KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) § 14 lg 1 p-le 5 vastavat nõusolekut planeeringu kehtestamiseks. Keskkonnaamet keeldus kooskõlastuse ning nõusoleku andmisest 02.08.

1. a kirjaga, mille kaebaja Tartu Halduskohtus vaidlustas. Tartu Halduskohus rahuldas 07.03.
2. a otsusega haldusasjas nr 3-13-1891 esitatud kaebuse täies ulatuses ning kohustas haldusorganit menetlustoimingut uuesti läbi viima.
3. Vihula Vallavalitsus esitas 03.04.
4. a kirjaga nr 7-1.2/13/1516 Keskkonnaametile taotluse kooskõlastada Laine tn 13, Võsu detailplaneering. Keskkonnaamet keeldus detailplaneeringule kooskõlastuse ning planeeringu kehtestamiseks vajaliku nõusoleku andmisest 05.06.
5. a kirjaga nr V 6-6/14/7203-4 (tl-d 16-22).
6. G. Jostov esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti 05.06.
7. a kirja õigusvastaseks tunnistamiseks ja Keskkonnaameti kohustamiseks otsustada uuesti detailplaneeringu kooskõlastamise ning detailplaneeringu kehtestamiseks nõusoleku andmise küsimus. Kaebuse lahendamise raames palub kaebaja kontrollida asjassepuutuvate sätete, eeskätt

§ 14lg 2, põhiseaduspärasust.

Kaebuse kohaselt on

§ 14

lg 2 ebamäärasuse tõttu vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 13 lg-s 2 sätestatud õigusselguse põhimõttega. Lisaks tuleb kontrollida, kas põhiseadusega on kooskõlas Vabariigi Valitsuse määrusega ehk seadusest madalamal astmel seisva õigusaktiga omandiõiguse (PS § 32) ning kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse (PS § 154) piiramine. Riive ulatuses, mille puhul on kaitseala valitsejal sisuliselt piiramatu õigus otsustada lubatavate tegevuste üle, ei ole kooskõlas PS § 11 teise lausega, moonutades omandiõiguse olemust. Kuivõrd tegemist ei ole täpse ega selge piiranguga, ei ole see kooskõlas PS § 3 lg-st 1 tuleneva parlamendireservatsiooniga.

§ 14

lg-s 2 sisalduv kooskõlastuse andmisest keeldumise õiguse ulatus sõltub sellest, kuidas määratleb Vabariigi Valitsus kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi. Kui pidada kehtivat regulatsiooni põhiseadusega kooskõlas olevaks, on Keskkonnaameti keelduv menetlustoiming õigusvastane piisava ja kohase motiveeringu puudumise tõttu. Tuvastades, et kavandatav tegevus võib kahjustada Lahemaa rahvuspargi kaitse eesmärki, on sisuline kaalumine lõpetatud ja keelduv otsus vastu võetud. Vaidlustatud kirjast ei nähtu, et vaidlustatud toimingu läbiviimisel oleks hinnatud kaebaja omandiõiguse riive proportsionaalsust (PS § 11) vastavalt praktikas juurdunud kolmeastmelisele skeemile. Detailplaneeringu kehtestamist soovitakse rahvuspargis asuval tiheasustusalal 3523 m 2 suurusel osal. Tegemist on kaduvväikese osaga nii rahvuspargist kui sellel asuvast metsakooslusest. Kolme suvilaga kaasnev inimmõju on sesoonne ja madal. Kinnistul majandustegevust ei planeerita, mistõttu on metsakoosluse võimalik ohustamine ja kahjustamine minimaalne, kavandatav tegevus mõjutaks 16 puud. Olulist mõju ega kahju keskkonnale kavandatava tegevusega ei kaasne, mistõttu on keeldumine detailplaneeringu kooskõlastamisest ebaproportsionaalne. Tegemist ei ole metsamaaga ning selles osas on kaitseala valitseja korranud asja eelmisel otsustamisel tehtud kaalutlusviga, minnes otsesesse vastuollu Tartu Halduskohtu poolt kohtuasjas nr 3-13-1891 antud juhistega. Kavandatav tegevus on kooskõlas maakonnaplaneeringuga, Vihula valla üldplaneeringuga, katastriüksuse sihtotstarbega ja Vihula Vallavalitsuse ehitusmäärusega. Ebaõige on jätta kaalutlusõiguse teostamisel arvesse võtmata erahuvid ja need avalikud huvid, mis ei seondu keskkonnakaitsega. Keeldumine on ebaproportsionaalne ka siis, kui lähtuda metsade kaitseeesmärgist. Krundile ühe hoonestusala rajamine tingiks seitsme puu mahavõtmise. 2 Keskkonnaameti kirjast ei selgu, mis põhjusel on täiendava üheksa puu mahavõtmine sedavõrd olulise keskkonnamõjuga, et kaalub üles kõik muud era- ja avalikud huvid. Hinnatud ei ole ehitamisega kaasneva negatiivse mõju olulisust, ehitiste edaspidise kasutamise viisi ega sellega kaasnevaid positiivseid mõjusid. HALDUSKOHTU LAHEND 5. Tartu Halduskohus jättis 09.12.2014. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Halduskohtu otsuse kohaselt ei nõustu kohus kaebajaga, et

