← Eesti

2-13-23837/82

Obsah (15)§ 169§ 329§ 370§ 438§ 231§ 386§ 173§ 162§ 174§ 477§ 138§ 144§ 175§ 177§ 434

2-13-23837 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtunik Ifret Mamedguseinov Otsuse tegemise aeg ja koht Rakvere, 27. oktoober 2015 kell 16.00. Tsiviilasja number 2-13-23837 Tsiviilasi

§ 169lg-le 2 kõik asja menetluse taastamisega seotud täiendavad menetluskulud jätta kostja kanda. 6

(16)2-13-23837 KOSTJA TÄIENDAVAD SEISUKOHAD
  2. juunil 2015 esitatud seiskohas teatas kostja, et hageja väited põhinevad väidetaval hagejale kuuluvate sõidukite läbisõitudel. Hageja ei ole aga nende sõidukite tegelikku läbisõitu tõendanud. Hagiavalduse lisad 5, 6 ja 8, millel on väidetavalt sõidukite registrinumbritega xxxx, xxxx ning xxxx odomeetrite näidud vastavalt 19.03.2013, 18.03.2013 ning 19.03.2013, ei tõenda vastavate sõidukite odomeetrite näite, kuna piltidelt ei ole aru saada, milliste sõidukite odomeetritest on need tehtud. Piltide alusel ei ole võimalik kuidagi tuvastada isegi sõiduki marki, rääkimata konkreetsest sõidukist.
  3. Hageja nõue põhineb väga pika perioodi kohta tehtud teoreetilistel arvutustel, mis ei võta arvesse konkreetsete sõidukite kasutamise asjaolusid (st sõiduki koormatust, sõitude iseloomu, sõiduki tühikäigul töötamist jmt), mis oluliselt mõjutavad sõiduki kütusekulu. Mis puudutab sõidukit xxxx, siis selle keskmise kütusekulu kohta ei ole hageja esitanud ühtki tõendit. Hageja üksnes väidab, et selle sõiduki keskmine kütusekulu on vahemikus 25-30 l/100 km kohta. Kostjale teadaolevalt võib aga sellise veoki tegelik kütusekulu olla kordades suurem.
  4. Lisaks ei ole hageja oma seisukohtades arvestanud asjaolu, et kuna hageja tooteid veeti Soome, siis oluliselt kulus kütust ka laevajärjekorras ootamisel, mil odomeetri näit ei suurenenud, kuid kütust kulus (talvel kabiini kütmisele, suvel konditsioneeri käitamisele). Kuna keskmiselt tuli laevajärjekorras seista 4-5 tundi, siis oli selline kütusekulu märkimisväärne.
  5. Hageja ei ole ka esitanud ühtki tõendit sõiduki xxxx läbisõidu kohta perioodil 14.05.2010 – 19.09.
  6. Seega ei ole teada, milline oli selle sõiduki läbisõit nimetatud perioodil. Hageja väited selle kohta põhinevad üksnes oletustel. Hageja enda esitatud tõenditest nähtub lisaks, et sõiduki xxxx puhul oli tegemist külmiku kerega autoga, mis eelduslikult tarbib kütust ka külmutusfunktsiooni täitmiseks. Kui palju selleks kulub kütust, ei ole aga teada.
  7. Sõiduki xxxx (registreerimisnumber xxxx) kohta ei ole hageja samuti tõendanud läbisõitu perioodi 14.05.2010 – 14.03.2011 kohta. Hageja on selle tuletanud üksnes teoreetiliste arvutuste põhjal võrreldes sõiduki läbisõitu
  8. ja
  9. aastal ning arvutades siis keskmise läbisõidu. Ei ole aga teada, kui palju kilomeetreid läbiti nimetatud sõidukiga perioodil 2007 – 2010 ja kui palju pärast seda.
  10. Hageja enese esitatud andmed väidetava sõidukite xxxx läbisõidu kohta ei ole ka loogilised. Nii väidab hageja, et kuni sõiduki registreerimisnumbriga xxxx ostmiseni sõideti sõidukiga registreerimisnumbriga xxxx keskmiselt 3400,7 km kuus. Kuid koheselt pärast uue sõiduki omandamist tõusis väidetav läbitud kilomeetrite arv kahe sõiduki peale kokku 1156 + 3358,91 = 4514,91 km-ni kuus ehk siis ca 1/3 võrra. Samas oma arvutustes lähtub hageja eeldusest, et sõidukite läbisõit on pidevalt olnud sama.
  11. Hageja ei ole oma nõuete konstrueerimisel arvestanud veel ka asjaoluga, et tihti vedas kostja kaupa hageja sõidukiga selliselt, et sõidukil oli järel veel ka järelkäru, mis oli kaupa täis. Viimane suurendab olulisel määral sõiduki kütusekulu, kuid ei suurenda sõidukiga läbitavate kilomeetrite hulka. Paraku ei ole tagantjärele võimalik nii pika perioodi kohta enam kindlaks teha, millal ja millised sõidud toimusid järelkäruga. 7
(16)2-13-23837
  1. Hagiavalduses ei ole toodud, kuidas jagunes kostja poolt hageja sõidukitesse tangitud kütus erinevate sõidukite vahel ning tagantjärele ei ole võimalik välja selgitada, millist konkreetset sõidukit mingil päeval tangiti.
  2. Kuna hageja ettevõttes puudus arvestus selle üle, kus ja kui palju sõidukitega sõideti ning mida veeti, siis ei ole tagantjärele võimalik kindlaks teha, milline oli konkreetse sõiduki kütusekulu teatud konkreetse sõidu puhul.
