← Eesti

2-13-35746/88

Obsah (7)§ 29§ 9§ 143§ 145§ 142§ 149§ 25

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-13-35746 Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Meeli Kaur ja Indrek Parrest Tsivii

) § 149 alusel tuginenud sellele, et laenu tagastamise tähtaeg ei ole veel saabunud. Selle asemel on kostja väitnud, et hagi on esitatud vale isiku vastu ja hageja peaks pöörduma nõudega põhivõlgniku, st OÜ P poole. 22. S OÜ on edastanud kostjale 10.07.2013 meeldetuletuse, milles tuletas meelde võetud kohustust ja palus kostjal teatada võetud kohustuste täitmise valmidusest. Kostja nimetatud kirjale ei vastanud ning kohtuistungil ei mäletanud kostja e-kirja saamist. Samas ei ole kostja asja materjalidest nähtuvalt ka selgelt väitnud, nagu ei oleks ta eeltoodud meeldetuletust kätte saanud või nagu oleks meeldetuletus saadetud valele e-posti aadressile. Samal päeval viidatud e-kirja saatmisega on kostja aga asunud oma varasid võõrandama. Hagimaterjalidest nähtuvalt vormistas kostja 10.07.2013 oma elukaaslase SK nimele Laulasmaal asuva elamumaa ja osaluse äriühingus L OÜ. Seda, et 10.07.2013 sõlmitud abieluvaralepinguga vormistati kõik kostja registris olevad varad SK nimele, on kinnitanud ka kostja ise. Samas 17.04.2012 laenulepingute lisa 1 muudatuse kohaselt saabus laenusumma tagastamise tähtaeg 16.07.2013 ehk kuus päeva pärast seda, kui kostja vormistas oma registris olevad varad abikaasa nimele. Kostja käitumine varade abikaasa nimele vormistamisel koos muude eelpool kirjeldatud asjaoludega kinnitavad kohtu siseveendumust selles, et kostja väited 17.04.2012 laenulepingute lisa 1 ja 17.04.2012 käenduslepingu võltsituse kohta ei ole tõepärased. Usutav ei ole kostja väide, et varade naise nimele vormistamine toimus nö tänuvõla katteks kostja 5

