Obsah (7)

§ 172§ 651§ 667§ 659§ 198§ 38§ 37

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-15-13301 Määruse tegemise aeg ja koht 19.04.2016, Tallinn Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots Kohtuasi KP avaldus

§ 172

lg 3) ja muud menetluskulud poolte endi kanda (

§ 172lg 1).

Määruse põhjenduste kohaselt ei olnud ühise hooldusõiguse lõpetamine lapse huvides. Isa ei jäänud vabatahtlikult lapse hooldusõiguse teostamisest kõrvale. Isa soovis lapse hooldusõigust teostada ja lapsega kohtuda, kuid ema ei võimaldanud seda. Isa pöördus kohe peale lahkuminekut alates jaanuarist 2015 korduvalt kirjalikult ema poole, et saada lapsega kokku. Emaga kokkuleppimise ebaõnnestumise korral palus isa kohtumisi korraldada Viimsi Vallavalitsuse lastekaitsetöötajal ja oktoobris 2015 pöördus suhtlemise korra määramise 8 avaldusega kohtusse. Isa on alates lapse sünnist regulaarselt ja olulise panusega osalenud lapse ülalpidamises. Elatist on tasutud summades 1000 eurot ja 1500 eurot kuus ning ühekordse maksena 20 000 eurot. Seega on isa lapse hooldusõigust teotanud määras, nagu oli võimalik ja vabatahtlikult ning suuremas määras, kui mõistlikult võiks eeldada. Maakohus ei tuvastanud, et menetluse ajal oleks ema kuidagi takistanud isa ja lapse suhtlemist. Kõik kohtu poolt määratud suhtlemise korrad toimusid. Kohus ei tuvastanud midagi, mida võiks nimetada ema poolt isa ja lapse suhtlemise takistamiseks sellises mõttes, nagu see omab tähendust kohtupraktikas. Kohtumenetluse ajal oli ema koostöövalmis. Laps on olnud ajal, kui ema takistas isa ja lapse suhtlemist, alla 1-aastane ja 1-aastane. Kuna laps on väga väike, kohtumenetluse ajal toimusid kõik määratud kohtumised ja eelkõige põhjusel, et ema ei tee ega ole teinud mingeid takistusi oma vanema lapse ja tema isa suhtlemisele, siis oli ema vastuseis isa ja lapse suhtlemisele tingitud ainult lapse vanusest. Sellises vanuses last tahab ema loodusseadusest tulenevalt enda ligi hoida ja mõistetav on ema soov lapse hooldusõigust mitte jagada. Ema mure seotust lapse vanusega kinnitas asjaolu, et ema etteheited isale tulenevad eelkõige lapse otsese hooldusega seotud küsimustest - isa ei tule lapsega toime, ei mõista lapse vajadusi vms. Sellises vanuses laps ei oska oma soovidest sõnaliselt märku anda ning tema soove ja vajadusi tuleb ära tunda muude märkide järgi, mida aga tunneb eelkõige lapsega kõige enam aega veetnud isik. Lapse huvides on, et lapse vanuse suurenedes hakkab laps järjest enam viibima teise lähima isiku, isa, hooldusel. Maakohus määras suhtlemise korra eelkõige arvestades lapse huve. Lapse parima huvi üle otsustamisel on määrava tähtsusega lapse vanus, laps on väga väike, 1-aastane, peagi saamas

