Obsah (5)

§ 212§ 213§ 108§ 118§ 104

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodil 18.08.2011–05.04.2012 vahistatuna kinnisel režiimil ja perioodil 21.12.2012–13.02.2013 kinnipeetavana vastuvõtuosakonnas kinnisel režiimil. 2. Tallinna Vanglas viibitud ajal paiknes kaebaja järgmiselt: - kambris 314 perioodil 18.08.2011–10.10.2011; - kambris 337 perioodil 11.10.2011–08.11.2011; - kambris 89 perioodil 10.11.2011–14.11.2011; - kambris 337 perioodil 15.11.2011–05.04.2012; - kambris 124 perioodil 21.12.2012–01.01.2013; - kambris 145 perioodil 02.01.2013–06.01.2013; - kambris 126 perioodil 07.01.2013–13.02.2013. 3. Kaebaja esitas 02.06.2014 Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse (tl 17-18p), mille vangla registreeris 04.06.2014. Kaebaja palus hüvitada seoses nõuetele mittevastavate elutingimustega tekitatud mittevaralise kahju 147 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest perioodidel 18.08.2011–05.04.2012 ja 21.12.2012–13.02.2013. Tallinna Vangla jättis 01.10.2014. a vastusega nr 5-18/14/16138-1 kahjunõude rahuldamata. 4. Kaebaja esitas 20.08.2014 (registreeritud 21.08.2014) Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 27) Tallinna Vangla vastu, milles palus, et kohus kohustaks vanglat maksma talle tekitatud kahju eest hüvitist 300 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest perioodidel 18.08.2011– 05.04.2012 ja 21.12.2012–13.02.2013. Kaebaja leidis, et Tallinna Vanglas viibitud aja jooksul rikuti tema suhtes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklit 3. Tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast on igal kinnipeetaval õigus oma isiklikule ruumile, mille standardiks on 4 m2. Otsuses asjas Tunis vs. Eesti jättis EIK kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel välja tualeti pindala. EIK praktikat arvestades tuleb maha arvata ka mööblialune pindala. Olukord, kus kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks on vähem kui 3 m 2, on iseenesest EIÕK artikli 3 rikkumine ja seoses sellega nõuab kaebaja vanglas iga viibitud kuu eest 300 eurot ehk 10 eurot iga päeva eest. Kaebaja sõnul pidi ta viibima 15 m2 suurustes kambrites koos viie vahistatuga ning tal ei võimaldatud osaleda spordiüritustel ega kasutada spordisaali. Ainus kehaline tegevus oli jalutusboksis jalutamine, kuid seal puudusid võimalused enda füüsiliseks koormamiseks. Seoses liikumisvaegusega tekkisid tal erinevad liigesevalud. Kaebaja sõnul on ta Tallinna Vanglas viibides püüdnud eelmainitud olukorda ka ära hoida, olles pöördunud suuliselt inspektor-kontaktisiku poole taotlusega suuremasse kambrisse paigutamiseks, kuid talle vastati, et tingimused on seadusega kooskõlas, ja seetõttu ei pidanud kaebaja kirjalikku pöördumist otstarbekaks. 5. Tallinna Vangla palus kaebusele esitatud vastuses (tl 31-34) jätta kaebus rahuldamata. Kaebajale oli tagatud Tallinna Vanglas viibimise ajal vähemalt 2,5 m 2 põrandapinda, mida nõudis justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 6 lg 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioon. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014. a otsuses nr 3-4-1-9-14, et nimetatud säte oli põhiseadusega kooskõlas. Kambri põrandapinnast ei tule välja arvata mööbli ja tualettruumi alla jäävat pinda. WC ja ka mööblialuse pinna maha arvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumi või esemetega, mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu vähendab põhjendamatult kambripinda. EIK lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Kaebaja viibis vaidlusalusel ajal Tallinna Vanglas kokku 286 päeva, millest 208 päeval oli tema kasutada põrandapinda üle 3 m2. Kaebajale oli igapäevaselt tagatud 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus. Selle aja jooksul oli tal võimalik muu hulgas ka kehakultuuriga tegeleda. Lisaks on ka kambris piisavalt ruumi, et enda keharaskust kasutades erinevaid võimlemisharjutusi teha. Olukorras, kus kaebajale on 2 tagatud võimalus end soovi korral piisavalt liigutada, kuid isik otsustab seda mitte teha, on põhjuslik seos väidetava kahju ning Tallinna Vangla tegevuse osas välistatud. Väljaspool kambrit oli kaebajal võimalik jalutada 14 m2 suuruses jalutusboksis, kus liiklemiseks ja võimlemiseks on piisavalt ruumi ka kuuele kinnipeetavale. Kaebaja meditsiinikaardi väljavõtetest nähtub, et kaebajal oli 18.08.2011 Tallinna Vanglasse saabudes jalg kipsis. Kaebaja ei ole tõendanud liigesevalude seost Tallinna Vangla põrandapinna suurusega. Seisukohad põhiõiguste osas on olnud ajas muutuvad ning Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla tagasiulatuvat mõju. Tekkinud kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tõsine. Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste riivele. 6. Halduskohus rahuldas 03.02.2015. a otsusega (tl 47-49p) kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 1008 eurot. Kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta. Tegemist ei ole ruumiga, mis oleks kasutatav väljaspool selle otstarvet, mistõttu oleks selle pindala arvestamine eluruumina kasutatava kambri pinna hulka vastuolus minimaalse isikliku ruumi olemusega. Kohtu seisukohta kinnitab muuhulgas EIK seisukoht asjas Tunis vs. Eesti (p 11), kus EIK on pidanud samuti põhjendatuks välistada tualeti alune pind kambri põrandapinna hulgast. Kambrites, kus kaebaja viibis, oli pinda ühe isiku kohta WC-ta üle 3 m 2 34 päeva vältel ja alla 3 m2 252 päeva vältel (tl 38-40). Halduskohus on seisukohal, et vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel oli õigusvastane osas, kus kaebaja isiklik ruum kambris jäi alla 3 m2. Vastustaja ei saa tugineda oma tegevuse õiguspärasuse põhjendamisel justiitsministri 30.10.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskirja“ (VSkE) § 6 lg-le 6, sest vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis on see säte põrandapinna miinimumnõude osas vastuolus EIÕK art-ga 3 ja ka VangS § 4 1 lgga 1. Halduskohtu hinnangul ei tule põrandapinnast välja arvata mööblialust pinda. Halduskohus loeb vastutaja tegevuse süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis. Vabade kohtade puudumise tõttu võis kaebaja kinnipidamise tingimuste parandamine olla keerukas, kuid sellest ei saa teha järeldust, et vastustaja ei oleks käitunud kaebaja õiguste rikkumisel süüliselt. Vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast selles küsimuses. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas 252 päeva olukorras, kus puudus võimalus liikuda väljaspool kambrit, v.a üks tund päevas värskes õhus viibimise ajal; kaebaja oli vähemalt 252 päeva paigutatud kambrisse koos sellise arvu kaaskinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi alla 3 m2 ehk ei olnud täidetud isikliku ruumi miinimumnõuet. Ainult 34 päeva oli kaebaja paigutatud kambrisse, kus pind ühe isiku kohta WC-ta oli üle 3 m2. Vastustaja ei rakendanud meetmeid isikliku ruumi puudumise leevendamiseks (täiendav värskes õhus viibimine, ajutine ümberpaigutamine teise vanglasse). Samuti pidas kohus hüvitise määramisel silmas riigisisest kohtupraktikat kinnipeetavate alusetult kartserisse paigutamisel ja arestikambris kinnipidamisega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise asjades. Puuduvad ka asjaolud, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime ühes isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust. Kaebaja kambripind jäi enamikul päevadest vahemikku 2,36– 2,99 m2, mis on vähem, kui 3 m2, kuid siiski lähedal miinimumnormile ja seega ei saa kaebaja õiguste rikkumist lugeda väga intensiivseks. Eeltoodu alusel ja asjaolusid kogumis hinnates peab halduskohus kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest kohaseks rahaliseks hüvitiseks 4 eurot päeva eest, mil tema isiklik ruum oli alla 3 m2, kokku seega 1008 eurot. 