Obsah (5)

§ 396§ 402§ 1§ 397§ 101

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 29.02.2016, Tallinn Tsiviilas

§ 396lõikele 1, § 76 lõigetele 1–3 ja § 108 lõikele 1.

Puudub vaidlus, et kostja ei ole täitnud kohustust tasuda intresse ega tagastanud tähtaegselt, so 21.04.2015, laenu. Kuivõrd kokkulepitud tähtaeg on möödunud, on kostja kohustus muutunud sissenõutavaks ning hagejal on õigus nõuda kohustuse täitmist. 6 18. Kostja on esitanud vastuväite, mille järgi on kõnealuste lepingute näol tegemist tarbijakrediidilepinguga.

§ 402lõikele 1.

Selleks, et teha kindlaks, kas füüsiline isik tegutseb laenu andes oma majandus- või kutsetegevuses, tuleb kogumis hinnata selliseid kriteeriume nagu laenu andmise püsivus ja maht ning laenu tasulisus. Samuti tuleb hinnata laenulepingute põhitingimusi, laenuandja ja laenusaaja vahelisi suhteid ning lepingute sõlmimise asjaolusid. Küll aga ei saa majandus- või kutsetegevuses laenu andmiseks lugeda nt laenu andmist üksnes isiklike suhete tõttu ja minimaalse intressi eest, mis sisuliselt välistab tulu saamise (RKTKo nr 3-2-1-66-14, punkt 16). Kostja on toetunud oma väite tõendamisel 23.09.2015 AS-i SEB Pank poolt kohtule esitatud hageja arvelduskonto väljavõttele, millest nähtub, et hageja on andnud perioodil 01.01.–30.06.2014 kolmandatele isikutele tasu eest laenu vähemalt kaheksal korral. Nimetatud konto väljavõttest selgub, et lisaks kostjale on hageja andnud laenu 16.01.2014 JM-le 3000 eurot, 31.01.2014 SN-le 10 000 eurot, 01.03.2014 MJ-le 3900 eurot, 12.03.2014 SN-le 10 000 eurot, 28.03.2014 LL-le 3000 eurot ja 14.04.2014 B OÜ-le 2000 eurot. Pangakonto väljavõttelt saavad kohtu hinnangul kinnitust regulaarsed laenude ja intresside tagasimaksed, mis ületavad ilmselgelt hageja väidetud juhuslikke või pereringis raha kasutada andmisi. Majandus- või kutsetegevuses tegutsevaks laenuandjaks olemist ei välista see, kui laenuandja ei ole oma laenutulusid deklareerinud ega ole registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana. Tõendamist on leidnud hageja tegutsemine krediidiandjana majandus- või kutsetegevuses, sest isik on püsivalt tegev laenude väljastamisega, samuti on hageja väljastanud arvestatava koguse laene, mille eesmärgiks on tulu teenimine. 19.

§ 1lõikele 5.