1. Sellises vanuses lapse puhul on loomulik, et laps veedab eelkõige aega emaga. Sellises vanuses laps veedab eelkõige aega emaga ka siis, kui ta kasvab peres, kus ema ja isa elavad koos. Vastavalt vanemate poolt taotletule ja kohtu poolt määratavale hakkavad isa ja laps suhtlema järjest tihedamalt. Alates lapse 5-aastaseks saamisest rakendub tervikuna isa poolt taotletud suhtlemise kord, millise kohaselt laps viibib igal nädalal isaga 2,5-3 päeva. Suhtlemise kord vastab lapse huvidele, kuna laps viibib lahuselava vanemaga koos nii palju, kui võimaldab lapse igapäevane elukorraldus teise vanema juures. Määruskaebus
2. Lapse isa esitas määruskaebuse, milles palus kuulutada kohtumenetlus kinniseks ning maakohtu määruse suhtluskorra p-d 1-6, 12 ja 13 tühistada ning teha uus määrus, mille kohaselt: 1) alates 2016 aprillist kohtub isa lapsega kolmel korral nädalas (sh 1 kord nädalavahetusel) kl 9.00-18.30; 2) alates 2016 juunist kohtub isa lapsega kolmel korral nädalas (sh 1 kord nädalavahetusel) selliselt, et kahel korral on laps isa hoole all kl 9.00-18.30 ja ühel korral on laps isa hoole all kl 9.00 kuni järgmise päeva kl 10.00 (st laps ööbib ühel ööl nädalas isa juures); 3) alates 01.01.2017 paaritutel nädalatel kohtub isa lapsega alates neljapäeval kl 10.00 (lasteaias käimise korral alates kl 16.00) kuni pühapäeval kl 18.00 ja igal paaris nädalal alates teisipäeval kl 10.00 (lasteaias käimise korral alates kl 16.00) kuni neljapäev kl 18.00; 4) jõuluperioodi 23.-
3. detsember ja 25.-
4. detsember veedab laps vaheldumisi kord isaga, siis emaga (alates suhtluskorra määruse jõustumisest); 5) alates lapse 3-aastaseks saamisest on lapse isal õigus viibida koos lapsega puhkusel 2 korda aastas järjestikuselt vähemalt 2 nädalat, kas Eestis või välismaal. Isa palub jätta ema ja isa menetluskulud poolte endi kanda. Vaidlustatud määrus ei ole kooskõlas seaduslikkuse ja põhjendatuse põhimõtetega. Kohtu järeldused on motiveerimata. Kohus jättis lahendi tegemisel arvestamata lapse esindaja ja eestkosteasutuste arvamused. Määrusest ei selgu, millest lähtuvalt pidas kohus põhjendatuks ca 3 a üleminekuperioodi kohaldamist. Eriti veel olukorras, kus kohtumenetluse jooksul kohaldati 9 juba ca 5-kuust üleminekuperioodi. Menetluse ajal oli üleminekuperioodi kohaldamine vajalik, kuna vahepealsel ajal ei võimaldanud ema lapse ja isa omavahelist suhtlust. Emapoolse rikkumise tuvastas ka kohus. Üleminekuperiood kinnitas, et lapsel ja isal on lähedased suhted, laps soovib olla isaga ja isa tuleb lapse eest hoolitsemisega edukalt toime. Kui üldse täiendavat üleminekuaega kasutada, siis puudub vajadus seda teha suuremas ulatuses, kui isa poolt pakutud 9-kuune periood. Selle pakkus isa välja üksnes seetõttu, et ema ei ole olnud piisavalt koostööaldis ega aidanud lapse ja isa suhtlusel edasi areneda. Näiteks ei ole ema seni andnud nõusolekut selleks, et laps võiks isa juures magada lõunaund. Ka lapse esindaja ja eestkosteasutus toetasid isa soovi harjutada last isa juures magama. Kohus leidis ekslikult, et ema ei takistanud menetluse jooksul isa ja lapse suhtlemist. Ainuüksi asjaolu, et ema pakkus välja suhtluskorrale üleminekuks korra, mis näeb ette lapse ja isa suhtlemise vähendamist, võrreldes menetluse vältel kujunenud korraga, kinnitab, et ema ei ole senini mõistnud lapse ja isa vahelise suhtluse olulisust. Ema vaenulikku suhtumist iseloomustavad ka ema 11.
5. ja 29.02.2016 ülevaated suhtlemiskordadest. Kohus ei analüüsinud, milline suhtluskord on lapse parimates huvides, tehes lahendi lähtudes iganenud arusaamast, et väikelaste elus on isade osatähtsus marginaalne. Kohus ei põhjendanud, miks ta vähendas isa ja lapse kohtumise kordi, võrreldes menetluse ajal kohaldatud suhtluskordadega. Maakohtu seisukohad ei ole kooskõlas menetlusse lapse huvide eest seisma kaasatud isikute arvamusega. Viimsi Vallavalitsuse lastekaitsespetsialist oli juba novembris 2015 ja 04.12.2015 istungil seisukohal, et puuduvad mistahes takistused, et isa taotletud suhtluskorda kohaldada täies mahus hiljemalt mais
