1-15-10810 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 9. mai 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-15-10810 Kohtukoosseis Meelika Aava, Julia Katškovskaj

§ 118lg 1 p-de 1 ja 7 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 23.

märtsi 2016. a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Prokurör Kaitsja Kaitsja advokaat Kadi Mägi Kelly Kruusimägi Oleg Grigorjev isikukood 38307100210 elukoht XXX, ei tööta, varem 2 korda kriminaalkorras karistatud, viimati 25.07.2014 Harju Maakohtu poolt

§ 121

järgi 1 aasta 10 kuu vangistusega, mis asendati

§ 69

lg 1 alusel 1278 tunni üldkasuliku tööga tähtajaga 2 aastat Advokaat Kadi Mägi Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus Süüdistatav RESOLUTSIOON Harju Maakohtu

1. märtsi
2. a kohtuotsus Oleg Grigorjevi suhtes jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Välja mõista Oleg Grigorjevilt Eesti Vabariigi kasuks 48 (nelikümmend kaheksa) eurot määratud kaitsjale advokaat Kadi Mägile apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks. Summa tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas Swedbank AS-is (a/a EE502200221014193355), AS-is SEB Pank (a/a EE351010052031000004), Danske Bank AS Eesti filiaalis (a/a EE873300333499990003) või Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalis (a/a EE401700017002872300). Summa tasumiseks vajalik viitenumber edastatakse eraldi makseinfos. Selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Harju Maakohtu
4. märtsi
5. a kohtuotsusega lühimenetluses mõisteti Oleg Grigorjev süüdi

§ 118lg 1 p 1,7 järgi ja karistati vangistusega 9 aastaks. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja mõistis ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 6 aastat vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendas kohus mõistetud karistust Harju Maakohtu 25.

juuli

1. a otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 9 kuu 26 päeva võrra ning mõistis liitkaristuseks 6 aastat 9 kuud 26 päeva vangistust alates
2. märtsist
3. Karistusest loeti

§ 68lg 1 alusel kantuks eelvangistuses viibitud 1 kuu 13 päeva vangistust.

2. O. Grigorjev tunnistati süüdi selles, et tema ründas valu ja tervisekahjustuste tekitamise eesmärgil JT ning peksis teda ajavahemikul 30.05.2015.a kuni 31.05.2015.a kell 00:35 XXX asuva korteri esikus, lüües samas korteris elavat JT vähemalt üks kord lahtise käega näo piirkonda. Seejärel tõukas O. Grigorjev JT kahe käega keha piirkonda, mille tagajärjel kukkus JT kukla vasaku poolega vastu peeglikappi. O. Grigorjev jätkas maas lamava JT peksmist käte ja jalgadega pea ning kehatüve piirkonda, lüües JT vähemalt kaks korda jalaga kehatüve piirkonda ning vähemalt kolm korda rusikaga näo piirkonda. Sellise tahtliku tegevusega põhjustas O. Grigorjev JT-le pea kinnise tömp trauma peaajupõrurtuse ja ajukelmetealuse verevalumitega, mis tüsistus peaajuturse ja mõlemapoolse ägeda koldelise kopsupõletikuga, mis on eluohtlik tervisekahjustus. Samuti põhjustas O. Grigorjev kannatanule mitteeluohtlikud tervisekahjustused: vasakpoolsete II, III, IV ja V roiete murrud, nahaaluse verevalumi vasakul õlavarrel, nahaaluse verevalumi vasakul reiel, samuti nahaaluse verevalumi paremal kõrvalestal, põrutushaava kuklal vasakul pool, põrutushaava otsmikul paremal pool, põrutushaava vasakul kulmul ja põrutushaava paremal põsel. Lisaks põhjustas O. Grigorjev sama eelkirjeldatud tegevusega ettevaatamatusest JT surma, mis saabus 17.06.2015.a kell 02:50 peksmisega tekitatud pea kinnise tömptrauma tagajärjel haiglas. Oma tahtliku tegevusega pani O. Grigorjev toime teisele inimesele raske tervisekahjustuse tekitamise, millega põhjustas ohu elule, ning sama tegevusega põhjustas ettevaatamatusest isiku surma, s.o pani toime

§ 118lg 1 p-de 1 ja 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav O. Grigorjev ja kaitsja advokaat K. Mägi. 3.1 Kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist O. Grigorjevi süüditunnistamises

§ 118lg 1 p 1,7 järgi ja uue otsusega O.