  3. Hageja on esitanud alusetu rikastumise nõude VÕS § 1037 alusel. Selle nõude eelduseks on, et üks isik (antud juhul siis kostja) on alusetult käsutanud teise isiku (antud juhul hageja) vara ning seeläbi rikastunud. See omakorda eeldab, et hageja ütleks, millised konkreetsed käsutused on alusetud. Hageja on hagiavalduse lisana esitanud kütusekaardi väljavõtted. Küll aga ei ole hageja öelnud, milliste konkreetsete kuupäevade tankimised on hageja arvates olnud alusetud. Seetõttu ei ole kostjal võimalik esitatud nõudele isegi vastuväiteid esitada, kuna ei ole teada, milliseid konkreetseid hageja vara käsutusi peab hageja alusetuteks.
  4. Lisaks on hageja nõue põhjendamatu ka seetõttu, et alusetu rikastumise eelduseks on, et hageja vara on käsutatud õigustamata. Antud juhul oli aga hageja ja kostja vahel kokkulepe kütusekaardi kasutamiseks ehk siis hageja vara käsutamiseks. Seega ei saanud kostja hageja vara käsutada alusetult, kuna käsutamise aluseks oli poolte leping. Kuna hageja ja kostja ei olnud kokku leppinud mistahes kütuse tankimise limiite ega olnud ka kokku lepitud, et kostja peab suutma hageja sõidukitega saavutada teatud kütusekulu, siis ei ole alust väita, et kostja oleks hagejaga sõlmitud lepingut rikkunud, alusetust rikastumisest rääkimata.
  5. Lisaks tasus hageja ca 3 aastat kõik kütusekaartide arved esitamata ühtki vastuväidet. Hagejale pidi seega kogu aeg olema teada, milline on kostja poolt tangitav kütuse kogus. Hageja on kõik arved tasunud ja seega kütuse tankimise aastaid heaks kiitnud. Alles kohtumenetluses on hageja hakanud väitma, justkui kostja oleks kütust tankinud alusetult.
  6. Mis puutub bensiini tankimisse, siis selle kohta on kostja esitanud selgitused, mille kohaselt tegi kostja hageja juures mitmeid töid (muruniitmine ja lumelükkamine), milleks kasutas ta bensiinil töötavaid seadmeid, ning lisaks lisas bensiini ka diiselkütusele viimase omaduste parandamiseks. Lisaks sellele kasutas aga kostja ka tööülesannete täitmiseks aeg-ajalt isiklikku sõiduautot, mis töötab bensiinimootoriga. Hageja on isikliku auto kasutamise eest kostjale regulaarselt hüvitist maksnud (lisa). Seega on tõendatud, et kostja kasutas isiklikku sõidukit hageja huvides. Kostjal oli hagejaga suuline kokkulepe, et tööülesannete täitmiseks isikliku auto kasutamisel võib kostja tankida autot tööandja kütusekaardiga. Seda kostja ka tegi. Seega hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks kasutanud kütust muul kui tööga seotud eesmärgil ja seega alusetult rikastunud.
  8. juunil 2015 esitas kostja riiklikult tunnustatud eksperdi R P arvamuse, milles ekspert asub seisukohale, et hageja esitatud tõendite alusel ei ole võimalik usaldusväärselt kindlaks määrata sõidukite xxxx, xxxx ja xxxx tegelikku keskmist kütusekulu. Eksperdi hinnangul saaks seda teha üksnes sõidukite töö pikaajalise jälgimise tulemusel. Võttes arvesse hageja esitatud andmeid erinevate sõidukitega väidetavalt läbitud kilomeetrite kohta (milliste tõelevastavusele vaidleb kostja jätkuvalt vastu), hageja esitatud dokumentaalsetes tõendites toodud valmistajatehase andmeid sõidukite xxxx kütusekulu kohta kuni 14,5 l/100 km kohta) ja hageja väiteid sõiduki xxxx 8
(16)2-13-23837 kütusekulu kohta kuni 30 l/100 km kohta) ning c. eksperdi seisukohta, et sõiduki kütusekulu võib tegelikkuses olla kuni 2 korda suurem tehnilistes andmetes toodust, saab teha teoreetilise arvutuse (mis küll ei pruugi kajastada tegelikkust, kuivõrd hageja esitatud alusandmed ei võimalda tegelikku kütusekulu arvutada), et sõiduk xxxx kulutas küttust 19 880,20 l (29 l/100 km x 68 552,40 km), xxxx kulutas küttust 21 429,84 l (29 l/100 km x 73 896 km) ja xxxx 11 452,76 l (60 l/100 km x 19 087,94 km).
  1. Ülaltoodud arvutuse tulemus on sisuliselt samas suurusjärgus hageja väidetega kütusekulu kohta. Võttes arvesse, et hageja ei ole esitanud tegelikke andmeid ei sõidukite läbisõidu ega kütusekulu kohta ning et sõitude ajal ootas kostja pidevalt laevajärjekordades jne, kus kulus kütust, kuid ei lisandunud kilomeetreid, ning et tihti veeti hageja kaupa lisaks sõidukitele veel ka järelkäruga, mis eksperdi hinnangul suurendab kütusekulu veel ca 50% võrra, siis on ilmne, et hageja väited liigse kütusekulu kohta ei ole põhjendatud. HAGEJA VASTUVÄITEID JA TÄIENDAV SEISUKOHT
  3. juunil 2015 esitatud seisukohas hageja viidates

