Obsah (7)

§ 24§ 23§ 22§ 18§ 391§ 382§ 25

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Tallinna Ringkonnakohus Tiit Kollom (eesistuja), Reet Allikvere, Ulvi Loonurm 29.04.2016 Tallinnas 2-12-35478

§ 24lg 4).

Korrektoritega mõõtesüsteemi paigaldamine hagejale tagab tema poolt tarbitud gaasi koguste õige mõõtmise. Kuna hageja ei ole nõus maagaasi koguste korrigeerimise matemaatilise valemiga, tuleb paigaldada kohane mõõtevahend. Maagaasi mahuühikus mõõdetud kogused peavad olema teisendatud temperatuurile 20C ja rõhule 101,325 KPa (määrus 103 § 3, lg 4 p 3). Hageja gaasiarvesti ei teisenda koguseid. Seetõttu on kostjal õigus nõuda gaasiarvesti vahetust. Gaasivarustus hageja kinnistul on taastatud, mistõttu hageja vastavat nõuet ei saa rahuldada. Isegi kui kostja rikkus 06.09.2012 hageja gaasivarustust katkestades

norme, ei saa kohus kohustada gaasivarustust taastama enne kui pooled on sõlminud kirjaliku võrguteenuse osutamise lepingu. Hageja alusetu rikastumise nõue on põhjendamatu, kuna hageja ei ole tasunud kostjale alusetult 76,11 eurot. See on tasutud võrguteenuse osutamise eest. Põhjendamatu on 6706,09 euro suuruse kahju hüvitamise nõue, sest hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist. Kostja ei saa hüvitada kahju, mis on väidetavalt tekkinud hageja ja Eesti Gaasi vahelisest lepingust. Kuna hageja soetas elektrikatla enne gaasivarustuse katkestamist, ei saa see olla elektrikatla ostmise põhjus ning kostja ei pea seda hüvitama. On tõendamata, et üürileping jäi sõlmimata gaasivarustuse katkestamisega ähvardamise tõttu. Gaasivarustus katkestati pärast seda, kui üürileping oli juba üles öeldud. Õigusabikulud on kantud hageja poolt aasta enne gaasivarustuse katkestamist. Gaasiarvesti kontroll on hageja vaba valik ja seda kulu ei pea hüvitama kostja. Ei ole usutav, et hageja kandis asjade hoidmise ja transpordi kulu põhjusel, et tema kinnistul katkestati üheks päevaks gaasivarustus. Hageja ei ole mittevaralist kahju sisustanud. Maakohtu põhjendused Harju Maakohus rahuldas 16.10.2015 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 327,94 eurot. Kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. 4 Pooled vaidlesid selle üle, kas ja milline leping nendevahelises suhtes kohaldub ning kas ja millised tüüptingimused sellele kohalduvad. Riigikohus leidis analoogses vaidluses, et andmete korrektsiooni aluseks saab olla vaid poolte kokkulepe ja selline nõue ei tulene seadusest (RK 3-2-1-12-14). Kohus ei ole seotud konkurentsiameti arvamusega seaduse tõlgendamisel ja kostja metoodika kohaldamise vajalikkuse kohta, vaid kohaldab õigust ise. Pooled ei vaielnud selle üle, et hageja ja kostja vahel on võrguteenuse osutamiseks lepinguline suhe. 01.11.2005 leping reguleeris nii maagaasi müüki kui ka võrguteenuse osutamist. Hageja leidis, et kostja osutab võrguteenust 01.11.2005 hageja ja kostja vahel sõlmitud maagaasi ostumüügilepingu nr 011105 III alusel, alternatiivselt samal kuupäeval sõlmitud suulise lepingu alusel. Kostja arvates lõppes see leping pärast seda, kui kostja lõpetas maagaasi müügi. Maakohus ei nõustunud hagejaga selles, et kostja osutas pärast 31.08.2008 võrguteenust 01.11.2005 lepingu või samal päeval sõlmitud suulise lepingu alusel. 01.11.2005 leping lõppes 31.08.2008. 18.07.2008 teatas kostja hagejale, et lõpetab maagaasi võrgu- ja müügilepingu, kuid kostja jätkab võrguteenuse osutamist ja edastab võrguteenuse osutamise lepingu. Vaidlust ei olnud, et alates 01.09.2008 müüb maagaasi hagejale AS Eesti Gaas, kellega hageja sõlmis 05.08.2008 vastava lepingu. Seda teatab hageja kostjale 07.08.2008 e-kirjas. Samas e-kirjas tegi ta ettepaneku lõpetada poolte vahel sõlmitud leping 31.08.2008 seisuga ja palus kostjal edastada maagaasi võrguteenuse osutamise leping. VÕS § 13 kohaselt võib lepingu lõpetada lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel. Lepingut ei pea lõpetama samas vormis, milles see sõlmiti, kui leping ise ei näe vastupidist ette. Kui lepingus oli ette nähtud, et leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandest §-i 13 kommentaarist ning Riigikohtu otsusest nr 3-2-1-29-06 nähtub, et leping võidakse lõppenuks lugeda ka kaudse tahteavaldusega. Muu hulgas võib lepingu lõpetamise tahet järeldada asjaoludest, mis kinnitavad poolte tahet lepingu täitmist enam mitte jätkata. Selle hindamisel, kas lepingupool võis aru saada teise poole käitumisest kui nõusolekust lepingu lõpetamiseks, tuleb hinnata poolte subjektiivset võimet aru saada teise poole käitumisest. Praegusel juhul on hageja ja kostja vaheline 01.11.2005 maagaasi müügileping lõppenud poolte kokkuleppel tahteavalduste vahetamise teel. Eeltoodud ekirjavahetusest nähtuvalt väljendasid mõlemad osapooled tahet leping lõpetada. Augustis 2008.a kehtinud maagaasiseaduse (

) § 23¹ lg 1 sätestab, et võrguteenuse osutamiseks sõlmib võrguettevõtja võrgu kasutamist taotleva turuosalisega võrguteenuse osutamise lepingu.

§ 23¹ lg 1 ei näe ette kohustuslikku tehingu vormi. Ts

ÜS § 77 lg-st 1 ja VÕS § 11 lg-st 1 tuleneb, et võlaõiguses kehtib lepinguvabaduse põhimõte, s.o leping sõlmitakse vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. See on kooskõlas Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-25-08 avaldatuga. Lepingu sõlmimise üldreeglid kehtivad ka tüüptingimustega lepingu sõlmimisel. Praegusel juhul sõlmisid pooled suulise võrguteenuse osutamise lepingu vastastikuste kaudsete tahteavalduste vahetamise teel selliselt, et kostja esitas hagejale võrguteenuse eest arveid ja hageja tasus need. Kohus leidis, et lepingu saab lugeda sõlmituks 05.09.2008, mil kostja esitas hagejale võrguteenuse müüjana arve võrguteenuse eest augustis

