MS § 238 lg 2 alusel ja mõisteti karistuseks 4 aastat vangistust.
lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistus ning karistuse kandmise aja algust arvestati alates
juuni 2004 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 9 kuu 2 päeva pikkuse vangistuse võrra ning kohtuotsuste kogumis mõisteti M. Ülperi karistuseks 4 aastat 9 kuud ja 2 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks jäi endiselt 9. detsember 2011. Tartu Maakohtu määrusega vähendati M. Ülperile Tartu Maakohtu 13. märtsi 2012 määrusega
lg 6 ja § 65 lg 2 alusel mõistetud karistust 1 kuu võrra ning uueks liitkaristuseks loeti kohtuotsuste kogumis 4 aastat 8 kuud ja 2 päeva. M. Ülper vabaneb karistuse ärakandmiselt
lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid ja
Oma otsustust põhistas kohus järgmiselt. 3.1 Esmalt tuvastas maakohus, et esinevad käitumiskontrolli kohaldamise formaalsed alused. 3.2 Järgmiseks asus maakohus seisukohale, et tuvastatavad on ka käitumiskontrolli rakendamise materiaalsed eeldused. M. Ülperit on varem karistatud nii varavastaste kui ka vägivallakuritegude toimepanemises. Teda on karistatud ka vabadusekaotusliku karistusega, ent ta on jätkanud uute kuritegude toimepanemist. M. Ülper on avaldanud soovi elada õiguskuulekalt. Positiivseks tuleb pidada asjaolu, et ta on tegelenud vangistuses taasühiskonnastavate tegevustega. Samas on tal aga üks kustumata distsiplinaarkaristus. Kuna süüdimõistetu õiguspärane käitumine vangistuses on oluline näitaja, võib asuda seisukohale, et ka viimane vangistus ei ole avaldanud M. Ülperi väärtushinnangutele ja hoiakutele lõpuni positiivset mõju. Järelikult esineb oht uute kuritegude toimepanemiseks vabaduses. Kohus arvestas sedagi, et M. Ülper vabaneb keskkonda ja tingimustesse, mis ei ole seaduskuulekat eluviisi toetavad. Ka ema toetus oli tal olemas ka varasemate kuritegude toimepanemise ajal. M. Ülperil puuduvad kokkulepped töökoha osas, mistõttu on tema materiaalne toimetulek küsitav. 3.3 Eeltoodut arvestades leidis kohus, et M. Ülperi osas on vajalik ja põhjendatud kohaldada karistusjärgset käitumiskontrolli, mis aitaks kinnipeetavat vabaduses nii sotsiaalsel kohanemisel, isiklike probleemide lahendamisel kui ka tagaks ühiskonna turvalisuse. 3.4 Ehkki M. Ülper avaldas istungil, et tal puudub kindel elukoht, kuna ta ei taha ema juurde elama asuda, nähtub asja materjalidest, et ema on nõus poega toetama eluasemega ja rahaliselt. Seega on M. Ülperil võimalik esialgu elada ema aadressil, et seal peatumise ajal tegeleda endale sobivama elu- ja töökoha otsimisega. Vajadusel saab teda abistada kriminaalhooldusametnik või kohalik omavalitsus. MÄÄRUSKAEBUS 4. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse M. Ülper, kes taotleb kohtulahendi tühistamist ja käitumiskontrolli kohaldamata jätmist. Vangistusasutus saatis kohtule valed materjalid (s.o M. Ülperi tingimisi ennetähtaegse vabastamise materjalid, mitte karistusjärgse käitumiskontrolli jaoks esitatavad materjalid). Karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine eeldab prognoosotsustust, et kinnipeetav paneb vabanedes toime uue kuriteo. Vangla väide, et M. Ülperi risk uusi kuritegusid toime panna on suur, ei ole asjakohane, kuna riske analüüsib masin. M. Ülper on juba 5 aastat vangistuses viibinud ning selle aja jooksul on tal olnud võimalus näidata, et vangistus on oma eesmärgi täitnud. M. Ülper leiab, et kuna ta on oma karistuse täies ulatuses ära kandnud, siis tuleks ta vabastada, sest tema seekordne karistus on oma resotsiaaliseerimise eesmärgi täitnud. Vangla väiteid peab M. Ülper paljasõnalisteks. Samuti ei ole vangla kohtule selgitanud, millistes tingimustes on M. Ülper oma vangistuse kandnud. Samuti on karistusjärgse käitumiskontrolli panemine vastuolus põhiseaduse § 11. Kohus pole hinnanud neid
Ülperile pannakse karistuse lõppemisel uusi kohustusi ja piiranguid, mis pole ei mõistlikud ega vajalikud. Väär on kohtu järeldus, et M. Ülper hakkab panema toime uusi kuritegusid. Samuti on kohus jätnud hindamata M. Ülperi julgeolekuga seotud küsimused. Ühiskond on ajal, mil M. Ülper karistust kandis oluliselt muutunud. On tõsi, et M. Ülper võib ema juures elada, kuid mitte pikemalt kui mõni nädal. Lisaks on M. Ülper keskealine mees, kes soovib võtta aja maha ja puhata stressist täielikult välja. Väide, et kriminaalhooldaja hakkab pakkuma M. 2 2 Ülperile sotsiaalset tuge, ei ole asjakohane. Kriminaalhooldaja hakkab vaid piirama M. Ülperi subjektiivseid õigusi ja kohustusi. Samuti jääb M. Ülperile arusaamatuks, kuidas mõjutab tema viimane