Obsah (20)

§ 337§ 179§ 175§ 180§ 185§ 263§ 262§ 339§ 202§ 257§ 2571§ 199§ 154§ 2742§ 2052§ 268§ 7§ 191§ 190§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. aprill 2016, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-15-491 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuu

§ 337lg 1 p-st 4, § 338 p-st 1 ja § 340 lg 4 p-st 2 tühistada Tartu Maakohtu 15.

jaanuari

1. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-15-491 osaliselt, see on: -Tiina Tõnissoo õigeksmõistmises KarS §-de 344 lg 1 ja 345 lg 1 järgi; -Arne Tõnissoo õigeksmõistmises KarS §-de 344 lg 1, 345 lg 1 ja 210 lg 2 -25 lg 1,2 järgi; -menetluskulude riigi kanda jätmise osas. Kohtuotsuse tühistatud osas teha uus otsus, millega: Süüdi tunnistada Tiina Tõnissoo KarS § 344 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 6 kuud vangistust. Süüdi tunnistada Tiina Tõnissoo KarS § 345 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 1 aasta 2 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel moodustada liitkaristus, lugedes kergema karistuse kaetuks raskema karistusega ning mõista Tiina Tõnissoo karistuseks 1 aasta 2 kuud vangistust. KarS § 73 lg 1 alusel määrata, et vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui Tiina Tõnissoo ei pane 2 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Süüdi tunnistada Arne Tõnissoo KarS § 344 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 4 kuud vangistust. Süüdi tunnistada Arne Tõnissoo KarS § 345 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 1 aasta 2 kuud vangistust. Süüdi tunnistada Arne Tõnissoo KarS §-de 210 lg 2 – 25 lg 1,2 järgi
2. jaanuaril 2010 ja
3. veebruaril 2011 toimepandud kuriteoepisoodides ning mõista talle karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust KarS § 64 lg 1 alusel moodustada liitkaristus, üksikkaristustest raskeima suurendamise teel ja mõista Arne Tõnissoole karistuseks 2 aastat vangistust. KarS § 73 lg 1 alusel määrata, et vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui Arne Tõnissoo ei pane 3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt.

§ 179

lg 1 alusel välja mõista Tiina Tõnissoolt sundraha 645 eurot.

§ 179

lg 1 alusel välja mõista Arne Tõnissoolt sundraha 645 eurot.

§ 175

lg 1 p 4 alusel välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Robert Sarv kasuks 1253,28 (325,32+301,32X2) eurot vandeadvokaat Robert Sarve poolt Tiina ja Arne Tõnissoole maakohtus riigi õigusabi osutamise eest.

§ 180

lg 1 alusel välja mõista Tiina Tõnissoolt menetluskuluna riigituludesse 211,66 eurot.

§ 175

lg 1 p 1 ja 180 lg 1 alusel jätta valitud kaitsjale tasutud õigusabikulud summas 1716 eurot Tiina Tõnissoo kanda.

§ 180

lg 1 alusel välja mõista Arne Tõnissoolt menetluskuluna riigituludesse 710, 84 eurot.

§ 175

lg 1 p 1 ja 180 lg 1 alusel jätta valitud kaitsjale tasutud õigusabikulud summas 2059.20 eurot Arne Tõnissoo kanda. 2 Tiina Tõnissool tasuda välja mõistetud menetluskulud Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele SEB Pank EE351010052031000004, Swedbank EE502200221014193355, Nordea Pank EE401700017002872300, Danske Bank EE

1. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99916700029541 ning selgitus: „Tiina Tõnissoo 1-15-491 menetluskulud“. Arne Tõnissool tasuda välja mõistetud menetluskulud Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele SEB Pank EE351010052031000004, Swedbank EE502200221014193355, Nordea Pank EE401700017002872300, Danske Bank EE
2. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99916700029554 ning selgitus: „Arne Tõnissoo 1-15-491 menetluskulud“.

§ 185

lg 2 alusel mõista Eesti Vabariigilt Tiina ja Arne Tõnissoo kasuks võrdsetes osades välja 1332 eurot valitud kaitsja poolt ringkonnakohtus osutatud õigusabi katteks. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus Tartu Maakohtu