1. Kirjalikku võrguteenuse lepingut pooled sõlminud ei ole, kuigi kostja selle hagejale 18.07.2008 edastas. Kirjaliku 5 võrguteenuse lepingu puudumisele viitas kostja ka 09.08.2012 kirjas ning 08.06.2015 istungil hageja nõustus, et tol hetkel kirjalik leping ka puudus. Tüüptingimuste rakendamisele viitas kostja oma arvetes. Hageja leidis, et augustis 2008.a kuni 17.03.2009 puudus kostjal korrigeerimiseks igasugune õiguslik alus, alates 17.03.2009 kehtiva MTT p 4.
2. osas ei ole hageja kirjalikku nõusolekut andnud. Pooled sõlmisid võrguteenuse osutamise lepingu vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel selliselt, et kostja esitas hagejale võrguteenuse eest arveid ja hageja tasus need. Kuigi kostja viitas arvetel tüüptingimuste p-le 4.7., leidis kostja, et õigus korrigeerida enne 17.03.2009 tuleb varasemate tüüptingimuste p-st 3.
3. Konkurentsiameti 20.08.2008 otsusega nr 003/08 TT on kinnitatud Tehnovõrkude Ehituse OÜ maagaasi müügi– ja võrguteenuse osutamise tüüptingimused ja Konkurentsiameti 27.03.2008 otsusega nr 008/08TT 20.02.2008 kooskõlastatud tüüptingimuste p 3.3 muutmise kohta. Kohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, et ta tutvustas hagejale jaanuaris 2008.a kinnitatud tüüptingimusi kui lepingu osa lepingu sõlmimise ajal või enne lepingu sõlmimist. Maakohus luges lepingu sõlmituks vastastikuste kaudsete tahteavalduste vahetamise teel selliselt, et kostja esitas hagejale võrguteenuse eest arveid ja hageja tasus need. Asjas ei nähtunud, et kostja oleks tüüptingimused lepingu poolele esitanud või pakkunud muul viisil tüüptingimuse tekstiga tutvumise võimalust lepingu sõlmimise ajal või enne lepingu sõlmimist. 05.09.2008 arvest ei nähtu, et hagejal oli mõistlik võimalus arvel viidatud jaanuaris 2008.a kinnitatud tüüptingimustega enne lepingu sõlmimist või lepingu sõlmimise ajal tutvuda. Asjaolu, et kostja hakkas viitama tüüptingimustele alates 05.09.2008 hagejale väljastatud arvetel ja tüüptingimused on väidetavalt avaldatud ka kostja koduleheküljel, ei tähenda, et hagejal oli võimalik enne lepingu sõlmimist tüüptingimustega tutvuda. Tüüptingimustega tutvumise võimalus peab olema tagatud lepingu poolele enne lepingu sõlmimist või lepingu sõlmimise ajal, sest sellest sõltub lepingupoole tahe nimetatud tüüptingimustel leping sõlmida. Eeltoodust tulenevalt kohus leidis, et kostja poolt jaanuaris 2008.a kinnitatud tüüptingimused ei ole saanud hageja ja kostja vahel 05.09.2008 sõlmitud võrguteenuse lepingu osaks. VÕS § 41 kohaselt kui tüüptingimus on tühine või kui seda ei loeta lepingu osaks, kehtib leping muus osas, kui tingimuse kasutaja ei tõenda, et ta ei oleks lepingut ilma tühise või lepingu osaks mitteloetud tüüptingimuseta sõlminud. Sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei oleks ilma kostja jaanuaris 2008 kinnitatud tüüptingimusteta hagejaga 05.09.2008 võrguteenuse lepingut sõlminud. Eeltoodust tulenevalt kohaldatakse hageja ja kostja vahel 05.09.2008 sõlmitud võrguteenuse lepingule VÕS § 41 alusel seaduses seda liiki lepingule sätestatut, s.t maagaasiseadust. 17.03.2009 kinnitas kostja uuendatud tüüptingimused, mille Konkurentsiameti oli kooskõlastanud 12.03.
4. Kostja leidis, et uued tüüptingimused ning sh p 4.7 said VÕS § 37 lõikest 1 tulenevalt hageja ja kostja vahelise lepingu osaks ning hakkasid hageja suhtes kehtima 17.03.2009, hiljemalt aprilli 2009.a arvega. Kohus leidis, et kuna jaanuaris 2008.a kinnitatud tüüptingimused ei ole saanud hageja ja kostja vahel 05.09.2008 sõlmitud võrguteenuse osutamise lepingu osaks, siis ilma kokkuleppeta ei ole saanud hageja ja kostja vahel sõlmitud võrguteenuse lepingu osaks ka eelnimetatud tüüptingimuste muudatused, sõltumata nende kooskõlastamisest Konkurentsiameti poolt ja avaldamisest kostja koduleheküljel. Selleks, et 17.03.2009 kehtestatud kostja uuendatud tüüptingimused oleksid saanud võrguteenuse osutamise lepingu osaks, oleksid hageja ja kostja pidanud selles kokku leppima. Eeltoodust tulenevalt kohus leidis, et kostja poolt 06.02.2008 6 Konkurentsiametile kooskõlastamiseks esitatud ja Konkurentsiameti 12.03.2009 otsusega kinnitatud tüüptingimused ei kohaldu hageja ja kostja vahel 05.09.2008 sõlmitud võrguteenuse osutamise lepingule. Kuivõrd kostja varasemad ja 17.03.2009 kehtestatud tüüptingimused ei ole saanud hageja ja kostja vahel sõlmitud võrguteenuse lepingu osaks, puudub hagejal tuvastushuvi ja kohtul õiguslik alus tuvastada, et kostjal puudub õigus mistahes viisil muuta ja korrigeerida hageja poolt Tallinnas Kilu 12 asuvas tarbimiskohas vastavalt mõõtevahendi näidule faktiliselt tarbitud maagaasi koguseid. Samadel põhjendustel ei andnud kohus hinnangut hageja alternatiivsetele nõuetele. Hageja ja kostja vahel 05.09.2008 sõlmitud võrguteenuse lepingule kohaldatakse VÕS § 41 alusel

. Kuni 08.07.2012 kehtinud

redaktsiooni § 24 lg 1 sätestas, et võrguettevõtja peab tagama kõigi tema võrku sisenevate ja võrgust väljuvate gaasikoguste kindlaksmääramise, mõõteandmete kogumise ja töötlemise. Alates 08.07.2012 kehtima hakanud

redaktsiooni § 24 lg 1 kohaselt tagab võrguettevõtja võrgust tarbitud gaasikoguste mõõtmise, mõõteandmete kogumise ja töötlemise ning peab sellekohast arvestust. Riigikohus leidis otsuses nr 3-2-1-12-14, et

paneb võrguettevõtjale kohustuse tagada tarbitud maagaasi koguste mõõtmise. See kohustus tuleneb

§ 24

lg-st 1 (nii enne 08.07.2012 kehtinud kui ka kehtivas redaktsioonis) ning enne 08.07.2012 ka

§ 22

lg-st 4.

ei näe aga ette, kuidas tarbitud maagaasi koguseid mõõta ja missuguseid mõõtevahendeid kasutada.

§ 18

lg 6 p 2 ja § 19 lg 2 p 2 järgi määratakse maagaasi mõõtesüsteemi asukoht ja mõõtevahendite tüüp kindlaks liitumistingimustes ja võrguga liitumise lepingus. Võrguettevõtja paigaldab

§ 24

lg 3 järgi oma valduses olevas võrgus projektikohase mõõtesüsteemi koos vajalike lisaseadmetega võimalikult tarbimiskoha lähedale omal kulul, kui lepingus ei ole sätestatud teisiti. Kui tarbija olemasolev mõõtesüsteem ei vasta kehtivatele tehnilistele nõuetele, asendab võrguettevõtja selle

§ 24lg 4 järgi omal kulul, kui lepingus ei ole sätestatud teisiti.

Küll peab võrguettevõtja

§ 22

lg 9 järgi võrguteenust osutades järgima turuosaliste võrdse kohtlemise põhimõtet ning

§ 22

lg 12 järgi avalikustama tema pakutavad teenused koos nende osutamise tingimuste ja nende eest võetava tasu või selle arvutamise metoodikaga oma veebilehel. Alates 01.01.2013 kehtiv

§ 24

lg 11 näeb ette, et võrguettevõtja teisendab mõõdetud gaasikogused energiaühikutesse (kilovatt-tundidesse). Metoodika selleks on

§ 24

lg 12 alusel kehtestanud majandus- ja kommunikatsiooniminister 01.02.2013 määrusega nr 8. Seega kuni 08.07.2012 kehtinud ega alates 08.07.2012 kehtima hakanud

redaktsiooni ei näe ette, et mõõturiga saadud mõõtetulemusi võiks korrigeerida vastavalt mingile valemile. Standardist nr 13443:2005 tulenevat metoodikat ei saa kohaldada tarbija suhtes kui kehtivast õigusaktist tulenevat metoodikat. Seaduses tulenevat korrigeerimisnõuet tarbija gaasikoguste mõõtmisel ei saa järeldada ainuüksi sellest, et sarnane korrektsioon on kostjal kokku lepitud AS-iga EG Võrguteenus või aktsiaseltsiga Eesti Gaas ette nähtud gaasi importimisel. Samuti ei saa seadusest tulenevat korrigeerimisnõuet järeldada ainuüksi sellest, kui sama tehakse teistes riikides või teevad teised võrguettevõtjad. Kostja kasutatava metoodika nõuet ei tulene ka Euroopa Liidu õigusest. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 13.07.2009 direktiivi 2009/73/EÜ, mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/55/EÜ (direktiiv 2009/73/EÜ), art 3 lg 3 järgi liikmesriigid üksnes võtavad vajalikud meetmed, et kaitsta lõpptarbijaid, ning tagada tuleb tarbijakaitse kõrge tase, mh lepingutingimuste läbipaistvus. Need meetmed, mida tuleb kohaldada vähemasti 7 kodutarbijatele, on loetletud direktiivi lisas 1, mille p 2 järgi tagavad liikmesriigid mh arukate arvestisüsteemide rakendamise, mis aitavad kaasa tarbijate aktiivsele osalemisele gaasitarneturul. Toodust tulenevalt puudub kostjal õigusaktidest ning hageja ja kostja vahel sõlmitud võrguteenuse osutamise lepingust tulenev õigus hageja poolt vastavalt gaasiarvesti näidule tarbitud maagaasi koguseid korrigeerida. Hageja palus kostjalt välja mõista hagejalt alusetult saadud võrguteenuse tasu perioodil august 2008 - august 2010.a 251,83 eurot ning perioodil september 2010 - juuli 2012.a 76,11 eurot. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt võib isik üleantu saajalt tagasi nõuda, kui saaja on üleandjalt midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena ning kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kostja poolt hagejale esitatud arvetest nähtuvalt on hageja tasunud kostjale 2008 august - juuli 2012.a lähtudes kostja poolt välja töötatud maagaasi koguse korrigeerimise valemile. Kuivõrd kohus leidis, et kostjal ei olnud õigust maagaasi koguseid korrigeerida, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ajavahemikus 2008.a september (2008 augusti eest) kuni juuli 2012.a eest alusetult saadud korrigeeritud võrguteenuse tasu 327,94 eurot. Kohus jättis rahuldamata hageja nõude, milles ta palus tuvastada, et kostjal puudub õigus nõuda hageja tarbimiskoha membraangaasiarvestiga ACTARIS Gallus 2000 nr 005481211 asendamise võimaldamist või alternatiivselt tuvastada, et mõõtesüsteem (membraangaasiarvestiga ACTARIS Gallus 2000 nr 005481211) vastab kehtivatele tehnilistele nõuetele