§ 329

lg 1 esimese lause ja § 394 lg 2 p 3 teatas, et olukorras, kus kostja esitab täiesti uusi faktiväiteid või taotlusi või nimetab uusi tõendeid pärast kostja vastuse esitamist, on tegemist hilinenult esitatud väidete, taotluste ja tõenditega. Sisuliselt kehtib poolte võrdsus – hageja ei või üldjuhul muuta hagi alust ja kostja peab omakorda jääma põhivastuväidete ja tõendite juurde, millele ta on viidanud kostja vastuses. Kostja on esitanud oma uued väited, taotlused ja tõendid hilinemisega. Pelgalt asjaolu, et kostja on vahetanud menetluse kestel esindajat ja uus esindaja näeb võimalust varasemast erinevaks menetlustaktikaks, ei ole selliseks mõjuvaks põhjuseks.

  2. augustil 2015 esitatud seisukohas hageja seadis kahtluse alla dokumentaalse tõendina esitatud arvamuse usaldusväärsuse. Arvamusele lisatud R P ja kostja esindaja e-kirjavahetuses nähtub, et viimane otseselt teatanud, missugust järeldust soovib kostja enda poolt tellitavas arvamuses näha. Seega on R P arvamus selgelt kallutatud, kuna kostja on talle ette teada andnud, milline peaks olema kostja poolt tellitava ja tasutava arvamuse sisu. Samuti on äärmiselt kahtlane arvamusele lisatud väidetavate artiklite, millel puuduvad igasugused märked nende päritolu kohta, tõendusväärtus.
  3. R P ei ole väitnud arvamuses, nagu võiks sõidukite keskmine kütusekulu olla kuni kaks korda suurem tehase näitajatest. Ekspert on öelnud, et mõnel ajahetkel võis kütusekulu olla kuni kaks korda suurem kui on näidanud hageja (ja avaldanud tootja), kuid mitte seda, et keskmine kulu on kordades suurem. Kahtlemata võibki teatud ajahetke kulu olla oluliselt suurem, kui satuvad kokku mitmed erinevad tegurid, kuid samas mõne ajahetke kulu on jällegi väiksem – keskmine kulu kujuneb üksnes nende koondis.
  4. Keskmise kütusekulu mõõtmise protsess on Euroopa Liidus reguleeritud Euroopa Ühenduste Nõukogu
  5. detsembri 1980.a direktiiviga 80/1268/EMÜ, mille preambula järgi on ühenduse kütusekulu mõõtmismeetod vajalik muuhulgas selleks, et tagada objektiivse ja täpse teabe jõudmine klientide ja kasutajateni. Direktiivi kohaselt kujuneb keskmine kütusekulu nii linnasõidu kui püsikiirusekatsete tulemusel (direktiivi artikkel 3.1). Püsikiiruse katsel lisatakse sõidukile pool täislastist (artikkel 6.1.1.1) ehk ebaõige on kostja loodud mulje, nagu kaubiku või veoki keskmine kütusekulu ei arvestaks veost. Katse läbiviimise tingimused on suuresti võrreldavad Eesti asjaomaste näitajatega: direktiivi järgi peab õhuniiskus olema alla 95%, Eestis on aasta keskmine 9