distsiplinaarkaristus karistusjärgse käitumiskontrolli panemist. Valga linn ei ole seaduskuulekat eluviisi toetav keskkond. Ka väide, et M. Ülperi ema tagaks tema julgeoleku pole usutav, kuna tegemist on vana inimesega, kellel on isiklik elu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA JÄRELDUSED 5. Ringkonnakohus jätab Tartu Maakohtu määruse muutmata, kuivõrd leiab, et selles sisalduv otsustus kohaldada peatselt kinnipidamisasutusest vabaneva M. Ülperi suhtes karistusjärgset käitumiskontrolli, on igati seaduslik ja põhjendatud. Kuna esimese kohtuastme vastavad põhistused on selged ning asjakohased, kriminaalkolleegium neid käesolevas lahendis täiel määral üle ei korda. Käsitlemist leiavad vaid määruskaebuses esitatud väited. 6. Esmalt selgitab apellatsioonikohus, et karistusjärgse käitumiskontrolli eesmärgiks on korduvaid (
lg 1) või vägivallaga seotud (
1 lg 2) kuritegusid toime pannud süüdlaste edasise retsidiivsuse ärahoidmine ning neile pikaajalise vangistuse kandmiselt vabanemisjärgse abi pakkumine. Tegemist on mittekaristusliku mõjutusvahendiga, mille formaalsed eeldused tulenevad juba viidatud
Formaalseid eeldusi kriminaalkolleegium praeguses määruses ei käsitle, kuivõrd esimene kohtuaste on seda edukalt juba teinud ning kohtu vastavaid argumente määruskaebuses kahtluse alla seatud ka ei ole. Edasikaebuse esitaja on rahulolematu, kuna leiab, et karistusjärgse käitumiskontrolliga piiratakse tema põhiseaduslikke õigusi, pannes karistuse lõppemisel uusi kohustusi ja piiranguid, mis pole ei mõistlikud ega vajalikud. Johtuvalt määruskaebusest keskendub ringkonnakohus ainult selle väidetele, nõustudes ülejäänud osas maakohtu ammendava argumentatsiooniga. 7. Karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise materiaalseks aluseks on prognoos, et vabanev kinnipeetav võib vabaduses suure tõenäosusega toime panna uusi kuritegusid. Sellise tulevikuennustuse tegemisel peab kohus arvestama kuriteo asjaolusid, süüdimõistetu isikut, tema varasemat elukäiku ja käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine (
Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus, käsitledes kõiki
1 lg 1 p-s 3 loetletud asjaolusid kogumis, igati põhjendatult järeldanud, et vabanedes vangistusest võib M. Ülper hakata toime panema uusi kuritegusid (vt ka määruse p 3.2). 8. Vaadates määruskaebuse argumente edasi, selgub kaebaja arvamus, et karistusjärgne käitumiskontroll rikub isiku põhiõigusi. Samuti leiab M. Ülper, et karistusjärgse käitumiskontrolli panemisega jäetakse talle tagamata julgeolek. Ka soovib M. Ülper puhata välja stressist, mis pikaajalise kinnipidamisega kaasnes, ta soovib luua perekonna, kindlustada materiaalse sissetuleku ning minna tööle välismaale. Ringkonnakohus, eelmärgitud argumente kaalunud, nõustub M. Ülperiga ühes, s.o selles, et karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine võib tõepoolest kitsendada isikute teatud põhiõigusi, sh õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta, samuti tema õigusi vabalt liikuda ja valida elukohta, aga ka tema õigust lahkuda Eestist. Samas jätab määruskaebuse esitaja siinjuures tähelepanuta olulise asjaolu, ehk siis – loetletud põhiõigused ei ole absoluutsed, vaid neid võib seaduses sätestatud juhtudel piirata teiste inimeste õiguste, vabaduste, elu ja tervise kaitseks ning üleüldisemas mõttes ühiskonna turvalisuse tagamiseks. Ehk teisisõnu, karistusjärgne käitumiskontroll täidab preventiivset eesmärki korduvkuritegude vähendamiseks, tagades seeläbi ühiskonna suurema turvalisuse ja teiste isikute põhiõiguste kaitse (nt PS §-des 16 ja 28 käsitletud õigused elule ja tervisele) ning nimetatud eesmärkide tähtsus õigustabki sellega kaasuva
Mingeidki muid meetmeid, mis soovitavat eesmärki sama efektiivselt täidaksid, ringkonnakohtu 3 3 hinnangul ei esine. Siinjuures olgu veelkord ülekordavalt rõhutatud seegi, et vältimaks karistusjärgse käitumiskontrolli ebaproportsionaalset kohaldamist on
§-s 87 1 võimalikult täpselt piiritletud esmalt nende isikute ring, kelle puhul on selle meetme kohaldamine põhjendatud (s.o üksnes
lg-tes 1, 2 nimetatud isikud), teiseks käitumiskontrolli määramise miinimum ja maksimum tähtajad (s.o 12 kuud kuni 3 aastat) ning kolmandaks ka võimalused juba rakendatud kohustuste kergendamiseks või tühistamiseks. 9. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 leiab Tartu Ringkonnakohus, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. /allkiri/ Maarika Kuusk 4 /allkiri/ Mati Kartau 4 /allkiri/ Tiit Lõhmus
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.