1. jaanuari
2. a määrusega anti Tiina Tõnissoo ja Arne Tõnissoo kohtu alla süüdistatuna KarS § 344 lg 1, § 345 lg 1 ja § 210 lg 2 – § 25 lg 1 järgi. KarS § 344 lg 1 järgi süüdistatakse A. ja T. Tõnissood selles, et nemad, eesmärgiga taotleda ja saada Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametist (edaspidi PRIA) meetme 3.2 raames külade uuendamise ja arendamise investeeringutoetust, võltsisid ja allkirjastasid võltsitud dokumente, kuna mittetulundusühingut, mis oleks enne taotluse esitamist tegutsenud vähemalt kuus kuud, ei olnud süüdistatavatel olemas, kuid põllumajandusministri
3. oktoobri
4. a määrus nr 122 § 2 lg 2 kehtestab sellise tingimuse konkreetse toetuse taotlemiseks. Seetõttu koostas T. Tõnissoo ajavahemikus 12.–
5. jaanuar 2010 mitmeid MTÜ VVV (edaspidi VVV ) üldkoosoleku protokolle kuupäevaga
6. jaanuar 2010, millest nähtuvalt võtsid ühingu liikmed A. Tõnissoo ja T.R. vastu rea otsuseid (kutsusid tagasi juhatuse liikmed, kinnitasid ennast uuteks juhatuse liikmeteks, muutsid ühingu nime MTÜ-ks III , aadressi ning kinnitasid uue põhikirja). Samuti koostas T. Tõnissoo pärast seda, kui Tartu Maakohtu registriosakond juhtis
7. jaanuaril 2010 koostatud ja T. Tõnissoo töömeilile
8. jaanuaril 2010 saadetud määruses tähelepanu puudustele VVV i üldkoosoleku protokollis, ajavahemikul 26.–
9. jaanuar 2010 täiendava VVV i üldkoosoleku protokolli kuupäevaga
10. jaanuar 2010, milles liikmed kinnitasid, et mittetulundusühingul on vaid kaks liiget ning muudeti VVV i üldeesmärki. Tegelikult ei ole A. Tõnissoo ega T.R. kunagi olnud VVV i liikmed ja neil polnud õigust vastu võtta mingeid otsuseid ning toimunud ei ole
11. jaanuari
12. a VVV i üldkoosolekut. Seega panid A. ja T. Tõnissoo toime dokumendi võltsimise õiguste omandamise eesmärgil. 3 KarS § 345 lg 1 järgi süüdistatakse A. ja T. Tõnissood võltsitud dokumentide kasutamises eesmärgiga omandada õigusi. Pärast dokumentide võltsimist esitasid A. ja T. Tõnissoo koostöös T.R. aga võltsitud dokumendid Valga notar Katri Kutsarile, eesmärgiga nende alusel taotleda Tartu Maakohtu registriosakonnas vajalike kannete tegemist.
13. jaanuaril 2010 esitati
14. jaanuari
15. a kuupäevaga protokoll notarile, kes koostas selle alusel kandeavalduse, mille A. Tõnissoo ja T.R. allkirjastasid ning mille notariaalselt kinnitatud ärakiri saadeti
16. jaanuaril 2010 Tartu Maakohtu registriosakonnale. Seoses täiendavate otsustega võltsisid A. ja T. Tõnissoo koostöös T.R. aga ajavahemikus 26.–
17. jaanuar 2010 VVV i üldkoosoleku protokolli kuupäevaga
18. jaanuar 2010 eesmärgiga taotleda võltsitud protokolli alusel Tartu Maakohtu registriosakonnas seoses VVV iga vajalike kannete tegemist ning esitasid võltsitud dokumendi ajavahemikus 26.–
19. jaanuar 2010 Valga notar Katri Kutsarile, kes koostas nende alusel kandeavalduse, kuhu kirjutasid alla A. Tõnissoo ja T.R. , ning edastas võltsitud dokumendi notariaalselt kinnitatud ärakirja
20. jaanuaril 2010 Tartu Maakohtu registriosakonnale. KarS § 25 lg-te 1 ja 2 – § 210 lg 2 järgi süüdistatakse A. ja T. Tõnissood selles, et nad, seejuures A. Tõnissoo MTÜ III juhatuse liikmena, kelleks ta oli saanud dokumentide võltsimise läbi, koostasid PRIA-lt toetuse väljapetmise eesmärgil
21. aasta jaanuaris meetme 3.2 raames külade uuendamise ja arendamise investeeringutetoetuste avalduse koos lisadega, milles sisaldusid tegelikkusele mittevastavaid andmeid kajastavad dokumendid. Väärasid andmeid sisaldasid MTÜ III juhatuse liikmete nimekiri, kuna näidatud juhatuse liikmed ei olnud tegelikult kuulunud MTÜ III juhatusse, ning hinnapakkumiste võrdlustabel, mis oli koostatud vastavalt A. Tõnissoo juhistele ega kajastanud objektiivseid pakkumisi, vaid need olid koostatud R.R. a poolt A. Tõnissoolt saadud juhtnööride alusel selliselt, et A. Tõnissoo andis eelnevalt R.R. ale teada, millises hinnamääras tuleb pakkumine investeeringuobjekti ehitamiseks teha ehk määras, mis oli võimalik toetuse ülemmäär meetme 3.2 alusel. Sisuliselt koostas R.R. kõik kolm võrdlevat pakkumist ise, kusjuures odavama pakkumise tegi AS-is BBB , kus ta ise töötas. Seetõttu ei kujunenud investeeringuobjekti ehitushind tegelikust turuhinnast lähtuvalt, vaid see oli tekitatud kunstlikult, et viia PRIA eksitusse. Pärast taotluste esitamise viimast tähtaega vahetas või lisas T. Tõnissoo oma ametiseisundit kasutades taotlustoimikusse OÜ AAA arve
22. oktoobrist 2010, hinnapakkumiste võrdlustabeli,
23. jaanuari
24. a hinnapakkumise, investeeringutoetuse avalduse ning
25. oktoobri
26. a rendilepingu MTÜ ja A. Tõnissoo vahel. Taotlus ei olnud tegelikkuses esitatud tähtaegselt ehk
27. jaanuariks 2010, kuna sellele lisas T. Tõnissoo koostöös A. Tõnissooga pärast
28. jaanuarit 2010 oma ametiseisundit kasutades (T. Tõnissoo oli PRIA regioonide osakonna ViljandimaaValgamaa büroo juhataja, mis tagas talle antud toimikule juurdepääsu ning avaldusega tegeles vahetult tema alluv) juurde taotluse rahuldamiseks vajalikke dokumente. T. Tõnissoo lisas vähemalt avalduse esimese lehekülje, kuna sellel on kajastatud kontonumber, milline avati alles
29. jaanuaril
30. Taotlusega taotleti 60 000 euro suurust toetust ning hinnapakkumiste kohaselt oli esimese taotluse esitamisel investeeringuobjekti maksumus 69 393,67 eurot. Seega esitasid T. ja A. Tõnissoo PRIA-le teadlikult valeandmeid, milliste asjaolude teadmisel oleks tulnud taotluse rahuldamata jätmise otsus, ning kuritegu jäi lõpule viimata A. Tõnissoo ja T. Tõnissoo tahtest olenematutel põhjustel – toetust said 15 kvalifitseerunud taotlejat paremusjärjekorras vastavalt punktisummadele ning A. ja T. Tõnissoo avaldus jäi punktisummade alusel nende hulgast välja. Samasisulise taotluse esitas A. Tõnissoo
31. veebruaril 2011 uuesti sisuliselt sama alusdokumentatsiooni alusel. See tähendab, et pakkumiste puhul kasutas R.R. samasid äriühinguid ja varasemate pakkumiste alusdokumente. Jällegi määrasid R.R. ja A. Tõnissoo parimaks pakkumiseks AS-i BBB . Taotlusega taotleti 60 000 euro suurust toetust ning teisel korral oli investeeringuobjekti maksumus 67 358 eurot. Viies PRIA ametnikud eksitusse, võeti 4 taotlus kui tingimustele vastav menetlusse ning kuritegu jäi lõpule viimata mõlemal juhul A. Tõnissoo tahtest olenematutel põhjustel – jäeti rahuldamata põhjusel, et toetust sai kindel arv kvalifitseerunud taotlejaid paremusjärjekorras vastavalt punktisummadele ning A. Tõnissoo avaldused jäid punktisummade alusel nende hulgast välja.
32. septembril 2011 esitas A. Tõnissoo PRIA Valga kontorisse FIE-na investeeringutoetuse avalduse (meede 3.1, maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetus) puhkemaja ehitamiseks, kusjuures puhkemaja ehitamise aluseks oli sama jahimaja projekt samas asukohas. Esitatud dokumentides näidati, et parima hinnapakkujana on välja valitud AS BBB (esindaja R.R. ) summas 249 700 eurot, millest toetust taotleti 99 880 euro ulatuses (maksimaalne summa 100 000 eurot). Tegelikkuses aga A. Tõnissoo ja R.R. ei võtnud investeeringuobjekti ehitamiseks vähemalt kolme võrreldavat hinnapakkumust koos tehniliste tingimuste loeteluga, vaid R.R. koostas jällegi A. Tõnissoolt saadud juhtnööride alusel ise kolm hinnapakkumist toetuse maksimaalmääras. Selleks võeti aluseks varasemalt koostatud pakkumised ja kergitati neis põhjendamatult investeeringuobjekti ehitusmaksumust umbes neli korda. Seega esitas A. Tõnissoo koostöös R.R. aga PRIA-le teadlikult valeandmeid, milliste asjaolude teadmisel oleks tulnud taotluse rahuldamata jätmise otsus ning kuritegu jäi lõpule viimata üksnes A. Tõnissoo tahtest olenematutel põhjustel – taotluste rahastamise summa ületas tegevuse rahastamise eelarve. Seega rahuldati taotlused paremusjärjestuse alusel. Maakohtu otsus Tartu Maakohtu
33. jaanuari
34. a otsusega mõisteti A. ja T. Tõnissoo neile esitatud süüdistustes õigeks. Kohtuotsuse põhjendused on lühidalt järgmised. Analüüsides kaitsja väidet süütegude osalise aegumise kohta, leiab kohus, et süüdistuses käsitletud võltsimistegusid (12.–
35. jaanuar 2010 ja 26.–
36. jaanuar 2010) tuleb käsitada jätkuva süüteona. Süüdistusest nähtub võltsimistegude sarnane iseloom: need kõik hõlmasid PRIA-lt toetuse saamiseks vajalike dokumentide vormistamist. Teod on omavahel ka tegevuse iseloomu arvestades piisava ajalise tihedusega seotud (võltsimistegude ajaline vahe umbes kaks nädalat). Seega tuleb teo toimepanemise faktilise lõpetamise ajaks lugeda
37. jaanuar 2010 ehk kuupäev, mil toimus viimane süüdistuses nimetatud võltsimistegu. Arvestades, et T. ja A. Tõnissoo anti kohtu alla (ilma eelistungit pidamata)
38. jaanuaril 2015 ning kuulati kohtus üle novembris 2015, ei ole nende teod KarS § 81 lg 1 p 2 ja lg 5 p-de 2 ja 4 kohaselt aegunud. Süüdistatavate teod ei ole aegunud ka tegude toimepanemise ajal kehtinud KarS § 81 redaktsiooni kohaselt. A. ja T. Tõnissoo süü KarS § 344 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemises ei ole tõendatud. Süüdistatavate ja tunnistajate ütlustega on tõendatud, et
39. aastal asutatud VVV i tegevus oli 2009/2010 täiesti hääbunud, ainsaks tegevliikmeks oli jäänud M.K. ning ühing oli plaanis lõpetada. VVV ei pidanud pärast
40. aastat liikmete nimekirja, ei korjatud liikmemaksu ega korraldanud üldkoosolekuid. Põhikirjakohasest liikmeks võtmise korrast kinni ei peetud. Tunnistajate ütluste kohaselt olid nende arvateks ühingu liikmeteks need, kes parasjagu korvpallitrennis või -võistlustel käisid. Seega oli
41. aasta lõpuks formaalselt alles jäänud neli ühingu liiget juhatuse liikmetena ning neist ainus tegevliige oli tunnistaja M.K. . T. Tõnissoo pöördus mittetulundusühingu omandamis-/ülevõtmissooviga selle ainsa tegevliikmest juhatuse liikme M.K. poole, kes andis süüdistatavale nõusoleku mittetulundusühingu üleandmiseks. M.K. teavitas nii M.M. i kui ka U.S. it, et mittetulundusühing saab uued omanikud. Keegi endistest juhatuse liikmetest ei ole vaidlustanud ühingu üleandmist ega selle käigus tehtud toiminguid. Arvestades, et VVV is oli välja kujunenud põhikirjast erinev liikmekssaamise kord ning juhatuse liige M.K. väljendas T. Tõnissoole arusaadavalt seisukohta, et klubi ei tegutse, neil 5 on lõpetamissoov ja nad on nõus klubi üle andma/müüma, siis oli A. Tõnissool ja T.R. al alust eeldada, et neist saidki ainsad VVV i liikmed, kel oli õigus kokku kutsuda üldkoosolek ja teha vajalikud otsustused mittetulundusühingu edasise jätkamise kohta. Mittetulundusühingute seadus (MTÜS) ei nõua, et juhatuse liikmed oleksid ka klubi liikmed. Samuti ei nõudnud sel ajal kehtinud MTÜS, et senised juhatuse liikmed peaksid üldkoosolekul osalema või kirjutama avalduse juhatuse liikme kohast loobumiseks. Isegi kui üldkoosoleku kokkukutsumisel ja selle läbiviimisel on õigusnorme rikutud, ei tähenda see veel võltsimisteo toimepanemist. MTÜS § 241 lg 1 järgi on üldkoosoleku otsused tühised, kui otsuse vastuvõtmisel rikuti üldkoosoleku kokkukutsumise korda, kuid tühisust on õigustatud vaidlustama mittetulundusühingu liikmed ja sedagi vaid kahe aasta jooksul registrikande muutmisest. Keegi endistest VVV i liikmetest ei ole vastuvõetud otsuseid vaidlustanud. Süüdistatavad ei kandnud koostatud dokumentidesse valeandmeid. Tõendeid selle kohta, et tegelikult
42. jaanuaril 2010 üldkoosolekut ei toimunud, kohtule esitatud ei ole. A. Tõnissoo ja T.R. a ütlustest nähtub, et nad olid koos, arutasid asja, tegid otsustused, olid nõus juhatuses olema, T. Tõnissoo tegi märkmeid. Koosoleku protokolli ei pidanudki viivitamatult koostama. Selle võis koostada esimesel võimalusel toimingu läbiviimise ajal tehtud märkmete ja salvestuste alusel. Protokollile on alla kirjutanud A. Tõnissoo ja T.R. , kes pole enda allkirja õigsust ega protokollis sisalduvaid andmeid ja otsustusi vaidlustanud. Täiendava protokolli koostamine ei olnud keelatud. Süüdistatavate tegevusest ei nähtu nende tahet dokumente võltsida. Vastupidi, kontakteeruti senise juhatuse tegevliikmega, saadi nõusolek, pöörduti notaribüroo poole ja tegutseti sealt saadud juhiste alusel. Dokumentidesse pole kantud ebaõigeid andmeid üldkoosolekul viibinute kohta. Dokumentidel olevaid allkirju ega tehtud otsustusi pole vaidlustatud. Võimalikud tsiviilõiguslikud minetused ühingu üleandmisel ja üldkoosoleku läbiviimisel ei saa kaasa tuua kriminaalõiguslikku vastutust, kui isikud ei rikkunud tahtlikult seadust. Vastupidine seisukoht tähendaks tsiviilõiguslike vahendite kasutamise võimatust ja kriminaalasja alustamise kohustust iga juhtumi puhul, kui tsiviilõiguslikke norme on rikutud. Kuna süüdistatavate süü dokumentide võltsimises ei ole tõendatud, langeb automaatselt ära ka süüdistus võltsitud dokumentide kasutamises ning A. ja T. Tõnissoo tuleb KarS § 345 lg 1 järgi õigeks mõista. A. ja T. Tõnissoole KarS § 210 lg 2 – § 25 lg 1,2 järgi esitatud süüdistuses ei nähtu ühestki kohtule esitatud suulisest ega kirjalikust tõendist, et A. Tõnissoo oleks olnud teadlik, et R.R. ei võtnud tegelikult kõiki nõutud pakkumisi erinevatelt ehitusfirmadelt, vaid koostas need ise ja esitas seejärel A. Tõnissoole tegelikkuse pähe. Puuduvad tõendid sellegi kohta, kas OÜ NNN ja OÜ EEE hinnapakkumised on koostatud R.R. a või ehitusfirmade endi poolt. Üksnes AS BBB nimel väljastatud pakkumise osas on selgunud, et see pole AS BBB oma, vaid selle koostas R.R. . Samas ei nähtu ühestki kriminaalasjas esitatud suulisest ega kirjalikust tõendist, et A. Tõnissoo seda hinnapakkumist PRIA-le esitades teadis või oleks pidanud teadma. Hinnapakkumiste küsimisel ei ole keelatud avaldada ehitusettevõtjaile, ehitusprojekti koostajaile jt projektiga tegelejatele võimalike toetuste maksimaalseid määrasid. See on avalik ja kõigile vabalt kättesaadav info. Süüdistus selles, et T. Tõnissoo koostöös A. Tõnissooga lisas pärast
43. jaanuarit 2010 oma ametiseisundit kasutades PRIA-le esitatud taotlusele juurde selle rahuldamiseks vajalikke dokumente, ei ole tõendatud. Taotlus oli esitatud tähtaegselt, st
44. jaanuariks 2010 ja edasi kõrvaldati taotluses esinenud puudused vastavalt PRIA töötajalt saadud juhistele. A. Tõnissoo poolt FIE-na PRIA-le investeeringutoetuse saamise taotluse esitamise süüdistuses puuduvad tõendid, et A. Tõnissoo ja R.R. ei võtnud investeeringuobjekti ehitamiseks vähemalt kolme võrreldavat hinnapakkumust koos tehniliste tingimuste loeteluga, vaid koostas need ise toetuse maksimaalmääras. Ühestki kohtule esitatud suulisest ega kirjalikust tõendist ei nähtu, et A. Tõnissoo oleks olnud teadlik, et R.R. ei võtnud kõiki nõutud pakkumisi tegelikult 6 erinevatelt ehitusfirmadelt, vaid koostas need ise ja esitas seejärel A. Tõnissoole tegelikkuse pähe. Puuduvad tõendid sellegi kohta, kas OÜ NNN ja OÜ EEE hinnapakkumised on koostatud R.R. a või ehitusfirmade endi poolt. Üksnes AS BBB nimel väljastatud pakkumise osas on selgunud, et see pole AS BBB oma, vaid selle koostas R.R. . Samas ei nähtu ühestki kriminaalasjas esitatud suulisest ega kirjalikust tõendist, et A. Tõnissoo seda teadis või oleks pidanud teadma. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Margus Lellep, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega A. ja T.Tõnissoo neile esitatud süüdistustes süüdi tunnistada ja karistada. Prokuröri hinnangul on kohus otsust tehes hinnanud tõendeid valikuliselt, ühekülgselt, tõlgendanud neid meelevaldselt ja jätnud rea tõendeid hindamata. Apellatsioonis esitatud seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. A. ja T. Tõnissoole KarS § 344 lg 1 järgi esitatud süüdistuses jättis maakohus hindamata tunnistaja M.K. ütlused selle kohta, et ta ei andnud süüdistatavatele nõusolekut VVV i ülevõtmiseks viisil, nagu süüdistatavad seda tegid. Tunnistaja andis üksnes teada oma soovist klubi likvideerida ja võimalusel ka müüa. Tunnistaja ei olnud teadlik ega andnud nõusolekut ühingu ülevõtmiseks süüdistatavate poolt. Samuti ei olnud ühingu ülevõtmisest teadlikud teised selle juhatuse liikmed. Seega ei saanud kohus jõuda järeldusele, et T. Tõnissool oli olemas selge nõusolek selleks, et tal oleks olnud võimalik VVV seaduslikul teel üle võtta. VVV i juhatuse liikmeks saamiseks pidanuks A. Tõnissoo astuma senise juhatuse nõusolekul ühingu liikmeks ning seejärel pidanuks senine juhatus kutsuma kokku üldkoosoleku, kes oleks saanud valida uued juhatuse liikmed. Praegusel juhul endised juhatuse liikmed selliseid tahteavaldusi ei teinud ja VVV i ülevõtmisel seaduses sätestatud korda ei järgitud. T. Tõnissoo talitas ühingu ülevõtmisel küll seadusest tuleneval viisil, kuid tehes seda ebaseaduslikult – koostas üldkoosolekut kokku kutsumata üldkoosoleku protokolli, kuhu kandis tegelikkusele mittevastavaid andmeid. Protokolli kantud valeandmeteks on koosoleku toimumise fakt, liikmeskond, liikmete arv ja põhikirja vastuvõtmisega seotud asjaolud. Tegelikkuses VVV i üldkoosolekut ei toimunud ja protokoll koostati formaalselt, A. Tõnissoo ja T.R. ei olnud VVV i liikmed ning üldkoosolekul ei võetud vastu uut põhikirja. Kriminaalasjas on selgelt leidnud kinnitust asjaolu, et A.Tõnissoo ja T. Tõnissoo võltsisid dokumente, et neil oleks võimalik hiljem saavutada registrikanne ja seeläbi siduda ennast toimiva mittetulundusühinguga. Järelikult tuleb nad süüdi mõista ka hilisemas võltsitud dokumentide kasutamises KarS § 345 lg 2 järgi. KarS § 25 lg 1 – § 210 lg 2 järgi esitatud süüdistuses seisneb pettuslik tegu selles, et PRIA-lt soodustuste taotlemisel esitasid süüdistatavad valeandmeid mittetulundusühingu juhatuse liikmete, jahimaja avalikes huvides ehitamise, kolme võrreldava hinnapakkumise küsimise ja taotluse tähtaegselt esitamise kohta. Kolmanda taotluse puhul on A. Tõnissoo kunstlikult ka investeeringuobjekti hinda kergitanud. Kui kohus jõudis järeldusele, et A. Tõnissoo sidumine VVV iga oli seaduspärane, siis pidanuks kohus hindama, kas mittetulundusühing vastas kuuekuulisele tegutsemisnõudele. A. ja T. Tõnissoo olid selgelt teadlikud, et VVV ei olnud edendanud kohalikku jahindust kuus kuud enne taotluse esitamist ja tuginesid üksnes selle õiguslikule registreeringule. Ka seda asjaolu saab pidada ebaõige informatsiooni edastamiseks PRIA-le. VVV ist väärkuvandi loomise eesmärgil muudeti ühingu nime, asukohta, põhikirja ja eesmärki selliselt, et need näitaksid taotleja vastavust toetuse saajale esitatavatele nõuetele. Maakohus jättis selle õigusliku küsimuse käsitlemata. Tegelikkuses ei kavatsetud jahimaja rajada avalikes huvides, vaid isiklikuks otstarbeks. Kogutud tõenditest nähtub, et MTÜ III ei tegutsenud seniste ÄÄÄ ja LLL jahiseltside 7 volitusel, need jahiseltsid ei olnud oma koosolekutel arutanud selliseid küsimusi, asutanud III MTÜ-d ega omanud mingisugust garantiid, et A. Tõnissoo kinnistule rajatav hoone oleks olnud kasutatav ÄÄÄ ja LLL jahimeeste poolt. MTÜ III koosolekutel on osalenud 3–6 liiget, kes kõik kannavad Tõnissoo perekonnanime ja on A. Tõnissoo sugulased. Kohalikke jahimehi A. Tõnissoo sellesse projekti ei kaasanud. See, et A. Tõnissoo pidi ise jahimaja ehitamist finantseerima ja selle enda kinnistule rajama, viitab samuti selgelt maja rajamisele isiklikuks otstarbeks. Kolme esitatud hinnapakkumise osas viitavad kogutud tõendid selgelt sellele, et R.R. oli seotud vähemalt kahe pakkumise koostamisega. A. Tõnissoo oli hinnapakkumistega väga täpselt kursis ja teadlik, et OÜ BBB poolt oli nende koostajaks R.R. . A. Tõnissoo ütlused, et ta ei süvenenud pakkumistesse, ei ole eluliselt usutavad. Esiteks vastutab taotluse esitaja esitatud andmete õigsuse eest, kinnitades nii investeeringutoetuse avalduse lõpus kui ka taotleja registreeringu lehel oma allkirjaga kõigi esitatud andmete ja dokumentide õigsust. Kõikide taotluste puhul on A. Tõnissoo seda teinud. Teiseks sõltub pakkumistest ka investeeringuobjekti rajamise tegelik maksumus, millest teatud ulatuses peab toetuse taotleja panustama omavahendeid. Ei ole usutav, et sellise maksumusega investeeringuobjektide puhul see asjaolu A. Tõnissood ei huvitanud. Lisaks sellele, et pakkumine ei olnud kujunenud kolme sõltuva objektiivse pakkuja poolt, andis A. Tõnissoo koostöös T. Tõnissooga R.R. ale ette hinnad, milline peaks olema investeeringuobjekti maksumus ja milliseid hinnapakkumisi A. Tõnissoo ootab. Hinnapakkumiste esitamisega seoses esitati valeandmeid ka taotlusdokumentide ettevalmistamise töö maksumuse kohta summas 5000 krooni. Sellist kulu tegelikult ei kantud. Kolmandas taotlusvoorus ei ole kohus sisuliselt analüüsinud ega võrreldnud konkreetseid pakkumisi, vaid on pealiskaudselt märkinud, et ridu on juurde tekkinud ja mahud on suurenenud. Samas on pakkumistest selgelt näha, et samade mahtude juures on sama materjali hind mitmekordistunud. Kohus ei ole märganud, et A. Tõnissoo ja R.R. a poolt nimetatud lisakulud (küte, vesi, kanalisatsioon) sisalduvad juba ka odavamas projektis. Põhjendamata on jäänud see, millisel põhjusel suurenevad täpselt sama projekti alusel materjalide mahud mitmekordseks. Väärib märkimist, et ka neli korda odavama hoone puhul eeldas PRIA tervikliku ja täielikult funktsioneeriva jahimaja valmimist, sest investeeringutoetusi poolikutele objektidele ei määrata. On selge, et R.R. kergitas A. Tõnissoo etteantud maksimumhinna piires ise erinevate toodete/materjalide hindu. Nõustuda ei saa kohtu järeldustega taotluse tähtaegse esitamise kohta. T. ja A. Tõnissoo esitasid taotluse teadlikult nõuetele mittevastavana. Taotluse esitamise ajaks puudusid need andmed ja dokumendid, mis olid nõutavad toetuse taotlemiseks. Sisuliselt ei olnud taotluse esitamis tähtajaks (
45. jaanuariks 2010) olemas sellise nimega mittetulundusühingut nagu III . See tekkis alles kaks päeva hiljem seoses registrikandega. Samuti puudus ühingul T. ja A. Tõnissoo kontrolli all olev arvelduskonto, mis avati alles
46. jaanuaril 2010, kuid mis oli oluline kajastada taotluse blanketil. Kaitsja vastuväited apellatsioonile Tartu Ringkonnakohtu
47. märtsi
48. a määrusega määrati kriminaalasi lahendamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti õigus esitada ringkonnakohtule kirjalikke seisukohti, samuti taandusi ja muid taotlusi kuni
49. märtsini
50. Sel kuupäeval esitas süüdistatavate kaitsja kohtule oma seisukohad apellatsiooni kohta, mis on lühidalt järgmised. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu õigeksmõistva otsuse, tuleb kriminaalmenetlus vähemalt T. Tõnissoo suhtes seoses aegumisega lõpetada. Maakohus rikkus süüdistatavate kohtu alla andmisel oluliselt menetlusõigust (süüdistatavad anti kohtu alla eelistungist ajaliselt 8 lahutatult ning kohtu alla andmise määrus ei vasta

§ 263p-des 3, 5 ja 8 esitatud nõuetele).

Kuna süüdistatavaid ei ole seaduslikult kohtu alla antud, siis ei ole nende suhtes toimunud aegumise katkemist tulenevalt kohtu alla andmisest. Maakohus andis süüdistatavad

1. jaanuari
2. a määrusega kohtu alla enne kaitseakti(de) saamist, samuti enne süüdistusakti prokuratuurile tagastamise küsimuse otsustamist. Selline tegevus on vastuolus

§ 262mõtte ja sisuga.

Andes ülalkirjeldatud viisil süüdistatavad kohtu alla, rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 tähenduses, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise.