Puudub vaidlus, et mõlema laenulepingu puhul on laen kantud JK OÜ pangakontole. 10.01.2014 ja 17.02.2014 sõlmitud laenulepingute punktidest 2.1 nähtub, et laenuks antavat raha tuleb kasutada sihtotstarbe kohaselt, so veoautode ostmiseks. Mõlema lepingu juurde on märgitud ostetava veoauto VIN-kood ja kokkuleppe kohaselt tuli hagejal raha kanda osaühingu kontole. Kostja on esitanud väite, mille kohaselt on kostja väidetavalt võtnud laenu tarbijana enda huvides, so eraisikuna. Vastuväite tõendamiseks on kostja esitanud JK OÜ arvelduskonto EE471010220213721221 väljavõtte perioodi 10.01.2014–27.02.2014 kohta. Kostja on kohtule selgitanud, et kuivõrd hageja tingimuseks oli laenu väljastamine ülekande teel, kuid kostja isiklikud arvelduskontod olid arestitud, lasi kostja kanda laenusumma temaga seotud äriühingu kontole. Nimetatud arvelduskontot kasutas kostja oma isiklike rahaliste vahendite ulatuses isiklikes huvides ja isiklike kohustuste täitmiseks. Kohus leidis, et kostja väited on paljasõnalised osas, milles ta väidab, et kasutas JK OÜ arveldusarvet enda huvides. Kohtule esitatud väljavõttelt nähtub, et kostja on maksnud deebetkaardiga ja võtnud pika perioodi peale raha välja. Asjaolu, et sularaha on välja võetud, ei anna kinnitust selleks, et raha on kasutatud äriühingu vastutava isiku poolt enda kuludeks. Ka kaardimaksete puhul ei ole kostja esitanud dokumente, mis kinnitaks kostja huvides kulutuste tegemist, vaid ühel juhul nähtub 29 euro suurune makse apteegis, millest võib oletada, et tegemist ei ole ettevõtlusega seotud kuluga. Samas ei ole kostja esitanud andmeid JK OÜ majandustegevuse sisu kohta, mis võimaldaks järeldusi teha. Siiski nähtub JK OÜ arvelduskontolt aktiivne majandustegevus, sest väljavõttelt nähtuvad rendimaksed ja maksed HE-le, A OÜ-le ja V OÜ-le laenulepingute täitmiseks. Samuti on tehtud makseid Läti äriühingule G-le, mis kohtu hinnangul annavad kinnitust asjaolule, et kostja on saanud osaühingu arvele raha, mida on kasutatud majandustegevuses. Järeldust kinnitab asjaolu, et nt 13.01.2014 G-le ülekande tegemiseks summas 29 000 eurot ei olnud JK OÜ 7 kontol ilma hagejalt laenu saamata vahendeid G-le ülekande tegemiseks. Seega on asjas täielikult kummutatud kostja väited, et lepingud on tarbijakrediidilepingud. 20. 10.08.2015 eelistungil määras kohus hagejale nõude esitada uus viivisearvestus selliselt, et intresside pealt viivist ei arvestata. Hageja täitis kohtu nõude ja esitas 25.08.2015 intresside arvestuse (summas 5212.50 eurot), võttes aluseks 10.01.2014 laenulepingus ja 17.02.2014 laenulepingus kokkulepitud ja kostjale üleantud laenu kokku summas 45 000 eurot, milline summa oli 22.04.2014 võlatunnistuse sõlmimisel kostja poolt hagejale tasumata. Hageja palus 03.10.2015 esitatud seisukohas võtta 25.08.2015 menetlusdokumendi punktis 7 esitatud intresside ja viivise suurus (arvestatud summalt 45 000 eurot) nõude rahuldamise korral arvesse alternatiivselt, kui kohus ei nõustu hageja õiguslike põhjendustega (punktis 4) selle kohta, et hagis esitatud intresside ja viivise arvestus (summalt 48 000 eurot) on õige. 21. Hageja ei ole esitanud kohtule tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 331 lõigete 1 ja 2 alusel põhistatud seisukohti uue taotluse hilinenult vastuvõtmiseks, seetõttu jättis kohus hageja 03.10.2015 esitatud alternatiivnõude läbi vaatamata ja juhindus 25.08.2015 hageja hagis esitatud nõuetest. 22. Kohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja põhivõlgnevuse 45 000 eurot.

§ 397lõikele 1.

22.04.2015 allkirjastatud võlatunnistuse järgi kohustus kostja tasuma viivist 0,05% päevas iga viivitatud päeva eest alates 22.04.2014, seejuures tuli viivist tasuda igakuiselt arvestuslikult iga kuu 21-ks kuupäevaks. Kohus nõustus hagejaga, et nimetatud võlatunnistuses on ekslikult intressi asemel kasutatud mõistet „viivis“. Kohus leidis, et pooled on leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul, so kuni 21.04.2015, seetõttu on võlatunnistuse punkt 3.3 käsitletav kokkuleppena laenu kasutamise eest ette nähtud intressi tasumiseks. Puudub vaidlus, et 22.04.2014–21.04.2015 on kostja tasunud 3000 eurot intresse. Kokkulepitud intressimäära kohaselt on ajavahemiku 22.04.2014–21.04.2015 intressivõlgnevus 5212.50 eurot (0,05% päevas arvestatuna 45 000 eurolt). 23.

§ 101lõike 1 punktile 6, § 113 lõikele 1 ja § 94 lõikele 1.

Käesolevas asjas muutus kohustus sissenõutavaks 22.04.2015, praegusel ajal kehtivaks intressimääraks on 8,05% (8%+0,05%). 22.04.2014 allkirjastatud võlatunnistuse kohaselt muutus kokkuleppes kirjeldatud summa sissenõutavaks 21.04.2015, seega saab põhivõlalt arvestada viivist alates 22.04.

