KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Vahur-Peeter Liin Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 1. märts 2016. a, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-15-243 Hagi ese S

) § 429 lg 1 alusel tuleb võtta vastu hageja osaline hagist loobumine ja lõpetada menetlus osas, milles hageja palus tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus ning mõista kostjalt välja hüvitis töölepingu lõpetamise ja töölepingu lõpetamisest vähem etteteatatud aja eest, töötasu, puhkusekompensatsioon 359 eurot 21 senti ületavas osas ning viivis 35 eurot ületavas osas.

§ 428lg 1 p 3 ja § 429 lg 1 alusel tuleb menetlus selles osas lõpetada.

1. Kohus lähtub, arvestades eespool käsitletud nõuetest osalist loobumist, asja lahendamisel hageja
2. märtsil 2015 esitatud nõuetest, st nõuded puhkusekompensatsiooni 359,21 euro ja viivise 35 euro saamiseks.
3. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on hagejale tasunud puhkusehüvitise ja novembri töötasu eest
4. novembril
5. a 459,14 eurot ja
6. a jaanuaris 405,29 eurot, st kokku 864,43 eurot. Kostja väitel on ta sellega puhkusehüvitise nõude täitnud. Hageja leiab, et puhkusehüvitisest on veel 359,21 eurot maksmata. Töölepingu seaduse § 71, § 70 lg 1 ja § 29 lg 8 kohaselt tuleb puhkusehüvitiseks maksta töötaja keskmine töötasu. Kuivõrd puhkust antakse kalendripäevades, tuleb puhkusehüvitise arvutamisel võtta aluseks 2/4 Vabariigi Valitsuse
7. juuni
8. a määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ (edaspidi: kord) §
9. Korra § 4 lg 3 kohaselt liidetakse keskmise kalendripäevatasu arvutamiseks arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasud ja jagatakse sama ajavahemiku kalendripäevade arvuga. Arvutamise aluseks olevat kalendripäevade arvu vähendatakse nende kalendripäevade võrra, millal töötajale ei arvestatud töötasu tööst keeldumise korral töölepingu seaduse § 19 alusel. Korra § 4 lg 2 kohaselt ei arvestata ka rahvuspüha ega riigipühi. Korra § 4 lg 5 kohaselt korrutatakse keskmise kalendripäevatasu alusel makstava tasu arvutamisel keskmine kalendripäevatasu hüvitamisele kuuluvate kalendripäevade arvuga.
10. Sisuliselt kattuvad poolte väited keskmise kalendripäeva tasu suuruse kohta. Hageja väitel on see 43,91 eurot (tl 117), kostja väitel 43,93 eurot (tl 123). Arvestades asjaolu, et tegemist on hageja nõude aluseks oleva asjaoluga, võtab kohus aluseks hageja väidetud tasu suuruse, mis on ka kostja väidetust väiksem. Pooled vaidlevad aga kalendripäevade arvu üle, mille eest puhkusehüvitist tuleb maksta. Hageja leiab, et puhkusearvestust tuleks alustada
11. a algusest, millest tulenevalt tuleks hüvitada 24,32 kasutamata puhkusepäeva. Kostja väitel oli hageja kuni
12. märtsini 2014 tasustamata puhkusel, mistõttu kasutamata puhkusepäevi on tal arvestades
13. aprillist 2014 17,
14. Samas ei ole kostja esitanud oma väite kohta hageja tasustamata puhkusel viibimise kohta ühtegi tõendit. Seega ei saa seda väidet lugeda tõendatuks. Kuivõrd töölepingust nähtub, et hageja asus kostja juurde tööle
15. juunist 2013 (tl 8) ning pooled ei vaidle selle üle, et hageja
16. a-l puhkas, on kohtu hinnangul põhjendatud hageja kasutamata puhkusepäevade arvestus
17. a algusest. Seega tuli lepingu lõppedes hagejale maksta puhkusehüvitis 24,32*43,91=1067,89 eurot brutosummana, st 826,76 eurot netosummana (arvestatud maha tulumaks ja töötuskindlustusmakse).
18. Kuivõrd lõpparvet käsitleval palgalehel (tl 17) oli puhkusehüvitis toodud ära koos
19. a novembrikuu töötasuga, vaidlevad pooled ka selle üle, kui suure osa
20. novembril
21. a kostja poolt hagejale tasutud 459,14 eurost moodustas töötasu ja palju puhkusehüvitis. Hageja väitel oli novembri töötasu brutotasuna 593,05 eurot, st netotasuna 459,14 eurot. Kostja väitel oli hageja töötasu novembris 352 eurot brutotasuna. Kohtu hinnangul on põhjendatud kostja käsitlus töötasu suurusest. Palgalehelt (tl 17) nähtub, et hageja töötundide arv novembris oli 64 tunnitasuga 5,5 eurot. Töölepingu p 4 kohaselt (tl 8) on tunnitasu 5,5 eurot brutotasu. Seega saab pidada 352 eurot (64*5,5) brutotasuks, millest järeldub, et netotasu (arvestatud maha tulumaks ja töötuskindlustusmakse) oli 272,52 eurot. Eelnevast tulenevalt pidi kostja hagejale lõpparvena maksma novembri töötasu 272,52 eurot + puhkusehüvitise 826,76, st kokku 1099,28 eurot. Kostja on hagejale tasunud aga 864,43 eurot. Seega on tasumata 234,85 eurot. Selles ulatuses tuleb hageja puhkusehüvitise nõue rahuldada.
22. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka viivise töötasu maksmisega viivitamise eest. Hageja on esitanud järgmise viivisearvestuse (tl 113): 11.08.2014-08.01.2015: viivis sissenõutavaks muutunud, kuid laekumata töötasu summalt 273,46 eurot x 149p x 0,022% = 8,96 eurot, 11.09.2014-08.01.2015: viivis sissenõutavaks muutunud, kuid laekumata töötasu summalt 449,66 eurot x 118p x 0,022% = 11,67 eurot, 11.10.2014-08.01.2015: viivis sissenõutavaks muutunud, kuid laekumata töötasu summalt 436,37 eurot x 88p x 0,022% = 8,44 eurot, 11.11.2014-08.01.2015: viivis sissenõutavaks muutunud, kuid laekumata töötasu summalt 475,20 eurot x 57p x 0,022% = 5,95eurot. Hageja nõuab viivist selle eest, et kostja viivitas hageja kohtutäituri poolt arestitud töötasu kohtutäiturile ülekandmisega. Täitemenetluse seadustiku § 111 kohaselt tähendab nõude arestimine, et kohustatud isik on kohustatud täitma nõude võlgniku asemel kohtutäiturile. See ei muuda 3/4 nõude sissenõutavuse kuupäeva, st arestitud osas tuleb töötasu kohtutäiturile kanda üle samal ajal kui see tulnuks kanda töötajale. Kostja esitatud arvestuse (tl 75) ja maksekorralduste (tl 79-81 ja 89) kohaselt kandis ta hageja arestitud töötasu kokku summas 1634,51 eurot kohtutäituritele üle alles
23. jaanuaril
24. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Hageja on esitanud viivisenõude väiksemas määras (0,022% päevas) kui seadusjärgne viivisemäär (8,05% aastas). Kohtu hinnangul võib viivist nõuda ka juhul, kui kohustus ei tule täita mitte võlausaldajale, vaid kolmandale isikule. Seega võib hageja viivist nõuda ka juhul, kui kostja viivitas arestitud töötasu maksmisega kohtutäiturile. Arvestades eeltoodut, asjaolu, et töölepingu p 4.4 kohaselt tuli töötasu maksta iga kuu
25. kuupäeval, ning palgalehtedel (tl 11-17) kajastuvaid kohtutäiturile tehtud kinnipidamisi on hageja viivisearvestus seega kohtu hinnangul õige. Järelikult tuleb hageja nõue viivise 35 euro saamiseks rahuldada.
26. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jätta poolte enda kanda. Seda järgmistel põhjendustel.

