← Eesti

1-15-1618/103

Obsah (13)§ 180§ 182§ 188§ 107§ 63§ 66§ 255§ 296§ 191§ 175§ 105§ 185§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 31. märts 2016 Tartu Kriminaalasja number 1-15-1618 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Mati Kartau Kohtu

§ 180lg 3.

  1. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Valge ja Uiga kaudu õigusabikulud 288 eurot (sealhulgas käibemaks 48 eurot), vandeadvokaadi abile Birgit Sisaskile apellatsioonimenetluses tsiviilkostjale V.R. riigi õigusabi osutamise eest.
  2. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Sirje Must kaudu õigusabikulud 567,16 eurot (milles sisaldub käibemaks 97,86 eurot), vandeadvokaadi abile Mihkel Gaverile apellatsioonimenetluses süüdistatavale V.R. riigi õigusabi osutamise eest.
  3. Jätta p-des 6-7 välja mõistetud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.
  4. Rahuldada kaitsja Margo Normanni taotlus kannatanute A.S. ja H.S. poolt ringkonnakohtus kantud õigusabikulude 720 eurot (sh käibemaks 120 eurot) hüvitamiseks.
  5. Mõista p-s 9 nimetatud õigusabikulud välja Eesti Vabariigilt A.S. i kasuks.
  6. Süüdistataval V.R. tasuda p-s 2.1 väljamõistetud summa Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele SEB a/a EE351010052031000004, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a EE873300333499990003, Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE401700017002872300 või Swedbank a/a EE
  7. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99916700023518 ja selgitus „V.R. , 1-15-1618, kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks 2 rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks.
  8. Jõustunud lahendi avalikustamisel asendada alaealise süüdistatava nimi ja isikukood ning teiste isikute nimed ja muud isikuandmed initsiaalide või tähemärkidega. Edasikaebamise kord: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. Tartu Maakohtus anti üldmenetluses kohtu alla V.R. , keda süüdistatakse selles, et tema : 1.1
  10. oktoobri
  11. a hommikul võttis oma elukohast XXX vanemate tuppa pesukappi peidetud relvakapi võtme, avas sellega samas toas oleva relvakapi ning võttis vastavat relvaluba omamata isa V.R. ule kuuluva revolvri Amadeo ROSSI-851 seerianumbriga J143416 ja üheksa padrunit cal 38 special ning toimetas tulirelva koos padrunitega enda koolikotis Viljandisse Paala tee 46 asuvasse Viljandi Paalalinna Kooli. Seal kandis ta endaga kaasas relva ja padruneid kuni umbes kella 13:55, kui kasutas klassiruumis nr 204 isale kuuluvat revolvrit Amadeo Rossi-851 ja selle padruneid ning tulistas korduvalt õpetaja E.P. it. Eelkirjeldatud tegevusega rikkus ta relvaseaduse § 34 lg 2 nõudeid, mille kohaselt annab õiguse tulirelva ja laskemoona käidelda füüsilise isiku relvaluba ning relvaseaduse § 50 lg 1 nõudeid, mille kohaselt relva ja laskemoona võib kanda koos vastava relvaloa või relvakandmisloaga. Tulirelva ja laskemoona ebaseadusliku käitlemisega pani V.R. kvalifitseeritava kuriteo. toime KarS § 418 lg 1 järgi 1.2
  12. oktoobri 2014 hommikul, olles võtnud kaasa isa V.R. ule kuuluva tulirelva, revolvri Amadeo ROSSI-851 seerianumbriga J143416 ja üheksa padrunit cal 38 special, tulistas kella 13:55 paiku Viljandi linnas Paala tee 46 asuvas Viljandi Paalalinna Koolis klassiruumis nr 204 tapmise eesmärgil revolvrist Amadeo ROSSI-851 seerianumbriga J143416 klassi ees seisnud õpetaja E.P. i suunas kuus lasku. Üks laskudest tabas E.P. it pähe, 1 rindkeresse ja 1 kõhtu. E.P. suri V.R. u tekitatud vigastuste tõttu sündmuskohal. Surma põhjuseks on pead mitteläbiv laskevigastus kuuli sisenemisavaga vasakul oimupiirkonnas, koljuluude murdude ja ajukoe purustusega ning kuuli peatumisega paremal koljupõhimikul oimuluu piirkonnas. Teise inimese tapmisega pani V.R. toime KarS § 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
  13. Maakohtu otsusega mõisteti V.R. süüdi KarS § 113 järgi ja teda karistati vangistusega 9 aastat. Samuti tunnistati ta süüdi KarS § 418 lg 1 järgi ja karistati vangistusega 2 aastat. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus raskemaga kaetuks, mõistes liitkaristuseks 9 aastat vangistust. Eelvangisustes viibitud aeg loeti karistusaja hulka. Karistuse kandmise algusajaks loetakse V.R. u kahtlustatavana kinnipidamise aeg, s.o
  14. oktoober
  15. Kannatanute A.S. ja H.S. i tsiviilhagi rahuldati osaliselt, mõistes süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt solidaarselt välja mittevaralise kahju hüvitisena 5000 eurot kummalegi kannatanule. Kohus võttis seisukoha ka asitõendite osas, mh tagastati revolver Amadeo Rossi tsiviilkostja V.R. ule. Kriminaalmenetlusega seonduvatest kuludest jäeti osa riigi kanda.

§ 180

lg-te 1,3 ja § 188 alusel mõisteti ülejäänud osas menetluskulud välja süüdistatava isalt, tsiviilkostjalt V.R. ositi ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku täitmiseni. Lisaks mõisteti tsiviilkostjalt välja riigi õigusabi korras esindaja osutatud õigusabi tasu ja kulud, mis kuuluvad samuti tasumisele ositi ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku täitmiseni.

§ 182lg 3 ja Ts

MS § 163 lg 1 kohaselt jaotati tsiviilhagi läbivaatamisega seonduvad kulud ja jäeti need täielikult menetluskulusid kandnud poolte kanda. 3

  1. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud V.R. ule esitatud süüdistuses KarS § 418 lg 1 järgi. Antud osas vaidlustatakse karistust. Süüdistuses KarS § 113 järgi vaidlustatakse kvalifikatsiooni ning taotletakse selle ümberkvalifitseerimist KarS § 115 järgi. Samuti vaidlustatakse karistust, tsiviilhagi ning menetluskulusid. MAAKOHTU OTSUSE PÕHJENDUSED
  2. Maakohus leidis, et V.R. ule esitatud süüdistus KarS § 113 järgi on põhjendatud. Kohus luges uuritud tõenditega tõendatuks, et süüdistatava teo ja kannatanu surma vahel esineb kausaalseos. Kohus jõudis uuritud tõendite alusel järeldusele, et
  3. oktoobri
  4. a hommikul võttis süüdistatav kaasa oma isale kuulunud tulirelva, revolvri Amadeo ROSSI-851 ja üheksa padrunit ning tulistas
  5. oktoobri
  6. a kella 13:55 paiku Viljandi linnas, Paala tee 46 asuvas Viljandi Paalalinna Koolis klassiruumis nr 204 tapmise eesmärgil revolvrist klassi ees seisnud õpetaja E.P. i suunas kuus lasku. Laskudest üks tabas E.P. it pähe, üks rindkeresse ja üks kõhtu. E.P. i surma põhjuseks oli pead mitteläbiv laskevigastus kuuli sisenemisest oimupiirkonnas, koljuluude murdude ja ajukoe purustusega ning kuuli peetumisega paremal koljupõhimikul oimuluu piirkonnas.
  7. Kohus ei nõustunud kaitsja taotlusega kvalifitseerida tegu ümber kvalifitseeritud tapmiseks. Kohtuliku uurimise käigus ei ole tõendamist leidnud, et kannatanu oleks süüdistatavat enne tulistamist rünnanud, süüdistatava tapmiseni viinud või teda selleks provotseerinud või süüdistatava suhtes toime pannud vägivallategusid. Süüdistatava ütlustest ei nähtu, et tal oleks
  8. oktoobril 2014 saksa keele tunnis tekkinud äkki tugev hingelise erutuse seisund. Ka süüdistatavaga koos saksa keele tunnis olnud tunnistajate ütlustest ei nähtu, et V.R. oleks saksa keele tunni ajal olnud mingilgi viisil erutunud või käitunud selliselt, et võinuks järeldada temal tugeva hingelise erutuse seisundi tekkimist. Tunnistajate ütlustest ei nähtu, et E.P. oleks
  9. oktoobril 2014 saksa keele tunnis õpilast V.R. u solvanud või tema suhtes ebaviisakalt käitunud. Puudusid asjaolud, mis oleks võinud V.R. ul põhjustada hingelise erutuse seisundi. Kohtus uuritud tõendid ei anna alust järelduseks, et süüdistataval oleks tekkinud erutusseisund või et taoline seisund oleks tekkinud äkki ja V.R. oleks kannatanu tapmise toime pannud viimasest lähtuva solvamise mõju all. Tunnistajate L.P. i, R.R. i, A-M. A. , K.M. ja A.P. ütlustest võib teha järelduse, et õpetaja E.P. oli õiglane ja range, samas väga pühendunud õpetaja, kes ei käitunud õpilaste suhtes pahatahtlikult ega solvanud õpilasi. V.R. u ütlusi, et õpetaja E.P. oleks kedagi tunnis solvanud või kellegi suhtes kasutanud solvavaid väljendeid, keegi ülalnimetatud tunnistajatest ei kinnitanud. Tunnistajate L.P. i, R.R. i ja K.M. ütluste kohaselt oli õpetajal kujunenud harjumus õpilasi puudutada, tehes seda tunnustavalt või õpilasi juhendades. Kohus leidis, et E.P. i poolt õpilaste, sh süüdistatava puudutamine õppetöö käigus kiituse või juhenduse eesmärgil ei ole käsitletav õigusvastase ründena, samuti solvamisena, millega oleks riivatud süüdistatava au ja väärikust. Kohus märkis, et puuduvad asjaolud, et lugeda E.P. i käitumist süüdistatava suhtes mingilgi viisil vägivaldseks või solvavaks. Vastuolude tõttu muude tõenditega kohus V.R. u ütlusi kannatanupoolses väidetavas mõnitamises ja solvamises arvesse ei võtnud. Vastuolude tõttu jättis kohus välja ka tunnistaja R.R. u ütlused, milles viimane kinnitab probleemide olemasolu. Eluliselt usutavaks ei pidanud kohus ka tsiviilkostja V.R. u ütlusi, et temal ei olnud võimalik oma lapse huvides pöörduda kooli juhtkonna, haridusosakonna või õiguskaitseorganite poole lõpetamaks õpetajapoolne väidetav tegevus. Kohus leidis, et lapsevanem peaks eeldatavalt olema võimeline oma alaealise lapse huve kaitsma ning lapse suhtes toime pandud ründe või ebaväärika teo puhul ka vastavalt reageerima. Kohus jättis tõendikogumist välja ka V.R. u ütlused selles, et ta kuulis oma peas hääli, mis olevat temal käskinud tappa saksa keele õpetaja E.P. . Kuulmismeelepetetest ei ole ta varasemalt kellelegi rääkinud. Kohus pidas ebatõenäoliseks ja eluliselt mitteusutavaks, et laps jätaks oma terviseprobleemidest 4 vanemaid informeerimata. Ka V.R. u vanemate ütlustest ei nähtu, et poeg oleks neile rääkinud häältest peas. Seega luges kohus V.R. u ütlused ennastõigustavaks ja mitteusaldusväärseks. Statsionaarsest komisjonilisest kohtupsühholoogia kompleksekspertiisiaktist nähtuvalt ei välista eksperdid võimalust, et süüdistatava poolt meelepetete väljendamine võib olla seotud sooviga saada kergemat karistust. Ekspertiisil viibimise perioodil ei ilmnenud uuritaval meelepettelisi elamusi. Sihikindel ja eesmärgipärane interneti otsingusüsteemide kasutamine inkrimineeritava kuriteo eelsel perioodil viitab planeeritud tegevusele ja nende tagajärgedega mittearvestamisele. Kohus leidis, et süüdistatava meelepetted ei ole millegagi tõendamist leidnud ning on kantud soovist vabaneda karistusest.
  10. V.R. on KarS § 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime pannud kavatsetult. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.
  11. Karistuse mõistmisel süü suurust arvestades märkis kohus, et V.R. u süüd tuleb pidada suureks, kuna E.P. i tapmise pani ta toime kavatsetult ja seda nii teo kui ka saabunud tagajärje suhtes. V.R. tulistas E.P. it korduvalt teiste õpilaste juuresolekul. Õpetajat tulistas V.R. situatsioonis, kus õpetaja oli klassi poole seljaga, ei osanud rünnakut arvata, ega saanud end vähimalgi määral selle eest kaitsta. Süüd suurendava asjaoluna arvestas kohus, et V.R. valis probleemide lahendamiseks abinõuna õpetaja tapmise, mis näitab tema küünilist suhtumist inimellu. Vahetult pärast õpetaja tapmist sulges V.R. klassiruumi ukse, ei võimaldanud kaasõpilastel klassist väljuda ja laadis uuesti relva. Süüdistatavat ei ole varem kriminaal- ega väärteokorras karistatud. Teda iseloomustatakse Viljandi Paalalinna Kooli arenguvestluse kokkuvõttes vaikse ja tagasihoidliku õpilasena, kellel ei olnud probleeme ebasobiva käitumise või distsipliiniga, pigem oli probleemiks vähene pingetaluvus. Paistu Kooli poolt antud iseloomustuses iseloomustatakse V.R. u õpilasena, kes oli olemuselt rahutu ja ei suutnud keskenduda tööle. Ta ärritus kiiresti ja solvus õpetajate märkuste peale. Suhted klassikaaslastega olid üldiselt head. Olemuselt iseloomustatakse V.R. u rõõmsameelse õpilasena, kellel oli huvi tehnika vastu ja kellele meeldisid käsitöötunnid. Kergendava asjaoluna arvestas kohus tapmise uurimisele osalist kaasaaitamist. Ta on andnud menetlustoimingu, s.o Facebooki konto vaatluse läbiviimiseks ise menetlejale oma konto ja parooli. Eelnimetatu ei saa oluliselt mõjutada karistusmäära valikut, kuna tapmise objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnused on tõendatud ka teiste asjas kogutud tõenditega. Kohus ei lugenud puhtsüdamlikku kahetsust kergendavaks asjaoluks. Kuigi süüdistatav väljendas suusõnaliselt kahetsust, on ta oma ütlustes püüdnud näidata õpetajat alusetult negatiivsena, milline seisukoht kohtuistungil tõendamist ei leidnud. Kohus ei lugenud kahetsust puhtsüdamlikuks ka sel põhjusel, et kohtuistungil väitis süüdistatav, et hääled tema peas andsid korraldusi ja käskisid tappa õpetaja E.P. , mis kinnitust ei leidnud. Kohus leidis, et süüdistatavat saab mõjutada uute kuritegude toimepanemisest hoidumiseks karistades teda KarS § 113 järgi vangistusega KarS § 45 lg-s 2 sätestatud madalama karistusraami keskmisest suurema karistuse, s.o 9 aasta pikkuse vangistusega. Süüdistuses KarS § 418 lg 1 järgi tuleb süü suuruse juures arvestada, et V.R. pani tulirelva ja laskemoona ebaseadusliku käitlemise toime kavatsetult ning võttis tulirelva ja padrunid kooli kaasa selleks, et tappa õpetaja. Karistus tuleb mõista üle sanktsiooni keskmise, s.o 2 aastat vangistust. Rahalise karistuse mõistmine ei ole otstarbekas, kuivõrd iseseisev sissetulek V.R. ul puudub. KarS § 64 lg 1 alusel tuleb kergema karistuse raskemaga kaetuks lugemise teel V.R. u karistada vangistusega 9 aastat.
  12. Tsiviilhagi tuleb rahuldada osaliselt. Kohus tuvastas, et esineb seos mittevaralise kahju ja süüdistatava V.R. u teo vahel. Tõendamist on leidnud, et süüdistatava poolt tekitati kahju õigusvastaselt kannatanu E.P. i surma põhjustamisega. VÕS § 1053 lg 2 kohaselt vastutavad vanemad või eeskostjad 5 sõltumata oma süüst 14-18 aastase isiku poolt teisele isikule tekitatud kahju eest, kui nad ei tõenda, et on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et hoida ära kahju tekitamist. Kohus leidis, et tsiviilkostja ei olnud piisavalt hoolikas selles, et tema seaduslik relv ei satuks kõrvaliste isikute kätte. Tsiviilkostja V.R. u, tunnistajate R.R. u ja M.R. u kohtuistungil antud ütlustega on tõendatud, et tegelikult ei taganud tsiviilkostja V.R. relvaluba omava isikuna, et kõrvalistel isikutel ei oleks ligipääsu relvale. Tsiviilkostja V.R. u ja tunnistaja R.R. u ütlustest nähtuvalt teadis relvakapi asukohta lisaks tsiviilkostjale ka tema abikaasa R.R. , kes oligi tsiviilkostja ja R.R. u omavahelisel kokkuleppel relvakapi võtme tegelikuks hoidjaks ja peitjaks. Tunnistaja M.R. u ütluste kohaselt unustas tema isa V.R. vahel ära, kus võtmed asuvad. Kohus leidis, et tsiviilkostja teadmatus relvakapi võtme asukohast kinnitab tsiviilkostja hooletut suhtumist temale õigusaktidega pandud kohustustesse relva hoidmisel. Relvakapi võtme paigutamine samas ruumis asuvasse riidekappi ei ole kindlasti piisav hoolsus tagamaks relva mittesattumist kõrvaliste isikute kätte. See, et võti sattus kõrvalise isiku kätte, kinnitab iseenesest seisukohta, et tsiviilkostja on rikkunud relva hoidmise nõudeid. Seda, et relvakapi võti oli kõrvalistele isikutele suhteliselt kergesti kättesaadav, kinnitab asjaolu, et süüdistatav V.R. leidis selle üles 10 minutiga. Tsiviilkostja ei teinud kõike, mida saab mõistlikult loota, et hoida ära juurdepääs relvale ja vältida selle seadusevastast kasutamist. Kohus leidis, et tulirelva valdamise ja kasutamise võimaldamine alaealistele ei ole kooskõlas relvaseadusega. Revolvri kasutamise võimaldamisega oma alaealistele lastele karjääris võimaldades nendel vastu liivaseina tulistada ei arendanud tsiviilkostja oma laste õiguskuulekat käitumist, mistõttu on ta vastutav ka süüdistatava põhjustatud kahju eest. Kohus leidis, et ka kasvatuslikus mõttes ei ole V.R. teinud piisavalt, et aidata kaasa lapse V.R. u ja õpetaja E.P. i vahelise konflikti võimalikule lahendamisele. Ta ei pöördunud ei õpetaja, lapse klassijuhataja, kooli direktori ega politsei poole probleemi lahendamiseks. Ta ei kujundanud oma lapses arusaama, et probleeme on võimalik lahendada kas vestluste ja läbirääkimiste teel või õiguskaitseorganitele teada andes. Olles kooli hoolekogu liige oli tsiviilkostja teadlik kooli kodukorras sätestatud igasuguste probleemide ja konfliktide lahendamise võimalustest, ent ei võtnud midagi ette ja õhutas poega olukorraga leppima. Kohus leidis, et tsiviilkostja ei ole rakendanud õigeid kasvatusmeetodeid, pigem on tõsise kasvatusliku minetusega. Tsiviilkostja ei teinud kõike, et hoida ära kahju tekitamist kannatanutele.
  13. Kannatanutele on tekitatud kahju VÕS § 134 lg 3 mõttes. Erandliku asjaoluna käsitles kohus süüdistatava tahtlust õpetaja E.P. i surma põhjustamises ja selle teoga avalikkuse suure huvi ja tähelepanu tõttu tekkinud üleelamisi E.P. i lähedastel, mis väljendus emotsionaalsetes pingetes, psüühika jm terviseriketes abikaasa ja ema vägivaldse surma tõttu. Kohus luges kannatanute üleelamised tõendatuks väljavõttega A.S. i retseptide loetelust, kliinilise psühholoogi A.P. teatisega, patsiendikaardiga nr 3879, E.L. Massaažiteraapia tõendiga ja kannatanu A.S. i ütlustega. Avalikkuse ja meedia suurt tähelepanu tõendavad väljavõtted internetiportaalist Google, mis andis otsingusõnale „Viljandi koolitulistamine“ 19 300 vastet. Samuti on sündmust järjepidevalt kajastatud ajalehtedes, Meedias
  14. oktoobri 2014 kuriteosündmuse pidev ja suuremahuline kajastamine tingivad sündmuse pideva meenutamise kannatanutele, põhjustades hingelist valu ja kannatusi ja frustreeritust rohkem kui muul juhul, kui lähedane isik sureb. Esineb põhjuslik seos kahju tekitanud isikute teo ja kannatanutel tekkinud mittevaralise kahju vahel. Süüdistatav ja tsiviilkostja ei ole tõendanud VÕS § 1050 kohaselt neil süü puudumist kannatanutele kahju tekitamisel. A.S. ja H.S. ile makstud hüvitisi ei saa käsitleda kasuna VÕS § 127 lg 5 mõttes ning nende mahaarvamine kahjuhüvitisest oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Kolmandate isikute toetusi ja vabatahtlikke makseid ei saa kannatanute kasuna arvesse võtta, kuna nende eesmärgiks on üksnes kannatanute, mitte aga kahju tekitaja olukorra kergendamine. 6 Kahjusumma osas leidis kohus, et arvestades asjaolu, et V.R. on õpilane, tal puudub töökoht ning sissetulek ja lisaks peab ta maksma ka kohtukulud, tuleb tsiviilhagi rahuldada osaliselt. Tsiviilkostja osas arvestas kohus, et temale etteheidetav mittenõuetekohane relva hoidmine on toimunud ettevaatamatusest. Lisaks arvestas kohus, et tsiviilkostja ülalpidamisel on 2 last, kellest üks omandab põhi- ja teine keskharidust. Mittevaralise kahju hüvitise summaks määras kohus mõlema kannatanu kasuks 5000 eurot.
  15. Menetluskulude väljamõistmisel süüdistatavalt arvestas kohus, et V.R. on alaealine ja tal puuduvad sissetulekud. Seetõttu jättis kohus menetluskuludest osa riigi kanda. Juhindudes