Süüdistatatavatele etteheidetavad teod on süüdistusakti ja kohtuotsuse kohaselt pandud toime peamiselt

1. aastal. Kuna süüdistatavad on antud kohtu alla kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkudes, ei ole neile etteheidetava kuriteo aegumistähtaeg enne KarS § 81 lg-st 1 tuleneva üldise aegumistähtaja möödumist katkenud. T. Tõnissoo suhtes ei kohaldatud kriminaalasja kohtueelses menetluses ka tõkendit. Kuna T. Tõnissood ei ole seaduslikult kohtu alla antud, on ilmne, et tema suhtes ei jõustu aegumistähtaja jooksul süüdimõistvat kohtuotsust. A. Tõnissoo suhtes toimus aegumise katkemine
2. novembril 2014, mil menetleja täiesti arusaamatutel asjaoludel – vaid aegumise vältimiseks – kohaldas tema suhtes elukohast lahkumise keeldu. Seega on hetkeseisuga aegunud või aegumas (PRIA III episood) kõik T. Tõnissoole etteheidetavad teod. A. Tõnissoo suhtes tuleb menetlus lõpetada aga mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Samuti, kui ringkonnakohus leiab, et nn PRIA III episoodi puhul ei ole T. Tõnissoo suhtes aegumise tõttu kriminaalmenetluse lõpetamine võimalik, taotleb kaitsja ka T. Tõnissoo suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist mõistliku menetlusaja ammendumise tõttu. Kuivõrd A. Tõnissood pole seaduslikult kohtu alla antud, siis tuleb lugeda, et tema suhtes on kohtueelne menetlus kestnud peaaegu kolm aastat, kusjuures sellest kulus mitu aastat üksnes ootamisele – menetleja ei teinud ühtegi sisukat toimingut. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks arutamiseks, on prognoositav, et maakohus saab asja arutama hakata alles sügisel
3. Seda vaid eeldusel, et ükski menetlusosalistest ei esita ringkonnakohtu otsusele kassatsiooni. Rõhutamist väärib, et PRIA soodustuskelmuse episoodide väidetava kaasaaitaja R.R. a suhtes lõpetati kriminaalmenetlus

§ 202alusel juba 16.

juunil

1. Kuna prokurör otsustas juba sel ajal ainsa kaasaaitaja suhtes menetluse lõpetada, siis pidid prokuröri jaoks olema kõik tõendid seoses PRIA episoodidega kogutud ja selged. Tegemist ei ole mahuka ega keeruka kriminaalasjaga. Dokumentaalsete tõendite maht on väike ning käsitleb asjaolusid, mille üle vaidlust pole. Kriminaalmenetlus on veninud süüdistatavatest sõltumatutel põhjustel. Prokuröri apellatsioon on sisuliselt põhjendamatu ja õiguslikult perspektiivitu – eeltoodud aegumise ja mõistliku menetlusaja möödumise argumentide tõttu ei ole süüdistatavate süüditunnistamine enam võimalik. Maakohtu poolt tõendite hindamisel pole tuvastatavad rikkumised, mis annaks ringkonnakohtule aluse õigeksmõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Prokuröri väited, justkui A. Tõnissoo ja/või T.R. poleks kuulunud mittetulundusühingu juhatusse, on alusetud. Prokurör ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et juhatuse liikmed faktiliselt ei tegutsenud. Faktilist tegutsemist kinnitab ainuüksi PRIA-le taotluste esitamine, majandusaasta aruannete koostamine ja esitamine jms. Seega ei ole juhatuse liikmeid puudutavad andmed käsitletavad ebaõigete andmetena. Ebaõiget liikmete nimekirja PRIA-le esitatud ei ole. Avalikku huvi sisustab prokurör kitsalt läbi sama piirkonna jahiseltside. Niivõrd kitsaks käsitluseks puuduvad objektiivsed põhjendused. Tunnistajad kõnelesid selgelt vajadusest jahimaja järele. Ainuüksi asjaolu, et mittetulundusühingu liikmeskond võis koosneda süüdistatavate lähikondsetest, ei võimalda väita, et ühingu eesmärk poleks olnud rajada jahimaja avalikes huvides. Mittetulundusühingu põhikirja kohaselt oli selle eesmärgiks tegutseda avalikes huvides. 9 Prokurör pole esimeses astmes ega ka apellatsiooniastmes kordagi sisustanud õiguslike argumentidega enda väidet, mille kohaselt pidi PRIA-lt toetust taotlev mittetulundusühing tegutsema vähemalt kuus kuud samal tegevusalal. Kaitsja esitas juba maakohtus sellele väitele vastuväite ning palus prokuöril enda väidet põhjendada ja sisustada. Prokurör ei ole seda teha suutnud. Nimetatud väide on õiguslikult tagajärjetu, sest PRIA kui vastava toetuse määramise kompetentsikeskus ja sisulise ainupädevusega asutus on taotluse vastavaks tunnistanud. Kui PRIA oleks taotluse tagasi lükanud, võiks teoreetiliselt kõneleda taotluse puudustest. Ükski õigusakt ei määratle täpselt, kuidas peab toetuse taotleja võtma kolm võrdlevat pakkumist. Seega ei saa A. Tõnissoole ette heita selle kohustuse rikkumist. Alles siis, kui eksisteeriks mingi õigusnorm, mille vastu A. Tõnissoo oleks eksinud, saaks teda selle eest vastutusele võtta või talle midagi ette heita. A. Tõnissoo ei teadnud, kuidas R.R. ehituspakkumised võtab, ning talle ei olnud oluline see, kes kõige soodsama pakkumise teeb. A. Tõnissoo ei andnud R.R. ale ühtegi muud suunist kui maksimaalse ehituseelarve summa. Prokuröri väited taotluse mittetähtaegse esitamise kohta on selges vastuolus asjatundja Ü.K. antud selgitustega. Ü.K. selgitas, et puudustega taotluste korral oli täiesti loomulik, et taotlejal võimaldati puudused kõrvaldada. Järelikult võimaldas PRIA puuduste kõrvaldamist ka pärast tähtaja möödumist. Seega on prokuröri vastavad väited selgelt põhjendamatud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT T. Tõnissoole esitatud süüdistuse aegumine Vastates menetletavas kriminaalasjas prokuröri esitatud apellatsioonile, leidis süüdistatavate kaitsja, et sõltumata apellatsioonis esitatud väidetest, tuleks maakohtu
2. jaanuari
3. a otsus kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada ning kriminaalmenetlus T. Tõnissoo suhtes lõpetada seoses aegumistähtaja möödumisega. Oma seisukohta põhistas kaitsja sellega, et T. Tõnissoo ja A. Tõnissoo kohtu alla andmisel rikkus maakohus oluliselt menetlusõigust. Kuivõrd süüdistatavad ei ole seaduse nõuete kohaselt kohtu alla antud, siis ei ole T. Tõnissoo suhtes toimunud ka aegumise katkemist. Kriminaalmenetluse olulise rikkumisena süüdistatavate kohtu alla andmisel näeb kaitsja asjaolu, et kohtuniku poolt ainuisikuline ja kirjalik kohtu alla andmine ning eelistung kohtuliku arutamise planeerimiseks ei saa olla ajaliselt teineteisest lahutatud. Kaitsja leiab, et käesoleval juhul ei nähtu kohtu alla andmise määrusest kohtuistungi aega ja kohta, kohtuistungile kutsutavate isikute andmeid ja kohtu seisukohti taotluste lahendamise kohta. Sellega on kohus aga rikkunud

§ 263p-des 3, 5 ja 8 sätestatud nõudeid.

Ringkonnakohus kaitsja seisukohaga ei nõustu. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (599 SE) seletuskirja kohaselt on paragrahvide 257, 258 ja 263 muutmine, paragrahvi 261 pealkirja muutmine ning seadustiku täiendamine paragrahviga 2571 tingitud praktilistest probleemidest ning sisseviidavad seaduse muudatused täpsustavad eelistungi kohaldamise võimalusi, rõhutades, et kohus võib enne kohtuliku arutamise algust lahendada korralduslikke küsimusi eelistungil, sõltumata sellest, kas eelistungi käigus toimub süüdistatava kohtu alla andmine või mitte. Seletuskirja kohaselt asus seadusandja seisukohale, et eelistungi korraldamine igas üldmenetluse asjas pelgalt kohtu alla andmiseks ja eeskätt ajal, kui võimalik kohtuliku arutamise aeg ei ole veel teada, ei ole kooskõlas kohtumenetluse katkematuse ja viivitamatuse 10 põhimõttega. Kuigi kohtusse saabunud üldmenetluse asjas tuleks

§ 257

lg-s 1 nimetatud toimingud teha põhjendamatu viivituseta, ei ole paraku alati võimalik selles staadiumis veel teada, millal konkreetselt on võimalik kriminaalasi arutamisele määrata. Kuivõrd kohtuliku arutamise aeg ei ole teada, ei ole võimalik ka kohtulikku arutamist sisuliselt planeerida, mistõttu kohtumenetluse poolte kutsumine sel eesmärgil eelistungile oleks tarbetu aja raiskamine. Ka suurendaks sellise eelistungi kokkukutsumine ebaotstarbekalt kohtu koormust, eriti arvestades, et istungi planeerimisel tuleb arvestada ka prokuröri ja kaitsja ilmumise kohustuslikkust. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud seisukohtadest tulenevalt tunnistaski seadusandja alates 27. jaanuarist 2011 kehtetuks

§ 257lg 2, mis sidus eelistungi toimumise kohtu alla andmisega.

Samas kehtestas seadusandja

§ 2571

, mille lõikes 2 nähakse ette erandid, millal kohus peab süüdistatava kohtu alla andmise otsustamiseks korraldama eelistungi. Nendeks on olukorrad, mil kohtul tuleb otsustada süüdistusakti prokuratuurile tagastamise või kriminaalasja lõpetamise üle

§ 199lg 1 p-des 2–6 sätestatud alustel.

Ringkonnakohtu arvates teenisid ka

§ 263p-desse 3 ja 5 sisseviidud muudatused („kui need on teada“) nimetatud eesmärki.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt saabus süüdistusakt menetletavas kriminaalasja maakohtusse 22. jaanuaril 2015. Leides, et tulenevalt

§-dest 24–27 allub menetletav kriminaalasi Tartu Maakohtule, koostas maakohus

1. jaanuaril
2. T. ja A. Tõnissoo kohtu alla andmise määruse. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud määruse koostamisel ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse norme. Kriminaalkolleegiumi arvates võimaldas

§ 257

lg 1 maakohtul pärast kohtualluvuse kontrollimist anda ainuisikuliselt süüdistatavad kohtu alla ja seda eelmenetluse istungit korraldamata. Taolisele järeldusele annab aluse

§ 257lg 2 kehtetuks tunnistamine alates 27.

jaanuarist 2011. Kuivõrd kohus leidis, et prokuratuuri esitatud süüdistusakt vastab

§ 154

nõuetele (selle vastavust nõuetele ei ole ka menetlusosalised vaidlustanud) ja kohus ei tuvastanud

§ 199

lg 1 p-des 2–6 toodud aluseid kriminaalmenetluse lõpetamiseks, siis puudus kohtul igasugune seadusest tulenev kohustus korraldada süüdistatavate kohtu alla andmiseks eelmenetluse istungit. Ringkonnakohus leiab, et arvestades seadusandja tahet ja käesoleval hetkel kehtivat menetlusõiguslikku regulatsiooni, ei pea isiku kohtu alla andmine ja eelmenetluse istung kohtuliku arutamise planeerimiseks olema ajaliselt kokkulangevad, välja arvatud

§ 2571lg-s 2 toodud erandid.

Seega ei ole maakohus rikkunud T. ja A. Tõnissoo kohtu alla andmisel kriminaalmenetlusõiguse norme ning puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks ja kriminaalasja saatmiseks maakohtule süüdistatavate kohtu alla andmise otsustamiseks. Nimetatud põhjusel puudub ka alus T. Tõnissoo suhtes kriminaalmenetluse lõpetamiseks KarS § 81 lg 1 p 2 alusel. 11 Mõistlik menetlusaeg

§ 2742

lg 1, mille kohaldamist süüdistatavate suhtes taotleb kaitsja, sätestab, et kui kohtulikul arutamisel tuvastatakse, et kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada ja süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada, võib kohus süüdistatava nõusolekul sama seadustiku §-s 2052 sätestatud asjaolusid arvestades kriminaalmenetluse lõpetada. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt hakkab kriminaalasjades see ajavahemik, mida Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) art 6 lg 1 järgi menetlusaja mõistlikkust hinnates arvestada, kulgema niipea, kui isikule on esitatud (konventsiooni tähenduses) "süüdistus". Seejuures on inimõiguste kohus kriminaalsüüdistust EIÕK art 6 lg 1 mõttes määratlenud kui pädeva asutuse poolt isikule esitatud ametlikku teadet kahtlusest selle kohta, et isik on pannud toime kuriteo. Samuti tulevad menetlusaja kulgemise käivitajana arvesse muud ametivõimude meetmed või toimingud, mis viitavad küll üksnes kaudselt riigipoolsele kuriteokahtlusele isiku suhtes, kuid mis mõjutavad oluliselt kahtlustatava olukorda. Menetlusaja mõistlikkuse hindamisel aluseks võetava perioodi alguspunktina on käsitatav näiteks isiku vahi alla võtmine või aeg, mil isiku suhtes on alustatud kohtueelset menetlust ja − ehkki teda ei ole vahistatud − on ta ametlikult uurimisest teada saanud või see uurimine mõjutab teda. Ringkonnakohus leiab, et käeoleval juhul tuleb menetlusaja mõistlikkuse hindamisel aluseks võtta hetk, kui T. ja A. Tõnissoole esitati kahtlustus. A. Tõnissoole esitati kahtlustus

1. veebruaril 2013, T. Tõnissoole aga
2. märtsil
3. Ringkonnakohus leiab, et alates nimetatud kuupäevadest said süüdistatavad sisuliselt teada, milles seisneb riigipoolne etteheide neile, ning alates nimetatud kuupäevadest hakkas toimuv kohtueelne uurime mõjutama ka süüdistatavate käitumist. Asjaolu, et käesolev kriminaalasi eraldati kriminaalasjast nr 11760000085 eraldi menetlemiseks
4. detsembril 2012, ei käivitanud ringkonnakohtu arvates veel menetlusaega, sest pelgalt kriminaalmenetluse alustamine ei mõjutanud oluliselt süüdistatavate olukorda. Seega käesoleva kriminaalasja menetlemine on praeguseks hetkeks kestnud süüdistatavate suhtes u 3 aastat 2 kuud. Ringkonnakohus ei nõustu siinjuures kaitsja väitega, nagu tuleks mõistliku menetlusaja arvestamist alata
5. maist 2012, mil toimus kriminaalasja nr 11760000085 raames läbiotsimine R.P. elukohas ja mille käigus võeti kaasa PRIA-le kuuluv, kuid T. Tõnissoo kasutuses olnud sülearvuti. T. Tõnissoo sülearvuti võeti ära teise kriminaalasja raames ning nimetatud arvuti kaasavõtmise eesmärgiks oli tõendite kogumine R.P. suhtes. Menetlejal puudus T. Tõnissoo sülearvuti kaasavõtmisel igasugune ettekujutus sellest, et seal leiduvad materjalid võivad kuidagi süüstada T. Tõnissood. Nimetatule viitab otseselt asjaolu, et tegelikkuses alustati käsitletavas kriminaalasjas menetlust 7 kuud hiljem, mil menetlejal tekkis veendumus võimalike kuriteotunnuste olemasolus. Kahtlustus esitati T. Tõnissoole aga veelgi hiljem, s.o
6. märtsil
7. Seega ei saa T. Tõnissoo sülearvuti kaasavõtmist vaadelda kui pädeva asutuse poolt isikule esitatud ametlikku teadet kahtlusest selle kohta, et isik on pannud toime kuriteo. 12

§ 2052

nimetab kriminaalmenetluse lõpetamisel arvestatavate asjaoludena kuriteo raskust, kriminaalasja keerukust ja mahukust, kriminaalmenetluse senist käiku ja muid asjaolusid. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on keskmise keerukuse ja töömahukusega kriminaalasjaga. Käesolevas kriminaalasjas süüdistati T. ja A. Tõnissood kolme kuriteo toimepanemises, sealhulgas ka soodustuskelmuse toimepanemises. Hindamaks kriminaalasja keerukust, arvestab ringkonnakohus asjaoluga, et soodustuskelmuse puhul oli tegemist Euroopa Liidu toetusmeetmega. Seega tuli menetlejal analüüsida toetusmeetmete alusdokumente, kohaldatavust, põhimõtteid jms. Arvestada tuleb sedagi, et nimetatud asjaoludega ei puutu menetleja kokku igapäevaselt. Töömahukuse hindamisel arvestab ringkonnakohus asjaoluga, et A. Tõnissoole oli esitatud süüdistus lisaks dokumendi võltsimisele ja võltsitud dokumendi kasutamisele ka kolmes kelmuse episoodis. Seega tuli menetlejal A. Tõnissoo suhtes koguda tõendid sisuliselt viie kuriteo ja T. Tõnissoo suhtes kolme kuriteo toimepanemise kohta. Ringkonnakohus leiab, et ka menetleja tegevust kohtueelsel uurimisel ei saa pidada taoliseks, mis oluliselt pidurdanuks kriminaalasja menetlemist, kuna kriminaalasja menetlemine on toimunud pidevalt ilma pikemate pausideta. Siinjuures ei nõustu ringkonnakohus kaitsja väitega, et

