← Eesti

3-14-50825/37

Obsah (10)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 171§ 157§ 201§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Kaire Pikamäe ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 26.04.2016, Tallinn Haldusasja number 3-14-50825 Re

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata 3-14-50825 menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Realister OÜ on koolinoorte poolt
  2. aastal asutatud äriühing, mis valmistab ja turustab koolivihikuid, mille sisekaantele on trükitud koolitöös vajalikud valemid.
  3. aastal koostati vihikuid koostöös Tallinna
  4. Kooli õpilaste ja õpetajatega nendega sõlmitud lepingute alusel (I kd, tl 109-112).
  5. Herlitz PBS AG asus
  6. aastal turustama matemaatika ja keemia valemilehtedega vihikuid, mis sarnanesid Realister OÜ poolt
  7. aastal turustatud valemilehtedega vihikutega.
  8. Realister OÜ esitas 10.04.2008 Harju Maakohtusse hagi (I kd, tl 33-39) Herlitz PBS AG vastu, nõudes rikkumise lõpetamist, tekitatud kahju hüvitamist ning õigusrikkumise teel saadud tulu ja viiviste väljamõistmist.
  9. Harju Maakohus jättis 22.12.2009 otsusega (I kd, tl 40-43) tsiviilasjas nr 2-08-13577 Realister OÜ hagi Herlitz PBS AG vastu rahuldamata.
  10. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 18.06.2010 otsusega (I kd, tl 44-48p) Harju Maakohtu 22.12.2009 otsuse ning saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule.
  11. Harju Maakohus tunnustas 20.12.2010 vaheotsusega (I kd, tl 49-51) Realister OÜ nõude põhjendatust.
  12. Tallinna Ringkonnakohus jättis 28.06.2011 otsusega (I kd, tl 51p-56p) Harju Maakohtu 20.12.2010 otsuse muutmata, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi.
  13. Riigikohus tühistas 07.02.2012 otsusega nr 3-2-1-155-11 (I kd, tl 57-62) Harju Maakohtu 20.12.2010 vaheotsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu 28.06.2011 otsuse ning saatis asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kohtu põhjenduste kohaselt on teose autoriks füüsiline või füüsilised isikud ning juriidilisele isikule saavad kuuluda üksnes autoriõigused. Autoriõiguse seaduse (AutÕS) § 29 lg-s 1 sätestatud autorsuse eeldamise põhimõtte eesmärgiks on seostada teose autor (füüsiline isik) ja tema looming. Seega ei kohaldu AutÕS § 29 lg-s 1 nimetatud eeldus juriidilise isiku puhul ning Herlitz PBS AG ei pea tõendama, et valemilehtede autorsus ei kuulu Realister OÜ-le. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kindlaks teha muu hulgas see, kes on vaidlusaluste valemilehtede autorid ja kas Realister OÜ-le kuulub autoriõigus vaidlusalustele valemilehtedele.
  14. Harju Maakohus jättis 03.04.2013 otsusega (I kd, tl 67-72) hagi rahuldamata. Otsuse kohaselt ei ole tõendatud valemilehtede autorite varaliste õiguste üleminek Realister OÜ-le. Realister OÜ esitatud lepingutest tulenevalt võib olla tegemist ühisautoritega. Varaliste õiguste käsutamise kohta ei ole kokkulepet sõlmitud.
  15. Realister OÜ vaidlustas Harju Maakohtu 03.04.2013 otsuse ringkonnakohtus ning esitas 09.07.2013 ringkonnakohtule taotluse Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks (I kd, tl 78-81p). Realister OÜ hinnangul tuleb Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 29.04.2004 direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta ja AutÕS § 29 koosmõjus tõlgendada selliselt, et eeldatakse teosest tulenevate õiguste ja autoriõigustest tulenevate õiguste maksmapaneku õiguse kuulumist isikule, kes on teose avaldanud. Euroopa Kohtult tuleb eelotsuse menetluse raames küsida, kas direktiiviga on kooskõlas siseriiklik regulatsioon, mille 2