Grigorjev süüditunnistamist ja karistamist

§ 117järgi.

Alternatiivselt taotleb kaitsja O. Grigorjevile

§ 118lg 1 p 1,7 järgi mõistetud karistuse kergendamist. 2

§ 118

eeldab, et süüdlase tahtlus on suunatud eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisele. Selle tagajärjel kannatanu surma põhjustamise puhul võib ettevaatamatus seisneda üksnes kergemeelsuses, kuna raske tervisekahjustuse tekitamine kaudse tahtlusega

§ 118

p 1 mõttes eeldab vältimatult, et toimepanija peab võimalikuks tagajärje eluohtlikkust. Ent olukorras, kus toimepanijal puudub eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamise suhtes kaudne tahtlus ehk ta ei pidanud sellist tervisekahjustust võimalikuks ega möönnud seda, tuleb tema tegevust vaadelda ainuüksi surma põhjustamisena ettevaatamatusest

§ 117tähenduses.

O. Grigorjev ei soovinud kindlasti tekitada kannatanule rasket tervisekahjustust. Arvestades tema haridustaset ja elukogemust ei ole eluliselt usutav, et O. Grigorjevil oli kaudne tahtlus tekitada kannatanule raskeid kehavigastusi. Kannatanu pension oli elatusallikaks ning seega oli tema kehalise väärkohtlemise eesmärgiks ainult tagada, et ta jätkuvalt kuuletuks süüdistatavale ja tema emale. Olukorras, kus toimepanijal puudub eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamise suhtes minimaalselt kaudne tahtlus ehk ta ei pidanud sellist tervisekahjustust võimalikuks ega möönnud seda, tuleb tema tegevust vaadelda ainuüksi surma põhjustamisena ettevaatamatusest

§ 117tähenduses (vt RKKKo 3-1-1-57-10, p 7.3).

Märgitud paragrahvi järgi tuleb senise kohtupraktika kohaselt süüdlase tegevus kvalifitseerida ka juhul, kui tõendamist pole leidnud tema tahtlus tekitada juba löögiga kannatanule eluohtlik tervisekahjustus (vt RKKKo 3-1-1-80-02, p 6.3). Juhul kui kohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et tegemist on

§ 117

järgi kvalifitseeritava kuriteoga, siis palub kaitsja kohaldada isiku suhtes kergemat karistust. RKKKo on oma otsuses nr 3-1-1-113-12 sedastanud, et

§ 56lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel.

Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo 3-1-1-40-04, p 7). Tulenevalt

§ 56

lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut. 3.2 Süüdistatav O. Grigorjev taotleb kohtuotsuse tühistamist kuriteo kvalifikatsiooni osas ning enda süüditunnistamist

§ 117järgi.

Seoses sellega kergendada talle mõistetud karistust. O. Grigorjev tunnistab end JTu surma põhjustamises süüdi, kuid tegi seda ettevaatamatusest. Kahetseb toimepandut.

1. Prokurör ei kasutanud KrMS § 322 lg-s 3 sätestatud õigust süüdistatava ja kaitsja apellatsioonide kohta kirjalikke seisukohti ja vastuväiteid esitada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
2. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja süüdistatava ning kaitsja apellatsioonidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. Süüdistatava ja kaitsja apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata. 5.2 Esmalt märgib kohtukolleegium, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus maakohtul. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
3. detsembri
4. a otsuses nr 3-1-1-107-12 korranud oma varem avaldatud seisukohta, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest 3

§ 118lg 1 p-des 1 ja 7.

Samuti tuvastas kohus, et puuduvad teo õigusvastasust välistavad asjaolud ja süüdistatav on selle kuriteo toimepanemises süüdi. Eeltoodu tõttu on O. Grigorjevi süüditunnistamiseni viinud mõttekäigu kujunemine kohtukolleegiumi hinnangul kohtuotsuse pinnalt jälgitav ja nõuetekohaselt põhjendatud. Kohtukolleegium leiab, et nii süüdistatava kui kaitsja apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning oma siseveendumuse kujunemise kajastamisel piisavalt põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Lisaks eelnevale viitab kohtukolleegium siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-113-13, 29. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11 ja 19. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-92-11). 5.2 Arutatavas kohtuasjas puudub vaidlus selles, et O. Grigorjev on JT-le eluohtlikud tervisekahjustused tekitanud ning kannatanu on selle tagajärjel surnud. Nende asjaolude vastu ei vaidle ka süüdistatav ise. Küll aga leiavad süüdistatav ja kaitsja oma apellatsioonides, et O. Grigorjev tuleb süüdi mõista