§ 24lg 4 tähenduses.

Kohus leidis, et hageja nõue on vastuolus

§ 24

lg 4, mis kohustab võrguettevõtjat asendama tarbija olemasoleva mõõtesüsteemi omal kulul, kui see ei vasta kehtivatele tehnilistele nõuetele. Kostja tüüptingimused, mis võimaldavad mõõtetulemusi korrigeerida, ei ole saanud poolte vahelise lepingu osaks ja kostjal puudus võrguteenuse osutamise lepingust tulenev õigus hageja poolt vastavalt gaasiarvesti näidule tarbitud maagaasi koguseid korrigeerida. Kui kostja aga jätkuvalt leiab, et hagejal olemasolev mõõtesüsteem ei võimalda teostada õigeid mõõtmisi ja hageja ei soovi kostja pakutava uue mõõtesüsteemi paigaldamist, on kostjal õigus hagejaga võrguteenuse leping lõpetada ja kohus ei saa võtta kohtuotsusega kostjalt seaduses sätestatud õigust (vastavate asjaolude esinemisel) seda teha. Kohus jättis rahuldamata hageja nõude kohustada kostjat taastama kostja tarbimiskoha gaasivarustus või alternatiivselt tuvastada, et Tallinnas Kilu 12 asuva tarbimiskoha gaasivarustuse katkestamine 06.09.2012 kostja poolt oli õigusvastane. Vaidlust ei olnud selles, et gaasivarustus hageja tarbimiskohas on taastatud. Juhul kui hageja peaks tulevikus lepingut rikkuma, on kostjal õigus gaasivarustus katkestada. Samuti ei saa kostjalt võtta õigust lepingu ülesütlemiseks, millest tulenevalt oleks kostjal õigus gaasivarustus katkestada. Hageja leidis, et tema varaline kahju tekkis sellest, et kostja hakkas nõudma gaasiarvesti vahetamist, ähvardades gaasivarustuse lõpetamisega. Seetõttu tekkis hagejal kahju elektrikatla soetamisest hinnaga 638,99 eurot, üüritulu kaotusest 1541,54 eurot, õigusabi kulude kandmisest 3728,86 eurot, gaasipaigaldise tehnilise kontrolli tellimisest 44,78 eurot ning asjade hoiu ja transpordi tellimisest 500 eurot. Hageja võib VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused: kostja on lepingut rikkunud; kostja vastutab lepingu rikkumise eest, s.t rikkumine ei ole VÕS § 103 lg 1 järgi vabandatav; hagejale on tekkinud või tekib kahju; kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga; kahju oli 8 rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu; rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Kohus leidis, et hageja esile toodud asjaolud ei anna alust tuvastada, et kostja on lepingu rikkumisega hagejale kahju tekitanud. Pooltel ei olnud vaidlust selles, et kostja katkestas hageja gaasivarustuse 06.09.2012 ja see taastati 07.09.2012 kohtumääruse alusel. Hageja soovis, et kostja hüvitaks talle elektrikatla soetamise kulu 638,99 eurot. Katel on soetatud 31.07.2010, mis on ca kaks aastat varem kui kostja katkestas hageja gaasivarustuse. Kuna hageja soetas elektrikatla enne gaasivarustuse katkestamist, ei saa see olla elektrikatla ostmise põhjus. Kohus leidis, et hageja on ise end elektrikatla ostmisega kahjustanud. Vaidlust ei olnud selles, et hageja ei ole praeguse ajani elektrikatelt paigaldanud. Hageja andis 08.07.2015 istungil vande all ütlusi selles, et elektrikatel on ostetud igaks juhuks. Seega ei olnud elektrikatla ostmise põhjuseks kostja väidetav lepingu rikkumine. Eelnevast tulenevalt jättis kohus hageja nõude elektrikatla soetamise kulu hüvitamiseks rahuldamata. Hageja esitas kohtule 07.06.2010 rendilepingu, mille kohaselt pidi hageja andma oma elamu rendile perioodiks 29.