(11)3-14-50825 järgi lähevad juriidilisest isikust tööandjale üle tema töötajate otseste tööülesannete täitmise korras loodud teostest tulenevad varalised õigused, kuid mille järgi ei laiene tööandjale direktiivi artiklis 5 sätestatud autoriõiguste omandilise kuuluvuse ega autoriõigustest tulenevate õiguste maksmapaneku õigustatud presumptsioon.
  1. Tallinna Ringkonnakohus jättis 25.09.2013 otsusega (I kd, tl 82-87p) Harju Maakohtu 03.04.2013 otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Sama otsusega jättis ringkonnakohus rahuldamata Realister OÜ taotluse Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks. Otsuse kohaselt ei ole vaidlus seostatav direktiiviga, sest vaidluse all ei ole Realister OÜ autorsus ega autoriõigusega kaasnevate õiguste kuuluvus, vaid autoriõiguste üleminek Realister OÜ-le.
  2. Riigikohus jättis 19.12.2013 määrusega (I kd, tl 96) Realister OÜ kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.
  3. Realister OÜ esitas 15.05.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse (I kd, tl 4-32) õigusemõistmisel Euroopa Liidu õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks ning viivise väljamõistmiseks. Samas taotles kaebaja Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist. 1) Eesti Vabariik tekitas Euroopa Ühenduse õiguse rikkumisega kaebajale kahju. Riigivastutusnõude vahetuks aluseks on Euroopa Liidu õigus ja siseriiklikud normid. Riigivastutuse seadusest (RVastS) tulenevad piirangud ei ole kohaldatavad. 2) Riigikohtu 07.02.2012 otsus, Harju Maakohtu 03.04.2013 otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 25.09.2013 otsus tsiviilasjas nr 2-08-13577 on vastuolus direktiivi art-ga 5, millest tulenevalt peaks AutÕS § 29 lg-t 1 kohaldama nii, et eeldatakse vaidlusaluste autoriõiguste kuulumist Realister OÜ-le. Direktiivi art 5 sätestab autorsuse ja selle omandilise kuuluvuse presumptsiooni, mille järgi käsitatakse kirjandus- või kunstiteose autorina isikut, kelle puhul on vastupidiste tõendite puudumisel piisav, kui tema nimi esineb teosel tavapärasel viisil ja sellest tulenevalt antakse talle õigus alustada rikkumise uurimist. Direktiivi art 4 p a) ja art 5 koosmõjust tuleneb, et kui isik on siseriikliku õiguse järgi autor või talle kuuluvad siseriikliku õiguse järgi autoriõigused, peab talle laienema direktiivi art-s 5 sätestatud autorsuse ja autoriõiguse omandilise kuuluvuse presumptsioon, kui tema nimi esineb teosel tavapärasel viisil. Direktiivi art-s 5 sätestatud põhimõte on Eesti õigusesse inkorporeeritud AutÕS §-ga
  4. Seega tuleb AutÕS § 29 tõlgendamisel arvestada ka Euroopa Liidu seadusandja tahet. 3) Autorsuse presumptsiooni tõlgendus, mille kohaselt juriidilise isiku autorsust ei eeldata, on vastuolus intellektuaalsest omandist tulenevate õiguste tõhusa kaitse põhimõttega, sest jätab juriidilised isikud, kes saaksid tugineda autorsuse presumptsioonile, kohtumenetluses õiguslikult kaitsetusse olukorda. Arvesse tuleb võtta ka Euroopa Liidu seadusloojate eesmärki ühtlustada autoriõiguste ja laiemalt intellektuaalse omandi regulatsiooni üle terve Euroopa Liidu. Euroopa Liidu ja siseriikliku õiguse konflikti korral tuleb eelistada tõlgendust, mis on kooskõlas Euroopa Liidu õigusaktidega. Euroopa Kohtu otsuse C-212/04 (Adeneler) p-dest 122-123 järeldub, et alates kuupäevast, mil direktiiv on jõustunud, peavad liikmesriikide kohtud hoiduma tõlgendamast riigi õigust viisil, mis võib pärast ülevõtmise tähtaja möödumist tõsiselt kahjustada selle direktiiviga taotletava eesmärgi saavutamist. Euroopa Liidu Üldkohtu lahendi T-19/07 p-st 210 (Systran) tuleneb, et autoriõiguste rikkumisele tuginev juriidiline isik ei pea tõendama autoriõiguste omandamise asjaolusid kuni nende omandamiseni algseks loojaks olevalt füüsiliselt isikult, ja tõendamise osas on õiguste tegelik valdus hagi esitamise päeval tähtsam kui omandamise ajalugu. Euroopa Kohtus on leidnud kinnitust, et direktiiv ei tee autoriõiguse presumptsiooni osas vahet sellel, kas autoriõiguste teostaja on varaliste autoriõiguste algne omanik või on need omandatud teistelt isikutelt. Mõlemal juhul tuleb direktiivi kohaselt autoriõiguste olemasolu eeldada ja selle eelduse ümberlükkamiseks on 3
(11)3-14-50825 tõendamiskoormis kostjal. Siseriiklik tõlgendus, kus autorsuse presumptsioon ei laiene autoriõiguste õigustatud kasutajale ja omajale, on vastuolus direktiivi mõtte ja eesmärgiga. 4) Väär on Riigikohtu seisukoht, et kaebaja kui juriidilise isiku suhtes ei kohaldu AutÕS § 29 lg-s 1 sätestatud autorsuse presumptsioon. Autorsuse presumptsiooni automaatne välistamine juriidiliste isikute suhtes on direktiiviga vastuolus. Kaebaja autoriõiguste olemasolu tuleb direktiivist tulenevalt eeldada. Autorsuse kui teose autoriks lugemise presumptsiooni seostamine üksnes füüsilise isikuga ei välista teosest tulenevate autoriõiguste omamise või valdamise eeldamist ja seeläbi nende lihtsustatud maksmapanekut vaidluse korral. Tegemist on põhimõtteliselt erinevate kontseptsioonidega. Riigikohus ei ole lahendis nr 3-2-1-155-11 direktiivi art-te 4 ja 5 koosmõju regulatsiooni eesmärgiga arvestanud, lahendades küsimuse kitsalt teose autori ja autorsuse pinnalt. Riigikohus on AutÕS §-s 29 sätestatud presumptsiooni tõlgendanud direktiivis sätestatust kitsamalt. Samuti ei ole Riigikohus otsuses põhjendanud, miks ei laiene AutÕS § 29 lg 1 autoriõiguste valdajale. Autorsuse presumptsiooni tõlgendusele räägib vastu ka Riigikohtu lahendis toodud tõlgendus AutÕS §-le 817, mille kohaselt kuulub sättes käsitletud nõudeõigus teose õigusvastase kasutamise korral ka autoriõiguse omajale. 5) Tallinna Ringkonnakohtu lähenemine, et autoriõiguste valdajad peaksid ise tõendama, et nad on tegelikult saanud endale töödega seotud varalised õigused, on vastuolus direktiivi art 5 mõttega. Tallinna Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et direktiiv ei ole asjakohane, kuna vaidluse all ei olnud kaebaja autorsus, vaid kaebaja poolt autoriõiguste omandamise asjaolud. Autorsuse presumptsioon on otseselt seotud autoriõiguste olemasolu puudutavate asjaoludega, mõjutades seda, kellel lasub nende asjaolude tõendamise koormis. Ringkonnakohus on valesti käsitlenud hagi alust. Kaebaja tugines tsiviilasjas läbivalt sellele, et autori varalised õigused vaidlusalustele valemilehtedele tekkisid teoste loomise hetkel. Loomingulise töö tegi kaebaja töötaja oma tööülesannete täitmise käigus ja AutÕS § 32 kohaselt omandas Realister OÜ autori varalised õigused koheselt pärast teose loomist. Enne Riigikohtu 07.02.2012 otsuse tegemist nõustusid kohtud kaebaja tuginemisega autoriõiguste presumptsioonile. 