Obsah (5)

§ 3§ 5§ 30§ 15§ 23

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-14-50213 Otsuse kuupäev 21. detsember 2015 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Ulvi Mäesalu kaebus Sotsiaalkindl

) § 29 lõike 5 alusel. Kaebaja rõhutab, et ta ei ole nõuet tunnustanud ega maksegraafikut allkirjastanud. Ta ei ole saanud ka 05.04.1999 otsust tema kohustuse kohta enammakstud summa tagasimaksmiseks. Üks laps oli sündinud Tallinnas ja teine Viljandis ning seetõttu laekus üks summa Tallinnast ja teine Viljandist. Kuna kaebaja ei olnud saanud otsust peretoetuse määramise kohta, ei teadnud ta ka toetuse suurust ning polnud midagi, millest ta oleks pidanud Pensioniametit teavitama. Kehva majandusliku olukorra tõttu puudus võimalus kursis olla kogu seadusandlusega ning selleks puudus ka vajadus. Avalduse Viljandi Pensioniametile esitas ta tema töökoha raamatupidaja nõudmisel. 05.04.1999 otsust vaidlustada ei olnud võimalik, kuna ta polnud seda näinud. 16. Esmakordselt palus Sotsiaalkindlustusamet summa tagasi maksta 22.10.2013. 16.08.2012 sai U. Mäesalu selgituse, milles ei nõutud ekslikult enammakstud summa tagastamist. Ta rõhutab, et pensioniameti süül tehtud enammakset ei saa pidada alusetuks rikastumiseks. Seadus ei näe ette võimalust kohustada isikut vastutama teiste isikute süüliste tegevuste eest. Kaebaja on seisukohal, et

§ 3

lg 1 p 1 mõtte kohaselt on lastetoetuse saamise õigustatuks subjektiks laps, mistõttu ei saa kaebaja olla vastutavaks isikuks. Kohus kohtleb pooli ebavõrdselt, kui leiab, et Sotsiaalkindlustusamet võib raha tagasi nõuda tähtajatult. Kui ametnikud ei märganud enam kui nelja aasta vältel eksimust toetuste maksmisel, ei pidanud ka tema aru saama, et osa toetustest kinni peetakse. Sotsiaalkindlustusameti nõue on aegunud ka sellest aspektist, et Sotsiaalkindlustusamet ei esitanud nõuet raha tagasi maksmiseks 14 päeva jooksul pärast 30.06.2013 peretoetuse maksmise lõpetamist, vaid alles 15.11.2013 ehk ligi pool aastat hiljem. Vastustaja vastuväited 17. 10.07.1995 esitas U. Mäesalu Viljandi Pensioniametile avalduse toetuse määramiseks, kinnitades seejuures, et ta on teadlik kohustusest teatada pensioniametile kõigist asjaoludest (sh kõigist sisstulekutest ülalpidamistoetuse saamise korral, lapse õpingute katkestamisest, õppeasutuse lõpetamisest jmt), mis põhjustavad toetuse summa suuruse muutumise või toetuse maksmise lõpetamise ning et ta on teadlik teadvalt ebaõigete andmete esitamise tõttu liigselt makstud summade tagasimaksmise kohustusest. U. Mäesalu ei teavitanud Viljandi Pensioniametit ei toetuse taotlemisel ega ka hiljem asjaolust, et talle juba makstakse toetust Tallinna Pensioniameti poolt. Lastetoetuste seadus (hilisema pealkirjaga riiklike peretoetuste 3 seadus, kehtetu alates 1.01.2002) § 16 lg 1 sätestas, et lastetoetuste seaduse alusel liigselt makstud toetussummad nõutakse tagasi või tehakse tasaarvestus, kui enammakse on tingitud toetuse saaja kuritarvitusest. Sama seaduse § 16 lg 2 sätestas, et pensioniametis moodustatud pensionikomisjoni otsuse alusel võidakse igakuiselt kinni pidada kuni 20 protsenti toetusest. Kui toetuse maksmine lõpetatakse enne, kui komisjoni otsuse alusel kinnipeetud enammakstud summa on täielikult kustutatud, nõutakse maksmata osa sisse kohtu korras. 05.04.1999 Viljandimaa Pensioniameti komisjon otsusega nr 9 otsustati alates 01.05.1999 vastavalt lastetoetuste seaduse § 16 lõikele 1 ja lõikele 2 U. Mäesalule määratud toetusest kinni pidada igakuiselt 20% kuni enammakse summas 22020,51 krooni (1407,37 €) täitumiseni põhjusel, et U. Mäesalu oli saanud lastetoetust sama perioodi eest nii Viljandimaa Pensioniametist kui Tallinna Pensioniametist. U. Mäesalu ei ole vaidlustanud 05.04.1999 Viljandimaa Pensioniameti komisjoni otsust nr 9 ega Sotsiaalkindlustusameti tegevust kinnipidamise teostamisel. U. Mäesalule makstavast toetusest on tehtud kinnipidamisi alates 01.05.1999 kuni toetuse maksmise lõpetamiseni 2013 aastal. 18.

