Obsah (6)

§ 212§ 213§ 197§ 201§ 46§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viljandi Pensioniameti komisjoni 05.04.
2. a otsusega nr 9 otsustati Ulvi Mäesalule määratud lastetoetusest alates 01.05.1999 igakuuliselt kinni pidada 20% kuni enammakse 22 020,51 Eesti krooni (praegu kehtivas vääringus 1407,37 eurot) täitumiseni. Enammakse oli tekkinud perioodil 01.01.1995 – 31.03.1999 seoses lastetoetuse taotlemisega Viljandi ja Tallinna Pensioniametist korraga (I kd, tl 21). 1
3. 24.07.2012 esitas U. Mäesalu Sotsiaalkindlustusametile avalduse tõendi väljastamiseks selle kohta, miks temale makstavast peretoetusest peetakse kinni 20% (I kd, tl 79).
4. 16.08.2012 vastas Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Viljandi büroo U. Mäesalu 24.07.
5. a avaldusele selgitusega (I kd, tl 79p-80).
6. U. Mäesalule lõpetati lapsetoetuse maksmine 30.06.2013 seoses U. Mäesalu poja gümnaasiumis õppimise lõppemisega. Selleks ajaks oli U. Mäesalule makstavast igakuisest peretoetusest kinni peetud 1085,11 eurot.
7. 22.10.2013 saatis Sotsiaalkindlustusameti Tallinna büroo U. Mäesalule teavituskirja, milles palus talle ilma õigusliku aluseta makstud hüvitis summas 322,26 eurot Sotsiaalkindlustusametile tagasi maksta.
8. U. Mäesalu esitas Sotsiaalkindlustusameti 04.11.
9. a kirja peale omapoolse selgituse.
10. Sotsiaalkindlustusameti Tallinna büroo 15.11.
11. a ettekirjutuse ja hoiatusega nr 7.TL15.2-2/32029 kohustati U. Mäesalu tagasi maksma ilma õigusliku aluseta makstud peretoetus summas 322,26 eurot (I kd, tl 22-22p).
12. U. Mäesalu esitas ettekirjutuse ja hoiatuse peale vaide, mis jäeti Sotsiaalkindlustusameti 24.01.
13. a vaideotsusega nr 1.1-10/3 rahuldamata (I kd, tl 8-10).
14. U. Mäesalu esitas 21.02.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Viljandi Pensioniameti komisjoni 05.04.
15. a. otsuse nr 9 ning Sotsiaalkindlustusameti Tallinna büroo 15.11.
16. a ettekirjutuse ja hoiatuse nr 7.TL15.2-2/32029 õigusvastasuse tuvastamiseks, Sotsiaalkindlustusameti 24.01.
17. a vaideotsuse nr 1.1-10/3 tühistamiseks ning temalt ebaseaduslikult kinnipeetud peretoetuse summas 1085,11 eurot väljamõistmiseks. Tallinna Halduskohus edastas kaebuse kohtualluvuse korras Tartu Halduskohtule.
18. Tartu Halduskohus jättis kaebuse käiguta ning andis tähtaja nõuete muutmiseks. 19.06.2014 esitas U. Mäesalu halduskohtule uue kaebuse tervikteksti, milles palub lugeda Viljandi Pensioniameti komisjoni 05.04.
19. a otsus nr 9 õigusvastaseks, tühistada Sotsiaalkindlustusameti Tallinna büroo 15.11.
20. a ettekirjutus nr 7.TL15.2-2/32029 ja 24.01.
21. a vaideotsus nr 1.1-10/3, vabastada ta Sotsiaalkindlustusametile raha maksmise kohustusest ning mõista välja ja tagastada talle ebaseaduslikult kinnipeetud rahasumma 1085,11 eurot. Kaebuse kohaselt ei nõustu kaebaja Sotsiaalkindlustusameti 15.11.
22. a ettekirjutuses esitatud nõudega. Kaebaja leiab, et Sotsiaalkindlustusameti nõue on aegunud ja põhjendamatu. Kaebaja märgib, et ta ei ole lastetoetuse taotlemisel esitanud valeandmeid ning tähelepanuta on jäetud, et Tallinna Pensioniamet lõpetas lastetoetuse maksmise riiklike peretoetuste seaduse (RPTS) § 29 lg 5 alusel. Ekslikult enammakstud toetus määrati kaebajale Pensioniameti süül. Kaebaja juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et talle ei ole 05.04.