6) Vaatamata kaebaja taotlusele on kohtud vaidlusaluses tsiviilasjas jätnud küsimata eelotsuse Euroopa Kohtult. Tulenevalt Euroopa Kohtu otsuse C-46/93 ja C-48/93 p-st 56 (Brasserie du Pêcheur and Factortame) on ühenduse õiguse rikkumine piisavalt oluline, kui see on jätkunud hoolimata Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast, millest tulenes üheselt, et liikmesriigi käitumine vaidlusalusel viisil kujutab endast ühenduse õiguse rikkumist. Euroopa Kohtu otsuse C-224/01 (Köbler) p-st 56 tuleneb, et Euroopa Liidu õiguse ilmselge rikkumine on igal juhul eeldatav, kui asjassepuutuv otsus ilmselgelt eirab Euroopa Kohtu praktikat vastavas valdkonnas. P-de 55 ja 123 kohaselt olukorras, kus kohus ei pidanud Euroopa Kohtu praktikat selgeks, vaid vaieldavaks, oli kohtul kohustus küsida eelotsust Euroopa Kohtult. Vastava eelotsuse küsimata jätmine on käsitletav olulise rikkumisena. Euroopa Kohtu otsuse C-173/03 (Traghetti) p-s 35 selgitati, et kohaldatava ühenduse õiguse ilmselge rikkumine võidakse toime panna õiguse tõlgendamise käigus juhul, kui kohus annab näiteks ühenduse materiaal- või menetlusõiguslikule normile selgelt väära ulatuse, eelkõige arvestades asjassepuutuvat Euroopa Kohtu praktikat vastavas valdkonnas, või kui ta tõlgendab siseriiklikku õigust viisil, mis tegelikkuses viib kohaldatava ühenduse õiguse rikkumiseni. Euroopa Kohtu otsuse T-19/07 (Systran) p-dest 205, 206, 208 ja 210 tulenevalt oli Systranil õigus tugineda autoriõigusele tema arendatud ja tema nimel turustatud tarkvara versiooni suhtes, ilma vajaduseta esitada muid tõendeid. Autoriõiguse valdkonnas on direktiivi art 5 alusel kehtestatud presumptsioon, mis lubab tõendamiskoormise ümber pöörata. Kui teos on loodud, eeldatakse, et see on algupärane. Tõendamisprobleem on selles valdkonnas seotud enamasti küsimusega, kas üks teos on teisest varasem. Seega on tõendamise osas tegelik valdus hagi esitamise päeval tähtsam kui omandamise ajalugu. Euroopa Kohtu järeldus tugineb lisaks ka Prantsusmaa ja Belgia kohtupraktikale, mis on tunnustanud juriidilise isiku autorsuse eeldust. 4
(11)3-14-50825 Seega on olemas Euroopa Kohtu praktika, millest tuleneb, et kohtud on vaidlusaluses tsiviilasjas rikkunud ühenduse õigust. 7) Kuna Riigikohus jättis Euroopa Liidu õiguse kohaldamata, sh eelotsuse Euroopa Kohtult küsimata, siis jõustus tsiviilasjas nr 2-08-13577 otsus, kus põhjendamatult ei kohaldatud direktiivi art-st 5 tulenevat autoriõiguse omandi eeldust. Euroopa Liidu õigusaktis kahtlemise korral on Riigikohus kui kõrgeim kohus kohustatud küsima eelotsust Euroopa Kohtult, kui Eesti kohtumenetluses puudub käimasolevasse vaidlusse puutuva Euroopa Liidu õigusakti tõlgendamise osas Euroopa Kohtu varasem praktika või kui Euroopa Liidu õigusakti tõlgendus ei ole ilmselge. Euroopa Liidu õiguse rikkumine Eesti kohtute poolt on olnud ilmselge ja piisavalt tõsine, mistõttu kahju hüvitamise eeldus on täidetud. Liikmesriigi poolt ühenduse õigusest tuleneva kohustuse rikkumise ning tekkinud kahju vahel esineb põhjuslik seos, mis väljendub kahjuhüvitise välja mõistmata jätmises Eesti kohtute poolt. Kui kohtud oleksid vaidlusalustes lahendites kaebaja autoriõiguse olemasolu eeldanud, oleks hagi rahuldatud ning kahjuhüvitis ja viivised põhinõudelt välja mõistetud, samuti oleks jäänud Herlitz PBS AG kanda kaebaja menetluskulud ning puudunuks alus Herlitz PBS AG menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt. 14. Justiitsministeerium palus kaebusele esitatud vastuses (I kd, tl 147-149p) jätta kaebus rahuldamata. 1) Puuduvad andmed, et asja läbi vaadanud kohtunik oleks pannud toime kuriteo, mistõttu ei ole täidetud RVastS § 15 lg-s 1 sätestatud eeltingimus õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamiseks. Kaebuse menetlemiseks ei esine alust ka Euroopa Kohtu praktikas (lahendid nr C-224/01 ja C-173/03) välja töötatud kriteeriumide alusel, kuna Riigikohus on varasemas kohtumenetluses andnud tõlgenduse siseriiklikule normile, mitte Euroopa Liidu õiguse normile. Siseriikliku õiguse tõlgendamine on lõppastmes Riigikohtu pädevuses. Antud juhtumil puudub selline seos Euroopa Liidu õigusega, mis tingiks RVastS § 15 lg 1 regulatsiooni kohaldamata jätmise ning lähtumise kaebuses viidatud Euroopa Kohtu lahenditest C-224/01 (Köbler) ja C-173/03 (Traghetti). Asjaolu, et kaebaja on varasemas kohtumenetluses taotlenud siseriiklikult kohtult Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist, ei saa olla ainsaks aluseks RVastS § 15 lg 1 piirangu järgimata jätmisel. Vastasel juhul seataks kahtluse alla kohtunike sõltumatus ja erapooletus. 2) Euroopa Liidu õiguse ilmselgelt ebaõige tõlgendamine, kohaldamine või kohaldamata jätmine siseriiklike kohtute poolt on välistatud. Tsiviilkohtumenetluses oli vaidluse lahendamisel keskse tähendusega siseriikliku normi rakendamisele antud Riigikohtu tõlgendus (otsus nr 3-2-1-155-11), millest lähtusid õiguspäraselt ka alama astme kohtud. Vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 249 lg-le 3 saab direktiiviga otseselt kohustusi panna vaid liikmesriigile. Samas jäävad direktiivi siseriiklikusse õigusesse ülevõtmisel vorm ja meetodid liikmesriigi valida. Kaebuses kirjeldatud juhtumil on tegemist Eesti õigusesse üle võetud direktiiviga, mistõttu ei ole alust rääkida direktiivi otsekohaldamisest. Siseriiklik kohus sai anda tõlgenduse vaid siseriikliku õiguse normile. 3) Vaidluse lahendamisel oli keskse tähendusega materiaalõiguse, mitte menetlusõiguse normi tõlgendamine ja kohaldamine. Direktiivi art 5 p b viitab õiguste tekkimise osas siseriiklikule õigusele ning kehtestab üldised menetluspõhimõtted intellektuaalse omandi vaidluste puhuks. Direktiivi art-st 5 ega ühestki teisest direktiivi artiklist või preambulist ei ole võimalik tuletada autori varaliste õiguste üleminekut või püstitada siseriiklikust õigusest hälbivat autorsuse presumptsiooni. Direktiivi preambuli p 19 viitab otseselt Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooni selle muudetud kujul art 15 eeskirja ülevõtmisele autorsuse presumptsiooni osas. Eesti AutÕS kontseptsioon lähtub samuti Berni konventsioonist ning on sellega kooskõlas. 5
(11)3-14-50825 Autoriõiguse valdaja saab direktiivi art 5 p b kohaselt olla isik, kellele on vastavalt siseriiklikule õigusele autori varalised õigused üle läinud. Autoriõiguse keskmes on autor kui füüsiline isik. Juriidiline isik, kes on füüsilisest isikust autori teose enda nimel avaldanud, ei saa välistada autori varaliste õiguste ülemineku tuvastamist, tuginedes protsessuaalsele normile. Kuna juriidilisele isikule saavad üle minna ainult autori varalised õigused ning autori varaliste õiguste üleminekut direktiiv ei reguleeri, vaid viitab selles osas siseriiklikule õigusele, puudus vajadus küsida Euroopa Kohtult eelotsust direktiivi art 5 tõlgendamise osas. Vaidluse lahendamisel oli keskne siseriikliku normi tõlgendamine. 4) Asjakohane ei ole kaebaja viide Euroopa Üldkohtu lahendile nr T-19/07 (Systran). Nimetatud asjas olid autorite varalised õigused juriidilisele isikule üle läinud töölepingute alusel ning vaidlus keskendus tarkvara litsentsilepingu tingimuste tõlgendamisele. Nimetatud otsuse vaatas hiljem ümber Euroopa Kohus lahendis C-103/
  1. Praeguses asjas oli küsimus selles, kas kaebajale on üldse algselt üle läinud füüsilistest isikutest autorite varalised õigused. Tsiviilasjas 2-08-13577 jõustunud kohtulahendiga on tuvastatud, et kaebajale ei olnud teose autorite varalised õigused üle läinud. Tegemist on kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaoludega, mis ei kuulu praeguse kohtuasja raames uuesti ümber hindamisele. 5) Kahju tekkimine on tõendamata. Kahju ei saa tekkida isikul, kellel puudus õigus teost kasutada ja turustada. Samuti ei kahanenud kaebaja tulu teose turustamisest, vaid kasvas samal perioodil, kui turul tegutses ka teine ettevõte, mis turustas analoogseid valemivihikuid.
  2. Realister OÜ esitas 26.09.2014 taotluse (I kd, tl 160-162) asjas vaheotsuse tegemiseks kahjunõude põhjendatuse kohta.
  3. Tallinna Halduskohus jättis 27.03.2015 otsusega (I kd, tl 194-204) kaebuse rahuldamata, tehes