§ 117

järgi surma põhjustamises ettevaatamatusest, sest tal puudus kaudne tahtlus kannatanule eluohtlikke tervisekahjustusi tekitada. Kaitsja hinnangul põhjustas O. Grigorjev kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse ettevaatamatusest. Seega on arutatava kohtuasja sõlmküsimuseks asjaolu, kas O. Grigorjev tekitas kannatanu JT-le eluohtliku tervisekahjustuse kaudse tahtluse või ettevaatamatusega. Varasema kohtupraktika kohaselt kvalifitseeriti kuritegu

§ 117

ja § 118 lg 1 p 1 järgi juhul, kui löömise või muu tahtliku vägivallateoga põhjustati ettevaatamatusest kannatu surm. Karistusõiguse revisjoniga jõustus 1. jaanuaril 2015 karistusseadustiku muudatus, millega lisati

§ 118esimesse lõikese seitsmes punkt.

Selles nähakse ette karistus isikule, kes tekitab teisele tervisekahjustuse, mis põhjustab surma. Kuivõrd surma tahtlik põhjustamine kujutab endast tapmist või mõrva (

§-d 113 ja 114), ei saa

§ 118

lg 1 p 7 kohaldada juhul, kui tervisekahjustuse tekitaja tegutseb tahtlikult ka surma osas. Sellisel juhul neeldub

§ 118lg 1 p 7 §-s 113 või §-s 114.

Seega tuleb

§ 118

lg 1 p 7 kohaldamine kõne alla vaid juhul, kui tervisekahjustuse tekitaja tegutseb surma põhjustamisel ettevaatamatusega. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. juuni 2015. a otsuses nr 3-1-1-46-15 selgitatud, et selline tõlgendus baseerub

§-l 19, mis näeb ette, et isik vastutab seaduses sätestatud enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas selle vähemalt ettevaatamatusest.

§ 19käsitleb vaid enamohtlike tagajärgede subjektiivset koosseisu.

Põhikoosseisu osas kehtib aga

§ 15

lg-s 1 sätestatud põhimõte, et üldjuhul on kuriteona karistatav üksnes tahtlik tegu. See tähendab, et

§ 118lg 1 p 7 järgi saab karistada üksnes sellist 4

§ 121) vastav tagajärg.

Järelikult piisab isiku süüdimõistmiseks

§ 118lg 1 järgi, kui tal on teo suhtes tahtlus ja tagajärje suhtes ettevaatamatus.

Seega kui vigastus on objektiivselt eluohtlik, tuleb tegu subsumeerida

§ 118lg 1 p 1 alla.

Kui kannatanu sureb, tuleb süütegu kvalifitseerida

§ 118

lg 1 p-de 1 ja 7 kogumina, sest kui öelda, et isik pidanuks ette nägema kannatanu surma, siis seda enam pidanuks ta ette nägema ohtu kannatanu elule. Tegu, mis vastab