6. Samuti toetab isa taotletud tingimustel suhtluskorra kindlaksmääramist lapse esindaja, leides, et lapse ema väide, et lapse isa ei tulevat toime lapsega, ei ole tõsiseltvõetav. Määrus ei ole kooskõlas pereterapeutide seisukohtadega. Ilmselgelt ekslik on kohtu seisukoht, et väikelapse ja isa omavaheline suhtlus on teisejärguline. Kuna nüüdseks on isa ja laps ca 5 kuud kohtunud keskmiselt 3 korda nädalas mõne tunni kaupa, on põhjendatud ja Eesti Pereteraapia Ühingu (EPTÜ) ekspertarvamusega kooskõlas, et järgmisel üleminekuperioodil kohaldatakse ka isa juures ööbimist. EPTÜ toetab seisukohta, et alla 4-aastaste laste puhul eelistatagu öö veetmist mõlema partneri juures sellele, et laps peaks magama vaid ühes kohas. Lapse huvides on veeta aega mõlema vanemaga, kui just mitte 50% ajast, siis vastavalt võimalustele ei tohiks teise vanemaga veeta vähem kui 35% ajast. Vanemaks olemist õpitakse praktikas. Kiindumussuhe isa ja lapse vahel saab tekkida ainult siis, kui isa paneb ka reaalselt „käed külge“: hoiab last süles, paneb teda magama, mängib ja veedab lapsega aega, lohutab ja rahustab kui vaja. Eksperdid selgitavad lisaks, et mõnikord teevad vanemad just selle vea, et lapse viibimine isa juures on üürike, vaid mõni tund. Lapse isa taotleb suhtluskorra kindlaksmääramist, mille kohaselt oleks laps isa hoole all ca 35-40% ajast. Kohus leidis põhjendamatult, et alles 5-aastaseks saades võib laps hakata viibima isa hoole all ca 34-38% ajast. Sellele eelneval perioodil on kohus määranud, et laps on isa hoole all kuni maini 2016 – 4,4% ajast; alates maist 2016 – 6,8% ajast; alates lapse 3-aastaseks saamisest 6,3-8,4% ajast; alates lapse 4-aastaseks saamisest 7-11,2% ajast. Samuti puuduvad määruses selgitused, miks ei tohiks isa ja laps veeta ühiselt puhkust enne lapse 5-aastaseks saamist. Kohus lähtus lahendis vaid ema subjektiivsetest soovidest. Riigikohus asus lahendis nr 3-2-1-91-14 p-s 16 seisukohale, et arvestades lapse vanust ning isa soovi ja võimalust viibida lapsega koos ajal, mil laps ei saa ema töökohustuste tõttu viibida koos emaga ja on kolmandate isikute hoole all, võib olla põhjendatud lubada isal viibida lapsega sel ajal rohkem aega koos. Kuigi isa töökorraldus ei eelda 8-17 tööl käimist ja isal on lisaks siirale soovile ka aega, et lapse eest hoolt kanda, eelistab ema jätta lapse oma sõbranna hoolde. 10 Vastused määruskaebusele
7. Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna arvates hindas kohus õigesti esitatud asjaolusid, praegust olukorda ja arvestas reaalselt toimunud kohtumiste tulemustega.
8. Lapse esindaja on seisukohal, et määruskaebus on põhjendatud. Maakohus on ilma igasuguse mõistliku põhjuse ja selgituseta leidnud, et olukorras, kus laps saab peagi 2-aastaseks, võib ta alles 5-aastaseks saades hakata viibima isa hoole all 34-38% ajast, enne seda kehtib aga 3aastane üleminekuperiood. Kohus lähtus ekslikult iganenud arusaamast, et väikelaste elus on isade osa tähtsus marginaalne. Põhjendamatult jättis kohus arvestamata pereterapeudi ja EPTÜ 25.02.2016 kirjas avaldatud arvamuse, millest mh järeldub, et maakohtu arusaam justkui on loomulik, et väikelaps veedab aega eelkõige emaga ja isa muutub lapsele emaga võrdselt oluliseks alles hiljem, on vananenud. Praeguses asjas ei oleks lapse huvidega vastuolus suhtluskord, mille järgi laps veedab mõlema vanemaga aega võimalikult võrdses ulatuses. Isa taotletud suhtluskord on kooskõlas lapse huvidega. 3-aastase üleminekuperioodi kohaldamisel arvestas maakohus üksnes lapse vanust, jättes arvestamata, et lapse isa kodu on lapse esimene kodu, lapse isa oli lapsega igapäevaselt koos kuni lapse ca 8-kuuseks saamiseni ning et suhtluse üleminekuperiood on esialgse õiguskaitse korras kohaldatud suhtluskorra alusel sisuliselt juba toimunud ja laps on isaga harjunud ega ei võõrista teda.
9. Viimsi Vallavalitsus leiab, et vanematel on hädavajalik leida endale sobiv perenõustaja/ perelepitaja. Kuivõrd vanemate kirjeldused lapse kohtumisest isaga olid vastandlikud, otsustas lastekaitsespetsialist viibida 24.03.2016 toimunud kohtumise juures. Lapse ja isa suhe tundus lastekaitsespetsialistile olevat igati usalduslik ja lähedane, laps oli rõõmus ja rahulik kogu kohtumise vältel. Kohtumine kulges igati rõõmsas ja rahulikus õhkkonnas, mille kestel mängiti ja toimetati muid igapäevaseid tegevusi.
10. Ema vaidleb määruskaebusele vastu, palub jätta rahuldamata isa taotluse kuulutada menetlus kinniseks, jätta maakohtu määrus muutmata ja jätta menetluskulud isa kanda.
11. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused 13.

