Obsah (9)

§ 47§ 71§ 200§ 152§ 124§ 155§ 187§ 108§ 104

MÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Agu

) §-de 121 lg 1 p 4 ja § 151 lg 1 p 1 alusel. 2) Kohus tuvastas, et perioodil 15.02.2011-13.05.2011 ja 05.04.2013-05.10.2013 viibis V. Moissejev vahistatu staatuses ning 13.05.2011-13.09.2011 kinnipeetava staatuses. Kaebaja viibis perioodil 09.06.2011-13.09.2011 avatud sektsioonis, kus kambrite uksed olid avatud alates äratusest kuni öörahuni ning sel ajal oli kaebajal võimalik soovi korral liikuda ja viibida ka väljaspool kambrit. Ülejäänud perioodil oli kaebaja paigutatud suletud sektsiooni. 3) Halduskohus asus seisukohale, et tualettruumi pinda ei saa käesoleva vaidluse kontekstis arvata kambripinna hulka, kuivõrd tualettruumi ei saa arvestada igapäevaseks elutegevuseks, sh liikumiseks kasutatava ruumina. Samuti ei tule halduskohtu hinnangul võtta kambripinna piisavuse kindlakstegemisel arvesse mööblit. Halduskohus tegi kindlaks, et vaidlusalusel perioodil viibis kaebaja 7 päeva olukorras, kus ühele isikule oli kambri põrandapinda vähem kui 2,5 m². Seega oli kaebaja osas rikutud siseriiklikest õigusaktidest tulenevaid nõudeid. Lisaks viibis kaebaja 112 päeva olukorras, kus talle oli tagatud vähemalt 3 m² põrandapinda. Selles osas ei pidanud halduskohus vangla tegevust õigusvastaseks. Vaidlusalusest perioodist 275 päeva viibis kaebaja olukorras, kus ühele isikule oli põrandapinda rohkem kui 2,5 m², kuid vähem kui 3 m². Nimetatud perioodist 95 päeva viibis V. Moissejev avatud sektsioonis ning selles osas ei olnud vangla tegevus õigusvastane. 4) Seega leidis halduskohus, et perioodide osas, mil kaebaja viibis 7 päeva alla 2,5 m² pinnal kinnipeetava kohta ning 180 päeva kinnise sektsiooni kambrites, kus pinda kinnipeetava kohta oli 2,5-2,99 m², oli vangla tegevus õigusvastane ning sellised tingimused alandasid kaebaja väärikust. Kohus märkis lisaks, et nimetatud perioodidel viibis kaebaja 23h ööpäevas lukustatud kambrites. Halduskohus pidas põhjendatuks mõista Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 190 eurot 180 päeva eest, mil kaebaja viibis olukorras, kus kambripinda ühe isiku kohta oli vähem kui 3 m². Esitatud viivise nõude jättis halduskohus rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