(14)ämma poolt minevikus osutatud abi eest. Sellele väitele ei ole kostja eelnevalt varasemas menetluses ka tuginenud.
  1. Kostja seadis kahtluse alla ka käenduslepingu sõlmimise vajaduse tema poolt, väites mh, et ei pidanud käenduslepingut allkirjastama, kuna tal ei olnud mingisugust vajadust seda riski endale võtta. Käenduslepingu sõlmimine on tõepoolest igaühe vaba valik ja iseenesest ei olegi käenduslepingu sõlmimiseks vaja mingit erilist põhjust või majanduslikku kasu. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et S OÜ ja OÜ P vahelised laenulepingud sõlmiti eesmärgiga finantseerida OÜ B poolt buldooseri soetamist ja sellega seotud äri, mis ulatus välja Tšiili Vabariiki. Kohus ei pidanud vajalikuks anda hinnangut erinevate osapoolte panustele ja ootustele antud äris ja seega ei arvestanud ka hageja ja kostja poolt antud äri detailidega seotud vande all antud ütlusi, kuivõrd vastavaid nõudeid ei ole kohtule esitatud ning see ei ole oluline käesoleva vaidluse lahendamiseks. Samal põhjusel puudus vajadus arvestada ka poolte väiteid ja tõendeid selles osas, kes ja millises ulatuses on OÜ P osanik või milline roll on OA-l OÜ-s B.
  2. Käesolevas asjas on oluline, et kostja on võtnud endale käenduslepingu alusel vastutuse põhivõlgniku kohustuste täitmise eest. Siiski on käesolevas asjas tuvastatud ka kostja majanduslik huvitatus eelnimetatud laenu- ja äriskeemis osalemises. Nimelt kinnitas kostja vande all antud seletuses, et „Minu isiklik kasu seisnes selles, et kui äri toimiks, siis see tagaks mulle juhatuse liikme kompensatsiooni, mida ma olen ka saanud“. Kuna käendus toetas laenuskeemi ja sellega seotud äri, mis omakorda tagas kostjale (vähemalt) juhatuse liikme kompensatsiooni, siis ei ole õige kostja väide, et tal ei olnud mingisugust vajadust seda riski endale võtta. Antud kontekstis on oluline ka asjaolu, et kostja on nii OÜ P kui ka OÜ B juhatuse liige, kes mõlemad olid eelviidatud laenu- ja äriskeemi lahutamatud osalised, kusjuures kostja isiklikult teostas laenudega seotud jm ülekandeid antud äriühingute poolt. Vande all antud seletuses kinnitas kostja, et „Mina kui juhatuse liige olen kohustatud hoolitsema selle eest, et firma äri õitseks. Kui küsitakse minu käest, et kas on võimalik sellesse projekti raha kaasata, siis loomulikult ma seda ka teen“. Seega kostja ei olnud eelviidatud laenu- ja äriskeemi osas nö kõrvaliseks isikuks, vaid oli sellega lahutamatult seotud ainuüksi OÜ P ja OÜ B juhatuse liikme staatuse ja sellega seotud hüvede tõttu.
  3. On eluliselt usutav hageja vande all ülekuulamise käigus antud seletus selles, miks sõlmiti üks päev peale laenulepingute sõlmimist juba laenulepingute muudatus koos käenduslepinguga. Hageja vande all antud seletuses kohaselt „Niipalju kui mina sain aru ja see nähtub ka laenulepingutest nr 001 ja 002, leidis AB mõlemas laenulepingus jämedad vead. Lepingud olid allkirjastatud 16.04.2012, kuid samas oli lepingutes ette nähtud, et esimene osa laenust tuleb üle kanda 17.03.
  4. Kui nad poleks vormistanud lepingu lisa, siis ei saanuks korrektselt täita seda lepingut.“ Hageja seletus vastab esialgsete laenulepingute sisule – esialgsetes 16.04.2012 laenulepingutes oli tõepoolest kokku lepitud, et laenusummade esimesed maksed tuleb teostada hiljemalt 17.03.2012, mis ei olnud aga kuu aega hiljem sõlmitud laenulepingute puhul võimalik. Samas toimus esimese laenusumma tegelik väljamaksmine kooskõlas 17.04.2012 laenulepingute nr 001 ja 002 lisaga 1 17.04.
  5. Ka teise laenusumma tegelik väljamaksmine kooskõlas 17.04.2012 laenulepingute nr 001 ja 002 lisaga 1 toimus 15.06.2012, mitte aga esialgsete laenulepingute punktis 2.1.2 ettenähtud tähtajaks 20.06.
  6. Seega ka laenusummade väljamaksmise tegelikud kuupäevad, mille osas vaidlus puudub ja mis kattuvad 17.04.2012 laenulepingute lisaga 1, kinnitavad 17.04.2012 laenulepingute lisa 1 olemasolu.
  7. Kohus nõustus hagejaga, et 17.04.2012 S OÜ ja DF vahel sõlmitud käenduslepingus tehtud 6
(14)viide 16.04.2013 S OÜ ja OÜ P vahel sõlmitud laenulepingute nr 001 ja 002 käendamise kohta kujutab endast aastaarvu 2013 osas eksitavat viga. Käesolevas asjas ei ole pooled väitnud, et 16.04.2013 oleks sõlmitud S OÜ ja OÜ P vahel laenulepingud nr 001 ja 002. Samuti on käenduslepingus viidatud 16.04.2013 sõlmitud (st minevikus sõlmitud) laenulepingutele, mitte tulevikus sõlmitavatele laenulepingutele.

§ 29

lõike 2 kohaselt lepingu tõlgendamisel ei või aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu. Seega tuleb 17.04.2012 S OÜ ja DF vahel sõlmitud käenduslepingut tõlgendada nii, et käendatud on 16.04.2012 S OÜ ja OÜ P vahel sõlmitud laenulepinguid nr 001 ja 002. 27. Seda, et 17.04.2012 laenulepingute lisal ning S OÜ ja DF vahel sõlmitud käenduslepingul on kostja DF allkiri, tõendab kohtu hinnangul ka hageja poolt vande all antud seletus.

§ 9

lõike 1 kohaselt leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Hageja poolt vande all antud seletuse kohaselt toimus laenulepingute lisa ja käenduslepingu allkirjastamine nii, et lepingud valmistas ette S OÜ esindaja AB, kes tõi lepingud enda allkirjaga hageja kätte, seejärel edastas hageja lepingud kostjale ja kostja tõi need lepingud tagasi hagejale koos enda allkirjaga. Kuigi lepingute sellisel viisil allkirjastamine tähendab, et kostja ei pruukinud lepinguid allkirjastada tingimata 17.04.2012, ei muuda see sõlmitud lepingute kehtivust ning lepingutest tulenevaid õigusi ja kohustusi. 17.04.2012 S OÜ ja OÜ P vahel sõlmitud laenulepingute lisa ning 17.04.2012 S OÜ ja DF vahel sõlmitud käenduslepingut ei muuda kohtu jaoks ebausaldusväärseks ka asjaolu, et lepingud on koostatud mitte arvutis, vaid käsikirjas. Seadusest ei tulene nõue, et lepingud ja lepingute muudatused peaksid olema ette valmistatud arvutis. Hageja on selgitanud asjaolusid, miks leping koostati käsikirjas (kiirustamine, printeri puudumine) ja kohtul ei ole alust selles kahelda. Kui hageja tõepoolest oleks tahtnud lepinguid võltsida, siis ei oleks käsikirjalise teksti koostamine, võrreldes lepingute tekstide arvutist väljaprintimisega, talle selleks mingit eelist andnud. Samuti ei kinnita võltsimiskahtlust isikute nimede puudumine laenulepingu lisa ja käenduslepingu allkirjade kõrval, kuivõrd lepinguid sõlmivate isikute nimed on mainitud juba lepingute preambulas (sh käenduslepingus on märgitud kostja DF nimi koos isikukoodiga).