§ 651

lg 1 ja § 659 alusel kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud, s.o osas, millega kohus määras kindlaks isa ja lapse vahelise suhtlemiskorra. Kohtulahendit ei ole vaidlustatud osas, millega kohus jättis rahuldamata ema nõude ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks. Kohtumäärus on selles osas jõustunud. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega kohus määras isa ja lapse suhtlemiskorra kindlaks selliselt, et nägi ette enam kui 3-aastase üleminekuperioodi isa poolt taotletud suhtlemiskorra kohaldamisel. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus

§ 667

lg 2 alusel uue määruse, millega rahuldab avaldaja II avalduse isa ja lapse suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks. Kolleegium lahendab ka isa taotluse menetluse kinniseks kuulutamiseks, jättes taotluse rahuldamata. Määruskaebus tuleb

§ 659, § 657 lg 1 p 2 ja § 667 lg 2 alusel rahuldada osaliselt.

11 Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et isa ja lapse suhtlemise kord tuleb kindlaks määrata, kuid avaldaja II arvates määras maakohus vääralt isa ja lapse suhtlemise ajad, määrates isa ja suhtlemisele 3-aastase üleminekuperioodi. Esmalt selgitab ringkonnakohus, et maakohus on asja lahendades pidanud lapse isa kohtumenetluses ekslikult puudutatud isikuks. Toimiku materjalidest nähtub, et ema esitas 08.09.2015 Harju Maakohtusse avalduse isa vastu vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja ainuotsustusõiguse saamiseks lapse elu- ja viibimiskoha, haridusasutuse ja tervishoiuteenuse valikul ning isa esitas 01.10.2015 omakorda avalduse lapsega suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks. Maakohus võttis 10.09.2015 määrusega ema avalduse menetlusse ja 02.10.2015 määrusega isa avalduse menetlusse. Seega tuleb mõlemat vanemat käsitada menetluses avaldaja, mitte puudutatud isikuna

§ 198lg 1 p 2 mõttes, nagu nähtub maakohtu määrusest.

