1-13-4429/52

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. august 2016, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-13-4429 Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Maarika Kuusk Kohtukoosseis Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)
2. juuni 2016 määrus süüdimõistetu Oleg Pjatnitski eluaegsest vangistusest vabastamise materjalide läbi vaatamata jätmise kohta Kaebuse esitajad ja kaebuse liik süüdimõistetu Oleg Pjatnitski 35910060042), määruskaebus (isikukood RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tartu Maakohtu
4. juuni 2016 määrus süüdimõistetu Oleg Pjatnitski eluaegsest vangistusest tingimisi vabastamise materjalide läbi vaatamata jätmise kohta.
5. Saata asi Tartu Maakohtu teisele kohtukoosseisule uueks arutamiseks.
6. Süüdimõistetu Oleg Pjatnitski määruskaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
7. Oleg Pjatnitski tunnistati süüdi ENSV Ülemkohtu 13.12.1983 otsusega KrK § 140 lg 2 p 1 järgi ja teda karistati 4-aastase vabadusekaotusega. ENSV Ülemkohtu 03.07.1985 otsusega tunnistati O. Pjatnitski süüdi KrK § 101 p-de 1, 7, § 141 lg 2 p 1, § 115 lg-te 1, 2, 3, § 115 1 lg 1, § 195 lg 2 järgi ning teda karistati 15-aastase vangistusega. O. Pjatnitski tunnistati süüdi ka EV Ülemkohtu 02.09.1992 otsusega KrK § 101 p-de 1, 8 järgi ja talle mõisteti karistuseks surmanuhtlus; KrK § 41 alusel liideti mõistetud karistusega ENSV Ülemkohtu 03.07.1985 otsusega mõistetud karistus 15 aastat vangistust ning lõplikuks karistuseks kohtuotsuste kogumis jäi O. Pjatnitskile surmanuhtlus. Vabariigi Presidendi 05.03.1993 otsusega nr 57 asendati O. Pjatnitskile mõistetud surmanuhtlus eluaegse vangistusega kinnises vanglas. Viimati karistati O. Pjatnitskit Tallinna Linnakohtu 03.09.2002 otsusega KrK § 107 lg 2 p 6 järgi 9 aasta pikkuse vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel liideti karistus EV Ülemkohtu 02.09.1992 otsusega ning liitkaristuseks mõisteti eluaegne vangistus. Kohus märkis, et karistuse kandmise algust tuleb lugeda alates 12.05.
8. Kohtuotsus jõustus 24.09.
10. Tartu Maakohtu 20.06.2016 määrusega jäeti O. Pjatnitski eluaegsest vangistusest tingimisi vabastamise materjalid läbi vaatamata ja tagastati kinnipeetava isiklik toimik vanglale. 2.
11. Varasemalt on O. Pjatnitski eluaegsest vangistusest tingimisi vabastamise võimalikkust käsitletud kevadsuvel 2013 Harju Maakohtus ja Tallinna Ringkonnakohtus. Apellatsioonikohus ei nõustunud maakohtu käsitlusega karistuse algusaja määratlemise osas ja asus seisukohale, et O. Pjatnitski eluaegsest vangistusest vabastamisel ei ole täidetud KarS § 77 lõikes 1 sätestatud vabastamise formaalne eeldus, s.o 30 aasta möödumine karistusaja algusest. Ringkonnakohus oli veendunud, et 30-aastase tähtaja algust tuleb lugeda viimase kohtuotsuse tegemise kuupäevast, 03.09.
12. Samasugusele järeldusele on sügisel 2014 tehtud lahendites jõudnud ka Tartu Maakohus ja Tartu Ringkonnakohus. Kohtud leidsid, et kuigi O. Pjatnitski on vangistuses viibinud kokku rohkem kui 30 aastat, ei ole saabunud KarS § 77 lg 1 sätestatud 30-aastane tähtaeg, mis võimaldab arutada tema tingimisi enne tähtaega vabanemist. 2.
13. Süüdimõistetu O. Pjatnitskile on 24.09.2002 jõustunud kohtuotsusega mõistetud karistus raske isikuvastase kuriteo eest. Teo raskust arvesse võtvalt leidis maakohus, et käesoleval juhul ei ole kohtupraktikas O. Pjatnitski suhtes KarS § 77 lõike 1 ja KarS § 65 lõike 2 kohaldamisel väljendatud seisukohtadest kõrvalekaldumine põhjendatud. Seetõttu asus maakohus seisukohale, et KarS § 77 lõikes 1 toodud 30 aasta pikkust karistusaega arvatakse KarS § 65 lg 2 alusel kohtuotsuste kogumis mõistetava karistuse korral viimase kohtuotsuse tegemise kuupäevast alates. Eeltoodust tulenevalt puudus maakohtu arvates kuni 03.09.2032 formaalne alus O. Pjatnitski tingimisi vangistusest ennetähtaegseks vabastamiseks, mistõttu jättis maakohus O. Pjatnitski eluaegsest vangistusest tingimisi vabastamise materjalid läbi vaatamata.