1. Tallinna Vangla esitas 10.12.2015 apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 11.11.
2. a otsus ning lõpetada haldusasja menetlus tulenevalt kaebetähtaja rikkumisest või tühistada Tartu Halduskohtu 11.11.
3. a otsus osas, millega kohus rahuldas 3 V. Moissejevi kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise summas 190 eurot mittevaralise kahju tekitamise eest ning teha asjas uus otsus, millega jätta V. Moissejevi kaebus täies ulatuses rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja leiab, et kaebus on halduskohtule esitatud mittetähtaegselt. Kuivõrd vanglale esitatud puuduste kõrvaldamise avaldus on registreeritud 05.03.2014, oleks kaebaja pidanud kaebusega halduskohtu poole pöörduma hiljemalt 05.06.2014, kuid kaebaja on kaebuse halduskohtule esitanud alles 12.11.
4. Lisaks esitas vastustaja ka sisulised põhjendused. Tallinna Vangla leiab, et kohus on ebaõigesti arvestanud põrandapinna arvutamisel kambri üldpindalast maha WC-aluse pindala. Samas ei selgunud kohtuotsusest, miks ei arvestanud kohus mööbli alust pindala kambri üldpindalast maha. Vastustaja leiab, et V. Moissejevile oli kõigil Tallinna Vanglas viibitud päevadel tagatud vähemalt 2,58 m² põrandapinda, mistõttu täitis vangla siseriiklikus õiguses kehtestatud nõuet. Vastustaja märgib, et kohus on arvestanud EIK praktikat valikuliselt ja jätnud arvestamata olulised seisukohad, mis välistavad võimaluse lugeda alla 3 m² põrandapinda isiku kohta kambris automaatselt Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumiseks. Lisaks on vastustaja seisukohal, et halduskohus ei võtnud arvesse asjaolu, et kaebaja ei ole kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju ärahoidmiseks ega selle vähendamiseks. Samuti leiab Tallinna Vangla, et halduskohus ei ole arvesse võtnud inimõiguste dünaamilist iseloomu ning õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Lisaks juhib Tallinna Vangla tähelepanu asjaolule, et Eesti riik on alates EIK seisukohtade teadasaamisest astunud konkreetseid samme, et viia kehtiv õigus EIK praktikaga kooskõlla.
5. V. Moissejevi esindaja, vandeadvokaat Denis Piskunov esitas 10.12.2015 apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 11.11.
6. a otsus ning uue otsusega rahuldada kaebus või alternatiivselt saata asi tagasi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebaja palub jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole halduskohus hüvitise suuruse määramisel võtnud arvesse EIK praktikat (eelkõige Tunis vs. Eesti) ning on jätnud tähelepanuta Riigikohtu praktika mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus 3313813). Halduskohus ei ole põhjendanud, miks on mõistetud hüvitis oluliselt väiksem EIK praktikas väljamõistetust. Kaebaja hinnangul oleks õiglane hüvitise suurus 10 eurot päevas. Lisaks märgib kaebaja, et halduskohus on asunud ekslikule seisukohale viivise nõude rahuldamata jätmise osas ning jätnud menetluskulud põhjendamatult välja mõistmata.
7. V. Moissejevi esindaja, vandeadvokaat Denis Piskunov esitas 28.12.2015 vastuse apellatsioonkaebusele ja seisukoha kaebuse tähtaegsuse küsimuses. Kaebaja leiab, et kaebus halduskohtule on esitatud tähtaegselt, mistõttu ei ole kaebuse esitamise tähtaja ennistamise avalduse esitamine vajalik. Kaebaja märgib, et

§ 47lg 3 ja riigivastutuse seaduse (RVast

S) § 18 lg 2 vahel on vastuolu, mis tuleks ilmselt lahendada

sätete ülimuslikkust tunnistades. Seega oli kaebajal halduskohtusse pöördumiseks aega kuni 05.05.