(16)2-13-23837 õhuniiskus 82%); direktiivi järgi peab tuule kiirus olema alla 3 m/s ja puhangute korral alla 8 m/s, Eestis on aasta keskmine tuule kiirus 3,7 m/s; direktiivi järgi peab rõhk olema 1000 mbar, Eesti keskmine õhurõhk on 1008 hPa1; erineb eeskätt vaid temperatuurinäitaja, mis Eestis on madalam. Seega on ekslik kostja väide, nagu oleks sõiduki tootja poolt avaldatud teave keskmise kütusekulu kohta tegelikkusest oluliselt erinev. Seetõttu on õige lähtuda xxxx sõidukite osas tootja näitajatest ehk diiselkütuse kulust keskmiselt umbes 10 l / 100 km.
  1. Kostja on vastuses hagile märkinud, et sõiduki xxxx kütusekulu võis ulatuda 38 liitrini 100 km läbisõidu kohta, kuid on 07.06.2015 menetlusdokumendis viidanud võimalikule diiselkütuse kulule 60 l / 100 km, mis on absurdne. Briti ajakiri Commercial Motors on testis saanud analoogse xxxx keskmiseks kütusekuluks veidi alla 37 liitri 100 km kohta. Kui lähtuda sellest näitajast, mis on mõnevõrra suurem hagiavalduses märgitust, ei saaks xxxx kütusekulu vaidlusaluse perioodi eest ületada umbkaudu 7 063 liitrit. Kokku ei saaks hageja nõue seega kuidagi väheneda rohkem kui 1 696.95 euro võrra ehk kuni summani 45 584,82 eurot.
  2. Kostja väited, nagu kulunuks ulatuslikult kütust sadamas laeva ootamisele, on tõendamata ja põhjendamatud. Olgu märgitud, et sõidukile oli installeeritud soojendusseade, et vältida vajadust seista töötava mootoriga ning Soomes on keelatud seista töötava mootoriga üle kahe minuti. Väide, nagu töötanuks sõidukid vahel järelhaagisega, millel oli omakorda veos, on uus ja esitatud hilinemisega ning tuleb jätta arvestamata; liiati on väide täielikult tõendamata. Samuti on põhjendamatud kostja väited kütusevarguste kohta. Kohtu poolt Politsei- ja Piirivalveametilt väljanõutud teabest nähtuvalt ei ole ühestki taolisest kuriteo ega väärteojuhtumist teatatud; kuriteoteade on esitatud vaid kahel korral sõidukitest esemete varguse kohta.
  3. Kostja ei tankinud tema kasutusse antud kütusekaartidega üksnes käitatavaid sõidukeid, vaid tankis kütust sõidukis asuvasse mahutisse, mida tõendab Neste Eesti e-kiri. Neste kütusekaardi kasutuse väljavõtetest, mis on lisatud hagiavaldusele, nähtub, et kostja tankis paljudel juhtudel mitmeid kordi päevas või suuri koguseid järjestikustel päevadel.
  4. Kostja väited bensiini mistahes tööga seotud kasutuse kohta on tõendamata. Väide, nagu olnuks kostjal tööandja luba tankida kütusekaardiga tankida kütust oma isiklikku sõiduautosse, on esitatud hilinemisega ja tuleb jätta arvestamata, on tõendamata ja ka sisult ebaõige. Kostja pangakonto väljavõtete tõendab vastupidist, isikliku sõiduauto kasutamise vajaduse korral need kulud kostjale kompenseeriti ja tal ei olnud alust ega ka õigust lisaks osta firma kütusekaardiga bensiini. Hüvitist seoses isikliku sõiduauto kasutamisega tööülesannete täitmisel võidakse maksta tulumaksuseaduse § 13 lg 3 p 2 ja Vabariigi Valitsuse
  5. juuli 2006.a määruse nr 164 alusel ning see hüvitis katab kõik isikliku sõiduauto tööks kasutamisega seotud kulud, sh bensiinikulud, nagu on kinnitatud ka tulumaksuseaduse kommentaarides. KOHTUISTUNG
  6. Kohtuistungil hageja esindaja jäi hagis toodud põhjenduste juurde, kuid vähendas nõude. Hageja arvestas kütuse kulu lähtudes 13 l 100 km sõiduki 1 kohta, 12.1 l 100 km sõiduki 2 ja 37 l 100 km sõiduki 3 kohta. Nõude vähendamise kohaselt pidi kostja tankima 24 615.21 l diiselkütust, s.h sõiduk 1 8 611.25 l (131/100 x 66 240.40 km), sõiduk 2 8 941.42 l (12.1/100 km x 73 896) ja sõiduk 3 7 062.54 (37 l/100 x 19 087.94). Kostja ostis diiselkütust 53 482.59 liitrit. Kostja on omastanud diiselkütust 29 167.38 liitrit, mis korrutades 1.27 eurot/l teeb 37 042.57 eurot. Lisaks 10
(16)2-13-23837 ta on omastanud bensiini väärtuses 4 428.67 eurot. Hageja palus välja mõista kostjalt 41 471.24 eurot.
  1. Kostja ja tema esindaja ei nõustunud hagiga. Nende selgituste kohaselt kostja ei ole hageja omandit rikkunud. Tal oli kütuse tankimiseks hageja eelnev nõusolek. Hageja on kütuse tankimisi pika perioodi jooksul kütusearvete tasumisega aktsepteerinud. Hageja ei ole tõendanud ja kostja ei ole hageja arvel rikastunud. Kostja arvates kütusekaardi andmine on iseenesest lepinguline suhe. Hageja ei ole välja toonud, millised hageja nõusolekuga ja millised hageja nõusolekuta tangitud kogused. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
  2. Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastusega hagile ja poolte seisukohtadega, kuulanud ära kostja ja poolte esindajate suulised seletused ning uurinud tsiviilasja toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid leidis, et hagiavaldus ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele.
  3. Hagiavalduse juurde lisatud töölepingu nr 22 alusel 04.09.2001 asus kostja hageja juurde tööle elektroonika töötajana, kelle tööülesanneteks vastavalt lepingu punktile 2.
  4. oli kaablite ja trükkplaatide valmistamine, tootmisseadmete hooldus ja remont ning materjalide transport (I kd t.lk. 30-33, 71). Hagiavalduse kohaselt kostjal oli tööülesannete täitmiseks õigus kasutada mootorsõidukid xxxx, reg nr. xxxx (sõiduk 1), xxxx, reg nr. xxxx (sõiduk 2) ja xxxx reg nr. xxxx (sõiduk 3) ning et sõidukite tankimiseks oli kostjal hageja Neste kütusekaarti nr. 710 576 841 586 6020 kasutamise ainuõigus. Kostjal ei ole vaidlust hageja juures töötamise, tema poolt kolme sõiduki tööülesannete täitmiseks kasutamise ning hageja poolt kostja ainukasutusse sõidukite tankimiseks kütusekaadri andmise üle.
  5. Hageja on kostjaga sõlmitud töölepingu 14.03.2013 üles öelnud TLS § 88 lg 1 p 7 alusel, põhjusel, et töötaja on tema kasutusse antud Neste kütusekaarti kuritarvitanud ja on hagejale kahju tekitanud. Töötaja on esitanud hagi tööandja vastu töölepingu ülesütlemise tühiseks tunnistamiseks ja hüvitise saamiseks. Nimetatud vaidluse on kohus lahendanud tsiviilasjas 2-1328854, millega töötaja nõuded jäeti rahuldamata. Kohtuotsus on jõustunud (t.lk. 185-191).
  6. Käesolevas vaidluses väidab hageja, et veebruaris 2013 teostatud kostja kasutuses oleva kütusekaardi kasutamise kontrolli käigus tuvastas tööandja, et kostja kasutada antud sõidukite odomeetritest ning sõidukite kütuse kulunormidest lähtudes ajavahemikus 14.05.2010- 19.03.2013 kostjal oleks pidanud kuluma tööülesannete täitmiseks 19 740.02 liitrit diiselkütust, s.h 6 624.04 liitrit sõiduki 1, 7 389.60 liitrit sõiduki 2 ja 5 726.38 liitrit sõiduki 3 kohta. Menetluse käigus on hageja kütuse kulu korrigeerinud ja 28.09.2015 kohtuistungil esitatud menetlusdokumendis on hageja leidnud, et sõiduki 1 kütuse kulu on 13 liitrit/100 km kohta, sõiduki 2 kütuse kulu on 12.1 liitrit/100 km kohta ja sõiduki 3 kütuse kulu on 37 liitrit/100 km kohta. Täpsustuse kohaselt pidi kostja tankima 24 615.21 liitrit diiselkütust, s.h sõiduk 1 8 611.25 l (131/100 x 66 240.40 km), sõiduk 2 8 941.42 l (12.1/100 km x 73 896) ja sõiduk 3 7 062.54 (37 l/100 x 19 087.94). Kuna tegelikult ajavahemikus 14.05.2010- 19.03.2013 tankis kostja diiselkütust 53 482.59 liitrit, siis väidab hageja, et kostja on omastanud diiselkütust 29 167.38 liitrit. Kohus kontrollinud hageja arvestusi tuvastanud, et nõude vähendamise avalduses on hageja eksinud väidetava kostja omandatud koguse väljatoomisel. Hageja esitatud andmete õigust eeldades on väidetavalt kostja omandatud diiselkütuse koguseks 28 867.38 liitrit (s.o 53 482.59 - 24 615.21). 11
(16)2-13-23837
  1. Hagiavaldusest lähtudes lisaks diiselkütusele on kostja ajavahemikus 20.05.2010- 21.01.2013 tankinud 3 473.05 liitrit bensiini, sh. 2010.aastal 518.57 liitrit, 2011.aastal 795.85 liitrit, 2012.aastal 2 041.81 liitrit ja 2013.aastal 116.82 liitrit, kuigi ükski tööülesannete täitmiseks kasutatav mootorsõiduk ei ole bensiinimootoriga.
  2. Eeltoodu alusel on hageja asunud seisukohale, et kostja kasutas kütusekaarti omal otstarbel, ta omastas hageja kütust ning rikastus seetõttu alusetult hageja arvel 41 471.24 eurot võrra. Rikastumise väljatoomisel on hageja korrutanud väidetvalt omastatud diiselkütuse kogust 29 167.38 liitrit ja bensiini kogust 3 473.05 liitrit AS-i Neste Eesti arvetes esitatud kütuse keskmise hinnaga 1.27 eurot/liiter. Hageja on eksinud kostja väidetava omastamise väljatoomisel, sest tegelikult ´hageja andmete alusel on kostja väidetavalt omastanud kütust 41 072.35 eurot ulatuses (28 867.38 + 3 473.05) x 1.
  4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 438 lg 1 tulenevalt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta.