§ 180lg-test 1,3 ja § 188 mõistis kohus välja alaealisel süüdistatava vanemalt V.R.

ult riigituludesse kriminaalmenetluse kuludena kokku 8906,20 eurot, mis tuleb tasuda ositi ühe aasta jooksul võrdsete osadena. Tsiviilhagi rahuldamisega seotud kulud tuleb jätta täielikult menetluskulusid kandnud poolte, s.o kannatanute, süüdistatava ja tsiviilkostja enda kanda. Tsiviilkostjal tuleb hüvitada riigile riigi õigusabi korras esindaja osutatud riigi õigusabi tasu ja kulud võrdsete osamaksetena ühe aasta jooksul. APELLATSIOONID JA TAOTLUSED

  1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Lõuna Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör K. Hänilene, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega maakohus tagastas asitõendi revolver Amedeo Rossi omanikule. Teha selles osas uus otsus, millega konfiskeerida KarS § 83 lg 3 p 1 alusel V.R. ule kuuluv tulirelv Amadeo Rossi. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Apellandi etteheide maakohtu otsusele seisneb materiaalõiguse ebaõiges kohaldamises. Kohus tuvastas, et V.R. u isale kuuluv tulirelv oli KarS § 418 ja § 113 järgi sätestatud kuritegude toimepanemise vahendiks. Kohus tagastas selle omanikule, jättes sisuliselt kaalumata relva konfiskeerimise küsimuse. Kohus on tsiviilhagi osas seisukohta võttes põhjendatult leidnud, et relva omanik V.R. ei ole olnud piisavalt hoolikas selles, et tema seaduslik relv ei satuks kõrvaliste isikute kätte. Kohtuotsuses tuvastatud asjaoludele viidates leiab apellant, et V.R. rikkudes relva ja laskemoona hoidmisel õigusaktides sätestatud kohustusi, on V.R. vähemalt kergemeelsusega aidanud kaasa vahendi kasutamisele kuriteo toimepanemisel ning seetõttu tuleb temale kuuluv relv konfiskeerida.
  2. Süüdistatava kaitsjana esitas apellatsiooni vandeadvokaadi abi M. Gaver, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist V.R. u süüdimõistmises KarS § 113 lg 1 järgi ja uue otsuse tegemist, millega kvalifitseerida tegu ümber KarS § 115 järgi ning mõista kergem karistus. Alternatiivselt taotleb kaitsja uue lahendi tegemist KarS § 113 lg 1 järgi mõistetud karistuse osas ja kergema karistuse mõistmist. Samuti taotletakse tühistada maakohtu otsus KarS § 418 lg 1 järgi mõistetud karistuse osas ja selles osas uue otsuse tegemist, millega mõista V.R. ule kergem karistus. Lisaks taotletakse maakohtu otsuse tühistamist tsiviilhagide osalise rahuldamise osas ja uue otsuse tegemist, millega jätta tsiviilhagid läbi vaatamata. Alternatiivselt taotletakse tsiviilhagide rahuldamata jätmist. Samuti taotletakse maakohtu otsuse tühistamist menetluskulude väljamõistmise osas süüdistatavalt ja uue otsuse tegemist, millega jätta menetluskulud täies ulatuses riigi kanda. 12.1 Kvalifikatsioon Süüdistatava poolt kohtuistungil antud ütluste kohaselt tappis ta õpetaja seetõttu, et õpetaja kiusas teda, mis seisnes mõnitamises ja katsumises (vt ka süüdistatava selgitused
  3. september 2015 kohtuistungi protokoll). Seetõttu tuleks tegu ümber kvalifitseerida KarS § 115 järgi, kuivõrd õpetajapoolne käitumine võis tekitada V.R. ul hingelise erutuse seisundi. 7 Kohus on tuginenud kohtukõlbmatule tõendile, kui viitas otsuse lk 13 kompleksekspertiisiaktis lõigule, milles ekspert tegi ekspertiisi käigus kogutud andmetest kokkuvõtteid. Riigikohtu praktika kohaselt on ekspertiisiaktist tõendina kasutatav üksnes osa, kus ekspert annab hinnangu talle esitatud küsimuste osas. Seega on kohus alusetult tuvastanud, et süüdistatava mõttekäigus ei olnud olulisi kõrvalekaldeid. Samas on kohus jätnud tähelepanuta, et sama akti kohaselt on arstid siiski diagnoosinud süüdistataval mitu haigust, mis seonduvad psüühikahäiretega. Kohtukõlbmatu tõend on asitõendi vaatlusprotokollis vaadeldud nuga, sest selle pärinemine V.R. ult on ebaselge. Tõend saadi sanktsioneerimata läbiotsimisel. Ka tunnistaja J.A. u ütlused ei ole kaitsja hinnangul usaldusväärsed ja tõendina kasutatavad. Isik andis ütlusi, et oli kohal eraisiku, mitte politseiametnikuna. Samas nähtub kahtlustatava kinnipidamise protokollist, et toimingus on osalenud ka J.A. . Ei ole usutav, et ametnik osales menetlustoimingus ja veetis hiljem tunde kahtlustatavaga ühes kambris vabast ajast. Tunnistaja J.A. u ütlused ei ole kasutatavad tõendina tõendamiseseme asjaolude kohta. Kohtu järeldus, mille kohaselt oli süüdistataval mõte tappa õpetaja juba varem, ei välista hingelise erutuse tekkimist süüdistataval konkreetsel päeval. Riigikohtu praktika kohaselt ei pea hingelise erutuse seisund olema tekkinud ühe teoga, vaid see võib olla tekkinud pikema aja jooksul suurema hulga osategude tulemusena. Kaitsja märgib, et süüdistatava läbisaamine õpetajaga oli läbivalt halb ning ka kõnealusel hommikul kartis ta, et õpetaja hakkab temaga järjekordselt norima. Soovides ennetada seda talle emotsionaalselt väga rasket konflikti õpetajaga, tõusis ta püsti ja tulistas. 12.2 Karistus 12.2.1 Maakohus arvestas süüd suurendava asjaoluna seda, et süüdistatavale ei meeldinud õpetaja, mis kaitsja hinnangul süüd suurendavaks asjaoluks olla ei saa. 12.2.2 Süüd suurendavaks asjaoluks ei saa olla relva uuesti laadimine ja vahetult pärast sündmust klassiruumi sulgemine. Kaitsja peab mõistetavaks, et sellise teo toimepannud isik on segaduses ning soovib järele mõelda, kuidas toimida edasi. Märkimisväärseks tuleb pidada seda, et V.R. ei ähvardanud ühtegi klassis olnud isikut ning vabastas klassiruumi ukse omal soovil. 12.2.3 V.R. u poolt Facebooki konto parooli ja kasutajanime andmist menetlejale peaks lugema karistust kergendavaks asjaoluks. Tegemist on olulise tõendiga, kuivõrd selles on kopeeritud vestlused, mida teised tõendid ei kajasta. Arvestada tuleks sellegagi, et V.R. on algusest peale andnud ütlusi, sh selgitusi, mis on talle endale kahjulikud. 12.2.4 Kohus on karistuse suuruse mõistmisel lähtunud süüdistatava osas teostatud kompleksekspertiisi akti kirjeldavas osas tuvastatud asjaoludest. Kaitsja leiab, et kohus saab tugineda üksnes eksperdiarvamuses toodud asjaoludele. Seetõttu on kohus jätnud ebaõiglaselt arvestamata ka puhtsüdamliku kahetsuse kui karistust kergendava asjaolu. V.R. on nii kohtueelses- kui ka kohtumenetluses oma tegu kahetsenud. 12.2.5 Puhtsüdamliku kahetsuse esinemist ei välista ka asjaolu, et süüdistatava ütluste kohaselt tappis ta õpetaja seetõttu, et viimane teda mõnitas ja solvas. Puhtsüdamlik kahetsus kajastab isiku hinnangut oma teole tagantjärgi. Kohtus antud ütluste kohaselt kahetseb V.R. süüteo toimepanemist, ega ole ajanud süüd enese pealt nn häälte peale. Ta ei ole kordagi eitanud tapmistegu. V.R. i-poolset kahetsust kinnitab ka tunnistaja J.A. . 12.2.6 Kohus on jätnud märkimata, kas arvestas karistust mõistes seda, et isikut ei ole varem süütegude eest karistatud. Samuti ei ole arvestatud alaealise isiku väljakujunemata ja kergesti mõjutatavast iseloomust tulenevaid iseärasusi. V.R. u puhul on neid iseärasusi tavapärasest rohkemgi, kuivõrd tal on diagnoositud kolm psüühikahäiretega seonduvat haiguslikku seisundit. 8 12.2.7 Asjas esineb mitu karistust kergendavat asjaolu. Ühtegi raskendavat asjaolu ei esinenud. Seetõttu on võimalik mõista karistus sanktsiooni keskmisest määrast oluliselt väiksemas määras. Mitme kergendava asjaolu samaaegsel esinemisel on põhjust rääkida ka erandlikust asjaolust KarS § 61 lg 1 mõttes. 12.2.8 Süüdistatava karistamine 3-aastase vangistusega KarS § 418 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo eest ei ole põhjendatud. Kohus on keskmisest ülespoole jäävat karistust põhjendanud sellega, et relva kasutati õpetaja tapmiseks. Selline asjaolu ei ole käsitletav karistust raskendava asjaoluna, kuivõrd seda arvestatakse karistuse mõistmisel juba KarS § 113 lg 1 puhul. 12.3 Tsiviilhagi 12.3.1 Kannatanute esindaja esitas maakohtus toimunud arutamisel hulga kirjalikke tõendeid, milliseid ei olnud ei süüdistusaktis, hagis ega kaitseaktis märgitud. Kohus on lubanud tõendid esitada õigusliku aluseta, rikkudes oluliselt kaitseõigust. Kaitsjal ei olnud võimalik nende tõenditega tutvuda enne kohtulikku arutamist, samuti ei olnud tal võimalik kaitsetaktikat seades neid tõendeid arvesse võtta. 12.3.2 Kinnitamist ei ole leidnud fakt, et hagi oleks esitatud õigeaegselt. 12.3.3 Tsiviilhagi on võetud menetlusse ebaseaduslikult, kuivõrd kohus ei kontrollinud riigilõivu tasumist. Tsiviilhagi on kriminaalmenetluses mittevaralise kahju osas riigilõivuvaba, kui hagi aluseks on kahju, mis on tekitatud kehavigastusega, muu terviserikkega või toitja surmaga. Praegusel juhul ei ole tegemist ühegagi nendest juhtumitest. 12.3.4 H.S. i osas on hagi võetud menetlusse ebaseaduslikult, kuivõrd advokaat Normannil puudus õigus H.S. i esindamiseks hagi esitamise ajal. Kohtuliku arutamise käigus selgus, et H.S. ile on pärast hagi esitamist kuid enne kohtulikku arutamist seatud eestkoste. A.S. i ütlustest saab teha järelduse, et ka hagi esitamise ajal vajas H.S. eestkostet, siis järelikult oli ta hagi esitamise ajal piiratud teovõimega ja ei saanud advokaadile anda volitust enese nimel tsiviilhagi esitamiseks. Aktsepteeritav ja esindusõiguse küsimust lahendav ei ole ka A.S. i kui eestkostja poolt hagile antud heakskiit. Esiteks ei nähtu eeskoste seadmise määrusest, et see oleks jõustunud. TsÜS § 10 kohaselt saaks A.S. heaks kiita H.S. i poolt tehtud ühepoolse tehingu (eeldades, et tegu on volitusega ehk ühepoolse lepinguga). Kaitsja leiab, et eestkostja ei saa heaks kiita tehinguid, mis on toimunud enne seda, kui ta eestkostjaks nimetati. 12.3.5 Kaitsja taotles juba maakohtus H.S. ile ekspertiisi tegemist, et tuvastada, kas isiku puue on niivõrd tugev, et talle on seatud eestkoste. Eestkoste seadmine H.S. ile näitab juba iseenesest, et tema arusaamisvõime on piiratud. See annab alust eeldada, et vähenenud on ka isiku võime mõista igapäevaste toimingute ja sündmuste tähendusi. Võimalik, et see on vähenenud sedavõrd, et isik ei ole võimeline mõistma ka teiste inimeste tema lähedaseks olemist, lähedaste inimeste tähtsust või isegi nende üldist eksisteerimist (s.o surma tähendust). 12.3.6 VÕS § 134 lg 3 eeldab erandliku asjaolu olemasolu. Maakohus sisustas erandliku asjaolu esinemist läbi selle, et süüdistataval esines tahtlus õpetaja tapmiseks ning sellega põhjustas ta suure tähelepanu kannatanutele, emotsionaalset pinget ja terviserikkeid. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud raske psüühikahäire esinemist, ega ka haigust. Isegi kui viimane tuvastatuks lugeda, ei oleks tõendatud, et see pärines kõnealusest sündmusest. A.S. i puhul on riskifaktoriks füüsiline töö, ka H.S. il on puudest tulenevaid füüsilisi vaegusi. 12.3.7 Meedia tähelepanu ei saa moodustada erandlikku asjaolu VÕS § 134 lg 3 mõttes, kuivõrd tõendamist ei ole leidnud, et see oleks ulatunud sündmuselt eneselt hagejatele. Google väljavõte ei tõenda, et meedia huvi ulatuks sündmuselt õpetaja lähedasteni, samuti seda, et see oleks häirivalt intensiivne. Meedia isikustatud tähelepanu osalisteks on A.S. ja H.S. saanud üksnes siis, kui nad on ise meedia endale koju kutsunud ja andnud intervjuusid. Artiklid on ilmunud kolmekuuse vaheajaga. Sellisest käitumisest nähtub, et hagejad ise soovisid meedia tähelepanu. Isegi kui eeldada erandliku 9 asjaolu esinemist, esineb alus kahju hüvitamise vähendamiseks nullini VÕS § 139 lg 1 alusel, kuivõrd meedia isikustatud tähelepanu on hagejad ise tekitanud. Mõlemas intervjuus on mainitud hagejate nime ja nad on ise andnud intervjuu. 12.3.8 Kohus leidis, et alus hüvitise vähendamiseks VÕS § 127 lg 5 alusel puudub. Kahju hüvitamise eesmärki ei ole käesolevas asjas tuvastatud, mistõttu puudub alus väita, et see oleks kahju hüvitamise eesmärgiga vastuolus. Kahju hüvitamise eesmärgiks ei saa olla süüdistatava või tema vanemate pankrotistumine. Hüvitisi on kannatanutele makstud ligi 2 korda rohkem, kui maakohtu poolt on välja mõistetud. Seetõttu leiab kaitsja, et makstud hüvitiste mahaarvamine on võimalik. 12.4 Menetluskulud 12.4.1 Kaitsja vaidlustab menetluskulude suuruse põhjusel, et nii kalli ekspertiisi teostamine ei olnud vajalik. Tavaliselt teostatakse ambulatoorne kohtupsühhiaatriline ekspertiis maksumusega 255 eurot, praeguses asjas on aga teostatud statsionaarne komisjoniline kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiis maksumusega ligikaudu 6000 eurot. Seega oleks ekspertiisitasu põhjendatud vaid 255 euro suuruses osas. 12.4.2 Kohus on süüdistatavalt välja mõistnud menetluskuludena 8902,2 eurot. Kohus on arvesse võtnud V.R. u alaealisust ning sissetulekute puudumist. Samas aga on ka 724,18 euro maksmine igakuiselt süüdistatavale üle jõu käiv, eriti kui arvestada ka hagejate kasuks välja mõistetud summat. Vanglas ei ole alaealisel võimalik töötada. Selliselt on kohus jätnud arvestamata

§ 180lg 3 sätestatu.

Süüdistatavale võiks jääda vähemalt teoreetiline võimalus talle pandud kohustusi täita. Isiku resotsialiseerimise väljavaated on nullilähedased, kui ta peab vanglast välja saades hakkama saama selliselt, et kõik, mis ta lähematel aastatel teenib, läheb menetluskulude katteks. Ametlikult töötades ei ole tal võimalik isegi ellu jääda, rääkimata võimalusest ühiskonda taasintegreeruda. Kuivõrd tegemist on alaealisega, keda on karistatud pikaajalise vangistusega ja kellel ei ole võimalik töötada ja sissetulekut teenida, võiks jätta menetluskuludest võimalikult suure osa riigi kanda.