§ 168

lg 4 kohaselt, kui hageja loobub hagist, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud.

§ 168

lg 5 kohaselt, kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud. Praegusel juhul on hageja loobunud oma nõuetest osas, milles ta palus tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus ning mõista kostjalt välja hüvitis töölepingu lõpetamise ja töölepingu lõpetamisest vähem etteteatatud aja eest, töötasu, puhkusekompensatsioon 359 eurot 21 senti ületavas osas ning viivis 35 eurot ületavas osas. Töötasu, puhkusehüvitise ja viivisenõudest on hageja loobunud põhjendusel, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud. Asjaolu, et kostja on hageja nõuded rahuldanud pärast hagi esitamist nähtub ka asjas esitatud tõenditest. Kostja on tasunud hageja arestitud töötasu kohtutäituritele küll hagi esitamisega samal päeval, kuid hilisemal kellaajal (tl 7 hagi esitamise aeg ning tl 79-81 ja 89 maksekorralduste tegemise aeg). Samuti on kostja tasunud osa puhkusehüvitisest pärast hagi esitamist (tl 75). Seega tuleks selles osas jätta menetluskulud

§ 168lg 5 alusel kostja kanda.

Samas on hageja loobunud töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõudest ja sellega seotud hüvitise nõuetest, mille osas tuleks menetluskulud jätta

§ 168lg 4 alusel hageja kanda.

Arvestades asjaolu, et asja menetlemisel ühe hagina ja ühes menetluses ei ole võimalik konkreetsete nõuetega seotud menetluskulu selgelt eristada, tuleb kohtu hinnangul olukorras, kus osaliselt on hageja oma nõuetest loobunud põhjusel, et kostja on need rahuldanud, ja osaliselt ilma nimetatud põhjuseta, menetluskulude jaotamisel kohaldada analoogia korras

§ 163, mis reguleerib menetluskulude jaotust hagi osalise rahuldamise korral.

See säte tuleb kohaldamisele nagunii ka osas, milles menetlus hageja nõuete osas jätkus, kuna menetlusse jäänud nõuded rahuldati osaliselt. Kohus leiab, et praegusel juhul on kõige õiglasem jätta menetluskulud

§ 163

lg 1 kohaselt poolte enda kanda, arvestades asjaolu, et tulenevalt asjas esitatud nõuete erinevusest, ei ole võimalik kindlaks määrata kindlat proportsiooni nõuete osas, millest tulenevad kulud tuleks jätta vastavalt hageja ja kostja kanda. Samuti ei oleks sellise proportsiooni määramine lähtuvalt üksnes esitatud nõuete summadest põhjendatud, arvestades asjaolu, et erinevatele nõuetele suunatud menetlustoimingute maht oli oluliselt erinev tulenevalt hageja suuremas osas nõuetest loobumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Vahur-Peeter Liin Kohtunik 4/4