  1. Kuigi töölepingu ülesütlemisel ja sellega seoses tekkinud kohtuvälises ja kohtumenetluses on hageja tuginenud kostja poolt hagejale kahju tekitamisele, käesolevas menetluses ei ole hageja kahju tekitamisele tuginenud ega kahju hüvitamise nõuet esitanud. Käesolevas menetluses hageja on esitanud hagi võlaõigusseaduse (VÕS) § 137 lg 1 ja lg 3 alusel. Nimetatud säte asub VÕS 52 peatüki (Alusetu rikastummise) 3 jaos (Hüvitamine õiguse rikkumise korral). VÕS § 1037 reguleerib väärtuse hüvitamise nõudeid õiguse rikkumise korral, mille
  2. lõike kohaselt õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse.
  3. Kostja on oma esialgses vastuses hagile vaielnud hagile vastu leides, et alusetu on vaidluses VÕS § 1037 lg 1 kohaldamine. Ka edasises menetluses, s.o 23.09.2014 määruskaebuses (II kd t.lk. 4-6), 15.10.2014 määruskaebuses (II kd, t.lk. 21-23),10.12.2014 määruskaebuse täienduses (II kd t. lk 48, 49), 10.02.2015 määruskaebuses (II kd t.lk. 88, 89) ning ka pärast seda kostja on korduvalt rõhutanud, et vaidluse lahendamisel ei ole VÕS § 1037 kohaldamine võimalik.
  4. Tartu Ringkonnakohus on 06.04.2015 kohtumäärusega rahuldanud kostja kaja ja taastanud käesoleva tsiviilasja menetluse. Kaja rahuldamisel on ringkonnakohus muu hulgas lähtunud sellest, et hageja nõude aluseks on VÕS § 1037 lg
  5. Nimetatud säte on suunatud eelkõige absoluutse iseloomuga õiguste kaitsmisele ja selle kohaldamine tuleb seetõttu kõne alla juhul, kui rikutakse omandiõigust või muud absoluutse iseloomuga õigust, kohaldamisalast jäävad seega välja võlaõiguslikud nõuded. Antud juhul oli poolte vahel sõlmitud tööleping ning seega hageja nõude õiguslikuks aluseks saavad olla eelkõige töölepingu sätted. Töötaja vastutus ja kahju hüvitamise erisused on sätestatud TLS §-des 72 ja
  6. Töötaja vastutus on süüline vastutus, st selleks, et töötaja vastutaks kohustuse rikkumise eest ning tööandja saaks kohaldada õiguskaitsevahendeid (sh nõuda kahju hüvitamist), peab töötaja olema rikkunud oma kohustusi kas hooletuse tõttu või tahtlikult. Hagiavalduses ei ole töötaja süüd käsitletud ning õiguslikult ei ole põhjendatud töötaja vastutust kogu tööandjale väidetavalt tekitatud kahju eest. 12

