eeltoodut arvesse võttes tuleks Harju Maakohtu 17.05.2016 otsus Julia Solontšenkole mõistetud karistuse osas tühistada ja teha uus otsus, millega mõista talle
lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistuseks 9 (üheksa) aastat vangistust. Kokkuvõttes palub prokurör jätta vandeadvokaat Natalia Lausmaa esitatud apellatsioonkaebus rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: 7 Kohtukolleegium, tutvunud esitatud apellatsiooniga, toimiku materjalidega ja prokuröri seisukohaga leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus.
Veel analüüsib kaitsja oma apellatsioonis DV ja JZ ütlusi ja leiab, et jättes need tõendite kogumist kõrvale kui ebausaldusväärsed, pidanuks prokurör sarnaselt VK episoodiga loobuma süüdistusest. Kohtukolleegiumi hinnangul on kaitsja selline seisukoht põhjendamatu. Oma seisukohta DV ja JZ ütluste usaldusväärsuse osas on maakohus põhjalikult motiveerinud, on kõrvutanud nende ütlusi teiste kriminaalasjas kogutud ja kohtus vahetult uuritud tõenditega ning nagu kohtukolleegium eelnevalt märkis, nõustub kolleegium täielikult maakohtuga selles osas. Võrreldes kahte episoodi, milles süüdistatav süüdi mõisteti selle episoodiga, milles prokurör süüdistusest loobus, siis ei saa jääda tähelepanuta, et tõendite kogum, millele tugines süüdistus on nendes märgatavalt erinev. VKle narkootilise aine edasiandmise osas tugines süüdistus vaid tema ütlustele, kusjuures esialgu tunnistaja jaatas narkootilise aine saamist süüdistatavalt, seejärel loobus oma ütlustest. Muid tõendeid selle kohta, et temalt leitud narkootiline aine oli saadud süüdistatavalt, ei olnud. Kohtuistungil prokurör tema ülekuulamist ei taotlenud ja loobus selles episoodis süüdistusest. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et kohtupraktikas on omaks võetud, et sellistel juhtudel on süüdimõistmine välistatud. (Riigikohtu otsus 3-1-2-2-11 p. 57-59). Ka peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada, et KrMS prg. 301 sätestab üheselt, et seoses prokuröri poolt süüdistusest loobumisega ei ole kohtul õigust menetlust jätkata selles osas. See on ka loogiline, sest sisuliselt tähendab prokuröri poolt süüdistusest 9 loobumine olukorda, kus süüdistust lihtsalt enam ei eksisteeri. Riigikohus on oma määruses 3-1-1-49-07 selgitanud, et kriminaalmenetluse seadustiku § 301 kohaselt tingib prokuröri loobumine süüdistusest kohtus vältimatult isiku õigeksmõistmise. Lähtudes kohtumenetluse võistlevuse printsiibist, millest tuleneb kohtu kohustus arutada asja esitatud süüdistuse piires (KrMS §-d 14, 268, 301), ei ole kohtul õigust ega kohustust kontrollida prokuröri poolt süüdistusest loobumise õigsust ning põhjendatust. 2. Julia Solontšenkole mõistetud karistuse osas. Maakohtu poolt Julia Solontšenkole mõistetud karistuse on vaidlustanud nii prokurör kui ka kaitsja. Prokuröri arvates tuleks ringkonnakohtu otsusega süüdistatavale mõistetud karistust karmistada ja mõista uus karistus, mis vastab sanktsiooni keskmäärale, kaitsja omakorda leiab, et karistust tuleks kergendada. Prokurör tugineb apellatsioonis kohtupraktikas omaksvõetud seisukohale, mille kohaselt lähtutakse karistuse mõistmisel sanktsiooni keskmäärast. Prokurör on seisukohal, et Harju Maakohtu motiivid karistuse põhjendamisel ei lange kokku tegelikult mõistetud karistuse määraga ning Julia Solontšenkole sanktsiooni madalama määra lähedase karistuse mõistmine ei ole põhjendatud. Kohtukolleegium ei nõustu prokuröri seisukohaga. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-91-07 öelnud järgmist: Kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohus on kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu.(Riigikohtu otsus nr.31-1-91-07). Kohtukolleegium märgib, et tegelikult sõltub süüdistatavale mõistetav karistus alati suuremal või vähemal määral kohtuniku äranägemisest. Karistuse mõistmine on peaaegu alati teatud valimine erinevate õiguslike variantide vahel või kõigi vajalike õiguslike tingimuste arvestamine, kus kohtunikul jääb alati teatud otsustamisvabadus, mis ei allu õiguslikule regulatsioonile. Karistuse mõistmine on selles mõttes ka õiguslikult reguleerimata ja teaduslikult tuvastamatu suhteakt kohtuniku ja süüdistatava vahel sõltudes mitte ainult süüdistatava, vaid ka kohtuniku isikust. On õige, et Riigikohus on oma otsuses nr. 3-1-1-77-11 väljendanud nõustumist kohtupraktikaga, kus karistuse mõistmisel võetakse lähtepunktiks sanktsioonivahemiku keskmine määr. Kohtukolleegium leiab, et see Riigikohtu seisukoht ei ole siiski automaatselt kohaldatav igal konkreetsel juhul karistuse mõistmisel. Riigikohtu seisukoht on välja öeldud lahendis, kus isikut süüdistati
prg. 113 ettenähtud kuriteos e. kuriteos, mis seaduses väljendub ühes süüteokoosseisus, milline ei näe ette ka kvalifitseerivaid asjaolusid. Kui rääkida
prg.-st 184 lg 2, siis selle sanktsioonis ettenähtud vangistuse vahemik on ettenähtud kahe erineva kvalifitseeriva asjaolu esinemisel ja on võimalik ka, et esinevad mõlemad kvalifitseerivad asjaolud korraga. Olulisem erinevus on aga selles, et
prg 184 10 koosseisu puhul on võimalikud väga suured erinevused just konkreetsetele isikutele etteheidetavate kuritegude tehioludes – eelkõige aine kogus, episoodide arv, tegevuse järjepidevuse aste, äärmiselt erinevad käitlemisvormid – alates nö narkovabrikutest kuni enda tarbeks narkoaine omandamiseni, edasiandmise korral on ka suur erinevus selles, kellele ainet edasi antakse – juba narkoaine sõltuvuses oleva paadunud narkomaanist kuni esmakordselt narkoainet proovivate isikuteni, keda lausa otsitakse näiteks koolide lähedalt jms. Kaastäideviimise puhul grupi suurus ja grupiliikmete rollide kindel jaotus, tegevuse mastaapsus kuni rahvusvahelise mastaapsuseni jne.jne. Kõik loetletud tegurid iseloomustavad süü suurust, mis on ka esmane faktor, mida arvestatakse karistuse mõistmisel. Seega on kohtukolleegiumi seisukohast eriti oluline arvestada karistuse mõistmisel konkreetseid kuriteo tehiolusid ning mitte piirduda pelgalt aritmeetilise keskmise väljaarvutamisega. Siinjuures peab kohtukolleegium asjassepuutuvaks viidata Riigikohtu seisukohale, mis on välja öeldud kriminaalasjas 3-1-1-58-13 ja mis toetab ka eelöeldut. Nimelt selgitas Riigikohus viidatud lahendis, et kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
prg. 184 lg 2 p 2 järgi isikule, kes oli narkokuriteo eest kohtu all kolmandat korda, kellele heidetakse ette mitu korda rohkem narkootilise aine edasiandmise episoode ja narkoaine kogused on tuhandeid kordi suuremad ja kes varem on kandnud 5 aastat e. suhteliselt pikaajalist reaalset vangistust samalaadsete kuritegude eest. Kuigi prokurör taotles selles kriminaalasjas süüdistatavat karistada 12 aastase vangistusega, ei apelleerinud ta maakohtu otsust e. nõustus maakohtu poolt mõistetud 9 aastase vangistusega. Seega, olenemata sellest, et prokuratuuris puudub ühtne ja ühetaoline nägemus narkokuritegudes karistuspraktika kujundamiseks ja erinevate prokuröride poolt taotletavate karistuste raamid on nö seinast-seina, ei saa siiski eitada, et kohtupraktika on selles osas olnud järjekindel ning on põhjendatud alus rääkida juba 11 väljakujunenud karistuspraktikast. Tegelikult kinnitab kohtukolleegiumi seisukohta selles, et alati ei saa lähtuda sanktsiooni keskmäärast ka Julia Solontšenko karistusõiguslik kohtlemine eelmise kohtuotsusega, millega ta mõisteti süüdi samuti narkootiliste ainete ebaseaduslikus käitlemises, kuid tookord