1. juuniks 2013 olid kõik tõendid soodustuskelmuse episoodide kohta kogutud. Vastavalt prokuröri väidetele kohtuvaidlustes viidi ka pärast nimetatud kuupäeva kriminaalasjas läbi menetlustoiminguid. Kuulati üle tunnistajaid, lisati mitmeid dokumentaalseid tõendeid ning tehti järelepärimisi. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda prokuröri taolistes väidetes. Samuti esitati A. Tõnissoole
2. novembril 2014 uus kahtlustus, mille maht oli võrreldes
3. veebruaril 2013 esitatud kahtlustusega oluliselt suurenenud. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt saadeti kriminaalasi Tartu Maakohtusse kohtumenetluse läbiviimiseks
4. jaanuaril 2015 ning samal kuupäeval anti süüdistatavad ka kohtu alla. Eelistung nimetatud kriminaalasjas toimus
5. aprillil
6. Arvestades menetlusosaliste töökorraldust ja kohtu töökoormust, toimus esimene kohtuistung
7. novembril 2015 ning kohtuotsus kuulutati
8. jaanuaril
9. Arvestades ülaltoodut leiab ringkonnakohus, et kriminaalasja menetlemise mõistlik aeg ei ole käesolevaks hetkeks möödunud. T. ja A. Tõnissoo süüdistus KarS § 344 lg 1 järgi T. ja A. Tõnissood süüdistatakse KarS § 344 lg 1 alusel selles, et nemad koos, selleks, et saada PRIA-st investeeringutoetust, võltsisid ja allkirjastasid võltsitud dokumente. Riiklik süüdistus käsitleb võltsimisena T. Tõnissoo poolt ajavahemikul
10. jaanuar kuni
11. jaanuar 2010
12. jaanuari
13. a kuupäeva kandva MTÜ VVV i üldkoosoleku protokolli koostamist, millest nähtuvalt kutsusid juhatuse liikmed A. Tõnissoo ja T.R. tagasi eelmised mittetulundusühingu juhatuse liikmed, kinnitasid end juhatuse liikmeteks, muutsid VVV i nime ja aadressi ning kinnitasid uue põhikirja. Samuti selles, et pärast Tartu Maakohtu registriosakonna tähelepanu juhtimist protokollis esinevatele vigadele, koostas T. Tõnissoo ajavahemikul 26.-
14. jaanuar 2010 täiendava MTÜ VVV i üldkoosoleku protokolli kuupäevaga
15. jaanuar 2010, millest nähtuvalt kinnitati, et VVV il on kaks liiget ja muudeti VVV i üldeesmärki. 13 Tegelikult A. Tõnissoo ja T.R. ei ole kunagi olnud VVV i liikmed ja neil polnud õigust vastu võtta mingeid otsuseid ning
16. jaanuaril 2010 ei ole toimunud VVV i üldkoosolekut. Ringkonnakohus leiab, lähtuvalt esitatud süüdistusest, et T. ja A. Tõnisood süüdistatakse kahe VVV i üldkoosoleku protokolli võltsimises. Esiteks VVV i üldkoosoleku protokolli võltsimises, millest nähtuvalt kutsuti tagasi ühingu juhatuse varasemad liikmed, kinnitati uued juhatuse liikmed, muudeti mittetulundusühingu nimi ja aadress ning kinnitati uus põhikiri (I kd, tl 51–53) ning teiseks protokolli võltsimises, millega võeti vastu täiendavad otsused ( I kd, tl 54). Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et A. Tõnissoo, kuuludes LLL ja ÄÄÄ jahiseltsi, otsustas hakata koos T.R. aga organiseerima nimetatud jahiseltsidele jahimaja ehitamist. Kuivõrd jahiseltsidel ehituseks raha ei olnud, siis otsustas T. Tõnissoo taotleda jahimaja ehitamiseks raha PRIA-lt „Külade uuendamise ja arendamise investeeringutoetus (MAK meede 3.2) 2009– 2010“ alusel. Meetme 3.2 alusel toetuse saamiseks tuli järgida Põllumajandusministeeriumi määrusega nr 122 „Külade uuendamise ja arendamise investeeringutoetuste saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetluse täpsem kord“ kinnitatud nõudeid. Üheks taoliseks nõudeks Korra § 2 lg 2 p 2 kohaselt oli, et toetust saab taotleda vaid mittetulundusühing või sihtasutus, kes on taotluse esitamise ajaks tegutsenud vähemalt kuus kuud. Kriminaalasjas pole vaidlust, et T. ja A. Tõnissoo ei olnud seotud ühegi toimiva mittetulundusühinguga, mis oleks tegutsenud vähemalt kuus kuud enne taotluse esitamist. Vaidlust pole selleski, et taotlejaks kvalifitseerumiseks otsustasid T. ja A. Tõnissoo end siduda mittetulundusühingute ja sihtasutuste registris märgitud ühinguga. A. Tõnissoo pöördus taolise mittetulundusühingu leidmiseks abipalvega oma õe T. Tõnissoo poole. T. Tõnissoo võttis ühendust VVV i juhatuse liikme M.K. ga. Saanud M.K. st aru, et VVV sisuliselt enam ei tegutse ja neil on soov see likvideerida, tegi T. Tõnissoo M.K. le ettepaneku see neile loovutada. M.K. oli taolise ettepanekuga nõus. Kuna T. Tõnissoo ei olnud juriidiliselt küsimuses, kuidas toimub VVV i nn ülevõtmine, piisavalt pädev, siis pöördus ta notaribüroo poole. Sealt selgitati talle, milliseid dokumente on vaja vormistada. Saadud juhiste järgi koostaski T. Tõnissoo A. Tõnissoo palvel kõik vajalikud dokumendid. Koostatud dokumendid andis ta A. Tõnissoole, kes koos T.R. aga esitas need notarile, kes kinnitas uute juhatuse liikmete allkirjaõigsuse ja saatis dokumendid Tartu Maakohtu registriosakonnale. Tulenevalt eeltoodust leiab ringkonnakohus, et sisuliselt puudub kriminaalasjas vaidlus faktiliste asjaolude osas. KarS § 344 lg 1 ettenähtud dokumendi võltsimise objektiivne teokoosseis seisneb dokumendi võltsimises, kusjuures võltsitud dokument peab olema kohane õiguse omandamiseks või kohustusest vabanemiseks. Seega, otsustamaks T. ja A. Tõnissoo süüküsimuse üle, tuleb vastata küsimusetele, kas süüdistatavad võltsisid ülalnimetatud kahte VVV i üldkoosoleku protokolli ning kas need protokollid olid kohased õiguste omandamiseks. Võltsimisena on vaadeldav dokumendi valmistamine isiku poolt, kellel ei ole õigust teksti koostada või allkirja anda. Taotledes T. ja A. Tõnissoo süüditunnistamist KarS § 344 lg 1 järgi, leiab prokurör, et süüdistatavate võltsimistegu seisnes selles, et T. ja A. Tõnissool puudus pädevus VVV i üldkoosoleku protokolli koostamiseks ning nimetatud dokumendis kajastatud koosoleku toimumise fakt, aeg, liikmete arv ja otsus põhikirja vastuvõtmise kohta on ebaõiged. 14 Ringkonnakohus leiab, et prokuröri väited on põhjendatud.
17. jaanuari
18. a kuupäeva kandva protokolli kohaselt toimus nimetatud kuupäeval VVV i üldkoosolek. Nimetatud protokollist nähtuvalt otsustasid ühingu liikmed A. Tõnissoo ja T.R. kutsuda alates
19. jaanuarist 2010 tagasi juhatuse liikmed M.K. , M.M. i, U.S. u ja A.T. i, kinnitasid uuteks juhatuse liikmeteks A. Tõnissoo ja T.R. a, muutsid mittetulundusühingu varasemat nime ja aadressi ning kinnitasid uue põhikirja. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et VVV i üldkoosolekut selle juhatus kokku kutsunud ei ole ning tegelikkuses nimetatud üldkoosolekut
20. jaanuaril 2010 ka ei toimunud. Seega, koostades VVV i üldkoosoleku protokolli, koostas T. Tõnissoo selle ilma, et koosolekut oleks toimunud, s.o võltsis üldkoosoleku protokolli. Ühtlasi võltsis T. Tõnissoo ka üldkoosoleku toimumise kuupäeva, sest mingit VVV i üldkoosolekut
21. jaanuaril 2010 ei toimunud. Vastavalt VVV i põhikirja p-le 2.3 otsustas klubi liikmeks vastuvõtmise juhatus liikmeksastuja avalduse ja vähemalt kahe tegevliikme soovituse alusel. Põhikirja p 3.1 kohaselt tekivad klubi liikme õigused ja kohustused alates tema liikmeks vastuvõtmise päevast. VVV i üldkoosoleku protokollist nähtuvalt võtsid ühingu liikmed A. Tõnissoo ja T.R. üldkoosolekul vastu rea otsuseid. Kriminaalasjas pole vaidlust, et A. Tõnissoo ja T.R. ei ole kunagi astunud VVV i liikmeteks. Seega, kajastades üldkoosoleku protokollis, nagu oleksid A. Tõnissoo ja T.R. nimetatud mittetulundusühingu liikmed, võltsis T. Tõnissoo protokollis andmeid A. Tõnissoo ja T.R. a liikmelisuse kohta. VVV i üldkoosoleku protokolli kohaselt kinnitati
22. jaanuaril 2010 ka uus mittetulundusühingu põhikiri. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on T. Tõnissoo
23. jaanuaril 2010 pöördunud notaribüroo konsultandi A.T. i poole palvega saada mõni mittetulundusühingu põhikirja näidis. Samas nähtub T. Tõnissoo ja A.T. i vahelisest kirjavahetusest, et T. Tõnissoo saadab notaribüroosse uue koostatud mittetulundusühingu põhikirja alles
24. jaanuaril 2010 (kd III, tl 215–216, 218– 219). Ringkonnakohus leiab, et juhul kui
25. jaanuaril 2010 oleks kinnitatud mittetulundusühingu uus põhikiri, puudunuks T. Tõnissool vajadus paluda järgmisel päeval A.T. ilt põhikirja näidist. Nimetatust saab ringkonnakohtu arvates teha järelduse, et
26. jaanuaril 2010 ei olnud mittetulundusühingu uut põhikirja veel koostatud ning seda ei saadud nimetatud kuupäeval ka kinnitada. Vastasel korral jääb arusaamatuks, miks oli T. Tõnissool veel vaja näidiseks mõnda mittetulundusühingu põhikirja. Seega ei kinnitatud mittetulundusühingu uut põhikirja
27. jaanuaril 2010 ning seda protokollis märkides võltsis T. Tõnissoo protokolli kantud sellekohaseid andmeid. T. ja A. Tõnissoole esitatud süüdistusest tulenevalt võltsisid süüdistatavad ka ajavahemikul 26.–
28. jaanuar 2010 koostatud VVV i üldkoosoleku protokolli, millest nähtuvalt muudeti mittetulundusühingu üldeesmärki, milleks sai jahindus ja sellega seotud tegevuste edendamine, korraldamine ja finantseerimine ning kinnitati, et seisuga
29. jaanuar 2010 kuulub VVV isse kaks liiget, kellel on õigus vastu võtta otsuseid. Tegelikkuses taolist VVV i üldkoosolekut, mille käigus oleks vastuvõetud üldkoosoleku protokollis märgitud täiendavad otsused, toimunud ei ole ning taolist protokolli koostades 15 T. Tõnissoo võltsis selle. Samuti võltsis T. Tõnissoo koosoleku protokolli sellega, et märkis ühingu liikmeteks A. Tõnissoo ja T.R. a, sest viimased ei ole kunagi kuulunud VVV i liikmeskonda. Ringkonnakohtu arvates on võltsimisena vaadeldav ka T. Tõnissoo poolt üldkoosoleku protokolli tehtud kirje, nagu kuuluks VVV isse vaid kaks liiget, sest tegelikkuses ei selgitanud T. Tõnissoo mittetulundusühingusse tegelikult kuulunud liikmeid välja, rääkimata nimetatud liikmete väljaastumisest ühingust. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et T. Tõnissoo koostas (valmistas) ja A. Tõnissoo allkirjastas dokumendid (VVV i üldkoosoleku protokollid), milliseid neil ei olnud õigust koostada ega allkirjastada. Seega nad võltsisid VVV i üldkoosoleku protokollid. Kriminaalkolleegiumi arvates olid nimetatud võltsitud protokollid kohased õiguse omandamiseks. Taolisele järeldusele annab aluse asjaolu, et tänu nimetatud võltsitud üldkoosoleku protokollide esitamisele sai võimalikuks MTÜ III kandmine mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse ning seeläbi tekkis A. Tõnissool omakorda võimalus esitada PRIA-le taotlused investeeringutoetuste saamiseks. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et T. ja A. Tõnissoo täitsid oma käitumisega KarS § 344 lg-s 1 ettenähtud kuriteo objektiivse koosseisu: süüdistatavad võltsisid VVV i üldkoosoleku protokolli ning nimetatud võltsitud protokollid olid kohased õiguse omandamiseks. Mõistes T. ja A. Tõnissoo KarS § 344 lg 1 järgi õigeks, on maakohus leidnud, et kuivõrd VVV is oli välja kujunenud põhikirjast erinev liikmeks saamise kord (liikmeks peeti seda, kes osales treeningutel või käis võistlustel) ning klubi juhatuse liige M.K. avaldas T. Tõnissoole soovi klubi tegevus lõpetada, siis oli mittetulundusühinguga edasi tegutseda tahtjatel A. Tõnissool ja T.R. al alust eeldada, et neist saidki seeläbi ainsad VVV i liikmed. Ringkonnakohtu jaoks on maakohtu taoline seisukoht mõistetamatu. Kui jälgida maakohtu loogikat, mille kohaselt oli VVV il erinev liikmeksaamise kord, siis on ringkonnakohtu jaoks arusaamatu, millele tuginedes andis see A. Tõnissoole aluse arvata, et ta on VVV i liige. Isegi nn erinevat korda järgides (klubi liige on see, kes käis treeningul või võistlustel), ei olnud A. Tõnissool kuidagi võimalik arvata, et ta on mittetulundusühingu liige. Ei A. Tõnissoo ega ka T.R. pole kunagi viibinud klubi treeningutel või osalenud võistlustel. Samas ei muuda klubis väljakujunenud tavad liikmelisuse arvestamiseks kuidagi olematuks klubi põhikirjas kajastatud reegleid klubi liikmeks saamise kohta. Samavõrd arusaamatu on maakohtu väide, et kuivõrd M.K. väljendas mittetulundusühingu tegevuse lõpetamise soovi, siis andis see A. Tõnissoole aluse eeldada, et temast ja T.R. ast said ainsad klubi liikmed. Kohtu taolisest seisukohast saab ringkonnakohtu arvates järeldada, et kui üks mittetulundusühingu juhatuse liige avaldab eravestluses kellelegi soovi mittetulundusühingu tegevus lõpetada, siis on sellel isikul, kellele ta oma seesugust soovi avaldas, alus arvata, et temast saab mittetulundusühingu liige. Taoline mõttekäik ei ole ringkonnakohtu jaoks tõsiseltvõetav. Ringkonnakohtu arvates ei anna asjaolu, et mittetulundusühingu liikmed soovivad tegevuse lõpetada, veel kolmandatele isikutele, kes soovivad nimetatud mittetulundusühingu nn üle võtta, mingit alust arvata, et nendest saavad nimetatud mittetulundusühingu liikmed. 16 Tulenevalt MTÜS § 13 lg-st 1 otsustab mittetulundusühingu liikmeks vastuvõtmise juhatus, kui seda ei ole põhikirjaga antud üldkoosoleku või muu organi pädevusse. Nimetatud liikmeks astumise kord kajastus ka VVV i põhikirjas ning ainult sellest lähtudes oleksid A. Tõnissoo ja T.R. saanud VVV i liikmeteks. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et A. Tõnissool polnud mingit alust eeldada, et temast ja T.R. ast olid
30. jaanuariks 2010 saanud VVV i liikmed. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et VVV i üldkoosoleku kokkukutsumisel ja selle läbiviimisel toimunud mittetulundusühingute seaduse normide rikkumised ei kujuta endast võltsimistegu, sest nimetatud küsimused on lahendatavad tsiviilmenetluse korras. Samas ei heidetagi T. ja A. Tõnssoole ette mittetulundusühingute seaduse normide rikkumisi, vaid reaalsete ja ülalesitatud valeandmete kandmist VVV i üldkoosoleku protokolli. See, et üldkoosoleku protokolli ei kantud isikuid, kes seal ei viibinud, või et hääletustulemused vastasid tegelikkusele, s.o protokolli kanti ka tegelikkusele vastavaid andmeid, ei muuda aga olematuks ülalesitatud valeandmete kandmist üldkoosoleku protokolli. Seega ka võltsimise toimepanemist T. ja A. Tõnissoo poolt. Ringkonnakohtu jaoks on arusaamatu maakohtu väide, nagu puuduksid kriminaalasjas tõendid, mis lubaksid väita, et VVV i üldkoosolekut
