1-16-4457/13

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2016 Kriminaalasja number 1-16-4457 Kohtukoosseis Sten Lind, Pavel Gontšarov, Urmas Reinola Vaidlustatud kohtuotsus Pärnu Maakohtu
2. mai 2016 otsus Kriminaalasi Raivo Marjapuu süüdistuses KarS § kokkuleppemenetluses kiirmenetluse korras süüdistatav Raivo Marjapuu (ik 36309134922; elukoht XXX) apellant kaitsja vandeadvokaat Rünno Roosmaa 4231 järgi RESOLUTSIOON Jätta Raivo Marjapuu kaitsja vandeadvokaat Rünno Roosmaa apellatsioon läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse. Määruskaebus tuleb esitada Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistatav saab esitada kassatsiooni advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Pärnu Maakohtu 23.05.2016 kokkuleppemenetluses tehtud otsusega mõisteti Raivo Marjapuu süüdi KarS § 4231 järgi ning teda karistati 5-kuulise vangistusega. Sellest loeti KarS § 68 lg 1 alusel kantuks 2 päeva vangistust. Ära kandmata karistust suurendas maakohus KarS § 65 lg 2 alusel R. Marjapuule Harju Maakohtu 01.04.
4. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 8 kuu ja 14 päeva vangistuse võrra. Liitkaristuseks mõistis kohus 1 aasta, 1 kuu ja 12 päeva vangistust. 1 Raivo Marjapuud karistati KarS § 4231 järgi selle eest, et ta juhtis 22.05.
5. a kella 15.35 ajal Pärnumaal Tahkuranna vallas Tallinn-Pärnu-Ikla maantee 137-kilomeetril Ikla suunas mootorsõidukit BMW X5 riikliku registreerimismärgiga XXXXXX, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Tegemist oli süstemaatiliselt toime pandud teoga, sest Harju Maakohtu 01.04.
6. a otsusega oli R. Marjapuu samuti tunnistatud süüdi KarS § 4231 järgi.
7. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni R. Marjapuu kaitsja vandeadvokaat Rünno Roosmaa. Apellant taotleb, et ringkonnakohus tühistaks maakohtu otsuse R. Marjapuu karistust puudutavas osas. Apellatsiooni kohaselt tuleks ringkonnakohtul teha üks järgmistest lahendistest: „- Saata asi tagasi esimese astme kohtule suunitlusega Lääne Ringkonnaprokuratuurile uue karistuskokkuleppe sõlmimiseks või - Teha uus otsus karistust puudutavas osas, karistades teda rahalise karistusega võimalikult minimaalsetes määrades, milline karistus oleks täidetav iseseisvalt.“ Apellant märgib, et KrMS § 318 1g 4 kohaselt võivad süüdistatav ja tema kaitsja esitada apellatsiooni, kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus ette ei näe. Kaitsja leiab, et maakohus on R. Marjapuule liitkaristust mõistes eksinud põhimõtte vastu, et sama süüteo eest ei tohi isikut karistada mitu korda. Nimelt selgus pärast maakohtu otsuse kuulutamist, et R. Marjapuu on teinud üldkasulikku tööd suuremas ulatuses kui maakohtu otsuses märgitud. R. Marjapuu teeb endiselt aktiivselt üldkasulikku tööd, mistõttu peab kaitsja õiglaseks saata kriminaalasi maakohtule tagasi uue kokkuleppe sõlmimiseks. Samuti leiab kaitsja, et maakohus rikkus menetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 12 tähenduses. Ehkki süüdistatav nii kokkuleppe sõlmimisel kui kohtus kinnitas oma vaba tahet just sellise kokkuleppe sõlmimiseks, nagu selle on kinnitanud kohus, ei pruugi see tegelikkuses veel väljendada R. Marjapuu tõelist tahet. R. Marjapuu kinnitusel oli ta šokis ja segaduses ega suutnud selgelt mõelda. Sellele aitas kaasa viibimine Pärnu Arestikambris. Hakates reaalsusega harjuma ja mõistes, millisesse olukorda on ta asetanud temast sõltuvad kolm last ja abikaasa, peab R. Marjapuu enda kohustuseks anda endast parim, et vähendada tekitatud kahjusid lähedastele. R. Marjapuu leiab, et kohus on rikkunud õiglase kohtupidamise põhimõtet ka sellega, et kinnitanud ebamõistlikult karmi karistuskokkuleppe. Kui ringkonnakohus asub seisukohale, et kirjeldatud rikkumine ei too kaasa asja tagasisaatmist uue kokkuleppe sõlmimiseks, soovib R. Marjapuu kohtult, et teda karistataks rahalise karistusega, mis oleks täidetav iseseisvalt. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8. Esmalt juhib kohtukolleegium tähelepanu, et selliseid lahendeid, mille tegemist kaitsja apellatsioonis ringkonnakohtult taotleb, ei võimalda kriminaalmenetluse seadustik üldse teha. Kaitsja märgib apellatsioonis, et kohus on kokkuleppemenetluses mõistnud karistuse, mida seadus ette ei näe, ning on rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Seda, milline on nendel juhtudel ringkonnakohtu pädevus, reguleerib KrMS §
9. Viidatud säte näeb ainsa võimalusena ette kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse tühistamise ja kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamise. Seega ei saa saata kriminaalasja tagasi maakohtule nagu on taotletud apellatsioonis. Ammugi ei ole ringkonnakohtu pädevuses anda suuniseid uue kokkuleppe sõlmimiseks. Kui kriminaaltoimik on prokuratuurile tagastatud, otsustab prokuratuur, kuidas menetlust jätkata. Prokuratuuril ei ole kohustust uue kokkuleppe sõlmimiseks, rääkimata 2 sellest, et prokuratuur oleks kohustatud sõlmima kokkuleppe mingitel kindlatel ringkonnakohtu määratud tingimustel. Eelnevast tulenevalt ei ole ilmselgelt ringkonnakohtul pädevust ka uue, sõlmitud kokkuleppest kõrvalekalduva karistuse mõistmiseks.