  1. Arvestades eeltoodud asjaolusid, ei ole kokkuvõtlikult alust arvata, nagu ei oleks hageja 17.04.2012 laenulepingute nr 001 ja 002 lisa 1 ja 17.04.2012 käenduslepingut allkirjastanud ning nagu oleks nimetatud dokumendid võltsitud. Käesolevas asjas ei ole kostja veenvalt põhistanud oma vastuväiteid laenulepingute lisa ja käenduslepingu võltsituse kohta. Kohtu hinnangul kinnitavad 17.04.2012 laenulepingute nr 001 ja 002 lisa 1 ning 17.04.2012 käenduslepingu ehtsust hageja poolt kohtule esitatud algdokumendid ja samuti hageja vande all antud seletus. Seetõttu arvestas kohus otsuse tegemisel 17.04.2012 S OÜ ja OÜ P vahel sõlmitud laenulepingute nr 001 ja 002 lisa ning 17.04.2012 sõlmitud käenduslepingut (algdokumendid II kd lk 23-24, tõlked eesti keelde I kd lk 29 ja 160). Vastavalt eeltoodud põhjendustele on nimetatud dokumentidel kostja DF allkiri.
  2. Kostja on viidanud asjaolule, et 17.04.2012 S OÜ ja DF vahel sõlmitud käenduslepingu venekeelse originaaldokumendi pealkirjaks on „garantiileping“, mitte käendusleping (II kd, lk 24). Hageja on selgitanud, et antud lepingu sisu järgi on tegemist käenduslepinguga.

§ 29

lõike 4 kohaselt, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. 17.04.2012 S OÜ ja DF vahel sõlmitud käenduslepingu venekeelse originaaldokumendi sisus on selgelt viidatud kostja poolt isikliku käenduse andmisele, mida 7

(14)kinnitab venekeelse väljendi „litšnogo porutšitelstva“ kasutamine. Seetõttu lepingu pealkiri ei mõjuta lepingu sisu ja lepingupoolte tahe nö mõistliku isiku silme läbi nähtuna oli see, et kostja vastutab isikliku käendusega S OÜ ja OÜ P vahelistest laenulepingutest nr 001 ja 002 tulenevate OÜ P rahaliste kohustuste täitmise eest. Seega laienevad 17.04.2012 S OÜ ja DF vahel sõlmitud käenduslepingule

-i käendust reguleerivad sätted. 30. Käenduse andmise ajal kehtinud

§ 143

lõike 2 kohaselt on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. 17.04.2012 S OÜ ja DF vahel sõlmitud käenduslepingus on kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas, milleks on 170 000 eurot. Seega ei ole kostja käendus tühine, isegi kui kostjat lugeda tarbijaks. Kuna kostja andis käenduse OÜ P rahaliste kohustuste täitmise tagamiseks, mille juhatuse liige ta samaaegselt oli, on asjakohane Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-8-06 antud seisukoht, et osaühingu juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene

-i tarbijakaitsesätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija (vt ka Riigikohtu 08.12.2009 otsus nr 3-2-1-126-09, punkt 12). Sõltumata nimetatud Riigikohtu seisukohast ei ole käesolevas asjas esitatud asjaolusid, mis mõjutaksid 17.04.2012 S OÜ ja DF vahel sõlmitud käenduslepingu kehtivust isegi eeldades, et antud käenduslepingut saaks lugeda tarbijakäenduslepinguks. 31. Selleks, et saaks tõusetuda küsimus kostja kui käendaja vastutusest, peab olema tuvastatud, et hageja on põhivõlgnikule laenu andnud ja seejärel on põhivõlgnik rikkunud kohustust laen tagastada.

§ 145

lõike 1 kohaselt vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt üksnes kohustuse rikkumise korral. Põhivõlgnikule OÜ P laenu andmise osas poolte vahel vaidlust ei ole ning laenu andmine on tõendatud ka hagile lisatud pangakonto väljavõttega. Samuti ei ole vaidlust selles, et OÜ P poolt saadud laen on osaliselt tagasi maksmata. Laenulepingutest tuleneva võlgnevuse olemasolu kinnitas kostja, kes on ka OÜ P juhatuse liige, mh oma vande all antud seletuses. 26.08.2013 menetlusdokumendis on hageja esitanud täpsustatud arvestused nõude kujunemise kohta. Kokku moodustab hageja nõue kostja vastu 31.07.2013 seisuga 83 052.16 eurot (põhi- ja intressinõue summas 82 157.80 eurot + viivisenõue 31.07.2013 seisuga summas 894.36 eurot). Samas nõuab hageja kostjalt TsMS § 367 alusel ka hagi esitamise ajal sissenõutavaks muutumata viivist 0,1% põhinõude summast päevas kuni põhinõude täitmiseni. Kostjapoolsete vastuväidete puudumisel lähtus kohus nõude suuruse osas hageja poolt esitatud arvestusest.