23. a haldusakti teatavaks tehtud. Seega ei olnud tal võimalik seda ka vaidlustada. Samuti ei ole teda 05.04.
24. a haldusakti andmisel ära kuulatud. Esmakordselt palus Sotsiaalkindlustusamet kaebajal ekslikult talle enammakstud summa tagasi maksta 22.10.
25. Selleks ajaks oli juba nõue aegunud. Seega oli lastetoetuse kinnipidamine õigusvastane. Kaebaja ei ole raha tagasimaksmise nõuet tunnustanud, sest sellist nõuet ei ole esitatudki ning kaebaja ei ole ühtegi tagasimakset teostanud. Pensioniameti süül tehtud enammakset ei saa käsitleda alusetu rikastumisena, sest juhul, kui kaebajale ei ole makstud lastetoetust sellises ulatuses, nagu ta sai, oleks ta saanud taotleda vähekindlustatud perena sotsiaaltoetust.
26. Tartu Halduskohus võttis U. Mäesalu kaebuse menetlusse. Halduskohus luges ebaseaduslikult kinnipeetud rahasumma hüvitamise nõude esitamise tähtaja möödunuks 05.04.2003, mistõttu andis kaebajale tähtaja kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks. Kaebaja esitas kaebetähtaja ennistamise taotluse. Tartu Halduskohus jättis 26.08.
27. a määrusega kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ning lõpetas hüvitamisnõude osas 2 menetluse. Tartu Halduskohtu 26.08.
28. a määrus jõustus Riigikohtu 15.01.
29. a määrusega.
30. Tartu Halduskohus peatas 30.03.
31. a määrusega esialgse õiguskaitse korras Sotsiaalkindlustusameti 15.11.
32. a ettekirjutuse ja hoiatuse täitmise.
33. Kaebaja esitas 05.04.2015 nõude ka Viljandi Pensioniameti komisjoni 05.04.
34. a otsuse nr 9 tühistamiseks. Halduskohus jättis 15.04.
35. a määrusega kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks rahuldamata. Halduskohtu 15.04.
36. a määrus jõustus Riigikohtu 12.11.
37. a määrusega, millega kaebaja määruskaebus Tartu Ringkonnakohtu 08.07.
38. a määruse peale tagastati.
39. Tartu Halduskohus jättis 21.12.
40. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et Sotsiaalkindlustusameti 15.11.
41. a ettekirjutus ja hoiatus on õiguspärased ning puudub alus selle ning ka vaideotsuse tühistamiseks. Halduskohus märkis, et menetluses on üksnes nõue tühistada Sotsiaalkindlustusameti Tallinna büroo 15.11.
42. a ettekirjutus ja hoiatus nr 7.TL15.2-2/32029 ning Sotsiaalkindlustusameti 24.01.
43. a vaideotsus nr 1.1-10/
44. Seepärast ei ole kaebaja väited, mis puudutavad 05.04.
45. a otsuse nr 9 õiguspärasust ja makstud toetusest osa kinni pidamist enam asjakohased. Samuti märkis halduskohus, et vaidlustatud 15.11.
46. a ettekirjutus ja hoiatus põhineb 05.04.
47. a otsusel nr 9, mille kättetoimetamist kaebajale ei ole tuvastatud, kuid halduskohtu 26.08.
48. a määrus, milles halduskohus asus seisukohale, et kaebaja pidi 05.04.
49. a otsuse nr 9 alusel teostatud kinnipidamistest aru saama hiljemalt aasta jooksul ning selle seejärel vaidlustama, on jõustunud ning järelikult on 05.04.
50. a otsus nr 9 kehtiv ja sellele oli võimalik 15.11.
51. a ettekirjutust ja hoiatust tehes tugineda. Halduskohus leidis, et seetõttu ei ole ka määrav, kas perioodil 1995 – 1999 maksti kaebajale ettenähtust enam toetust Sotsiaalkindlustusameti või kaebaja süül, kuivõrd kohus on toetuse tagasinõudmist puudutavas osas seotud 05.04.