3 MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS 7. Vastustaja esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 57-59p), milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega jätta kaebus rahuldamata. Kui isikule on kambris tagatud üksnes 2,5 m2 suurune põrandapind, tuleb hinnata ka seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused. Halduskohus jättis isikuõiguste riive tuvastamisel muude kinnipidamistingimustega ja asjas tähtsust omavate asjaoludega arvestamata. WC alla jääv pind tuleb arvutada kambri põrandapinna sisse. WC pinna väljaarvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga, mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu põhjendamatult kambripinda ära võtab. EIK lahendites on enamasti WC-pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Antud asjas aga asus WC kambris ning see võimaldas kaebajale privaatsust ja soovi korral ka kohese kasutamise. Tegemist oli eraldiseisva suletava ruumiga. WC pinna üldpinna sisse arvutamisel oli tagatud kaebajale kõikidel Tallinna Vanglas viibitud päevadel üle 2,5 m2 suurune põrandapind, ja seega ei rikkunud Tallinna Vangla siseriiklikke norme, mistõttu ei ole ka kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud. Tallinna Vangla käitumine ei ole olnud süüline vähemalt raske hooletuse tõttu. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju. Kaebaja ei püüdnud mittevaralise kahju tekkimist ära hoida, ega seda vähendada. Kaebaja liikumispiirang tulenes asjaolust, et ta viibis vangis vahistatuna. Halduskohus võttis hüvitise suuruse määramisel aluseks üksnes põrandapinna suuruse, jättes hindamata, kas muid kannatusi isikule tegelikkuses kaasnes või mitte. Kohtuotsuses puuduvad konkreetsed kaalutlused, millele juhindudes hüvitise suurus määrati. 8. Kaebaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 65-65p) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Tallinna Vangla kinnipidamistingimused olid vastuolus EIÕK artikliga 3. Juba 05.03.2004. a Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) raportis soovitati Tallinna Vanglale kambritesse paigutada mitte rohkem kui neli inimest. Kaebaja sõnul püüdis ta mittevaralise kahju tekkimist ära hoida, pöördudes suuliselt kontaktisiku poole. Pöördumised olid tulutud, sest kinnipidamisnõuded vastasid siseriiklikule õigusele. Seega leiab kaebaja, et ta oli heausksena eksitusse viidud kuni Tunis vs. Eesti kohtulahendist teadasaamiseni. Inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste korral eeldatakse kannatusi ja hüvitamisele kuuluva kahju tekkimist ning kinnipeetav ei pea eeltoodut põhjendama. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2 tuleb tühistada. Vastavas osas tuleb teha uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 426 eurot. Ülejäänud osas jääb kaebus rahuldamata. 10. Ringkonnakohus hindab esmalt, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid kambripinna suurust, kaebaja kinnipidamise režiimi ning muid tingimusi arvestades õigusvastased ja väärikust alandavad (I); seejärel hindab kahjuhüvitise suurust (II) ning lahendab lõpuks apellatsioonkaebuse ja menetluskulude küsimuse (III). 4 I 11. Vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Riigikohus on selgitanud: „Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (…). Eesti seaduse või määruse ning ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral kohustab PS § 123 lg 2 kohtuid jätma seaduse või määruse kohaldamata. Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes. (…) Riigisiseselt kehtis vaidlusalusel ajavahemikul VSkE § 6 lg 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale kambris ette vähemalt 2,5 m 2 põrandapinda. (…) Lisaks VSkE-le pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh PS §e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (…). Seepärast ei eelda EIK praktika arvestamine nn põrandapinna kaasustes VSkE § 6 lg 6 v.r kohaldamata jätmist“ (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, pd 1011). Kaebaja kambri tingimuste õiguspärasuse hindamisel tuleb niisiis lähtuda nii VSkE § 6 lgst 6 v.r kui ka PS §-dest 10 ja 18 ning EIÕK art-st 3 ning viimasele EIK poolt antud tõlgendustest. Kuna PS § 18 ja EIÕK art 3 tagavad väärikuse alandamise keelu, siis on juhul, kui tegemist on väärikust alandavate tingimustega, tegemist ka vangla õigusvastase tegevusega. Eeltoodut arvestades on halduskohus põhjendatult lähtunud kambri põrandapinna suuruse määramisel lisaks siseriiklikule õigusele ka EIK poolt esile toodud kriteeriumitest. 12. EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle väärikust alandavaks kohtlemiseks (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 13-15). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest nõuetest:

1. a)igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase;
2. b)iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m² põrandapinda;
3. c)kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (EIKo 10.01.2012, nr 42525/07 ja 60800/08 – Ananyev jt vs. Venemaa, p 148). 3 m²-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt EIKo 17.10.2013, nr 9967/06 – Belyayev vs Venemaa, p-d 3336; 06.02.2014, nr 2689/12 – Semikhvostov vs. Venemaa, p 79; 12.03.2015, nr 7334/13 – Muršić vs. Horvaatia, p 56). EIÕK art 3 tõlgenduste osas on EIK leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne põrandapind 4 m 2 isiku kohta (EIKo 19.12.2013, nr 429/12 – Tunis vs. Eesti, p 44). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIKo 10.01.2012, nr 42525/07 ja 60800/08 – Ananyev jt vs. Venemaa, p 149; 05.04.2012, nr 8968/08 – Jirsák vs. Tšehhi, p 64; 12.03.2015, nr 7334/13 – Muršić vs. Horvaatia, p 57). Riigikohus on leidnud, et 2,5 m2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ei ole siiski nii väike pindala, mille puhul saab väärikuse alandamist eeldada (RKPJKo 20.06.2014, 3-4-1-914, p 38), aga samas on Riigikohtu hinnangul 2,5 m 2 sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine oleks tõenäoliselt väärikust alandav (samas, p 37). Lisaks on Riigikohus öelnud, et muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava 5 kohtlemise välistada ka alla 3 m2 suuruse isikliku ruumi korral ja seega tuleb VSkE § 6 lõike 6 v.r põhiseaduspärasuse hindamiseks kontrollida, kas regulatsioon kogumis tingis vältimatult isiku väärikust alandava kohtlemise (samas, p 38). 13. Kuigi EIK on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt EIKo 22.09.2015, nr 36059/12 – Bordeniciu vs. Rumeenia, pd 9–17), on ta teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt EIKo 16.07.2015, nr 44753/12 – Gégény vs. Ungari, pd 6; 11.06.2015, nr 29334/11 – Lutsenko vs. Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud ka seda, et vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka WC ning mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (EIKo 11.02.2010, nr 43589/02 – Salakhutdinov vs. Venemaa, p 72; 20.01.2011, nr 30112/04 – Petrenko vs. Venemaa, p 39). Riigikohus on jätnud lahtiseks, kas ka tualettruumi alune pind tuleb kambri pindalast maha arvata või mitte (RKHKo 09.12.2015, 331-42-15, p-d 17 ja 21). EIK on 19.12.2013. a otsuses nr 429/12 Tunis vs. Eesti (p 11) aga jätnud kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel Tallinna Vanglas asuva kambri üldpindalast välja tualeti pindala. Ringkonnakohus nõustub antud asjas halduskohtuga, et WC alune pind tuleb kambri üldpinnast välja arvata, sest tegemist pole ruumiga, mis oleks kasutatav väljaspool selle otstarvet, mistõttu oleks selle pindala arvestamine eluruumina kasutatava kambri pinna hulka vastuolus minimaalse isikliku ruumi olemusega. 14. Eelnevat aluseks võttes esitab ringkonnakohus kaebaja käsutuses olnud pinna arvestuse kambrite ja perioodide kaupa ülevaatlikkuse huvides järgnevas tabelis: kambri pindala kambri ilma kambri arvestuslik kambri alguskuupäe päevad pindala tualetita täituvu pind isiku 2 2 nr v lõppkuupäev e arv (m ) (m ) s kohta 314 18.08.2011 22.08.2011 16,4 14,96 5 6 2,49 23.08.2011 25.08.2011 3 5 2,99 26.08.2011 29.08.2011 4 4 3,74 30.08.2011 02.10.2011 34 6 2,49 04.10.2011 03.10.2011 2 5 2,99 05.10.2011 06.10.2011 2 4 3,74 07.10.2011 09.10.2011 3 5 2,99 10.10.2011 10.10.2011 1 4 3,74 337 11.10.2011 20.10.2011 18 16,17 10 6 2,70 21.10.2011 24.10.2011 4 5 3,23 25.10.2011 30.10.2011 6 6 2,70 31.10.2011 31.10.2011 1 5 3,23 01.11.2011 01.11.2011 1 4 4,04 02.11.2011 06.11.2011 5 5 3,23 07.11.2011 08.11.2011 2 6 2,70 89 10.11.2011 14.11.2011 27.33 5 28,74 6 4,56 337 15.11.2011 02.02.2012 18 16,17 80 6 2,70 03.02.2012 07.02.2012 5 5 3,23 08.02.2012 08.02.2012 1 4 4,04 09.02.2012 19.03.2012 40 6 2,70 21.03.2012 20.03.2012 2 5 3,23 22.03.2012 03.04.2012 13 6 2,70 6 124 145 126 04.04.2012 21.12.2012 31.12.2012 02.01.2013 03.01.2013 07.01.2013 10.01.2013 