§ 171lg 2 ls 3 alusel lõppotsuse.

1) Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt võib üksikisik nõuda kahju hüvitamist, kui talle on kahju tekitanud liikmesriigi viimase astme kohus, kes on jätnud täitmata kohustuse küsida kohtuasjas Euroopa Kohtult eelotsust ning selline rikkumine on tinginud Euroopa Liidu õiguse ebaõige kohaldamise (Euroopa Kohtu 30.09.2003 otsus asjas nr C-224/01). Euroopa Kohtu välja töötatud põhimõtted kohtu poolt Euroopa Liidu õigusaktide kohaldamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise juhtudeks ei võimalda ette näha tingimust, et kohtunik on kohtuasja lahendamisel toime pannud kuriteo. Kuivõrd Euroopa Liidu õigus on liikmesriigi õiguse suhtes ülimuslik, tuleb jätta RVastS § 15 lg 1 kohaldamata osas, milles see takistab Euroopa Kohtu lahendites C-224/01 (Köbler) ja C-173/03 (Traghetti) väljendatud seisukohtade tõhusa õigusmõju saavutamist. Köbleri ja Traghetti lahendites esitatud seisukohtade kohaselt toob kohtulahendiga toime pandud ühenduse õiguse rikkumine riigivastutuse kaasa ainult erandjuhul, kui kohtunik eiras kohaldatavat õigust ilmselgelt. Ühenduse õiguse rikkumist peetakse piisavalt selgeks juhul, kui kõnealust lahendit tehes on jäetud ilmselgelt tähelepanuta Euroopa Kohtu asjassepuutuv kohtupraktika. Traghetti lahendis väljendatud seisukohtade kohaselt võib kohtupoolne rikkumine seisneda ebaõiges tõlgendamises. Köbleri lahendis esitatud seisukohtade järgi ei too aga mitte igasugune ebaõige kohtupoolne tõlgendus kaasa riigivastutust, vaid üksnes ilmselgelt ebaõige tõlgendus. Köbleri kaasuse puhul möönis Euroopa Kohus, et eelotsuse taotlemisest loobunud siseriiklik kohus tõlgendas ühenduse õigust küll valesti ja oleks pidanud eelotsust küsima, kuid ei pannud tõlgendamisel toime ilmselget rikkumist. 2) Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-155-11 antud tõlgendus AutÕS § 29 lg-le 1 ei ole ilmselgelt vastuolus direktiivi art-ga 5 ning kohtul puudus vajadus pöörduda eelotsuse küsimiseks Euroopa Kohtu poole. Berni konventsioon mõistab autori all reeglina füüsilist isikut. Direktiiv ei sätesta seda, kellele ja mis tingimustel autoriõigused või autoriõigusega kaasnevad õigused tekivad. 6

