KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Mati Maksing Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 12. veebruar 2016. a, Tallinn, kohtu kant

) § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks kostjate vastuväidete puudumise tõttu: − hagejale kuulusid hagi esitamise ajal vaidlusalused kinnistud, mille omanikuks menetluse kestel sai kolmas isik (tl 6, 7, 119–128); − vaidlusalustel kinnistutel asuvad vaidlusalused eluruumid (tl 8, 9), mis on vähemalt kostja II valduses; − kuni

1. aasta juulikuuni kehtis ühelt poolt hageja ja teiselt poolt kas kostja I või kostja II vahel sõlmitud suuline üürileping, mille hageja soovis öelda üles
2. märtsi 2012 avaldusega alates
3. juulist 2012 (tl 10); − eelmises taandes märgitud avalduse saatis hageja kostja I nimel ja vaidlusaluste eluruumide aadressil (tl 11) ning kostja I ei ole avalduse kättesaamist eitanud.
4. Hageja nõude õiguslik alus on asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 2, mis annab omanikule õiguse nõuda talle kuuluv asi välja ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. Kõnealuse vindikatsiooninõude eeldusena pidi hageja tooma esile ja tõendama, et ta on vaidlusaluste kinnistute omanik ja kostjad valdavad neid kinnistuid. Tulenevalt kostjate vastuväidetest ei olnud hageja omandiõigus menetluse kestel vaidlusalune, samuti ei ole kostja II oma valdust eitanud. Teiste kostjate puhul tuli hagejal tõendada, et kostjad I ja III vähemalt hagi esitamise ajal vaidlusaluseid kinnistuid valdasid. Kohtu hinnangul ei ole e-kirjana vormistatud menetlusvälise isiku kirjalikud ütlused (tl 77) tõendamiseks piisavad. Sama asjaolu osas taotles hageja ka tunnistaja ülekuulamist, aga loobus hiljem oma taotlusest. Muid tõendeid kostjate I ja III valduse kohta hageja ei esitanud. Viidatud kostjate elukohaandmetest rahvastikuregistris nähtub, et alates
5. aasta algusest on nende elukohad mujal (vastavalt tl 47 ja 33). Kuigi kostjate elukohateated on esitatud pärast hagi esitamist, siis ei saa sellest järeldada, et kostja I ja/või kostja III elukoht hagi esitamise ajal oleks olnud vaidlusalustes eluruumides. Eelneva põhjal kohus ei tuvasta, et kostjad I ja III oleks olnud vaidlusaluste kinnistute, sh vaidlusaluste eluruumide valdajad hagi esitamise ajal, mistõttu hagi nende suhtes jääb rahuldamata.
6. AÕS § 83 lg 1 järgi valdaja võib asja väljaandmisest keelduda, kui tal on omaniku suhtes õigus asja vallata. Kostja II väidab, et ta kasutab kinnistuid üürilepingu alusel. Sellise lepingu sõlmimine ja kehtivus tuli tõendada kostjal II. Kirjeldatud asjaolu kohta kostja II tõendeid ei esitanud. Kohus ei nõustu kostjaga II, et kehtivat üürilepingut või muud kasutusõigust andvat lepingut saaks järeldada ainult hageja käitumisest pärast
7. aasta juulikuud. Hageja tõi esile ja tõendas, et kuni
8. aasta esimese poolaasta lõpuni tasus kostja I talle vaidlusaluste eluruumide kasutamise eest (tl 22–23). Samuti ei ole vaidluse all
9. märtsi 2012 avalduse saatmine ja kostja I poolt kättesaamine. Kui eluruumide kasutamise eest tasumine lõppes ligilähedaseltki samast perioodist, millest omanik soovis kasutuslepingu üles öelda, siis nähtub poolte käitumisest tervikuna, et vähemalt senise lepingu täitmist ei jätkatud. Sellises olukorras pidanuks kostja II esmalt tõendama uue või täiendava kokkuleppe sõlmimise, mille sisu oleks muu hulgas vaidlusaluste eluruumide kasutusõigus. Alles seejärel oleks tõusetunud küsimus, kas hageja on ka uue või täiendava kokkuleppe järgi sõlmitud kasutuslepingu üles öelnud. Kuna sellise kokkuleppe sõlmimist kostja II ei tõendanud, siis kohus ei tuvasta, et kostjal II oleks õigus vaidlusaluseid kinnistuid vallata. Hageja vindikatsiooninõude rahuldamist ei välista kostja II väidetavad kulutused tema valduses olevale asjale. Järelikult saab kohus hagi kostja II suhtes rahuldada.
10. Vaidlusaluste kinnistute omandiõiguse muutus menetluse ajal ei mõjuta

§ 210lg 2 tõttu asja menetlust ega ka vindikatsioonihagi rahuldamist.