(16)2-13-23837 64. 20.05.2015 menetlusdokumendis on hageja leidnud, et kui VÕS § 1037 ei ole korrektne õiguslik alus hagi rahuldamiseks, on kohtul võimalik subsumeerida hagi aluseks olevad faktilised asjaolud muude õigusnormide alla, arutades seda menetlusosalistega näiteks kohtuistungil. Kohus nimetatud seisukohaga ei saa nõustuda, sest esiteks, hageja ei ole hagiavalduses

§ 370

lg 2 sätestatud korras alternatiivset nõuet esitanud ja teiseks, käesolevas olukorras hageja ei oleks saanud ka alternatiivselt kahju hüvitamise nõuet esitada põhjusel, et seda koos alusetu rikastumise nõudega ei ole võimalik esitada. Riigikohus on lahendi 3-2-1-193-12 punktis 13 sedastanud, et „…hagiavalduses on tuginetud kõikide kostjate suhtes nõude kahele alternatiivsele õiguslikule alusele, s.o VÕS § 1037 lg-le 1 ja VÕS § 1045 lg 1 p-le

  1. Maakohtul tuleb välja selgitada, kummal õiguslikul alusel ja kelle vastu hageja I oma nõude rahuldamist taotleb, sest tegemist on alternatiivsete, üksteist välistavate nõuetega ja seetõttu ei ole võimalik sama kostja vastu esitada nõuet mõlemal alusel. VÕS § 1037 lg 1 alusel saab õigustatud isik nõuda tema nõusolekuta tema omandit käsutanud isikult (rikkujalt) rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamist. VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel saab kahjustatud isik nõuda kahju tekitajalt õigusvastaselt, s.o heade kommete vastase tahtliku käitumisega tekitatud kahju hüvitamist...“.
  2. Kuna hagi on esitatud VÕS § 1037 lg 1 sätestatud alusetu rikastumise alusel, siis käesoleva vaidluse lahendamise ei ole kohtul võimalik

§ 438lg 1 kasutades hagi lahendamiseks muud õigusakti kohaldada.

Kostja vastu deliktiõiguse alusel nõuete esitamata jätmise tõttu ei ole võimalik hinnata hageja kahju, tuvastada kostja süüd hagejale kahju tekitamises ega rahuldada hagi VÕS § 1043 või § 1045 alusel, sest see eeldab kostja vastu iseseisva hagiavalduse esitamist ja hagile kostja vastuväidete küsimist.

  1. Lisaks eeltoodule peab kohus vajalikuks märkida, et kostja ja hageja vahel eksisteerisid töölepingulised suhted. Hageja ei väida, et kostja tankis kütust ja omastas kütust väljaspool töölepinguliste kohustuste täitmist, sest hageja ei ole suutnud välja tuua, millal ja millistest kogustes kostja poolt pärast tööaega tangitud kütuse kogused, on kostja omastanud. Hageja tugineb pigem kostja poolt lubatud kulunormist suuremas osas kütuse kulutamisele. Seega hagist lähtudes on hageja heitnud kostjale ette tööülesannete täitmise käigus hagejale kahju tekitamist, millega kaasnes ka töölepingu ülesütlemine.
  2. Hageja 20.05.2015 seisukohas (II kd t. lk. 119) viidatud Riigikohtu otsuse 3-2-1-134-09 punkti 11 kohaselt „ … hagejal on võimalik alternatiivselt tugineda kas asjaoludele, mis annavad aluse kohaldada kostja suhtes TööK-i kahju hüvitamist reguleerivaid sätteid (vt lähemalt käesoleva otsuse p-d 10 ja 11), või asjaoludele, mis annavad alust kohaldada TsK §-s 477 ja VÕS §-des 1037 jj alusetu rikastumise kohta sätestatut...“. Maakohus leiab, et eeltoodu ei tähenda, et sellest tulenevalt tuleks käesolevas vaidluses hageja hagi rahuldada VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 alusel. Töölepinguseaduse (TLS) § 72 sätestab, et kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja kasutada võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi. Töötaja hoolsuse määra hindamisel lähtutakse käesoleva seaduse §-s 16 sätestatust. TLS § 75 lg 1 sätestab, et varalise vastutuse kokkuleppega võtab töötaja sõltumata süüst vastutuse temale tööülesannete täitmiseks antud vara säilimise eest. Kostja on oma esialgses vastuses teatanud, et temaga varalise vastutuse kokkulepet ei olnud sõlmitud. Kuna hageja ei ole seda asjaolu vaidlustanud, siis