31. jaanuaril 2010 ei toimunud. Ringkonnakohtu arvates kinnitab üldkoosoleku mittetoimumist ainuüksi fakt, et VVV i üldkoosoleku protokolli kohaselt viibisid nimetatud klubi koosolekul vaid A. Tõnissoo ja T.R. , kes ei olnud isegi mitte VVV i liikmed. Nimetatut kinnitab kujukalt ka fakt, et isegi VVV i juhatuse liikmed, rääkimata juba klubi lihtliikmetest, ei teadnud midagi
32. jaanuaril 2010 toimunud üldkoosolekust ega seal vastu võetud otsustest. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus kokkuvõtvalt, et mõistes T. ja A Tõnissoo KarS § 334 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos õigeks, ei ole maakohus hinnanud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendid, s.o kohus on viinud kohtuliku uurimise läbi puudulikult. T. ja A. Tõnissoole esitatud süüdistusest nähtuvalt panid nad KarS § 344 lg 1 ettenähtud kuriteo toime koos, s.o nad tegutsesid kuriteo toimepanemisel kaastäideviijatena. Kaastäideviimise materiaalõiguslik määratlus sisaldub KarS § 21 lg-s 2, mille esimese lause kohaselt järgneb vastutus kaastäideviimise eest siis, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb KarS § 21 lg 2 esimest lauset sisustada teovalitsemise teooriast lähtudes kui funktsionaalset teovalitsemist. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma, kusjuures iga täideviija panus süüteo toimepanemisse peab olema oluline. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli A. Tõnissool PRIA-le investeeringutoetuse taotluse esitamiseks vajalik end siduda mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse kantud mittetulundusühinguga. Taolise mittetulundusühingu leidmiseks pöördus ta abipalvega oma õe T. Tõnissoo poole, kes leidiski mittetulundusühingu, kes sisuliselt enam ei tegutsenud ning oli kantud vastavasse registrisse. A. Tõnissoo soovil võltsis T. Tõnissoo mittetulundusühingu nn ülevõtmiseks vajalikud dokumendid, s.o VVV i üldkoosoleku protokollid. Nimetatud võltsitud 17 dokumendid allkirjastas A. Tõnissoo ja tema oli ka isikuks, kes pöördus nimetatud dokumentidega oma allkirja õigsuse kinnitamiseks notaribüroosse. Ringkonnakohus leiab, et T. ja A. Tõnissoo tegutsesid ühise tahtlusega võltsida VVV i üldkoosoleku protokolle, et saavutada endile seatud eesmärk, s.o siduda A. Tõnissoo registrisse kantud mittetulundusühinguga. Nimelt A. Tõnissoo soovil võltsis T. Tõnissoo üldkoosoleku protokolle. Olles teadlik nimetatud protokollide võltsitusest, allkirjastas A. Tõnissoo need. Seega hoidsid mõlemad süüdistatavad võltsimistegu oma kontrolli alla ning mõlema teopanus nimetatud üldkoosoleku protokolli võltsimisse oli oluline. Subjektiivsest küljest eeldab käsitletav süütegu tahtlust kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. Seejuures ei ole oluline, et isik võltsiks dokumendi õiguse omandamise või kohustusest vabanemise eesmärgil. Piisab sellest, kui isik teab või vähemalt peab võimalikuks, et võltsitav dokument on kohane õiguse omandamiseks või kohustusest vabanemiseks. Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et nii T. Tõnissoo kui ka A. Tõnissoo teadsid, et tegelikkuses VVV i üldkoosolekut
33. jaanuaril 2010 kokku ei kutsutud, A. Tõnissoo selle liige ei olnud ning mittetulundusühingu uut põhikirja üldkoosolekul ei kinnitatud. Samuti olid nad teadlikud, et ka ajavahemikul 26.-
34. jaanuar 2010 ei toimunud VVV i üldkoosolekut ning nimetatud ühingusse ei kuulunud vaid kaks liiget. Samas teadsid mõlemad süüdistatavad, et nimetatud võltsitud üldkoosoleku protokollide alusel on A. Tõnissool võimalik kanda MTÜ III mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse, mis omakorda võimaldab esitada PRIA-le taotluse investeerimistoetuse saamiseks. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et T. ja A. Tõnissoo, olles eeltoodud asjaoludest teadlikud, tegutsesid otsese tahtlusega. Seega esinevad süüdistatavate käitumises KarS § 344 lg-s 1 ettenähtud kuriteo objektiivsed ja subjektiivsed tunnused. T. ja A. Tõnissoo tuleb KarS § 344 lg 1 järgi süüdi tunnistada ning neid tuleb karistada. T. ja A. Tõnissoo süüdistus KarS § 345 lg 1 järgi T. ja A. Tõnissood süüdistatakse KarS § 345 lg 1 alusel selles, et nemad esitasid koostöös
35. jaanuaril 2010 võltsitud MTÜ VVV i üldkoosoleku protokolli ja 26.-
36. jaanuaril 2010 võltsitud üldkoosoleku protokolli, mis oli koostatud seoses täiendavate otsuste vastuvõtmisega, Valga notarile. Võltsitud protokollide alusel kinnitas notar A. Tõnissoo ja T.R. a allkirjade õigsust ning edastas A. Tõnissoo ja T.R. a poolt allkirjastatud avalduse Tartu Maakohtu registriosakonnale mittetulundusühingu üldkoosolekute protokollides kajastatud muudatuste kandmiseks registrikaardile. KarS § 345 lg 1 objektiivse koosseisu täidetus seisneb võltsitud dokumendi kasutamises. Võltsitud dokumendi kasutamise all mõeldakse dokumendi esitamist ehtsa pähe vastavalt ehtsa dokumendi otstarbele. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et T. Tõnissoo esitas VVV i võltsitud üldkoosoleku protokolli
37. jaanuaril 2010 Valga linnas tegutsevale notarile K. Kutsarile.
38. jaanuaril 2010 kinnitasid A. Tõnissoo ja T.R. notari juuresolekul, et neil on seaduse kohaselt õigus olla juhatuse liikmed ning notar kinnitas nende allkirjade õigsust (kd I, tl 58). Seejärel edastas notar esitatud dokumendid Tartu Maakohtu registriosakonnale. 18
39. jaanuaril 2010 avastas Tartu Maakohtu registriosakonna kohtunikuabi
40. jaanuari
41. a kuupäeva kandvas üldkoosoleku protokollis puudused, mis ei võimaldanud registrikande tegemist ning tagastas kandeavalduse avaldajale üldkoosoleku protokollis esinevate puuduste kõrvaldamiseks. Vaidlust ei ole selleski, et ajavahemikul 26.-
42. jaanuar 2010 esitas T. Tõnissoo VVV i võltsitud üldkoosoleku protokolli, mille kohaselt võeti VVV i üldkoosolekul vastu täiendavad otsused, uuesti notarile. Nimetatud täiendava protokolli koos varasemalt esitatud dokumentidega edastas notar Tartu Maakohtu registriosakonnale. Ringkonnakohus leiab, et T. Tõnissoo, esitades võltsitud VVV i üldkoosoleku protokollid notarile, ja A. Tõnissoo, teades, et tegemist on võltsitud dokumentidega, kuid kinnitades notari juuresolekul oma allkirjaga enda õigust olla VVV i juhatuse liige, kasutasid võltsitud dokumente. Seega täitsid T. ja A. Tõnissoo KarS § 345 lg-s 1 ettenähtud kuriteo objektiivse teokoosseisu. T. ja A. Tõnissoole esitatud süüdistusest nähtuvalt panid nad KarS § 345 lg 1 ettenähtud kuriteo toime koos, s.o nad tegutsesid kuriteo toimepanemisel kaastäideviijatena. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt esitas T. Tõnissoo kokkuleppel A. Tõnissooga võltsitud VVV i üldkoosoleku protokollid notarile. A. Tõnissoo oli dokumentide esitamisest notarile teadlik. A. Tõnissoo kinnitas notari juureolekul oma õigust olla VVV i juhatuse liige. Ringkonnakohtu arvates kiitis A. Tõnissoo oma taolise käitumisega heaks T. Tõnissoo eelneva võltsitud dokumentide esitamise. Ringkonnakohus leiab, et T. ja A. Tõnissoo tegutsesid ühise tahtlusega kasutada võltsitud VVV i üldkoosoleku protokolle. A. Tõnissoo soovil esitas T. Tõnissoo võltsitud üldkoosoleku protokollid notarile ning A. Tõnissoo, olles teadlik protokollide võltsitusest, kiitis T. Tõnissoo tegevuse heaks, kinnitades notari juuresolekul, et tal on õigus olla VVV i juhatuse liige. Seega hoidsid mõlemad süüdistatavad toimepandut oma kontrolli alla ning mõlema teopanus võltsitud üldkoosoleku protokollide esitamises notarile oli oluline. Subjektiivsest küljest eeldab käsitletav kuritegu tahtlust. Isik peab teadma, et tegemist on võltsitud dokumendiga ning lisaks sellele peab ta võltsitud dokumenti kasutama eesmärgiga omandada õigust või vabaneda kohustusest. Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et T. ja A. Tõnissoo olid teadlikud, et VVV i üldkoosolekute protokollid olid võltsitud, sest mõlema teadmisel oli sinna kantud valeandmeid. Seega, olles teadlikud protokollide võltsitusest, tegutsesid süüdistatavad protokolle notarile esitades otsese tahtlusega. Süüdistatavad esitasid nimetatud võltsitud üldkoosoleku protokollid notarile eesmärgil kanda MTÜ III mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse ning teha registris üldkoosoleku protokolli kantud muudatused (juhatus liikmete vahetus, mittetulundusühingu nime, aadressi ja põhikirja muutmine) (kd III, tl 436-437), mis omakorda võimaldaks A. Tõnissool esitada PRIAle taotluse investeerimistoetuse saamiseks. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et T. ja A. Tõnissoo esitasid võltsitud üldkoosoleku protokollid notarile eesmärgiga omandada õigus, s.o nad tegutsesid kavatsetult. 19 Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et süüdistatavate käitumises esinevad KarS § 345 lg-s 1 ettenähtud kuriteo objektiivsed ja subjektiivsed tunnused. T. ja A. Tõnissoo tuleb KarS § 345 lg 1 järgi süüdi tunnistada ning neid tuleb karistada. T. ja A. Tõnissoo süüdistus KarS § 25 lg-te 1 ja 2 – § 210 lg 2 järgi I episood T. ja A. Tõnissood süüdistatakse selles, et nemad grupis, eesmärgiga PRIA-st välja petta toetust, koostasid koostöös
43. aasta jaanuaris MTÜ III nimelt „Külade uuendamise ja arendamise investeeringutoetus (MAK meede 3.2) 2009–2010“ raames investeeringutoetuse avalduse koos lisadega 938 796 krooni (60 000 eurot) toetuse saamiseks seoses Iigaste küla- ja jahimaja ehitamisega. Avaldusele kirjutas MTÜ III juhatuse liikmena alla A. Tõnissoo, kuigi tegelikult oli ta mittetulundusühingu juhatuse liikmeks saanud võltsimise tulemusena. Samuti kandsid süüdistatavad PRIA-le esitatud dokumentidesse järgmised tegelikkusele mittevastavad andmed: − MTÜ III juhatuse ja selle liikmete kohta, sest A. Tõnissoo ja T.R. pole kunagi kuulunud MTÜ III juhatusse; − ehitatavat küla- ja jahimaja ei kavandatud ehitada avalikes huvides; − hinnapakkumiste võrdlustabeli kohta, kuna hinnapakkumised ei olnud kujunenud objektiivselt sõltumatute pakkujate vahel, vaid olid koostatud R.R. a poolt A. Tõnissoolt saadud juhtnööride alusel; − PRIA-le esitatud taotlus ei olnud esitatud tähtaegselt, s.o
44. jaanuariks
45. Lisaks eeltoodule süüdistati T. ja A. Tõnssood selles, et koostöös A. Tõnissooga vahetas T. Tõnissoo peale
46. jaanuarit 2010 ümber või lisas taotlustoimikusse AAA OÜ arve
47. jaanuarist 2010, hinnapakkumiste võrdlustabeli, hinnapakkumise
48. jaanuarist 2010 (AAA OÜ), investeeringutoetuse avalduse ja rendilepingu
49. jaanuarist 2010 MTÜ ja A. Tõnissoo vahel. Nähtuvalt esitatud süüdistusest, heidab riiklik süüdistus T. ja A. Tõnissoole seega ette, et nemad grupis esitasid PRIA-le avalduse investeeringutoetuse saamiseks koos dokumentidega, millistes olid kajastatud valeandmed. KarS § 210 lg 2 näeb ette vastutuse pettuse teel soodustuse saamise eest. Pettusena KarS § 210 lg 2 mõttes on vaadeldav kirjalike või suuliste andmete esitamine soodustusorganile soodustuse taotlemisel või taotluse menetlemisel. Seejuures ei ole oluline, mis laadi andmetega on tegemist, vaid tähtis on nende hüpoteetiline põhjuslikkus soodustuse saamise suhtes. Soodustusena käesoleva kriminaalasja kontekstis tuleb vaadelda rahalist väljamakset majandustegevuses osalevale isikule, kusjuures väljamakse antakse tasuta või osaliselt tasuta. Ringkonnakohtu arvates ei ole kriminaalasjas vaidlust selles, et investeeringutoetus, mille võimaldamist taotles A. Tõnissoo PRIA-lt, on vaadeldav soodustusena KarS § 210 lg 1 mõttes. Esitatud süüdistusest nähtuvalt käsitleb riiklik süüdistus valeandmete esitamisena süüdistatavate poolt, s.o pettusena, esmalt asjaolu, et PRIA-le investeeringutoetuse saamiseks esitatud taotluses on märgitud MTÜ III juhatuse liikmetena A. Tõnissoo ja T.R. , kes aga ei olnud juhatuse liikmed. 20 Kriminaalasja materjalidega on tõendamist leidnud, et T. ja A. Tõnissoo võltsisid VVV i üldkoosoleku protokolle, millistest nähtuvalt oleksid A. Tõnissoo ja T.R. justkui olnud nimetatud mittetulundusühingu liikmed ning