1. Seega on võlgnetav viivis kuni hagi esitamiseni (22.04.2015–03.06.2015) kokku 426.56 eurot (45 000 € x 8,05%/365 x 43 päeva = 426.56 eurot).
2. Hageja on taotlenud kostjalt ka viivise väljamõistmist alates hagi esitamisest, so alates 04.06.2015 VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras põhinõudelt kuni põhinõude täieliku tasumiseni. TsMS § 367 alusel rahuldas kohus hageja nõude ja mõistis kostjalt hagejale välja viivise kuni otsuse tegemiseni 15.10.2015 (04.06.2015–15.10.2015) 1329.28 eurot (45 000 € x 8,05%/365 x 134 päeva = 1329.28) ja alates 16.15.2015 protsendina arvestatuna põhinõudelt. Apellatsioonkaebus
3. 16.11.2015 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse osaliselt, so järgmiste summade väljamõistmise osas: põhinõue 3777.09 euro ulatuses, 8 viivis hagi esitamiseni 426.56 eurot, intress 5212.50 eurot ja viivis alates hagi esitamisest põhinõude vaidlustatud osalt. Seega vaidlustab kostja otsuse ulatuses, milles kohus jättis arvestamata kostja vastuväited seoses tarbijakrediidilepinguga ning 22.04.2014 võlatunnistuse alusel intressinõude puudumisega.
4. Kostja palub teha vaidlustatud osas uue otsuse, millega rahuldada hagi kostja vastu mitte enam kui 41 222.91 euro ja nimetatud summalt alates hagi esitamisest viivise väljamõistmiseks.
5. Tõendeid kogumis hinnates on maakohus põhjendamatult asunud seisukohale, et tõendatud ei ole kostja poolt laenude võtmine oma erahuvides tarbijana. Mõlemas laenulepingus on laenusaajana nimetatud kostjat kui eraisikut. Samas on mõlema laenulepingu punktis 2.1 märgitud laenu kasutamise eesmärk – äritegevuseks, veoauto ostmine. Otsuse tegemisel on kohus jätnud põhjendamatult arvestamata ja hindamata kostja 19.08.2015 menetlusdokumendis esitatud vastuväite, mille kohaselt mõlema laenulepingu punkt 2.1 ja punkt 3, milles märgiti laenu tagatiseks väidetavalt laenu arvel soetatav veoauto, olid hageja tüüplepingu punktid ehk tegemist oli nn hageja poolt enda tarbeks kohandatud laenulepingu vormiga, mida hageja kasutas eeldatavasti kõigi oma majandus- ja kutsetegevuses antavate laenude puhul. Seejuures selgitas kostja, et konkreetselt temaga sõlmitud laenulepingute puhul märkis hageja lepingute punkti 2.1 laenu kasutamise eesmärgi, lähtudes varasemalt kostja isaga sõlmitud laenulepingust. Kostja ise veoautode ostmiseks hagejalt kunagi laenu võtnud ei ole, mida tõendab mh asjaolu, et kostja endale perioodil jaanuar – aprill 2014 veoautosid ostnud ei ole (eeltoodut kinnitas ka hageja). Arvestades eeltoodut on tõendatud, et laenulepingutes märgitud eesmärgil kostja laenusid ei kasutanud.
6. Mõlema laenulepingu kohaselt andis hageja laenu välja laenusumma ülekandmise teel kostjaga seotud äriühingu JK OÜ arvelduskontole. Otsuse tegemisel on kohus jätnud hindamata ja arvestamata kostja vastuväite, mille kohaselt laenusumma kanti temaga seotud osaühingu arvelduskontole põhjusel, et tema eraisiku arvelduskontod olid arestitud. Samas oli laenu üleandmine selle kandmisega arvelduskontole hageja tingimuseks.
7. Tõendamaks, et kostja ei kasutanud laenuraha laenulepingute punktis 2.1 märgitud eesmärgil, vaid enda erahuvides, esitas kostja JK OÜ arvelduskonto EE471010220213721221 väljavõtte perioodi 10.01.2014–27.02.2014 eest. Kostja ei nõustu kohtu seisukohaga, et sularaha väljavõtmine ei tõenda raha kasutamist äriühingu vastutava isiku poolt enda kuludeks. Kostja on äriühingu kontol selgelt välja toonud maksed/tehingud, millised olid seotud tema kui eraisiku huvidega ning summa summarum vastavad viidatud tehingud (sularaha automaadist väljavõtmised, ülekanded ning kaks kaardimakset) kostja poolt hagejalt saadud laenude summadele. Kohus, leides, et JK OÜ arvelduskontolt nähtub aktiivne majandustegevus, mis annab kinnitust asjaolule, et kostja on saanud osaühingu arvele raha, mida on kasutanud majandustegevuses, jättis arvestamata, et äriühingu