§ 231

lg 4 tulenevalt eeldatakse, et hageja on varalise vastutuse kokkuleppe puudumise asjaolu omaks võtnud Sellega on kohus tuvastanud, et kostja suhtes ei esine selliseid asjaolusid, mis võimaldaks hagi rahuldada ilma kostja süüd hindamata. 13

(16)2-13-23837
  1. Neste Eesti AS-i tõendite (teatis/arvete) kohaselt esitati kütusefirma poolt hagejale igakuised teatised kogu kostja poolt tangitud koguste kohta (I kd 12-23, 33-44, 54-55, 59-70). Hagejal ei ole ühtegi mõistlikku põhjendust selle kohta, kas ja kuidas hagejal ei olnud võimalik kontrollida kostja poolt tangitud kütuse koguseid ja tangitud kütusega sõidetud kilomeetreid. Kostja on hilisemas menetluses esitanud vastuväited, millede kohaselt tööandja on kostja tehtud tehinguid heaks kiitnud, tasudes arveid ja mitte esitades kostjale pretensioone. Hageja esitatud tõendite alusel ei ole võimalik eeldada, et väidetava kostja omastamisest või alusetust rikastumisest sai hageja teada vaid vahetult enne kostjaga sõlmitud töölepingu ülesütlemist. Hageja on soodustanud sellise situatsiooni tekkimist, jättes TLS § 1 lg 1 sätestatud kontrolli kostja tegevuse üle teostamata ning jättes sõidukite tankimise, kütuse kasutamise ning sõidukite läbisõitude fikseerimise korda kehtestamata. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud P J P ütluste kohaselt viimase kahe aasta jooksul pannakse hageja juures kõik sõidukite läbisõidu kilomeetrid kirja (III kd, tl. 76 pöördel).
  2. Kohus peab vajalikuks märkida, et kostjal ei olnud ühtegi mõistlikku põhjendust tööandja kütusekaadiga bensiini Futura 95 tankimiseks, sest vaidlust ei ole selle üle, et tema kasutada antud sõidukid olid diiselmootoritega. Kuna kostja on bensiini Futura 95 tankinud alates 31.01.2010 (I kd t. lk.44), siis ka see asjaolu oli hagejale algusest peale teada. Vaatamata kostja selgitustele diiselkütuse viskoossuse muutmiseks bensiini lisamise vajaduse kohta ja väidetavalt kostja poolt hageja territooriumil lumekoristuseks ja muruniitmiseks bensiini kasutamise kohta, mida kostja ei ole tõendanud, esineb kostja süüd bensiini tankimises. Samas käesolevas menetluses ei ole kohtul võimalik kostja süüd käsitleda, sest VÕS § 1043, § 1045 õiguslikel alustel kahju hüvitamise nõuet bensiini maksumuse hüvitamiseks ei ole esitatud ja TLS § 75 lg 1 sätestatud varalise vastutuse kokkulepet kostjaga ei ole sõlmitud.
  3. Eeltoodu alusel kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata. Hagi tagamise tühistamine 71.

§ 386

lg 4 esimese lause alusel kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Kuna hagi jäetakse rahuldamata, siis kohus tühistab Viru Maakohtu 20.05.2013 määrusega hagi tagamiseks kostjale kuuluvale kinnistule asukohaga xxxx, registriosa nr xxxx, hageja kasuks seatud kohtuliku hüpoteegi summas 47 281.77 eurot. Menetluskulud 72.

§ 173

lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna hagi jäetakse rahuldamata, siis jätab kohus menetluskulud hageja kanda. 73.

§ 169

lg 1 esimese lause järgi menetlustoimingu tegemise tähtaja mööda lasknud või vastuväite või tõendi hilisema esitamisega või muul viisil menetlustoimingu aja muutmise, asja arutamise edasilükkamise või tähtaja pikendamise põhjustanud menetlusosaline kannab sellest tulenevad täiendavad menetluskulud. Selle sätte alusel jätab kohus alates asjas tagaseljaotsuse tegemisest 23.09.2013 kuni tsiviilasja menetluse taastamine 06.04.2015 tekkinud menetluskulud kostja kanda, sest tagaseljaotsuse kohus tegi põhjusel, et kostja ei vastanud hagile õigeaegselt ega esitanud taotlust vastamise tähtaja pikendamiseks või ennistamiseks. 14

(16)2-13-23837 74. Pooled on esitanud avaldused menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks kohtulahendis sisalduva kulude jaotuse alusel vastavalt

§ 174lg 1 ls 1.

Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid (Riigikohtu 25.11.2011 otsus tsiviilasjas nr 32-1-102-11, p 12). Vaidluse puhul, mis lahendatakse hagita menetluses, ei ole kohus

§ 477

lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7).

§ 138

lg 1 ja 2 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud.

§ 144p 1 kohaselt on menetlusosalise esindaja kulud kohtuväliseks kuluks.

75.

§ 175

lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja

§-s 218 sätestatu kohaselt. Käesolevas tsiviilasjas esindas nii hagejat kui ka kostjat

§-s 218 lg 1 p 1 sätestatud nõutele vastavad lepingulised esindajad.

