Obsah (9)

§ 445§ 468§ 238§ 173§ 163§ 168§ 162§ 175§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Aleksandr Kondrašov Otsuse tegemise aeg ja koht 28.03.2016, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-15-17176 Tsiv

) § 440 lg 1 alusel hagejate nõude edasiulatuva elatise maksmise osas ja mõistab kostjalt alates 14.11.2015 kummagi lapse kasuks välja elatise summas 195 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära kuni laste täisealiseks saamiseni. Elatise summa muutub koos Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära muutumisega. Hageja taotlusel määrab kohus

§ 445lg 1 alusel edasiulatuva elatise maksmise korra.

Kostjal tuleb tasuda igakuine elatis laste ülalpidamiseks hagejate seadusliku esindaja arvelduskontole hiljemalt iga kuu 10. kuupäeval. Elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette (PKS § 100 lg 4). Kuivõrd kostja võttis edasiulatuva elatise maksmise nõude õigeks, tunnistab kohus selles osas otsuse viivitamata täidetavaks

§ 468

lg 1 p 1 alusel.

§ 468

lg 1 p 1 sätestab, et kohus tunnistab omal algatusel viivitamata täidetavaks hagi õigeksvõtul põhineva otsuse.

1. Järgnevalt käsitleb kohus hageja nõuet mõista kostjalt välja elatis perioodi 01.09.2015 – 13.11.2015 eest seaduses sätestatud määras. Kohus leiab, et tagasiulatuva elatise väljamõistmise nõue kuulub rahuldamisele osaliselt. Hagejad nõuavad kostjalt tagasiulatuva elatise väljamõistmist miinimummääras ja seega ei pea tõendama igakuiste kulude suurust perioodil, mille eest tagasiulatuvat elatist nõutakse. Perioodil september – november 2015 moodustas alaealisele lapsele makstava elatise miinimummäär 195 eurot kuus. Seega pidid mõlemad vanemad rahuldama iga lapse igakuised vajadused minimaalselt summas 390 eurot. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et ülalpidamist andma kohustatud isiku laste ülalpidamise kohustuse suuruse määramisel tuleb võtta arvesse riigi poolt makstavad toetused. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike toetustega (nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-37-11, p 16, nr 3-2-1-124-15, p 16). Kohtul tuleb nimetatud asjaolu arvestada juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb. Poolte vahel puudub vaidlus, et hagejate seaduslik 4 esindaja saab igakuiselt lapsetoetust kummalegi lapsele summas 45 eurot. Kohtu hinnangul saab lapse vajaduste rahuldamiseks mõeldud riikliku toetuse ulatuses lugeda lapse vajadused rahuldatuks. Arvestades, et lapse mõistlikud vajadused, mis septembris – novembris 2015 kehtinud miinimumpalgast lähtudes moodustasid 390 eurot, olid 45 euro ulatuses kaetud riikliku lapsetoetusega, pidi kostja septembris – novembris 2015 andma igakuiselt ühele lapsele ülalpidamist summas 172,50 eurot ((390 eurot – 45 eurot) : 2) ja kahele lapsele kokku 345 eurot. Perioodil 01.09.2015 – 13.11.2015 pidi kostja maksma kummalegi lapsele elatist kokku summas 419,75 eurot ((172,50 eurot x 2 kuud) + (172,50 : 30 kalendripäeva) x 13 kalendripäeva)) ja mõlemale lapsele kokku 839,50 eurot. Pooled ei vaidle, et kostja maksis perioodil 01.09.2015 – 13.11.2015 elatist järgmiselt: 01.09.2015 summas 205 eurot, 05.10.2015 summas 146,17 eurot ja 02.11.2015 summas 187 eurot (I kd, lk 10, 55 - 56). Hagejad loevad kostja poolt novembris 2015 tasutud summa novembri kuu elatise katteks, seega maksis kostja perioodi 01.11.2015 – 13.11.2015 eest elatist summas 81,03 eurot ((187 eurot : 30 kalendripäeva) x 13 