  1. Kannatanute esindaja vandeadvokaat M. Normanni apellatsioonis taotletakse maakohtu otsuse osalist tühistamist tsiviilhagi osas. Teha uus otsus, millega mõista tsiviilkostjatelt V.R. jr ja V.R. välja mittevaralise kahju hüvitisena 10 000 eurot mittevaralise kahju hüvitiseks nii kannatanu A.S. i kui ka H.S. i kasuks. Kohus ei ole piisavalt arvestanud süüdistatavale süüksarvatava teo tehiolusid, raskust, küünilisust ja ettekavatsetust. Need asjaolud kogumis ei ole kooskõlas kannatanute üleelamisega ja mittevaralise kahju suurusega. Kõigepealt peakski arvestama kahju tekitamise asjaoludega ja alles seejärel süüdistatava ja tsiviilkostja majandusliku olukorraga. Kannatanud on seisukohal, et kahju tekitamise asjaoludest nähtuvalt ei olnud see ebamõistlikult suur. Arvestama peaks lisaks, et isegi sisulist ja siirast vabandust ja siirast kahetsust süüdistatav ei väljendanud. Kahjuhüvitise juures peaks arvestama, et tegemist on esimese Eesti Vabariigis aset leidnud koolitulistamise juhtumiga, mistõttu on kõik surma põhjustamisega seotud asjaolud avalikkuse suure ja pideva tähelepanu all. Mõistagi on sündmus saanud suure tähelepanu osaliseks. Ainuüksi Google andis 19 300 vastet otsingusõnale „Viljandi koolitulistamine“. Sündmuse erakordsed asjaolud tingivad sündmuse pideva meenutamise kannatanutele, põhjustades hingelist valu, kannatusi ja frustratsiooni kui ülejäänud võimalikud lähedase inimese kaotamise juhtumid. Avalikkusel on huvi asjaolude vastu ja see tekitab pidevalt kannatanutele hingelisi kannatusi. Teo toime pannud isik pidi tegu planeerides arvestama suure avaliku tähelepanuga ning tema plaan oligi põhjustada E.P. i surm avalikult ja toime pandud tähelepanu saamiseks. Kannatanutel puudub võimalus takistada avalikkuse tähelepanu, mistõttu on alust arvata, et E.P. i surma asjaolud häirivad kannatanute heaolu nii praegusel ajal kui ka tulevikus. Kannatanute nõue ei olnud suur ka olemasolevat kohtupraktikat arvestades (vt RKKKo 3-1-1-57-10, p 26, Harju Maakohtu
  2. veebruari
  3. a otsus nr 1-12-97, kriminaalasi nr 1-10-350, Võru maakohtu 10 otsus kriminaalasjas nr 1-10-16566, Tartu Ringkonnakohtu otsus nr 2-06-22209, Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 1-09-21700). V.R. u kasvatuslikud minetused on nii suured ja kasvatuspõhimõtete vastased, et kannatanute tsiviilhagi vähendamine põhjusel, et V.R. u ülalpidamisel on 2 last, ei ole mõistetav ja põhjendatud ning ei vasta kannatanutele tekitatud üleelamistele. Kohus vähendas tsiviilhagi motiivil, et relva mittenõuetekohane hoidmine on toimunud ettevaatamatusest. Selline seisukoht on vastuolus kohtu poolt tuvastatud asjaoludega. Kuigi süüdistatav kohtuistungil kahetsust väljendas sõnaliselt, on ta oma ütlustes püüdnud tapetut näidata alusetult negatiivsena, s.o õpetajana, kes oli õel ning kes mõnitas ja solvas oma õpilasi. Süüdistatava poolt väljendatud asjaolud aga kohtuistungil tõendamist ei leidnud.
  4. Tsiviilkostja esindaja B. Sisask taotleb apellatsioonis tühistada maakohtu otsus osas, millega kohus A.S. ja H.S. i tsiviilhagi osaliselt rahuldas. Teha uus otsus, millega jätta tsiviilhagi täielikult rahuldamata. Alternatiivselt taotletakse saata kriminaalasi tagasi maakohtule tsiviilhagi puudutavas osas uueks arutamiseks. Menetluskulud jätta A.S. ja H.S. i kanda. Alternatiivselt, kui menetluskulud jäävad kohtulahendi alusel V.R. u kanda, muuta Tartu Maakohtu
  5. augusti 2015 riigi õigusabi määrusega riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud kulude hüvitamise kohustust, määrates, et V.R. ul ei ole nimetatud tasu ja kulude hüvitamise kohustust. 14.1 Kannatanute tsiviilhagi pidanuks kohus jätma läbi vaatamata, sest sellelt ei ole tasutud riigilõivu. Samuti ei esine riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p-st 12 tulenevaid aluseid jätta riigilõiv nõudmata. 14.2 Apellandi solidaarvastutus VÕS § 1053 lg 2 alusel. Maakohtu etteheide V.R. ule seisneb kokkuvõtlikult selles, et ta ei olnud piisavalt hoolikas selles, et tema relv ei satuks kõrvaliste isikute kätte. Apellant leiab, et alused VÕS § 1053 lg 2 kohaldamiseks puuduvad 14.2.1 Maakohtu põhjenduste kohaselt oli relvakapi võti ka R.R. u valduses ja viimane võttis sisuliselt osa relva hoidmisest relvaseaduse § 45 mõttes. Ka enne
  6. oktoobril 2014 toimunud sündmust peitis võtme R.R. . Apellant leiab, et kui relvakapi võtmest teadis R.R. , ei ole tema teadmine ja samal ajal apellandi teadmatus relvakapi võtme asukohast põhjuslikus seoses süüdimõistetu poolt tekitatud kahjuga. Relvakapi võtme olemine samaaegselt R.R. u valduses ei teinud seda süüdimõistetule kuidagi rohkem kättesaadavaks ega tõenäolisemaks selle sattumist süüdimõistetu kui kõrvalise isiku kätte relvaseaduse tähenduses. Vastupidine ei ole tõendamist leidnud. 14.2.2 Maakohus on täielikult jätnud tähelepanuta apellandi väite, mille kohaselt peab Siseministri
  7. aprilli 2007 määruse nr 90 „Nõuded relvahoidlale, relvakappidele ning püssirohu ja sütiku hoidmisele ning muud hoidmise tingimused“ nr 90 § 8 lg-st 1 relvaomanik välistama relvakapi võtme sattumise kõrvaliste isikute kätte. Apellandi seisukoha järgi viitab määruse antud sõnastus võtme kõrvalise isiku kätte sattumise juhuslikkusele. Praeguses asjas on aga tõendatud, et süüdistatav otsis relvakapi võtit sihipäraselt, mis ei ole kõrvalise isiku kätte sattumine määruse nr 90 § 8 lg 1 tähenduses. 14.2.3 Ka pelgalt ajakulu järgi, mis kulus võtme leidmisele ei saa teha järeldusi võtme nõuetekohase peitmise kohta. 14.2.4 Maakohus ei ole hinnanud ka apellandi väiteid, mille kohaselt relvakapi võtme hoidmisele ei saa esitada ebamõistlikke nõudeid, kuna tegu peab olema vajadusel kiiresti kättesaadava asjaga. Relvakapi võti oli peidetud nõuetekohaselt V.R. ja R.R. u magamistoa kappi. See ei olnud üldkasutatav koht, kust võti võiks jõuda kõrvaliste isikute kätte. Magamistuba on ainuke tuba, mis ei ole lastega ühiskasutuses. Lapsed ei teadnud võtme asukohta ja mingil juhul ei olnud neil luba relva võtta. 14.3 Maakohus ei ole põhjendanud, kuidas tulirelva karjääris kasutamise näitamine lastele oli põhjuslikus seoses süüdimõistetu poolt kahju tekitamisega. Tegu oli ühekordse sündmusega, V.R. 11 selgitas lastele relvaohutusnõudeid ega lasknud neil relva iseseisvalt käsitseda. Antud sündmus ei ole piisav, et teha järeldusi apellandi poolt oma laste mitteõiguskuuleka käitumise arendamisesse. 14.4 Tunnistajad ja süüdistatav on kinnitanud, et viimane käis kaks aastat, s.o
  8. a kevadeni psühholoogi juures, mille puhul vanemad teda toetasid. Seega on tõendatud, et tsiviilkostja suunas oma last professionaali poole võimalike probleemide lahendamiseks. Apellandil ei olnud psühholoogilt saadud tagasiside põhjal alust arvata, et süüdistataval oleks täiendavalt lahendamist vajavaid probleeme. Apellant tegeles oma nõu ja jõuga süüdistatava poolt talle avaldatud E.P. i poolse käitumise (mõnitamine, mittekohane katsumine) osas. Sellises olukorras ei saa väita, et vanem jättis alaealise probleemile reageerimata ja seda eriti olukorras, kus puuduvad tõendid selle kohta, et sama probleem oleks uuesti tõusetunud, teravnenud vmt. Ei ole tõendeid selle kohta, et apellant pidanuks objektiivselt aru saama, et süüdistatav võib E.P. i elu ohustada. Puudub alus ette heita puudulikke kasvatusmeetodeid seetõttu, et apellant ei osanud ühel korral koheselt reageerida lapse poolt vahetult enne suvevaheaega avaldatud info peale. 14.5 Erandlikke asjaolusid VÕS § 134 lg 3 mõttes ei esine Süüdistatav leiab, et tahtlus ei ole erandlik asjaolu VÕS § 134 lg 3 mõttes. Tahtlus saaks olla erandliku asjaoluna käsitletav vaid olukorras, kus toimepanija tahtlus oleks ulatunud kannatanutele kahju tekitamiseni. VÕS § 134 lg 3 mõttega ei ole kooskõlas see, kui viidatu sisustatakse kuriteo ja lähedaste mistahes üleelamiste pelga kogumina, kuna selliselt jäetakse erandlik asjaolu sisustamata. See ei vastaks oma kaalult ega oleks võrreldav kohtupraktikaga, mille kohaselt on erandlik asjaolu esmajoones näiteks lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunu või raskel kannatanuga kahju tekitamise ajal. Maakohtu poolt viidatud lahendis nr 3-1-1-57-10 kaalus kohus lähedase hilisema üleelamisena tekkinud tõsist psüühikahäiret kui erandlikku asjaolu VÕS § 134 lg 3 mõttes. Käesolevalt ei ole aga kummalgi kannatanul tõendatud tõsise, kestva psüühikahäire teket E.P. i surma järel. Kriminaalasjas ei ole kuriteo asjaolud ega kannatanute läbielamine eraldivõetult hinnatavad erandlike asjaoludena järgmistel kaalutlustel. Maakohus on erandlikuks asjaoluks pidanud avalikkuse suurt huvi, viidates internetiportaali Google väljavõttele. Esiteks on maakohus tuginenud tõenditele, mis on esitatud hilinenult. Maakohus on jätnud põhjendamata, kuidas ta pidas võimalikuks võtta vastu uusi tõendeid asja sisulise arutamise käigus. Maakohus on leidnud, et
  9. oktoobri 2014 sündmuse pidev ja suuremahuline kajastamine tingivad sündmuse pideva meenutamise kannatanutele, põhjustades hingelist valu ja kannatusi ja frustreeritust rohkem, kui muul juhul lähedase inimese surma korral. Apellant leiab, et selline väide on tõendamata. Apellandi hinnangul asjaolu, et interneti otsinguportaalis tuleb suvalises suurusjärgus vasteid mingile otsingusõnale, ei kinnita vahetult avalikkuse suurt huvi, kuna kontrollimata on iga konkreetse vaste sisu, samuti ei kinnita need seost kannatanutega. Seega ei ole selge, kuidas on kannatanute väidetav kahju seotud interneti otsingumootori vastetega. Apellant leiab, et meedia huvi (ajalehed Sakala ja Postimees) huvi keskendus
  10. a lõpul ja novembri alguses, mis on juhtunut arvestades mõistetav, kuid mitte erandlik ja erakordne. Nimetatud tõendid ei näita seost kannatanutega. Tõendatud ei ole, et kannatanud oleksid kõikide Google otsingu ja ajaleheartiklitega üleüldse kursis ning neist teadlikud. A.S. on avaldanud, et ei tahagi
  11. oktoobri
  12. a sündmustest lugeda, kuna see on nii ära leierdatud. Kannatanu on omal initsiatiivil hoidnud üleval meedia huvi, mida tõendavad väljatrükid ajalehtedest Sakala ja Õhtuleht, kust nähtub, et kannatanu on olnud valmis meediaga suhtlema ja intervjuud andma. Kannatanu H.S. i puhul puudub mistahes teave selle kohta, kuidas teda vahetult mõjutavad meedias avaldatud artiklid. 14.6 Maakohus on põhjendamatult ja menetlusõigust rikkudes vastu võtnud kannatanute poolt hilinenult esitatud tõendid: väljavõte A.S. i retseptide loetelust, patsiendikaart, kliinilise psühholoogi 12 A.P. teatis, E.L. Massaažiteraapia tõend, elektrooniline väljavõte teadusportaalist, millest nähtub, et K.K. omab eriteadmisi psühholoogias. Samuti on põhjendamatult arvestatud A.S. i ütlusi eelnimetatud dokumentides nähtuvate asjaolude põhjendamiseks. Apellant leiab, et pärast hagi menetlusse võtmist esitatud tõendid muutsid hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid, sest peaasjalikult neile tuginedes on kohus hagi rahuldanud. Apellant ei ole hagi muutmiseks nõusolekut andnud. Tõendid on esitatud hilinenult ja kohus ei ole põhjendanud nende vastuvõtmise lubatavust. 14.7 Isegi kui nimetatud tõendid lugeda lubatavaks, ei ole tõendatud, et kannatanutel oleks E.P. i surma järgselt tekkinud tõsine vajadus psühholoogi ja psühhiaatri teenuse järele tulenevalt raskest psüühilisest seisundist. Kannatanud ei ole tõendanud, kas nende kohtumised sugulase ja peretuttav K.K. iga olid ametlikud või mitte, s.t kas tegu oli lähedase isikuga, kes kannatanuid toetas E.P. i surma järgselt või oma ala professionaaliga. K.K. i CV-st ei nähtu, et tegu oleks praktiseeriva psühholoogiga, mis kinnitab, et ta sai olla lähedastele emotsionaalseks toeks, mis ei ole käsitletav erandliku asjaoluna VÕS § 134 lg 3 mõttes. Kannatanute esitatud tõend psühholoog A.P. lt ei tõenda kannatanutel kliinilist vajadust psühholoogi järele E.P. i surma järgselt. Tõendist nähtuvalt on kannatanud vajanud psühholoogi nõustamist enam kui pool aastat pärast E.P. i surma, mis tõstab kahtluse alla nõustamise seose kohta tõsise vajadusega psühholoogiliseks nõustamiseks. Samuti ei ootaks nad mitu kuud järjekorras, vaid pöörduks esimesel võimalikul ajal psühholoogi poole. Kannatanu esitatud tõend ravimi XXX retsepti kohta ei võimalda hinnata ravimi tarvitamise aega ning seetõttu ei ole võimalik järeldada, et ravimi tarvitamise vajadus tekkis pärast E.P. i surma. Tegu on rahustava toimega ravimiga, mille tarvitamine lähedase isiku surma järgselt ei ole erakordne või erandlik. Esitatud tõendist ei nähtu, et ravimi kasutamiseks oli meditsiiniline näidustus ning kui oli, siis milline. Kannatanule kirjutati välja ravim
  13. oktoobril 2014 ja veel aasta hiljem kohtumenetluse ajal oli tal ravimit alles. See viitab asjaolule, et kannatanul ei olnud tõsist ja püsivat raskest vaimsest kõrvalekaldest tulenevat vajadust ravimi järele. Kohtulikul uurimisel
  14. märtsi 2015 patsiendikaart koos visiiditasuga ei ole asjakohased, kuna neist ei selgu põhjuslik seos E.P. i surmaga. Kannatanu A.S. on sidunud vöötohatise tekkimise stressiga, kuna uuris selle kohta internetist – eriteadmistega isiku hinnang sellele asjaolule puudub. Erandlikuks asjaoluks ei saa pidada ka massaažiteraapia osutamist kannatanule. Kannatanu H.S. on kaasasündinud ajukahjustusega isik, kelle isa ja eestkostja A.S. on tunnistanud, et tema kognitiivsed võimed pole normikohased. Seega ei ole võimalik anda hinnangut H.S. i vaimse ja emotsionaalse üleelamise kohta seoses E.P. i surmaga. A.S. i ütluste kohaselt on H.S. jäänud aeglasemaks ja mõtlikumaks, kuid selle pinnalt ei ole võimalik teha järeldusi temapoolsete raskete üleelamiste kohta. Asjaolu, et H.S. saab aru ema surmast, ei näita seda, kas ja kui sügaval vaimsel tasandil on ta võimeline seda läbi elama. Taju sügavus on oluline, kuna tavapäraselt lähedase surmaga kaasnev lein ja kaotusvalu ei ole erandlik asjaolu. Maakohus on põhjendamatult tuginenud A.S. i ütlustele H.S. i arusaamisvõimest. Maakohus on tuginenud ütlustele, mis ei näita kuidagi H.S. i üleelamiste erandlikkust. Kokkuvõtlikult ei ole mitte igasugune kõrvalekalle isiku tavapärasest emotsionaalsest ja vaimsest seisundist käsitletav erandliku asjaoluna VÕS § 134 lg 3 järgi. Kannatanud ei ole asjas esitanud ühtki tõendit, eelkõige eriteadmistega isiku hinnangut, mis kinnitaks neil raske psüühikahäire või muu konditsiooni olemasolu seoses E.P. i hukkumisega. 14.8 Kahjuhüvitise suurus Ehkki apellant ei pea põhjendatuks mittevaralise kahju tekkimist kannatanutel, leiab ta, et ka kahjuhüvitise suuruse määramisel on kohus rikkunud menetlusõigust. 13 Maakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks arvestanud süüdistatavale mõistetud karistust. Karistus peaks leevendama hukkunu lähedaste hingelist valu ja kannatusi, omades nii ühiskonna kui lähedaste seisukohalt õigust ja õiguskorda taastavat eesmärki. Süüdistatavalt kokku 10 000 euro väljamõistmises on keeruline mitte näha karistusõiguslikku elementi. Ühtlasi jääb arusaamatuks, kuidas on maakohus leidnud, et kokku 10 000 euro hüvitamine on süüdimõistetule jõukohane ja ei ole teda ebamõistlikult koormav. Hüvitise suuruse otsustamisel tulnuks maakohtul lähtuda primaarselt süüdistatava varalisest seisust, kuna apellandi vastutus VÕS § 1053 lg 2 alusel saab tulla vaid läbi süüdistatava vastutuse ning on selle suhtes aktsessoorne. Kohus ei ole VÕS § 127 lg 6 kohaselt diskretsiooni kasutanud nõuetekohaselt, jättes summa väljamõistmisel arvestamata kõiki asjaolusid ja põhjustades hagi osalise rahuldamisega ilmselt apellandi maksejõuetuse. Maakohus on õigustamatult jätnud kahjuhüvitisest maha arvestamata A.S. ja H.S. ile väljamakstud toetused ja hüvitised summas üle 20 526,17 euro. Arvestades kannatanutele makstud toetuste-hüvitiste mittesihtotstarbelisust, on võimalik öelda, et neile makstud toetused korvavad mistahes negatiivsed tagajärjed, hingevalu ja kannatused, mida on võimalik rahas hüvitada. Kannatanutele täiendava hüvitise väljamaksmine tähendaks nende põhjendamatut rikastumist. 14.9 Kriminaalmenetluse kulud Maakohus on tsiviilkostjalt mõistnud

§ 188alusel välja kriminaalmenetluse kulud summas 8906,20 eurot.

Kohus ei ole esitanud põhjendusi, seda enam, et

§ 188ei ole imperatiivne norm.