  1. Poolte vahel puudus sisuline vaidlus selles, et S OÜ müüs oma laenulepingutest ja käenduslepingust tulenevad nõuded OÜ P ja kostja vastu hagejale ning et S OÜ ja hageja allkirjastasid selle kohta 12.07.2013 nõuete loovutamise kinnituse. Isegi kui kostja ei oleks nimetatud nõude loovutamise kinnitust kätte saanud hageja poolt 15.07.2013 saadetud ekirjaga või muul viisil, sai kostja nimetatud nõuete loovutamise kinnituse kätte hagiavalduse kättesaamisega. Kostja ei ole esitanud vastuväited, nagu ei oleks nõuete loovutamine hagejale kehtiv.
  2. 16.07.2013 muutusid sissenõutavaks kõik laenulepingutest ja käenduslepingust tulenevad nõuded. Kostja käenduslepingust tulenevat nõuet vabatahtlikult täitnud ei ole.

§ 142

lõike 1 järgi kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.

§ 145

lõike 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.

§ 145lõike 2 kohaselt käendaja vastutab 8

(14)käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Põhjendatud ei ole kostja vastuväited, nagu kinnitaks käenduslepingust tuleneva nõude suunamine kostja vastu hageja pahatahtlikkust, sest kostja arvates oleks hageja pidanud eelnevalt nõudma kohustuse täitmist põhivõlgnikult OÜ P. 17.04.2012 S OÜ ja DF vahel sõlmitud käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. 34. Asjakohased ei ole kostja vastuväited tulenevalt

§ 149lõikest 5.

Kostja viitab asjaolule, et laenulepingust nr 002 tulenevate kohustuste täitmist tagab lisaks käenduslepingule korteriomandile aadressil XXX Tallinnas seatud hüpoteek. Kostja esitatud kinnistusraamatu väljavõttest nähtuvalt oli antud juhul seatud pandiõigus mitte põhivõlgnikule OÜ P kuuluvale kinnistule, vaid hagejale kuuluvale kinnistule. Seega ei ole

§ 149lõige 5 käesolevas vaidluses kohaldatav.

Samuti ei kinnita hüpoteegikande muutmine (algselt S OÜ kasuks seatud hüpoteek muudeti hageja kasuks seatud hüpoteegiks) kostja järeldust laenulepingust nr 002 tulenevate kohustuste täitmise kohta. Laenulepingust nr 002 tulenevate kohustuste täitmist saaks kinnitada üksnes tõenditega, millest nähtuks laenulepingust nr 002 tulenevate summade reaalne tagastamine, mitte aga kaudsete asjaoludega. Hüpoteegi ümbervormistamine võib toimuda väga erinevatel põhjustel ja see iseenesest ei saa kinnitada laenu tagastamist. Hageja on esitanud tõendid laenusumma väljamaksmise ja osalise tagastamise kohta ning kostja neid vaidlustanud ei ole. Kostja on märkinud, et hageja poolt nõutavate summade arvestuse osas ta eraldi vastuväiteid ei esita.

  1. Hageja nõuab kostjalt 83 052.16 euro tasumist (põhi- ja intressinõue summas 82 157.80 eurot + viivisenõue 31.07.2013 seisuga summas 894.36 eurot), millele lisandub TsMS § 367 järgne viivisenõue. Seega on hageja nõue väiksem kui käenduslepingust tulenev kostja vastutuse rahaline maksimumsumma 170 000 eurot. Kostja vastuväited hageja nõudele ei leidnud kohtu poolt tuvastatud asjaolude alusel kinnitust. Seega tuleb hagi rahuldada. Apellatsioonkaebus
  2. Kostja palub tühistada maakohtu otsus täies ulatuses. Teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning kõik menetluskulud jätta hageja kanda või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.
  3. Käesolevas asjas on keskne tõendamisele kuuluv asjaolu, kas kostja allkirjastas käenduslepingu või mitte. Selle tõendamiseks on tal kasutada piiratud valik tõendeid. Maakohus on alusetult keeldunud ekspertiisitaotluste rahuldamisest. Dokumentide visuaalne vaatlemine eriteadmisi mitteomava isiku poolt ei saa asendada eksperdi arvamust allkirja ehtsuse kohta. Kuna käesolevas asjas esitas hageja lisaks taotlusele määrata asjas käekirjaekspertiis ka taotluse dokumendiekspertiisi läbiviimiseks, siis on selle taotluse rahuldamata jätmine ilmselgelt põhjendamatu. Kohus on ekslikult kirjutanud kostja korduvast taotlusest dokumendiekspertiisi määramiseks. Kostja ei ole sellist taotlust korduvalt esitanud ning kohus on selle taotluse rahuldamata jätmise põhjendamata jätnud, kuna jäi ekspertiisitaotluse lahendamisel oma varasemate seisukohtade juurde. Varasemad sellekohased põhjendused puudutasid aga ainult käekirjaekspertiisi rahuldamata jätmist. Kuna kohus jättis ekspertiisi taotluse rahuldamata, puudus kohtul võimalus hinnata seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Selliselt seati kostja kohtu poolt ilmselgelt halvemasse olukorda kui hageja.
  4. Väär on maakohtu seisukoht, et kostja ei ole astunud mingeid samme dokumentide võltsituse kahtluse täiendavaks põhistamiseks olukorras, kus talle oli teada 12.11.2013 kohtumäärus 9