50. jaanuaril 2010 toimunud VVV i üldkoosolekul oleks neid valitud mittetulundusühingu juhatuse liikmeteks. Nimetatud võltsitud protokollid esitas A. Tõnissoo notarile, kes kinnitas A. Tõnissoo ja T.R. a kui juhatuse liikmete allkirjaõigust ning edastas avalduse koos võltsitud dokumentidega Tartu Maakohtu registriosakonnale vastavate kannete tegemiseks registrikaardil. Ringkonnakohus leiab, et A. Tõnissoo ei saanud MTÜ III juhatuse liikmeks. MTÜS § 19 lg 1 p 2 kohaselt kuulub juhatuse liikmete määramine ja tagasikutsumine üldkoosoleku pädevusse. Kõnealuses asjas on tuvastamist leidnud, et VVV i üldkoosolekut tegelikkuses kokku ei kutsutud ning üldkoosoleku protokoll, milles kajastati varasemate juhatuse liikmete tagasikutsumist ja uuteks juhatuse liikmeteks A. Tõnissoo ja T.R. a määramist, oli võltsitud. A. Tõnissoo ja T.R. a lugemiseks MTÜ III juhatuse liikmeteks ei anna alust ka asjaolu, et Tartu Maakohtu registriosakonnas tehti registrikaardile vastavasisuline kanne. Juhatuse liikme kande tähendus registris on deklaratiivne, mitte õigust loov (konstitutiivne). Selle eesmärgiks on kaitsta kolmandaid isikuid, kelle jaoks kehtib kanne õigena, välja arvatud juhul, kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et kanne ei ole õige. Seega puudus A. Tõnissool ja T.R. al igasugune alus arvata, et nad said võltsitud dokumentide alusel registrisse kande tegemisega mittetulundusühingu juhatuse liikmeteks. Esitades MTÜ III juhatuse liikmena PRIA-le avalduse investeeringutoetuse saamiseks, olles seejuures teadlik, et tegelikult ta mittetulundusühingu liikmeks ega selle juhatuse liikmeks saanud ei olnud, pettis A. Tõnissoo PRIA-t, s.o soodustusorganit. Ringkonnakohtu arvates on taoline tõele mittevastavaid andmeid sisaldava taotluse esitamine põhjuslikus seoses soodustuse saamisega. Seda juba ainuüksi põhjusel, et juhul kui A. Tõnissoo ei oleks esinenud MTÜ III juhatuse liikmena, ei oleks tal olnud üldse võimalust taotluse esitamiseks. Mõistes A. Tõnissoo nimetatud valeandmete esitamises (juhatuse liikmete nimekiri) õigeks, on maakohus tuginenud kohtu otsustusele, et VVV i üldkoosoleku protokolli süüdistatavad ei võltsinud. Nimetatust tulenevalt leidiski maakohus, et MTÜ III juhatuse liikmete nimekirja esitamist PRIA-le ei saa vaadelda pettusena soodustusorgani suhtes. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu sellesisuline otsustus ei vasta kriminaalasjas tõendamist leidnud asjaoludele. Nimelt asus ringkonnakohus ülalkäsitletud põhjustel maakohtust lahknevale seiskohale, et süüdistatavate võltsimisteod on tõendamist leidnud. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus ka, et juhatuse liikmete nimekirja esitamist PRIA-le tuleb vaadelda soodustusorgani petmisena. Riiklik süüdistus käsitleb süüdistatavate poolt toimepandud pettusena ka asjaolu, et tegelikkuses puudus neil soov rajada jahimaja avalikes huvides. Oma väite rajab prokurör sellele, et MTÜ III ei tegutsenud ÄÄÄ ja LLL jahiseltside volitustel. Samuti sellele, et MTÜ III üldkoosoleku protokollidest nähtuvalt võtsid nendest koosolekutest osa A. Tõnissoo pereliikmed ja temaga lähedalt seotud isikud, kes ei olnud jahindusega üldse seotud. Veel viitab prokurör, kinnitamaks A. Tõnissoo soovi rajada jahimaja enda huvides, asjaolule, et süüdistatav soovis jahimaja ehitada talle kuuluvale maavaldusele ja omafinantseeringu osa pidi tasuma A. Tõnissoo ise. Ringkonnakohus prokurör taoliste seisukohtadega ei nõustu. 21 A. Tõnissoo on oma ütlustes üheselt kinnitanud, et tema soov oli rajada jahimaja jahimeestele kasutamiseks. Jahimaja vajadust ja soovi see ehitada kõigi jahimeeste huvides on kinnitanud ka tunnistajad. Nii on tunnistaja T.R. kinnitanud, et jahimeestele oli jahimaja vaja ja selle ehitamist oli jahimeestega ikka arutatud, kuid arutamisest kaugemale ei jõutud. Tunnistaja L.L. u ütluste kohaselt sooviti jahimeestele ehitada maja ja kaalumisel olid mitmed võimalused, aga alati jäi rajamine rahapuuduse taha. Tunnistaja V.P. ütluste kohaselt oli jahimeestele vaja jahimaja ja sellest oli jahimeestel omavahel pidevalt juttu. Mingit üldkoosolekut jahiseltsides küll ei toimunud, kuid omavahel oli see pidevalt kõneaineks. Jahimaja oleks tehtud kõikide jahimeeste hüvanguks. Jahimaja oleks ehitatud küll A. Tõnissoo kinnistule, aga ikkagi jahimeestele. Seega kinnitavad tunnistajate ütlused A. Tõnissoo väidet, et jahimaja soovisid jahimehed, selle järele oli vajadus ning jahimaja oli mõeldud kasutamiseks kõigile piirkonna jahimeestele. Ringkonnakohtu arvates asjaolu, et LLL ja ÄÄÄ jahiseltsid ei korraldanud selles küsimuses koosolekut ega andnud A. Tõnissoole korrektselt vormistatud volitust jahimaja ehitamiseks, ei kinnita kuidagi seda, et A. Tõnissoo ei soovinud jahimaja rajada avalikkuse huvides. Kindlasti ei kinnita nimetatut ka see, et MTÜ III liikmeteks olid ja koosolekutel osalesid suuremas osas A. Tõnissoo perekonnaliikmed. Ringkonnakohtu jaoks jääb arusaamatuks, kuidas tõendab mittetulundusühingu koosolekutel osalenud isikute perekondlik kuuluvus seda, et A. Tõnissoo soovis jahimaja ehitada endale. Nimetatut ei kinnita ka asjaolu, et jahimaja sooviti ehitada A. Tõnissoo kinnistule. Seda enam, et kavatsusest rajada see A. Tõnissoo kinnistule olid teadlikud ka teised jahimehed ning olid taolise variandiga ka nõus. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid tõsikindlalt, et A. Tõnissoo kavatses investeeringutoetust saades rajada jahimaja isiklikuks otstarbeks. Seega, taotledes PRIA-lt investeeringutoetust jahimaja ehitamiseks, s.o avalikuks kasutamiseks mõeldud ehitise rajamiseks, ei esitanud A. Tõnissoo PRIA-le valeandmeid. Süüdistusest nähtuvalt toob prokurör A. Tõnissoo poolt PRIA-le valeandmete esitamisena välja kolme võrdleva hinnapakkumise puudumise jahimaja ehitamiseks. „Külade uuendamise ja arendamise investeeringutoetuste saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetluse täpsem kord“ § 5 lg 1 kohaselt, kui investeeringuobjekti maksumus ületab 5000 eurot, peab taotleja investeeringuobjekti kohta olema saanud vähemalt kolm võrreldavat hinnapakkumust koos tehniliste tingimuste loeteluga, mis osutavad tehnilisele spetsifikatsioonile. Apellatsioonis leiab prokurör, et vähemalt kahe pakkumuse puhul on hinnapakkumused koostanud R.R. ja A. Tõnissoo oli sellest teadlik. Prokurör leiab, et kuivõrd A. Tõnissoo avaldas R.R. ale, milline peaks olema investeeringuobjekti maksumus ja millist hinnapakkumist A. Tõnissoo R.R. alt ootab, siis ei kujunenud objekti maksumus objektiivselt, turusituatsioonile vastavalt. Esitades taoliselt saadud kolm hinnapakkumust PRIA-le, pettis süüdistatav soodustusorganit. A. Tõnissoo ütluste kohaselt pöördus ta vajalike hinnapakkumuste saamiseks R.R. a poole, kes oli T.R. a poeg ja tegeles ehitusega. R.R. a poole pöörduski ta seetõttu, et ta ise ehitamise dokumentatsiooni poolega kokku puutunud ei ole. Mingeid konkreetseid juhiseid ta R.R. ale hinnapakkumiste võtmise kohta ei andnud. Ta palus lihtsalt võtta kolm hinnapakkumist. R.R. 22 ale ütles ta ainult investeeringutoetuse piirmäära, s.o millises ulatuses on üldse võimalik toetust saada. Sellest piirmäärast lähtuvalt pidigi R.R. hinnapakkumised võtma. A. Tõnissoo ütluste kohaselt oli talle teada, et ühe hinnapakkumuse teeb R.R. aga seotud firma. Teisi pakkujaid ta ei teadnud. R.R. a ütluste kohaselt pöördus A. Tõnissoo tema poole palvega võtta rajatava jahimaja kohta hinnapakkumised. Tunnistaja arvates pöördus A. Tõnissoo tema poole, sest ta töötas sellel ajal AS-is BBB objektijuhina ja ta oli tuttav ka ümberkaudsete ehitajatega. AS BBB i poolt koostas hinnapakkumise tema. Ta arvestas välja objekti ehitusmahud, koostas nende alusel AS-i BBB hinnapakkumuse, mille kontrollis üle M.P. ja kinnitas H.K. . Tema poolt väljaarvestatud ehitusmahud saatis ta edasi kahele ettevõttele. Lisaks tema poolt AS-i BBB nimel tehtud hinnapakkumusele võttis ta hinnapakkumused ka OÜ-st NNN ja EEE est. OÜ NNN hinnapakkumise juures võis ta viibida, kuid ta ei mäleta täpselt. Füüsiliselt koostas pakkumuse A.S. OÜ-st NNN . EEE est saadud hinnapakkumuse koostamise juures ta kindlasti ei olnud. R.R. a ütluste kohaselt anti mõlema firma hinnapakkumused tema kätte, misjärel edastas ta need A. Tõnissoole. R.R. kinnitas, et A. Tõnissoo andis talle hinnapakkumise tegemiseks ette hinnapiiri ja tal olid vabad käed selle summa raames hinnapakkumust teha. Tunnistaja H.K. u, kes on AS BBB omanik, ütluste kohaselt töötas R.R. AS-is BBB projektijuhina. Ta mäletab, et MTÜ III küsis nende firmalt hinnapakkumist. Tema mäletamist mööda koostas selle hinnapakkumise M.P. , kes oli nende firmas projektijuht. Tema vaatas selle üle ja kinnitas hinnapakkumise. Ristküsitluse käigus jäi tunnistaja selle juurde, et kroonides tehtud hinnapakkumus on nende firma poolt tehtud. Tunnistaja A.S. i, kes on OÜ NNN juhatuse liige, ütluste kohaselt on nende firma MTÜ III palvel teinud hinnapakkumuse. Pärast kohtuistungil hinnapakkumusega tutvumist on tunnistaja väitnud, et kuivõrd nimetatud hinnapakkumine on tehtud OÜ NNN i blanketil ja kuna pakkumuse summa on suur, siis on tema selle ka üle vaadanud ja andnud sellele oma heakskiidu. Mingeid tõendeid, kuidas kujunes hinnapakkumus, mille esitas EEE , kriminaalasjas kogutud ei ole. Ülaltoodud tunnistajate ütluste tõelevastavuses puudub ringkonnakohtul alus kahelda. Kokkuvõtvalt nähtub tunnistajate ütlustest, et AS-i BBB nimel koostas hinnapakkumise kas R.R. või aktsiaseltsi projektijuht M.P. , selle kontrollis üle aktsiaseltsi omanik H.K. ja kiitis selle heaks. A.S. ei oska täpselt öelda, kes konkreetselt koostas hinnapakkumise OÜ NNN nimel, kuid tema arvates on see tehtud OÜ NNN poolt ja tema on selle kooskõlastanud. Kes koostas ja kuidas kujunes EEE e poolt esitatud hinnapakkumus, kriminaalasjas tõendid puuduvad. Toetudes tunnistajate ütlustele, leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis lubaksid väita, nagu ei oleks A. Tõnissoo võtnud jahimaja ehitamiseks kolme hinnapakkumust ning nimetatud hinnapakkumus ei kujunenud objektiivselt, turusituatsioonile vastavalt. Ringkonnakohtu arvates on prokuröri väide, et kuivõrd kaks hinnapakkumust koostas R.R. , siis ei saanud jahimaja ehitusmaksumus kujuneda objektiivselt, alusetu. Nii H.K. kui ka A.S. on kinnitanud, et nemad kontrollisid nimetatud hinnapakkumusi ja kiitsid need heaks. Seega kiitsid nimetatud hinnapakkumuse heaks firmade juhid, kelle nimelt need ka esitati. Ringkonnakohus leiab, et olukorras kus tehniliselt võis hinnapakkumused koostada küll 23 R.R. , kuid firmajuhid kinnitasid esitatud pakkumused, ei ole alust väita, et hinnapakkumused ei väljenda firmade objektiivset hinnangut jahimaja ehituse maksumuse kohta. Eeltoodust lähtudes ei ole ringkonnakohtu arvates tõendamist leidnud süüdistuses A. Tõnissoole tehtud etteheide, et PRIA-le esitatud hinnapakkumiste võrdlustabel ei vasta tegelikkusele, kuna hinnapakkumused ei kujunenud objektiivselt sõltumatute pakkujate vahel. Seega ei ole A. Tõnissoo võrdlustabelit PRIA-le esitades petnud soodustusorganit. Riiklik süüdistus käsitleb T. ja A. Tõnissoo poolt PRIA-le valeandmete esitamisena ka asjaolu, et taotlus investeeringutoetuse saamiseks ei olnud A. Tõnissoo poolt esitatud tähtaegselt, s.o
51. jaanuariks
52. Taolist väidet põhistab prokurör sellega, et T. Tõnissoo, koostöös A. Tõnissooga, lisas oma ametiseisundit ära kasutades taotlustoimikule dokumente. T. Tõnissoo lisas taotlustoimikusse avalduse esimese lehe ning lisas või vahetas AAA OÜ arve
53. jaanuarist 2010, hinnapakkumiste võrdlustabeli, hinnapakkumise
54. jaanuarist 2010 (AAA OÜ), investeeringutoetuse avalduse ja rendilepingu
55. jaanuarist 2010 mittetulundusühingu ja A. Tõnissoo vahel. Süüdistuse nimetatud osast tulenevalt saab ringkonnakohtu arvates teha järelduse, et pettusena, millise panid toime T. ja A. Tõnissoo, käsitleb riiklik süüdistus T. Tõnissoo poolt taotlustoimikusse dokumentide lisamist pärast taotluse esitamise tähtaja möödumist. Taolisele järeldusele annab ringkonnakohtu arvates aluse süüdistuses kasutatud väljendid nagu T. Tõnissoo „lisas“, T. Tõnissoo „vahetas ümber või lisas“. Seega ei süüdistata T. ja A. Tõnissood mitte valeandmete kajastamises lisatud dokumentides, vaid dokumentide lisamises menetlustoimikusse pärast selleks ettenähtud tähtaja möödumist. Ringkonnakohtu arvates ei ole prokuröri poolt esitatud apellatsioonist võimalik üheselt aru saada, millistele tõenditele tuginedes riiklik süüdistus leiab, et T. ja A. Tõnissoo on taotlustoimikusse süüdistuses loetletud dokumente lisanud. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on A. Tõnissoo poolt esitatud külade uuendamise ja arendamise investeeringutoetuse avaldus
56. jaanuaril
57. Nimetatud avalduse vastuvõtmist on kinnitanud oma allkirjaga ka avalduse vastuvõtja (kd II, tl 202–208). Taotluse registreerimise kinnituslehe kohaselt on nimetatud avaldus saadetud posti teel ning postitamise kuupäevaks on märgitud
58. jaanuar 2010 ( I kd, tl 167). Mingeid teisi tõendeid, mis käsitleksid A. Tõnissoo poolt PRIA-le taotluse esitamise tähtaega, kriminaalasjas kogutud ei ole. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et prokuröri väide nagu oleks A. Tõnissoo esitanud taotluse investeeringutoetuse saamiseks selle tähtaega rikkudes, ei ole põhjendatud. Ringkonnakohtu ülalesitatud otsustust ei väära kuidagi ka prokuröri apellatsioonis esitatud väide, et süüdistatavad esitasid avalduse teadlikult mittevastavana. Ringkonnakohus leiab, et isegi kui lugeda prokuröri taoline väide õigeks, ei muuda see kuidagi fakti, et avalduse esitas A. Tõnissoo PRIA-le
59. jaanuaril 2010, s.o tähtaegselt. A. Tõnissoo poolt PRIA-le esitatud avalduse real 12.3 sisalduvad andmed investeeringutoetuse vormikohase avalduse ja piirkondliku arengukava lühikokkuvõte ning neis esitatud andmeid tõendavate dokumentide koostamiseks tellitud tööde ja teenuste maksumus kohta ning nimetatud ettevalmistavate tööde maksumuseks on tõepoolest märgitud 5000 krooni. Nimetatud summa on avalduse reale 12.3 kantud AAA OÜ arve alusel (I kd, tl 174). 24 Apellatsioonis on prokurör leidnud, et AAA OÜ nimetatud ettevalmistavaid tegevusi läbi ei viinud ja ringkonnakohus, toetudes kriminaalasjas kogutud tõenditele (süüdistatavate ütlused, arve koostamise kuupäev) nõustub prokuröri seisukohaga. Samas ei süüdistata T. ja A. Tõnissood nimetatud arve alusel tegelikkusele mittevastavate andmete esitamises PRIA-le, vaid selles, et T. Tõnissoo lisas nimetatud tõendi oma ametiseisundit ära kasutades taotlustoimikusse pärast taotluse esitamise tähtaja möödumist. Arvestades eelöeldut ning juhindudes