Ka süüdistatavalt

§ 180

lg 3 alusel 8903,20 euro väljamõistmisel jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik sissetulekuid mitteomaval ja varatul alaealisel need tasuda. Apellant võib vaid aimata, et maakohus on menetluskulude suuruse määramisel lähtunud vaikimisi eeldusest, et jätab menetluskulud

§ 188alusel alaealise isiku kanda, jättes arvestamata Kar

S § 180 lg-s 3 sätestatu. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta on võimaldanud menetluskulu tasumist ühe aasta jooksul, kohus võinuks määrata pikema tähtaja, arvestades igakuise osamakse suuruse jõukohasust apellandile. Kohus ei ole arvesse võtnud apellandi selgitusi, et ta on kümnetesse tuhandetesse küündivaid menetluskulusid võimetu maksma ning on avaldanud, et suudaks maksta igakuiselt 50 eurot. 14.10 Tsiviilhagiga seotud kulud Maakohus on apellandilt mõistnud välja ka riigi õigusabi korras esindaja osutatud riigi õigusabi tasu ja kulud võrdsete osamaksetena 1 aasta jooksul. Arvestades maakohtu otsusega apellandile pandud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohustuse suurust, samuti temalt välja mõistetud tsiviilhagi ulatust, taotleb apellant talle Tartu Maakohtu

  1. augusti
  2. a riigi õigusabi andmise määrusega pandud riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud kulude hüvitamise kohustuse muutmist, määrates, et apellandil ei ole nimetatud tasu ja kulude hüvitamise kohustust (vt RÕS § 25 lg 3) juhul kui ringkonnakohus leiab, et tsiviilhagi puudutavas osas ei ole maakohtu otsuse tühistamiseks alust. Vastasel juhul jätta kõik menetluskulud A.S. ja H.S. i kanda.
  3. Kirjalikus seisukohas leiab tsiviilkostja esindaja B. Sisask, et prokuratuuri apellatsioon on põhjendamatu, sest vara arestimiseks vajalikud eeldused on täitmata. Tuvastamata ja tõendamata on see, et tsiviilkostja pidas võimalikuks, et süüdistatav võtab relva ja paneb sellega toime kuriteo, mistõttu ei ole relva süüdistatava kätte sattumine tsiviilkostjale subjektiivselt omistatav. Kannatanute apellatsioon ei ole samuti põhjendatud, kuivõrd tõendamata on väide, et V.R. u tegu oli avaliku tähelepanu saamiseks sooritatud õpetaja hukkamisega. Kannatanute apellatsioonis välja toodud lahendid ei toeta kannatanute väiteid. Lisaks märgib tsiviilkostja, et kriminaalasjas saab vastavalt

§ 107

lg-le 6 olla tõendiks vaid ekspertiisiakti lõpposas esitatav uuringutele tuginev eksperdiarvamus. Seega on kannatanute viited enda poolt väidetud asjaolude tõendamisel ekspertiisiakti nr 18 mistahes muudele osadele lubamatud. 14 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

  1. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide ja edasikaebustega, märgib, et kuivõrd varasemas menetluses tõstatatud ja apellatsioonis uuesti esitatud väidetele on esimese astme kohtuotsuses piisava põhjalikkusega juba vastatud, apellatsioonikohus neid seisukohti käesolevas lahendis täiel määral üle ei korda, vaid rõhutab üksnes põhilisemat, lisades omapoolsed põhjendused. Kuna maakohtu otsust ei ole vaidlustatud täies mahus, ei võta ringkonnakohus uut seisukohta kõikide asjaolude ja õigusliku käsitluse ning järelmite suhtes, vaid langetab otsuse tõendite vaba hindamise tulemusel ja enda vabalt kujunenud siseveendumuse järgi üksnes apelleeritud osas. Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha süüdistuse mahu vähendamise ja kvalifikatsiooni osas (I), seejärel annab hinnangu karistusele (II), konfiskeerimisele (III), tsiviilhagile (IV) ning lahendab viimaks taotlused õigusabi osutamisega seotud kulude hüvitamises (V). I KVALIFIKATSIOON
  2. Süüdistatava kaitsja M. Gaver leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust mõistes V.R. u süüdi KarS § 113 järgi. Kuivõrd õpetaja käitumine võis tekitada süüdistataval hingelise erutuse seisundi, tuleb tema tegu ümber kvalifitseerida provotseeritud tapmiseks. 17.1 Esmalt on kaitsja M. Gaver maakohtule ette heitnud kompleksekspertiisiaktile viitamise (otsuse lk 13) ning ei ole rahul asitõendi vaatlusprotokollile ja tunnistajana üle kuulatud J.A. u ütlustele antud hinnanguga. Apellant leiab, et nimetatud tõendid ei ole kasutatavad, kuna ekspertiisiaktist on kasutatav üksnes eksperdiarvamus,
  3. jaanuari
  4. a vaatlusprotokoll on kohtukõlbmatu tõend, kuna noa pärinemine V.R. ult on ebaselge ning J.A. ei saa olla tõendiallikas, kuna on kahtlus, et ta osales menetlustoimingus politseiametnikuna (eluliselt ei ole kaitsja jaoks usutav, et J.A. veetis tunde kahtlustatavaga omast vabast ajast arestikambris). 17.2 Apellatsioonikohus ei näe rikkumist selles, et kohus otsuse lk 13 refereeris süüdistatava suhtes läbiviidud statsionaarse komisjonilise kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi akti nr 18 eksperdiarvamuse põhjendusi. Vastavalt

§ 63lg-le 1 on tõendiks ekspertiisiakt kui tervik.

Eksperdiarvamust ei ole võimalik käsitleda lahus selleni viinud uuringute käigust ja tulemustest, vaid uuringute kirjelduse ja nende tulemuste kaudu saavad nii menetlejad kui kohtumenetluse pooled kontrollida eksperdi poolt arvamuseni jõudmise käiku (vt nt RKKKo 3-1-1-32-09). J.A. u ütlused on tõendina kasutatavad, kuna ta ei ole uurimisasutuse ametnik, kelle menetluses antud asi oleks (

§ 66lg 2).

Täidetud on ka

§ 66lg 21 p 2 tingimus J.A.

u ütluste arvestamiseks tõendina. Lisaks jääb apellatsiooni lugedes silma, et kahe eelnimetatud tõendi osas jääb ka kaitsja ise eriarvamusele – nii heidab ta kohtule rikkumisena ette ekspertiisiakti arvestamist, samas aga osundab ka ise ekspertiisiakti erinevatele osadele nii kvalifikatsiooni kui ka karistust puudutavas osas (vt apellatsiooni lk 3 ja 5). Samuti on kaitsja taotlenud J.A. u ütluste väljajätmist apellatsiooni osas, kus vaidlustatakse kvalifikatsiooni, ütlustega arvestamist taotletakse aga karistust puudutavas osas (vt apellatsiooni lk 3 ja 5).

  1. jaanuari
  2. a vaatlusprotokoll on lubatav tõend, mis on saadud menetlusnorme järgides. Selles on fikseeritud
  3. oktoobril 2014 XXX teostatud läbiotsimisel (läbiotsimise aluseks on Lõuna Ringkonnaprokuratuuri
  4. oktoobri
  5. a määrus) leitud esemed. Kohus on otsuse lk 13 koos teiste tõenditega asitõendi vaatlusprotokollist teinud järeldusi süüdistatava tõekspidamiste ja väärtushinnangute osas, leides, et mh kajastavad tõendid süüdistatava huvi mitmesuguste relvade ning vangistuse vastu. 15 17.3 Ringkonnakohus märgib, et M. Gaveri apellatsioonist jääb selgusetuks, kuidas p-s 17.1 nimetatud tõendite väljajätmine kinnitab apellandi versiooni süüteo toimepanemises afektiseisundis. Küsimus, kas isik võis teo toime panna erutusseisundis, ei ole tuvastatav ekspertiisiaktiga, sest afektis tegutsev isik on süüdiv. Erutusseisund on õiguslikule hindamisele avatud mõiste, mida saab tuvastada faktilistele asjaoludele tuginevalt (RKKKo 3-1-1-86-04, p 11.2). Antud juhul on maakohus afektiseisundi välistanud. Sellise seisukohaga nõustub ka ringkonnakohus. 17.4 Maakohtu otsuse järeldust ei ole vaidlustatud asjaolus, et süüdistataval ei tekkinud süüdistuses märgitud ajal, s.o
  6. oktoobril
  7. a Viljandi Paalalinna Koolis saksa keele tunnis äkki tugeva hingelise erutuse seisundit (vt otsuse lk 17). Kohus tuvastas, et süüdistatava ütlused, et temal tekkis mõte tappa saksa keele õpetaja samal päeva, s.o
  8. oktoobri
  9. a hommikul, ei ole kooskõlas asjas kogutud tõenditega. Kohtu hinnangul tekkis see mõte hiljemalt
  10. oktoobril 2014, mida kinnitavad tunnistaja S-G.S. u eeluurimisel antud ütlustele lisatud telefoni ekraanipilt ja
  11. detsembri
  12. a asitõendi V.R. u internetiportaalis Facebook konto vaatlus (vt otsuse lk 15). Kaitsja on osundades kassatsioonikohtu praktikale märkinud, et hingelise erutuse seisund ei peagi olema tekkinud ühe teoga, vaid võib olla tekkinud pikema aja jooksul suurema hulga osategude tulemusena. Süüdistatav on kirjeldanud läbisaamist õpetajaga, kui läbivalt halba ning kõnealusel hommikul soovis ta ennetada uut konflikti, tõusis püsti ja tulistas. 17.4.1 Antud juhul on seega apellandi taotluseks anda V.R. u ütlustele uus hinnang. Apellatsioonikohus märgib, et süüküsimuse otsustamisel ja tõendite hindamisel eelistatakse tõendeid, mis on kooskõlas teiste kohtus uuritud tõenditega ning vastuoludevabad. Sellisteks tõenditeks luges kohus tunnistajate L.P. i, R.R. i, A-M. A. ja K.M. ütlused, kes eitavad pedagoogipoolset pahatahtlikkust ning õpilaste solvamist. Kohus märkis, et V.R. u versiooni tunnis solvamise kohta ei kinnita üksi teine isikuline tõendiallikas. Samuti on kohus analüüsinud dokumentaalset tõendit – saksa keele õpetaja E.P. i poolt koostatud kirjalikku iseloomustust oma õpilaste töötamise kohta saksa keele tunnis ning teinud järelduse, et ka see tõend lükkab ümber V.R. u kaitseversiooni E.P. i halvast suhtumisest süüdistatavasse (vt otsuse lk 19). Kohus leidis sedagi, et õpilaste puudutamist õppetöö käigus kiituse või juhendamise eesmärgil ei saa käsitleda isikuvastase ründena, samuti solvamisena, millega oleks riivatud süüdistatava väärikust. Kokkuvõtlikult leidiski kohus, et V.R. u ütlused on muude asjas uuritud tõenditega vastuolus, mistõttu ei arvestanud kohus süüdistatava ütlusi tema väidetavas mõnitamises ja solvamises E.P. i poolt. Kohtuliku uurimise käigus ei leidnud tõendamist, et kannatanu oleks ise enne seda kui süüdistatav teda ründas V.R. u rünnanud ja teda sellega tapmiseni viinud, teda selleks provotseerinud või süüdistatava suhtes toime pannud vägivallategusid. Ka ringkonnakohtu hinnangul puuduvad objektiivsed tõendid, mis kinnitaksid, et kannatanu on süüdistatava suhtes käitunud õigusvastaselt. 17.4.2 Tõendite pinnalt tehiolude ja sündmuste rekonstrueerimisel on oluline osa ka elulisel usutavusel. Praegusel juhul on maakohus hinnanud süüdistatava ütlusi nii usaldusväärsuse kui ka elulise usutavuse kriteeriumitest johtuvalt, tuues välja põhjendused, miks ta peab V.R. u ütlusi ebausaldusväärseteks ning ennastõigustavateks (vt otsuse lk 19, pöördel). 17.4.3 Kaitsja väitel ei leidnud süüdistatav üles kõiki saksa keele materjale, ning kartis, et õpetaja hakkab temaga järjekordselt norima. Ehkki kohus ei tuvastanud kannatanu õigusvastast käitumist süüdistatava suhtes, märgib kohtukolleegium järgmist. Provotseeritud tapmise objektiivse külje jaatamiseks on vaja tuvastada põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise vahel ning oluline on, et kannatanu vägivaldne või solvav tegu vallandab vahetult süüdlase emotsionaalse reaktsiooni. Olukorras, kus süüdlane on ennast viinud erutusseisundisse tapmise momendist ja kohast varem, ei saa rääkida ei põhjuslikust seosest erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise vahel ega ka süüdlase emotsionaalse reaktsiooni vallandumisest vahetult kannatanu käitumisest. Praegusel juhul võttis V.R. süüteo toimepanemise vahendi kaasa enne sündmust kodust ja tulistas sellega õpetajat selga. Nagu eelpool öeldud, ei tuvastanud kohus V.R. ul