10. Nagu apellatsiooniski välja toodud, saab kokkuleppemenetluses tehtud maakohtu otsust apellatsiooni korras vaidlustada vaid kindlatel alustel. KrMS § 318 lg 4 näeb ette, et kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsiooni juhul, kui tegemist on KrMS
11. peatüki
12. jao sätete või § 339 lõike 1 rikkumisega. Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. Ringkonnakohtu hinnangul on kolmest apellatsiooni argumendist kaks sellised, mis ei vasta KrMS § 318 lg-s 4 nimetatud alustele. Apellatsioonis on deklareeritud, et maakohtu otsuse tühistamist taotletakse põhjusel, et maakohus on mõistnud karistuse, mida seadus ette ei näe, ning et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 12 tähenduses (seda kahel erineval põhjendusel). Apellatsioonis esitatud argumendid aga nende apellatsiooni alustega ei seondu. Ainsaks argumendiks, mille puhul saab rääkida vastavusest KrMS § 318 lg-s 4 nimetatud alusele, peab ringkonnakohus väidet, et maakohus ei oleks tohtinud kinnitada kokkulepet, mis ei vastanud süüdistatava tegelikule tahtele. Ses osas peab ringkonnakohus aga apellatsiooni ilmselgelt põhjendamatuks.
13. Apellatsioonis on esitatud väide, et kohus on mõistnud R. Marjapuule karistuse, mida seadus ette ei näe. Selle väite kinnituseks esitatud argumendid ei ole aga seotud küsimusega, kas seaduses on ette nähtud selline karistus, mis R. Marjapuule mõisteti. Õigus vaidlustada kokkuleppemenetluses tehtud otsus põhjendusega, et süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe, tähendab Riigikohtu praktika kohaselt küsimuse tõstatamist, kas süüdistatavale mõistetud karistus on selline, mille seadus talle omistatud teo eest ette näeb (Riigikohtu 04.03.2015 määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-1315). See tähendab, et apellatsioonis peab olema püstitatud küsimus sellest, kas kohus on karistust mõistes kohaldanud õigesti karistusõigust. Seejuures ei ole piisav väide, et kohus on eksinud mingisuguse karistuse mõistmise regulatsiooni vastu, vaid mõistetud karistus peab olema selline, mis väljub üldse seadusega ettenähtud piiridest (mõistetud karistuse liiki või määra ei ole selle teo eest üldse ette nähtud). Esitatud apellatsiooni kohaselt ei seisnenud kohtu viga üldse selles, et ta oleks mõnda õigusnormi valesti kohaldanud, vaid selles, et kohtu käsutuses olid liitkaristuse kohaldamisel ebaõiged andmed (kokkuleppes oli varasema karistuse ärakandmata osa märgitud tegelikust väiksemana, toimikust nähtuvalt tugines prokurör kriminaalhooldajalt saadud andmetele). Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et sellisele väitele tuginedes ei ole võimalik kokkuleppemenetluses tehtud otsust apellatsiooni korras vaidlustada. Ringkonnakohtu hinnangul võib maakohtu sel alusel olla vaidlustatav teistmismenetluses. See, kui pärast kohtuotsuse tegemist ilmneb mõni kriminaalasja õigeks lahendamiseks oluline asjaolu, mis ei olnud teistetavas kriminaalasjas otsust tehes kohtul teada ja mis tooks kaasa süüdimõistetu olukorra kergendamise, on vastavalt KrMS § 366 p 5-le teistmise alus.