52. a otsusega nr
53. Halduskohus asus seisukohale, et 15.11.
54. a ettekirjutus ja hoiatus tuginevad kehtival õigusel ning haldusaktil. Sotsiaalkindlustusamet on 15.11.
55. a ettekirjutuse ja hoiatuse andmisel tuginenud RPTS § 30 lg-le 3, mis ei anna Sotsiaalkindlustusametile kaalutlusõigust. Selle sätte kohaselt tehakse juhul, kui peretoetuste maksmine lõpetatakse enne enammakstud summa täielikku tasaarvestamist, isikule enammakstud summade tagasinõudmiseks ettekirjutus koos hoiatusega. Samasisuline õigusnorm kehtis ka siis, kui kaebajale
56. a ettenähtust enam lastetoetust maksma hakati. Halduskohus ei nõustunud kaebaja seisukohaga, et Sotsiaalkindlustusameti nõue on aegunud. 05.04.
57. a otsuse nr 9 täitmiseks peeti kaebajale makstud igakuisest lapsetoetusest 20% kinni kuni 30.06.
58. Kuivõrd kohus on käesolevas asjas jõustunud määrusega leidnud, et kaebaja pidi toetuse osaliselt kinnipidamisest teadlik olema, tuleb halduskohtu hinnangul igakuist 20%list kinnipidamist käsitada nõude tunnustamisena tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 158 lg 2 mõttes. Järelikult ei olnud Sotsiaalkindlustusameti nõue aegunud, sest sama paragrahvi lõike 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude tunnustamisega uuesti. Halduskohus ei nõustunud ka kaebaja seisukohaga, et kuna RPTS § 3 lg 1 p 1 mõtte kohaselt määratakse lapsetoetus lapsele, ei ole õige seda kaebajalt tagasi nõuda. Halduskohus leidis, et lapsetoetus on alati määratud vanemale lapse eest ning subjektiivne õigus toetust saada on vanemal. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
59. Kaebaja esitas 20.01.2016 Tartu Halduskohtu 21.12.
60. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 21.12.
61. a otsuse tühistamist ning asjas uue otsuse tegemist, millega tema kaebus rahuldataks. Kaebaja palub Viljandi Pensioniameti 05.04.
62. a otsuse nr 9, Sotsiaalkindlustusameti Tallinna büroo 15.11.
63. a 3 ettekirjutuse ja hoiatuse ning 24.01.
64. a vaideotsuse tühistamist. Kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud seisukohad on järgmised: 15.
65. Halduskohus ei ole arvestanud asjaoluga, et Viljandi Pensioniameti 05.04.
66. a otsust nr 9 ei ole kaebajale teatavaks tehtud ning seega on halduskohus ebaõigesti tuginenud sellele otsusele. Kaebaja ei ole nõuet tunnustanud ega maksegraafikut allkirjastanud. Kaebaja sai raha kinnipidamisest teada 16.08.
67. a vastusest. Seega oli hüvitamiskaebus tähtaegne. Kui kaebaja pöördus
68. a augustis elukohajärgsesse Sotsiaalkindlustusametisse, siis neil ei olnud talle 05.04.
69. a otsust nr 9 näidata. 16.08.
70. a vastuses puudus nõue raha tagasimaksmise kohta ning selgitus edasikaebamise korra kohta. Sotsiaalkindlustusameti 16.08.
71. a vastus oli ainult informatiivne. Seega on kaebaja arvates Sotsiaalkindlustusameti väide, et kaebaja oleks pidanud 14 päeva jooksul pärast selgituse saamist pöörduma kohtu poole, ebaõige. Kaebaja arvates oli hüvitamiskaebuse esitamine tähtaegne, sest kaebaja sai raha kinnipidamisest teada alles 16.08.
72. a vastusest. 15.
73. Halduskohus ei ole menetlenud kaebaja esitatud nõuet 05.04.
74. a otsuse nr 9 tühistamiseks. Kaebaja hinnangul oli 05.04.
75. a otsus nr 9 õigusvastane, sest see on tehtud tema ärakuulamisõigust ja RPTS § 29 lg-t 5 rikkudes. Kuna seda otsust talle kätte ei toimetatud, siis ta ei saanud seda ka õigeaegselt vaidlustada. 15.
