Obsah (5)

§ 178§ 174§ 162§ 447§ 663

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-14-12319 Määruse tegemise aeg ja koht 18. august 2016, Tallinn Eesistuja kohtunik Gaida Kivinurm, Iko Nõmm, Ande Tänav Kohtuasi KK hagi Tal

) § 177 lg 4 alusel tasuda lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

1. Hageja vaidles kostja taotlusele vastu. Maakohtu otsuse resolutsiooni kohaselt jäävad menetluskulud kostja kanda. Kuna otsus on jõustunud, ei ole selle muutmiseks seaduslikku alust. Kostjal oleks tulnud esitada apellatsioonkaebus. Maakohtu määrus ja selle põhjendused
2. Maakohus jättis kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse rahuldamata.
3. Kostja taotlus parandada maakohtu otsuses viga ja jätta menetluskulud hageja kanda ei kuulu rahuldamisele. Kuna vigade parandus muudaks otsuse sisu, st muutuksid poolte õigused ja kohustused (3-2-1-86-10), puudub jõustunud otsuse muutmiseks seaduslik alus. Kostja ei ole apellatsioonimenetluses menetluskulude jaotust vaidlustanud (

§ 178lg 1).

1. Kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb seega jätta rahuldamata, kuna kassatsioonimenetluses kantud kulud jäävad maakohtu 25.11.2014 otsuse kohaselt kostja enda kanda. Määruskaebus
2. Kostja palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega tema menetluskulude kindlaksmääramise taotlus rahuldada, määrata

§ 174

lg-te 4 ja 6 ning § 177 lg 1 p 2 alusel kindlaks ja mõista

§ 162lg 1 alusel hagejalt välja kassatsiooniastmes kantud menetluskulud 1620 eurot.

Samuti palus kostja mõista hagejalt kostja kasuks välja määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 50 eurot ja näha menetluskulude suurust kindlaksmääravas kohtulahendis ette, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 10. Riigikohtu juhiste kohaselt pidi menetluskulude jaotuse määrama ringkonnakohus. Kostja esitas ringkonnakohtu määratud tähtajaks menetluskulude nimekirja, milles palus hagejalt välja mõista kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulud koos viivistega. Ringkonnakohus määras kindlaks üksnes menetluskulude jaotuse ja jättis apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Kuna Riigikohus ja ringkonnakohus kostja 2 menetluskulusid kindlaks ei määranud, on kostjal

§ 174

lg 4 ja 6 ning § 177 lg 1 p 2 alusel õigus taotleda menetluskulude kindlaksmääramist maakohtult. 11. Maakohtu otsuse resolutsiooni kohaselt jättis kohus menetluskulud kostja kanda. Lahendi p-st 7 nähtub aga, et menetluskulud pidid

§ 162lg 1 alusel jääma hageja kanda.

Vaidlus on selles, kas maakohus sõnastas otsuse resolutsiooni p 1 ekslikult selliselt, et menetluskulud tuleb jätta kostja kanda või välistas teadlikult kostja võimaluse nõuda menetluskulude väljamõistmist hagejalt. Vaidlus on ka selles, kas maakohtu otsuse ekslikust resolutsioonist (ja selle kostja poolt vaidlustamata jätmisest) tulenevalt peaksid jääma välja mõistmata ka kostja poolt enam kui aasta hiljem kassatsiooniastmes kantud kulud. 12. Kassatsiooniastmes kantud kulude jaotust ei ole tänini ükski kohtuaste määranud. Maakohus ei saanud ettenähtavalt otsusega määrata kindlaks kassatsioonimenetluses kantud kulusid ja välistada sellega kostja õigust nõuda nende kulutuste hüvitamist. Maakohtu selline lähenemine on ilmselgelt vastuolus

§ 162

lg-ga 2, maakohtu 25.11.2014 otsuse p 7 sõnastuse ja ringkonnakohtu otsuses toodud menetluskulude jaotusega. 13. Arusaamatu on maakohtu väide, et resolutsiooni p-s 1 ilmse vea parandamine muudab otsuse sisu. Maakohus jättis vea ebaõigesti parandamata. Maakohus ei saanud jätta hagi rahuldamata jätmisel menetluskulusid kostja kanda, kuna see on vastuolus

§ 162lg-s 1 sätestatuga.

Maakohtu otsuse p-st 7 nähtub, et resolutsioonis on ilmne viga, mida on võimalik

§ 447

lg 2 alusel parandada ilma seda apellatsioonimenetluses vaidlustamata, sest 25.11.2014 otsus on sisuliselt õiguspärane.