1. Lisaks leiab kaebaja, et ka RVastS § 18 lg-st 2 lähtudes on kaebus esitatud tähtaegselt. Nimetatud säte kehtib ka juhul, kui haldusorgan lahendab taotluse hilinenult. Kuivõrd vastustaja lahendas taotluse 28.10.2014, oli 12.11.2014 esitatud kaebus tähtaegne. Vastuseks Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele märgib kaebaja, et ei nõustu vastustaja seisukohaga põrandapinna suuruse arvutamise osas. Kaebaja hinnangul on nii EIK kui ka Tartu Halduskohus oma praktikas põhjendatult jätnud WC-aluse põrandapinna kambri põrandapinna suuruse arvestamisel välja. Kaebaja märgib, viitega Riigikohtu halduskolleegiumi lahendile 3-3-1-42-15, et Tallinna Vangla tegevus oli õigusvastane. Samuti ei välista õigusvastasust ka see, et riik on astunud samme kinnipidamistingimuste parendamiseks. Kaebaja lisab, et tema varasem pöördumine ja esmaste õiguskaitsevahendite 4 kasutamine ei oleks aidanud kaebajal kahju ära hoida või vähendada, kuna vanglal on piiratud võimalused ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks.
2. Tallinna Vangla esitas 12.01.2016 seisukoha kaebuse tähtaegsuse ning tähtaja ennistamise võimalikkuse osas. Kaebuse tähtaegsuse osas jääb Tallinna Vangla esitatud apellatsioonkaebuse punktides 6-8 esitatud seisukohtade juurde, leides, et kaebus halduskohtule on esitatud tähtaega rikkudes. Tallinna Vangla lisab, et kuivõrd talle teadaolevalt ei ole kaebaja tähtaja ennistamise taotlust esitanud, puudus kaebajal mõjuv põhjus kaebuse esitamiseks tähtaega rikkudes ning tähtaja ennistamine ei oleks põhjendatud.
3. V. Moissejevi esindaja, vandeadvokaat Denis Piskunov esitas 01.02.2016 ringkonnakohtule avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks. Avalduse põhjenduste kohaselt on esindaja kaebuse esitajale osutanud õigusabi seoses kaebuse ettevalmistamise ja isiku esindamisega halduskohtumenetluses 2 tunni ulatuses, kokku summas 276 eurot.
4. Tallinna Vangla esitas 09.02.
5. a seisukoha menetluskulude nõude osas. Tallinna Vangla märgib, et talle jääb ebaselgeks, millise teenuse osutamise eest soovib kaebaja esindaja menetluskulude väljamõistmist, kuivõrd arved on esitatud õigusabiteenuse osutamise eest apellatsioonimenetluses, kuid esitatud taotluses soovitakse menetluskulude välja mõistmist seonduvalt esimese astme menetlusega. Vastustaja palub arvesse võtta Tartu Halduskohtu seisukohta haldusasjas nr 3-14-52447 menetluskulude väljamõistmise osas. Samuti leiab vastustaja, et menetluskulu nõue on põhjendamatult suur. Tallinna Vangla märgib, et kaebaja esindaja kaebus ning apellatsioonkaebus on sisuliselt identsed kõigi teiste analoogsetes haldusasjades koostatud kaebuste ja apellatsioonkaebustega. Tallinna Vangla palub jätta kaebaja esindaja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks rahuldamata ning jätta menetluskulud kaebaja enda kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse alusel tuleb Tartu Halduskohtu 11.11.
7. a otsus tühistada ning haldusasja menetlus lõpetada. V. Moissejevi apellatsioonkaebus tuleb tagastada.
8. Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha haldusasja menetluse lõpetamise ja V. Moissejevi apellatsioonkaebuse tagastamise küsimuses (I) ning otsustab seejärel menetluskulude jaotuse (II). I
9. Esitatud apellatsioonkaebuses taotleb Tallinna Vangla menetluse lõpetamist käesolevas haldusasjas ning Tartu Halduskohtu 11.11.
10. a otsuse tühistamist, kuivõrd kaebaja on pöördunud kaebusega Tartu Halduskohtu poole menetlustähtaega rikkudes. Seega kontrollib ringkonnakohus esmalt, kas halduskohus on V. Moissejevi hüvitamiskaebuse õigesti menetlusse võtnud.
11. Asja materjalidest nähtuvalt on Tallinna Vangla registreerinud kaebaja poolt esitatud kahju hüvitamise nõude 09.01.2014 ning on seejärel registreerinud 05.03.2014 puuduste kõrvaldamise taotluse. Kaebuse halduskohtusse on kaebaja esitanud 13.11.2014 (koostamise kuupäevana märgitud 12.11.2014). 5
12. Hüvitamiskaebusega halduskohtusse pöördumisel näeb VangS § 1¹ lg 8 ette, et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud RVastS-is sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. RVastS § 18 lg-st 1 tuleneb vanglale 2kuuline tähtaeg taotluse lahendamiseks. Kohtupraktikas on sedastatud, et VangS § 1¹ lg-s 8 toodud kohtueelse menetluse läbimise järgselt kohtusse pöördumisele kehtib RVastS § 18 lg-st 2 tulenev 30päevane kohtusse pöördumise tähtaeg. RVastS § 18 lg 2 reguleerib kohtusse pöördumist ka taotluse tähtaegselt lahendamata jätmise korral (Riigikohtu 08.10.
13. a määrus nr 3314108, p 9; 04.06.
14. a määrus nr 3-3-1-86-12, p 11). Seega peab kinnipeetav või vahistatu kohtusse pöörduma hiljemalt 30 päeva jooksul vanglale esitatud taotluse läbivaatamiseks ettenähtud 2-kuulise tähtaja möödumisest. Kaebajal oli kohustus esitada halduskohtule kaebus, arvestades vanglale esitatud kahju hüvitamise nõudes puuduste kõrvaldamist (vastav avaldus on registreeritud 05.03.2014), hiljemalt 04.06.2014, kuid kaebaja on kaebuse halduskohtusse esitanud alles 13.11.
15. Seega on V. Moissejev esitanud hüvitamiskaebuse halduskohtule mittetähtaegselt. Kaebuses ei ole kaebaja tähtaja ennistamise taotlust esitanud. Ringkonnakohus andis 17.12.
16. a määrusega (tl 87-88) kaebajale võimaluse esitada ringkonnakohtule kaebuse esitamise tähtaja ennistamise põhjendatud taotlus hiljemalt 04.01.
17. Kaebaja esindaja sai dokumendi kätte 18.12.2015 (tl 91). Kaebaja esindaja, vandeadvokaat Denis Piskunov esitas 28.12.2015 ringkonnakohtule vastuse apellatsioonkaebusele ning seisukoha tähtaegsuse osas. Kaebaja leidis, et kuivõrd kaebus halduskohtule on esitatud tähtaegselt, ei ole vajalik kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse esitamine. Tulenevalt