1. - 01.10.
2. 25.08.2010 e-kirjaga teatas hageja, et ei saa septembris rentnikku vastu võtta, sest on oht, et 10.10.2010 ei ole majas gaasi. Samas 08.07.2015 istungil andis hageja vande all ütlusi selles, et sai kostjaga 2010.a septembris asjad korda. Kohus leidis, et hageja tekitas ise endale kahju, sest talle oli juba septembris 2010.a teada, et 10.10.2010 siiski majas gaas on. Gaasivarustus katkestati tegelikult 06.09.2012, so ca kaks aastat pärast seda, kui üürileping oli juba üles öeldud. Kostja ei pea hüvitama hagejale gaasipaigaldise tehnilise kontrolli tellimise kulu 44,78 eurot. Kostja ei vaidlustanud, et hagejal olemasolev mõõtesüsteem vastas kehtivatele tehnilistele nõuetele 01.11.2005 lepingu sõlmimise ajal. Gaasiarvesti kontroll on hageja vaba valik ja seda kulu ei pea hüvitama kostja. Samuti ei pea kostja hüvitama hagejale asjade hoiu ja transpordi tellimise kulu 500 eurot. Vaidlust ei olnud selles, et kostja katkestas gaasivarustuse 06.09.2012 ja see taastati järgmisel päeval. Hageja vande all antud ütlustega 08.06.2015 istungil luges kohus tõendatuks, et vara, mis väidetavalt naabrite juurde hoiustati, ei vajanud eritingimusi. Kohus leidis, et hageja on end ise kahjustanud, sest isegi kui asjad vajanuks eritingimusi, olnuks vaidlusaluse 76,11 euro suuruse arve tasumine mõistlikum ja odavam kui korraldada asjade äravedu 500 euro eest. Seejärel olnuks põhjendatud vaidlustada alusetult tasutud summade sissenõudmine. Hagejal oli soetatud elektrikatel väidetavalt just gaasikatkestuse puhuks, kuid hageja ei ole elektrikatelt paigaldanud, sest hageja sõnul oli selle paigaldamine väga keeruline ja kulukas. Sellest nähtub veelkord, et elektrikatla ostmise põhjuseks ei olnud kostja väidetav lepingu rikkumine. Põhjendatud ei ole kohtumenetluse eelsete õigusabikulude hüvitamine 3728,86 eurot. Õigusabikulud puudutavad poolte vaidlust Konkurentsiametis. Konkurentsiametisse pöördumine oli hageja vaba valik. Konkurentsiameti otsus ei ole täitedokumendiks täitemenetluse seadustiku § 2 mõttes. Kui hageja leidis, et kostja rikub tema õigusi lepingu täitmisel, oli hagejal õigus koheselt pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks. Kohus tuvastas, et poolte vahel oli sõlmitud suuline võrguteenuse osutamise leping. Hageja ei tõendanud selliseid asjaolusid, millega seadus seostab mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kohustuse. VÕS § 134 lg 1 kohaselt võib lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi 9 järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Kohus ei tuvastanud kostjal lepingust tulenevat kohustust järgida hageja kui tarbija mittevaralisi huve. Hageja ei ole kohtu ette toonud konkreetset mittevaralist huvi, mille kahjustumist pidi kostja vältima või asjaolusid, millest tulenevalt pidi kostja aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju ning kuidas on see põhjuslikus seoses hageja mittevaralise kahjuga. Hageja pöördus oma õiguste kaitseks kohtusse ja sellest ei saa tekkida kostjal mittevaralise kahju hüvitamise kohustust. Lisaks ei ole hageja põhjendanud, milles seisnes väidetava rikkumise seos hageja eraelu puutumatusega. Kohus jättis menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel poolte endi kanda. Kohus leidis, et mahukam osa vaidlusest oli selles, kas kostjal on õigus kohaldada hageja suhtes tüüptingimusi ehk korrigeerida hagejale esitatavaid arveid. Kohus leidis, et kostja tüüptingimused ei ole saanud hageja lepingu osaks ja kostjal puudus õigus ilma kokkuleppeta õigus tarbitud maagaasi koguseid korrigeerida ning seetõttu puudus hagejal ka vastav tuvastushuvi. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi kogu ulatuses rahuldada. Menetluskulud jätta vastustaja kanda. Hageja leiab, et maakohtu otsus ei ole maagaasi koguste korrigeerimist puudutavaid nõudeid käsitlevas osas seaduslik ega põhjendatud (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 rikkumine). Hageja selgitas maakohtus, et kostja on vaatamata maagaasi koguste korrigeerimise õiguse puudumisele, Konkurentsiameti seisukohtadele ning hageja poolt Konkurentsiametile esitatud kaebuse alusel läbi viidud järelevalvemenetluses antud lubadustele, hageja poolt tarbitud maagaasi koguseid siiski korrigeerinud. Maagaasi koguste korrigeerimise õiguse puudumise tuvastamine aitaks hagejal edaspidi tõrjuda kostja omavoli. Lisaks on Riigikohus leidnud, et õigustatud huviks võib olla ka pooltevahelise lepingu rikkumise ärahoidmine. Hageja soovis, et maakohus annaks asja lahendades hinnangu sellele, kas kostja tegevus hageja poolt vastavalt gaasiarvesti näidule tarbitud maagaasi koguste matemaatilisel korrigeerimisel on õiguspärane või mitte. Kohtu selline seisukoht võimaldaks vältida edasisi vaidlusi maagaasi koguste korrigeerimise küsimuses ning tagada õigusselguse hageja ja kostja vahelistes suhetes. Hageja mõistab, et juhul, kui pärast kohtuotsuse tegemist tekib kostjal käesolevas vaidluses käsitlemata asjaoludel õigus maagaasi koguseid matemaatiliselt korrigeerida (muutuvad hageja ja kostja vahelise lepingu tingimused, muutub gaasiarvesti tüüp, muutuvad õigusaktid vms), siis tuleb hagejal esitada uus hagi. Samas seni, kui asjaolud püsivad muutumatuna, oleks pooltel võimalik lähtuda kohtu poolt tuvastatust. Hageja tuvastushuvi ei saa välista maakohtu poolt tuvastatud asjaolu, mille kohaselt kostja varasemad ja 17.03.2009 kehtestatud tüüptingimused ei ole saanud hageja ja kostja vahel sõlmitud võrguteenuse lepingu osaks. Vastupidi, just nimetatud asjaolul hageja tuvastushuvi rajanebki. Kui kostjal puudub õigus hagejale edastatud maagaasi koguseid korrigeerida, siis on hagejal arusaadavalt õiguslik huvi ka nimetatud asjaolu tuvastamise vastu. Hageja õiguslik huvi tuleneb ka asjaolust, et maagaasi koguste korrigeerimise õiguse puudumise tuvastamise korral on hagejal võimalik esitada kostja vastu täiendavaid alusetu rikastumise nõudeid hageja poolt enammakstud võrgutasu tagastamiseks. Samuti on hagejal 10 võimlik kostja vastu esitada täiendavaid kahju hüvitamise nõudeid seoses maagaasi eest enammakstud summadega. Hageja leiab, et maakohtu otsus ei ole gaasiarvestiga seotud nõudeid käsitlevas osas seaduslik ega põhjendatud. Lisaks kohaldas maakohus ebaõigesti

§ 24lg 4.

Maagaasiseadus ei anna võrguettevõtjale piiramatut õigust tarbija omandis oleva mõõtesüsteemi või selle üksikute osade (sh mõõtevahendi) asendamiseks.

§ 24

lg 4 tulenevalt on võrguettevõtja õigus tarbija olemasolev mõõtesüsteem omal kulul asendada üksnes juhul, kui tarbija mõõtesüsteem ei vasta kehtivatele tehnilistele nõuetele. Seega ei saa võrguettevõtja tarbijalt nõuda sellise mõõtesüsteemi asendamise võimaldamist, mis vastab kõikidele õigusaktidest tulenevatele tehnilistele nõuetele. Kinnistul asuv hageja mõõtesüsteem on nõuetekohane. Hageja kasutab maagaasi koguste mõõtmiseks mõõtevahendina gaasiarvestit ACTARIS, mis omab Euroopa Ühenduse mõõtevahendi tüübikinnitust nr F02/L079 ning on läbinud Euroopa Nõukogu 26.07.1971 direktiivi 71/316/EMÜ (liikmesriikide õigusaktide mõõtevahendeid ja metroloogilise kontrolli meetodeid käsitlevate ühissätete ühtlustamise kohta) kohase esmataatluse 2005.a. Sellega on MõõteS § 10 lg 1 p 1 tulenev taatluskohustus täidetud gaasiarvesti kasutusele võtmisel MõõteS § 7 lg 2 p 3 toodud viisil. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 12.12.2006 määruse nr 104 „Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad“ lisa 2 p 3.1 kohaselt on kõnesoleva gaasiarvesti taatluskehtivusaeg piiramatu. Hageja gaasiarvesti nõuetekohasust on 2010.a kontrollinud nii OÜ Tehnokontrollikeskus kui ka Tehnilise Järelevalve Amet, kes leidsid, et hageja gaasiarvesti vastab kõigile õigusaktidest tulenevatele nõuetele. Kostja ei esitanud hagejale ega ka kohtule ühtegi tõendit, millest nähtuks, et hageja gaasiarvesti ei vasta Eestis kehtivates õigusaktidest tulenevatele nõuetele. Samuti ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et hageja poolt igakuiselt tarbitav maagaasi kogus on hageja gaasiarvesti poolt fikseeritud kogusest erinev. Hageja kinnistule rajatud tarbijapaigaldis on ühendatud kostjale kuuluva võrguga vastavalt kostja liitumistingimustele ja võrguga liitumise lepingule.

§ 18

lg 6 p 2 ja § 19 lg 2 p 2 kohaselt määratakse liitumistingimustes ja võrguga liitumise lepingus muuhulgas kindlaks mõõtesüsteemi asukoht ja mõõtevahendi tüüp. Seega oli kostjal õigus määrata ühepoolselt nii gaasiarvesti tüüp kui ka asukoht. Kostja jättis oma õiguse vabatahtlikult kasutamata. Ka aasta hiljem ei teinud kostja ettepanekut paigaldada enda omandis olevat gaasiarvestit, kuigi selline võimalus oli kostjal maagaasi ostu-müügilepingu sõlmimisel olemas. Seega on kostja kinnistul asuva tarbijapaigaldise ühendamisel oma võrguga aktsepteerinud, et tarbimiskohas kasutatakse mõõtevahendina gaasiarvestit ACTARIS, ehk et kõnesolev gaasiarvesti on nõuetekohane ning sobib kostja võrgu kaudu jaotatava ning kinnistul tarbitava maagaasi koguse mõõtmiseks. Hagejale ei ole teada, et gaasiarvestitele esitatavad tehnilised nõuded oleksid võrreldes liitumise ajaga muutnud. Maagaasiseadusest ei tulene, et võrguettevõtjal on pärast tarbijapaigaldise võrguga liitmist õigus ühepoolselt tarbijale väljastatud liitumistingimusi muuta. Mõõtevahendi asendamine eeldaks aga antud juhul ka liitumistingimuste muutmist (senine liitumistingimustele vastav mõõtevahend asendatakse uut tüüpi mõõtevahendiga). Kostja kinnitas hageja gaasiarvestit nõuetekohasust 01.11.2005 sõlmitud lepingu p-s 5.3, millest nähtub, et kostja poolt hagejale müüdud maagaasi koguseid mõõdetakse hageja ja kostja kokkuleppel gaasiarvestiga ACTARIS. 11 Hageja poolt seoses gaasiarvestiga esitatud nõuded ei ole tegelikult

§ 24

lg 4 sätestatuga vastuolus.

§ 24

lg 4 sätestab üksnes eeldused, mille esinemisel tekib hagejal õigus gaasiarvesti asendada. Kostjal tekib õigus hageja gaasiarvesti asendada alles siis, kui on tuvastatud, et hageja olemasolev gaasiarvesti ei vasta kehtivatele tehnilistele nõuetele. Hageja gaasiarvesti vastab kõikidele kehtivatele nõuetele ja seetõttu puudub kostjal õigus hageja gaasiarvestit asendada. Teisisõnu tugineb hageja gaasiarvestiga seotud nõuete esitamisel asjaolule, et

§ 24lg 4 sätestatud faktiline koosseis ei ole täidetud.

Hageja leiab, et maakohtul oli võimalik hageja nõuded rahuldada. Hageja nõuete rahuldamise vältimiseks pidanuks kostja tõendama, et

§ 24

lg 4 faktilisse koosseisu kuuluvad elulised asjaolud esinevad st hageja gaasiarvesti ei vasta kehtivatele tehnilistele nõuetele. Kostja ei ole selliseid tõendeid esitanud. Hageja ei ole kohtule esitanud nõuet keelata kostjal võrguteenuse lepingu lõpetamine seadusest või lepingust tulenevatel alustel. Hageja palus kohtul tuvastada, kas kostjal on õigus nõuda hageja gaasiarvesti asendmaise võimaldamist või alternatiivselt, kas hageja gaasiarvesti on nõuetekohane

§ 24lg 4 tähenduses.

Nimetatud asjaolu saab kohus tuvastada sõltumata sellest, mida kostja kunagi tulevikus teeb. Hageja nõuete rahuldamine ei võta kostjalt õigust nõuda gaasiarvesti asendamise võimaldamist juhul, kui asjaolud muutuvad. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, mille kohaselt ei saa hagejal kostja vastu olla gaasivarustuse taastamise nõuet ning gaasivarustuse taastamise nõude rahuldamine võtaks kostjalt õiguse tulevikus gaasivarutus katkestada, kui hageja rikub kostjaga sõlmitud võrguteenuse lepingut või kui kostja selle lepingu üles ütleb. Kostja katkestas hageja kinnistu gaasivarustuse 06.09.

1. Kostja taastas hageja kinnistu gaasivarustuse 07.09.2012 hagi tagamise määruse alusel. Seega ei taastanud kostja hageja kinnistu gaasivarustust vabatahtlikult vaid hagi tagamise määruse mõjul. Gaasivarustuse taastamine hagi tagamise korras välistada hagis esitatud gaasivarustuse taastamise nõude rahuldamist. Hagi tagamise abinõu kohaldamine on ajutine meede. Lõpliku seisukoha küsimuses, kas kostja on või ei ole kohustatud hageja kinnistu gaasivarustuse taastama, võtab kohus siiski kohtuotsuses. Seda kinnitab ka Riigikohtu praktika elektrivarustuse taastamise asjades (nt nr 3-2-1-170-05). Riigikohtu seisukohast järeldub üheselt, et elektrivarustuse taastamine hagi tagamise korras ei välista elektrivarustuse taastamise nõude esitamist. Hageja poolt esitatud gaasivarustuse taastamise nõudel ei ole tulevikku suunatud mõju. Hageja ei ole palunud kohustada kostjat taastama gaasivarustust igakord pärast selle katkestamist. Hageja kirjeldas konkreetset gaasivarustuse katkestamise episoodi ning sidus gaasivarustuse taastamise nõude just selle konkreetse episoodiga. Kui kostja otsustab kunagi tulevikus hageja kinnistu gaasivarustuse uuesti katkestada, tuleks hagejal gaasivarustuse taastamiseks esitada ka uus hagi. Gaasivarustuse katkestamisega seotud hageja nõuete rahuldamine ei võta kostjalt tulevikus õigust hageja gaasivarustus katkestada juhul, kui hageja lepingut rikub. Maakohus kohaldas hageja varalisi nõudeid osaliselt rahuldamata jättes ebaõigesti VÕS § 23 lg 1, § 100, § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg
2. Lisaks jättis maakohus TsMS § 4 lg 2, § 5 lg 1, § 232 lg 1, § 436 lg 1, § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 nõudeid rikkudes hindamata hageja poolt maakohtule esitatud tõendid ja väited. Mõistlikku vaidlust ei saa olla selles, et hageja poolt tarbitud maagaasi koguste korrigeerimine ja hagejale kuuluva gaasiarvesti vahetamise nõudmine ilma seadusest või võrguteenuse osutamise lepingust tuleneva aluseta, gaasivarustuse katkestamisega ähvardamine olukorras, 12 kus gaasivarustuse katkestamise tingimused ei ole täidetud, ning gaasivarustuse katkestamine ilma seadusest või lepingust tuleneva aluseta, on käsitletavad kostja poolse võrguteenuse osutamise lepingu rikkumisena ning hagejal on õigus nõuda kostjalt kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Maakohus tuvastas, et kostjal ei ole kunagi olnud ja ei ole ka praegu õigusaktidest ning hageja ja kostja vahel sõlmitud võrguteenuse osutamise lepingust tulenevat õigust hageja poolt vastavalt gaasiarvesti näidule tarbitud maagaasi koguseid korrigeerida. Kostja alustas hageja maagaasi koguste korrigeerimist 2008.a augustis. Seega tegi maakohus kindlaks, et kostja on sisuliselt 7 aastat õigusaktidest ja lepingust tuleneva aluseta hageja maagaasi koguseid korrigeerinud. Sellele vaatamata leidis maakohus, et hageja poolt kostja vastu esitatud ning kostjapoolsel lepingurikkumisel rajanevad kahju hüvitamise nõuded tuleb jätta rahuldamata. Maakohtu vastavatest põhjendustest võib järeldada, et kostja õigusvastane tegevus ei saanudki hagejale kahju tekitada, st kostja võib ka edaspidi hagejale kahju tekitamise eesmärgil hageja õiguste rikkumist jätkata, kuna rikkumistest tulenev kahju jääb hageja kanda. Maakohus jättis elektrikatla soetamise kulu hüvitamise nõude rahuldamata, kuna hageja soetas elektrikatla ca 2 aastat enne gaasivarustuse katkestamist ning seetõttu ei saa gaasivarustuse katkestamine olla elektrikatla soetamise põhjus. Lisaks leidis maakohus, et hageja on elektrikatla ostmisega ennast ise kahjustanud. Kuna elektrikatel on paigaldamata, ei olnud elektrikatla ostmise põhjuseks kostja poolne lepingu rikkumine. Hageja ei nõustu maakohtu osundatud seisukohtadega. Hageja poolt kostja vastu esitatud elektrikatla soetamise kulude hüvitamise nõude aluseks ei olnud 06.09.2012 toimunud gaasivarustuse katkestamine. Hageja märkis juba hagiavalduses13, et hageja ostis elektrikatla, kuna kostja hakkas 2010.a alguses regulaarselt hagejat ähvardama gaasivarustuse katkestamisega. Seetõttu oli hageja sunnitud tegema ettevalmistusi juhuks, kui kostja gaasivarustuse tõepoolest katkestab. Hageja selgitab, et hageja hoiab oma elukohas väga väärtuslikku ja Eestis ainulaadset paberraha ja väärtpaberite kollektsiooni. Hoone kütmisvõimaluse kaotamine oleks võinud hagejale kuuluvat väärtuslikku vara märkimisväärselt kahjustada. Vaatamata sellele, et kostja loobus 2010.a gaasivarustuse katkestamisest, on gaasivarustuse katkestamisega ähvardamine käsitletav hea usu põhimõttest tuleneva lojaalsuskohustuse rikkumisena ning kostja on kohustatud hagejale sellega tekitatud kahju hüvitama. Hageja on jätkuvalt valmis elektrikatla soetamise kulu hüvitamise korral elektrikatla omandi kostjale üle andma. Hageja ei ole ennast elektrikatla ostmisega ise kahjustanud. Hageja ei ole elektrikatelt soetanud, kui kostja ei oleks hagejat 2010.a gaasivarustuse katkestamisega ähvardanud. Elektrikatla soetamine on põhjuslikus seoses kostjapoolse lepingu rikkumisega, mis seisnes gaasivarustuse katkestamisega ähvardamises. Nimetatud ähvarduste tõttu pidi hageja tegema kulutusi ka juhuks, kui kostja oma ähvardused täide viib ning hageja peab looma võimalused oma elukoha kütmiseks muul viisil. Kostja pidi aru saama, et gaasivarustuse katkestamisega ähvardamisel on hageja sunnitud tegema kulutusi hoone kütmisvõimaluste säilitamiseks. Elektrikatel jäi 2010.a paigaldamata, kuna kostja loobus 2010.a septembris ajutiselt (kuni 2012.a augustini) hageja õiguste rikkumisest ega katkestanud gaasivarustust. Seetõttu ei saa asjaolust, et elektrikatel on paigaldamata, kuidagi järeldada, et elektrikatla ostmise põhjuseks ei ole kostja poolne lepingu rikkumine. Sellest, et elektrikatel jäi paigaldamata, järeldub üheselt, et hagejal puudus kostja rikkumiste kõrval muu vajadus elektrikatla ostmiseks. Vastasel korral oleks elektrikatel ka paigaldatud. 13 Eelnevast järeldub, et maakohus on elektrikatla soetamise kulu hüvitamise nõuet lahendades lähtunud asjaoludest, millele hageja ei ole nõuet esitades tuginenud. Maakohus jättis saamata jäänud üüritulu hüvitamise nõude põhjendamatult rahuldamata. Hageja ja TR sõlmisid 07.06.2010 üürilepingu, mille kohaselt pidi hageja andma ajavahemikuks 29.
3. - 01.10.2010 TR kasutusse Kilu 12 asuva maja koos sisustusega. Maja kasutamise eest pidi TR tasuma hagejale üüri 2000 USD, s.o 1541,54 eurot. Hagejal jäi üüritulu saamata, kuna hagejal ei olnud kostja tegevuse tõttu võimalik üürilepingut täita. Kostja asus 2010.a augustis ja septembris eriti intensiivselt hagejat gaasivarustuse katkestamisega ähvardama. 10.08.2010 hagejale saadetud kirjas ähvardas kostja gaasivarustuse katkestada 30.08.
4. 13.08.2010 kirjas kordas kostja sama ähvardust. Ähvardustele vaatamata gaasivarustust ei katkestatud. 20.09.2010 saatis kostja hagejale uue kirja, milles ähvardati gaasivarutus katkestada 30.09.
5. Seega saatis kostja hagejale vähemalt 3 erinevat kirja, millest nähtus, et üürilepingu kavandatud kehtivuse ajal gaasivarutus katkestatakse. Olukorras, kus kostja oli hagejale teatanud gaasivarustuse katkestamisest, ei saanud hageja tagada üürilepinguga võetud kohustuste täitmist ning oli sunnitud üürnikku kostja tegevusest informeerima. Vastava e-kirja saatis hageja 25.08.2010 TR vennale KY-ile. Kostja pidi arusaama, et gaasivarustuse katkestamisest teatamisel võivad olla sellised tagajärjed. Kaotatud üüritulu on käsitletav saamata jäänud tuluna VÕS § 128 lg 4 tähenduses ja kostja on kohustatud selle kahju hagejale hüvitama Maakohus jättis saamata jäänud üüritulu hüvitamise nõuet lahendades üürilepingu ning kostja poolt hagejale saadetud kirjad tähelepanuta ning arvestamata, et hageja ei põhjendanud saamata jäänud üüritulu hüvitamise nõuet mitte gaasivarustuse katkestamisega 06.09.2012, vaid gaasivarustuse katkestamise ähvardustega 2010.a. Hageja märgib, et gaasiarvesti tehnilise kontrolli kuludega seotud maakohtu seisukohti ei ole võimalik seostada nende asjaolude ja põhjendustega, millele hageja kõnesolevat nõuet esitades tugines (TsMS § 4 lg 2, § 5 lg 1, § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 rikkumine). Hageja selgitas gaasiarvesti tehnilise kontrolli kulu hüvitamise nõuet põhjendades, et 2010.a veebruaris hakkas kostja erinevaid põhjendusi kasutades hagejalt nõudma gaasiarvesti asendamise võimaldamist. Seejuures väitis kostja, et hageja olemasolev gaasiarvesti ei vasta tehnilistele nõuetele. Kostja väidete kontrollimiseks pöördus hageja muuhulgas OÜ Tehnokontrollikeskus poole. OÜ Tehnokontrollikeskus tuvastas 23.02.2010, et hageja gaasipaigaldis, sh gaasiarvesti, vastab kõigile kehtivatele nõuetele. Hageja tasus OÜ-le Tehnokontrollikeskus kontrolli teostamise eest 702 krooni, s.o 44,87 eurot. Tegemist on otsese varalise kahjuga VÕS § 128 lg 3 tähenduses. Kulutuse tegemine oli vajalik selleks, et tõrjuda kostja väiteid, mille kohaselt ei ole hageja gaasiarvesti nõuetekohane. Maakohus ei ole nimetatud hageja väidetega kohtuotsuse tegemisel arvestanud. Gaasiarvesti asendamist puudutav vaidlus tekkis 2010.a.

§ 24

lg 4 tulenevalt on võrguettevõtjal õigus tarbija olemasolev mõõtesüsteem omal kulul asendada üksnes juhul, kui tarbija mõõtesüsteem ei vasta kehtivatele tehnilistele nõuetele. Seega on oluline see, kas gaasiarvesti vastas tehnilistele nõuetele ajal, mil kostja asus gaasiarvesti asendamise võimaldamist nõudma. Nimetatud asjaolu välja selgitamiseks telliski hageja gaasiarvesti tehnilise kontrolli. Maakohus põhjendas asjade hoidmise ja transpordi kulu hüvitamise nõude rahuldamata jätmist sellega, et hageja poolt naabrite juures hoiustatud asjad ei vajanud eritingimusi. Lisaks leidis maakohus, et hageja on end ise kahjustanud. 14 Hageja rõhutab, et maakohus on hageja poolt vande all antud ütlusi käsitlenud valikuliselt. 08.06.2015 toimunud kohtuistungil selgitas hageja, et naabrite juures hoiustati vara gaasi kinnikeeramise päeval ja hoiutingimused vastasid sellele, mida vara hoiustamiseks vajas. Ei ole olemas mingeid erilisi hoiutingimusi, lihtsalt ei tohi olla niiske ja peab olema soe. Lisaks avaldas hageja, et palus lihtsalt temperatuuri kõrgemaks panna ja seda nad tegid, umbes 24-25 kraadini. Enda maja kohta selgitas hageja, et küte on miinimumi peal kogu aeg, ka suvel. Sooja vett on ju vaja. Seega nähtub hageja poolt vande all antud seletusest tegelikult, et hageja vara säilimine on tagatud soojas ruumis, kus ei ole niiskust. Gaasivarutusse katkestamise järgselt ei olnud hagejal oma majas võimalik selliseid tingimusi tagada. Kostja katkestas hageja maja gaasivarustuse 06.09.2012, s.o neljapäeval. Hagejale ei olnud gaasivarustuse katkestamise hetkel teada, kas ja millal toimub selle taastamine. Kuigi hageja esitas 06.09.2012 kohtule hagi tagamise avalduse, puudus kindlus selles, et kohus jõuab hagi tagamise avalduse enne nädala lõppu läbi vaadata ning kostjale kätte toimetada. Samuti puudus kindlus selles, et kostja asub hagi tagamise määrust enne nädalavahetuse saabumist täitma. Seega eksisteeris reaalne oht, et hageja väärtuslik vara jääb määramata ajaks ruumidesse, kus ei ole võimalik hoida sobivat temperatuuri ja niiskustaset. Hageja kirjeldas paberraha ja väärtpaberite hoiutingimusi ning hoiutingimuste muutumise mõju nende väärtusele. Hageja selgitustega nõustumist kinnitas oma allkirjaga AE, kes on sarnaselt hagejale samuti nii International Bank Note Society liige kui ka selle ühingu ekspertide paneeli liige. Hageja poolt koostatud ja AE poolt kinnitatud selgitusest nähtub, et paberrahad ja väärtpaberid on niiskuse suhtes äärmiselt tundlikud ning niiskahjustusega paberraha väärtus võib ideaalses seisukorras paberraha väärtusest olla mitukümmend korda väiksem. Seetõttu on hageja poolt paberraha ja väärtpaberite kollektsiooni investeeritud summade suurust arvestades mõistetav, et hageja ei soovinud gaasivarustuse katkemise olukorras võtta mistahes riske, mis võinuks viia hageja kollektsiooni seisukorra halvenemise ja väärtuse vähenemiseni. Maakohus jättis hageja poolt koostatud ja AE poolt kinnitatud selgituse kohtuotsuse tegemisel arvestamata. VÕS § 139 lg 2 kohaselt pidi hageja kahjustatud isikuna tegema toiminguid kahju vähendamiseks. Seetõttu pöörduski hageja oma naabrite PP ja PH poole palvega abistada hagejat väärtusliku vara transportimisel ja hoiustamisel. Hagejale ei olnud asjade transportimise ja hoiustamise korraldamise ajal teada, kas ja millal tema maja gaasivarustus taastatakse. Seetõttu ei saa hageja nõude rahuldamist välistada asjaolu, et gaasivarustus taastati selle katkestamisele järgneval päeval. Kostja ei taastanud gaasivarustust mitte vabatahtlikult vaid hagi tagamise määruse alusel. Maakohtu otsusest ei selgu, milline õigusnorm välistab kahju hüvitamise nõude rahuldamise juhul, kui hageja jätab kostja alusetu rahalise nõude täitmata. Hageja leiab, et kostja poolt hageja vastu esitatud nõude õiguspärasuse riski kannab kostja, mitte hageja. Kui kostja esitab hageja vastu alusetu nõude ning otsustab juhul, kui hageja jätab selle nõude rahuldamata, lõpetada lepingust tulenevate kohustuste täitmine, siis sellega kaasnevate tagajärgede, sh hagejale tekkinud kahju, eest vastutab kostja. Kostja oli gaasivarustuse katkestamise ajal teadlik sellest, et hageja hoiab majas väärtuslikku vara ning gaasivarustuse katkestamine võib hagejale kahju tekitada. Sellest oli hageja kostjat informeerinud kostjale saadetud e-kirjades. Samuti oli kostja enne gaasivarustuse katkestamist teadlik sellest, et hageja ei saa maja kütta kaminaga ning elektrikatel on paigaldamata. Kostja oli teadlik ka sellest, et hageja tegeleb võimalike kahjude vähendamisega. Kostjal oli võimalus valida, kas esitada kohtuse hagi hageja väidetava võlgnevuse sissenõudmiseks ja vältida sellega 15 hageja vara kahjustamist või katkestada hageja maja gaasivarustus. Kostja otsustas valida kõige intensiivsemalt hageja õigusi riivava õiguskaitsevahendi ja gaasivarustuse katkestada. Riigikohus asjas nr 3-2-1-170-05 märkis seoses elektrienergiaga varustamise katkestamisega, et katkestamise õigust ei tohi kuritarvitada. Eelkõige ei tohi seda kasutada juhul, kui tarbija võlgnevus ei ole pikaajaline ega suur või kui tarbija on olulises osas vaidlustanud tarbitud energia arvestuse. Hageja väidetav võlgnevus kostja ees 75,77 eurot tulenes kostja poolt 2 aasta jooksul osutatud võrguteenuse eest tagantjärgi esitatud arvest, mille hageja koheselt ja põhjendatult vaidlustas. Gaasivarustuse katkestamise hetkeks oli arve nr 2012235 tasumata 20 päeva (arve tasumise tähtaeg oli 17.08.2012 ja gaasivarustus katkestati 06.09.2012), mida ei saa kindlasti lugeda pikaajaliseks võlgnevuseks. Seda enam, et kostja teatas gaasivarustuse katkestamisest väidetavale võlgnevusele tuginedes kõigest 13 päeva pärast maksetähtaja möödumist. Kostja käitumisest võib järeldada, et kostja tegutseski hagejale kahju tekitamise eesmärgiga ning selle eesmärgi kostja ka saavutas – maakohus jättis hageja kahju hüvitamise nõuded olulises osas rahuldamata.

§ 391

lg 1 kohaselt lahendab Konkurentsiamet muu hulgas tuurosaliste vahelisi vaidlusi. Seega oli hagejal pärast erimeelsuste tekkimist võimalus valida, kas pöörduda oma õiguste kaitseks Konkurentsiameti või kohtu poole. Hageja otsustas Konkurentsiameti kasuks, kuna Konkurentsiamet oli varasemalt analoogsetes asjades tuvastanud, et kostja tegevus on vastuolus maagaasiseadusega. Seetõttu eeldas hageja, et Konkurentsiameti poolt läbiviidav järelevalvemenetluse kaudu on võimalik kiiremini ja ökonoomsemalt saavutada hageja õiguste rikkumise lõpetamine. Konkurentsiameti poolt pöördumine oligi tulemuslik, kuna 2010.a septembris lõpetas kostja hageja õiguste rikkumise ca 2 aastaks. Riigikohus leidis, et VÕS § 128 lg 3 võimaldab kahju tekitanud isikult põhimõtteliselt ka kohtumenetluse eelsete õigusabikulude hüvitamist nõuda. Kuna praegusel juhul kasutas hageja õigusabi Konkurentsiameti poolt läbi viidud järelevalvemenetluses ning õigusabi kasutamine oli tulemuslik (kostja lõpetas hageja õiguste rikkumise), siis on hagejal õigus nõuda kostjalt ka vastavate kulude hüvitamist. Konkurentsiametil õigus oma ülesannete täitmiseks ja oma pädevuse piires teha ettekirjutusi ja otsuseid.