  13. oktoobril 2014 äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundit, ega ka asjaolusid, mis seda võinuks põhjustada. 16 17.4.4 Kohtupraktikas maksvusele pääsenud seisukohale, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsus 3-1-1-77-05). Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul ei ole ei apellatsioonis esitatud väidete ega maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks süüteo kvalifikatsiooni osas. 17.5 Eeltoodut arvestades on apellatsioonikohtu hinnangul maakohus asjaolusid arvestades teinud ainuõige järelduse V.R. u süüküsimuses KarS § 113 järgi, mis käesoleval ajal on kvalifitseeritav KarS § 113 lg 1 järgi. II KARISTUS
  14. V.R. u kaitsja on esitanud taotluse kergendada tema kaitsealuse karistust. Kuivõrd nimetatud taotlus seondub V.R. u teo ümberkvalifitseerimisega, mida aga ringkonnakohus käesoleval juhul põhjendatuks ei pidanud, analüüsib kohus järgnevalt kaitsja alternatiivset taotlust - s.o karistuse vähendamist KarS § 113 ja § 418 järgi. Kohtukolleegium leiab, et V.R. ule mõistetud karistus on proportsionaalne ja karistuse eesmärkidele vastav. Enne sisulist analüüsi märgib apellatsioonikohus, et kaitsja on V.R. u karistust KarS § 418 järgi vaidlustades lähtunud valest eeldusest, et süüdistatavat karistati 3-aastase vangistusega (vt apellatsiooni lk 6, pöördel). Tegelikkuses mõistis kohus V.R. ule tulirelva ja laskemoona ebaseadusliku käitlemise eest karistuseks 2-aastase vangistuse (vt otsuse lk 2 ja lk 23). 18.1 Kaitsja konkreetsemad sisulised vastuväited seisnevad selles, et kohus on karistust mõistes süüd suurendavana ja karistust raskendavana arvestanud asjaolusid, mis süüd ei suurenda (nt õpilasele ei meeldinud õpetaja, relva uuesti laadimine ja klassiruumi ukse sulgemine). Arvestamata on jäetud süüd kergendavad asjaolud (puhtsüdamlik kahetsus, uurimisele kaasaaitamine). Otsusest ei selgu, kas kohus arvestas, et V.R. u ei ole varem süütegude eest karistatud, samuti on jäetud arvestamata alaealise kui välja kujunemata ja kergesti mõjutatava iseloomu iseärasused. Mitme kergendava asjaolu tuvastamine annab aluse rääkida erandlikust asjaolust KarS § 61 lg 1 mõttes. Samuti peaks arvestama V.R. u haiguslikke seisundeid. 18.2 Ringkonnakohus märgib, et vastavalt KarS § 56 lg 1 ls-le 1 on isiku karistamise aluseks tema süü. Süü suurus oleneb süüteo toimepanemisel ilmnenud kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest (KarS § 57-58). Isiku süü suuruse määramisel tuleb anda hinnang neile asjaoludele, mis on süüteoga seotud. Süü suurus on objektiivsete tunnuste – teo ja selle tagajärje kaudu mõõdetav ja kohus on kohustatud hindama tagajärje raskust, teo taunitavust ja raskust, teo korduvust jne. Samuti andma hinnangu teos avalduvale subjektiivsele süü suurusele (tahtlus või ettevaatamatus, teos avalduv suhtumine normi jne). 18.3 Apellatsioonikohus leiab, et maakohus on põhjendatult analüüsinud toime pandud tegude tehiolusid, mh andnud hinnangu V.R. u teole KarS § 113 lg 1 järgi ja sellega põhjustatud tagajärjele. Samuti arvestas kohus süü suurust hinnates, et subjektiivsest küljest iseloomustab tegu kavatsetus nii teo kui ka saabunud tagajärje suhtes. Teo tehiolusid hinnates on välja toodud, et tulistamine pandi toime korduvalt, teiste õpilaste juuresolekul ning E.P. ile enda kaitsmise võimalust andmata. Väär on kaitsja käsitlus, et teosüüd suurendas asjaolu, et V.R. ule ei meeldinud õpetaja E.P. . Sellist etteheidet vähemalt ringkonnakohtu kolleegium otsusest välja ei loe – pigem on süüd suurendav asjaolu antud kontekstis 17 see, et süüdistatav valis õpetajaga tekkinud probleemide lahendamiseks abinõuna tema tapmise. Seejuures nõustub apellatsioonikohus I astme kohtuga selleski, et V.R. u teosüüd suurendava asjaoluna võib arvestada relva uuesti laadimist ja klassiruumi sulgemist, millega takistati kaasõpilaste väljumine klassist (st isiku käitumist teo toimepanemise järel) ning KarS § 418 lg 1 järgi asjaolu, et tulirelva ja laskemoona käitlemine toimus kavatsetult ning eesmärgiga tappa õpetaja. 18.4 Alusetu on ka kaitsja etteheide, et arvestamata on jäetud uurimisele kaasaaitamine. Kohus on arvestanud KarS § 57 lg 1 p 3 järgi kergendava asjaoluna seda, et V.R. andis ise menetlejale oma Facebooki konto kasutajanime ja parooli. Kohus leidis siiski, et see asjaolu ei saa oluliselt mõjutada karistusmäära valikut, kuna koosseisutunnused on tõendatud ka muude asjas olevate tõenditega. Karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. 18.5 Maakohus on arvestanud sellegagi, et V.R. on varem karistamata isik ning arvestatud on ka talle antud iseloomustusi. Süüdlase alaealisust arvestades on korrigeeritud sanktsiooniraame. 18.6 Kõrgema kohtu praktikas leitakse, et kergendavaks asjaoluks loetakse selline süüdlase käitumine, mis annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest aru saanud ja püüab tagajärge reaalselt leevendada (RKK 3-1-1-23-96). V.R. u kahetsuse osas on maakohus hinnangu andnud (vt otsuse lk 22). Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et V.R. u selgitused süüteo toimepanemise õigustamiseks näitavad, et tema kahetsust ei saa pidada siiraks ning ei saa välistada, et need on kantud soovist saada kergem karistus. Maakohtu istungil avaldas kannatanu A.S. , et peale sündmusi ei ole keegi käinud tema juures rääkimas või andestust palumas (kohtuistungi protokoll III kd, lk 105). Ringkonnakohtu istungil avaldas kannatanu esindaja, et keegi ei ole nende ees vabandanud (kohtuistungi protokoll, IV kd, lk 4), mistõttu asub kohtukolleegium seisukohale, et püüdu oma teo tagajärgi reaalselt leevendada antud asjas ei nähtu. 18.7 Eeltoodut kokku võttes leiab ka ringkonnakohus, et V.R. u süüle, eri- ja üldpreventiivsetele eesmärkidele vastav karistusmäär on põhjendatult keskmisest suurem. Ka kaitsja väited süüdistatava tervislikust seisundist ei päde – eksperdiarvamuse kohaselt on V.R. võimeline oma vaimse seisundi poolest kandma süüdimõistmisel karistust. III KONFISKEERIMINE
  15. KarS § 421 järgi võib kohus kohaldada tulirelva ja laskemoonaga seotud süütegude (KarS 22 ptk, 5 jagu) toimepanemise vahetuks objektiks olnud eseme konfiskeerimist vastavalt KarS § 83 sätestatule. 19.1 Antud juhul on prokurör maakohtule ette heitnud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist. Prokuratuur taotleb V.R. ule kuuluva tulirelva Amadeo Rossi konfiskeerimist KarS § 83 lg 3 p 1 alusel. 19.2 KarS § 83 lg 1 p 3 näeb kohtule ette võimaluse konfiskeerida tahtliku süüteo toimepanemise vahend, kui kolmas isik on vähemalt kergemeelsusega kaasa aidanud vahendi kasutamisele süüteo toimepanemisel või ettevalmistamisel. 19.3 Ringkonnakohus märgib, et kõrgema kohtu praktikas on kolmandalt isikult süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise tõendamiseseme asjaolud järgmised: „[-] süüteole vähemalt kergemeelsusega kaasaaitamise tuvastamiseks tuleb tõendada, et ta pidas konkreetsel juhul võimalikuks, et sõidukit kasutatakse süüteo toimepanemiseks. Edasi tuleb tuvastada see, et kolmas isik pidas võimalikuks konkreetse süüteo toimepanemist ja lootis põhjendamatult, et süütegu siiski toime ei panda“ (RKKK 3-1-1-68-10, p 19). 19.4 Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul puuduvad tõendid, mille alusel väita, et süüdistatava isa V.R. pidas võimalikuks, et talle kuuluvat revolvrit Amadeo Rossi kasutatakse süüteo toimepanemiseks. Samuti puuduvad objektiivsed tõendid, et süüdistatava isa pidas süüteo 18 toimepanemist võimalikuks ja lootis põhjendamatult, et süütegu siiski toime ei panda. Tsiviilkostja on kinnitanud, et relvakapi võtme asukohta teadsid ainult tema ja abikaasa (III kd, lk 117), V.R. ei küsinud kunagi relva enda kätte ning isa teadmisel oli pojal nulltolerants tulirelvale, isa jaoks oli see täielik šokk, kui helistati ja teatati, mis on juhtunud (III kd, lk 118). Ringkonnakohus möönab, et prokuröri poolt välja toodud argumendid võimaldavad küll teha järelduse, et V.R. ule võiks objektiivselt ette heita hoolsuskohustuse järgimata jätmist tulirelva hoidmisel, samas ei piisa süüteo vahendi konfiskeerimiseks üksnes kolmanda isiku hooletusest. IV TSIVIILHAGI
  16. Tsiviilhagi tähtaegsus. Kaitsja hinnangul ei ole menetluse käigus kinnitamist leidnud fakt, et tsiviilhagi on esitatud tähtaegselt (seda vaatamata prokuröri poolt esitatud
  17. veebruari
  18. a ekirjale). Ringkonnakohus leiab, et puudub alus kahelda prokuröri selgituses, et tsiviilhagi on esitatud tähtaegselt, s.o