(11)3-14-50825 See on jäetud siseriikliku õiguse otsustada. Direktiivi art-st 5 ei saa tuletada liikmesriigile kohustust võrdsustada siseriiklikus õiguses füüsilise isiku ja juriidilise isiku autorsuse või autoriõiguse kuuluvuse presumptsioon. Selline järeldus ei oleks kooskõlas Berni konventsiooniga ega autoriõiguste kaitse üldise kontseptsiooniga (autor kui füüsiline isik). Riigikohus on lähtuvalt AutÕS § 28 lg-test 2 ja 3 jõudnud korrektsele järeldusele, et AutÕS § 29 lg-s 1 nimetatud eeldus ei kohaldu juriidilise isiku puhul. See, et direktiivi art 5 tuleks tõlgendada selliselt, et ka juriidilise isiku puhul tuleb autorsust või autoriõiguse kuuluvust eeldada, ei tulene ka Euroopa Kohtu seisukohtadest Systrani lahendis. See, et mõne liikmesriigi seadusandja on füüsilise ja juriidilise isiku autorsuse või autoriõiguse kuuluvuse presumptsioonid võrdsustanud või on seda tunnustanud kohtupraktika, ei tähenda, et Eesti seadusandja ja kohus peaksid samamoodi tegutsema. Direktiivi art-st 5 ei ole võimalik sellist kohustust liikmesriigile tuletada. Systrani lahendist saab järeldada üksnes seda, et juriidilise isiku puhul tuleb autorsust või autoriõiguse kuuluvust eeldada siis, kui vastav regulatsioon on sätestatud siseriiklikus õiguses. 3) Isegi, kui pidada Riigikohtu tõlgendust vaieldavaks, on olukord kaugel sellest, et liidu õiguse rikkumist tsiviilkohtute poolt saaks pidada ilmselgeks. Köbleri lahendi (p-d 118 ja 123) kohaselt ei too ainuüksi eelotsuse küsimise kohustuse täitmatajätmine automaatselt kaasa riigi vastutust. Ka siis, kui pidada eelotsuse küsimata jätmist praegusel juhul vaieldavaks, ei väära see järeldust, et puudub kohtupoolne ilmselgelt vale Euroopa Liidu õiguse tõlgendamine. 4) Kuivõrd ilmselgelt õigusvastane Euroopa Liidu õiguse kohaldamine tsiviilkohtute poolt ei ole tuvastatud ning kohtul puudus vajadus küsida Euroopa Kohtult eelotsust, pole vastavasisulise eelotsuse küsimine vajalik ka praeguses haldusasjas. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 17. Realister OÜ palub apellatsioonkaebuses (I kd, tl 207-209) Tallinna Halduskohtu 27.03.2015 otsus tühistada ning tunnistada uue vaheotsusega Realister OÜ kahju hüvitamise nõude põhjendatust. Samuti palub Realister OÜ esitada Euroopa Kohtule eelotsuse taotluse järgmise küsimusega: „Kas Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 29.04.2004 direktiiviga 2004/48/EÜ on kooskõlas siseriiklik regulatsioon, mille järgi lähevad juriidilisest isikust tööandjale üle tema töötajate otseste tööülesannete täitmise korras loodud teostest tulenevad varalised õigused, kuid mille järgi ei laiene tööandjale direktiivi artiklis 5 sätestatud autoriõiguste omandilise kuuluvuse ega autoriõigustest tulenevate õiguste maksmapaneku õigustatuse presumptsioon?". 1) Autorsuse presumptsiooni kehtivuse eitus juriidilise isiku suhtes on ilmselges vastuolus Systrani asjas Üldkohtu poolt järeldatuga. Euroopa Liidu Üldkohus kohaldas Systrani lahendis Euroopa Liidu õigust, mitte Prantsusmaa ja Belgia õigust, kuna selles asjas menetleti eraõiguslike juriidiliste isikute nõudeid Euroopa Komisjoni vastu (p-d 69, 204 ja 206-212). Kaebajad tuginesid Prantsuse ja Belgia õigusele näidetena nende seisukohti toetavatest siseriiklikest normidest, mille abil Üldkohus tõlgendas ja kohaldas direktiivi, leides, et autorsust tuli eeldada. 2) Berni konventsioon ei välista EL õigusega autorsuse presumptsiooni kehtestamist juriidilise isiku suhtes. Muid õigusakte või kohtupraktikat, millega Systrani lahendi õigsust vaidlustada, pole halduskohus nimetanud. Olukorras, kus on olemas Euroopa Liidu kohtu lahend direktiivi tõlgendamise kohta ja puudub selle lahendi õigsust ümber lükkav kohtupraktika, tuleb siseriiklikul kohtul juhinduda Euroopa Liidu õiguse sisustamisel olemasolevast Euroopa Liidu kohtu lahendist. Halduskohus ei saanud sellises situatsioonis järeldada, et Euroopa Liidu Kohtu praktika pole veel välja kujunenud. Systrani asjas tehtud otsuse tühistamisel ei olnud seost 7
(11)3-14-50825 Üldkohtu poolt direktiivi sisu kohta tehtud järeldustega ning direktiivi 2004/48 artikli 5 tõlgendamise osas on Systrani lahend jätkuvalt määrav. 3) Halduskohus asus ebaõigele seisukohale eelotsuse taotlemise kohustuslikkuse osas. Kui Euroopa Liidu õiguse sisu pole objektiivselt selge, on eelotsuse taotlemine kohustuslik. Eelotsuse taotlemata jätmine tsiviilasjas oli Euroopa Liidu õiguse ilmne rikkumine isegi siis, kui Systrani lahendis direktiivi tõlgendamisel võiks näha vaieldavusi. Eelotsuse taotlemata jätmine oleks olnud õigustatud ainult siis, kui oleks olemas Euroopa Liidu kohtupraktika, mis Systrani lahendi järeldused ümber lükkaks ja direktiivi tõlgendamine vastavalt tsiviilasjas tehtud lahenditele oleks objektiivselt täiesti selge. Systrani lahendi valguses sellist selgust kaevatava otsuse põhjenduste kohaselt pole ning halduskohus ei pidanud võimalikuks ilmselgete järelduste tegemist direktiivi tõlgendamise osas. Tulenevalt Euroopa Kohtu seisukohtadest Traghetti lahendi p-s 35, võidakse kohaldatava ühenduse õiguse ilmselge rikkumine toime panna õiguse tõlgendamise käigus. Praegusel juhul on kohtud tsiviilasjas nr 2-08-13577 eiranud varasemat Euroopa Kohtu praktikat ning ühenduse õigust ilmselgelt rikkunud. Olukorras, kus kohus ei pidanud praktikat piisavalt selgeks, oli tal kohustus küsida eelotsust Euroopa Kohtult. Samuti esineb alus Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks praeguses haldusasjas. 4) Halduskohtu seisukoht, et AutÕS § 29 lg 1 oli kooskõlas direktiivi art-ga 5, on üheselt väär. Samuti on halduskohus rikkunud