§ 14

lgs 2 märgitud väljend „kui see võib kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit“ on üldsõnalisuse tõttu vastuolus PS § 13 lg-ga 2. Looduskaitseseadus ja kaitse-eeskirjad annavad selged ning mõistetavad piirangud tegevusele kaitsealal.

§ 14

lg 2 kohaselt tuleb igal konkreetsel juhul kaitseala valitsejal kooskõlastuse andmise kaalumisel hinnata, kas kavandatav ehitustegevus võib kahjustada kaitstava loodusobjekti seisundit või kaitse-eesmärgi saavutamist. Seadusandja mõte ei olnud täielikult välistada ehitamist kaitseala piiranguvööndis. Omandi vaba kasutamine võib olla kitsendatud looduskaitselistel eesmärkidel. Üldjuhul ei takista maa eraomandis olemine kehtestatud keskkonnakaitserežiimi täitmist ning

-st ei tulene, et kaitsealasse kuuluv maa peaks olema tingimata riigi omandis.

on ette näinud, et avalik huvi võib kaaluda üles omaniku huvi. Kitsendused tegevuseks kaitsealal tulenevad looduskaitseseadusest, mis sätestab üldprintsiibina piiranguvööndis ehitamise keelu.

annab volituse Vabariigi Valitsusele kehtestada

üldreeglist erandeid sh ehitamiseks, kaitse-eeskirjaga. Vähem intensiivseid põhiõiguste piiranguid võib täitevvõim kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel ka määrusega. Kohaldatavad normid ei ole põhiseadusega vastuolus ega too ka konkreetsel juhul kohaldamisel kaasa põhiseadusevastast tulemust. Keskkonnaameti 05.06.