arvelduskontolt nähtuvalt on äriühingu arvelduskontole laekunud hulgaliselt makseid ka teistelt isikutelt peale hageja. Kostja selgitas, et äriühingu majandustegevuseks, sh kohtu poolt otsuses viidatud isikutele maksete tegemiseks, kasutas äriühing otseselt enda majandustegevuse raames saadud/laekunud rahalisi vahendeid. Kohus jättis täielikult tähelepanuta kostja 02.09.2015 seisukohas märgitu, mille kohaselt JK OÜ-l on olnud piisavalt rahalisi vahendeid G-le laenu andmiseks, mida tõendab mh asjaolu, et enne 9 29 000 euro suuruse laenu andmist G-le on JK OÜ 10.01.2014 samale isikule andnud laenu 9425 eurot ja 09.01.2014 15 000 eurot. Hageja 25.08.2015 seisukohas toodu kohaselt puudunuks JK OÜ-l aga eelnimetatud laenude G-le andmiseks vajalikud rahalised vahendid. Kohus on mh jätnud hindamata hageja selgituse selles osas, miks hageja sõlmis laenulepingu kostja, mitte aga JK OÜ-ga, ning selles osas esitatud kostja vastuväited. Nimelt selgitas hageja 10.08.2015 eelistungil, et laenu saamise soov oli tegelikult äriühingul, kuid leping sõlmiti eraisikuga, kuna see tundub usaldusväärsem. Ettevõtted lähevad järjest pankrotti ning rahast võib kergesti ilma jääda. Kostja eeltoodud väitega ei nõustunud ning märkis, et vastupidi hageja selgitusele oleks just äriühingu nimele laenulepingu sõlmimine olnud usaldusväärsem, kuna sellisel juhul oleks laenule olnud võimalik seada ka tagatisi. Samas – hageja SEB arvelduskonto väljavõttelt nähtuvalt on hageja andnud laenusid ka äriühingutele (B OÜ), mis veelkordselt lükkab ümber hageja väite, justkui ei oleks äriühing tema jaoks usaldusväärne laenusaaja. Arvestades eeltoodut on kohus vääralt asunud seisukohale, justkui oleks kostja kasutanud hagejalt saadud laenusid kostjaga seotud äriühingu majandustegevuses.
8. Ülejäänud osas jäi kostja oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde, milliste kohaselt VÕS § 408 lõigete 1, 2 ja 4 järgi oli hagejal laenulepingute alusel õigus nõuda kostjalt intressi 0,25% aastas ehk esimese laenulepingu puhul kokku kolme kuu eest 12.51 eurot ja teise laenulepingu puhul kokku kahe kuu eest 10.40 eurot. Kostja poolt hagejale 13.02.2014 tasutud 800 euro arvel on seega tasutud mõlemast laenulepingust tulenev intress ning esimesest laenulepingust tulenev laenusumma 777.09 euro ulatuses. Seega 22.04.2014 võlatunnistuse sõlmimise päeva seisuga oli kostja tegelik võlgnevus hageja ees kokku 44 222.91 eurot. Kuna võlatunnistuse sõlmimisele eelnenud läbirääkimiste kohaselt pikenes laenulepingute alusel tasumisele kuuluvate maksete tasumise tähtpäev kuni 21.04.2015, ei olnud hagejal kuni nõude sissenõutavaks muutumise tähtpäevani 21.04.2015 õigust nõuda kostjalt viivist. Seega tulevad kostja poolt vastavalt 21.07.2014, 05.09.2014, 08.10.2014, 06.11.2014 ja 27.11.2014 hagejale tasutud maksed kokku 3000 eurot lugeda põhivõla tasumiseks, millest tulenevalt oli hagi esitamise päeva seisuga kostja põhivõla suuruseks hageja ees kokku mitte enam kui 41 222.91 eurot.
9. Isegi, kui kohus tõlgendab kokkuleppe punktis 3.3 sätestatud viivise tasumise kokkulepet intressi tasumise kokkuleppeks, ei saaks hageja nõuda kostjalt intressi enam kui VÕS §-s 94 sätestatud määras. Kaebuses esitas kostja ka intressinõude arvestuse. Vastustaja seisukoht
10. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
11. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Kaebuses on apellant jäänud maakohtus esitatud seisukohtade juurde. Kuna maakohus on neile asjakohaselt ja piisavas ulatuses vastanud, siis ringkonnakohus samu põhjendusi TsMS § 654 lõike 6 alusel ei korda. Ka on maakohus asjakohases ulatuses hinnanud menetluses kogutud ja uuritud tõendeid ning nende ümberhindamiseks kolleegium alust ei näe. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist, mis oleks võinud tuua kaasa ebaõige 10 lahendi tegemise. Samuti võtab kolleegium apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. Alljärgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse seisukohtadele.
