Obsah (4)

§ 184§ 199§ 64§ 692

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 27. juuli 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-16-3141 Kohtukoosseis Andres Parmas, Meelika Aava ja Julia Katškovskaja Kriminaala

§ 184

lg 1 ning § 199 lg 2 p-de 5 ja 9 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu

1. juuni
2. a otsus, lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Aleksandr Stankevitš (ik: 38705210236); elukoht: XXX, viibib vahistatuna Tallinna Vanglas; varem kriminaalkorras korduvalt karistatud; tõkend: vahistamine alates
3. novembrist 2015 (kahtlustatavana kinni peetud 28.-29.04.2015; 28.-29.08.2015; 17.-18,09.2015; 19.21.09.2015; 19.-20.11.2015; 21.11.2015) Süüdistatav Prokurör Abiprokurör Katrin Kabel Kaitsja Vandeadvokaat Liis Toomsalu RESOLUTSIOON Jätta Aleksandr Stankevitši apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1.
4. Aleksandr Stankevitš tunnistati Harju Maakohtu
5. juuni
6. a otsusega lühimenetluses

§ 184

lg 1 järgi selles, et ta omandas ja hoidis ebaseaduslikult kuni kinnipidamiseni

1. aprillil 2015 suures koguses narkootilist ainet fentanüüli sisaldavat pulbrit kokku massiga 0,55 grammi (puhtal kujul 27,3 milligrammi fentanüüli), ja narkootilist ainet metadooni sisaldavat vedelikku vähemalt 230,99 grammi (puhtal kujul 179 mg metadooni). 1.
2. Samuti tunnistati ta

§ 199

lg 2 p-de 5 ja 9 järgi süüdi selles, et varem süstemaatiliste varguste eest karistatud isikuna pani ta

1. a juuli algusest kuni novembri lõpuni toime 16 vargust. 1.
2. Teda karistati

§ 184

järgi kahe aasta vangistusega ja

§ 199

lg 2 p-de 5 ja 9 järgi 1 aasta ja kuue kuu vangistusega.

§ 64lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks vangistus kaheks aastaks ja kuueks kuuks, mida Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra, mõistes A. Stankevitšile lõplikuks karistuseks vangistuse üheks aastaks ja kaheksaks kuuks. Karistusaja hulka loeti eelvangistuses viibitud aeg. Maakohus tühistas A. Stankevitšile tõkendina kohaldatud vahistamise alates kohtuotsuse jõustumisest. Samuti mõistis maakohus temalt ositi 12 kuu jooksul menetluskuluna välja sundraha, narkootilise aine ekspertiisikulu ja kaitsjatasu kokku 1269,5 eurot. Maakohus mõistis A. Stankevitšilt VÕS § 127 lg 1 ja 4, § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel välja ka hüvitised õigusvastaselt tekitatud kahju katteks ja seda alljärgnevalt: 300 eurot C OÜ kasuks; 29,80 eurot IG kasuks; 30 eurot TM kasuks; 24,10 eurot AR kasuks; 322,23 eurot R AS kasuks; 31 eurot S AS kasuks. 2.

1. A. Stankevitšile karistust mõistes leidis maakohus, et kuigi toimepandud varguste arv on suur, ei põhjustatud nendega suurt kahju. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad, kergendavaks asjaoluks loeb kohus süü puhtsüdamlikku kahetsust. A. Stankevitšil on üheksa kehtivat kriminaalkaristust, millest kõikide puhul on tegemist varavastaste kuritegudega. Maakohtu hinanngul ei ole ta oma eelmistest karistustest vajalikke järeldusi teinud. Karistuse kandmiselt vabanes A. Stankevitš
2. a oktoobris, pool aastat suutis ta tööl käia, kuid siis alustas ta uuesti narkootiliste ainete tarbimist ja varastamist. Lühikese ajavahemiku jooksul jõudis ta toime panna 16 vargust ning kuritegude toimepanemise katkestas alles tema vahi alla võtmine. Tal oli võimalus vabaduses olles otsida abi oma narkosõltuvusele rehabilitatsioonikeskustest, kuid seda ta ei teinud ning jätkas varastamist. Karistusregistri andmetel on A. Stankevitšile väärtegude eest määratud rahatrahvid senini tasumata ning tal tuleb tasuda ka süüdimõistva otsusega kaasnevad menetluskulud ning kannatanutele vargustega tekitatud kahjud. Rahaline karistus ei ole tema puhul täidetav ning ka varguste eest, kus sanktsioon võimaldaks alternatiivselt mõista rahalist karistust, tuleb kohtu arvates karistada teda vangistusega. Vangistus varguste eest võib aga kohtu hinnangul jääda alla sanktsiooni keskmise määra ja kohane on teda karistada ühe aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega. 2.2.

§ 184lg 1 puhul iseloomustab maakohtu arvates A.