Ringkonnakohtu arvates ei ole see aga oluline menetlusõiguse normi rikkumine, mis tooks kaasa ebaõige kohtulahendi ja annaks alust maakohtu määrust tühistada (vt Riigikohtu 05.11.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-14, p 22). Vanema õigus nõuda kohtult lapsega suhtlemise korra reguleerimist tuleneb vanema ja lapse vastastikusest õigusest teineteisega suhelda. Lapsel, kes on lahutatud ühest vanemast, on õigus säilitada isiklikud suhted ja kontakt vanemaga ning lähedaste sugulastega, välja arvatud juhul, kui see kahjustab last. Vanematega suhtlemise õigust kinnitab ka PKS § 143 lg 1 esimene lause, mille järgi on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga. Lapse õigusele vastab PKS § 143 lg 1 teise lause järgi vanemate kohustus ja ka õigus lapsega isiklikult suhelda. Suhtlusõiguse esmaseks eesmärgiks on tagada vanema ja lapse isiklike suhete tekkimine ja jätkumine mh siis, kui vanematel on küll ühine hooldusõigus, kuid üks vanem ei ela lapsega koos. Vanema ja lapse suhtlemise korda määrates peab kohus PKS § 123 lg 1 järgi tegema esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, kuid arvestama seejuures ka kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Sellest tulenevalt peab kohus arvestama nii vanemate hooldusõigust, vanemate õigust ja huvi lapsega suhelda kui ka lapse õigust ja huvi vanematega suhelda, samuti iga üksikjuhtumi asjaolusid, ja tegema kõike seda arvesse võttes lapse huvidest juhinduva lahendi (vt Riigikohtu 09.11.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-11, p 21). Praeguses asjas on maakohus asunud seisukohale, et kindlaksmääratud isa ja lapse suhtluskord on lapse huvides ning lapse ja isa suhtlemisele tuleb määrata 3-aastane üleminekuperiood, kuna lapse parima huvi üle otsustamisel on määrava tähtsusega lapse vanus ning peagi 2-aastaseks saava lapse puhul on loomulik, et laps veedab eelkõige aega emaga. Maakohus leidis ka, et ema vastuseis isa ja lapse suhtlemisele on tingitud ainult lapse vanusest, kuna sellises vanuses last tahab ema loodusseadusest tulenevalt enda ligi hoida ja ema mure seotust lapse vanusega kinnitas asjaolu, et ema etteheited isale tulenevad eelkõige lapse otsese hooldusega seotud küsimustest - isa ei tule lapsega toime, ei mõista lapse vajadusi vms. Ringkonnakohus selliste järeldustega ei nõustu. Iseenesest on õige, et kohus saab lapse kohanemisvajadust arvestades määrata astmelise suhtluskorra (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-113-14, p 27), kuid arvestades käesoleva üksikjuhtumi asjaolusid, s.o lapse ja isa seniste kohtumiste sagedust maakohtu menetluse ajal (ca 3 korda nädalas perioodil oktoober 2015 kuni märts 2016), ei ole mõistlik seda piirata kahele korrale nädalas. Maakohus ei ole seejuures ka põhjendanud, miks on vaja isa ja lapse suhtlemiskordi senisega võrreldes vähendada. Laps tunneb oma isa ning Viimsi Vallavalitsuse lastekaitsespetsialisti kui erapooletu menetlusosalise hinnangul probleemi isaga vaba aja veetmisel ei teki (eestkosteasutuse 12 30.03.2016 seisukoht; II kd, tl 35-36). Samuti ei nähtu praeguses asjas, et isa oleks vägivaldne, vastutustundetu või muul moel ebaadekvaatne, mistõttu tuleb välistada lapse ööbimine isa juures kuni 23.04.2017. Ringkonnakohus nõustub lapse esindaja seisukohaga, et maakohus jättis isa ja lapse suhtluskorda kindlaksmäärates arvestamata asjas tähtsust omavad asjaolud lapse isa kodu on lapse esimene kodu, lapse isa oli lapsega igapäevaselt koos kuni lapse ca 8kuuseks saamiseni ning et suhtluse üleminekuperiood on esialgse õiguskaitse korras kohaldatud suhtluskorra alusel sisuliselt juba toimunud, laps on isaga harjunud ega ei võõrista teda. Maakohtu seisukoht, et loodusseadusest tulenevalt on lapse ema õigustatud piirama väikelapse suhtlemist oma isaga, on iganenud. Sellised soostereotüübid ei ole tänapäeva ühiskonnas kohased. Isa hoolib lapsest ja tema töökohustused võimaldavad tal lapsega sagedasti suhelda, mistõttu on põhjendatud isa taotletud suhtlemiskorra rahuldamine. Tõendamata on ka lapse ema hinnangud, et isa ei tule lapsega toime ja ei mõista lapse vajadusi. Pigem nähtub toimiku materjalidest, et ema vastuseis lapse ja isa suhtlemisele on tingitud pingetest vanemate omavahelises suhtluses.

§ 38

lg 1 p 3 järgi kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Ringkonnakohus leiab, et lapse isa taotlus menetluse kinniseks kuulutamiseks

§ 38

lg 1 p 3 alusel tuleb jätta rahuldamata, kuna vajadus kuulutada menetlus kinniseks ei ole praeguses asjas piisav, et õigustada kõrvalekallet menetlusosalise õigusest asja avalikule arutamisele (PS § 24 lg 3,

§ 37lg 1).

Arvestades, et tegemist on hagita perekonnaasjaga, milles esitatud määruskaebus rahuldatakse osaliselt, peab ringkonnakohus õiglaseks jätta menetlusosaliste poolt määruskaebusmenetluses kantud menetluskulud nende endi kanda (

§ 172

lg 1), välja arvatud lapsele riigi arvel määratud esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda (

§ 172lg 3).

/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots 13