1. a otsuses sisalduv tingimuslik kooskõlastus on menetlustoiming. Menetlustoimingute põhjendamise nõuet ja selle ulatust ei ole haldusmenetlust reguleerivates üldseadustes eraldi käsitletud, kuid praktikas on leitud, et see tuleneb haldusmenetluse üldpõhimõtetest ning eriti halduskohtus iseseisvalt vaidlustatavaid menetlustoiminguid tuleb põhjendada isikute õiguste kaitse võimaldamiseks vajalikul määral (Riigikohtu 03.12.2012 . a otsus asjas nr 3-3-1-47-12, p 23; 14.01.
2. a otsus asjas nr 3-3-1-62-08, p 10). Keskkonnaamet pidi kaaluma kaebaja kui kinnistu omaniku õigusi koosmõjus loodusobjekti kaitse eesmärgiga. Keskkonnaamet on kaalutlusotsust teostades lähtunud kinnistuomaniku huvist jagada Laine tn 13 kinnistu kolmeks elamumaa kinnistuks ja igale kinnistule püstitada elamu koos kõrvalhoonega. Asjaolu, et planeering vastab valla ehitusmäärusele, üldplaneeringule, Laine tn 13 kinnistu on elamumaa ja valla ehitusmäärus lubab minimaalselt 1000 m 2 suurusi krunte, ei tähenda, et planeeringu soovitud kujul kehtestamine on automaatselt lubatav, sest kinnistu asub Lahemaa rahvuspargis. Tegevuste kavandamisel tuleb arvestada nii looduskaitseseadusega kui ka Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja tingimustega. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et vaidlustatud Keskkonnaameti keeldumine oli motiveerimata. Keeldumise otsustust on põhjendatud nii faktilisest kui õiguslikust küljest. Keskkonnaamet on piiranguvööndisse ehitamise võimalikkuse üle otsustamisel kaalutlusõigust teostanud lähtudes looduspargi põhieesmärgi kui loodusobjekti kaitseeesmärgi saavutamise vajadusest ja HMS § 4 lg-st
3. Keskkonnaamet on lähtunud ka asjaolust, et seadusandja mõte ei ole olnud täielikult välistada ehitamist kaitseala piiranguvööndis. Konkreetset juhtu arvestades on vastustaja analüüsinud ka Lahemaa looduspargi kaitse-eesmärke ja kaebaja taotluse sisu. Seega on vastustaja oma kaalutlustes 3 lähtunud pärandkultuurmaastiku säilitamise vajadusest nii üldiselt kui ka konkreetse juhtumi eripära arvestades. Kohus möönab, et Keskkonnaameti 05.06.
4. a tingimuslik kooskõlastus võinuks olla motiveeritud praegusest ulatuslikumalt ja selgemalt, kuid mõnevõrra pinnapealsele sõnastusele vaatamata on Keskkonnaameti otsusest leitavad peamised põhjendused ning põhjendamispuudused pole takistanud kaebajal halduskohtusse pöördumist ega muutnud seda ülemäära keeruliseks. Kuna Keskkonnaameti 05.06.
5. a otsus ei ole õigusvastane, jääb ka kaebaja kohustamiskaebus rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6. G. Jostov esitas Tartu Halduskohtu 09.12.
7. a otsusele apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt leidis halduskohus, et piirang omandiõigusele ja kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusele tuleneb seadusest, mitte Vabariigi Valitsuse määrusest (Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri). Halduskohtu seisukoha kohaselt tuleneb piirang kaitseala piiranguvööndis ehitamisele

§ 31lg 2 p-st 8.

Samal ajal on kohus nentinud, et seadusandja eesmärk ei ole olnud ehitamise täielik välistamine. Säte, mille kohaselt kehtestatakse ehitamisele absoluutne keeld, kui Vabariigi Valitsus ei määra teisiti, on vastuolus seadusandja enda eesmärgiga – piirata ehitustegevust osaliselt. Sellise õigusliku konstruktsiooni puhul tuleneb kitsendus omandiõigusele kaitse-eeskirjast, mitte seadusest.

§ 14

lg-s 2 sisalduv määratlemata õigusmõiste „loodusobjekti kaitse-eesmärk“ sisustatakse kaitse-eeskirja alusel. Lõppastmes sõltub omandiõiguse riive ulatus seadusest madalamal astmel asuvast õigusaktist. Isegi kui pidada seesugust õiguslikku struktuuri lubatavaks, peab volitusnorm olema täpne ja selge.

§ 31

lg 2 p 8 ei ole täpne, võimaldades kaitse-eeskirjaga kehtestada mis tahes reeglistik, ning ka § 14 lg 2 ei ole selge. Kuna igasugune tegevus kahjustab kaitstava loodusobjekti seisundit, siis on halduskohtu tõlgenduse korral kaitseala valitsejal õigus keelata mis tahes tegevus, sh ehitustegevus.

§ 14

lg 2 ebamäärasuse tõttu ei ole selge, missuguseid asjaolusid ja mil määral kaitseala valitseja võib arvesse võtta või peab arvesse võtma kooskõlastuse andmise otsustamisel. Tegemist ei ole selge ja mõistetava piiranguga, vaid kehtiv regulatsioon ei võimalda üksikisikul haldusorgani käitumist piisava tõenäosusega ette näha ega oma käitumist sellekohaselt reguleerida. Säte on vastuolus põhimõttega, mille kohaselt peavad normid, mis võimaldavad isiku õigusi piirata, olema keskmisest selgemad ja täpsemad. Halduskohus ei avanud