§ 255

lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul (eelistungi protokoll II kd, lk 30, kohtuistungi protokoll III kd, lk 169). Tsiviilhagi tähtaegsust on kontrollinud nii prokuratuur (kelle pädevusse kuulub tsiviilhagi tagastamine määrusega, kui see on esitatud tähtaega rikkudes) ning menetlemise lubatavust on kontrollinud ka maakohus

  1. aprillil
  2. a toimunud eelmenetluse istungil (III kd, lk 30). Kriminaalasja materjalidest nähtub, et M. Norman on Lõuna Ringkonnaprokuratuurist kätte saanud CD-plaadi koopia
  3. veebruaril 2015 (III kd, lk 37), samal päeval on esitatud prokuratuurile tsiviilhagi, mida kinnitab
  4. veebruari 2015 e-kiri, mille manuses on tsiviilhagi (III kd, lk 36). Kohtukolleegium leiab, et hagi on menetlusse võetud menetlusnorme järgides.
  5. Riigilõivu tasumine. Rahalise nõudega hagi esitamisel tuleb reeglina tasuda riigilõivu riigilõivuseaduse lisas 1 toodu kohaselt. Riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p-i 11 kohaselt ei võeta riigilõivu kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise hagi või kaebuse esitamisel. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi lahendi nr 2-12-5891 kohaselt tuleb vastavat sätet mõista selliselt, et kui juba terviserikkest tuleneva nõude puhul ei tule lõivu tasuda, ei saa lõivu maksmise kohustus kehtida ka surma põhjustamise korral. Ringkonnakohus leidis ka, et surma põhjustamisest tuleneva kahju hüvitamise hagi lõivustamine ei saa sõltuda sellest, et konkreetsel juhul esitas hagi surma saanu lähisugulane. Ringkonnakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, nagu ei hõlmaks RLS § 22 lg 1 p 11 kannatanu mittevaralist kahju (vt lahendi p 7). Eeltoodud seisukohta jagab ka Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, kes leiab, et antud asjas ei tule kannatanutelt riigilõivu tasumist nõuda ning ei esine süüdistatava ja tsiviilkostja poolt väidetud TsMS § 423 lg 1 p-s 11 sätestatud alust hagi läbivaatamata jätmiseks.
  6. H.S. i esindusõigus. Süüdistatava kaitsja on seisukohal, et vandeadvokaat M. Normannil puudus õigus H.S. i esindamiseks hagi esitamise ajal. Kaitsja loogika antud küsimuses seisneb selles, et kuivõrd tingimused, miks H.S. ile eestkoste seati, olid olemas juba hagi esitamise ajal, siis järelikult oli ta ka hagi esitamise ajal piiratud teovõimega ega saanud enese nimel tsiviilhagi esitamiseks advokaadile volitust anda. Eestkostja A.S. aga ei saa heaks kiita tagasiulatuvalt ühepoolset tehingut ega lepingut. Eeltoodud põhjendusel leiab kaitsja, et tsiviilhagi on võetud menetlusse alusetult. Ringkonnakohus kaitsja seisukohaga selles, et vandeadvokaat M. Normannil puudus õigus H.S. i esindamiseks hagi esitamise ajal, ei nõustu. TsÜS § 8 lg 1 kohaselt on füüsilise isiku teovõime võime iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid. Vaidlus puudub selles, et ajal, mil tsiviilhagi esitati, ei olnud H.S. i teovõimet piiratud. Isegi olukorras, kus võiks tekkida kahtlus isiku teovõimes tehingu tegemise ajal, kehtib ja kuulub eestkostja määramine eestkostemenetluses täitmisele alates määruse teatavakstegemisest eestkostjale (TsMS § 531 lg 1). Antud asjas on tuvastatud, et H.S. ile on eestkoste 19 määratud
  7. juunil 2015 ehk pärast hagi esitamist. Seega oli H.S. tsiviilhagi esitamise ajal võimeline iseseisvalt kehtivaid tehinguid tegema. Piiratud teovõimet ei ole tuvastatud ka tagasiulatuvalt. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et iseenesest puudus H.S. i hilisemal eestkostjal A.S. il vajadus oma tütre poolt tehtud tehingut või lepingut heaks kiita. Ehkki kaitsja on ka ringkonnakohtus esitanud taotluse määrata H.S. ile ekspertiis, et mh tuvastada, kas H.S. il oli psüühikahäire ka
  8. oktoobrist 2014 kuni
  9. veebruarini 2015 ning kas see piiras tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida ning kesvalt oma tegevuse tähendusest aru saada ja seda juhtida, kohus seda taotlust ei rahuldanud. Kohtukolleegium leiab, et kannatanu H.S. on igati mõistetavalt esitanud tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamise nõudes, s.o realiseerinud kannatanule antud õigusi olukorras, kus kuriteoga on põhjustatud tema lähedase surm ja selle tagajärjel on talle kahju tekkinud. Kohus leiab, et ekspertiisi korraldamine olnuks põhjendatud näiteks olukorras, kus isik oleks tsiviilhagi esitamisega teinud endale kahjulikku tehingu (nt vara ära kinkinud, müünud selle alla turuväärtuse või teinud muu tehingu, mida mõistlik isik ei teeks), millist kahjulikku olukorda kannatanu endale praegusel juhul tekitanud ei ole. Nagu eelpool märgitud, oli kannatanu H.S. tehingu tegemise ajal teovõimeline, mistõttu puudub mõistlik alus kahelda vandeadvokaat M. Normannil esindusõiguse olemasolus.
  10. Täiendavate tõendite vastuvõtmine. Praegusel juhul on apellandid leidnud, et kohus on alusetult vastu võtnud kannatanute poolt tsiviilhagi tõendamiseks esitatud tõendeid, viidates seejuures tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetele. Kohtukolleegium märgib, et tsiviilkohtumenetluse põhimõtete kohaldamine saab tulla kriminaalmenetluses kõne alla üksnes kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimustes (vt RKKKo 3-1-1-42-08, p 22). Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei rikkunud menetlusnorme kui võttis

§ 296

lg 1 alusel tõendina vastu kannatanute poolt tsiviilhagi tõendamiseks esitatud dokumendid. Seaduses sätestatud piiranguid dokumendi esitamisele tõendina ei esinenud.