(14)ekspertiisitaotluse rahuldamata jätmisest ning võimalus esitada täiendavaid tõendeid. Kostja esitas taotluse tema ja vastaspoole vande all ülekuulamiseks, samuti esitas täiendavaid põhistusi seoses kahtlusega dokumentide võltsituses. Asjatundja arvamust ei olnud kostjal võimalik esitada juba ainuüksi seetõttu, et originaaldokumendid toimikus puudusid. Kohus lisas originaaldokumendid toimikusse ja tutvustas kostjale laenulepingu lisa originaali ja käenduslepingu originaali alles 05.12.2013 toimunud kohtuistungil.
  1. Tulenevalt sellest, et kohus jättis ekspertiisi määramata, on tegemist olukorraga, kus tõendamiskoormus on ümber pööratud. Kostja oli olukorras, kus ta pidi tõendama negatiivset asjaolu – et ta ei ole allkirjastanud kõnealuseid dokumente. On ilmselge, et selle asjaolu tõendamise võimalused on kostjal käekirja- ja dokumendiekspertiisi läbiviimiseta praktiliselt võimatu. Kostja on kõnealuste dokumentide võltsitust piisavalt põhistanud ning teinud ka oma piiratud võimaluste juures kõik, et seda tõendada. Tuginedes Riigikohtu lahendile nr 32-1-64-12, on hageja olukorras, kus tema (mitte kostja) peab tõendama, et kostja on dokumendid allkirjastanud.
  2. Politseisse mittepöördumine ei saa olla aluseks tsiviilasjas ekspertiisi määramata jätmiseks. See, et kostja ei ole pöördunud kuriteokaebusega politseisse, ei tähenda, et ta tunnistab dokumentide ehtsust. Kuni 05.12.2013 kohtuistungini oli lahendamata taotlus dokumendiekspertiisi määramiseks ega olnud lahendatud kostja vastuväide kohtu tegevusele seoses ekspertiisi määramata jätmisega. Seega lootis kostja kõik ekspertiisid teostada ühes menetluses. Seda enam, et selline võimalus on TsMS-is ette nähtud.
  3. Kohus on ebaõigesti toetanud hageja seisukohta, et kuna 10.07.2013 sõlmisid kostja ja tema abikaasa abieluvaralepingu, siis on ilmselge, et nimetatud toimingud on tehtud käenduslepinguga võetud kohustuste täitmise vabanemise eesmärgiga. Kohus on jätnud tähelepanuta, et notaritehingu ettevalmistamine võtab aega vähemalt mitu päeva, notar ei tõesta kunagi tehingut samal päeval, mil isik pöördub tema poole. Pealegi oleks loogiline, kui kostja teinuks seda kohe peale väidetava käenduslepingu sõlmimist, so veel aprillis 2012 või vähemalt mais 2013, millal poolte vahel algasid väidetavalt arusaamatused.
  4. Kohtuotsus sisaldab üksteist välistavaid faktiväiteid. Kohus leidis, et kohtule ei ole esitatud tõendeid, et OÜ P oleks vaidlustanud tema vastu suunatud nõudeid põhjendusel, et laenu tagastamise tähtaeg ei ole veel saabunud. Samas on otsuse punktis 16 märgitud, et hageja ei ole esitanud nõudeid põhivõlgniku vastu, kuna temale teadaolevalt puuduvad P OÜ-l väidetavalt rahalised vahendid või muu vara kohustuse täitmiseks. Arusaamatuks jääb, kuidas oleks saanud esitada tõendeid OÜ P vastu suunatud nõuete vaidlustamise kohta põhjendusel, et laenu tagastamise tähtaeg ei ole veel saabunud, kui on teada, et OÜ P vastu ei ole nõudeid üldse esitatudki.
  5. Kohus jättis tähelepanuta kostja väited, mille kohaselt kõik pooltevahelised lepingud ja kirjad olid alati korrektselt trükitud.