kalendripäeva)). Kostja maksis elatist perioodil 01.09.2015 – 13.11.2015 kokku summas 432,20 eurot (205 eurot + 146,17 eurot + 81,03 eurot). Seega pidi kostja andma kummalegi lapsele täiendavalt ülalpidamist perioodil 01.09.2015 – 13.11.2015 summas 203,65 eurot ((839,50 eurot – 432,20 eurot) : 2) või mõlemale lapsele kokku 407,30 eurot. Vastuseks kostja väitele, et hagejate seaduslik esindaja saab elatiselt tulumaksu tagastust, mida tuleb elatise väljamõistmisel arvestada, märgib kohus järgmist. Lapsele makstav elatis on tulumaksuvaba tulumaksuseaduse § 19 lg 3 p 11 alusel, mistõttu ei pidanud laste ema elatiselt tulumaksu maksma ja järelikult ei ole temal ka õigust tulumaksu tagastusele.
2. Eelnevas punktis asus kohus seisukohale, et kostja pidi andma kummalegi lapsele täiendavalt ülalpidamist perioodil 01.09.2015 – 13.11.2015 summas 203,65 eurot või mõlemale lapsele kokku 407,30 eurot. Järgnevalt hindab kohus, kas kostja on laste ülalpidamise kohustuse märgitud perioodil nõuetekohaselt täitnud. Alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos (PKS § 100 lg 1). Sellest üldreeglist näeb ette erandi PKS § 100 lg 3, mille kohaselt võivad vanemad oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Kokkulepe ei välista ega piira seadusest tuleneva nõude esitamist, arvestades kokkuleppega ettenähtut. Pooled ei vaidle, et lapsed ei ela kostjaga koos. 15.02.2016 kohtuistungil kinnitasid pooled, et laste vanemate vahel ei olnud kokkulepet, et laste isa saab täita laste ülalpidamise kohustust seaduses sätestatust erineval viisil (I kd, lk 164 pöördel). Seega pidi kostja täitma laste ülalpidamise kohustust makstes igakuiselt elatist laste vajaduste rahuldamiseks lastega koos elavale vanemale. Kostja ei ole lastega koos elavale vanemale maksnud perioodil 01.09.2015 – 13.11.2015 elatist laste ülalpidamiseks seaduses sätestatud miinimummäras ja rikkus seega laste ülalpidamise kohustust. Kostja poolt perioodil 01.09.2015 – 13.11.2015 kantud laste toidukulude, riidekulude, meelelahutuskulude jne (I kd, lk 51 – 53, lk 63 – 64, lk 72 – 85, lk 182 - 201) arvel ei saa lugeda täidetuks laste isa kohustust anda lastele ülalpidamist miinimummääras, sest laste vanemate vahel puudus PKS § 100 lg 3 järgne kokkulepe, et kostja saab täita laste ülalpidamise kohustust muul viisil kui seadus ette näeb, nt ostes lastele riideid või kandes meelelahutuskulusid jne. Laste ema ei ole aktsepteerinud kostja poolt perioodil 01.09.2015 – 13.11.2015 lastele kantud kulusid nõuetekohase laste ülalpidamise kohustuse täitmisena. 5 Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagejate tagasiulatuva elatise nõude PKS § 96, § 97 p 1 ja § 108 alusel ning mõistab kostjalt hagejate kasuks välja elatise perioodi 01.09.2015 – 13.11.2015 eest kummalegi lapsele summas 203,65 eurot ja mõlema lapse kohta kokku summas 407,30 eurot.
3. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et elatise väljamõistmata jätmisel või väljamõistmisel alla seaduses sätestatus määra tuleb kohaldada võlaõigusseaduse kahju hüvitamist reguleerivaid sätteid. Kohtu hinnangul reguleerib nii edasiulatuva kui ka tagasiulatuva elatise väljamõistmata jätmist või väljamõistmist alla seaduses sätestatud määra erinormina PKS § 102 lg
4. Kohus selgitas kostjale, et temal lasub kohustus tuua kohtu ette asjaolud PKS § 102 lg 2 kohaldamiseks (I kd, lk 87). Kostja ei ole asjaolusid, mis annaksid alust märgitud sätte kohaldamiseks kohtu ette toonud.
5. Kohus ei arvesta