§ 268

lg-st 1 ei pea ringkonnakohus õiguslikult võimalikuks anda hinnangut asjaolule, kas AAA OÜ arve esitamisega petsid T. ja A. Tõnissoo soodustusorganit või mitte, sest sellekohast süüdistus neile esitatud ei ole. T. ja A. Tõnissoole esitatud süüdistuse tekstist lähtuvalt saab ringkonnakohus anda hinnangu vaid sellele, kas nimetatud arve esitamisega pärast selleks ettenähtud tähtaja möödumist petsid süüdistatavad soodustusorganit. Ringkonnakohus leiab, et sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt. T. Tõnissoo ütluste kohaselt ei olnud tal kuidagi võimalik sekkuda esitatud investeeringutaotluse menetlemise protsessi. Taotlustoimikut menetlesid selle vastuvõtjad. A. Tõnissoo

1. jaanuaril 2010 esitatud taotlust menetles M.G. . A. Tõnissoolt sai ta teada, et esitatud taotlustoimikus on puudu dokumente ja A. Tõnissoo palus tal need muretseda või koostada. Pärast vastavate dokumentide saamist või nende koostamist andis ta need A. Tõnissoole, kes ilmselt esitas need siis menetlejale. Mingeid korraldusi oma alluvatele seoses A. Tõnissoo poolt esitatud avaldusega ta andnud ei ole. Seega on T. Tõnissoo sisuliselt eitanud, et ta oleks vahetanud või lisanud MTÜ III menetlustoimikusse dokumente. Tunnistaja M.G. ütluste kohaselt menetles tema 2010 jaanuaris MTÜ III investeeringutaotlust. Mittetulundusühingu nimel oli avalduse esitanud A. Tõnissoo. Tunnistaja mäletab, et avaldus oli esitatud tähtaegselt, kuid puudustega. Seda, millised konkreetsed puudused selles toimikus esinesid, tunnistaja ei mäleta. M.G. ütluste kohaselt suhtles ta puuduste kõrvaldamiseks A. Tõnissooga. Puudused sai kõrvaldatud, kõik vajalikud dokumendid esitatud ning
2. veebruaril 2010 sulges ta toimiku. Toimiku sulgemise kuupäev sõltuski sellest, millal kõik vajalikud dokumendid esitati. Alles pärast kõikide vajalike dokumentide olemasolu toimik köideti ja pitseeriti. Pärast seda ei olnud enam võimalik sinna dokumente lisada ja selleks ei olnud vajadustki, sest enne kõigi vajalike dokumentide esitamist pitseerimist ei toimunud. Konkreetselt MTÜ III toimiku menetlemisega seoses suhtles ta A. Tõnissooga, kuid ta ei mäleta, kas ta suhtles ka T. Tõnissooga. Dokumentide sisu nemad ei kontrollinud. Tähtis oli vaid see, et vajalikud dokumendid oleksid esitatud. Kokkuvõtvalt tuleneb seega tunnistaja ütlustest, et investeeringutoetuse taotluse esitamisel oli oluline vastava avalduse esitamise kuupäev. Kui avalduses esinesid puudused, siis võeti avalduse esitajaga ühendust ning paluti vajalikud dokumendid esitada. Alles pärast seda, kui esitatud olid kõik dokumendid, suleti taotlustoimik. Nii toimiti ka MTÜ III avaldusega. Kuna kõik vajalikud dokumendid esitati mittetulundusühingu poolt
3. veebruariks 2010, siis sulges tunnistaja nimetatud kuupäeval toimiku (kd I, tl 149–152). Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd süüdistuses esitatud dokumendid, s.o AAA OÜ arve
4. jaanuarist 2010, hinnapakkumiste võrdlustabeli, hinnapakkumise
5. jaanuarist 2010 (AAA 25 OÜ poolt) ja rendilepingu
6. jaanuarist 2010 mittetulundusühingu ja A. Tõnissoo vahel esitas A. Tõnissoo PRIA nõudmisel ning ametnik oli nimetatud dokumentide esitamisest pärast avalduse esitamise tähtaja möödumist teadlik, siis ei ole ringkonnakohtu arvates nimetatud dokumentide hilisem lisamine menetlustoimikusse vaadeldav soodustusasutuse petmisena KarS § 210 lg 2 mõttes. Kolleegiumi arvates ei ole võimalik petta soodustusorganit, kui viimase töötaja on nõudnud täiendavate dokumentide lisamist ning on teadlik nende lisamisest. Ühtlasi leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas pole esitatud ühtki tõsiseltvõetavat tõendit, mis kinnitaks prokuröri versiooni, nagu lisanuks nimetatud dokumendid või vahetas need menetlustoimikus nimelt T. Tõnissoo. Ülaltoodust tulenevalt ei ole kriminaalasjas tõendamist leidnud, et T. Tõnissoo lisas või vahetas MTÜ III e toetusavalduse alusel avatud menetlustoimikus süüdistuses märgitud dokumente. Seega ei ole kriminaalasjas tõendamist leidnud T. Tõnissoo poolt soodustusorgani petmine KarS § 210 lg 2 mõttes. Subjektiivsest küljest eeldab käsitletav süütegu tahtlust koosseisu kõigi asjaolude suhtes. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd A. Tõnissoo ei olnud tegelikult saanud MTÜ III juhatuse liikmeks ning vastav registrikanne tehti võltsitud dokumentide alusel, siis esitledes end PRIAle investeeringutoetuse saamise dokumentides MTÜ III juhatuse liikmena, esitas A. Tõnissoo teadlikult PRIA-le valeandmeid, s.o pettis tahtlikult soodustusorganit. Seega esinevad A. Tõnissoo käitumises KarS § 210 lg 2 – § 25 lg-tes 1 ja 2 ettenähtud kuriteo objektiivsed ja subjektiivsed tunnused. A. Tõnissoo tuleb KarS § 210 lg 2 – § 25 lg-te 1 ja 2 järgi süüdi tunnistada ning teda tuleb karistada. T. ja A. Tõnissoole esitatud süüdistusest nähtuvalt tegutsesid süüdistatavad käsitletava soodustuskelmuse episoodi toimepanemisel grupis, s.o esitasid koos PRIA-le valeandmeid sisaldava MTÜ III juhatuse liikmete nimekirja, kinnitasid, et jahimaja rajatakse üldsuse huvides ning võtsid jahimaja maksumuse kindlaksmääramiseks kolm erinevat hinnapakkumust. Lisaks eeltoodule on süüdistuses eraldi välja toodud, et T. Tõnissoo koostöös A. Tõnissooga vahetas pärast
7. jaanuarit 2010 ümber või lisas taotlustoimikusse süüdistuses nimetatud dokumendid. Seega, süüdistuse kohaselt tegutsesid T. ja A. Tõnissoo kaastäideviijatena. Vastutus kaastäideviimise eest järgneb KarS § 21 lg 2 kohaselt siis, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Samas peavad täideviijad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma, kusjuures iga täideviija panus süüteo toimepanemisse peab olema oluline. Ringkonnakohus leiab, et T. ja A. Tõnissoo poolt kuriteo kaastäideviimine pole kriminaalasjas kogutud tõenditega tõendamist leidnud. T. Tõnissoo ütluste kohaselt edastas ta kõik dokumendid, millised A. Tõnissoo palus tal koostada, viimasele. Mida A. Tõnissoo nendega edasi tegi, seda ta ei tea. Ta vaid arvab, et küllap A. Tõnissoo edastas need PRIA-le. Hinnapakkumustest ei tea tema midagi. A. Tõnissoo ütluste kohaselt esitas avalduse koos dokumentidega PRIA-le tema. Mingeid objektiivseid tõendid, mis kinnitaksid süüdistatavate koostegutsemist PRIA-le dokumentide esitamisel, kriminaalasja kogutud ei ole. 26 Seega puuduvad kriminaalasjas tõendid, milliste alusel saaks väita, et T. Tõnissoo osales A. Tõnissoo poolt investeeringutoetuse avalduse ja sellele lisatud dokumentide esitamises PRIA Valga büroole ning taoline dokumentide esitamine oli süüdistatavate vahel kooskõlastatud. Ka puuduvad kriminaalasjas igasugused tõendid, milliste alusel oleks võimalik väita, et T. Tõnissoo hoidis dokumentide esitamise protsessi kuidagi enda kontrolli all. Ringkonnakohtu arvates ei nähtu juba esitatud süüdistusest, milline oli T. Tõnissoo teopanus dokumentide esitamisel PRIA-le. Samas ei ole ringkonnakohtu arvates tõendamist leidnud seegi, et T. Tõnissoo oleks lisanud või vahetanud menetlustoimikus süüdistuses märgitud dokumente. Kuivõrd nimetatud asjaolu ei ole tõendamist leidnud, siis ei saanud A. Tõnissoo ka taolises T. Tõnissoo tegevuses osaleda. Seega ei ole tõendamist leidnud T. ja A. Tõnissoo poolt kuriteo kaastäideviimine. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et T. Tõnissoole on KarS § 210 lg 2 – § 25 lg-te 1 ja 2 järgi esitatud süüdistus vaid käsitletavas kuriteoepisoodis, siis tuleb T. Tõnissoo nimetatud süüdistuses õigeks mõista. II episood Käsitletavas kuriteoepisoodis heidetakse A. Tõnissoole riikliku süüdistuse poolt ette, et ta esitas MTÜ III nimelt juhatuse liikmena
8. veebruaril 2011 investeeringutoetuse avalduse PRIA Valga büroole Iigaste küla- ja jahimaja ehitamise toetamiseks. Seejuures esitas A. Tõnissoo taotluse PRIA-le sisuliselt sama alusdokumentatsiooni alusel, mis esitati ka
9. jaanuaril
10. Kolme võrreldava hinnapakkumuse saamiseks kasutas R.R. samasid äriühinguid ja varasema pakkumuste alusdokumente. Samuti seda, et R.R. ja A. Tõnissoo määrasid parimaks pakkumuse esitajaks AS-i BBB . Lisaks heidetakse süüdistuses A. Tõnissoole ette, et ta esitas PRIA-le valeandmeid MTÜ III juhatuse liikmete kohta, sest A. Tõnissoo oli saanud mittetulundusühingu juhatuse liikmeks dokumente võltsides, mistõttu ei olnud tal PRIA-le avalduse esitamiseks õigust.

§ 268

lg 1 kohaselt toimub kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Vastavalt omaksvõetud kohtupraktikale määrab võistlevas kohtumenetluses seega süüdistus üldjuhul ära kohtuliku arutamise piirid ja nimelt

§ 154

lg 3 p-de 2 ja 3 kohaselt tuleb süüdistusakti lõpposas kohustuslikult ära näidata nii süüdistuse sisu, s.o süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus, kui ka kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti täpsusega. Nimetatust tulenevalt peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Analüüsides nimetatud põhimõtetest lähtuvalt A. Tõnissoole esitatud süüdistust, leiab ringkonnakohus, et teda süüdistatakse selles, et ta esitas

1. veebruaril 2011 PRIA-le toetusavalduse, milles kasutas
2. jaanuaril 2010 toetusavalduse esitamisel kasutatud alusdokumentatsiooni, s.o pakkumused võeti samadelt äriühingutelt, kasutades varasemate pakkumuste alusdokumente. Samuti selles, et parima pakkumuse esitajaks valiti AS BBB . Ringkonnakohus leiab, et ühestki õigusaktist, sh ka põllumajandusministri määrusest nr 122 „Külade uuendamise ja arendamise investeeringutoetuste saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetluse täpsem kord“ ei tulene keeldu kasutada PRIA-le taotluse esitamisel varem esitatud taotlusel kasutatud alusdokumentatsiooni. Samuti pole keelatud uute hinnapakkumuste 27 võtmine firmadelt, mis tegid varasema hinnapakkumuse. Ringkonnakohus ei näe midagi keelatut ka selles, et A. Tõnissoo valis parima pakkumuse esitajaks AS-i BBB , kuna tema pakkumus oli odavaim. Ringkonnakohtule jääb mõistetamatuks, kuidas A. Tõnissoo ülalkirjeldatud tegevus võis olla üldse seotud PRIA otsustusega investeerimistoetuse määramisel. Ringkonnakohus leiab, et süüdistuse nimetatud osas ei ole A. Tõnissoo soodustusorganile valeandmeid esitatud, s.o teda petnud. Ringkonnakohus on A. Tõnissoole esitatud süüdistust seoses tema juhatus liikmeks olemisega MTÜ-s III , käsitlenud esimeses A. Tõnissoole süüksarvatud kuriteoepisoodis ja ei pea seetõttu vajalikus nimetatud asjaolusid enam käsitleda. Ringkonnakohus peab vaid vajalikuks märkida, et esitades MTÜ III juhatuse liikmena PRIAle avalduse investeeringutoetuse saamiseks, olles seejuures teadlik, et tegelikkuses ta juhatuse liikmeks saanud ei olnud, pettis A. Tõnissoo PRIA-t, s.o soodustusorganit. Seega esinevad A. Tõnissoo käitumises kuriteo objektiivsed ja subjektiivsed tunnused ning ta tuleb KarS § 210 lg 2 – § 25 lg-te 1 ja 2 järgi süüdi tunnistada ning teda tuleb karistada. III episood Käsitletavas kuriteoepisoodis süüdistatakse A. Tõnissood FIE-na selles, et eesmärgiga petta PRIA-lt välja investeeringutoetust, esitas ta
3. septembril 2011 PRIA Valga büroole avalduse investeeringutoetuse saamiseks puhkemaja ehitamiseks. Esitatud avaldusele lisas A. Tõnissoo kolmelt erinevalt firmalt saadud hinnapakkumused puhkemaja ehitusmaksumuse kohta. Tegelikkuses koostas esitatud hinnapakkumused T. Tõnissoo palvel R.R. . Samuti selles, et esitatud hinnapakkumustes kergitas R.R. A. Tõnissoo juhtnööride alusel puhkemaja ehitusmaksumust u 4 korda. Seega esitas A. Tõnissoo koostöös R.R. aga PRIA-le teadlikult valeandmeid investeeringuobjekti maksumuse kohta, eesmärgiga saada võimalikult suurt toetust. Esitatud süüdistusest nähtuvalt süüdistatakse A. Tõnissood esmalt selles, et käsitletavas kuriteoepisoodis koostas kõik kolm PRIA-le esitatud hinnapakkumust R.R. ning seega ei kujunenud nimetatud hind objektiivselt turusituatsioonist lähtuvalt. Esitades R.R. a poolt koostatud hinnapakkumused kui erinevate firmade poolt koostatud PRIA-le, pettis A. Tõnissoo soodustusorganit. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on AS BBB , OÜ NNN ja EEE esitanud 2011 septembris MTÜ-le III puhkemaja ehituseks hinnapakkumused (II kd, tl 250–257). R.R. a ütluste kohaselt pöördus A. Tõnissoo kolmandat korda tema poole 2011 septembris. A. Tõnissoo soovis projekti natuke muuta ja selgitas, et soovib jahimaja asemel ehitada puhkemaja. Sellega seoses muutis ta projekti ehitusmahtusid ja palus erinevatel firmadel hinnapakkumused teha. Firmad olid samad, mis eelmistel kordadel. Hinnapakkumuste võtmine toimus sarnaselt eelmistele kordadele. Pärast hinnapakkumusega tutvumist on R.R. kinnitanud, et hinnapakkumuse AS-i BBB nimel on teinud tema. R.R. a ütluste kohaselt kergitas ehituse maksumust asjaolu, et oli vaja lisada ventilatsioon, veevarustus, küttesüsteemid ning need on ülikallid. 28 Tunnistaja H.K. u ütluste kohaselt tema AS-i BBB poolt septembris 2011 esitatud hinnapakkumust koostanud ei ole. Tunnistaja arvab, et kui koostajana on märgitud R.R. , ju siis tema koostas. Samas ei ole see allkirjastatud ja ei ole seetõttu ka aktsepteeritav. Pärast
4. septembril 2011 OÜ NNN i poolt tehtud hinnapakkumisega tutvumist on A.S. andnud ütlusi, et ta ei julge väita, kas see on OÜ NNN i poolt esitatud pakkumine või mitte. Blankett, millel pakkumine on tehtud, on nende firma oma, kuid allkirja sellel pakkumusel ei ole. A.S. i väidete kohaselt ta välistab, et selle hinnapakkumuse on koostanud tema, kuid on täiesti võimalik, et see on koostatud nende firma poolt. Tõendeid, kuidas kujunes hinnapakkumus, mille esitas EEE , kriminaalasjas esitatud ei ole. Toetudes eeltoodule, leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis lubaksid tõsikindlalt väita, nagu ei oleks R.R. võtnud kolme hinnapakkumust ning A. Tõnissoo poolt PRIA-le esitatud hinnapakkumus ei kujunenud objektiivselt, turusituatsioonile vastavalt. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi asjaolu, et AS-i BBB poolt koostas hinnapakkumuse R.R. , kes aktsiaseltsis töötas, selliseks väiteks veel alust ei anna. A.S. i ütluste kohaselt on täiesti võimalik, et OÜ NNN poolt koostas 2011 septembris hinnapakkumuse nende firma. Samas ei oska ta öelda, kes konkreetselt. EEE e hinnapakkumuse esitamise asjaolude kohta tõendid puuduvad ning seetõttu puudub alus ka kahelda nimetatud hinnapakkumuse objektiivsuses. Seega ei ole ringkonnakohtu arvates võimalik tõsikindlalt väita, et R.R. koostas kaks hinnapakkumust, s.o AS-i BBB ja OÜ NNN nimel ning muutis sellega hinnapakkumused ebaobjektiivseks. Süüdistuse väite osas, et R.R. koostas kõik kolm hinnapakkumust, esineb kahtlus, mida ei ole võimalik kriminaalasjas kogutud tõenditega kõrvaldada ning mis tuleb

§ 7lg 3 alusel tõlgendada süüdistatava kasuks.

Eeltoodust lähtudes ei ole ringkonnakohtu arvates tõendamist leidnud A. Tõnissoole tehtud etteheide, et PRIA-le esitatud hinnapakkumiste võrdlustabel ei vasta tegelikkusele, kuna hinnapakkumused ei kujunenud objektiivselt sõltumatute pakkujate vahel. Seega ei ole A. Tõnissoo nimetatud võrdlustabelit PRIA-le esitades soodustusorganit petnud. Süüdistuse teksti põhjal teeb ringkonnakohus järelduse, et A. Tõnissoo poolt soodustusorgani petmine seisnes ka selles, et süüdistatav suurendas alusetult investeeringuobjekti maksumust. Taolisele järeldusele annab ringkonnakohtu arvates aluse ka prokuröri apellatsioonis esitatud käsitlus nimetatud kuriteoepisoodi kohta. Nii näiteks heidab prokurör maakohtule ette, et viimane ei ole sisuliselt analüüsinud konkreetseid hinnapakkumusi, milliste pinnalt on näha, et samade ehitusmahtude juures on ehitusmaterjalide hinnad hinnapakkumustes mitmekordistunud. Samuti ei ole kohus prokuröri arvates põhistanud, millest tulenevalt suurenevad sama projekti alusel esitatava maja materjalide mahud mitmekordseks. Apellatsioonis leiab prokurör, et ühe ja sama objekti puhul selle maksumuse näitamine neljakordselt erinevana ongi käsitletav pettusena. Tutvudes puhkemaja projektiga, nendib ringkonnakohus, et puhkemaja ehitamiseks esitatud projekti pole muudetud, võrreldes projektiga, mida sooviti kasutada MTÜ III jahimaja ehitamiseks. Samas on tõepoolest suurenenud sama projekti alusel ehitatava puhkemaja ehitusmaksumus ja selles ei ole ka vaidlust. 29 Ringkonnakohus leiab, et hindamaks, kas A. Tõnissoo poolt PRIA-le esitatud jahimaja ehitusmaksumus vastas tegelikkusele või oli seda põhjendamatult suurendatud, ei piisa hinnapakkumustes kajastatud arvandmete mehaanilisest kõrvutamisest ja prokuröri subjektiivsest arvamusest. Tegemaks järeldust, et A. Tõnissoo poolt PRIA-le esitatud jahimaja ehitusmaksumus oli põhjendamatult ülepaisutatud, peab kohtul olema võimalik seda hinnata mingite objektiivsete kriteeriumite alusel. Ringkonnakohtu arvates kriminaalasjas taolised objektiivsed kriteeriumid puuduvad. Prokurör on omapoolse võrdluse esitanud A. Tõnissoo poolt PRIA-le 25. jaanuaril 2010 ja 28. veebruaril 2011 esitatud ehitusmaksumuste alusel. Samas on prokurör apellatsioonis leidnud, et esitatud hinnapakkumused ei kujunenud objektiivselt, turusituatsioonist lähtuvalt. Seega ei pea prokurör 25. jaanuaril 2010 ja 28. veebruaril 2011 esitatud ehitusmaksumusi objektiivseteks, kuid ometi võrdleb 12. septembril 2011 esitatud ehitusmaksumust nimelt nendega. Ringkonnakohus leiab, et kuidagi ei ole välistatud olukord, kus nimelt 25. jaanuaril 2010 ja 28. veebruaril 2011 esitatud ehitusmaksumuste näol on tegemist alapakkumustega ja seda kasvõi seetõttu, et PRIA poolt oli kindlaks määratud saadava investeeringutoetuse ülempiir. Ka oleks ehitusmaksumuse põhjendamatut ülepaisutamist võimalik hinnata eriteadmisi omaval isikul. Kohtul sellised eriteadmised puuduvad ning kriminaalasjas esitatud tõendite hulgas taolist eriteadmisel põhinevat arvamust ei ole. Seega esinevad ringkonnakohtu arvates põhjendatud kahtlused, kas A. Tõnissoo on puhkemaja ehitusmaksumust põhjendamatult suurendanud, ning neid kahtlusi ei ole käsitletavas kuriteoepisoodis võimalik ka kõrvalda.