  1. Kuriteoga tekitatud kahju, selle suurus ja vastutavate isikute ring. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 1043 peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS
  2. ptk
  3. jaos sätestatust tulenevalt on süül põhineva deliktilise vastutuse aluseks kolmeastmeline delikti üldkoosseis, mille elementideks on 1) objektiivne teokoosseis; 2) õigusvastasus ja 3) süü. Antud juhul ei ole vaidlustatud asjaolu, et süüdistatav on süüdistusaktis kirjeldatud teod toime pannud. Õiguslik vaidlus seisneb solidaarvastutuse olemasolus VÕS § 1053 lg 2 alusel ning selles, kas kannatanutel esineb mittevaraline kahju ning kas esinevad selleks hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud VÕS § 134 lg 3 mõttes. 24.1 VÕS § 1053 lg 2 kohaselt vanemad vastutavad, sõltumata oma süüst, ka 14-18-aastase isiku poolt teisele isikule tekitatud kahju eest, kui nad ei tõenda, et nad on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist. 24.2 Maakohus leidis, et V.R. u vanema vastutuse aluseks on VÕS § 1053 lg
  4. Nimetatud sätte kohaselt vanemate süüd eeldatakse. 24.3 Tsiviilkostja esindaja sisuline vastuväide maakohtu otsusele seisneb selles, et kohus ei arvestanud esindaja väiteid asjaolude kohta, mis saaksid anda aluse vanemate vastutusest vabanemiseks. Lühidalt on esindaja leidnud, et maakohus on vääralt tõlgendanud siseministri
  5. aprilli
  6. a määruse nr 90 § 8 lg-t 1 ning arvestamata jätnud esindaja väited, et relvakapi võtme hoidmisele ei saagi esitada ebamõistlikke nõudeid, kuna tegu peab olema vajadusel kiiresti kättesaadava esemega. Samuti on esindaja leidnud, et V.R. u puhul kasutati õigeid kasvatusmeetodeid, suunates teda ka professionaali poole võimalike probleemide lahendamiseks ning puuduvad andmed, et apellant pidanuks objektiivselt aru saama, et poeg võib E.P. i elu ohustada. Lisaks on kaalumata jäetud süüdistatavat positiivselt iseloomustavad tõendid, mille pinnalt ei ole võimalik teha järeldusi apellandipoolsetele minetustele kasvatusmeetodites. 20 24.4 Kokkuvõtlikult on esindaja sisuliselt taotlenud tsiviilkostja vastutusest vabastamist, kuna viimane on kasutanud õigeid kasvatusmeetodeid, täitnud vanema järelevalvekohustust. Tõendite ühekülgne uurimine maakohtu poolt on viinud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni, mis taotluse kohaselt peaks päädima kas tsiviilhagi mitterahuldamise või alternatiivselt maakohtule uueks arutamiseks saatmisega. 24.4.1 Ringkonnakohus kaitsja etteheidetega ei nõustu. Õiguskirjanduse kohaselt on VÕS § 1053 lg 2 rakendamise välistamiseks vaja vanematel tõendada, et kahju on tekkinud hoolimata sellest, et last on nõuetekohaselt kasvatatud, teostatud tema üle piisavat järelevalvet ning igakülgselt tema heaolu eest hoolitsetud. Järelikult vabanevad vanemad vastutusest üldjuhul üksnes alaealise poolt juhuslikult põhjustatud kahju eest. 14-18 aasta vanuse isiku poolt kahju põhjustamise fakt laseb eeldada, et alaealist on puudulikult kasvatatud ja /või et tema tegevuse suhtes on kohaldatud ebapiisavat järelevalvet. Ilmselt võib lapsevanem vabaneda vastutusest näiteks siis, kui tal oli temast sõltumatutel asjaoludel võimatu täita oma kohustusi lapse suhtes (nt pikaajalise raske haiguse tõttu). (Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2009, lk 682-683). 24.4.2 Apellatsioonikohus leiab, et ainuüksi asjaolu, et süüdistatav V.R. pani noorele eale vaatamata toime raske isikuvastase kuriteo kavatsetult, näitab, et tema kasvatamisel on olnud vajakajäämisi. Kohtukolleegium leiab, et nimetatud säte ei eelda, et iga üksiku käitumisakti (nt on tsiviilkostja esindaja välja toonud, et süüdistatava vanemad ei saa igal ajahetkel jälgida lapse käitumist, liivakarjääris tulistamise näol oli tegemist ühekordse juhtumiga) puhul peaks ilmnema põhjuslik seos toimepandud kuriteoga, küll aga saab kohtumenetluses tuvastatud asjaolude kogumi pinnal teha järeldusi sellest, kas vanema kasvatus-, järelevalve- ja hoolsusmeetmed võimaldavad tema vastutuse VÕS § 1053 lg 2 alusel välistada või mitte. Ringkonnakohus leiab seetõttu, et maakohus on õigustatult ja põhjalikult analüüsinud asjaolu, et tsiviilkostja ei taganud piisava hoolega relvakapi võtme sattumist kõrvaliste isikute kätte. Veel on kohus välja toonud, et isa V.R. , võimaldades oma alaealistel lastel tulirelva vallata ja kasutada, rikkus relvaseaduse nõudeid, mis kohtu hinnangul taas kinnitas, et tsiviilkostja ei arendanud oma tegevusega ka süüdistatava õiguskuulekat käitumist. Oleks põhjendamatu arvata, et lapsevanem, kes teades, et tema tegevus lubada pojal tulirelva päästikule vajutada, ei ole seaduslik (vt kohtuistungi protokoll III kd, lk 129), vabaneks vastutusest põhjendusel, et ta on esindaja apellatsiooni kohaselt lastele relvaohutusnõudeid selgitanud. Maakohus on peatunud sellelgi, et kasvatuslikud minetused lapsevanema käitumises avalduvad selles, et ta ei pöördunud oma lapse õiguste kaitseks ei õpetaja E.P. i, lapse klassijuhataja ega politsei poole (kuigi leidis, et õpetaja E.P. i käitumine on pedofiilse suunitlusega). Selliselt jättis ta poja oma probleemiga üksi (vt otsuse lk 26-27). Lapsevanemal on perekonnaseadusest tulenev kohustus hoolitseda oma alaealise lapse eest. Ringkonnakohus leiab, et saades teada last vaevavast probleemist, pidanuks lapsevanem hoolsuskohustuse täitmiseks õigeaegselt sekkuma lapse heaolu tagamiseks, et konstruktiivsete lahenduste otsimisega ära hoida kahju tekitamine. Seega ei tingi tsiviilkostja esindaja väited maakohtu järelduste ümberhindamist.
  7. VÕS § 134 lg 3 sätestab, et isiku surma põhjustamise või talle raske tervisekahjustuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise korral võivad ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses nr 3-2-2-19-08 on märgitud, et VÕS § 134 lg 3 mõttes ei saa „erandlikuks asjaoluks“ olla surma või raske tervisekahjustuse põhjustamine kui selline, vaid sellega peab kaasnema ka täiendavaid asjaolusid, mis õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise väljamõistmist. Kolleegiumi arvates ei ole erandlikuks asjaoluks lähedase inimese kaotus abstraktselt ning ainuüksi lein ja kaotusvalu kui selline, mis väiksemas või suuremas ulatuses paratamatult kaasneb iga lähedase isiku surmaga. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et isiku lähedase isiku tõsine psüühikahäire võib anda alust kohaldada VÕS § 134 lg-t 3 (vt RKKKo 3-1-1-57-10, p 25.2) 21 Ülaltoodust tuleneb, et VÕS § 134 lg 3 kohaldamise seisukohast ei oma tähendust surmasaanu isik kui selline, vaid nimetatud küsimuse otsustamisel tuleb vaagida, kas kannatanule tekitati kahju tahtlikult ja kas tema lähedastel esinevad hiljem üleelamised. 25.1 Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kannatanuid tuleb käsitleda lähedaste isikutena VÕS § 134 lg 3 mõttes, kellel on õigus esitada mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Kohus tuvastas, et V.R. põhjustas kannatanu surma kavatsetult ning ringkonnakohus nõustub sellega. 25.2 Nii tsiviilkostja esindaja (vt p 14.7) kui ka süüdistatava kaitsja (vt p 12.3.5) leiavad, et praeguses asjas ei ole tuvastatud raske psüühikahäire esinemist – mitte igasugune kõrvalekalle isiku tavapärasest emotsionaalsest ja vaimsest seisundist ei ole käsitletav erandliku asjaoluna. Kehtiva kohtupraktika valguses nõustub ringkonnakohus apellantidega. Selleks, et tuvastada isikul raske psüühikahäire, pidanuks kannatanud esitama eriteadmistega isiku tõendi. Raske psüühilise seisundi tekkimise kohta kannatanutel ei ole tõendeid esitatud. Kannatanud on küll käinud psühholoogilisel nõustamisel, massaažis ning A.S. ile on välja kirjutatud rahustav ravim, ent need asjaolud kogumis ei anna alust sedastada tõsise psüühikahäire esinemist. Kuivõrd kohtukolleegium ei tuvastanud kannatanutel raske psüühikahäire esinemist, ei analüüsi kohus apellantide ümberlükkavaid väiteid, mis sellega seoses on esitatud. 25.3 Küll aga nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et antud kohtuasja mõttes on erandliku asjaoluna käsitletav kannatanutele osaks saanud avalik tähelepanu, mis tingib sündmuse pideva meenutamise ning põhjustab sellega kannatusi ja frustreeritust rohkem, kui muul juhul, kui sureb lähedane isik. Nii on kannatanu maakohtule avaldanud, et on pidevalt avaliku huvi orbiidis, see on talle häiriv, sest kistakse haavu järjest lahti. [---] avalik tähelepanu mõjub väsitavalt, ei taha kuskil eriti käia, Viljandi on väike, kuskil tullakse vastu või selja taga sosistatakse (kohtuistungi protokoll III kd, lk 104, 105). Apellatsioonikohus leiab, et arvestades sündmuse tehiolusid, on alust arvata, et teema leiab edaspidigi kajastamist, meenutab sündmust kannatanutele pidevalt ning tekitab üleelamisi. Asjaolu, et süüdistatav tegi mobiiltelefoni vaatlusprotokolli kohaselt otsinguid koolitulistamise kohta Eestis, samuti mitmeid otsinguid seoses mõrva, vanglate, karistuste ja revolvriga ning otsingusõnaga „ottowa terror“, saab teha järelduse, et ta oli teadlik, et vägivallaaktiga kaasneb sündmuse avalik kajastamine ning arvestades teo asjaolusid ka tähelepanu selle toimepanijale - seega oli kannatanutele tehtav kahju V.R. ule ettenähtav. Asjaolu, mitu otsinguvastet annab otsingumootor või kas kannatanud on kõikide artiklite ja otsingutega tutvunud, ringkonnakohtu hinnangul tähtsust ei oma. Nii võib näiteks ainuüksi ajalehes sündmust kajastava pealkirja nägemine sellega seotud üleelamised taaselustada. Süüdistatava kaitsja ja tsiviilkostja esindaja on välja toonud sellegi, justkui näitaks kahe intervjuu andmine ajalehele Sakala ja Õhtuleht, et kannatanu oma initsiatiivil hoidis üleval meedia huvi. Ringkonnakohus sellega ei soostu. Kannatanu A.S. on istungil selgesõnaliselt väljendanud, et meedia huvi on talle häiriv (kohtuistungi protokoll III kd, lk 104). Kannatanu on kinnitanud, et seoses kuriteoga on nad olnud avaliku huvi orbiidis:“ tegelikult peale seda tapmist kohe, siis oli peale ärasaatmist ja siis tuli mingi kuu aega peale surma ja nüüd hakkavad jälle tülitama ja vahepeal helistati ka“ (III kd, lk 114). Apellatsioonikohus leiab, et olukorras, kus isikud peavad pikema aja jooksul olema nende lähedase vastu suunatud kuriteo tõttu avalikkuse soovimatu tähelepanu all, on see käsitletav erandliku asjaoluna VÕS § 134 lg 3 mõttes. 25.4 Ringkonnakohus leiab sedagi, et erilise asjaoluna on käsitletav kannatanute esindaja poolt tsiviilhagis välja toodud elukorralduse oluline muutus. H.S. il esineb puudest tulenevalt igapäevases elus tegutsemises ja ühiskonnaelus osalemises raskusi (puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise otsus nr 1130033, III kd, lk 28). Tsiviilhagi kohaselt oli koos elades abikaasade vahel kooskõlastatud nii ühine aeg kui ka vahendid ning aega jäi ka isiklike huvide rahuldamiseks (I kd, lk 10). Ringkonnakohus peab usutavaks kannatanu väiteid, et seoses abikaasa tapmisega on tema liikumisvabadus oluliselt kitsenenud. On mõistetav, et H.S. i puudega seoses tekivad ka tema hooldajal 22 suuremad kohustused ning vastutus. Tsiviilhagi kohaselt oskas just E.P. paremini toime tulla tütre vajaduste ja tunnete mõistmisega (I kd, lk 10). Maakohtus toimunud menetluse ajal (s.o ligikaudu aasta sündmuse möödumisest) on isa tütre H.S. i osas täheldanud muutumist aeglasemaks ja mõtlikumaks ning ta avaldab, et tütar nutab tihti, ema tuleb meelde (protokoll III kd, lk 104). Seega võib ringkonnakohtu hinnangul väita, et mõlema kannatanu elukorralduses on toimunud olulised negatiivsed muudatused. 25.5 Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt välja mõistetud tsiviilhagi suurus on igati põhjendatud ning ei näe vajadust selle muutmiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukoha kohaselt väljendab mittevaralise kahju hüvitis teatud ulatuses alati lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile ka ühiskonna hukkamõistu rikkuja õigusvastasele teole ja on leevenduseks kannatanule talle isikliku õiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu eest (RKTKo 3-2-1-18-13). Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt RKTK 3-2-1-19-08, p 13 ja 3-2-1-85-08, p 13). Ringkonnakohus ei pea vajalikuks ka tsiviilhagi summa täiendavat vähendamist või suurendamist. Kannatanute esindaja on seisukohal, et 5000 eurot ei ole piisav lohutus abikaasa ja ema surma põhjustamise eest süüteo asjaoludel. Ringkonnakohus leiab, et moraalse kahju rahaline hüvitamine, olenemata väljamõistetava hüvitise suurusest, ei saagi kannatanutele kompenseerida täielikult lähedase surmast tingitud hingelisi üleelamisi. Kuigi kannatanute poolt moraalse kahju hüvitamiseks nõutud summa on poole suurem kui rahuldatud nõue, võimaldab mittevaralise kahju osaline hüvitamine kannatanutel mingilgi määral kuriteo negatiivseid tagajärgi kompenseerida. Seega on ringkonnakohtu hinnangul raske, kui mitte võimatu öelda, et just 10 000 eurot oleks piisav hüvitis kannatanutele isikliku õiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu eest, mitte aga 5000 eurot, nagu on leidnud maakohus. Ehkki kannatanute esindaja märgib, et esmalt peaks arvestama ikkagi kahju tekitamise asjaolude ja alles seejärel süüdistatava ja tsiviilkostja majandusliku seisuga, tuleb ka ringkonnakohtu hinnangul silmas pidada, et süüdlaselt väljamõistetud moraalse kahju hüvitis ei oleks talle liiga koormav. 25.6 Küll aga nõustub apellatsioonikohus maakohtuga selles, et kolmandate isikute toetusi ja vabatahtlikke makseid ei saa kannatanute kasuna arvesse võtta, sest see oleks vastuolus VÕS § 127 lg 5 mõttega. Asjakohatu on siinkohal süüdistatava kaitsja väide, et mittevaralise kahju hüvitist on võimalik oluliselt vähendada VÕS § 139 alusel. Riigikohus on
  8. oktoobri 2008 tsiviilasja nr 3-2-185-08 otsuse punktis 14 asunud seisukohale, et VÕS § 139 lg 3 ja § 140 reguleerivad üksnes varalise kahju eest mõistetava hüvitise vähendamist. V MENETLUSKULUD
  9. Nii süüdistatava kaitsja kui ka tsiviilkostja esindaja on vaidlustanud maakohtu otsuse menetluskulude osas. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada ja seda just menetluskulusid puudutavas osas. Apellatsioonikohus leiab, et maakohus on jätnud põhjendamata, miks ta jättis süüdistatavalt osaliselt välja mõistetud menetluskulud tema vanema kanda. Lisaks on maakohus vääralt kohaldanud materiaalõigust jättes tsiviilhagiga seotud menetluskulud poolte endi kanda.
  10. Esmalt selgitab kriminaalkolleegium, et

§ 191

lg 3 lubab ringkonnakohtul apellatsioonimenetluses muuta madalama astme kohtu tehtud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust sõltumata sellest, kas seda on apellatsioonides taotletud või mitte (vt nt RKKKo 3-1-1-40-11, 23 p 31; 3-1-1-4-12, p 16). Seejuures on kriminaalmenetluse kulude küsimuses võimalik isegi süüdistatava olukorda apellatsiooni piiridest väljudes raskendada (vt nt RKKKo 3-1-1-46-08, p 52). 27.1 Süüdistatava kaitsja peab põhjendamatuks liiga kalli ekspertiisi määramist ning leiab, et süüdistatavale olnuks põhjendatud teha üksnes tavaline ambulatoorne kohtupsühhiaatriline ekspertiis, mitte aga statsionaarne komisjoniline kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia ekspertiis. Sellest tulenevalt on põhjendatud ekspertiisitasu väljamõistmine üksnes summas 255 eurot. Ringkonnakohus leiab, et prokuratuuril ja uurimisasutusel on kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas nad korraldavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. Kohtueelse menetluse eesmärgiks on koguda tõendusteavet ja selle eesmärgi saavutamisel kehtib menetluse vaba kujundamise põhimõte, mille raames võivad uurimisasutused ja prokuratuur kasutada kõiki seadusega lubatud toiminguid, mis on kohased ja vajalikud tõendusteabe kogumiseks ning muude tingimuste loomiseks kohtumenetluseks. Kassatsioonikohtu praktikas on märgitud, et kui ekspertiis on määratud ja tehtud, on selle tegemisega tekkinud kulu

§ 175

lg 1 p 3 kohaselt menetluskulu, ent süüdistatavale saab panna selle hüvitamise kohustuse vaid juhul, kui ekspertiisi tingis tõendamisvajadus ja ekspertiisiaktis kirjeldatud uuringu tulemus aitab tõendina kaasa süüdistatava kriminaalasja lahendamisele (vt RKKKm 3-1-1-120-12). Kriminaalkolleegium on seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas olid ekspertiisid teostatud tõendamisvajadusest lähtudes, nagu näeb ette

§ 105lg 1 ja kohus on õigesti lugenud ekspertiisikulud menetluskulude hulka.