§ 25

lõike 1 kohaselt on lepingupooled majandustegevuses sõlmitud lepingu puhul kohustatud järgima praktikat, mis on nendevahelistes suhetes tekkinud. 44. Menetlusosaliste vande all antud seletuste hindamisel on kohus selgelt kõrvale kaldunud poolte võrdsuste printsiibist. Kohus peab eluliselt mitteusutavaks peaaegu kõiki kostja poolt antud ütlusi, kuid samas jätab tähelepanuta hageja poolt teadlikult esitatud valeandmed, nt nagu käenduslepingu venekeelses tekstis on märgitud kuupäevaks 16.04.2012, märkides, et tegemist on vaid eksitava veaga. Kohtul ei tekkinud kahtlust asjaolu suhtes, et neid vigu liiga 10

(14)palju, et seda pidada juhuseks.
  1. Hageja vande all antud seletuse kohaselt oli AB-l ja kostjal väidetavalt tavapraktika võtta isiklik käendus ning AB-l oli väga kiire lepingu toomisega kostjale, kuid millegipärast ei olnud kostja allkirja kiiresti vaja. Mingil põhjusel tuli dokumendile allkiri oluliselt hiljem. Hageja väide, et allkiri unustati võtta, on väga ebatõenäoline. Kuid kohtu jaoks on eluliselt usutav hageja vande all ülekuulamise käigus antud seletus dokumentide allkirjastamise osas. Kohtul ei tekkinud kahtlust asjaolu suhtes, et miks kostjalt ei võetud käendust samal päeval laenulepingute sõlmimisega. Kui see on tavapraktika, nagu selgub hageja ütlustest, siis oleks loogiline, kui nii laenulepingud kui käendusleping olid sõlmitud korraga. Hageja vande all antud seletusest tuleneb mh, et käendusleping ja laenulepingute lisa ei olnud kostja juuresolekul koostatud ja samuti ei olnud tema juuresolekul alla kirjutatud, kuid vaatamata sellele leidis kohus, et tegemist on ehtsate dokumentidega. Jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik teha kindlaks, et tegemist on ehtsa dokumendiga sellise hulga vastuolude olemasolul. Vastus apellatsioonkaebusele
  2. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskäik
  3. 30.12.2014 otsusega jättis Tallinna Ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et pärast maakohtu otsuse tegemist alustati kostja avalduse alusel kriminaalmenetlust, milles teostati 17.04.2012 kuupäeva kandvate laenulepingute nr 001 ja nr 002 lisal nr 1 ning sama kuupäeva kandval käenduslepingul olevate kostja allkirjade suhtes käekirjaekspertiis. Pooled ei vaielnud ringkonnakohtu istungil selle üle, et käekirjaekspertiisi järelduse kohaselt oli mõlemale dokumendile tõenäoliselt alla kirjutanud apellant. Täpse arvamuse andmine ei olnud eksperdil võimalik, kuna allkirjades ei olnud piisavalt eritunnuseid. Eeltoodu tõttu ja poolte poolt maakohtu menetluses esiletoodud asjaolude alusel vaidlusaluste dokumentide vormistamise ja allakirjutamise kohta leidis kolleegium, et maakohtu järeldus mõlemal dokumendil kostja allkirja olemasolu kohta on veenev. Samuti, et käekirjaekspertiisi ja dokumendiekspertiisi määramine apellatsiooniastmes ei ole vajalik.
  4. Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse. Lahendis nr 3-2-1-79-15 leiti, et maa- ja ringkonnakohus rikkusid käekirjaekspertiisi määramata jätmisel oluliselt menetlusõiguse norme, mis võis viia asja ebaõigele lahendamisele (punkt 9). Dokumendiekspertiisiga seonduva osas nõustus Riigikohus, et selle määramise taotlus tuli jätta rahuldamata, kuna kostja ei põhjendanud, kuidas selle asjaolu, et laenulepingute lisa 1 ja käenduslepingu sõlmimine nendes dokumentides märgitust erineval ajal, tuvastamine mõjutaks asja lahendamise tulemust.
  5. Seonduvalt käekirjaekspertiisi määramise taotluse lahendamisega andis Riigikohus järgmised juhised: 1) tsiviilkohtumenetluse ekspertiisitaotluse rahuldamata jätmist ei saa põhjendada kriminaalmenetluses tehtud ekspertiisiga, kui nimetatud eksperdiarvamust ei ole välja nõutud ega käsitletud tsiviilkohtumenetluse sätete kohaselt (punktis 11); 2) kohtud oleksid võinud TsMS § 293 lõike 3 ja § 463 lõike 1 alusel teha määruse kriminaalasjas tehtud ekspertarvamuse tsiviilasja juurde võtmiseks ja keelduda seetõttu kostja taotluse rahuldamisest, kui kohus saab kriminaalasjas antud eksperdiarvamust vajalikul määral hinnata uut ekspertiisi korraldamata (samuti punktis 11); 3) asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus uuesti lahendama kostja käekirjaekspertiisi määramise taotluse, arvestades 11