Stankevitši süüd nii käideldud aine kui selle kogus. Fentanüül, võrreldes näiteks kanepiga, on äärmiselt ohtlik inimese tervisele ja kiiresti sõltuvust tekitav aine. Süüdistatav käitles ainet koguses, millest piisanuks narkojoobe tekitamiseks paarisajale inimesele, kuigi vastutus

§ 184järgi saabunuks ka 10-20 korda väikema koguse aine käitlemisel.

Samas tuleb arvestada ka asjaolu, et narkosõltlaste puhul on joobe tekitamiseks tarvitatavate ainete kogused oluliselt suuremad. Seda arvestades pidas maakohus kohaseks karistada A. Stankevitšit narkootikumide käitlemise eest kae aasta vangistusega, mis jääb sanktsiooni alammäära lähedale. 2 2.3. Kuritegude kogumi eest

§ 64

lg 1 alusel ei ole maakohtu arvates põhjendatud kohaldada karistuste kaetuks lugemist, vaid A. Stankevitšile mõistetud karistused tuleb vähemalt osaliselt liita, sest just vargana tegutseb süüdistatav äärmiselt järjekindlalt ning kujutab vabaduses ohtu paljudele isikutele. Karistuste kaetuks lugemisega ei saa süüdlasele luua arvamust, et osade kuritegude eest võib jääda sisuliselt karistamata. Seetõttu mõistis maakohus talle liitkaristuseks kaks aastat ja kuus kuud vangistust. Karistus sellises määras vastab kohtu arvates süüdalse süü suurusele teenib nii karistuse eri- kui üldpreventiivseid eesmärke. Mõistetud karistust vähendas maakohus KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, mõistes talle lõplikuks karistuseks ühe aasta ja kaheksa kuud vangistust.

1. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav, kes taotleb mõistetud vangistuse asendamist narkoraviga. Ta taotleb ka kohtukulude osas otsuse muutmist ja enda vabastamist kaitsjatasu maksmisest, sest ta ei ole kaitsjalt abi saanud. A. Stankevitši hinnangul märgib maakohus põhjendamatult, et ta pole oma varasematest karistustest järeldusi teinud. Süüdistatav kahetseb toimepandut ja palub arvestada, et ta pani vargused toime enda narkosõltuvuse tõttu. Ta püüdis iseseisvalt ja intensiivselt oma narkosõltuvuse probleemi lahendamisega tegeleda, kuid ei saanud endast sõltumatutel põhjustel ravile. Edasi märgib ta, et on püüdnud kaitsjaga ühendust saada, aga kaitsja ei vasta telefonile. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
2. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata.
3. KrMS § 326 lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohus on mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm-d nr 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7).
4. Kriminaalkolleegium leiab, et A. Stankevitši apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ja seda alljärgnevatel põhjustel. 6.
5. Apellatsioonis esitatud taotlus karistuse asendamiseks on perspektiivitu. A. Stankevitšile rohkete varguste eest mõistetud karistus jääb tunduvalt alla sanktsiooni alammäära. Maakohus on mõistetavat karistust arusaadavalt motiveerinud. Karistus ei ole vastuolus seaduse ega kohtupraktikaga. A. Stankevitš on kriminaalkorras süstemaatiliste varguste toimepanemise eest ka varem karistatud. Ta pani toime 16 vargust ja varguste toimepanemine jätkus hoolimata tema mitmel korral kinni pidamisest alles siis, kui ta võeti lõpuks vahi alla. Karistuse raskus on proportsioonis tema süüga, arvestatud on tema isikut ja õiguskorra kaitsmise huve, samuti seda, et tuvastamist pole leidnud süüd raskendavaid 3 asjaolusid ja tuvastatud on süüd kergendava asjaoluna tema puhtsüdamlik kahetsus. Seega on kohus arvestanud kõigi asjakohaste nõuetega ning jõudnud mõistetava karistuse osas põhjendatud järeldusele.

§ 184lg 1 järgi mõistetud karistus jääb sanktsiooni alammäära lähedale.

Ka selle karistuse puhul on maakohtu põhjendused arusaadavad ja mõistetud karistus vastab nii seadusele kui ka välja kujunenud kohtupraktikale. Samuti vastab seaduse nõuetele mõistetud liitkaristus. 6.2. Taotlus asendada mõistetud karistus raviga on aga õiguslikult asjakohatu. Nimelt saab

§ 692lg 1 alusel raviga asendada kuuekuulise kuni kaheaastase vangistuse.

A. Stankevitšile mõisteti aga liitkaristusena vangistus kaheks aastaks ja kuueks kuuks. Seega ei tule tema puhul üldse kõne alla vangistuse raviga asendamine. 6.

1. A. Stankevitši taotlus vabastada teda kaitsjatasu hüvitamise kohustusest on samuti põhjendamatu. Ka selles osas on maakohtu otsuses toodud arusaadavad põhjendused, mille kummutamiseks ei nähtu apellatsioonist mingeid põhjendusi.
2. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased. Ringkonnakohus asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 jätab kohtukolleegium apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 4