27.2 Maakohus on menetluskulud jätnud osaliselt riigi kanda, ülejäänud osas aga mõistnud menetluskulud välja süüdistatava isalt V.R. ult. Tsiviilkostja esindaja on märkinud, et

§ 188

näeb ette kohtu kaalutlusõiguse menetluskulude hüvitamise väljamõistmisel, antud juhul on põhjendamiskohustust rikutud.

§ 188

kohaselt, kui kriminaalmenetluse kulud on kohustatud hüvitama alaealine, võib menetleja panna kulude hüvitamise tema vanemale, eestkostjale või kasvatusasutusele. Ehk teisisõnu olukorras, kus menetluskulude hüvitamise kohustus langeb isikule, kes on kriminaalmenetluse kulude otsustuse tegemise ajal noorem kui 18-aastane, annab viidatav paragrahv menetlejale õiguse otsustada, kas need kulud peab kandma alaealine ise või on selleks kohustatud tema vanem(ad), eestkostja või kasvatusasutus. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd seadus annab siinkohal kohtule kaalutlusõiguse kahe menetluskulude tasumiseks kohustatud isiku vahel (s.o kuriteo toime pannud alaealine ise või tema kasvatamise eest vastutav isik), siis peab kohtuotsusest nähtuma, millistest asjaoludest ja kaalutlustest nähtuvalt kohus selle kohustuse ühele või teisele isikule pani. 27.3 Käesoleva kriminaalasja puhul on maakohus viitega

§-le 188 pannud alaealiselt V.R. ult väljamõistetud menetluskulude hüvitamise kohustuse tema isale V.R. ule. Kohtuotsuses puudub aga igasugune argumentatsioon, millest selguks, millistel kaalutlustel pidas esimene kohtuaste põhjendatuks kulude tasumise kohustuse panemist just lapsevanemale. Pelgalt asjaolust, et seadus nimetatud otsustusvarianti võimaldab, kriminaalkolleegiumi hinnangul ei piisa ja kohtuotsusest peavad selguma ka vastavad põhjendused. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium selliseid asjaolusid, mis põhjendaksid menetluskulude tasumise kohustuse jätmist isa V.R. u kanda, ei tuvastanud. 27.4 Apellatsioonis on välja toodud, et tsiviilkostja V.R. u palk on 600 eurot, abikaasal 400 eurot. Igakuiste finantskulutuste tasumise järel jääb talle arvele umbes 100-150 eurot. Lisaks arvestab ringkonnakohus, et süüdistatavalt on solidaarselt tsiviilkostjaga välja mõistetud tsiviilhagi kannatanutele tekitatud kahju eest. Kuivõrd kriminaalmenetlusega tekkinud kulud tekkisid V.R. u kuritegeliku käitumise tagajärjel, ei saa põhjendatuks lugeda, et temaga seotud kulud jäetakse täielikult isa kanda, sest tsiviilkostjale pandud kohustuste täitmine raskendab oluliselt perekonna toimetulekut ja asetab ebavõrdsesse olukorda teiste V.R. u ülalpidamisel olevate laste heaolu. 27.5 Teisalt tuleb kriminaalkolleegiumi arvates märkida, et V.R. (sündinud 02.06.1999) on peagi saamas 17-aastaseks ehk on juba piisavalt vana, et hakata oma kuritegeliku käitumise tagajärgede eest 24 vastutama. V.R. u vabastamine igasuguste rahaliste kohustuste täitmisest, toimepandud kuriteo raskust ja asjaolusid silmas pidades, tema resotsialiseerumise huve kuidagi ei teeni. Ehkki V.R. ul puuduvad rahalised vahendid, ei saa see olla aluseks tema menetluskuludest vabastamisel. V.R. ul on võimalik hakata teenima sissetulekut kinnipidamisasutuses karistust kandes.

§ 180

lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Süüdistatava kaitsja M. Gaver on taotlenud jätta riigi kanda nii suure osa menetluskuludest kui võimalik. Esimese astme kohus on arvestanud, et menetluskulude hüvitamine käib V.R. ul ilmselt üle jõu ja on 1/3 menetluskuludest jätnud riigi kanda. Kassatsioonikohtu praktikas on leitud, et menetluskulude riigi kanda jätmisel isiku varalise seisundi ja resotsialiseerumise väljavaadete kõrval peab arvestama ka toimepandud kuriteo iseloomu (RKKK 3-1-1-38-11, p 27). Apellatsioonikohus leiab, et arvestades V.R. u poolt toime pandud kuritegudega kaitstavaid õigushüvesid, ei ole põhjendatud ka maakohtu poolt juba väljamõistetud kriminaalmenetluse kulude täiendavaks riigi kanda jätmiseks. Eeltoodu tõttu tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, milles menetluskulude hüvitamise kohustus pandi alaealise V.R. u isale, kellelt mõisteti välja riigi tuludesse menetluskuluna sundraha 650 eurot, määratud kaitsja riigi õigusabi tasu 4200 eurot, kohtupsühholoogia-psühhiaatria ekspertiisitasu 3800 eurot, surnu ekspertiisitasu 250 eurot, toimikust koopia tegemise kulu 1 euro ja tunnistajale makstud sõidukulu 5 eurot ja 20 senti ning määrati kriminaalmenetluse kulud, s.o 8906 eurot ja 20 senti tasumisele ositi ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Selles osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab kriminaalmenetluse kulud 8906 eurot ja 20 senti alaealise V.R. u enda kanda. 28. Süüdistatava kaitsja on ringkonnakohtult taotlenud põhiseaduslikkuse kontrolli, sest leiab, et

§ 180

lg 3, mis ei võimalda jätta alaealise süüdistatava puhul kõiki menetluskulusid riigi kanda, ei ole kooskõlas põhiseaduse §-ga 10. Põhiseaduse § 10 sätestab, et põhiseaduse II. peatükis loetletud õigused, vabadused ja kohustused ei välista muid õigusi, vabadusi ega kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Ringkonnakohus

§ 180lg-s 3 vastuolu põhiseadusega ei näe.

Kaitsja ei selgitanud istungil, millise põhiseaduses sätestatud printsiibiga

§ 180lg 3 vastuolus on.

Apellatsioonis on kaitsja märkinud, et kuna vanglas ei ole alaealistel võimalik töötada ning ka kõik, mida isik vabanemisel teenib, läheb menetluskulude katteks, puudub isikul võimalik ühiskonda integreeruda. Apellatsioonikohus märgib, et kaitsja osundus sellele, et alaealisel ei ole võimalik vangistusasutuses töötada, ei ole asjakohane. Vastupidi - vangistusseaduse § 37 näeb ette, et kui vangistusseadus ei sätesta teisiti, on kinnipeetav kohustatud töötama. Vangistusseaduse § 38 lg 1 kindlustab vangla juhtkond võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Küll aga näeb Vangistusseaduse § 83 ette erisuse alla 18-aastase noore kinnipeetava töötamisele, millele kohaldatakse kõiki töökaitseseadustest tulenevaid alaealise töötamise erisusi, sealhulgas erisusi tööaja kohta. Kriminaalmenetluse läbiviimisega seotud kulud on tingitud kuriteo toimepanija enda käitumisest ning üksnes tema varatus mingil ajahetkel ei saa olla ainsaks põhjuseks kulude täies ulatuses riigi kanda jätmiseks ega ka sätte põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks. V.R. u näol on tegemist noore inimesega, kellel on elu veel ees ning puudub igasugune alus arvata, et ta ei suudaks talle pandud kohustusi täita. Seadus on sätestanud ka võimalusi menetluskulude tasumise pikendamiseks ja ajatamiseks. Samuti näeb vangistusseadus ette isikuarvel olevate summade jaotumise põhimõtted. Ka täitemenetluses on sätestatud piirangud varale, millele ei või sissenõuet pöörata. Seega garanteerib riik isikule kohustuste kõrval ka õigused ning kaitsja kartus, et isikul puudub võimalus jääda ellu ka ametlikult töötades, on alusetu. 25 29. Lisaks on tsiviilkostja esindaja taotlenud Tartu Maakohtu otsusega V.R. ult välja mõistetud menetluskulude jätmist A.S. ja H.S. i kanda. Juhul, kui kulud jäetakse V.R. u kanda, muuta Tartu Maakohtu 21. augusti 2015. a riigi õigusabi andmise määrusega V.R. ule pandud riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud kulude hüvitamise kohustust, määrates, et V.R. ul ei ole nimetatud tasu ja kulude hüvitamise kohustust. Apellatsioonikohus leiab, et

§ 182

lg-st 3 ei tulene alust jätta tsiviilhagi osalise rahuldamise korral tsiviilhagiga tingitud menetluskulude jätmist poolte endi kanda.

§ 182

lg 3 reguleerib tsiviilhagi tagamisega seotud menetluskulude hüvitamise küsimust. Praegusel juhul ei ole tsiviilhagiga tekkinud menetluskulud seotud tsiviilhagi tagamisega, vaid on seotud valitud esindajale makstud tasu ja muude vajalike kuludega, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Tasu

§ 175

lg 1 p 1 sätte mõttes on tasu, mida kannatanu ja tsiviilkostja on kohustatud maksma valitud esindajale.

§ 180lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu.

Seega tuleb tsiviilkostjal ja kannatanutel nende esindamisest tekkinud kulud välja mõista süüdistatavalt. Ringkonnakohus leiab, et arvestades süüdistatava varalist seisundit tuleb

§ 180

lg 3 alusel tsiviilkostja esindustasu 2884,80 eurot jätta riigi kanda nagu ka kannatanute esindaja poolt maakohtu menetluses taotletud summa 3000 eurot, mille kohta kannatanute esindaja on esitanud advokaadibüroo arve ja A.S. i konto väljavõtte tasumise kohta.

  1. Menetluskulud ringkonnakohtus. Riigi õigusabi korras osalesid menetluses süüdistatava V.R. u kaitsja vandeadvokaadi abi M. Gaver ja tsiviilkostja V.R. u esindaja vandeadvokaadi abi B. Sisask. Mõlemad on esitanud taotluse riigi õigusabi kulude ja riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. 30.1 M. Gaver taotleb apellatsiooni teate koostamise eest tasu 0,5 tunni eest, kohtulahendiga tutvumise ja selle analüüsi ning vaidlustamise vajalikkuse eest tasu 1 tunni eest, lisaks on ta kahel korral kokku 3,5 tundi ning apellatsiooni koostamisele on kulunud 8 tundi. Kokku on kaitsja teinud tööd 14 tundi, mis ületab kehtestatud 8-tunnilist piirmäära, mistõttu taotleb ta tasu suurendamist 100%. Samuti on kaitsja taotlenud sõidukulude hüvitamist
  2. novembril 2015 suunal Tartu-Jõhvi-Rakvere-Tartu (kulu jagatud) 47,10 eurot ja 25 novembril sõidu eest suunal Tartu-Jõhvi-Tartu summas 82,20 eurot. Kokku on M. Gaver taotlenud tasu 576 eurot (milles sisaldub käibemaks 96 eurot) ja sõidukulusid summas 155, 16 eurot (millele lisandub käibemaks 25,86 eurot). Lisaks taotleb M. Gaver kohtulikuks menetluseks ettevalmistamise eest 2 tunni eest 80 eurot ja kohtuistungil osalemise eest 3 tunni eest 120 eurot ehk kokku 200 eurot, millele lisandub käibemaks 40 eurot. Ringkonnakohus leiab, et alust tasu piirmäära suurendamiseks ei esine. Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul ei iseloomusta apellatsiooni pikkus sellele kulutatud aega. Ringkonnakohus arvestab siinkohal, et kaitsja osales ka maakohtuistungil, kus ta esitas samad kaitseväited ning maakohus kõiki neid ka oma otsuses põhjalikult käsitles, s.t apellatsioon koosnebki suuresti maakohtus esitatud kaitseargumentide kordamises. Apellatsioonikohtu hinnangul ei saa seetõttu pidada kriminaalasja eriliselt töömahukaks, mis annaks aluse riigi õigusabi tasu suurendamiseks. Ringkonnakohus peab põhjendatuks rahuldada taotlus apellatsioonimenetluseks ettevalmistamise eest selle maksimummääras ehk summas 288 eurot (sh käibemaks 48 eurot). Lisaks rahuldab ringkonnakohus kaitsjal sõiduga tekkinud kulud ning ringkonnakohtu istungil osalemisega seotud kulud. Kokku kuulub kaitsjatasu rahuldamisele summas 412 eurot (milles sisaldub käibemaks 72 eurot) ja sõidukulud summas 155,16 eurot (summa sisaldab käibemaksu 25,86 eurot). 30.2 B. Sisask taotleb apellatsiooniteate koostamise, maakohtu otsusega tutvumise ja apellatsioonkaebuse planeerimise, telefonikonsultatsiooni ning apellatsioonkaebuse koostamise eest tasu 6 tunni eest ehk summas 288 eurot (sh käibemaks 48 eurot). Samuti taotleb ta ringkonnakohtu istungil osalemise eest 120 eurot, millele lisandub 24 eurot käibemaks. Ringkonnakohus, hinnates esindaja taotlust, leiab, et õigusabi andmise eest taotletava tasu suurus on põhjendatud ning kooskõlas Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra ja tasumäärade ning 26 riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ja ulatuse korra punktidega 2, 28 ja 30 ning kuulub täiel määral hüvitamisele. 30.3 Vandeadvokaat M. Normann esindas kokkuleppel kannatanuid ning taotleb õigusabiteenuse osutamise eest hüvitada kannatanu A.S. ile kriminaalmenetluse kulud. Viimased koosnevad tutvumisest süüdistatava ja tsiviilkostja ning prokuröri apellatsioonidega (1 tund), apellatsiooni koostamisest (2 tundi) ning kannatanute esindamisest ringkonnakohtu istungil (3 tundi). Advokaadi tunnitasu on 100 eurot, millele lisandub käibemaks. Kokku taotleb M. Normann 600 euro hüvitamist, millele lisandub käibemaks 120 eurot. Ringkonnakohus leiab, et menetluskulu on mõistliku suurusega, õigusteenuse osutamine oli vajalik ning ka õigusabi osutamise ajaline kulu on põhjendatud. Seega kuulub õigusabiteenuse eest osutatud kulu täielikult hüvitamisele. 31.

§ 185

lg 1 kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse üks

§ 337lg 1 p-des 14 või lg-s 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik.

Käesoleval juhul teeb ringkonnakohus otsuse

§ 337

lg 1 p-s 4 nimetatud alusel ning sellest tulenevalt jäävad kohtumenetluse poolte ringkonnakohtus kantud menetluskulud riigi kanda. 32. Ringkonnakohus, võttes kokku apellatsioonimenetluse tulemused, märgib, et eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2, § 340 lg 4 p-st 6 tuleb maakohtu otsus tühistada osaliselt, s.o maakohtu menetluses tekkinud menetluskulude väljamõistmise otsustuste osas alaealise vanemalt. Jätta rahuldamata prokuröri, süüdistatava kaitsja vandeadvokaadi abi M. Gaveri ja kannatanute esindaja vandeadvokaat M. Normanni apellatsioonid. Osaliselt rahuldada tsiviilkostja esindaja apellatsioon. /allkirjastatud digitaalselt/ Maarika Kuusk Aarne Sarjas Mati Kartau 27

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.