§ 157lg 1. Vaidlusaluses tsiviilasjas ei saanud kohtud asuda Systrani otsuse pinnalt seisukohale, et Aut

ÕS § 29 lg 1 kohta tsiviilasjas antud tõlgendus on selges vastavuses Euroopa Liidu õigusega. 5) Harju Maakohtu 12.08.2014 määrus, millega kohus mõistis tsiviilasjas nr 2-08-13577 Realister OÜ-lt menetluskuluna välja 20 106 eurot Herlitz PBS AG kasuks, jõustus Riigikohtu 19.01.2015 määrusega. Realister OÜ on vastava summa tasunud. Sellest tulenevalt suurendab kaebaja nõutava kahjuhüvitise suurust ning nõuab hüvitist summas 38 799,18 eurot. 18. Justiitsministeerium palub vastuses (II kd, tl 1-3) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) Riigikohtu poolt otsuses nr 3-2-1-155-11 antud tõlgendus AutÕS § 29 lg-le 1 ei ole ilmses vastuolus Euroopa Liidu õigusega, mistõttu ei too see kaasa riigi vastutust Euroopa Kohtu lahendite C-224/01 (Köbler) ja C-173/03 (Traghetti) alusel. Riigikohtu tõlgendus on kooskõlas 09.09.1886 Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooniga selle muudetud kujul, millest lähtub ka Euroopa Liidu autoriõiguste kaitse regulatsioon laiemalt. 2) Halduskohus ei tõlgendanud direktiivi art-t 5 Euroopa Üldkohtu lahendi T-19/07 (Systran) kaudu, vaid tõlgendas esmalt direktiivi artiklit 5 ja andis seejärel tingimuslikult oma nägemuse õiguse kohaldamisele Systrani lahendis. Kaebaja on meelevaldselt seostanud kaks eraldiseisvat kohtu hinnangut. 3) Halduskohus on menetlusökonoomika põhimõttest lähtuvalt õigesti jätnud esitamata eelotsuse korras küsimuse Euroopa Kohtule, kuna see ei tooks kaasa kaebajale soodsat kohtulahendit. Tsiviilkohtumenetluses on tuvastatud, et kaebajale ei kuulu ühisautorite varalised õigused litsentsilepingu ega töölepingu alusel, mistõttu ei saa kaebaja tugineda autoriõiguse kaitsele teosele, mille varalisi õigusi tal ei ole. Taolist menetluspraktikat ei toeta lisaks siseriiklikule õigusele ja kohtupraktikale ka Euroopa Liidu õigus ja kohtupraktika. Vaidluse lahendamisel oli keskse tähendusega siseriikliku normi rakendamisele antud Riigikohtu tõlgendus (otsus nr 3-2-1-155-11), millest alama astme kohtud õiguspäraselt ka lähtusid. Direktiiv ei mõjuta küsimust sellest, kellele ja mis tingimustel autoriõigused või autoriõigusega kaasnevad õigused tekivad. Nii direktiiv kui Berni konventsioon kasutavad ingliskeelses versioonis terminit author, mis käib füüsilise isiku kohta. Samasuguse lähenemise 8

(11)3-14-50825 on üle võtnud ka Eesti autoriõiguse seadus. Riigikohus lähtus oma otsuses nr 3-2-1-155-11 sellest samast doktriinist. Kuna juriidilisele isikule saavad üle minna ainult autori varalised õigused ning autori varaliste õiguste üleminekut direktiiv ei reguleeri, vaid viitab selles osas siseriiklikule õigusele, puudus vajadus küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Vaidluse lahendamisel oli keskse tähendusega autori varaliste õiguste ülemineku tuvastamine, mis põhines siseriiklikel normidel. Kuna Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-155-11 antud tõlgendus on kooskõlas Berni konventsiooni ning direktiiviga, siis puudub siseriikliku kohtu poolt antud tõlgenduses ja sellest lähtunud alama astme kohtu otsustes ilmne eksimus Euroopa Liidu õiguse tõlgendamisel ja rakendamisel. 4) Autori varalised õigused ei olnud läinud seaduse alusel üle kaebajale. Asjaolu, et kaebajale oleksid läinud autoriõigused üle töölepingu alusel, ei leidnud tsiviilkohtumenetluses kinnitust. Maakohus tuvastas 03.04.2013 lahendis nr 2-08-13577, et kaebajale ei olnud üle läinud teose ühisautorite varalised õigused, kuna kaebajal puudus litsentsileping teose autoritega. Kaebaja ei suutnud tõendada ka töösuhte olemasolu teose ühe autoriga, teiste ühisautorite osas esitas kaebaja kohtule puudulike allkirjadega litsentsilepingu. Kusjuures litsentsilepingult puudus kaebaja esindaja allkiri. Maakohtu poolt tuvastatud asjaoludega ning maakohtu poolt tõenditele antud hinnangutega nõustus ka ringkonnakohus oma 25.09.2013 lahendis samas tsiviilasjas. Riigikohus ei võtnud asja menetlusse ning puudus vajadus küsida Euroopa Kohtult eelotsust, kuna hagi jäi rahuldamata kaebaja enda tegevuse (tegevusetuse) tõttu. 5) Vastavalt AutÕS-le saavad autori varalised õigused juriidilisele isikule üle minna kas seaduse (AutÕS § 32 lg 1) või litsentsilepingu alusel (AutÕS § 46 lg 1). Samuti ei ole võimalik Berni konventsiooni ega direktiivi alusel võrdsustada autorit juriidilise isikuga, kellele on autori varalised õigused üle läinud. Kuna jõustunud kohtulahendiga on tuvastatud, et kaebajale ei olnud ühisautorite varalised õigused üle läinud ei seaduse ega litsentsilepingu alusel, siis puudub põhjuslik seos kaebajale tekkinud väidetava kahju ja siseriiklike kohtute tegevuse vahel. Asjakohane ei ole kaebaja viide Euroopa Üldkohtu lahendile asjas Systran. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 19. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid

§ 201lg-le 4 tuginedes täies ulatuses korrata.

20. Pooled vaidlevad selle üle, kas tsiviilkohtud on asjas nr 2-08-13577 rikkunud kaebaja hagi lahendamisel Euroopa Liidu õigust ning kas see toob kaasa riigi vastutuse kaebajale kohtumenetluse tulemusel tekkinud kahju eest. Kaebaja hinnangul on Riigikohtu poolt AutÕS § 29 lg-le 1 antud tõlgendus, mille kohaselt autorsuse presumptsioon ei kohaldu juriidiliste isikute suhtes, vastuolus intellektuaalomandi õiguste jõustamise direktiivi artikliga 5. AutÕS § 29 lg 1 sätestab, et isiku, kes avaldab teose oma nime all või oma üldtuntud pseudonüümi või autorimärgi all, autorsust presumpeeritakse (eeldatakse), kuni pole tõendatud vastupidist. Tõendamiskohustus lasub autorsuse vaidlustajal. Direktiivi artikkel 5 sätestab järgmist: „Käesolevas direktiivis kirjeldatud meetmete, protseduuride ja õiguskaitsevahendite kohaldamine tähendab, et:

  1. a)kirjandus- või kunstiteose autorina käsitatakse isikut, kelle puhul on vastupidiste tõendite puudumisel piisav, kui tema nimi esineb teosel tavapärasel viisil, ja sellest tulenevalt antakse talle õigus alustada rikkumise uurimist;
  2. b)punkti a sätted kehtivad mutatis mutandis autoriõigustega seotud õiguste valdajatele, arvestades nende kaitstavat objekti.“ Kaebaja hinnangul oleksid kohtud pidanud AutÕS § 29 lg 1 alusel eeldama, et tsiviilasjas vaidluse all olnud autoriõigused kuuluvad kaebajale, ja kostja ehk autoriõiguste väidetav rikkuja oleks pidanud tõendama seda, et ühisautorite varalised õigused ei ole üle läinud 9