§ 5

lõike 2 kohaselt makstakse lapsetoetust lapse põhikoolis, gümnaasiumis või põhihariduse baasil kutseõppeasutuses õppimise korral kuni lapse 19-aastaseks saamiseni, 19aastaseks saamisel jooksva õppeaasta lõpuni. U. Mäesalule maksti toetust kuni Ants-Oskar Mäesalu gümnaasiumis õppimise lõppemiseni 30.06.2013, millest tulenevalt maksti U. Mäesalule viimane toetus ja tehti viimane kinnipidamine 06.06.2013. Otsuse nr 9 alusel oli U. Mäesalule makstavast toetusest kinni peetud 1085,11 eurot ning toetuse maksmise lõppemisel oli U. Mäesalu poolt tagastamata enammakstud toetus summas 322,26 eurot.

§ 30

lg 3 sätestab, et kui peretoetuste maksmine lõpetatakse enne enammakstud summa täielikku tasaarvestamist, tehakse isikule enammakstud summade tagasinõudmiseks ettekirjutus koos hoiatusega. 15.11.2013 tegi Sotsiaalkindlustusameti Tallinna büroo ettekirjutuse ja hoiatuse nr 7.TL15.2-2/32029, millega kohustatakse U. Mäesalu talle ilma õigusliku aluseta makstud toetus summas 322,26 eurot tagasi maksma Sotsiaalkindlustusameti pangakontole hiljemalt 30 päeva jooksul ettekirjutuse kättesaamisest. 19. U. Mäesalu ei ole enammakstud toetuse kinnipidamise otsust nr 9 vaidlustanud, mis on seega kehtiv ja õiguspärane haldusakt, mille alusel on talle makstavast toetusest alates 01.05.1999 igakuiselt kinni peetud 20% enammakstud toetuse katteks. U. Mäesalule toetuste maksmise lõppemisel 30.06.2013 jäi U. Mäesalu poolt tagastamata enammakstud toetus summas 322,26 eurot, mille tagasinõudmiseks on tulenevalt

§ 30lõikest 3 Sotsiaalkindlustusamet kohustatud tegema ettekirjutuse ja hoiatuse.

Seega on ettekirjutus ja hoiatus nr 7.TL15.2-2/32029 kooskõlas õigusaktidega ja õiguspärane. 24.01.2014 vaideotsusega nr 1.1-10/3 ei ole U. Mäesalu õigusi rikutud muul viisil kui vaide täielik rahuldamata jätmine, mistõttu saab vaideotsust tühistada vaid koos ettekirjutuse ja hoiatuse nr 7.TL15.2-2/32029 tühistamisega. Kohtu seisukoht