14. Vastavalt KrMS § 318 lg 4 esimesele lausele võib kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale esitada kohtumenetluse pool apellatsiooni juhul, kui ta leiab, et esineb mõni KrMS § 339 lõikes 1 nimetatud menetlusõiguse rikkumine. Apellatsioonis on leitud, et esineb 3 KrMS § 339 lg 1 p-s 12 nimetatud rikkumine, s.t kohtulikul arutamisel on rikutud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. Sellega haakuvalt on apellatsioonis esitatud kaks väidet. Esiteks märgitakse, et kuigi süüdistatav kinnitas nii kokkuleppe sõlmimisel kui kohtus oma vaba tahet just sellise kokkuleppe sõlmimiseks, nagu selle on kinnitanud kohus, ei pruukinud see tegelikult väljendada R. Marjapuu tõelist tahet. Teiseks leitakse, et kohus rikkus ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet sellega, et kinnitas kokkuleppe, milles oli ette nähtud ilmselgelt ebaproportsionaalne karistus. 4.1 Kohtukolleegium peab ilmselgelt põhjendamatuks apellatsiooni väidet, et maakohus on menetlusõigust rikkudes kinnitanud süüdistatava tahtele mittevastava kokkuleppe. Apellant heidab maakohtule ette sellise kokkuleppe kinnitamist, mis ei vastanud süüdistatava vabale tahtele. Samas möönab apellant ise, et süüdistatav kinnitas nii kokkuleppe sõlmimisel kui kohtus, et kokkulepe vastab tema vabale tahtele. Apellandi väitel oli aga süüdistatav šokis ja segaduses ega suutnud selgelt mõelda. Apellatsioonist ei selgu aga, millest oleks maakohus pidanud aru saama, et süüdistatav on sellises seisundis, et ta ei ole võimeline menetluses osalema. Ainsa asjaoluna on kaitsja toonud välja selle, et R. Marjapuu peeti kahtlustatavana kinni ja ta oli arestikambris. Ainuüksi seda, et isik sõlmis kokkuleppe ajal, kui ta oli kahtlustatavana kinni peetud, ei anna alust kahelda selles, kas kokkulepe vastab isiku tegelikule tahtele. Apellatsiooni põhjendustest nähtub, et tegelikult hakkas R. Marjapuu hiljem sõlmitud kokkulepet kahetsema. See, et süüdimõistetu hiljem ümber mõtleb, ei ole aga kokkuleppemenetluses tehtud otsuste tühistamise alus. Samuti ei ole apellatsioonis esitatud mingeid seisukohti küsimuses, mida oleks maakohus veel tegema, selgitamaks välja, kas sõlmitud kokkulepe vastab süüdistatava tegelikule tahtele. Kuna apellatsioonis ei ole ära näidatud ühtegi viga, mille maakohus oleks teinud, ei ole ilmselgelt põhjendatud ka väide, et maakohus on kokkulepet kinnitades rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. 4.2 Samuti leiab apellant, et maakohus rikkus õiglase kohtumenetluse põhimõtet sellega, et kinnitas kokkuleppe, milles oli R. Marjapuule nähtud ette ebamõistlikult raske karistus. Kohtukolleegium leiab, et apellant ei ole mingil moel ära näidanud, millisel moel rikkus kohus kokkuleppe kinnitamisega ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. Apellatsioonis ei ole viidatud ühelegi konkreetsele õiglase kohtumenetluse printsiibile, mida kohus rikkus, ega muul moel kirjutatud lahti seda, milles seisnes maakohtu poolne õiglase menetluse rikkumine. Veelgi enam, karistuse mõistmine ei ole menetlusõiguslik küsimus. Väide, et mõistetud karistus on ebamõistlikult raske, tähendab sisuliselt seda, et apellandi arvates ei vasta karistus KarS § 56 lg 1 nõuetele. Seega leiab kohtukolleegium, et väitega õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumise kohta on karistust puudutavad argumendid kunstlikult paigutatud KrMS § 318 lg-s 4 nimetatud apellatsiooni aluste alla. Kohtukolleegium ei nõustu ka seisukohaga, et 5-kuulise vangistuse puhul saaks rääkida selgelt ebaproportsionaalsest karistusest. Apellatsioonis ei ole põhjendatud seda, miks apellant leiab, et karistus, mis jääb alla KarS § 4231 sanktsiooni keskmise määra, on ilmselgelt ebaproportsionaalne. Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus isik paneb vähem kui kaks kuud varem mõistetud üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue samale kuriteokoosseisule vastava teo, on raskema karistusliigi valimine põhjendatud.
15. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium üksmeelselt, et apellatsioon põhineb valdavas osas alustel, millel ei ole KrMS § 318 lg 4 kohaselt võimalik kokkuleppemenetluses tehtud otsust vaidlustada. Ka osas, mis vastab KrMS § 318 lg-s 4 toodud alustele, on 4 apellatsioon ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 p 3 ja lg 3 jätab kohtukolleegium apellatsiooni läbi vaatamata. /allkirjastanud digitaalselt/ Sten Lind Pavel Gontšarov Urmas Reinola 5