76. Kaebaja märgib, et talle riigi õigusabi korras määratud advokaat oli asjatundmatu, vastutustundetu ning hooletu ning esitas kohtule taotlused, mida kaebaja ei olnud saanud üle vaadata ega neis täpsustusi või parandusi teha. Kaebaja rõhutab, et ta jääb oma esialgsete nõuete juurde, sest riigi õigusabi korras määratud advokaat jättis omavoliliselt kaebaja sisulised taotlused kohtule esitamata ning kohus ei võtnud neid selle tõttu otsuse tegemisel arvesse. Kaebaja toob välja, et tal ei olnud võimalik vastata Sotsiaalkindlustusameti vastusele. Kaebaja on seisukohal, et advokaadi hoolimatu tegevus ja tegevusetus mõjutas kohtulahendi tegemist kaebaja kahjuks. Kaebaja toob välja, et kohus on oma otsuses märkinud, et kaebaja ei ole piisavalt põhjendanud, miks ta ei ole varem esitanud 05.04.
77. a otsusele nr 9 tühistamiskaebust. Kaebaja taotleb, et kohus ennistaks hüvitamisnõude kaebetähtaja, sest kaebaja advokaadi hoolimatu tegevus ja tegevusetus mõjutas kohtulahendi tegemist kaebaja kahjuks. 15.
78. Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kaebaja oleks pidanud aasta jooksul märkama, et temale makstavast peretoetusest tehakse kinnipidamisi. Samal ajal ei märganud ametnikud nelja ja poole aasta jooksul, et kaebajale makstakse peretoetust ettenähtust rohkem. Kohus ei kohtle pooli võrdselt, kui paneb kaebajale kohustuse kontrollida vähemalt ühe aasta jooksul ametnike tööd ja peab iseenesestmõistetavaks seda, kui ametnikud ei pane oma eksimust tähele rohkem kui nelja aasta jooksul. Kaebaja märgib, et ta usaldas ametnikke ning ei kahtlustanud, et riik võiks väljamaksete tegemisel eksida. 15.
79. Kaebaja taotleb Sotsiaalkindlustusametilt dokumentide väljanõudmist selle kohta, missugustes summades ajavahemikul 01.01.1995 – 31.03.1999 kahe lapsega perele peretoetust kuude kaupa oleks pidanud maksma ja kui palju kaebajale maksti. Kaebaja arvates tõendaks see, et ettenähtud peretoetuste summa oli kuude lõikes erinev ning tavakodanikul oleks olnud raske jälgida nende laekumiste õigsust. Samuti taotleb kaebaja, et kohus keelaks kohtutäituril temalt kohtutäituri kulude väljamõistmise. 07.04.2016 esitatud täiendavas taotluses palub kaebaja ringkonnakohtul välja selgitada, kui palju täpselt on Sotsiaalkindlustusamet U. Mäesalul saada olevatelt summadelt raha kinni pidanud ja kui palju raha on kinni pidanud kohtutäitur.
80. Sotsiaalkindlustusamet vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele sellele vastu ning märgib, et jääb halduskohtule esitatud kirjalike seisukohtade ja kohtuistungil antud selgituste juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 4
81. Kaebaja on apellatsioonkaebuses esitanud taotluse, et ringkonnakohus nõuaks vastustajalt välja dokumendid selle kohta, missugustes summades kuude kaupa ajavahemikul 01.01.1995 – 31.03.1999 kahe lapsega perele peretoetust oleks pidanud maksma ja kui palju kaebajale maksti. Ringkonnakohus jätab kaebaja taotluse täiendavate tõendite väljanõudmiseks rahuldamata. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Kuna kaebaja on apellatsioonkaebusesse märkinud, et soovib nende dokumentidega tõendada seda, et peretoetuste summa oli kuude lõikes erinev ning tavakodanikul on raske jälgida laekumiste õigsust, siis järeldab ringkonnakohus sellest, et kaebaja soovib nimetatud tõenditega ümber lükata kohtute seisukohti, mis võeti arvesse kaebaja hüvitamiskaebuse kaebetähtaja ennistamata jätmisel. Kuna halduskohtu 26.08.

1. a määrus, millega kaebaja hüvitamiskaebuse kaebetähtaeg jäeti ennistamata ning hüvitamiskaebuse osas menetlus lõpetati, on jõustunud, siis ei ole apellatsioonimenetluses hüvitamiskaebuse osas esitatud seisukohtadel ega tõenditel enam tähtsust, sest hüvitamiskaebuse menetlus on lõppenud. Seetõttu jääb kaebaja taotlus täiendavate tõendite väljanõudmiseks rahuldamata. Kuna käesoleva apellatsioonimenetluse sisuks on halduskohtu 21.12.
2. a otsuse sisulise õiguspärasuse kontrollimine ja nimetatud otsusega jäeti rahuldamata kaebaja kaebus Sotsiaalkindlustusameti 15.11.
3. a ettekirjutuse ja hoiatuse nr 7.TL15.2-2/32029 ning 24.01.
4. a vaideotsuse nr 1.1-10/3 tühistamiseks, siis ei ole asjakohane ega halduskohtu otsuse õigsuse seisukohalt vajalik asuda apellatsioonimenetluses eraldi välja selgitama seda, kui palju täpselt on Sotsiaalkindlustusamet U. Mäesalul saada olevatelt summadelt raha kinni pidanud ja kui palju raha on kinni pidanud kohtutäitur. Eeltoodu tõttu jätab ringkonnakohus ka selle kaebaja taotluse rahuldamata, kuid märgib siiski, et nii Sotsiaalkindlustusameti poolt juba kinni peetud summa kui ka summa, mille ulatuses kohustati kaebajat seda Sotsiaalkindlustusameti pangakontole tagasi maksma ja mille osas alustati ka täitemenetlust, nähtuvad nii Pensioniameti 05.04.
5. a otsusest nr 9 kui ka 15.11.
6. a ettekirjutusest. Arvestades seda, et ringkonnakohus kontrollib

§ 197

lg 1 alusel apellatsiooni korras üksnes halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust, s. o halduskohtu otsusega lahendatud kaebuse nõuete lahendamise õiguspärasust, siis jätab ringkonnakohus läbi vaatamata apellatsioonkaebuses esitatud taotlused Pensioniameti 05.04.

1. a otsuse nr 9 tühistamiseks ja hüvitamisnõude kaebetähtaja ennistamiseks, sest halduskohus ei ole neid nõudeid lahendanud vaidlusaluse 21.12.
2. a otsusega. Kinnipeetud toetuse hüvitamise nõude osas lõpetati menetlus juba Tartu Halduskohtu 26.08.
3. a määrusega ning see määrus on jõustunud. Samuti jättis halduskohus juba 15.04.
4. a määrusega rahuldamata U. Mäesalu taotluse kaebuse muutmiseks, s. o 05.04.
5. a otsuse nr 9 tühistamisnõude menetlemiseks ning ka see määrus on jõustunud. Nagu juba varem märgitud, ei vaata ringkonnakohus halduskohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse raames läbi halduskohtu varasemaid jõustunud määrusi ja kuna apellatsioonimenetluses ei saa esitada nõudeid, mida halduskohtus ei esitatud ega ka uuesti neid nõudeid, mille osas on menetlus jõustunud määrusega lõpetatud või mille osas ei ole kaebuse muutmist jõustunud määrusega lubatud, siis puudub ringkonnakohtul alus eelnimetatud kaebaja taotlusi sisuliselt menetleda. Ringkonnakohus jätab läbi vaatamata ka apellatsioonkaebuses esitatud taotluse keelata kohtutäituril kaebajalt kohtutäituri kulude väljamõistmine, sest selliste taotluste (kaebuste) lahendamine ei kuulu halduskohtu, s. h ringkonnakohtu halduskolleegiumi pädevusse. 5
6. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud ükski väide ei anna alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes

§ 201lg-le 4 ei korda neid.

Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Kuna kaebaja poolt esitatud hüvitamisnõude osas on jõustunud kohtumäärusega menetlus lõppenud ja ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuses uuesti esitatud taotluse hüvitamisnõude kaebetähtaja ennistamiseks läbi vaatamata, siis ei võta ringkonnakohus käesolevas otsuses seisukohta ka apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohta, mis puudutavad kaebaja hüvitamiskaebuse tähtaegsust, sh apellatsioonkaebuses korduvalt esitatud väidet, et kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et ta oleks pidanud vähemalt aasta jooksul talle makstavast igakuisest peretoetusest tehtud kinnipidamist märkama. Ringkonnakohus jätab need väited tähelepanuta.
2. Apellatsioonkaebuses esitatud etteheited riigi õigusabi korras määratud esindajale puudutavad samuti hüvitamisnõude kaebetähtaja ennistamisega seoses esitatud menetlusdokumente, mille osas kaebaja leiab, et esindaja ei kaitsnud piisavalt tema huve, sest ei esitanud seal kõiki kaebaja argumente ning ei võimaldanud tal enne menetlusdokumentide kohtule esitamist nendega tutvuda ning neid täiendada. Samad põhjendused on kaebaja esitanud ka Riigikohtule esitatud teistmisavalduses ning Tartu Halduskohtu 15.04.
3. a määruse peale esitatud määruskaebuses. Kuna kaebaja etteheited riigi õigusabi korras määratud esindajale puudutavad samuti kaebaja esitatud hüvitamisnõuet, mille osas on menetlus jõustunud kohtulahendiga lõppenud ja millega seonduvat kaebetähtaja ennistamise taotlust ringkonnakohus sisuliselt ei menetle, siis ei anna ringkonnakohus ka selles osas apellatsioonkaebuses esitatud väidetele hinnangut. Apellatsioonkaebuses tehtud etteheited Tartu Halduskohtu 15.04.
4. a määruse resolutsiooni p-i 1 peale, millega halduskohus lõpetas kaebajale riigi õigusabi andmise, jätab ringkonnakohus samuti tähelepanuta, sest Tartu Halduskohtu 15.04.
5. a määrus on Riigikohtu 12.11.
6. a määrusega jõustunud.
7. Kaebaja heidab apellatsioonkaebuses halduskohtule ette, et halduskohus ei menetlenud kaebaja peamist nõuet tühistada Viljandi Pensioniameti komisjoni otsus nr 9, sest see otsus on tihedalt seotud kaebaja nõuetega tühistada Sotsiaalkindlustusameti 15.11.
8. a ettekirjutus ja hoiatus ning selle peale esitatud vaide kohta tehtud vaideotsus. Kuna Tartu Halduskohtu 15.04.
9. a määrus, millega kohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks, on jõustunud, siis on halduskohus vaidlustatud otsuses õigesti märkinud, et asjas on menetluses üksnes nõue tühistada Sotsiaalkindlustusameti Tallinna büroo 15.11.
10. a ettekirjutus ja hoiatus ning 24.01.
11. a vaideotsus.
12. Kaebaja on apellatsioonkaebuses märkinud, et ta sõnastas 05.04.
13. a otsuse nr 9 õigusvastasuse tuvastamise nõude 21.02.
14. a halduskohtule esitatud kaebuses teadmatusest vääralt, sest ei teadnud, et saab tühistada dokumenti, mida kaebajale ei ole teatavaks tehtud. Kaebaja sellisest väitest saab järeldada, et kaebaja hinnangul on ta jäänud 05.04.
15. a otsuse nr 9 tühistamisnõude esitamise õigusest ilma seetõttu, et ta teadmatusest ei osanud 21.02.2014 halduskohtule esitatud kaebuses sellist nõuet esitada. Kuigi määrus, millega halduskohus on keeldunud kaebaja hiljem esitatud tühistamisnõude lisamiseks kaebuse muutmisest, on jõustunud, märgib ringkonnakohus siiski, et kuna tühistamiskaebuse esitamise tähtaeg on võrreldes hüvitamiskaebuse esitamise tähtajaga oluliselt lühem, siis ei oleks ringkonnakohtu hinnangul kaebaja jaoks ilmselt olukorda muutnud ka see, kui kaebaja oleks kohe käesolevas asjas algse kaebuse esitamisel esitanud ka 05.04.
16. a otsuse nr 9 tühistamisnõude. 6

§ 46

lg 1 p 4 kohaselt on hüvitamisekaebuse esitamise tähtaeg üldjuhul kolm aastat kahjust teadasaamisest ning sõltumata sellest ei saa hüvitamiskaebust esitada pärast kümne aasta möödumist kahju tekitanud haldusakti andmist.

§ 46

lg 1 kohaselt on tühistamiskaebuse esitamise tähtaeg vaid 30 päeva alates haldusakti kaebajale teatavaks tegemisest. 30-päevane tühistamiskaebuse esitamise tähtaeg kehtis ka ajal, mil kaebaja oleks pidanud kohtute arvates märkama, et talle makstavast lastetoetusest tehakse kinnipidamisi ning ta oleks pidanud välja selgitama kinnipidamiste tegemise aluse ning mittenõustumisel selle vaidlustama. Riigikohtu praktika kohaselt peab kaebetähtaja ennistamisel arvestama ka seda, et mida enam on tähtaega ületatud, seda kaalukam peab olema ületamise põhjus (Riigikohtu halduskolleegiumi 01.10.

1. a määrus asjas nr 3-3-1-57-02, p 20). Arvestades kõiki kaebaja poolt käesolevas asjas esitatud asjaolusid ning seisukohti, ei viita ringkonnakohtu hinnangul mitte miski selliste asjaolude esinemisele, mida võiks hinnata mõjuvaks põhjuseks, mis oleks võinud anda aluse kaebaja 05.04.
2. a otsuse nr 9 tühistamiskaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks ning seega ei oleks kaebaja jaoks olukorda muutnud ka see, kui kaebaja oleks 21.02.2014 halduskohtule kaebuse esitamisel esitanud 05.04.
3. a otsuse nr 9 õigusvastasuse tuvastamise nõude asemel tühistamisnõude. Seega ei oleks ka algses kaebuses 05.04.
4. a otsuse nr 9 tühistamisnõude esitamine aidanud kaebaja õiguste kaitsele kaasa.
5. Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et halduskohus toetub oma otsuses Viljandi Pensioniameti komisjoni 05.04.
6. a otsusele nr 9, mida ei ole kaebajale teatavaks tehtud. Kuigi käesolevas asjas ei ole tuvastatud, et 05.04.
7. a otsus nr 9 kaebajale kätte toimetati, on halduskohus 26.08.
8. a määruses asunud seisukohale, et kaebajal pidi nimetatud otsuse alusel teostatud lastetoetustest tehtud kinnipidamiste tõttu sellise otsuse olemasolu kohta tekkima kahtlus hiljemalt aasta jooksul, s. o 05.04.
9. Tartu Ringkonnakohus on 14.10.
10. a määruses selle seisukohaga nõustunud. Riigikohus ei võtnud 15.01.
11. a määrusega kaebaja määruskaebust menetlusse. Seega oleks kohtute hinnangul kaebaja pidanud aasta jooksul alates sellest, kui talle makstavatest lastetoetustest hakati kinnipidamisi tegema, märkama, et neid kinnipidamisi tehakse, ja pöörduma haldusorgani poole, et selgitada välja kinnipidamiste alus. Isegi juhul, kui kaebaja kinnipidamisi aasta jooksul ei märganud, nagu ta on kohtumenetluses väitnud, siis ei ole kaebaja kinnipidamisi mitte märgates olnud ise piisavalt hoolikas. Kui kaebajale laekus kuni
12. a aprillini lastetoetus kahekordses määras ning alates
13. a maist eelmise summaga võrreldes poole väiksemas mahus, millest oli veel maha arvatud 20%, siis pidi tegemist olema niivõrd olulise vähenemisega, mille märkamata jätmine ei saa olla usutav. Ka Riigikohtu praktika kohaselt tuleb juhul, kui isikul on alust arvata, et haldusakt võib tema õigusi rikkuda ja ta soovib seda kohtus vaidlustada, mõistliku aja jooksul astuda kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks (Riigikohtu halduskolleegiumi 29.04.
14. a määrus asjas nr 3-3-1-19-09, p 16; 28.01.
15. a otsus asjas nr 3-3-1-82-07, p 15; 09.05.
16. a määrus asjas nr 3-3-1-23-07, p 10). Seega tuli halduskohtul kontrollida, kas haldusakti väljanõudmine on toimunud mõistliku aja jooksul. Kaebajale igakuiselt makstavast lapsetoetusest hakati tegema kinnipidamisi alates 01.05.1999, kuid kaebaja pöördus Sotsiaalkindlustusameti poole selgituste saamiseks alles 24.07.