§ 14

lg 2 sisu ja piirdus vaid ringdefinitsiooniga, mistõttu ei vasta halduskohtu otsuse põhjendav osa HKMS § 165 lg 1 p-le

1. Keskkonnaameti keskkonnakaitsehuvidele tuginev keelduv otsustus jätab kohaliku omavalitsuse võimaluseta kaaluda ülejäänud avalikke huve ning erahuve (PlanS § 17 lg 4). Selliselt on tegemist olulise riivega kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusele (PS § 154). Kaebaja ei nõustu halduskohtu järeldusega, et kohaldatud normid ei too kaasa põhiseadusevastast tulemust. Halduskohtu hinnang Keskkonnaameti kaalutlusotsuse õiguspärasuse kohta tugineb tõendite ebaõigel hindamisel ning materiaal- ja menetlusõiguse normide rikkumisel. Nõustuda ei saa kohtu järeldusega, et vaidlustatud toiming on tehtud kooskõlas kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgiga ning arvesse tuleb võtta üksnes looduskaitselisi huve. Arvestades Keskkonnaameti keelduva otsuse siduvat ja lõplikku tagajärge, on ebaõige jätta kaalutlusõiguse teostamisel arvesse võtmata erahuvid ja need avalikud huvid, mis ei seondu keskkonnakaitsega. Detailplaneeringuga kavandatava tegevuse positiivsed mõjud on jäetud nii haldusorgani kui halduskohtu poolt tähelepanuta. Haldusorgan lähtus otsustuse tegemisel ebaõigest standardist. Ehitamise keelamine peab olema äärmiselt põhjendatud. Kaitseala valitseja ei ole toonud esile ehitamise keelamist 4 õigustavaid kaalukaid põhjuseid, need ei nähtu ka vaidlustatavast kohtuotsusest. Detailplaneeringuga kavandatavate hoonete ehitamine ja nende kasutamine ei põhjusta olulisel määral looduslike väärtuste hävimist, järgitud on põhimõtet, et hooned sulanduksid keskkonda. Tähelepanuta on jäetud, et detailplaneeringuga on kavandatud maksimaalselt säilitada kinnistul kasvavaid puid. 16 puud ei saa pidada kogu Võsu maastikuilmet kujundavaks elemendiks. Halduskohtu otsus ja vaidlustatud menetlustoiming on põhjendamata küsimuses, miks on täiendava üheksa puu mahavõtmine sedavõrd olulise keskkonnamõjuga toiming, et kaalub üle kõik muud era- ja avalikud huvid. Kaitseala valitseja hinnang ei ole olnud igakülgne ega erapooletu, kuid halduskohus jättis selle kaebuse lahendamisel käsitlemata. Kaebajale kuuluv kinnistu ei asu inimtegevusest puutumatus piirkonnas ning haldusorgan ei ole tuginenud sellele, et ehitustihedus oleks piiranguvööndis muutunud talumatult kõrgeks. Üle 3500 m2 suuruse pindalaga kinnistule mahub rohkem ehitisi loodusobjekti kahjustamata kui väiksematele kruntidele. Sama piirkonna krundid on väiksemad ning suurema täisehitusprotsendiga kui kaebaja kinnistu. Haldusorgani ega halduskohtu motiveeringutest ei selgu, kuidas looduskaitsealane huvi kõik muud huvid üle kaalub. Nõustuda ei saa praktikaga, mille kohaselt ei oma sisulist tähendust asjaolu, et planeering vastab Lääne-Virumaa maakonnaplaneeringule, valla ehitusmäärusele ja kehtivale üldplaneeringule. Detailplaneeringuga kavandatav tegevus on nimetatud dokumentidega kooskõlas, mistõttu peaksid Keskkonnaameti kooskõlastuse andmisest keeldumist õigustavad põhjused olema erakordselt olulised. Seesuguseid põhjendusi ei nähtu vaidlustatud kohtuotsusest ega kaitseala valitseja kirjast. Haldusorgan ei ole hinnanud piirangu proportsionaalsust PS § 11 järgse kolmeastmelise skeemi alusel ja halduskohus kordas haldusorgani viga. Samuti puudub kohtulahendist põhjendus, miks halduskohus ei pea piirangu proportsionaalsuse hindamist kohaseks või vajalikuks. Halduskohus on ebaõigesti tuvastanud asjaolu, et kolme suvila kavandamine muudab Võsule omast maastikuilmet ning asustusstruktuuri. Võsu rannaalale iseloomulik metsapuhver detailplaneeringu kehtestamisel ei kao. Detailplaneeringu kehtestamine taotletaval kujul ei muuda oluliselt Võsule omast maastikuilmet ega ajaloolist asustusstruktuuri. Arvestades, et halduskohus kordas haldusorgani põhjendusi, on halduskohtu käsitlus vastuoluline. Põhjendused, mis ei olnud vaidlustatud toimingu motiveerimiseks piisavad, on osutunud halduskohtu otsuse põhjendamiseks ammendavateks.
2. Keskkonnaamet palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastuse kohaselt on Keskkonnaamet seisukohal, et