§ 118

lg 1 p-s 7 sätestatud süüteokoosseisule, vastab alati ka sama sätte p 1 koosseisule. Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse piiritlemise kohta peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada järgmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 28. oktoobri 2015 otsuses nr 3-1-1-79-15 märkinud, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element − tagajärje ettenägemine − kokku ning kaudset tahtlust ja kergemeelsust saab eristada üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Nii kaudse tahtluse kui ka kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, s.t soostub sellega, kergemeelsuse korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele (vt nt RKKK 3-1-1-4-08, p 19 ja 3-1-1-50-13, p 13.4). Tagajärje saabumata jäämise lootus peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Kannatanule kohene abi osutamine või abi kutsumine võivad kujutada endast ajaolusid, mis annavad süüdlasele aluse loota, et kannatanu surm ei saabu (vt RKKK 3-1-1-40-13, p-d 10 ja 12). Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks isiku teoeelne ja -järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine. Nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades ning isegi siis, kui on tuvastatud, et isik sai täiel määral aru enda teo ohtlikkusest, ei tähenda see automaatselt, et isik oleks arvestanud võimaliku raske tagajärje saabumisega ning sellega sisimas ka nõustunud. Ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on seega arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimepanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida (vt RKKK 3-1-1-128-06, p 9). Arutatavas kohtuasjas on maakohus oma otsuse kaheksandal leheküljel piisava põhjalikkusega ja jälgitavalt põhjendanud, miks ta leiab, et O. Grigorjev tekitas kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse vähemalt kaudse tahtlusega. Maakohus võttis oma arvamuse kujundamisel arvesse kannatanule tekitatud löökide arvu, vigastuste tekkemehhanismi, kannatanu terviseseisundit ning O. Grigorjevi varasemat käitumismustrit. Kohtuasja materjalidest nähtub, et O. Grigorjev tegi kannatanu suhtes vähemalt kaheksa lööki, neist kaks jalgadega. O. Grigorjev lõi kannatanule käega näkku ja paiskas ta siis kahe käega endast eemale tõugates põrandale. Kannatanu kukkus peaga vastu peeglikappi ja jäi põrandale lamama. O. Grigorjev jätkas maas lamava kannatanu peksmist nii käte kui jalgadega valimatult elutähtsatesse organitesse, s.o pähe ja rindkeresse. Kannatanu oli invaliid ning meedikute hinnangul alatoitumuses. O. Grigorjev ei peksnud kannatanut esmakordselt. Tunnistajate ütluste kohaselt kasutas O. Grigorjev kannatanu suhtes pidevalt füüsilist vägivalda ja oli ainult aja küsimus, millal see kannatanu surmaga lõpeb. O. Grigorjevit on sama kannatanu peksmise eest kriminaalkorras karistatud, kuid see ei ole tema käitumisele mõju avaldanud. Kannatanu peksmine oli O. Grigorjevi jaoks tavapärane tegevus. Neid asjaolusid arvesse võttes on maakohus kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult leidnud, et O. Grigorjev tekitas kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse vähemalt kaudse tahtlusega. Kaitsja poolt viidatud asjaolu, et kannatanult 5

§ 117järgi põhjust ei anna.

5.3 Järgnevalt peatub kohtukolleegium O. Grigorjevile mõistetud karistusel. Kaitsja on esitanud alternatiivse taotluse kergendada O. Grigorjevile mõistetud karistust juhul, kui ringkonnakohus jätab kohtuotsuse kuriteo kvalifikatsiooni osas tühistamata. Miks kaitsja maakohtu poolt mõistetud karistusega ei nõustu, apellatsioonis ei põhjendata. Vastuseks sellele selgitab kohtukolleegium, et

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

See tähendab, et isik peab ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Karistuse mõistmisel arvestab kohus eelkõige süüdistatava süü suurust, ning alles seejärel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub

§-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohtukolleegium märgib, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud

§-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Käesolevas süüdistusasjas kohtukolleegiumi hinnangul selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine.

§ 118

lg 1 sanktsioon näeb ainsa karistusliigina ette vangistuse neljast kuni kaheteistkümne aastani. Kohus mõistis O. Grigorjevile karistuseks üheksa aastat vangistust, s.o veidi üle sanktsiooni keskmise määra. Kuna kriminaalasi lahendati lühimenetluses, siis vähendas maakohus mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõistis ärakandmisele kuuluvaks karistuseks kuus aastat vangistust. Kuna O. Grigorjev pani uue kuriteo toime üldkasuliku töö tegemise ajal, siis suurendas maakohus mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Kohus võttis karistuse mõistmisel arvesse eelkõige O. Grigorjevi süü suurust. Kohus hindas O. Grigorjevi süüd suureks, sest ta realiseeris kaks koosseisulist raskendavat asjaolu, millest üheks oli kannatanu surm. O. Grigorjev peksis invaliidistunud ja nälginud kannatanut valimatult käte ja jalgadega elutähtsatesse organitesse, s.o pähe ja rindkeresse. Selline peksmine ei olnud esmakordne. Pärast peksmist jättis O. Grigorjev kannatanu põrandale lebama ja lahkus korterist. Korterisse tagasi jõudes O. Grigorjev kannatanule kiirabi ei kutsunud ning paigutas ta vaid madratsile lebama. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Neid ei tuvastanud ka kohtukolleegium. Eeltoodut arvesse võttes jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse O. Grigorjevile mõistetud karistuse osas muutmata ja kaitsja alternatiivse taotluse rahuldamata. 6. O. Grigorjevi kaitsja on taotlenud apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude hüvitamist summas koos käibemaksuga 48 eurot. Menetlustoiminguks on taotluses märgitud apellatsiooni koostamine. 6