11.01.2013 17.01.2013 21.01.2013 29.01.2013 31.01.2013 06.02.2013 08.02.2013 13.02.2013 05.04.2012 30.12.2012 01.01.2013 02.01.2013 06.01.2013 09.01.2013 10.01.2013 16.01.2013 20.01.2013 28.01.2013 30.01.2013 05.02.2013 07.02.2013 12.02.2013 13.02.2013 2 10 2 1 4 3 1 6 4 8 2 6 2 5 1 16 14,23 15,19 14,17 16,1 14,35 4 6 5 6 5 6 5 6 5 6 5 6 5 6 3 3,23 2,37 2,85 2,36 2,83 2,39 2,87 2,39 2,87 2,39 2,87 2,39 2,87 2,39 4,78 15. Eelnevas tabelis on kambri põrandapinna arvutamisel aluseks võetud vastustaja poolt esitatud kambri ruutmeetrite arv WC-ta. Kokku viibis kaebaja Tallinna Vanglas perioodidel 18.08.2011–05.04.2012 ja 21.12.2012–13.02.2013 kambris suurusega alla 2,5 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta 78 päeva, kambris suurusega 2,5–2,99 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta 174 päeva, kambris suurusega 3,0–3,99 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta 26 päeva ja kambris suurusega üle 4,0 m 2 vaid 8 päeva. Ringkonnakohus leiab, et 78 päeva, mil kaebaja veetis kambrites, kus kinni peetava isiku kohta oli alla 2,5 m2 põrandapinda, olid õigusvastased juba vastuolu tõttu siseriikliku VSkE § 6 lgga 6. Ringkonnakohus peab ühtlasi isiku hoidmist kambris, kus on vähem kui 2,5 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta, väärikust alandavaks, arvestades seda, et kaebaja veetis nimetatud tingimustes 23 tundi ööpäevas. Ülejäänud osas märgib ringkonnakohus järgmist. Riigikohtu otsuse järgi saab väärikust alandavaks RVastS § 9 lg 1 mõttes pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (RKHKo 15.03.2010, 33193-09, p 11). Ringkonnakohus leiab, et antud juhul kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu tase ületati, sest isikut hoiti 23 tundi päevas kambris, kus oli 2,5–2,99 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta. Tallinna Vangla on küll välja toonud asjaolu, et kaebuse esitajale oli tagatud 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus 14 m 2 suuruses boksis (kus viibis maksimaalset 6 kinnipeetavat korraga), kus kaebaja oleks saanud tegeleda ka kehakultuuriga (võimlemisharjutused, venitamine jne), aga ringkonnakohtu hinnangul ei kompenseeri pakutud teenused kitsikusest põhjustatud läbielamisi. Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui kinni peetava isiku käsutuses on 3–3,99 m2 ruumi, on tegemist küll kitsaste oludega, kuid ei pea seda enam väärikust alandavaks. Seejuures võtab ringkonnakohus arvesse ka seda, et VSkE § 6 lg 6 alates 01.01.2014 kehtiva regulatsiooni järgi on kinnipeetavale kambris ette nähtud vähemalt 3 m 2 põrandapinda, ehk siis sellist kambri suurust peetakse tänase arusaama järgi õiguspäraseks. Ka EIK praktikast ei nähtu ringkonnakohtu hinnangul üheselt, et ülejäänud eelnimetatud tingimused tingiksid vältimatult teistsuguse hinnangu, juhul kui kinni peetava isiku käsutuses on 3–3,99 m2 ruumi. Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus õigusvastaseks ja väärikust alandavaks 78 päeva kambris, kus oli kuni 2,5 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta, ning 174 päeva kambris, kus oli 2,5– 2,99 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta. 16. Vastustaja ei ole nõus halduskohtuga, et halduskohus luges Tallinna Vangla käitumise süüliseks vähemalt raske hooletuse tõttu. Süülisuse osas leiab ringkonnakohus, et seda tuleb eeldada. Riigivastutusnõue lähtub avaliku võimu kandja avalik-õiguslikus suhtes õigusvastase 7 tegevusega tekitatud kahju hüvitamise põhimõttest, mis on süüst sõltumatu. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude tingimusena esinev süülisus saab seetõttu olla välistatud vaid erandlikel asjaoludel, mida käesoleval juhtumil ei esine. Eeltoodut ei lükka ümber ka vastustaja väide inimõiguste dünaamilise arengu kohta, millega ringkonnakohus iseenesest nõustub. Ka Eesti kohtupraktika on ajas muutuv ja arenev. Ringkonnakohus märgib, et rikkumise tuvastamisel annab kohus hinnangu tagantjärgi juba toimunud situatsioonile, ning kui tuvastatakse rikkumine, siis see tähendab, et juba vaidlusaluse sündmuse toimumise ajal oli tegemist õigusvastase olukorraga. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole seega aktsepteeritav vastustaja väide, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel, kuna sellisel juhul ei oleks ka EIK saanud teha otsust asjas Tunis vs. Eesti. Kohtutel tuleb EIK seisukohtadega arvestada. 17. Vastustaja on apellatsioonkaebuses märkinud, et halduskohus ei arvestanud asjaolu, et kaebaja ei püüdnud kahju tekkimist ära hoida ega seda vähendada. RVastS § 7 lg 1 järgi on kahju hüvitamise nõude eelduseks ka RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite eelnev tulutu kasutamiskatse. Riigikohus on märkinud, et arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida ega vähendada (RKHKo 09.12.2015, 3314215, p 24). Seega ei saa kaebaja poolt vanglale pöördumiste esitamata jätmine iseenesest tingida kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmist. Vastustaja poolt esitatud asjaolude pinnalt ei saa ka järeldada, et kaebaja oleks saanud oma tegevusega või taotlustega mõjutada suurema ruumi tagamist kambris. Eeltoodut arvestades loeb ringkonnakohus vastustaja apellatsioonkaebuses (tl 58p) väidetu, et ta saanuks vajadusel meetmeid rakendada, et kahju tekkimist ära hoida, paljasõnaliseks. II 18. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus väljamõistetava hüvitise suurust. 19. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on märkinud, et ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ja kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust (RKHKo 09.12.2015, 3314215, p 24). Mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Seega tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (RKHKo 05.03.2014, 3-3-1-10-14, p 12.2). Mittevaralise kahju tekitamise eest väljamõistetava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (RKHKo 10.10.2013, 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja kaalutlusõiguse alusel (RKHKo 30.01.2012, 3-3-1-78-11, p 15). EIK on märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse 8 kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata“ (EIKo 07.05.2013, nr 38967/10 – Mets vs. Eesti, p 31). 20. Ringkonnakohtu hinnangul esineb käesolevas asjas avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, kuna tuvastamist on leidnud kaebaja kinnipidamine Tallinna Vanglas kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 3 m², kokku 252 päeva ulatuses, millest kaebajal tuli 78 päeval viibida kambrites, kus ühe kinnipeetava isiku kohta oli põrandapinda alla 2,5 m², mis oli vastuolus vaidlusalusel ajal kehtinud siseriikliku õigusega, ja 174 päeva kambris, kus põrandapinda oli 2,5–2,99 m². Kaebaja viibis kambris, kus oli 3 m 2 või rohkem põrandapinda isiku kohta, kokku 34 päeva. 21. Kaebaja on kaebuses halduskohtule taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest 300 eurot. Halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 1008 eurot. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodil 18.08.2011– 05.04.2012 vahistatuna ja perioodil 21.12.2012–13.02.2013 kinnipeetavana vastuvõtuosakonnas. Riigikohus on leidnud, et kohtlemise kestus on oluline faktor, mida tuleb hinnata kogumis muude asjaoludega ning mis võib EIK poolt esile toodud EIÕK art 3 rikkumise eelduse alla 3 m² suuruse isikliku ruumi puhul ümber lükata (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p 21). Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades kaebajale kohaldunud režiimi ning asjaolu, et tal oli võimalik kambrist väljas liikuda vaid üks tund päevas, ei saa seda pidada piisavaks, et kompenseerida kambri piiratud isiklikust pinnast tulenevat ebasoodsat mõju. Seega kaebaja kinnipidamistingimused kambrites, kus talle oli tagatud isiklikku ruumi vähem kui 3 m², olid õigusvastased. Ringkonnakohus leiab, et ajavahemike osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda 2,5–2,99 m2 isiku kohta, järgis vastustaja siseriiklikku õigust, mistõttu tuleb vastustaja süü lugeda selles osas kergemaks. Ringkonnakohus küll arvestab, et vastustaja ei ole kaebaja suhtes rakendanud muid meetmeid piisava isikliku ruumi puudumise leevendamiseks, samas oli kaebajale tagatud jalutamine iga päev üks tund värskes õhus ning arvestada tuleb ka asjaoluga, et mõningased ebamugavused kuuluvad paratamatult vanglas viibimisega kaasnevate kannatuste ja ebameeldivuste hulka VangS § 4¹ lg 1 mõttes. Ringkonnakohus leiab, et peale ruumikitsikuse olid tingimused üldiselt adekvaatsed ja asja materjalidest ilmneb, et vastustaja on järginud kambri olmetingimustele esitatavaid nõudeid. Samas tuleb arvestada ka asjaolu, et kaebaja on esmakordselt Tallinna Vangla poole pöördunud kambri põrandapinna väiksusest tingitud kaebusega alles 17.03.2014 (registreeritud Tallinna Vanglas 19.03.2014, tl 15), ning tema väited kannatuste kohta olid väga üldsõnalised ja pigem seotud EIK lahenditega, mitte tulenedes isiklikust kogemusest. Ringkonnakohus arvestab ka asjaolu, et kaebaja on ka varasemalt Tallinna Vanglas viibinud (nimetatud perioodidel viibis kaebaja Tallinna Vanglas juba neljandat ja viiendad korda, tl 33p) ja seega oleks kaebaja saanud ka ise vältida nendesse tingimustesse uuesti sattumist. Ringkonnakohus arvestab RVastS § 9 lg-t 2, mille kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Ringkonnakohtul hinnangul ei tohiks üldjuhul olla õigusvastaste kinnipidamistingimustega väljamõistetava hüvitise päevamäär suurem, kui on kohtupraktikas alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetava hüvitise päevamäär, sest eeldatavasti on mittenõuetekohaste kinnipidamistingimuste korral isiku õiguste riive väiksem. Samuti peab ringkonnakohus asjakohaseks arvestada nii riigisisest kohtupraktikat analoogsetes vaidlustes kui ka asjaolu, et mittevaralise kahju hüvitiseks määratud summa on kohane arvestades riigi olusid, s.o ühiskonna jõukuse taset, võrreldavust ja õiglustunnet ühiskonna vähemkindlustatud gruppide sissetulekute suhtes. 22. Lähtudes eeltoodud asjaoludest, rikkumise iseloomust ja ulatusest koosmõjus sellega, et kambri muude olmetingimuste rikkumist, tervise kahjustamist kinnipidamistingimuste tõttu ei 9 ole asjas tuvastatud, peab ringkonnakohtu käesolevas asjas mõistlikuks ja piisavaks hüvitiseks 2 eurot iga ööpäeva eest, mil kaebaja viibis kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda alla 2,5 m², ning 1 euro ööpäeva eest, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta vahemikus 2,5–2,99 m². Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaebajale tuleb hüvitada mittevaraline kahju summas 426 eurot (174x2+78x1). III 23. Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 03.02.2015. a otsuse resolutsiooni p 2 ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 426 eurot. 24. Tartu Halduskohus vabastas 17.10.2014. a määrusega (tl 23-25) kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Otsuse resolutsiooni p-ga 3 jättis halduskohus menetluskulud poolte endi kanda.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 118

lg 3 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga.

§ 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtul on jäänud

§ 118

kahe silma vahele, mistõttu tuleb tühistada ka halduskohtu otsuse resolutsiooni p 3 ja muuta kohtukulude jaotust. Halduskohus luges kaebaja nõude suuruseks 2810 eurot. Ringkonnakohus rahuldas nõude 426 euro ulatuses, mis vastab 15,2%-le.

§ 118

järgi tuleks 15,2% menetluskuludest mõista vastustajalt välja riigituludesse ja riigi kanda jätta 84,8%.

§ 108

lg 11 järgi võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Ringkonnakohus leiab menetlusökonoomia põhimõttele tuginevalt, et selline tükeldamine on ebamõistlik ja jätab seetõttu menetluskulu tervikuna Eesti Vabariigi kanda. 25. Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest

§ 104lg 10 alusel vabastatud.

Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks. Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ 10 Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/