  1. Asja materjalidest nähtub, et kostja lepinguline esindaja on pärast 06.04.2015 esitanud kohtule: 1) 01.06.2015 vastuväite ja taotluse (II kd, t. lk. 141-145, sisuliselt 3 lk), 2) 07.06.2015 taotluse (II kd t. lk. 165-168, sisuliselt 2 lk). Kostja esindaja on osalenud kahel kohtuistungil esimeses kohtuastmes, s.o 08.06.2015, mis kestis 37 min (II kd tl. 192-194) ja 28.09.2015, mis kestis 2 t ja 21 min (III kd tl. 75-80).
  2. Kohtupraktikas on kujunenud seisukoht, et umbes 1 lk menetlusdokumendi koostamisele võiks professionaalsete õigusteadmistega esindajal kuluda aega umbes 40 minutit kuni 1 tund, sealhulgas ka aeg, mis on kulunud eelnevalt dokumentide analüüsimisele ja õigusliku positsiooni kujundamisele sõltuvalt dokumentide hulgast ja analüüsimist vajavatest asjaoludest. Lähtudes asjaolust, et käesolevas menetluses oli tegemist tsiviilkohtumenetluses tavapärase asjaga, leiab kohus, et kostja esindajal kulus menetlusdokumentide koostamiseks kokku 3 tundi ja 20 minutit (5 lk x 40 min= 200 min) ning kohtuistungitel osalemiseks 3 tundi, kokku 6 tundi ja 20 min ehk 6.33 tundi.
  3. Kostja lepingulise esindaja tunnitasu on 110 eurot, millele lisandub käibemaks 22 eurot. Riigikohtu senises praktikas on põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu nii 120 eurot koos käibemaksuga (01.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3 2-1-92-13) kui ka tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (02.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3 2-1-93-13). Riigikohtu Üldkogu on 26.06.2014.a. määrusega kohtuasjas 3-2-1-153-13 tunnistanud Vabariigi Valitsuse 04.09.2008.a määruse nr. 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks. Seega ei sõltu lepingulisele esindajale tehtud kulutused tsiviilasja hinnast. Eeltoodu põhjal on kostja põhjendatud ja vajalikud lepingulise esindaja kulud kokku 835.56 eurot (132 x 6.33), mida kohus mõistab välja hagejalt.
  4. Kohus peab põhjendatuks välja mõista kostjalt hageja kasuks menetluse taastamisega seotud kulud. Hageja lepinguline esindaja on pärast 23.09.2013 kuni 06.04.2015 esitanud kohtule: 1) 07.11.2014 seisukoha määruskaebusele ja kajale (II kd, t. lk. 32-355, sisuliselt 3 lk), 2) 05.01.2015 seisukoha kostja 23.09.2014 määruskaebusele 10.12.2014 kaebuse täiendusele (II kd t. lk. 58-63, sisuliselt 4.5 lk); 3) 03.03.2015 seisukoha kostja 10.02.2015 määruskaebusele (II kd t.lk. 97-101, 15

(16)2-13-23837 sisuliselt 3.5 lk), kokku 11 lk ehk 7.33 t (11 lk x 40 min : 60). Hageja lepingulise esindaja tunnitasu on 115 eurot ja 130 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja on teatanud, et menetluse taastamise kulud on tal arvestatud tunnitasu määraga 130 eurot. Hageja ei ole vastavalt

§ 174

lg 10 teatanud, et tal ei ole võimalik menetlusabikuludelt arvestatud käibemaksu tagasi arvestada. Kohus peab põhjendatuks hageja tunnitasu määraks 120 eurot ilma käibemaksuta ja mõistab kostjat hageja kasuks menetluse taastamisega seoses tekkinud kulude katteks 879.60 eurot (7.33 x 120).

§ 177

lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on menetluskulude kindlaksmääramise avalduses vastava taotluse esitanud. 80. Kohtuotsus on tehtud eeltoodud põhjendustel ja õiguslikel alustel

§ 434

, § 436, § 438, § 442, § 452, § 453 lg 1, lg 2, § 630 lg 1, § 632 lg 1 sätete kohaselt /digitaalselt allkirjastatud/ Ifret Mamedguseinov Kohtunik Tartu Ringkonnakohtu 06.05.2016 kohtuotsuse RESOLUTSIOON:

  1. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tühistada Viru Maakohtu
  2. oktoobri 2015 otsus osas, milles maakohus jättis R Uilt Dicro Eesti OÜ kasuks välja mõistmata 4428 eurot 67 senti, samuti menetluskulude jaotuse osas.
  3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada Dicro Eesti OÜ hagi R Ui vastu osaliselt. Mõista R Uilt välja Dicro Eesti OÜ kasuks 4428 eurot 67 senti. Jätta Dicro Eesti OÜ hagi ülejäänud osas rahuldamata.
  4. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus 10% ulatuses R Ui ja 90% ulatuses Dicro Eesti OÜ kanda. Riigikohtu 24.08.2016 kohtumääruse RESOLUTSIOON:
  5. Jätta kassatsioonkaebus menetlusse võtmata.
  6. Tasutud kautsjon arvata riigituludesse.
  7. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud R Ui kanda. 27.10.2015 kohtuotsus 2-13-23837 jõustus osaliselt
  8. augustil
  9. a Riigikohtu kohtumäärusega. /digitaalselt allkirjastatud/ Lea Herne referent 16

(16)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.