Pooled ei ole toonud esile asjaolusid, mis välistaks otsuse kehtivuse kolmanda isiku kui hageja eriõigusjärglase suhtes 4

§ 460

alusel, samuti ei ole kostjad esitanud

§ 210lg-s 4 märgitud vastuväidet.

Kohus leiab jätkuvalt, et tulenevalt hagi esemest ei kohaldu

§ 211lg 1.

16. Kohus käsitleb veel ka hagi rahuldamise osas otsuse resolutsiooni sõnastust.

§ 442

lg 5 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Mittevajalik ja kohatu on siduda lahendi resolutsioon hinnangulise ja täitmise seisukohalt irrelevantse ja vaidlusi tekitada võiva sõnaga „ebaseaduslikust” (vrd Riigikohtu

1. juuni
2. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-12, p 32). Valduse saamise nõude täitmisel ei oma enam mingit tähtsust, kas hageja kasuks pööratav valdus oli ebaseaduslik või mitte. Neil kaalutlustel jätab kohus resolutsiooni sõnastusest välja sõnaga „ebaseaduslikust”. Hageja nõuab kinnistutel asuvate vaidlusaluste eluruumide vaidlust ja tulenevalt

§-st 439 ei või kohus otsuses ületada nõude piire. 17.

§ 238

lg-te 5 ja 1 alusel jätab kohus otsuse tegemisel arvestamata kostjate esitatud menetlusväliste isikute kirjalikud ütlused (tl 97–98 ja 101–102), sest need käsitlesid hageja tõendamiskoormisesse kuuluvat asjaolu, mida kohus ei tuvastanud (eespool p 13). 18. Tsiviilasja hind on

§ 128teise lause alusel 12 000 eurot.

19. Kuna kohus rahuldab kostja II vastu esitatud hagi, siis jäävad selles osas menetluskulud

§ 162lg 1 alusel kostja II kanda.

Ülejäänud nõuetes jääb hagi rahuldamata ja vastavad kulud sama normi alusel hageja kanda. Ühegi kostja suhtes ei ole tegemist hagi osalise rahuldamisega. Eelneva põhjal kannab kostja II kõik tema vastu esitatud nõudega seotud kulud, milleks tulenevalt kostjate arvust on 1/3 hageja menetluskuludest ja kõik kostja II enda kulud. Hageja kanda jäävad 2/3 tema enda kuludest ning kostjate I ja III kulud. Vastavalt

§ 167

lg-le 1 hüvitab iseseisva nõudeta kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele niivõrd, kuivõrd vastaspool kannab menetluskulud.

§ 167

lg 2 näeb ette, et kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kulud iseseisva nõudeta kolmanda isiku kanda. See ei välista ega piira kolmanda isiku õigust nõuda kulude hüvitamist eraõigusest tuleneval alusel. 20. Juhindudes

§ 174

lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks toimiku ja hageja menetluskulude nimekirja põhjal. Hageja tasus riigilõivu summas 600 eurot, mis vastab riigilõivuseaduse lisas 1 ette nähtud määrale hagi esitamise ajal. Seega on riigilõivu kulu põhjendatud ja vajalik ning kostjal I tuleb vastav osasumma 200 eurot ( = 600 : 3) hagejale hüvitada. Eespool p-s 6 loetletud hageja õigusabikulud tervikuna on vajalikud ja põhjendatud. Kohus peab kohaseks ja vaidluse keerukusele vastavaks hageja esindaja tasumäära 125 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Hageja kinnitas, et ta ei saa tagasi õigusabikulude käibemaksu sisendkäibemaksuna. Järelikult tuleb kostjal II hagejale hüvitada õigusabikuludest 375 eurot ( = (7,5 × 125 + 20%) : 3). Kokku kuulub hagejale kostja II poolt hüvitamisele 575 eurot ( = 200 + 375). Kostjad ega kolmas isik menetluskulude nimekirju ei esitanud, mistõttu määrab kohus kindlaks, et neile hüvitatavad menetluskulud maakohtus puuduvad. 21. Kohtul on menetluse lõppfaasis olnud korduvalt raskusi kostjale II menetlusdokumentide kättetoimetamisega. Kui ka otsust ei õnnestu kostjale II kätte toimetada kostja II enda avaldatud posti- ja e-posti aadressidel, siis toimetab kohus otsuse kostjale II kätte hoiustamise teel.

§ 327

lg 1 järgi võib kohus sama seadustiku §-s 326 sätestatud tingimustel dokumendi hoiustada dokumendi kättetoimetamise kohas asuvas postkontoris või valla- või linnavalitsuses või selle maakohtu kantseleis, kelle tööpiirkonnas asub dokumendi kättetoimetamise koht. Kohus määrab hoiustada otsuse ärakiri kohtu kantseleis. 5