1. Siiski ei anna ka vea parandamata jätmine alust jätta kostja kassatsiooniastmes kantud kulu hagejalt välja mõistmata, sest maakohtu otsuse resolutsiooniga ei saanud kohus etteruttavalt ära otsustada, kelle kanda menetluskulu peaks lõppastmes jääma. Vastus määruskaebusele
2. Hageja leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja õige ning selle tühistamiseks või muutmiseks määruskaebuses esiatud väidete põhjal ei ole alust. Edasine menetluse käik
3. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Määruse põhjendused 17. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega leiab, et määruskaebuses toodud väited ei anna alust maakohtu määruse muutmiseks. Ringkonnakohus muudab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 659 ja § 657 lg 1 punkti 21 alusel kohtumääruse põhjendusi, jättes selle resolutsioon muutmata. Määruskaebus jääb rahuldamata. 18. Ringkonnakohus määrab esmalt kindlaks kaebuse ulatuse. Kostja esitas maakohtule taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ja taotluse kohtuotsuses vea parandamiseks. Maakohus jättis kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotluse rahuldamata. Ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses palub kostja maakohtu määruse 3 tühistada ja teha uue määruse, millega menetluskulude kindlaksmääramise taotlus rahuldada. Kostja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, millega maakohus keeldus vigade parandamisest ja ta ei saanudki seda

§ 447lg 4 kohaselt teha.

Sellest tulenevalt menetleb ringkonnakohus kostja määruskaebust maakohtu määruse tühistamiseks menetluskulude rahalise kindlaksmääramise taotluse rahuldamata jätmise osas ning jätab tähelepanuta määruskaebuse väited selle kohta, et maakohus jättis ebaõigesti rahuldamata kostja taotluse maakohtu otsuses vigade parandamiseks.

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis õigesti rahuldamata kostja taotluse kassatsioonimenetluses kantud kulude kindlaksmääramiseks, kuid põhjendas seda ebaõigesti asjaoluga, et maakohtu otsuse kohaselt jäeti menetluskulud kostja enda kanda.
2. Õiged on määruskaebuse väited selle kohta, et maakohus ei saanud oma otsusega välistada kostja õigust nõuda kassatsioonimenetluses kantud kulude hüvitamist. Maakohus määras oma otsusega kindlaks esimese astme menetlusega seotud kulude jaotuse. Seejuures on arusaamatud ja põhjendamatud kostja viited kohtu võimalikule pahatahtlikkusele resolutsiooni sõnastamisel. Ringkonnakohus märgib aga, et maakohtu otsuse resolutsioon ei puutu kostja taotluse lahendamisel asjasse. 21.

§ 174

lg-st 1 ja § 175 lg-st 1 tulenevalt määratakse menetluskulude rahaline suurus kindlaks menetluskulude jaotuse alusel. Kassatsiooniastmes kantud kulude jaotust ei ole aga ükski kohtuaste käesolevas asjas kindlaks määranud, nagu märgib õigesti ka kostja ise. Menetluskulude rahalist kindlaksmääramist ei saa taotleda tuginedes seadusele, kui menetluskulude jaotus on kindlaks määramata. Kostja tugineb oma taotluses seega ekslikult

§ 174

lg-tele 4 ja 6, § 177 lg 1 p-le 2 ja

§ 162lg-le 1.

22. Kassatsioonimenetluse kulude jaotus tuli vastavalt Riigikohtu juhistele kindlaks määrata ringkonnakohtul, mida kohus ei teinud. Riigikohtu juhiste täitmata jätmine ja menetluskulude jaotuse kindlaksmääramata jätmine on oluline menetlusõiguse normi rikkumine, mis oleks andnud aluse menetluskulude jaotuse kindlaksmääramata jätmise osas ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks (vt ka 3-2-1-42-15). Ringkonnakohtu otsus jõustus 19.05.2016 ilma edasi kaebamata. Kolleegium märgib, et kuna

§ 178

lg 1 esimese lause kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati, on kostja ringkonnakohtu otsuse vaidlustamata jätmisega minetanud õiguse taotleda menetluskulude jaotuse ja selle alusel rahalise suuruse kindlaksmääramist. Maakohtu lõppjäreldus kostja taotluse rahuldamata jätmise kohta on seega õige. 23.

§ 178

lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Gaida Kivinurm Iko Nõmm Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) 4