(11)3-14-50825 kaebajale. Riigikohtu seisukohtade järgi välistab AutÕS § 28 lg 1, mille kohaselt on teose autoriks füüsiline isik või füüsilised isikud, AutÕS § 29 lg 1 nimetatud viisil tõlgendamise.
  1. Euroopa Kohtu otsusest Köbleri asjas (C-224/01) tuleneb, et kohtulahendiga toime pandud ühenduse õiguse rikkumine toob riigivastutuse kaasa ainult erandjuhtudel, kui kohtunik eiras kohaldatavat õigust ilmselgelt. Köbleri lahendi p-i 53 kohaselt tuleb rikkumise piisava selguse hindamisel arvesse võtta eelkõige järgimisi tegureid: 1) rikutud õigusnormi selguse ja täpsuse aste; 2) rikkumise tahtlikkus; 3) õigusnormi rikkumise vabandatavus; 4) ühenduse institutsiooni seisukoha olemasolu; 5) eelotsuse taotlemise kohustuse täitmata jätmine. Vastavalt Köbleri lahendi p-le 56 on ühenduse õiguse rikkumine piisavalt selge juhul, kui kõnealust lahendit tehes on jäetud ilmselgelt tähelepanuta Euroopa Kohtu asjassepuutuv kohtupraktika. Euroopa Kohus kinnitas Traghetti lahendis (C-173/03), et kohaldatava ühenduse õiguse ilmselge rikkumine võidakse panna toime ka õiguse tõlgendamise käigus, juhul kui kohus annab näiteks ühenduse materiaal- või menetlusõiguslikule normile selgelt väära ulatuse, eelkõige arvestades asjassepuutuvat Euroopa Kohtu praktikat vastavas valdkonnas, või kui ta tõlgendab siseriiklikku õigust viisil, mis tegelikkuses viib kohaldatava ühenduse õiguse rikkumiseni (p 35).
  2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tsiviilkohtute tõlgendus AutÕS § 29 lg-le 1 ilmselges vastuolus direktiivi artikliga
  3. Nimetatud artiklist ei saa üheselt järeldada, et sellega on pandud liikmesriikidele kohustus sätestada siseriiklikus õiguses autorsuse või autoriõiguse presumptsioon juriidilise isiku suhtes. Artikli punktis a on selgelt viidatud autorile (author), mitte autoriõigustele (copyright). Erialakirjanduses on selgitatud, et kuigi direktiivi loojate eesmärgiks oli sätestada autoriõiguste presumptsioon laiemalt, et kaitsta kõiki autoriõiguste omanikke kolmande isikute rikkumise eest, ei ole see eesmärk direktiivi art-s 5 algselt soovitud kujul realiseerunud. Direktiivi loojate algne tahe oli sätestada autoriõiguse olemasolu eeldus (a presumption for the existence of copyright), kuid pikalt kestnud arutelude tulemusel realiseerus autoriõiguse olemasolu eelduse asemel teoste autorite autorsuse eeldus (a presumption of authorship for authors of works). Direktiivi loojate esmaste eesmärkide algeid on näha näiteks direktiivi preambuli p 19 algusosast („Kuna autoriõigus eksisteerib teose loomise tõttu ning ei vaja formaalset registreerimist“).1 Preambuli p 19 viitab autorsuse presumptsiooni osas Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooni art-s 15 sätestatud eeskirja ülevõtmisele. Ka Berni konventsiooni art-s 15 viidatakse kirjandus- või kunstiteose autorile, mitte üldiselt autoriõigusele. Samuti on Berni konventsiooni art-s 3 määratletud autorit konventsiooni tähenduses kui kodanikku. Nimetatu küll ei välista juriidilise isiku suhtes autoriõiguse presumptsiooni kehtestamist, kuid ei sea seda ka liikmesriikidele kohustuseks. Eeltoodust tulenevalt ei saa Riigikohtu järeldust, et autorsuse presumptsioon ei kohaldu juriidiliste isikute suhtes, pidada direktiivi art-ga 5 ilmselgelt vastuolus olevaks. Pigem tuleb nõustuda, et art-st 5 ega muudest direktiivi sätetest ei saa järeldada, et direktiiv paneks liikmesriikidele miinimumnõudena kohustuse kehtestada juriidilise isiku autoriõiguse presumptsioon. Kui mõni liikmesriik seda teeb, ei ole see aga direktiiviga vastuolus (direktiivi art 2).
  4. Riigikohtu poolt AutÕS § 29 lg-le 1 antud tõlgenduse ilmselget vastuolu direktiivi art-ga 5 ei ole võimalik järeldada ka kaebaja viidatud Systrani asjas tehtud Euroopa Liidu Üldkohtu 16.12.2010 otsusest nr T-19/
  5. Üldkohus on Systrani otsuses küll aktsepteerinud juriidilistest isikutest hagejate suhtes autoriõiguse eelduse kohaldumist, kuid on enne selle eelduse võimalikkuse kinnitamist esmalt põhjalikult viidanud hagejate asukohariikide (Belgia ja Prantsusmaa) õiguses autorsuse presumptsiooni osas sätestatule ning siseriiklikule kohtupraktikale (otsuse p-d 206, 209). Selline kohtu lähenemine viitab sellele, et autorsuse 1 Irini A. Stamatoudi. Copyright Enforcement and the Internet. Kluwer Law International, 2010, p
  6. 10
(11)3-14-50825 presumptsioonile tuginemiseks on lisaks direktiivi art-s 5 sätestatule oluline ka see, et vastav presumptsioon oleks sätestatud õiguse kasutaja enda päritoluriigi seadustes ning leidnud kajastamist siseriiklikus kohtupraktikas. Eelnevast tulenevalt ei ole Systrani lahendis esitatud seisukohtade kohaldumine tsiviilasjas nr 2-08-13577 ilmne ning tsiviilkohtute poolt selle lahendi arvestamata jätmist ei saa pidada ilmselgeks eksimuseks Köbleri lahendi p 56 tähenduses. Tähtsusetu ei ole ka asjaolu, et Euroopa Kohus tühistas 18.04.2013 otsusega Euroopa Liidu Üldkohtu 16.12.2010 otsuse Systrani asjas Üldkohtul vaidluse lahendamiseks pädevuse puudumise tõttu. Seega ei saa Üldkohtu 16.12.2010 lahend olla ka järgimiseks kohustuslik. Euroopa Kohtu asjassepuutuvaks praktikaks ei saa pidada ka sama asja apellatsioonimenetluses esitatud kohtujuristi arvamust. 24. Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art 267 sätestab järgmist: „Euroopa Liidu Kohus on pädev tegema eelotsuseid, mis käsitlevad:
  1. a)aluslepingute tõlgendamist;
  2. b)liidu institutsioonide, organite või asutuste õigusaktide kehtivust ja tõlgendamist. Kui selline küsimus antakse liikmesriigi kohtusse, võib see kohus, kui ta leiab, et otsuse tegemiseks on vaja kõnealune küsimus lahendada, taotleda sellekohast eelotsust kohtult. Kui mingi niisugune küsimus kerkib üles poolelioleva kohtuasja käigus liikmesriigi kohtus, mille otsuste peale ei saa siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata, siis peab nimetatud kohus saatma asja kohtusse. Kui niisugune küsimus tõusetub liikmesriigi kohtus poolelioleva kohtuasja käigus seoses kinnipeetava isikuga, teeb kohus otsuse võimalikult kiiresti.“ Nimetatud sättest tuleneb, et üldjuhul on eelotsuse küsimine Euroopa Kohtult Eesti kohtute õigus, mitte kohustus. Vaid liikmesriigi kohtul, mille otsuste peale ei saa siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata, on ELTL art 267 lg 3 kohaselt kohustus Euroopa Liidu Kohtu poole pöörduda. Ka kaebaja viidatud acte clair ja acte éclairé olukorrad on erandid juhtudeks, kus liikmesriigi kohtul oleks ELTL art 267 lg 3 kohaselt kohustus eelotsuse küsimiseks. Vastavalt Köbleri lahendis esitatud seisukohtadele vastutab liikmesriik selle eest, kui liikmesriigi viimase astme kohus jättis tahtlikult ja teadlikult küsimata Euroopa Kohtult eelotsuse. Ringkonnakohtu hinnangul praeguses asjas sellist olukorda ei esine. Tsiviilkohtud on asjas nr 2-08-13577 kohaldanud ja tõlgendanud Eesti siseriiklikku õigust. See, et vaidluse lahendamine oleks tingimata sõltunud Euroopa Liidu õiguse tõlgendamisest, ei olnud ilmselge. Arvestades konkreetse kohtuasja olemust ja selle võimaliku eelotsuse küsimuse asjassepuutuvust, ei saanud seega pidada Euroopa Kohtult eelotsuse küsimise vajadust ilmseks. Samadel põhjustel ei ole põhjendatud küsida Euroopa Kohtult eelotsust ka praeguses asjas. 25. Eelnevalt esitatud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27.03.2015 otsus muutmata.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud

§ 109lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.