§ 238

lg 5 alusel otsuse tegemisel järgmisi tõendeid: kostja 09.12.2015 vastuse lisa 2 (I kd, lk 50), lisa 4 (I kd, lk 54), lisa 8 (I kd, lk 58), kostja poolt lastele kantud kulude kinnitamiseks esitatud arved augustis 2015 (I kd, lk 68 – 71, lk 135 - 138), kuna need dokumendid on esitatud haginõudest väljuva perioodi kohta ja ei ole seega asjakohased. MENETLUSKULUDE JAOTUS JA RAHALINE KINDLAKSMÄÄRAMINE 11.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 163

lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja esitas nõude mõista kostjalt välja edasiulatuva ja tagasiulatuva elatise. Edasiulatuva elatise nõude võttis kostja õigeks ja tagasiulatuva elatise nõude rahuldab kohus osaliselt. Kohus leiab, et hagi rahuldatakse ca 80 % ulatuses ning juhindudes

§ 163

lg-st 1 jaotab menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, st 80 % hagejate menetluskuludest tuleb jätta kostja kanda ja 20 % kostja menetluskuludest hagejate kanda. Kohus märgib, et kuigi kostja võttis edasiulatuva elatise nõude õigeks ei saa hagejate menetluskulud edasiulatuva elatise osas jätta hagejate kanda

§ 168

lg 6 alusel.

§ 168

lg 6 sätestab, et kui kostja võtab hagi kohe õigeks, kannab hageja menetluskulud ise, kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Esitatud menetlusosaliste kirjavahetusest (I kd, lk 45 – 49) nähtub, et kostja oli küll valmis maksma edasiulatuvat elatist, kuid keeldus tagasiulatuva elatise maksmisest. Hagejate sooviks oli saada nii tagasiulatuvat kui ka edasiulatuvat elatist, mistõttu ei olnud hagejatel muud võimalust oma õiguste realiseerimiseks kui pöörduda kohtu poole, millisest võimalusest ja sellega kaasnevatest kuludest oli kostja hagejate lepingulise esindaja poolt eelnevalt teavitatud. Seega ei saa menetluskulude jaotamisel lähtuda

§ 168lg-st 6, kuna kostja andis oma käitumisega põhjuse hagi esitamiseks.

Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda

§ 162

lg 4 alusel.

§ 162

lg 4 sätestab, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kostja põhjustas oma keeldumisega maksta lastele elatist hagejate küsitud perioodi eest hagiavalduse esitamise enda vastu, mistõttu ei saa väita, et menetluskulude kostja kanda jätmine oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kostja ei ole tõendanud oma väidet, et vastaspoole menetluskulude tema kanda jätmine asetaks teda väga keerulisse majanduslikku olukorda. 12. Esmalt käsitleb kohus hagejate menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust. 6 Hagejate menetluskulud koosnevad lepingulise esindaja kulust summas 3 910 eurot (käibemaksuga). 12.1 Hageja menetluskuluks on lepingulise esindaja tasu.

§ 175

lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.

§ 175

lg 11 sätestab, et kui menetluskulude jaotuse kohaselt teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude kandmiseks kohustatud menetlusosaline nimetatud kuludele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud piirmäärast. Riigikohtu üldkogu lahendiga tunnistati põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks

§ 175

lg 4 ning samuti Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määrus nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ (vt sellekohaseid põhjendusi Riigikohtu üldkogu 26.06.2014 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13, p-d 70–76). Seega menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel tuleb maakohtul kontrollida lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust esindamisele kulunud aja ja ühe tööühiku suhtes. Hagejaid on kogu menetluse vältel esindanud üks esindaja – vandeadvokaat Senny Pello. Õigusabi osutamisel on esindaja tunnitasu suuruseks olnud ca 130 - 150 eurot (ilma käibemaksuta). Kohus leiab, et esindaja tunnitasu on põhjendamatult kõrge. Arvestades käesoleva vaidluse sisu (tegemist on elatise väljamõistmise nõudega, mis ei ole õiguslikult keeruline), esitatud tõendite mahtu (kostja esitas küll mahukaid tõendeid, kuid nende analüüs ei eeldanud keerulist õigusliku analüüsi läbiviimist) ja toimunud istungite arvu saab pidada vandeadvokaadist esindaja mõistlikuks tunnitasuks 110 eurot käibemaksuta. 12.2 Kohus leiab, et osa hageja menetluskulude spetsifikatsioonides toodud lepingulise esindaja poolt tehtud toimingute ajakulust ei ole põhjendatud. Kohus käsitleb spetsifikatsioonides kajastatud toimingud, millele kulunud aeg ei ole kohtu hinnangul põhjendatud. Kohus ei määra tasu hagejate 06.12.2015 menetluskulude spetsifikatsioonis perioodil 16.09.2015 – 10.11.2015 tehtud toimingute eest, kuna need olid sooritatud hagiavalduse esitamisele eelnenud perioodil, toimingud ei nähtu toimikust ja kohus ei saa hinnata toimingutele kulunud aja vajalikkust ja põhjendatust. Kohus loeb hagiavalduse (06.12.2015 spetsifikatsiooni 14.11.2015 toiming) koostamise põhjendatuks ajakuluks 3 tundi (hagi on esitatud 5 lehel, ei ole õiguslikult keeruline, sisaldab peamiselt faktiliste asjaolude kirjeldust). Kohus ei määra tasu 06.12.2015 spetsifikatsiooni 19.11.2015 ja 20.11.2015 toimingute eest, kuna toimingud ei nähtu toimikust ja kohus ei saa hinnata toimingutele kulunud aja vajalikkust ja põhjendatust. Kohus ei määra tasu 15.12.2015 spetsifikatsiooni 06.12.2015 ja 27.01.2015 (telefoninõupidamine kliendiga) toimingute eest, kuna toimingud ei nähtu toimikust ja kohus ei saa hinnata toimingutele kulunud aja vajalikkust ja põhjendatust. Kohus loeb hagejate 05.01.2016 vastuse koostamise põhjendatuks ajakuluks 4 tundi (15.02.2016 spetsifikatsiooni toimingud perioodil 11.12.2015 – 04.01.2016). Hageja 05.01.2016 vastus on küll esitatud 9 lehel, kuid see ei sisalda keerulist õiguslikku analüüsi, vastuses analüüsitakse peamiselt kostja tõendeid. Kohus peab põhjendatuks ajakuluks 15.02.2016 kohtuistungiks ettevalmistuseks (1 tund) ja istungil osalemiseks (1 tund 30 minutit) kokku 2 tundi 30 minutit (hagejate 07.03.2016 spetsifikatsiooni 15.02.2016 toiming). Kohus ei määra tasu kliendiga nõupidamise eest pärast istungit (hagejate 07.03.2016 spetsifikatsiooni 15.02.2016 toiming), kuna vastav toiming ei nähtu toimikust ja kohus ei saa hinnata toimingule kulunud aja vajalikkust ja põhjendatust. 7 Hagejatele õigusabi osutamisega tehtud toimingud on põhjendatud kokku 17,66 tunni ulatuses ja hagejate lepingulise esindaja kulu tuleb lugeda põhjendatuks summas 1 942,6 eurot (käibemaksuta). 12.3 Kohus rahuldab hagejate avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt. Hagejate põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on kokku summas 2 331,12 eurot (käibemaksuga). Hagejate avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks ja väljamõistmiseks jääb rahuldamata summas 1 578,88 eurot. Hagejate lepingulise esindaja kulud kuuluvad hüvitamisele koos käibemaksuga. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjal hüvitada hagejatele 80 % menetluses kantud kuludest, so summas (2 331,12 x 80%) 1 864,9 eurot.