ja kaitse-eeskirjad võimaldavad piisava tõenäosusega ette näha haldusorgani käitumist ja piirangute mahtu. Arvestades looduskaitseliste piirangutega koormatud alade mahtu, samuti asjaolu, et meid ümbritsev keskkond on pidevas muutumises, ei saa seaduste ega ka kaitse-eeskirjadega sätestada täpseid piiranguid iga ala suhtes, mistõttu ongi

näinud ette võimaluse tegevuskeeldudele erandite kehtestamiseks läbi kaitse-eeskirja ja kaitse-eeskirjad näevad sageli ette juhtumipõhise otsustamise kaitseala valitseja poolt. Juhtumipõhisel otsustamisel tuleb lähtuda vastava kaitstava loodusobjekti kaitse-eeskirjaga sätestatud kaitse-eesmärgist. Õige ei ole kaebaja väide, et igasugune tegevus rikub kaitseeesmärke. Samuti ei saa omanik eeldada, et kõik tema kaitsealal kavandatav saab heakskiidu. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et

§ 14

lg 2 on ebamäärane.

§ 14

lg 2 annab selge sõnastuse, et lähtuda tuleb vastava ala suhtes kehtestatud kaitse-eeskirjast ja selles sisalduvatest kaitse-eesmärkidest. Nii on tagatud, et üksikisik teaks oma kinnistuga seotud piiranguid, saaks haldusorgani käitumist piisava tõenäosusega ette näha ja oma käitumist sellekohaselt reguleerida. Samuti on täpne

§ 31

lg 2 p 8, sätestades üldise ehituskeelu ja andes kaitse-eeskirja kehtestamisel võimaluse seada erandeid. 5 Registrikaardilt on näha, et kaebaja omandas kinnistu pärast selle koormamist

§ 16lg-s 5 sätestatud ostueesõigusega Eesti Vabariigi kasuks.

Seega oli kaebajale kinnistut ostes teada, et omandi valdamise osas kehtivad piirangud. Samuti olid avalikult kättesaadavad kaitseala kaitse-eesmärke määratlevad või selgitavad dokumendid. Alates 2004. aastast on kaitseala valitseja leidnud, et kinnistu jagamine kolmeks elamukrundiks ei ole põhjendatud.