1. Asjas on ebaseaduslikult kinnipeetud toetuse hüvitamise nõude osas menetlus lõpetatud Tartu Halduskohtu 26.08.2014 määrusega ning see määrus on jõustunud. Hüvitamisnõudega luges kohus hõlmatuks ka nõude 05.04.1999 otsuse nr 9 õigusvastasuse tuvastamiseks. Samuti jättis kohus 15.04.2015 määrusega rahuldamata U. Mäesalu taotluse 05.04.1999 otsuse tühistamise nõude lisamiseks ning ka see määrus on jõustunud. Seega on asjas menetluses üksnes nõue tühistada Sotsiaalkindlustusameti Tallinna büroo 15.11.2013 ettekirjutus ja hoiatus nr 7.TL15.2-2/32029 ning Sotsiaalkindlustusameti 24.01.2014 vaideotsus nr 1.1-10/
2. Kuigi kaebaja on jätkuvalt ka pärast eelnimetatud määruste jõustumist esitanud väiteid, mis 4 puudutavad 05.04.1999 otsuse õiguspärasust ning makstud toetustest osa kinni pidamist, ei ole need käesoleval juhul enam asjakohased, mistõttu kohus neid otsuses ei käsitle.
3. Viljandimaa Pensioniameti komisjoni 05.04.1999 otsusega nr 9 (toimiku I köide, lk 21) otsustati U. Mäesalule määratud lastetoetusest alates 01.05.1999 igakuuliselt kinni pidada 20% kuni enammakse 22 020,51 Eesti krooni (praegu Eestis kehtivas vääringus 1407,37 eurot) täitumiseni. Vaidlustatud Sotsiaalkindlustusameti 15.11.2013 ettekirjutuse ja hoiatuse nr 7.TL15.2-2/32029 (I kd, lk 22) kohaselt oli U. Mäesalu poja gümnaasiumis õppimise lõppemiseni 30.06.2013 kinni peetud 1085,11 eurot ning seetõttu kohustati U. Mäesalu

§ 30lõike 3 alusel tagasi maksma 322,26 eurot.

Seega põhineb vaidlustatud 15.11.2013 ettekirjutus ja hoiatus 05.04.1999 otsusel. Kuigi asjas ei ole tuvastatud, kas 05.04.1999 otsus U. Mäesalule kätte toimetati, asus kohus oma 26.08.2014 määruses seisukohale, et nimetatud otsuse alusel teostatud kinnipidamistest aru saama hiljemalt aasta jooksul. Selle seisukohaga nõustus ka Tartu Ringkonnakohus oma jõustunud 14.10.2014 määruses. Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 203 lõikest 2 ja § 202 lõikest 2 on see ringkonnakohtu seisukoht ka käesoleval juhul halduskohtule siduv. Nagu kohus ka oma 15.04.2015 määruses selgitas, tähendab see seda, et U. Mäesalul pidi hiljemalt aasta jooksul tekkima kahtlus, et niisugune haldusakt võib olemas olla, kui seda talle tõepoolest kätte ei toimetatud, kuid ta ei astunud samme selle kahtluse kontrollimiseks. Selle halduskohtu seisukohaga nõustus Tartu Ringkonnakohus oma jõustunud 08.07.2015 määruses. Riigikohus on oma otsuse asjas nr 3-3-1-48-06 punktis 16 selgitanud, et haldusakt kehtib sõltumata selle kättetoimetamisest, kui isik pidi olema sellest teadlik. Järelikult on 05.04.1999 otsus kehtiv ning sellele oli võimalik 15.11.2013 ettekirjutust ja hoiatust tehes tugineda. 22. Seetõttu ei ole asjas enam ka määrav, kas aastatel 1995 – 1999 maksti U. Mäesalule ettenähtust enam toetust Sotsiaalkindlustusameti või U. Mäesalu enda süül, kuivõrd kohus on toetuse tagasinõudmist puudutavas osas seotud 05.04.1999 otsusega.