12. Kolleegiumi hinnangul vastab otsus TsMS § 436 ja § 442 lõikes 8 sätestatud nõuetele. Maakohus on hinnanud kõiki asjakohaseid tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lõigetega 1 ja 2 nende kogumis, kui tuvastas, et kostja ei sõlminud vaidlusaluseid laenulepinguid ega nendest tulenevate kohustuste kinnitamiseks 22.04.2014 võlatunnistust tarbijana VÕS § 1 lõike 5 mõttes ning et tuvastamist ei leidnud asjaolud, mis annaksid aluse käsitleda vaidlusaluseid tehinguid tarbijakrediidilepingutena VÕS § 402 mõttes.
13. Maakohus selgitas menetluse kestel kostjale, et raha kasutamise otstarbe tõendamiskoormus lasub kostjal ning et laenulepingute grammatilise tõlgenduse alusel on eelduslikult tegemist laenusaaja majandustegevuses sõlmitud tehingutega. Selline maakohtu selgitus vastab TsMS § 230 lõikele 1, mille kohaselt peab hagimenetluses tõendama kumbki pool neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Teistsugust kokkulepet tõendamiskoormise osas pooled esile ei toonud. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega ka selles, et kostja oma tõendamiskoormist asjakohases ulatuses täita ei suutnud. Kostja on küll väitnud, et laenu kasutamise eesmärgina märkis laenuandja „äritegevuseks (veoauto ostuks)“ ja „äritegevuseks veoauto DAF ostuks“, lähtudes eelnevalt kostja isaga sõlmitud laenulepingust. Samas ei ole kostja oma väidet tõendanud ega toonud ka esile elulisi asjaolusid, mille tõttu oleks usutav temapoolne nõustumine väidetavalt tegelikkusele mittevastava laenu võtmise eesmärgiga. Asjaolu, kas kostja ka tegelikkuses saadud laenuraha lepingus märgitud eesmärgil kasutas, vaidluse lahendamisel õiguslikult olulist tähtsust ei oma. Samuti ei ole kostja tõendanud oma väiteid tema kontrolli all olnud äriühingu (laenude võtmise ajal oli kostja ainuosanik ja ainuke juhatuse liige; JK OÜ äriregistri väljavõte t lk 177) arveldusarve kasutamise vajaduse kohta. Asjaolu, et laenuandja tingimuseks oli raha ülekandmine arveldusarvele, seejuures tähtsust ei oma. Tegemist on käesoleval ajal Euroopa majandusruumis tavapärase käitumisega, et raha ülekanded toimuvad pangaülekannete teel, mitte sularahas. Küll aga oli kostjal võimalik tõendada väidet tema isiklikus kasutuses olnud arveldusarvete arestimise kohta. Samuti jäävad paljasõnaliseks kostja väited osaühingu arvelt väljavõetud sularaha kasutamise kohta tema isiklike kohustuste täitmiseks. Kostja ei ole üheski menetlusdokumendis väidetavalt täidetud kohustusi konkretiseerinud, rääkimata nende täitmise tõendamisest. Lisaks juhib kolleegium kostja tähelepanu tema seisukohtade vastuolulisusele – nimelt nähtub protokollist (t lk 50), et kohtuistungil selgitas ka tema esindaja, et laen oli võetud veoauto soetamiseks.
14. Apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda.
15. TsMS § 174 lõike 1 alusel määrab kolleegium järgnevalt kindlaks apellandi poolt vastustajale hüvitamisele kuuluva vajaliku ja põhjendatud vastustaja menetluskulude suuruse. Vastavalt taotlusele (t lk 168) koosnevad vastutaja menetluskulud lepingulise esindaja tasust 2 tunni eest kokku 240 eurot (koos käibemaksuga), so 1h=120 eurot, milline sisaldab käibemaksu. Esindaja toimingutena on taotluses esile toodud kaebusega tutvumine ja kaebusele vastuse koostamine. 11
16. Kolleegium on seisukohal, et arvestades apellatsioonimenetluse sisu ja mahtu, on taotletav vastustaja lepingulise esindaja tasu põhjendatud ja vajalik. Vandeadvokaadist lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuga) vastab Eestis tavapärasele ja kohtupraktikas aktsepteeritud esindaja tasu suurusele sarnase mahu ja keerukusega kohtuasjades.
17. Kooskõlas TsMS § 177 lõikega 4 tuleb rahuldada vastustaja taotlus menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/