14. Tartu Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu, kes juhib kohtu tähelepanu Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-104-15, märkides, et maa- ja ringkonnakohtutel ei ole õigust määrata uut karistuse kandmise aja algust. Samuti on võimalik määrata ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks lühemat tähtaega. Süüdimõistetu soovib maakohtu määruse muutmist ning oma ennetähtaegse vabastamise võimaluse läbivaatamist vastavalt seadusele ja Riigikohtu praktikale. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
15. Ringkonnakohus hinnangul väärib tähelepanu süüdimõistetu poolt viidatud Riigikohtu 14.12.2015 lahend kriminaalasjas nr 3-1-1-104-15, mistõttu tuleb tühistada maakohtu määrus, millega jäeti tingimisi ennetähtaegse vabastamise materjalid läbi vaatamata ja tagastati vanglale.
16. Maakohus on õigesti märkinud, et viimati karistati süüdimõistetut Tallinna Linnakohtu 03.09.2002 otsusega KrK § 107 lg 2 p 6 järgi 9 aasta pikkuse vangistusega, mis liideti KarS § 65 lg 2 alusel EV Ülemkohtu 02.09.1992 otsusega ning liitkaristuseks mõisteti eluaegne vangistus. Otsuses on märgitud karistuse kandmise aja alguseks 12.05.
17. Kohtuotsus jõustus 24.09.
18. Vaatamata sellele, et Tallinna Linnakohtu otsuses on märgitud karistuse kandmise aja alguseks 12.05.1983 ning maakohus on põhjendatult leidnud, et tegemist on KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmisel vale karistuse kandmise aja algusega, puudub lähtuvalt seadusest ja Riigikohtu praktikast ennetähtaegset vabastamist arutaval kohtul õigus muuta karistuse kandmise aja algust. Nagu Riigikohus on märkinud lahendis 3-1-1-104-15, siis Tallinna Linnakohtu 03.09.2002 otsus on jõustunud. KrMS § 313 lg 1 p 6 alusel on karistuse kandmise algusaeg kohtuotsuse osa ja see kajastub resolutsioonis. Kuigi see kuupäev ei ole kooskõlas KarS § 65 lg 2 kohaldamise tingimustega, saanuks materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist vaidlustada vaid konkreetse menetluse käigus. Tallinna Linnakohtu otsus on jõustunud ja KrMS § 409 kohaselt täitmiseks kohustuslik. Kuna jõustunud kohtuotsuses on karistuse alguspäev valesti märgitud, siis ei saa määruskaebemenetluses karistuse kandmise kuupäeva enam muuta. Seega puudus maakohtul seadusest tulenev alus iseseisvalt O. Pjatnitski karistuse kandmise algusaega tuvastada. Nagu märgib Riigikohus, siis KrMS § 431 lg 1 kohaselt võib lahendi teinud kohus lahendada ka karistuse kandmise algusaja suhtes tekkinud ebaselgused ning karistuse kandmise algusaega võib korrigeerida vaid süüdimõistetule kasulikus suunas. Tallinna Linnakohus teadaolevalt täpsustusi teinud ei ole ja sellisteks täpsustusteks Tartu Maakohtul puudub pädevus.
19. Tallinna Linnakohtu 03.09.2002 otsuse kohaselt on O. Pjatnitski karistuse kandmise alguseks 12.05.
20. Tulenevalt KarS § 77 lg-st 1 võib kohus eluaegse vangistusega karistatud isiku katseajaga tingimisi karistusest vabastada, kui süüdlane on karistusajast tegelikult ära kandnud vähemalt kolmkümmend aastat. Tartu Vangla edastas ennetähtaegse vabastamise materjalid maakohtule 03.03.
21. Selleks ajaks oli O. Pjatnitskil kantud karistust peaaegu 33 aastat. Seega esinevad formaalsed eeldused arutamaks süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamist. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist KrMS § 390, § 339 lg 2 rikkumisega, mis on toonud endaga kaasa ebaseadusliku kohtulahendi. Tulenevalt KrMS § 341 lg-st 3 leiab ringkonnakohus, et selleks, et süüdimõistetul oleks võimalik läbida kõik kohtuastmed, tuleb saata asi uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus.
22. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 2 p-st 2 tuleb Tartu Maakohtu
23. juuni 2016 määrus tühistada ja saata asi uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisu. Määruskaebus rahuldada osaliselt. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Tiit Lõhmus Maarika Kuusk Mati Kartau