§ 30

lg 3 sätestab, et kui peretoetuste maksmine lõpetatakse enne enammakstud summa täielikku tasaarvestamist, tehakse isikule enammakstud summade tagasinõudmiseks ettekirjutus koos hoiatusega. Säte ei anna Sotsiaalkindlustusametile kaalutlusõigust ning Sotsiaalkindlustusamet ongi nimetatud sättele tuginedes 15.11.2013 ettekirjutuse ja hoiatuse andnud. Säte on kehtinud alates 01.01.2002, kuid õigus toetussummad tagasi nõuda tulenes ka 10.02.1994 vastu võetud lastetoetuste seaduse §-st 15 ning 20.05.1997 vastu võetud lastetoetuste seaduse § 16 lõikest

1. Teisisõnu on põhimõtteliselt niisugune õigusnorm kehtinud juba alates sellest, kui
2. aastal U. Mäesalule ettenähtust enam lastetoetust maksma hakati.
3. Kohtu hinnangul ei ole asjakohased ka U. Mäesalu väited, et Sotsiaalkindlustusameti nõue on aegunud. Vaidlust ei ole, et kuni 30.06.2013 peeti U. Mäesalule makstud lapsetoetusest 20% kinni 05.04.1999 otsuse täitmiseks. Kuivõrd lapsetoetuse määrad on alati olnud õigusaktidega sätestatud ning järelikult kõigile avalikud ning nendest on sageli ka avalikkuses juttu, pidi U. Mäesalu kinnipidamisest tavapärase hoolsuse korral teadlik olema. Nagu kohus eelnevalt selgitas, on kohtu niisuguse seisukohaga nõustunud ka Tartu Ringkonnakohus oma jõustunud 14.10.2014 määruses. Sellisel juhul tuleb igakuist 20% kinnipidamist käsitada nõude tunnustamisena tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 158 lõike 2 mõttes ning järelikult ei olnud Sotsiaalkindlustusameti nõue aegunud, kuna sama paragrahvi lõike 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude tunnustamisega uuesti.
4. Kaebaja on menetluses ka märkinud, et

§ 3

lg 1 p 1 mõtte kohaselt määratakse lapsetoetus lapsele, mistõttu ei ole õige seda U. Mäesalult tagasi nõuda. Kohus selle seisukohaga ei nõustu.

§ 15määratleb isikute ringi, kellel on õigus peretoetusi taotleda.

5 Nende hulgas on ka lapse ema, kuid laps ise lapsetoetust taotleda ei saa.

§ 23lõike 1 kohaselt määratakse peretoetused taotlejale.

Varasemad seadused seda sõnaselgelt ei määratlenud, kuid see ei muuda tõsiasja, et lapsetoetus on alati määratud vanemale lapse eest ning subjektiivne õigus toetust saada on vanemal.

1. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et Sotsiaalkindlustusametil oli õigus 15.11.2013 ettekirjutuse ja hoiatuse tegemiseks. Kohtu hinnangul ei nähtu asjast ka menetlus- või vorminõuete rikkumist. Seetõttu jätab kohus rahuldamata U. Mäesalu nõude Sotsiaalkindlustusameti Tallinna büroo 15.11.2013 ettekirjutuse ja hoiatuse nr 7.TL15.22/32029 tühistamiseks. Järelikult puudub alus ka Sotsiaalkindlustusameti 24.01.2014 vaideotsuse nr 1.1-10/3 tühistamiseks. Seega jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata.
2. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.
3. Kohus tuletab meelde, et 30.03.2015 peatas Tartu Halduskohus esialgse õiguskaitse korras Sotsiaalkindlustusameti 15.11.2013 ettekirjutuse ja hoiatuse täitmise. Tulenevalt HKMS § 249 lõikest 4 kehtib see kuni kohtuotsuse jõustumiseni. HKMS § 176 lõike 1 kohaselt jõustub kohtuotsus, kui seda ei saa tähtaega ennistamata enam vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses. /allkirjastatud digitaalselt/ Tamara Hristoforova kohtunik 6