17. Sellise ajavahemiku puhul ei saa ilmselgelt olla tegemist mõistliku ajaga. Riigikohus on leidnud ka seda, et ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul (Riigikohtu halduskolleegiumi 01.10.
18. a määrus asjas nr 3-3-1-57-02, p 19). Kuna kaebajale makstavatest lastetoetustest hakati 05.04.
19. a otsuse nr 9 alusel tegema kinnipidamisi alates 01.05.1999, siis on ringkonnakohtu hinnangul alusetu ka kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väide, et 05.04.
20. a haldusakti ei olnudki üldse olemas ning see on tagantjärgi koostatud. 7
21. Tulenevalt sellest, et 05.04.
22. a otsuse nr 9 vaidlustamine ei ole enam lubatav ning ka ringkonnakohus ei menetle apellatsioonkaebuses uuesti esitatud vastavat nõuet, siis ei anna ringkonnakohus hinnangut ka apellatsioonkaebuses esitatud väidetele, et kaebaja ei ole lastetoetuse taotlemisel valeandmeid esitanud, 05.09.
23. a otsuse nr 9 tegemisel ei olnud kaebaja ärakuulamisõigus tagatud ning lastetoetuste kahekordses määras maksmine toimus vastustaja süül. Nende väidete õigsust oleks kohus saanud kontrollida juhul, kui kaebaja oleks õigeaegselt märganud lastetoetustest tehtavaid kinnipidamisi, nõudnud seejärel mõistliku aja jooksul kinnipidamiste tegemise aluseks oleva haldusakti välja ning selle õigeaegselt vaidlustanud.
24. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et vastustaja on enammakstud summasid kaebajalt tagasi nõudnud alles 15.11.
25. a haldusaktiga, seega 18 aastat hiljem. Vastustaja hakkas 05.04.
26. a otsuse nr 9 alusel tegema kaebajale määratud lastetoetusest igakuiseid kinnipidamisi alates 01.05.1999 ning kuni viimase lapsetoetuse maksmiseni 30.06.2013 oli vastustaja kaebajale makstavast lapsetoetusest kinni pidanud juba 1085,11 eurot. Seega on kaebaja väide, et vastustaja on temalt enammakstud summat tagasi nõudnud alles 15.11.
27. a haldusaktiga, ebaõige.
28. Kaebaja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et halduskohus on jätnud tähelepanuta ka asjaolu, et Sotsiaalkindlustusamet esitas kaebajale kahju hüvitamise nõude ettekirjutuse ja hoiatuse alles 15.11.
29. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. 15.11.
30. a haldusaktiga kohustati kaebajat tagasi maksma vaid see osa talle enammakstud peretoetusest, mida ei oldud varasematest peretoetustest kinni peetud, sest nii 05.04.
31. a haldusakti andmise ajal kehtinud lastetoetuste seaduse § 16 lg 2 kui ka hetkel kehtiva RPTS § 30 lg 2 kohaselt võib kinni pidada kuni 20% igakuiselt makstavast peretoetusest. Seoses kaebaja poja gümnaasiumi õpingute lõppemisega oli kaebajale peretoetuste maksmine 30.06.2013 lõppenud. Kuna 05.04.
32. a otsuse nr 9 kohaselt oli kaebajale tehtud enammakse suurus 22 020,51 krooni (1407,37 eurot) ning kaebajale makstud peretoetustest oli tehtud kinnipidamisi summas 1085,11 eurot, siis oli kaebajale peretoetuste maksmise lõppemisel kaebajale tehtud enammakse jääk 322,26 eurot. RPTS § 30 lg 3 esimese lause kohaselt tehakse isikule juhul, kui peretoetuste maksmine lõpetatakse enne enammakstud summa täielikku tasaarvestamist, isikule enammakstud summade tagasinõudmiseks ettekirjutus koos hoiatusega. Seega on 15.11.
33. a haldusakt kooskõlas kehtiva õigusega. Samuti on 15.11.
34. a haldusakti andmisel kaebajale olnud tagatud ärakuulamisõigus.
35. Eeltoodust tulenevalt jääb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21.12.
36. a halduskohtu otsus muutmata. 28.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jäävad võimalikud apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda. Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ 8 Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/