(14)mh võimalust kasutada kriminaalmenetluses antud ekspertarvamust (punkt 15). Tsiviilkolleegiumi seisukoht
  1. Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ning tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni tühistamiseks, kuid TsMS § 657 lõike 1 punkti 21 alusel tuleb muuta lahendi põhjendusi osas, milles maakohus keeldus rahuldamast kostja taotlust käekirjaekspertiisi määramiseks. Muus osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lõike 6 alusel neid käesolevas lahendis ei korda. TsMS § 651 lõike 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Alternatiivseid põhjendusi, juhuks, kui tõendite võltsitus tõendamist ei leia, apellant kaebuses ei esitanud.
  2. Kaebuses heidab apellant maakohtule ette tema poolt käenduslepingu võltsituse kohta esitatud väidete arvestamata jätmist, mh käekirja- ja dokumendiekspertiisi määramata jätmist. Kolleegium on seisukohal, et etteheited on osaliselt põhjendatud käekirjaekspertiisi määramata jätmise osas. TsMS § 238 lõike 3 punkt 4 annab kohtule õiguse keelduda tõendi vastuvõtmisest, kui selle esitamise vajadust ei ole põhjendatud. Kostja põhjendas maakohtu menetluses ekspertiisi määramise vajadust korduvalt (t I kd lk 139-144, 182-192). TsMS § 293 lõikest 1 tulenevalt määrab kohus ekspertiisi siis, kui leiab, et tal endal ei ole vajalikke eriteadmisi asjas tähtsa asjaolu selgitamiseks (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-79-15, punkt 10; nr 3-2-172-09, punkt 16). Vaidlustatud otsuses ei toonud maakohus esile kohtunikul vajalike eriteadmiste olemasolu. Kuna kostja vaidlustas hageja poolt esitatud dokumentaalsete tõendite ehtsuse, oli ekspertiisi määramine põhjendatud ka TsMS § 277 lõike 4 alusel. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus rikkus käekirjaekspertiisi määramata jätmisel oluliselt menetlusõiguse norme ja vastavas osas tuleb maakohtu põhjendusi muuta.
  3. Dokumendiekspertiisi määramata jätmise osas nõustub kolleegium maakohtuga ega pea vajalikuks vastavaid põhjendusi siinkohal korrata. Kostja ei põhjendanud, kuidas asjaolu, et laenulepingute lisa 1 ja käendusleping sõlmiti väidetavalt nendes dokumentides märgitust erineval ajal, mõjutaks asja lahendamise tulemust. Maakohtuga nõustus ka Riigikohus lahendi nr 3-2-1-79-15 punktis
  5. Vaatamata eeltoodule on kolleegium seisukohal, et puudub alus maakohtu otsuse lõppjärelduse tühistamiseks. Apellatsioonimenetluses täiendavate tõenditena kogutud ja uuritud Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri määramisel tehtud eksperdiarvamus ja selle objektiks olnud kaks 17.04.2012 kuupäeva kandvat venekeelset dokumenti (t III kd lk 186-192, ümbrik samas lk 193) ei anna alust kogumis muude kostja poolt maakohtus esitatud väidetega tuvastada dokumentide väidetavat võltsitust. Eksperdiarvamuse võttis ringkonnakohus Riigikohtu juhendit arvestades TsMS § 293 lõike 3 alusel tõendina tsiviilasja materjalidesse 28.10.2015 korraldava määrusega (t III kd lk 176). Saabunud dokumentidest nähtub, et peale maakohtu tsiviilmenetlust toimunud kriminaalmenetluses telliti Eesti Kohtuekspertiisi Instituudilt allkirjaekspertiis kostja DF allkirjade samasuse tuvastamiseks samadel dokumentidel, millised oleksid samaliiki ekspertiisi objektiks käesolevas tsiviilkohtumenetluses: 1) venekeelsel 17.04.2012 kuupäeva kandval dokumendil, milline on pealkirjastatud „dogovor garantii“ (t I kd lk 30, tõlge lk 160; ekspertiisiaktis nimetatud garantiilepinguks) ja 2) venekeelsel 17.04.2012 kuupäeva kandval dokumendil, milline on pealkirjastatud „priloženije 1“ (t I kd 28, tõlge lk 29). Asjaolu, et ekspertiisiaktis on teist dokumenti nimetatud „garantiilepingu lisaks 1“, kuigi dokumendi tekstist nähtub, et tegemist 12