§ 71

lg-st 1, kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Kuigi ringkonnakohus andis kaebajale võimaluse taotleda kaebuse esitamise tähtaja ennistamist, esitamaks ennistamise aluseks olevad asjaolud ja nende põhistuse, ei pidanud kaebaja vajalikuks ringkonnakohtule taotlust esitada, mistõttu ei ole ringkonnakohtule teada põhjused, mis takistasid kaebajal esitada kaebust halduskohtule tähtaegselt. Kuna kaebus on esitatud halduskohtusse mittetähtaegselt, siis on halduskohus võtnud V. Moissejevi kaebuse ebaõigesti menetlusse ja teinud otsuse mittelubatava kaebuse suhtes. 17.

§ 200

p 5 kohaselt on ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse lahendamisel õigus tühistada määrusega halduskohtu otsus osaliselt või täielikult ja jätta kaebus läbi vaatamata või lõpetada asja menetlus.

§ 152

lg 1 p 2 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse kaebetähtaja ületamise korral vastavalt käesoleva seadustiku § 124 lg-le 2.

§ 124

lg 2 kohaselt kohus lõpetab määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele.

§ 155

lg 3 ls 1 kohaselt kui kaebuse jätab läbi vaatamata või menetluse lõpetab kõrgema astme kohus, tühistab ta ühtlasi määrusega alama astme kohtu lahendi. Kuna Tartu Halduskohus on menetlenud tähtaja rikkumisega esitatud kaebust, siis rahuldab ringkonnakohus Tallinna Vangla taotluse ning lõpetab haldusasja menetluse ja tühistab halduskohtu otsuse. Kuna haldusasja menetluse lõpetamise tõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik kaebaja apellatsioonkaebust ka selles esitatud väidete õigsust eeldades ilmselgelt rahuldada, tagastab ringkonnakohus

§ 187lg 3 p 5 alusel V.

Moissejevi apellatsioonkaebuse.

§ 187

lg 3 p 5 kohaselt apellatsioonkaebus tagastatakse, kui apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada. II 6 18. Kaebaja esindaja esitas 01.02.2016 avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks ning vastustajalt kaebaja kasuks väljamõistmiseks.

§ 108

lg 4 kohaselt kannab kaebaja menetluskulud kaebuse läbi vaatamata jätmise ja menetluse lõpetamise korral, kui samas paragrahvis ei sätestata teisiti.

§ 108

näeb menetluse lõpetamise korral sellise erandi ette üksnes lg-s 6, mille kohaselt kannab vastustaja menetluskulud siis, kui asjas lõpetatakse menetlus

§ 152

lg 1 p 4 (kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud, nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud) alusel. Kuna käesolevas asjas vastav säte menetluse lõpetamise alusena kohaldamisele ei kuulu, kannab asjas peale tagastatava riigilõivu muud menetluskulud kaebaja ise ja ringkonnakohtul puudub alus 01.02.2016 esitatud menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabikulusid Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista. 19.

§ 104

lg 5 p 4 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus lõpetab menetluse

§ 152lg 1 p 2 või p 4 alusel.

Tartu Halduskohus vabastas 12.12.2014. a määrusega kaebaja täies ulatuses riigilõivu tasumise kohustusest. Kuivõrd kaebaja apellatsioonkaebust ei ole võetud ringkonnakohtu menetlusse, ei ole kaebaja ka esitatud apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasunud. Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest

§ 104lg 10 alusel vabastatud.

Eeltoodut arvestades puudub alus antud osas menetluskulude jaotamiseks. Seega jäävad kokkuvõtlikult poolte menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits 7 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel