lg 1 – § 25 lg 2 järgi üldmenetluses Prokurör Kelly Kruusimägi Süüdistatav MEELIS MIKOMÄGI, isikukood: 36312260211; elukoht: XXX, viibib XXX); kodakondsus: EV; haridus: põhiharidus; emakeel: eesti keel; töökoht või õppeasutus: töövõimetuspensionär; kriminaalkorras karistamata (kehtivad karistused puuduvad). Tõkend: vahistamine alates 23.07.2015.a.; kahtlustatavana kinnipidamine: 21.07.–22.07.2015.a. Kaitsja Kunnar Korsten RESOLUTSIOON Süüdi tunnistada Meelis Mikomägi
lg 1 – § 25 lg 2 järgi ja karistada teda vangistusega 6 (kuus) aastat 6 (kuus) kuud.
lg 1 alusel arvata eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning karistusaja algust arvestada Meelis Mikomäe kinnipidamisest, s.o alates 21.07.2015.a. Meelis Mikomäe suhtes valitud tõkend – vahistamine – jätta muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tühistada. 1 KrMS § 175, § 179, § 180 alusel välja mõista Meelis Mikomäelt riigituludesse: - sundraha 2,5 palga alammääras – 1075 eurot; - isiku ekspertiisi eest 84 eurot; - kohtupsühhiaatrilise ja –psühholoogilise kompleksekspertiisi eest 1267,80 eurot. - määratud kaitsjale makstud tasu kogusummas 504 eurot; Kriminaalmenetluse kulud tasuda 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates Maksu- ja Tolliameti kontole nr EE351010052031000004 SEB Pangas, kontole nr EE502200221014193355 Swedbank’is, kontole nr EE401700017002872300 Nordea Pangas või kontole nr EE873300333499990003 Danske Bank’is, maksekorraldusse märkida viitenumber 99916700024478 ning selgitusse kriminaalasja kohtunumber 1-16-46, süüdistatava nimi ja tekst „kriminaalmenetluse kulud“ või “sundraha”. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Kannatanu XXXesitatud tsiviilhagi summas 198,69 eurot – jätta läbi vaatamata. Asitõendid ja salvestised: - - 2 CD-plaati salvestistega, kviitungid (tsiviilhagi lisad) – jätta kriminaalasja materjalide juurde; mobiiltelefon Samsung (tagastatud XXX) – jätta XXX; mobiiltelefon Samsung (saadetud XXX Meelis Mikomäe asjade juurde lisamiseks) – jätta Meelis Mikomäele; sülearvuti Asus, mobiiltelefon Samsung, mälupulk Mint, kaks raamatut, arvutihiir, arvutilaadija, ID-kaardi lugeja, must käekott, märkmik, rahakott, ID-kaart, pangakaart, kliendikaart, roheline kaart, sularaha 47,05 eurot (tagastatud XXX) – jätta XXX; 2 kööginuga, DNA-proovid – hävitada kohtuotsuse jõustumisel; kannatanu XXXriided (jope ja pluus) – hävitada kohtuotsuse jõustumisel. EDASIKAEBE KORD Kohtuotsuse peale võivad süüdistatav, kaitsja ja kannatanu esitada apellatsiooni. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb kohtule teatada kirjalikult Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse Tallinna ringkonnakohtule kirjalikult 15 (viieteistkümne) päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 15 päeva möödumisel apellatsiooniteate esitamisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates 15 (viieteistkümne) päeva jooksul. 2 I SÜÜDISTUSE SISU Prokurör esitas kohtuistungil muudetud süüdistuse, mille kohaselt: Meelis Mikomäge süüdistatakse tapmiskatse toimepanemises, mis seisnes selles, et tema lõi armukadedusest ajendatuna 21.07.2015.a kella 10:20 ajal Tallinnas XXXasuvas korteris pärast ühist alkoholi tarvitamist tahtlikult sõnagi lausumata vähemalt ühel korral fileerimisnoaga XXXparemale poole kaela piirkonda, tekitades XXX pindmisi haavu paremal pool kaelal. Seejärel koheselt lõi Meelis Mikomägi tahtlikult üks kord fileerimisnoaga XXXvasakule rindkere piirkonda, põhjustades noalöögiga XXX rinnaõõnde ulatuva torke-lõikehaava rindkere eespinnal koos südame parema vatsakese vigastusega, mis on eluohtlik tervisekahjustus. Olles eelnevalt põhjustanud kannatanule tahtlikult pindmised vigastused kaelal ja seejärel tahtlikult lüües XXXnoaga südamepiirkonda, pidi Meelis Mikomägi vähemalt möönma igasuguse raskusega tagajärje saabumist XXXtervisele ja elule, s.h ka surma saabumist, mis jäi aga Meelis Mikomägi tahtest olenemata asjaoludel saabumata, kuivõrd tunnistaja kutsus kiirabi. Oma tahtliku tegevusega alustas Meelis Mikomägi vahetult teise inimese tapmise toimepanemist, s. o pani toime
II MENETLUSE KÄIK Süüdistatav kohtuistungil osalt möönis kannatanu noaga löömist, kuid eitas kannatanu tapmise tahtlust, tema seisukohad on kajastatud kohtuotsuse alajaotuses III. Kohtuliku uurimise käigus uuriti järgmisi tõendeid: ristküsitluse vormis kuulati üle kannatanu XXX, tunnistajad XXXja XXXning süüdistatav Meelis Mikomägi. Tulenevalt kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest ei nõua KrMS § 312 p-d 1-3 ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-1-1-22-10, 26.05.2010.a.). Kohtuliku uurimise käigus esitas prokurör kirjalikud tõendid, millised avaldati ja lisati kriminaalasja materjalidele: - isiku läbivaatuse protokoll koos fototabeliga /I kd tl 6-11, kd KII tl 2-7/; - isiku läbivaatuse protokoll koos CD-plaadiga /I kd tl 19-30, kd KII tl 8-19/; - kannatanu XXXesitatud kviitungid /I kd tl 32A, kd KII tl 33/; - SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla teatis õnnetusjuhtumi või isikuvastase kuriteo tõttu kannatada saanud isiku saabumisest /I kd tl 35, kd KII tl 1/; - sündmuskoha vaatlusprotokoll /I kd tl 36-78, kd KI 92-133/; - asitõendi vaatlusprotokoll /I kd tl 79-84, kd KII tl 45-50/; - SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla väljavõte haigusloost /I kd tl 88-92, kd KII tl 21-25/; - isiku ekspertiisiakt /I kd tl 96-102, kd KII tl 26-32/; - asitõendi vaatlusprotokoll koos CD-plaadiga /I kd tl 129-137, kd KII tl 51-59, 60/; - isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokoll /I kd tl 138-139, kd KII tl 62-63/; - indikaatorvahendi kasutamise protokoll /I kd tl 142, kd KII tl 64/; - isiku läbivaatuse protokoll /I kd tl 148-160, kd KII tl 65-77/; - kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi akt /II kd tl 5-38, kd KII tl 78-111/. Muu iseloomustav materjal: - karistusregistri väljatrükk /II kd tl 39-51, kd KIII tl 5-17/; 3 - Maksu- ja Tolliameti andmed M. Mikomägi sissetulekute kohta /II kd tl 52-54, kd KIII tl 1820/. - vahistamismäärus /I kd tl t kd 1 lk 161-164, kd KIII 161-164/ - saatekiri DNA ja sõrmejälgede kaardi kohta /II kd tl 56, kd KII tl 21/ - kinnitused asitõendite kättesaamise kohta /I kd tl 165, 168, 169-170, kd KIII tl 22-25/. - riigi õigusabi kulusid tõendavad dokumendid /II kd tl 57-65, kd KIII tl 26-34/. Antud tõendite avaldamisele pooled vastu ei vaielnud. Kohtuistungil kuulati vahetult CD-plaadile salvestatud helisalvestistest kaht salvestist (hädaabikõnet), ülejäänud salvestiste vahetut kuulamist pooled ei taotlenud. Kohus järgnevalt nimetab kohtuistungil avaldatud ja uuritud tõendeid ja materjale, mis ei tulene süüdistusaktist või mille osas esines pooltel vastuväiteid, või mille puhul taotleti eeluurimisel antud ütluste avaldamist. Prokurör taotles avaldada KrMS § 291 lg 1 p 3, lg 3 alusel tunnistaja XXX poolt kohtueelses menetluses antud ütlused põhjusel, et kannatanu ei ole tervisliku seisundi tõttu võimeline kohtus ütlusi andma. Kaitsja ütluste avaldamisele vastu ei vaielnud. Prokurör avaldas tunnistaja ütlused täies ulatuses (1 kd t lk 120-124A; kd KII tl 38-43), samuti tema terviseseisundit iseloomustavad materjalid (kd KII tl 34-37). Prokurör taotles avaldada indikaatorvahendi kasutamise protokoll XXX kohta, kaitsja nimetatud tõendi avaldamisele vastu ei vaielnud. Prokurör avaldas nimetatud tõendi (I kd tl 113, kd KII tl 61). Prokurör taotles avaldada KrMS § 293 lg 1, § 289 lg 1 alusel ristküsitlusel ilmnenud vastuolude tõttu süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlustest alt 6. rida sõnaga „kuni“ ja lõppeb alt teisel real sõnaühendiga “suvalisse kohta’’ (I kd tl 145). Kaitsja ütluste avaldamisele vastu ei vaielnud. Kohus rahuldas prokuröri taotluse ja prokurör avaldas ülekuulamise protokollist (I kd tl 144-147, kd KIII tl 35-38) lause: „Kuna parim enesekaitse on rünnak ja et ennetada kaklust, siis minu käeulatuses oli esikus väikese kapi peal nuga - musta värvi käepidemega plastmassist, tera piikusega umbes 10 cm, s.o fileerimisnuga mille ma võtsin kapi pealt oma vasakusse kätte (olen vasakukäeline) ja lõin Aaret suvaliselt keha piirkonda, suvalisse kohta.“ Prokurör taotles avaldada KrMS § 293 lg 1, § 289 lg 1 alusel ristküsitlusel ilmnenud vastuolude tõttu süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlustest alt 3. rida, kaks lauset: esimene lause algab sõnaga „see“, ja see on kõik selle käe kohta, viimase lause viimane sõna „välja“ (I kd tl 146). Kaitsja ütluste avaldamisele vastu ei vaielnud. Kohus rahuldas prokuröri taotluse ja prokurör avaldas ülekuulamise protokollist (I kd tl 144-147, kd KIII tl 35-38) lause: ,,Aare minule kehavigastusi ei tekitanud ja füüsilist valu ma ei ole tundnud. See, et mul praegu vasak käsi paistes, see ei puutu asjasse. Selle ma lõin ise juba varasemal ajal vastu kapi ust ja seda seetõttu, elasin end välja.“ Kaitsja taotles avaldada maksekorralduse koopia, millest nähtub kahju hüvitamine (kd K I tl 90, 91). Prokurör nimetatud tõendi avaldamisele vastu ei vaielnud. Kohus rahuldas kaitsja taotluse ning avaldas antud tõendi. 4 Poolte seisukohad: Prokurör leidis, et Meelis Mikomäe süü
lg 1 – § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises on täielikult tõendamist leidnud. Prokurör taotles M. Mikomäe süüdi tunnistamist
lg 1 – § 25 lg 2 järgi ja tema karistamist vangistusega 7 aastat,
lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning karistusaja alguseks lugeda 21.07.2015.a. Prokuröri hinnangul süüdistataval kahetsust ei esine, kuna isik püüab end igati õigustada. Kergendavaks asjaoluks on kahju vabatahtlik hüvitamine. Raskendava asjaoluna palus prokurör arvestada armukadedust, seda kui muud madalat motiivi
Samuti palus prokurör jätta menetluskulud M. Mikomäe kanda. Asitõendite osas taotles ta lisaks juba tagastatud esemete isikutele jätmisele, hävitada kannatanu särk ja jope ning CD-plaadid jätta kriminaalasja materjalide juurde. Tsiviilhagi on käesolevaks hetkeks hüvitatud, seega selles osas prokuröri hinnangul vaidlus puudub. Kaitsja leidis, et süüdistataval puudus tahtlus kedagi tappa ning märkis, et M. Mikomägi on pikemaajaliselt elanud seaduskuulekalt. Süütegude toimepanemine on tingitud temal esinevast alkoholiprobleemist, mistõttu leidis kaitsja, et süüdistatav vajaks alkoholisõltuvuse ravi. Kaitsja ei viidanud süüdistatava tegevuses õigusvastasust välistavate asjaolude esinemisele. Kuivõrd süüdistatava tegu jäi katsestaadiumisse, taotles kaitsja kohalda
sätteid ning karistada Meelis Mikomäge sanktsiooni minimaalmääras vastavalt
Kaitsja hinnangul on süüdistatav on oma tegu kahetsenud ja kahju vabatahtlikult hüvitanud. Süüdistatav kohtuistungil end talle inkrimineeritava süüteo toimepanemises süüdi ei tunnistanud. Samas, kohtuistungil avaldas ta toimepandu osas kahetsust. III KOHTU JÄRELDUSED Kohus, viinud läbi kohtuliku uurimise, ristküsitlused, uurinud kirjalikke tõendeid ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, leiab järgmist: Kohus ei saa pidada usaldusväärseks ja tõendina arvestada süüdistatava ütlusi toimunu kohta. Süüdistatav end kohtuistungil prokuröri poolt muudetud süüdistuses
lg 1 – § 25 lg 2 järgi (KIII tl 39) süüdi ei tunnistanud ja väitis, et ta ei omanud soovi kannatanut tappa. Kaitsjale ristküsitlusel vastates väitis ta esmalt, et ta ei mäleta täpselt, kas ta kannatanut üldse lõi (KIII tl 45), hiljem muutus ta seisukoht selliseks, et ta arvatavasti lõi, aga tegi seda enesekaitseks (KIII tl 45). Prokurörile vastates väitis süüdistatav algselt, et kannatanu poolt tema ründamine oli hoopis tema enda peas ja nägemuses (KIII tl 45). Hiljem väitis süüdistatav seda, et köögis ta „sattus peale“ kannatanule ja süüdistatava tuttavale XXX ja ta lõi ühe korra noaga kannatanut rindkeresse (KIII tl 46). Kohtule vastates kinnitas süüdistatav, et „sattus köögis peale“ kannatanule ja XXX ja talle tundus, et seal toimus nende vahel midagi ebasündsat – amelemine, suudlemine; ja talle tundus ka, et kannatanu tahtis teda rünnata (KIII tl 42).Samas väitis süüdistatav, et ta vihastas kööki minnes, ei kontrollinud oma emotsioone ja kuna kannatanu liigutas õlga, tunduski süüdistatavale, et teda tahetakse rünnata ja lõi noaga. Seda, et tal nuga käes on, ta ise aga üldse ei mõistnud (KIII tl 49, KI tl 79). Süüdistatava ütlused olid seega vasturääkivad, erinevaid versioone sisaldavad ja suunatud oma tegevuse õigustamisele. Lisaks kohtus antud süüdistatava enda ütlustes sisalduvatele vastuoludele, olid need vastuolus ka tema enda poolt kohtueelsel uurimisel väidetuga. Kohtus väitis süüdistatav M. Mikomägi, et 5 ta võttis noa kööki minnes kaasa põhjusel, et see lihtsalt toast kööki ära viia, kuna nugade koht on köögis (KI tl 73). Prokuröri taotlusel avaldatud kohtueelsel uurimisel antud ütlustes aga kinnitas ta, et ta võttis noa vahetult enne lööki ja noaga löömiseks (KI tl 73, KIII tl 36). Ka väitis M. Mikomägi kohtus, et tema käel kinnipidamisel (isiku läbivaatuse protokoll, kd KII tl 65-66) tuvastatud hematoomid on politsei poolt tekitatud (K I tl 77). Prokuröri taotlusel avaldatud kohtueelsel uurimisel antud ütlustest nähtuvalt väitis süüdistatav varem, et kannatanu temale mingeid vigastusi ei tekitanud ja hematoomi sai ta ise, lüües varasemalt käe vastu kapi ust (KI tl 78, KIII tl 37). Ka on süüdistatava ütlused vastuolus teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega: kannatanu ja tunnistaja XXX ütlustega selle kohta, et kannatanu süüdistatavat ei rünnanud (KIII tl 50), samuti kohtus vahetult üle kuulatud helisalvestisega kõnest hädaabisse, millisel on kosta süüdistatava ja XXX omavahelist vestlust vahetult löömise järgselt, kus süüdistatav kinnitab, et tegutses armukadeduse motiivil, kinnitas noaga löömist (KII tl 54), süüdistatav antud vestluses ütleb: „tahtsin, tegin, sest olen armukade“ (KII tl 55), kinnitab seda, et tal on ükskõik, mis kannatanust sai (K II tl 54, 56). Samuti on süüdistatava kohtus esitatud selgitus selle kohta, et ta võttis toast noa eesmärgil, et toas pole nugade koht ja soovis seda vaid kööki ära viia, vastuolus sündmuskoha vaatlusprotokolliga, millest nähtuvalt oli toas laual ja aknalaual teisigi nugasid, mida süüdistatav ei kibelenud kööki ära viima, küll aga oli ta võtnud neist suurima ja väiksemad tuppa jätnud (KI tl 92, 114). Ka on süüdistatava ütlused selle kohta, et ta sündmust üldse ei mäleta, et ta ei saanud aru, mida tegi, vastuolus eelpool nimetud hädaabikõne helisalvestisega (fikseeritud ka asitõendi vaatlusprotokollis, KII tl 51-59), millest nähtub, et ta mäletas teo toimepanemise järgselt nii tegu ise kui ka selle motiivi, samuti on süüdistatava väide selle kohta, et ta toimunut ei mõistnud, tal esines nägemus on vastuolus kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisiaktis nr 20/37 toodud järeldustega (KII tl 105-106). Eelnimetatud põhjustel ei pea kohus süüdistatava ütlusi toimunu kohta usaldusväärseteks ja neid tõendina ei arvesta. Kohtul puudub põhjus kahelda kannatanu ütlustes. Tõsi on see, et kannatanu mäletab sündmust halvasti ja selgitab ka, et seda just tarbitud alkoholi ja noaga löömise tõttu tekkinud tervisliku seisundi tõttu, kuna ta kaotas teadvuse ja talle koheselt teostati operatsioon. Antud väide on eluliselt usutav ja ta teiste tõenditega tõendamist leidnud. Tunnistaja XXX, naaber, kellelt kannatanu toimunud elumajas abi palus, kinnitas kohtus, et isikul oli tunda alkoholilõhna ja ta tundus olevat šokis ning ta kaotas koridoris teadvuse (KI tl 59, 60), ka nähtub kannatanu üliraske seisund haiglasse saabumisel (KII tl 21-24) ja temal esinenud joove (KII tl 21) ja operatsiooni teostamine meditsiinilistest dokumentidest (KII tl 24). Ka on kannannatu ütlused toimunu osas, ulatuses, mida ta mäletab, kooskõlas tunnistaja XXX ütlustega. Kannatanu kinnitas, et neil tekkis korteris küll süüdistatavaga kerge sõnavahetus põhjusel, et süüdistatav ei käinud tööl ja elas tunnistaja XXX kulul, kuid mingit tõsist vaidlust ega ka kehalist konflikti ei tekkinud. Sõbralikult tarbiti koos alkoholi edasi ja tema ei ole süüdistatavat rünnanud. Ta ei mäleta küll enda löömist, kuid mäletab, et rinnust hakkas verd tulema. Tunnistaja XXX, kelle ütlustes puudub samuti alus kahelda, kuna need on kooskõlas nii kannatanu ütlustega, tunnistaja XXX ütlustega kui ka sündmuskoha vaatlusprotokolliga, kannatanu kehavigastusi käsitleva ekspertiisiaktiga, hädaabisse tehtud kõne helisalvestisega 6 (asitõendi vaatlusprotokoll, salvestis CD-l), on andud üksikasjalikud ütlused toimunust. Tunnistaja on usaldusväärne ka põhjusel, et temal joovet ei tuvastatud, järelikult oli ta adekvaatne sündmuste tajumisel (indikaatorvahendi kasutamise protokoll, kd KII tl 61). Tunnistaja XXX ütlustest nähtuvalt ajal, kui tema ja kannatanu rahulikult köögis istusid ja vestlesid, tuli ootamatult kööki süüdistatav, kes hoidis käes nuga. Tunnistaja istus algselt seljaga ukse poole ja ta ei näinud täpselt esimest lööki, aga talle tundus, et mingi löök tehti ka kannatanule selja ülemise osa, kaela piirkonda, ta osutas istungil kaelale (KI tl 43, 45), aga teist lööki ehk lööki rindkeresse, kopsu-, südamepiirkonda, nägi ta täpselt. Ta kinnitas, et süüdistatav on vasakukäeline, selles käes oli tal nuga ja ta lõi kannatanut rindkeresse, seejärel ise läks teise tuppa ja keelas tunnistajal kiirabisse teatada (KI tl 48). Antud ütlused riimuvad kannatanul tuvastatud vigastuste lokalisatsiooniga, mis nähtub nii isiku läbivaatuse protokollist ja fototabelites (KII tl 6-19), samuti SA PERH dokumentidest (KII tl 21-25), samuti isiku ekspertiisiaktist (K II tl 26-32), milles esitatud arvamuse kohaselt esines kannatanul rinnaõõnde ulatuv torke- ja lõikehaav rinnaesipinnal südame vigastusega, 2 pindmist torkehaava kaelal ja need on iseloomulikud teravale vägivallale ja võivad olla tekitatud noaga (arvamuse punktid 1– 3). Kaelavigastused olid pindmised, rindkeres esinev vigastus oli eluohtlik. Asjaolu, et kannatanul tuvastati ka seljal ja õlavarrel verevalumid, on seletatav tunnistaja XXX ütlustega selle kohta, et kannatanu kaotas hiljem koridoris teadvuse ja veeres trepist alla. Tunnistaja XXX ütlustes puudub samuti alus kahelda, kuna tema ei tundnud kannatanut varem , oli vaid antud majas elav isik, ka puudus tal igasugune suhe ja vihavaen süüdistatavaga. Tema ütlused olid kooskõlas kannatanul tuvastatud vigastustega (eelnevalt loetletud meditsiinilised dokumendid). Kohus leiab, et süüdistatava tegevusele on antud õige juriidiline hinnang ning tema süü on tõendamist leidnud eelpool refereeritud kannatanu ja tunnistajate ütlustega, samuti eelpool refereeritud kirjalike tõenditega, vahetult kohtus kuulatud salvestistega CD-plaadil. Kohtus leidis tõendamist, et süüdistatav lõi noaga armukadeduse motiivil kannatanule vähemalt ühel korral kaela piirkonda, tekitades pindmisi haavu kaelal ja ühel korral vasakule rindkere piirkonda, põhjustades sellega eluohtliku kehavigastuse. Kuna süüdistatav lõi noaga teist isikut madalal, armukadeduse motiivil, teisele isikule ootamatult ja kohtus leidis tõendamist, et ta enne kööki minekut toas asuvatest nugadest valis suurima (tera pikkusega 15 cm) ning tegi mitu lööki, ühe nendest elutähtsate organite – kopsu ja südame – piirkonda, siis ta möönis, et isik võib selle tagajärjel surra. Seega tegutses isik kaudse tahtlusega. Kavatsetus ega otsene tahtlus tõendamist ei leidnud. Kohtus kuulatud hädaabi kõne taustal kostuvast kõnesalvestisest tulenevalt oli süüdistataval ükskõik, mis kannatanust saab, ta ise abi ei kustunud, ka ei tahtnud ta, et seda teeb tunnistaja XXX. Tema tegu on õigesti kvalifitseeritud tapmiskatsena põhjusel, et tagajärg jäi saabumata süüdistatava tahtest olenemata põhjusel – naaber kustus kiirabi ja isikule osutati vältimatult kiiret meditsiinilist abi, sh teostati operatsioon, haiglasse jõudis ta aga eluohtlikus seisundis olevana. Asjaolu, et noaga elutähtsate organite piirkonda, s.o südame- ja kopsupiirkonda lüües, sealjuures noaga, millise terapikkus on 15 cm, nagu nähtub vaatlusprotokollist (sündmuskoha vaatlusprotokoll KI tl 92-133 asuv foto tl 124, kirjeldus tl 92), on üldteadaolev ja tavainimesele mõistetav asjaolu, et selle järel võib saabuda isiku surm. Kui oleks esinenud lootus, et see tagajärg ei saabu, oleks see pidanud baseeruma mingil kindlal adekvaatsel põhjusel (RKKKo 3-1-1-128-06), sellist aga antud juhul ei esinenud. 7 Kuna tegemist oli isikule eluohtliku vigastuse tekitamisega, on hetkel võimalik arvestades vigastuse tekitamise eset (nuga teraga 15 cm), löögi lokalisatsioonipiirkonda, juba välise teopildi alusel teha järeldusi tapmisteo tahtluse kohta (RKKKo 3-1-128-06). Kohus ei tuvastanud õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Kohus eelnevalt käsitles juba asjaolu, et kohtul puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanu oleks mingilgi moel süüdistatavat rünnanud, andmeid hädakaitsest ei esine. Ka ei leidnud tõendamist, et süüdistataval oleks esinenud füsioloogilisele afektile iseloomulikke tunnuseid, ta vastupidi käitus läbimõeldult –võttis toast suurima nugadest, lõi rindkere piirkonda, hiljem keeldus kiirabisse teatamast jne), sama järeldus on kooskõlas ja nähtub tema suhtes teostatud kompleksest kohtupsühhiaatrilise-pühholoogilise kompleksekspertiisi aktist. Asjaolu, et enne toimus kerge sõnavahetus kannatanu ja süüdistatava vahel tema mittetöötamise tõttu, kuid seejärel jätkati koos alkoholi tarbimist, samuti asjaolu, et kannatanu ja tunnistaja XXX ei andnud põhjust süüdistatavale köögis armukadeduseks, nähtub nii tunnistaja XXXi, kui ka kannatanu ütlustest. Ka süüdistatav ise ei märkinud, et teda oleks solvatud. Tulenevalt eksperdiarvamusest (KII tl 105, 106) oli isik tavalises alkohoolse intoksikatsiooni seisundis, millele ongi iseloomulik käitumise impulsiivsus ja kõrgenenud agressiivsus. Ka süüdistatava kaitsja ei viidanud oma kõnes isiku tegevuses õigusvastasust välistavate asjaolude esinemisele. IV KARISTUS Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada, kohus lähtub karistuse mõistmisel
lg-st 1, mille põhiselt on karistamise aluseks isiku süü, arvestatakse kergendavaid, raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast hoiduma edasiste süütegude toimepanemist, samuti arvestatakse õiguskorra kaitsmise huve. Karistamise esmaseks aluseks on isiku süü.
4. peatüki mõttest ja KrMS § 306 lg 1 p-dest 5-8 ja 10 lähtudes, tuleb kohtul karistuse küsimuse otsustamisel arvestada oluliselt suurema hulga faktoritega, kui seda on kuriteo faktiliste asjaolude tõendamise tulem. Kohus viitab, et Riigikohus on väljendanud seisukohta, et kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on järeldanud ka, et kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Samas on kohus kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt RKKKo 3-1-1-91-07 p 6.5, 6.6). Prokuröri ja kaitsja seisukohti, prokuröri taotletud karistusmäärasid on kohtuotsuses varasemalt käsitletud, alajaotuses Poolte seisukohad. Kohus selgitab edaspidiselt antud kohtuotsuse alajaotuses, millised on kohtu põhjendused karistuse mõistmisel. Oluline on esmalt arvestada igas kuriteos süüdistatava puhul tema süüd, selle ulatust, toimepanemise asjaolusid ja isikut iseloomustavaid andmeid, kergendavaid ja raskendavaid 8 asjaolusid, võimalust antud konkreetset isikut mõjutada edaspidiselt hoiduma kuritegudest ning antud juhul kahtlematult ka õiguskorra huve. Kohus selgitab, et seadusandja on kuriteo (
lg 1), eest, millise toimepanemise katses süüdistatavat süüdistatakse, märkinud ainsa karistusliigina vangistuse, seejuures on karistuse määraks 6-15 aastat vangistust. Seega on seadusandja selgitanud, milline on riigi suhtumine antud kuritegudesse. Antud,
lg 1 – § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava esimese astme kuriteo katse, pani süüdistatav toime kaudse tahtlusega. Prokurör taotles süüdistatavale karistuseks 7 aastat vangistust. Kaitsja taotles kohaldada karistust alla alammäära. Kohus peab põhistatuks 6 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistuse kohaldamist. Õigusteooria ja senise kohtupraktika kohaselt orienteeruvad kohtud keskmistele karistustele ja kõrvalekaldumised keskmistest karistusmääradest on põhjendatud üksnes siis, kui isiku süü ei ole kooskõlas vastava sanktsiooni raamest tuleneva keskmise karistusega või karistust vähendavate või raskendavate asjaoludega (RKKKo 3-1-1-77-11). Kohus tuvastas asjaolud, millistest tulenevalt peab kohus võimalikuks antud konkreetsel juhul mõista karistuse miinimummäära lähedaselt ja kohus seda ka järgnevalt põhistab. Karistuse kohaldamine alla alammäära nõuab ja eeldab aga erandlikke asjaolusid. Selliseid kohus ei tuvastanud. Vastupidi – kohus tuvastas, et isik madalal ajendil, armukadedusest, lõi 15 cm pikkuse teraga noaga kannatanut mitmel korral, sh südamepiirkonda ja seejärel suhtus absoluutselt ükskõikselt kannatanu edasisse saatusesse, ta ei helistanud isegi kiirabisse. Antud olukorras ei ole mingeid erandlikke asjaolusid, mis tingiksid karistuse kohaldamist alla alammäära. Antud konkreetsel juhul ei saa alahinnata ka karistuse üldpreventiivset eesmärki – ühiskonnale ei või anda signaali, et taoline, apaatne suhtumine teise isiku elusse ja tervisesse ongi õigustatud ja lubatud. Kohus peab võimalikuks käesoleval juhul mõista karistuse alla sanktsiooni keskmise määra, sanktsiooni miinimaalmäära lähedast karistust kohaldades ning kohus põhistab järgnevalt oma sellekohast seisukohta. Süüdistatava puhul saab kergendava asjaoluna arvestada tema puhtsüdamlikku kahetsust, mida isik siiski oma viimases sõnas avaldas. Ta küll ei tunnistanud end kuriteos süüdi, kuid viimases sõnas siiski märkis, et tal on kahju, et nii läks. Ka hüvitas ta istungieelselt kannatanule tsiviilhagi, milline on samuti karistust kergendav asjaolu. Antud kuritegu jäi katsestaadiumisse ning kannatanu kinnitas kohtus, et ta tervis on taastunud. Ka leidis kohtus tõendamist, et konflikti algajendiks oli mõneti kannatanu enda käitumine – tunnistaja Vaheri sõnul ta „nokkis“ selle kallal, et süüdistatav ei töötanud. Kannatanu seda ka ei eitanud. Süüdistatava sõnul aga ta töötada ei saanudki, kuna omas invaliidsust. Kannatanu lihtsalt ei olnud sellest teadlik. Kannatanu näol oli tegemist flegmaatilise ja rahumeelse isikuga, selles veendus kohus kohtuistungil ja tema poolt süüdistatav hurjutamise tingis kannatanu sõnul asjaolu, et tal oli kahju tunnistaja XXXist, kes pidi süüdistatavat rahaliselt ülal pidama. Küll aga leidis kohtus tõendamist, et antud sõnaline konflikt hilisema noakasutuse põhjuseks ei olnud. Varem on süüdistatav samuti kohtulikult
itatud, karistatus on kustunud. Naaber, tunnistaja XXX, on süüdistatavat iseloomustanud negatiivselt (KII tl 43). Kõike eelnevat arvesse võttes peab kohus antud kuriteo eest põhistatuks 6 aasta 6 kuu pikkuse vangistuse kohaldamist. Kohus leiab, et antud karistusmäär on piisav mõjutamaks XXX ja 9 antud karistus on piisav saavutamaks kõiki karistuse eesmärke, nii üld- kui ka eripreventiivseid. Tulenevalt Riigikohtu seisukohast, alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla saaks tulla tema karistusest tingimuslik vabastamine (RKKKo 3-1-1-99-06 p 16). Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikast korduvalt (RKKKo 3-1-1-40-04, 3-1-1-138-04) toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohus leiab, et Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele ning karistuse kandmisest tingimisi vabastamise kaalumise aluseks saavad olla üksnes erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud või süüdlase isikust lähtuvad asjaolud. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RKKKo 3-1-1-40-04). Antud juhul puudub igasugune põhistus süüdistatava karistuse kandmiselt vabastamiseks, kuna selline otsustus ei vastaks eelpool nimetatud karistuse mõistmise põhimõtetele. Lisaks peab kohus vajalikuks märkida, et kohtupraktikast ning karistuse kandmisest tingimisi vabastamise aluseks olevate normide (
ja § 74) mõttest tulenevalt, peab tingimisi vabastatava katseaeg olema temale mõistetud vangistuse tähtajast pikem. Sellist seisukohta on väljendanud korduvalt ka Riigikohus (3-1-1-99-06 p 20; 3-1-1-59-07, p 13). Nimetatud seisukohast tulenevalt, kuivõrd
alusel saab katseaja pikkus olla kuni 5 aastat (
lg 3), ei ole käesolevas kriminaalasjas 6 aasta ja 6 kuu pikkust vangistust mõistes tingimusliku karistuse kohaldamine kohtupraktikat arvestades samuti võimalik. Kohus peab vajalikuks peatuda ka tõkendi küsimusel. Kohus juba eelnevalt märkis, et Eesti karistussüsteem on ehitatud põhimõttele, et juhul kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele. Tõkendi üle otsustamisel tuleb silmas pidada loomulikult kõiki KrMS §-s 127 sätestatud aspekte: kriminaalmenetlusest või kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidumise, kuritegude toimepanemise jätkamise või tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust, karistuse raskust, kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu isikut, tema tervist, perekonnaseisu ja muid tõkendi kohaldamise seisukohalt Kohus peab vajalikuks rõhutada ka asjaolu, et süüdistatav ei ole kohtule esitanud tõendeid selle kohta, et tema tervislik seisund välistaks tema vangistuse. Kohus peab põhistatuks tõkendit mitte muuta, arvestades kuriteo raskust. V TSIVIILHAGI Kannatanu XXXesitas süüdistatava M. Mikomägi’ vastu tsiviilhagi summas 198,69 eurot seoses tekkinud varalise kahjuga. Kohtuistungil selgus, et käesolevaks ajaks on süüdistatav hüvitanud hagi täies ulatuses (tegelikkuses hüvitati enamgi – 200 eurot, kd KI tl 90) ning seega on antud, kahju õigusvastase tekitamisega seonduva, hagi esitamise alused ära langenud. 10 Kohtuistungil kinnitasid nii süüdistatav M. Mikomägi, kui kannatanu XXX, et hagi on käesolevaks ajaks täielikult tasutud. Seega tuleb kannatanu poolt kohtuistungil avaldatut mõista tsiviilhagist loobumisena. Tulenevalt TsMS § 428 lg 1 p-st 3 koosmõjus KrMS § 310 lg-ga 1 tuleb sel põhjusel jätta kannatanu hagi läbi vaatamata. VI MENETLUSKULUD Vastavalt
MS § 175, § 179, § 180 lg 1 alusel kuuluvad Meelis Mikomäelt väljamõistmisele riigituludesse sundraha ja menetluskulud. KrMS § 179 lg 1 p 1 kohaselt on I astme kuriteos süüdimõistmisega kaasneva sundraha suurus 2,5-kordne palga alammäär, s.o 1075 eurot. Süüdistatava määratud kaitsja Urmas Simoni poolt esitanud taotlused riigi õigusabi kulude hüvitamiseks kohtueelses ja kohtulikus menetluses osalemise eest summas 504 eurot. Kohus leiab, et õigusabikulude hüvitamine kaitsja poolt taotletud mahus on põhjendatud ning määratud kaitsjale makstud tasu tuleb välja mõista M. Mikomäelt. Ekspertiisiaktidega seonduvate kulude osas peab kohus vajalikuks märkida, et kõigi ekspertiiside läbiviimine oli tingitud M. Mikomäe süülisest tegevusest. M. Mikomäelt tuleb välja mõista ekspertiisikuludena isiku ekspertiisi kulud summas 84 eurot ja kohtupsühhiaatrilise ja –psühholoogilise kompleksekspertiisi eest 1267,80 eurot. Kohtu hinnangul ei esine süüdistatava puhul erandlikke asjaolusid, mille puhul oleks põhjendatud menetluskulude osaline riigi kanda jätmine. M. Mikomägi on töövõimeline isik, kes saab ka vangistuses asuda sissetulekut teenima ning hüvitama väljamõistetavaid menetluskulusid. Tulenevalt asjaolust, et süüdistatav viibib vangistuses ja tema sissetulek ning võimalused sissetuleku teenimiseks on piiratud, peab kohus võimalikuks ajatada väljamõistetavate menetluskulude hüvitamise. Kohus määrab menetluskulude hüvitamise tähtajaks 12 kuud kohtuotsuse jõustumisest. VII ASITÕENDID Kriminaalasjas on asitõenditeks: 2 CD-plaati salvestistega, tsiviilhagi lisadeks olevad kviitungid (asuvad kriminaaltoimikus), mobiiltelefon Samsung (tagastatud XXXle), mobiiltelefon Samsung (saadetud Tallinna Vanglasse Meelis Mikomäe asjade juurde lisamiseks); sülearvuti Asus, mobiiltelefon Samsung, mälupulk Mint, kaks raamatut, arvutihiir, arvutilaadija, ID-kaardi lugeja, must käekott, märkmik, rahakott, ID-kaart, pangakaart, kliendikaart, roheline kaart, sularaha 47,05 eurot (tagastatud XXX); 2 kööginuga, DNAproovid – hävitada kohtuotsuse jõustumisel; kannatanu jope ja pluus. Kohus leiab, et XXXle tagastatud mobiiltelefon ja XXXile tagastatud esemed tuleb jätta nende omanikele, s.o vastavalt XXXle ja XXX. Meelis Mikomäe mobiiltelefon, mis on saadetud vanglasse tema asjade juurde lisamiseks tuleb jätta omanikule ehk Meelis Mikomäele. Kuivõrd M. Mikomägi viibib kinnipidamisasutuses, jääb see kinnipidamisasutuses hoiule. Kannatanu XXXveremäärdumisega jope ja pluus (milliseid ta tagasi saada ei soovinud), samuti DNAproovid ja 2 nuga (milliseid tagasi saada ei soovitud) on väärtusetud esemed, mis kuuluvad KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitamisele. Kriminaaltoimikus asuvad CD-plaadid salvestistega ja kviitungid on dokumentaalsed asitõendid KrMS § 126 lg 3 p 1 mõttes ning need tuleb jätta kriminaalasja juurde. Kohus juhindub KrMS § 126, § 127, § 130; § 175, § 179, § 180 lg 1,3; § 306, § 310 lg 1, § 311313, § 315, § 318-319. 11 Merle Parts Kohtunik Andro Kivistik Rahvakohtunik Arvo Rodi Rahvakohtunik 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.