§ 382

kohaselt võib Konkurentsiamet ettekirjutuse täitmata jätmise korral rakendada asendustäitmist või sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. TMS § 2 p 11 kohaselt on täitedokumendiks ka sunniraha ja asendustäitmise kulude sissenõudmise aluseks olev haldusakt. Seega olnuks Konkurentsiametil võimalik hageja kaebuse alusel toimunud täitemenetluse raames anda ka täitedokumendina käsitletav haldusakt. Sellise haldusakti oleks Konkurentsiamet tõenäoliselt ka andnud, kui kostja ei oleks järelevalvemenetluse ajal teatanud hageja õiguste rikkumise lõpetamisest. Vastuapellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsus osas, millega kohus hagi rahuldas, ja jätta uue otsusega hagi kogu ulatuses rahuldamata. Menetluskulud jätta AT kanda. Vaidlusalune küsimus on selles, milline oli hageja ja kostja 05.09.2008 suuliselt sõlmitud võrgulepingu sisu. Kostja on pidevalt olnud seisukohal, et poolte suulise lepingu sisuks oli enne 17.03.2009 vanad tüüptingimused ning alates 17.03.2009 kehtestatud uued tüüptingimused, 16 sealjuures uute tüüptingimuste p 4.7 andis kostjale õiguse korrigeerida tarbijateni jõudvat gaasikogust (sama arvutuskäik sisaldus ka vanade tüüptingimuste p-s 3.3). Tarbija poolt tarbitud gaasi koguse kindlaksmääramiseks on vaja kasutada tüüptingimuste p-s 4.7 nimetatud valemit, kuna enamik tarbijate gaasimõõtureid (sh hageja oma) ei arvesta gaasi koguse mõõtmisel selle temperatuuri ja rõhu muutumist. Gaasi omadustest tulenevalt on selle kontsentratsioon ühes kuupmeetris erinev olenevalt gaasi temperatuurist ja rõhust. Uute tüüptingimuste p-s 4.7 sätestatud valemi kasutamise vajadus tuleneb objektiivsetest asjaoludest, see tingimus on Konkurentsiameti poolt kooskõlastatud, tingimus vastab üldlevinud praktikale ning tagab poolte lepinguliste kohustuste tasakaalu ning lepingu eesmärgi täitmise. Tüüptingimuste p-s 4.7 sisalduva valemi kasutamine on poolte kohustuste ja õiguste tasakaalu tagamiseks vältimatult vajalik. Võrguettevõtja osutab tarbijatele teenust, mille eest tal on õigus saada tasu vastavalt tarbijale vahendatud gaasi kogusele. Maagaasi kogus ja kütteväärtus sõltuvad maagaasi temperatuurist ja rõhust. Maagaasi temperatuur ja rõhk on selle tarbijatele vahendamisel muutuv, mistõttu on tarbijateni jõudev maagaasi maht erinev sellest maagaasi mahust kuupmeetritest, mis maagaasi müüja poolt võrguettevõtja võrku sisenes. Kokkusurutud ning mahult väiksem gaas omab suuremat kütteväärtust ning seetõttu ei saa tarbijale edastatud gaasi väärtust hinnata ainult mahu järgi kuupmeetrites. Seega, ilma tarbijale vahendatud gaasi kogust rõhu ja temperatuuri leppesuurustele arvutamata, ei ole võimalik teada saada, kui suures väärtuses tarbija tegelikult maagaasi sai ning seetõttu ei saa ka tarbijalt võrguteenuse eest nõutav tasu vastata tarbija poolt tegelikult tarbitud gaasi kogusele. Riigikohus märkis otsuses nr 3-2-1-12-14, et tarbijani edastatud maagaasi kogused kuupmeetrites on maagaasi füüsikaliste omaduste tõttu kõikuvad ning sõltuvad mh temperatuurist ja rõhust. Seega nähtub eelnevast, et uute tüüptingimuste p 4.7 oli kostja kui võrguettevõtja korrektse äritegevuse jaoks hädavajalik. Maakohus eksis asjas esitatud tõendite kui ka võlaõigusseaduses sätestatud tüüptingimuste lepingu osaks saamise eelduste täidetuse hindamisel (VÕS § 37 lg-d 1 ja 3). Tüüptingimuste saamine lepingu osaks sõltub kolme kumulatiivse tingimuse täitmisest, milleks on tüüptingimusest teavitamine või nende olemasolu eeldamine (VÕS § 37 lg 1), tüüptingimusega tutvumise võimalus (VÕS § 37 lg 1) ja lepingupoole arusaamine tüüptingimuse kuulumisest lepingu juurde (VÕS § 37 lg 3). Muid eeldusi ei ole võlaõigusseaduses ette nähtud. Pooltevahelise suulise 05.09.2008 lepingu tingimusteks olid sel ajal kehtinud tüüptingimused (vanad tüüptingimused) ning alates 17.03.2009 uued tüüptingimused. Praegusel juhul viitas kostja esiteks tüüptingimuste olemasolule oma arvetel alates 05.09.2008 ning tüüptingimuste olemasolu pidi hageja eeldama ka seetõttu, et kõiki sarnaseid teenuseid, nagu osutab kostja, osutatakse tavapäraselt ja üldteadaolevalt tüüptingimuste alusel (energia, side, kommunaalteenused jms). VÕS § 37 lg-s 1 sätestatud tüüptingimustest teavitamise ja olemasolu eeldamise eeldus on seega täidetud. Teiseks on tüüptingimused olnud kogu nende kehtimise aja vältel pidevalt kättesaadavad nii kostja veebilehel internetis kui ka Konkurentsiameti kodulehel. VÕS § 37 lg-s 1 sätestatud tüüptingimustega tutvumise võimaluse eeldus on seega täidetud. Kolmandaks pidi hagejale lepingu sõlmimise viisist (tarbimine suulise lepingu alusel, mille eest võrguteenuse osutaja esitab arve) olema arusaadav, et lepingule kohalduvad võrguettevõtja tüüptingimused. Hagejal ei ole alust eeldada, et temale osutatakse võrguteenust mingitel muudel tingimustel kui neil, mille Konkurentsiamet on kooskõlastanud, mida kostja tarbijate suhtes rakendab ja mille rakendamisest kostja on hagejat teavitanud. Eeldusena on seega täidetud ka VÕS § 37 lg-s 3 sätestatud lepingupoole arusaamine tüüptingimuse kuulumisest lepingu juurde. 17 Eeltoodut kinnitab nt kostja poolt hagejale saadetud 05.09.2008 arvel toodud info, mille järgi maagaasi müügi- ja võrguteenuse osutamise tüüptingimuste p-le 4.7 korrigeeritakse gaasiarvestit läbinud gaasi kogus korrektsiooni teguriga tagamaks klintide poolt faktiliselt tarbitava gaasi kogus arvestades temperatuuri ja rõhu erinevust. Arvestuskuu korrektsioonitegur on 1.094. Täpsema informatsiooni leiab interneti aadressil www.kvd.ee. On ilmne, et arvel uute tüüptingimuste p 4.7 kajastamine ja täpsema info saamiseks võrguettevõtja kodulehele kui infoallikale viitamine võimaldab järeldada, et 05.09.2008 sõlmitud suulise lepingu üks tingimustest oli vähemalt p 4.7, mis on aluseks hageja poolt tarbitud gaasikoguse korrigeerimiseks. Jääb arusaamatuks, millest tulenevalt leiab maakohus siiski, et kõigest hoolimata ei olnud hagejal võimalik tüüptingimustega tutvuda ei 05.09.2008 suulise lepingu sõlmimisel ega ka hiljem 17.03.2009, kui kinnitati uued tüüptingimused, mida samuti kajastati hagejale esitatavatel arvetel ja mis olid kättesaadavad kostja veebilehel Internetist. Maakohus on sellega rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Kostja on seisukohal, et kuna hageja ja kostja vaheline võrguteenuse osutamise leping oli suuline, moodustasid kogu selle lepingu sisu kostja tüüptingimused. Kui poolte vahel ei oleks kehtinud tüüptingimusi, ei oleks lepingul olnud mingit sisu. Hageja pidi aru saama, et lepingu osaks on tüüptingimused, mis olid kõigile tarbijatele internetis lihtsasti kättesaadavad. Seega olid perioodil august 2008 – aprill 2009.a hageja ja kostja vahelise lepingu osaks vanad tüüptingimused ning alates 17.03.2009 (või hiljemalt aprilli arve esitamisega) uued tüüptingimused, sh p 4.7.

§ 22

lg 9 kohaselt peab võrguettevõtja järgima võrguteenust osutades turuosaliste võrdse kohtlemise põhimõtet. Seda arvestades ei ole mõeldav, et kostja üldse saaks osutada hagejale võrguteenust nii, et tüüptingimused ei kohaldu, kuigi teistele tarbijatele kohalduvad. Kostjal ei ole võimalik hagejat erikohelda, seetõttu ei saa üldse tekkida olukorda, kus kostjal oleks võimalik sõlmida hagejaga võrguteenuse lepingut ilma teenusele rakendatavate tüüptingimusteta. Kuna hageja ja kostja vahelise lepingu osaks on tüüptingimused ja kostja poolt hagejale esitatud vaidlusalused arved on koostatud vastavalt tüüptingimustele, ei ole alust hageja rahalise nõude rahuldamiseks kostja vastu. Hageja ei ole siiani allkirjastanud kirjalikku võrguteenuse lepingut, kuigi kostja saatis selle hagejale juba 18.07.2008.

§ 25

lg 1 p 3 järgi on tegemist võrguteenuse ebaseadusliku kasutamisega, kui võrguteenust tarbitakse kehtiva kirjaliku lepinguta. Selline olukord ei saa lõputult kesta ning teenuse tagamiseks tuleb hagejal kirjalik leping kostjaga sõlmida (tüüp)tingimustel, mida kostja rakendab kõigile tarbijatele. Maakohus jaotas ebaõigesti menetluskulud. Hagiavalduse tervikteksti resolutiivosas on esitatud seitse nõuet, maakohus rahuldas hagi osaliselt selles osas, milles hageja nõudis kostja poolt korrigeeritud gaasi koguse maksumuse 327,94 eurot tagastamist. Kõik ülejäänud tuvastusnõuded ning kahju hüvitamise nõuded nii lepingulisel kui ka lepinguvälisel alusel jättis maakohus rahuldamata. Kostja hinnangul moodustab maakohtu poolt väljamõistetu heal juhul 1/10 hagiavalduses nõutust. Järelikult oleks pidanud maakohus menetluskulud jaotama proportsionaalselt selliselt, et hageja kannab 90% menetluskulusid ning kostja 10%. 18 Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et kaebuste rahuldamiseks puudub alus. Maakohus on õigesti ja kooskõlas TsMS §-ga 436 tuvastanud, et kostja tüüptingimused ei ole saanud pooltevahelise lepingu osaks, ja õigesti kohaldanud materiaalõigusnorme, rahuldades hageja poolt alusetult makstu tagasisaamise nõude ja jättes muud hageja nõuded rahuldamata. Maakohus on otsust põhjendades järginud TsMS § 442 lg. 8 nõudeid, samuti järginud ringkonnakohtu poolt samas asjas tehtud eelnevas kohtuotsuses toodud seisukohti seaduse kohaldamise kohta ja juhiseid eelmenetluse läbiviimiseks. Apellatsioonkaebustes kordavad pooled oma argumente, millistele on maakohus juba ammendavalt vastanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsmS § 654 lg.6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Mis puutub poolte menetluskulude jätmisesse poolte endi kanda, siis selles osas vastab maakohtu otsus TsMS §-e 163 lg. 1, mille kohaselt võib kohus hagi osalise rahuldamise korral jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Ringkonnakohus märgib, et poolte põhimõtteline vastasseis ja vaidlus sai alguse küsimusest, kas kostjal oli õigus korrigeerida gaasimõõturi näitu, ja selles osas andis maakohus õiguse hagejale. Seoses mõlema poolte kaebuse rahuldamata jätmisega jätab ringkonnakohus poolte apellatsiooniastmega seotud menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere Ulvi Loonurm Tiit Kollom 19