(14)on 16.04.2012 laenulepingute nr 001 ja nr 002 lisaga 1, ei muuda fakti, millisel dokumendil kohtueksperdid tegelikult kostja allkirja ehtsust analüüsisid (vrdl akti lisa t III kd lk 192 ja hagiavalduse lisa t I kd lk 28). Eeltooduga on kõrvaldatud kostja 06.11.2015 korduvas taotluses esitatud kahtlused selle kohta, kas kriminaalasjas ikka uuriti samu allkirju, mida kostja taotleb uurida tsiviilasjas.
  1. Samuti nähtub ekspertiisiaktist, et kohtueksperdid jõudsid 21.08.2014 järeldusele, et mõlemad uuritud DF allkirjad on tõenäoliselt kirjutatud DF poolt (t III kd lk 188). Seega on tegemist riiklikus kohtuekspertiisiasutuses kehtiva arvamuste skaala (t III kd lk 189) kohaselt tõenäoliselt jaatava arvamusega, mis tähendab, et eksperdiuuringutest järeldus, et vaidlustatud allkiri on tõenäoliselt kirjutatud kontrollitava isiku poolt, allkirjas esinevad kirjutajale iseloomulikud kokkulangevad käekirjatunnused ei ole piisavad tugevama arvamuse andmiseks, kuid tõenäosus, et kirjutajaks on keegi teine isik, on väike. Viidatud skaala kohaselt on võimalik eksperdil anda vaid üks tugevam arvamus, milleks oleks jaatav arvamus ja mis tähendaks, et võimalus, et vaidlustatud allkiri oleks kirjutatud kellegi teise isiku poolt, ei ole reaalne. Eeltoodust nähtub, et kriminaalasjas andsid eksperdid võimalikest arvamustest tugevuselt teise võimaliku arvamuse.
  2. Vastuseks apellandi eelpool käsitlemata väidetele kaebuses selgitab kolleegium järgmist. Kolleegium on seisukohal, et maakohtu otsuse lõppjärelduse tühistamiseks ei anna alust kogumina ega üksikult võttes apellandi poolt maakohtus esitatud muud vastuväited. Apellant tõi kaebuses välja, et maakohus oleks pidanud hindama ka asjaolu, et tavapäraselt olid pooltevahelised dokumendid vormistatud trükitult, kuid lisa 1 ja käendusleping olid käsitsi kirjutatud, samuti, et käenduslepingul oli laenulepingute sõlmimise kuupäev vale. Vaidlustatud lahendist nähtub, et maakohus hindas kõiki kostja vastuväiteid ja andis neile vastavalt TsMS § 442 lõikele 8 kohased seisukohad. Kolleegium tõendite ümberhindamiseks alust ei näe. Ühe asjaoluna hindas maakohus kostja ja tema abikaasa poolt 10.07.2013 abieluvaralepingu sõlmimist ja järeldas, et kostja oli teadlik kohustuse olemasolust S OÜ ees ja püüdis abieluvaralepingut sõlmides muuta enda varatuks. Apellant väitis kaebuses, et S OÜ poolt 10.07.2013 teate saatmine ei saa olla ajendiks samal kuupäeval abieluvaralepingu sõlmimisele, kuna abieluvaralepingu sõlmimisele peavad eelnema teatud ettevalmistused. Kolleegiumi arvates on apellandi väide eluliselt usutav, kuid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Hageja tõi väite kostja varatuks muutumisest esile kui elulise asjaolu, mis peaks tegema veenvaks hageja väite selle kohta, et kostja oli teadlik juulis 2013 käenduskohustuse sissenõutavaks muutumisest. Vaidlust ei ole, et vahetult enne S OÜ ja OÜ P laenulepingutest nr 001 ja nr 002 tulenevate kohustuste sissenõutavaks muutumist kostja tõepoolest loobus abieluvaralepinguga talle kuulunud kinnisvarast. Nimetatud asjaolu aga iseenesest ei olnud hagi rahuldamise aluseks. Apellant leidis ka, et maakohtu otsus on vastuoluline osas, kus maakohus leidis, et põhivõlgnik OÜ P on enamuse võlast tagastanud ega ole esitanud vastuväiteid, et võla tasumise tähtaeg ei ole veel saabunud, kuid samas ei ole hageja esitanud nõuet põhivõlgniku vastu. Apellandi väide on kolleegiumi arvates eksitav. Kahe 16.04.2012 sõlmitud laenulepinguga on S OÜ andnud OÜ-le P laenu kokku 340 000 eurot ja enamus sellest on põhivõlgniku poolt tasutud. Kuna kostja käendajana vastutab põhivõlgnikuga solidaarselt, siis võis hageja esitada hagi ka ainult käendaja vastu.
  3. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist vastavalt TsMS § 177 lõikele 2, andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei 13
(14)esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lõike 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-147-14, punkt 22). Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur /allkirjastatud digitaalselt/ 14
(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.