1. Järgnevalt käsitleb kohus kostja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust. Kostja menetluskulud koosnevad lepingulise esindaja kulust summas 1 872 eurot (käibemaksuga). Kostjat on kogu menetluse vältel esindanud üks esindaja – jurist Õnneli Matt-Sermat. Õigusabi osutamisel on esindaja tunnitasu suuruseks olnud ca 60 eurot (ilma käibemaksuta). Kohus loeb märgitud tasu mõistlikuks õigusabi tunnihinnaks. 13.1 Kohus leiab, et osa kostja 25.02.2016 menetluskulude spetsifikatsioonis toodud lepingulise esindaja poolt tehtud toimingute ajakulust ei ole põhjendatud. Kohus käsitleb spetsifikatsioonis kajastatud toimingud, millele kulunud aeg ei ole kohtu hinnangul põhjendatud. Kohus ei määra tasu kostja 25.02.2016 menetluskulude spetsifikatsiooni toimingu nr 2 eest, kuna toiming ei nähtu toimikust ja kohus ei saa hinnata toimingutele kulunud aja vajalikkust ja põhjendatust. Kohus loeb kostja 09.12.2015 vastuse koostamise põhjendatuks ajakuluks 6 tundi (25.02.2016 menetluskulude spetsifikatsiooni toiming nr 3). Kostja 09.12.2015 vastus on esitatud 7 lehel, kuid sisaldab peamiselt faktiliste asjaolude kirjeldust, ei sisalda keerulist õiguslikku analüüsi. Kohus ei määra tasu kostja 25.02.2016 menetluskulude spetsifikatsiooni 15.02.2016 toimingu nr 6 eest. Konsultatsioon kliendiga ei nähtu toimikust ja kohus ei saa hinnata toimingule kulunud aja vajalikkust ja põhjendatust. Kohtuistungiks ettevalmistusaeg põhjendatud mahus 1 tund on arvestatud 22.01.2015 toimingu nr 7 juures. Kohus loeb kostja 25.02.2016 menetlusdokumendi (kostja 25.02.2016 menetluskulude spetsifikatsiooni toiming nr 9) koostamise põhjendatuks ajakuluks 4 tundi. Kostjale õigusabi osutamisega tehtud toimingud on põhjendatud kokku 20,75 tunni ulatuses ja kostja lepingulise esindaja kulu tuleb lugeda põhjendatuks summas 1 245 eurot (käibemaksuta). 13.2 Kohus rahuldab kostja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt. Kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on kokku summas 1 494 eurot (käibemaksuga). Kostja avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks ja väljamõistmiseks jääb rahuldamata summas 378 eurot. Kostja lepingulise esindaja kulud kuuluvad hüvitamisele koos käibemaksuga. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb hagejatel hüvitada kostjale 20 % menetluses kantud kuludest, so summas (1 494 x 20%) 298,80 eurot.
2. Kohus tasaarvestab poolte menetluskulude hüvitamise nõuded ja tasaarvestuse tulemusena mõistab kostjalt hagejate kasuks välja 1 566,10 (1 864,90 – 298,80) eurot menetluskulude katteks. 15.

§ 177

lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda 8 menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hagejad on vastava taotluse esitanud. 16. Hagejad paluvad kohustada kostjat tasuma menetluskulud OÜ Advokaadibüroo Concordia arveldusarvele. Kohus leiab, et vaidluse kaotanud poolelt vastaspoole kasuks väljamõistetavad menetluskulud on mõeldud vaidluse võitnud poole kantud menetluskulude hüvitamiseks, millised tuleb kanda vaidluse võitnud poolele endale. Kohus jätab rahuldamata hagejate taotluse kohustada kostjat tasuma menetluskulude hüvitis OÜ Advokaadibüroo Concordia arveldusarvele. /digitaalselt allkirjastatud/ Aleksandr Kondrašov kohtunik 9