prg 184 lg 1 järgi, mille sanktsioon on 1 aasta kuni 10 aastat ja keskmäär seega 5 aastat ja 6 kuud. Olgugi, et otsus tehti kokkuleppemenetluses, mõisteti talle karistus määras, mis ületas vaid 2 kuud sanktsiooni alammäära, on ca 1/9 sanktsioonimäärast. Oma otsuses 3-11-58-13 on Riigikohus juhtinud kohtute tähelepanu ka sellele, et samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest. Sisuliselt tähendab see seda, et normipärane on uue samalaadse kuriteo toimepanemise korral isiku rangem kohtlemine võrreldes varasemaga. Tihti tähendab uue samalaadse kuriteo toimepanemine aga ka uut kvalifitseerivat asjaolu ja sellest tulenevalt ka uut karistusraamistikku, kus juba sanktsiooni alammäär on mitmeid kordi pikem varasemast karistusest. Nii on see ka arutataval juhul. Samas ei saa eitada, et sellele vaatamata võib väita, et Julia Solontšenkot on siiski rangemalt koheldud võrreldes eelmise korraga ja seda mitte karistusmäärade numbrilise suuruse võrdluses, vaid just karistusraamistiku murdosade võrdluses. Kui eelmine karistus nagu märgitud jäi 1/9 sanktsioonimäära piiridesse, siis vaidlustatud kohtuotsusega on see juba 1/6 sanktsioonimäärast. Vaidlustatud kohtuotsusega mõistetud karistus – 5 aastat – on piisavalt pikk karistusmäär ja seda isiku jaoks, kes varasemalt on reaalse vangistusena kandnud karistusi, mis on 10 korda lühemad. Seega, tulenevalt kõigist Julia Solontšenko süü suurust iseloomustavatest faktoritest, tema isikust ja väljakujunenud karistuspraktikast, on temale maakohtu poolt mõistetud karistus õiglane. Maakohus on Julia Solontšenko süü hindamisel lähtunud eelkõige asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest ja nendes kajastuvast teo ebaõiguse mahust. Mõistetud karistus on piisav ka täitmaks karistuse eripreventiivset eesmärki-isiku mõjutamine, hoiakute muutmine- ja piisav ka õiguskorra kaitsmise huvide seisukohast. Kohtukolleegium ei nõustu ka kaitsja ettepanekuga vähendada mõistetud karistust sanktsiooni alammäära lähedaseni, sest mõistetud 5 aastane reaalne vangistus on ülemäära range. Esmalt rõhutab kohtukolleegium seda, et 5 aastat vangistust, on konkreetse sanktsiooni alammäära ja keskmäära arvestades (vastavalt 3 ja 9) pigem alammäärale lähedane karistus. Kui alammäärast on mõistetud karistus vaid 2 aastat pikem, siis keskmäärast jääb see 4 aastat allapoole. Arvestada tuleb eelkõige seda, et kõigi võimalike narkootikumide käitlemisvormide võrdluses on nende edasiandmine süü suuruse seisukohast kõige enam süüd suurendav. Samuti on tegemist kahe edasiandmise episoodiga, puuduvad kergendavad asjaolud. Isik on ka varasemalt samalaadse kuriteo eest süüdi mõistetud. Kui 5 aastat on antud juhul palju, siis tõusetub paratamatult küsimus, milline karistus tuleks mõista alaealisele, oma süüd tunnistava ja käitumist puhtsüdamlikult kahetsevale, suures koguses psühhotroopseid aineid teist korda omandanud isikule. 3. Apellatsioonimenetluse kulud. Julia Solontšenko kaitsja vandeadvokaat N.Lausmaa on esitanud taotluse hüvitada õigusabi kulud summas 144 eurot. Taotluses on esitatud ka konkreetsed kaitsetegevuse toimingud ning nendele kulunud aeg. Kohtukolleegium peab esitatud tasutaotlust põhjendatuks ning kuna apellatsiooni on esitanud ka prokurör, siis KrMS prg 185 lg 1 alusel jäävad apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda. 12 Eeltoodu alusel ja arvestades seda, et kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg 337 lg 1 p-st 1, prg 344 ja 345 lg-test 1 ja 2 jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse Julia Solontšenko suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 13
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.