§-s 14 on sätestatud, et looduskaitselised huvid võivad üles kaaluda erahuvi ja ka avaliku huvi, kui kavandatakse kaitsealal ehitist avalikes huvides. Kohalik omavalitsus ei ole teada andnud, et vaidlustatava planeeringu soovitud kujul kehtestamine oleks valla jaoks vajalik. Kõik kaebaja märgitud võimaliku avaliku huviga seonduv ja positiivsed mõjud on võimalik ellu viia ka juhul kui ei rajata kolme hoonestusala. Vaadeldav detailplaneering on selgelt erahuvides. Detailplaneeringu soovitud kujul kehtestamata jätmine ei takista tee rajamist ja parema juurdepääsu võimaldamist. Kolme suvila rajamist ei saa käsitleda turismi edendamisena. Kavandatavad suvilad on elamud, mitte majutushooned. Kinnistu korrashoiu võimalikkus ei sõltu elamute arvust kinnistul. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et kaitseala valitseja on lähtunud otsuse tegemisel ebaõigest standardist ning, et äärmiselt põhjendatud peab olema ehitamise keelamine. Kaitseala valitseja on 05.06.2014. a otsuses kaalunud ehitamise võimalikkust kinnistule nii ala looduskoosluste, asustusstruktuuri- ja maastikuilme kaitse-eesmärkidest ja ei nõustu väitega, et elamumaa sihtotstarbega krundil tuleb jätta tähelepanuta puudega seotud väärtused kinnistul. Metsamaa kõlvik võib kuuluda maa koosseisu sõltumata maa sihtotstarbest. Keskkonnaamet ei ole andnud nõusolekut 7 puu raieks, vaid märkinud, et hoonestus tuleb kavandada selliselt, et metsakooslus säiliks maksimaalselt. Miljöö kaitset ei saa vaadelda puude arvu käsitlevalt, vaid kavandatavat tegevust üldiselt vaadeldes. Arvestades kinnistu suurust ja kavandatavate hoonete arvu, kaotab soovitud mahus hoonestusalade rajamine ala loodusliku olemuse. Asjaolu, et Võsul on varasemalt algsete kruntide jagamisel moodustatud väiksemaid kinnistuid ja piirkonna krundid on suurema täisehitusprotsendiga, ei saa olla põhjenduseks, miks peaks Laine tn 13 kinnistu jagama kolmeks ja kogu ulatuses hoonestama. Valla ehitusmäärus, kehtiv üldplaneering ning Lääne-Virumaa maakonnaplaneering ei näe ette, et Lahemaa rahvuspargi piiranguvööndis asuvaid kinnistuid saab jagada soovitud arvul ehituskruntideks ja hoonestada. Kinnistu hoonestamist ei keelata, mistõttu ei saa rääkida vastuolust viidatud dokumentidega. Võttes kaitse alla Lahemaa rahvuspargi, on riigil huvi sellel alal olevaid väärtusi säilitada ja sel alal ehitustegevuse piiramine on paratamatu.

näeb seega ette, et avalik huvi võib kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgil kaaluda üles omaniku huvi. Seega ei ole põhjendatud kaebaja arvamus, et põhiseaduslike väärtuste kaitse prioriteetsusest tulenevalt peab kaitseala valitseja igal juhul tagama erahuvi kaitse. Kaitseala valitseja on igati hinnanud ja kaalunud kaebaja soove seoses kinnistuga ja ebaõiged on väited, et ei ole järgitud omaniku huve. Detailplaneeringualal on tegemist ühe elamumaa kinnistuga. Seega saab omanik kasutada kinnistut eesmärgipäraselt. Halduskohus, hinnates vaidlustatud Keskkonnaameti otsuse vastavaid punkte ja lugedes neid sisalduvad asjaolud ja kaalutlused õigeks, on põhjendanud oma otsust õiguspäraselt ja piisavalt. Kaebaja ei ole kaebuses ega selle täienduses seadnud kahtluse alla Keskkonnaameti otsuses tuvastatud asjaolusid ja sisulisi põhjendusi.

1. Kaasatud haldusorgan Vihula Vallavalitsus nõustub vastuses apellatsioonkaebusele kaebaja esitatud apellatsioonkaebusega ja ei vaidle sellele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6
2. Ringkonnakohus leiab, et G. Jostovi apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 09.12.
3. a otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Ainuüksi asjaolu, et kaebaja ei nõustu halduskohtu põhjendustega ei saa olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei pea vajalikuks neid korrata. Seoses apellatsioonkaebusega peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.
4. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et halduskohus ei ole avanud

§ 14lg 2 sisu ja seega on rikkunud põhjendamiskohustust.

Halduskohus on õigesti tuvastanud, et

§ 14

lg 2 kohaselt tuleb igal konkreetsel juhul hinnata kaitseala valitseja kooskõlastamise andmisel, kas kavandatav ehitustegevus võib kahjustada kaitstava loodusobjekti seisundit või kaitse-eesmärgi saavutamist. Samuti on kohus õigesti märkinud, et seadusandja eesmärgiks ei ole olnud välistada täielikult ehitustegevust kaitseala piiranguvööndis, kuna muidu puuduks vajadus kaitseala valitsejale kooskõlastustaotluste esitamiseks. Samuti annab