§ 7

lg 3 alusel tuleb kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendada tema kasuks. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas puuduvad tõsikindlad tõendid, mis lubaksid väita, et A. Tõnissoo poolt PRIA-le 12. septembril 2011 esitatud ehitusmaksumuse tabelis oleks süüdistatav põhjendamatult suurendanud puhkemaja ehitusmaksumust ning sellega petnud soodustusorganit. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et A. Tõnissoo tuleb käsitletavas kuriteoepisoodis õigeks mõista. Karistus Karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse mõistmise esmaseks aluseks on isik süü, st millisel määral on konkreetne tegu süüdlasele etteheidetav. Ringkonnakohus leiab, et T. ja A. Tõnissoo süüaste on keskmise suurusega. Süü suuruse hindamisel arvestab ringkonnakohus asjaolu, et süüdistatavad tegutsesid A. Tõnissoole investeeringutoetuse määramise saavutamiseks süsteemselt ja eesmärgipäraselt. Esmalt võltsiti dokumente ja pärast esitati need võltsitud dokumendid soodustusorganile. 30 Siinjuures arvestab ringkonnakohus, et dokumentide võltsimises ja võltsitud dokumendi kasutamises oli oluline roll nimelt T. Tõnissool, kes sisuliselt koostas süüdistuses kajastatud võltsitud dokumendid ning esitas need ka notarile. A. Tõnissoo süü suuruse hindamisel arvestab ringkonnakohus sellega, et süüdistatav esitas soodustusorganile võltsitud dokumente korduvalt, mis ringkonnakohtu arvates näitab, et tegemist ei olnud A. Tõnissoo juhusliku eksimusega. Samas arvestab ringkonnakohus asjaolu, et A. Tõnissoo tegevus soodustuskelmuse toimepanemisel jäi katse staadiumisse. Kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus T. ja A. Tõnissoo suhtes ei tuvastanud. Raskendava asjaoluna arvestab ringkonnakohus KarS § 58 p 10 alusel süüdistatavate poolt KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemist grupis. Arvestades süüdistatavate süü suurust ning ühe raskendava asjaolu esinemist, leiab ringkonnakohus, et põhjendatud ei ole süüdistatavate karistamine nende poolt toimepandud kuritegude sanktsioonides ettenähtud kergema karistusliigi, s.o rahatrahviga. Samas arvestades, et süüdistatavad ei ole varem kriminaalkorras karistatud, peab ringkonnakohus võimalikuks vabastada nad tingimuslikult neile mõistetava vabadusekaotusliku karistuse kandmisest. Menetluskulud

§ 191

lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus teha kohtuotsuse peale esitatud apellatsiooni läbi vaadates uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse kulude vaidlustamisest sõltumata. Arvestades T. ja A. Tõnissoo süüdimõistmist ringkonnakohtu poolt, muudab kriminaalkolleegium maakohtu kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse, mille kohaselt mõisteti Eesti Vabariigilt T. ja A. Tõnissoo kasuks välja nende kaitsja R. Sarve kaitsjatasu.

§ 180

lg 1 alusel hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu.

§ 175

lg 1 p 9 kohaselt on menetluskuluks süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha.

§ 179

lg 1 p 9 kohaselt kuulub isiku süüdimõistmisel teise astme kuriteos temalt väljamõistmisele sundraha 1,5 kuupalga alammääras. Alates 1. jaanuarist 2016 on kuupalga alammääraks 430 eurot ning seega sundraha suuruseks isiku süüditunnistamisel KarS § 344 lg 1, § 345 lg 1 ja § 210 lg 2 – § 25 lg-te 1 ja 2 kui teise astme kuritegude järgi 645 eurot. Seega tuleb nii A. kui ka T. Tõnissoolt kummaltki välja mõista 645 eurot sundraha.

§ 175

lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

1. juunil 2013 on A. Tõnissoo määratud kaitsja K. Kutsar esitanud tasutaotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks seoses kriminaalasja materjalidega tutvumise ja kokkuleppemenetluse läbirääkimistega, samuti kulutatud aja ja sõidukulude osas kogusummas 64,80 eurot, sh käibemaks 10,80 eurot. 31
2. novembril 2014 on A. Tõnissoo määratud kaitsja K. Kutsar esitanud tasutaotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks seoses osalemisega A. Tõnissoo kahtlustavana ülekuulamisel summas 24 eurot, sh käibemaks 4 eurot. Nimetatud summad on kaitsjale hüvitatud.

§ 180

lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Kuivõrd ringkonnakohus teeb A. Tõnissoo suhtes süüdimõistva kohtuotsuse, siis tuleks A. Tõnissool esitatud taotluste alusel hüvitada riigile kokku 64,80+24=88,80 eurot.

1. mail 2015 esitas T. ja A. Tõnissoo määratud kaitsja R. Sarv tasutaotlused riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks seoses kaitseakti koostamise, toimikuga tutvumise, õigusliku analüüsi, kaitsealustega konsulteerimise ning eelistungil osalemisega (I kd, tl 48–54). A. Tõnissoole sellekohase õigusabi osutamise eest taotleb kaitsja kaitsjatasu summas 240 eurot, sh käibemaks 40 eurot. T. Tõnissoole õigusabi osutamise eest taotleb kaitsja samuti kaitsjatasu summas 240 eurot, sh käibemaks 40 eurot. Lisaks taotleb kaitsja T. ja A. Tõnissoole riigi õigusabi osutamisel vajalike kulude hüvitamist kummaltki summas 85,32 eurot, sh käibemaks 14,22 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja esitatud taotlused riigi õigusabi tasu ja kantud kulude hüvitamiseks on põhjendatud, need vastavad „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“ sätestatule ja tuleb rahuldada.
2. novembril 2015 esitas T. ja A. Tõnissoo kaitsja R. Sarv tasutaotlused riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks seoses osalemisega
3. ja
4. novembril 2015 toimunud kohtuistungil (III kd, tl 553–559). A. Tõnissoole sellekohase õigusabi osutamise eest taotleb kaitsja kaitsjatasu summas 216 eurot, sh käibemaks 36 eurot. T. Tõnissoole õigusabi osutamise eest taotleb kaitsja samuti kaitsjatasu summas 216 eurot, sh käibemaks 36 eurot. Lisaks taotleb kaitsja T. ja A. Tõnissoole riigi õigusabi osutamisel vajalike kulude hüvitamist kummaltki summas 85,32 eurot, sh käibemaks 14,22eurot. Esitatud taotlustest nähtuvalt tekkisid kaitsjal nimetatud kulud ajavahemikul
5. november kuni
6. november 2015 sõidukulude näol Tallinnast Valka ja tagasi. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja esitatud taotlused riigi õigusabi tasu ja kantud kulude hüvitamiseks on põhjendatud, need vastavad „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“ sätestatule ja tuleb rahuldada.
7. novembril 2015 sõlmisid T. ja A. Tõnissoo endi kaitsmiseks advokaat R. Sarvega kokkuleppe (III kd, tl 512).
8. novembril 2015 on kaitsja esitanud T. ja A. Tõnissoole arve osutatud õigusabi eest summas 5148 eurot. Arvele on lisatud ka osutatud õigusabi spetsifikatsioon (II kd, tl 560–562).

§ 175

lg 1 p 1 järgi on menetluskuluks valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. 32 Ringkonnakohtu hinnangul on valitud kaitsja tehtud toimingud olnud vajalikud ja põhjendatud ning nende eest tasumisele kuuluv tasu mõistliku suurusega. Seega arvab ringkonnakohus valitud kaitsjale makstud tasu summas 5148 eurot menetluskulude hulka.

§ 190

p 1 kohaselt määrab menetleja menetluskulude hüvitamise otsuses kindlaks, kes menetluskulud hüvitab ja kui suur on menetluskuludest igaühe osa absoluutsummana või kui see ei ole võimalik siis murdosana väljendatult. Nähtuvalt 27. novembril 2015 esitatud arvest, ei ole selles kindlaks määratud, millise konkreetse summa peab kumbki süüdistatav tasuma.

§ 190

p 1 alusel ringkonnakohus määrab, et nimetatud summa peavad süüdistatavad tasuma võrdsetes osades. Seega T. Tõnissool tuleks kohtukuluna valitud kaitsja poolt osutatud õigusabi eest tasuda 2574 eurot ja A. Tõnissool 2574 eurot. Kuivõrd ringkonnakohus teeb T. Tõnissoo ja A. Tõnissoo suhtes süüdimõistva kohtuotsuse, siis tuleks T. Tõnissoolt

§ 175

lg 1 p-de 1 ja 4 ja § 180 lg 1 alusel välja mõista kaitsjatasu määratud korras osutatud õigusabi eest 325,32+301,32=626,64 eurot ning jätta süüdistatava kanda valitud kaitsjale osutatud õigusabi eest tasumisele kuuluv 2574 eurot. Kokku seega 626,64+2574=3200,64 eurot. A. Tõnissoolt tuleks

§ 175

lg 1 p-de 1 ja 4 ja § 180 lg 1 alusel välja mõista kaitsjatasu määratud korras osutatud õigusabi eest 88,80+325,32+301,32=715,44 eurot ning jätta süüdistatava kanda valitud kaitsjale osutatud õigusabi eest tasumisele kuuluv 2574 eurot. Kokku seega 715,44+2574=3289,44 eurot. Vastavalt omaksvõetud kohtupraktikale jäävad süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. T. Tõnissood süüdistati kolme kuriteo toimepanemises. Ringkonnakohus tunnistab T. Tõnissoo süüdi kahe kuriteo toimepanemises, jättes maakohtu otsuse T. Tõnissoo õigeksmõistmises KarS § 210 lg 2 – § 25 lg-te 1,2 järgi muutmata. Kuna kaitsjatasu taotlustest ega advokaadibüroo arvest ei nähtu, milline osa arvel näidatud summast seondub konkreetselt süüdistuse selle osa menetlemisega, milles T. Tõnissoo suhtes tehtud õigeksmõistev kohtuotsus jäi muutmata, tuvastab ringkonnakohus selle asjaolu hinnanguliselt. Arvestades õigeksmõistmise suhet süüdistuse kogumahuga, leiab kolleegium, et arvetel märgitud summast puudutab õigeksmõistmisest hõlmatud tegusid 1/

1. Eeltoodust lähtuvalt tuleb määratud kaitsja poolt osutatud õigusabi tasust 626,64 eurost välja mõista T. Tõnissoolt 2/3, s.o 417,76 eurot ja õigusabi tasu summas 208,88 eurot tuleb jätta riigi kanda. Seega tuleb T. Tõnissoolt riigi kasuks välja mõista määratud kaitsjale makstud õigusabikulu summas 417,76 eurot. Valitud kaitsja poolt osutatud õigusabi tasust tuleb jätta T. Tõnissoo kanda 2/3, s.o 1716 eurot. Ülejäänud osa, s.o 858 eurot, mõistab ringkonnakohus riigilt välja T. Tõnissoo kasuks. 33 A. Tõnissood süüdistati kolme kuriteo toimepanemises, kusjuures KarS § 210 lg 2 – § 25 lg-te 1 ja 2 järgi kolmes kuriteoepisoodis. Ringkonnakohus mõistab A. Tõnissoo süüdi kahes KarS § 210 lg 2 – § 25 lg-te 1,2 järgi esitatud süüdistuse episoodis, jättes maakohtu otsuse süüdistatava õigeksmõistmises
2. septembri 2011 episoodis muutmata. Ka A. Tõnissoo osas esitatud kaitsjatasu taotlustest ja ka advokaadibüroo arvest ei nähtu, milline osa arvel näidatud summast seondub konkreetselt süüdistuse selle osa menetlemisega, milles A. Tõnissoo suhtes tehtud õigeksmõistev kohtuotsus jäi muutmata, tuvastab ringkonnakohus selle asjaolu hinnanguliselt. Arvestades õigeksmõistmise suhet süüdistuse kogumahtu, leiab kolleegium, et arvetel märgitud summast puudutab õigeksmõistmisest hõlmatud tegusid 1/
3. Eeltoodust lähtuvalt tuleb määratud kaitsja poolt osutatud õigusabi summast 715,44 eurost välja mõista A. Tõnissoolt 4/5, s.o 572,35 eurot ja õigusabi tasu summa 143,09 eurot tuleb jätta riigi kanda. Seega tuleb A. Tõnissoolt riigi kasuks välja mõista määratud kaitsjale makstud õigusabikulu summas 572,35 eurot. Valitud kaitsja poolt osutatud õigusabi tasust tuleb jätta A. Tõnissoo kanda 4/5, s.o 2059,20 eurot. 514,80 eurot mõistab ringkonnakohus aga riigilt välja T. Tõnissoo kasuks.

§ 175

lg 1 p 2 kohaselt on menetluskuluna vaadeldav ka tunnistaja saamata jäänud sissetulek, mis

§ 178lg 1 p 1 alusel kuulub hüvitamisele.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt rahuldas maakohus tunnistaja A.T. i taotluse saamatajäänud sissetuleku osas summas 18,72 eurot. Ringkonnakohtu arvates tuleb ülaltoodud põhimõtetest lähtudes lahendada ka saamatajäänud sissetuleku väljamõistmisel menetluskulu hüvitamine. Seega tuleb T. Tõnissoo menetluskulude hulka arvata tunnistaja saamata jäänud sissetulekust pool, s.o 9,36 eurot, millest T. Tõnissool tuleb tasuda 2/3, s.o 6,24 eurot, ja 1/3, s.o 3,12 eurot tuleb jätta riigi kanda. A. Tõnissoo menetluskulude hulka tuleb arvata tunnistaja saamata jäänud sissetulekust samuti 9,36 eurot, millest A. Tõnissool tuleb tasuda 4/5, s.o 7,49 eurot, ja 1/5, s.o 1,87 eurot tuleb jätta riigi kanda.

§ 175

lg 5 kohaselt on menetluskuluna vaadeldav ka kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopia tegemise kulud. Esitatud süüdistusakti kohaselt on kriminaaltoimikust koopia tegemise kulu T. Tõnissoo osas 1 euro ja A. Tõnissoo osas 1 euro. Ringkonnakohtu arvates tuleb ülaltoodud põhimõtetest lähtudes lahendada ka toimikumaterjalidest koopia tegemise kulu väljamõistmine. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli toimikumaterjalidest koopia tegemise kulu T. Tõnissoo suhtes 1 euro ning süüdistatavalt tuleb välja mõista 66 senti, 34 senti tuleb aga jätta riigi kanda. A. Tõnissoo suhtes oli toimikumaterjalidest koopia tegemise kulu 1 euro, millest süüdistatavalt tuleb välja mõista 80 senti ja 20 senti tuleb jätta riigi kanda. Kuivõrd riik peab süüdistatavatele osaliselt hüvitama valitud kaitsjale makstud õigusabi tasu, siis teeb ringkonnakohus menetluskulude osas tasarvestuse. 34 Kokkuvõtvalt tuleb T. Tõnissoolt riigi kasuks välja mõista kokku 211,66 eurot (645+417,76+ 6,24+0,66 – 858) ning A. Tõnissoolt 710,84 eurot (645+572,35+7,49+0,8 – 514,8). T. ja A. Tõnissoo valitud kaitsja on esitanud tasutaotluse õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks apellatsioonimenetluses summas 1332 eurot, sh käibemaks 222 eurot. Ringkonnakohus leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

§ 185

lg 2 kohaselt kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Kuivõrd käesolevas kriminaalasjas on apellatsiooni esitanud prokuratuur, siis tuleb kaitsjatasu välja mõista riigilt võrdsetes osades T. ja A. Tõnissoo kasuks. /allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau 35