§ 14

lg 3 kaitseala valitsejale õiguse tegevuste kooskõlastamisel seada kirjalikke tingimusi, mille täitmisel ei kahjustata loodusobjekti kaitseeesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit. Asjas puudub vaidlus selle üle, et kaitseala valitseja ei ole keelanud ehitustegevust kaebajale kuuluval kinnistul üldse, vaid oli nõus ühe üksikelamu ja abihoone kavandamisega kinnistu Laine tänava poolsesse ossa kavandatava krundi nr 3 hoonestusalale varasemalt ehitustegevusega mõjutatud kohta. Samuti pidas vastustaja võimalikuks samasse kohta ka paarismaja ehitamist koos kahe abihoonega. Seega puudub alus väita, et kaebajal puudub õigus oma omandit vabalt kasutada, vaid piiratud on seda seadusest tulenevalt. Vastustaja on andnud kaebajale ka tingimused, millele peab tema poolt soovitud ehitus vastama. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et üldplaneering ega mingi muu dokument ei näe ette kinnistu jagamist kolmeks kinnistuks ja kõigi kolme hoonestamist, samuti ei ole selleks nõusolekut andnud ka varasemad kaitseala valitsejad. Pealegi on vastustaja oma vastuses apellatsioonkaebusele õigustatult viidanud ka sellele, et kuna kaebaja omandas kinnistu pärast selle koormamist

§ 16

lg-s 5 sätestatud ostueesõigusega Eesti Vabariigi kasuks, siis oli tal juba ostmisel teada, et omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise osas esinevad piirangud. 11. PlanS § 17 lg 2 kohaselt kooskõlastab planeeringu koostamist korraldav kohalik omavalitsus enne planeeringu vastuvõtmist detailplaneeringu asjaomase riigiasutusega, kui planeeritaval maa-alal asub riikliku kaitse alla võetud maa-ala või selle kaitsevöönd, samuti kultuurimälestis või selle kaitsevöönd või loodusobjekti kaitsevöönd.

§ 14

lg 1 p 5 kohaselt ei või kaitsealal, hoiualal, püsielupaigas ja kaitstava looduse üksikobjekti kaitsevööndis ilma kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta kehtestada detail- ja üldplaneeringut. Kuna selline nõusolek on seaduse kohaselt kohalikule omavalitsusele siduv, siis puudub omavalitsusel võimalus kohaldada PlanS § 17 lg 4 sätteid. Kuigi see on teatud määral omavalitsuse enesekorraldusõigust riivav, ei ole tegemist siiski nii intensiivse omavalitsuse õiguse rikkumisega, mis tingiks selle põhiseaduse vastaseks tunnistamise.

1. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et halduskohus on vastustaja menetlustoimingu õiguspärasuse hindamisel hinnanud tõendeid ebaõigesti ja seeläbi rikkunud materiaal- ja menetlusõiguse norme. Halduskohus on otsuse p-s 24 kokkuvõtvalt välja toonud kaalutlused, millest vastustaja juhindus kaalutlusotsust teostades. Halduskohus on leidnud, et vastustaja on kaalutlusõigust kasutanud õigesti ja otsuses on välja toodud selle tegemise nii faktilised kui ka õiguslikud alused. Seejuures on vastustaja lähtunud pärandkultuurmaastiku säilitamise vajadusest nii üldiselt kui ka konkreetse juhtumi eripära arvestades. Mis puudutab kaebaja väidet, et vastustaja on kaalumata jätnud erahuvid ja muud avalikud huvid, siis ringkonnakohus taolise seisukohaga ei nõustu. Kaebaja ei ole kaebuses 7 ega ka apellatsioonkaebuses välja toonud muid avalikke huvisid, mida vastustaja oleks pidanud kaaluma. Seega ei ole vastustaja mingeid muid avalikke huvisid pidanud ka kaaluma. Mis puudutab aga erahuvide kaalumist, siis on vastustaja seda teinud, kuna on oma otsuses viidanud, millistel asjaoludel ja millistel tingimustel on ta nõus kaebaja poolt soovitud detailplaneeringu kooskõlastama. Eeltoodud alusel on halduskohus õigesti jätnud kaebuse rahuldamata ja ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga.
2. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk 8 /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi