← Eesti

3-14-52459/39

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Agu Timmi, Einar Vene

  1. aprill 2016, Tartu 3-14-52459 Haldusasi Dmitri Mandriku kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Halduskohtu
  2. märtsi
  3. a otsus Dmitri Mandriku apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Dmitri Mandrik Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON
  4. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
  5. märtsi
  6. a otsus muutmata.
  7. Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega
  8. mai
  9. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  10. Dmitri Mandrik oli aastatel 2011 kuni 2013 kinnipeetav Tallinna Vanglas.
  11. Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas D. Mandrik Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Tallinna Vanglalt tema kasuks välja mõista hüvitis mittevaralise kahju tekitamise eest 6300 eurot. Kaebuse kohaselt oli vangla kambrites ebapiisavalt põrandapinda ning ka muud kinnipidamistingimused tekitasid talle kahju
  12. Tartu Halduskohtu
  13. märtsi
  14. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel. 3.
  15. Kohtueelses menetluses esitas kaebaja nõude üksnes seoses alla 4 m 2 suuruse põrandapinnaga kinnipeetava kohta. Kaebuses on ta põhjendanud nõuet täiendavalt rea vanglas valitsenud elamis- ja kinnipidamistingimustega. Selline nõude muutmine pole lubatav. 3.
  16. Kambripindalast ei saa välja arvata tualeti pindala. Vastustaja esitatud andmed kinnitavad, et kaebajale oli kogu perioodi jooksul tagatud vähemalt 2,5 m2 suurune põrandapind. Ligi kolmandiku oli põrandapind üle 3 m2 ning olnud ka mitmeid perioode, kus kambripindala kinnipeetava kohta oli üle 4 m
  17. 3.
  18. Käesolevas asjas ei esine ühtegi asjaolu, mis võimaldaks Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusest asjas nr 3-4-1-9-14 tulenevalt hüvitist välja mõista. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
  19. D. Mandrik esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel. 4.
  20. Jättes tähelepanuta täiendavad kinnipidamisega kaasnenud kitsendused, ei arvestanud halduskohus RKPKo 3-4-1-9-14 toodud seisukohtadega, mille järgi tuleb hinnata koos kambri põrandapinnaga ka seda, millised olid kinnipeetava tegelikud liikumisvõimalused ning muud kinnipidamistingimused sel perioodil. 4.
  21. Käsitlemata on jäetud Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) ja CPT raportite seisukohad. 4.
  22. Halduskohus leidis ekslikult, et tualeti pinda ei tule kambripindalast välja arvata. See on vastuolus EIK seisukohaga.
  23. Tallinna Vangla vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  24. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
  25. Halduskohus on õigesti leidnud, et tualeti pindala tuleb arvata kambripindala sisse ja seega seda kinnipeetava isiklikuks kasutamiseks oleva pinna arvestamisel arvesse võtta. Ringkonnakohus osundab siinkohal Riigikohtu halduskolleegiumi viimasele seisukohale, mida ringkonnakohus mõistab selliselt, et kinnipeetava isikliku ruumi hindamisel ei tule kambri üldpindalast tualettruumi pindala maha arvata. Riigikohus märkis, et „EIK praktikast ei tulene aga, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m
  26. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §de 7 ja 9 alusel.“ (RKHKo 3-3-1-42-15, p 17). Seega tuleb kambripindala hinnata koos tualeti alla kuuluva pindalaga.
  27. Nähtuvalt vastustaja esitatud andmetest viibis kaebaja alla 3 m 2 suurustes kambrites järgnevalt – 63 päeval oli tema isiklik põrandapind 2,87 m2, 16 päeval 2,8 m2, 48 päeval 2,78 m2, 5 päeval 2,9 m2, 4 päeval 2,68 m2, 91 päeval 2,97 m2 ja 55 päeval jällegi 2,78 m 2 (kokkuvõtvalt tl 49-49p, detailsemalt tl 64-70).
  28. Liiga väikese kambripinnaga seonduvaid küsimusi on lahanud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium. Nimelt on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium käsitanud küsimust, kas vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg-ga 6 kuni
  29. detsembrini 2013 sätestatud kambri suurus - vähemalt 2,5 m 2 kinnipeetava kohta – on 2 põhiseaduspärane (RKPKo 3-4-1-9-14). Selle otsuse p-s 38 märkis kolleegium järgmist: „Samas ei ole 2,5 m2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Näiteks olukorras, kus isiku kohta on tagatud küll kõigest 2,5 m2 kambri pindala, aga isik on kohustatud kambris viibima üksnes ööajal ja seejuures on tagatud piisav ventilatsioon, kohane temperatuur, öörahu ja muud vajalikud tingimused väljapuhkamiseks, ei pruugi olla tegemist inimväärikuse alandamisega. Järelikult tuleb praeguses asjas VSKE § 6 lõike 6 v.r põhiseaduspärasuse hindamiseks kontrollida, kas regulatsioon kogumis tingis vältimatult isiku inimväärikust alandava kohtlemise.“ Järgnevalt refereeris Riigikohus vangla sisekorraeeskirja vastavaid sätteid, mis annavad kinnipeetavale õiguse liikuda oma osakonnas ringi vähemalt neli tundi ja mille järgi osakond võib moodustada küllaltki suure ala, ning mille järgi võib kinnipeetav ringi liikuda väljaspool oma kambrit ka muul eesmärgil nagu kokkusaamised, sisseostude tegemine, töötamine jne. Kokkuvõttes leidis põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, et „VSKE § 6 lõike 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSKE regulatsiooni kogumis, kaebaja õigust inimväärikale kohtlemisele. Seega ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus. VSKE § 6 lõike 6 v.r võimaldas tagada kinnipeetavale ka rohkem põrandapinda kui 2,5 m2, kui see oli vajalik konkreetses olukorras inimväärikuse põhimõttele vastavate kinnipidamistingimuste kindlustamiseks, samuti oli võimalik kambri vähene põrandapind kompenseerida muude meetmetega. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga.“ (otsuse p 41). Sama otsuse p-s 42 on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkinud ka seda, et EIK hiljutises,
  30. veebruari
  31. a otsuses asjas nr 2689/12 on EIK ise sedastanud, et EIK on alati keeldunud määramast, milline ruutmeetrite arv peab olema kinnipeetavale tagatud muid faktoreid arvesse võtmata, et tagatud oleks EÕIK artikliga 3 kooskõlaline kohtlemine. Otsuse p-s 44 möönis Riigikohus, et kuigi VSkE § 6 lg 6 oli põhiseaduspärane, võidakse kinnipidamistingimustega kogumis siiski isiku inimväärikust rikkuda. Selleks tuleb hinnata, millised olid ajal, kui isikule oli tagatud vaid minimaalne VSkE-ga ettenähtud kambri põrandapind, tema tegelik liikumisvõimalus ja muud kinnipidamistingimused sel perioodil.
  32. Ülalviidatud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahendist järeldub seega, et 2,5 – 3 m2 suuruses kambris viibimine võib olla õigusvastane ja kinnipeetava inimväärikust rikkuv siis, kui tema vangla sisekorraeeskirjas sätestatud õigusi oli täiendavalt kogumis piiratud ka mingil muul moel.
  33. Käesolevas asjas sellist olukorda ei nähtu. Vangla on selgitanud, et kaebaja õigusi muudes aspektides järgiti (tl 61p-62). Tõsi, kohtule esitatud kaebuses on kaebaja esile toonud ka muid asjaolusid, mis tema arvates esinesid ja tema õigusi rikkusid – kambrid olid väidetavalt niisked, puuduliku ventilatsiooniga, halvasti valgustatud ja sooja veeta, jalutama pidi alla 15 m 2 suuruses boksis ja dušši oli võimalik võtta vaid ühe korra nädalas. Samas on halduskohus põhjendatult osundanud, et sellistele asjaoludele ei tuginenud kaebaja kohustuslikus kohtueelses menetluses ja seetõttu tuleb kaebus selles osas läbi vaatamata jätta. Seal oli hüvitisenõude aluseks üksnes see, et kambripind kinnipeetava kohta oli alla 4 m
  34. Olukorras, kus kaebuse esitamise eelduseks on eelnevalt kohustusliku kohtueelse menetluse läbimine, ei ole võimalik laiendada kohtumenetluses nõude aluseid. Sellises olukorras ei 3 täidaks kohustuslik kohtueelne menetlus enam sellele ettenähtud funktsioone, täpsemalt halduse enesekontrollifunktsiooni ja kohtute koormuse vähendamise funktsiooni. Samale lõppjäreldusele on jõudnud ka Riigikohus (vt RKHKo 3-3-1-41-10, p-d 11-15). Kaebaja ei eita apellatsioonimenetluses seda, et ta täiendas kohtumenetluses oma nõuet uute kahju hüvitamise alustega (muude väidetavalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega). Seega on halduskohus õigesti kaebuse selles osas läbi vaatamata jätnud.
  35. Seega saab eeltoodule tuginedes asuda seisukohale, et kaebajale ei ole tekitatud hüvitamisele kuuluvat varalist kahju. Varalise kahju mittetekitamist kinnitab ringkonnakohtu hinnangul seegi, et kõrvalekaldumine 3 ruutmeetri suurusest pinnast oli tegelikkuses väga väike. Enamikel päevadel oli kaebaja isiklik ruum väga lähedal kolmele ruutmeetrile. Mitme kinnipeetavaga kambris viibides on sellist väikest kõikumist isikliku ruumi suuruses ilmselt keeruline tajudagi, rääkimata sellest, et see saaks isikule kaasa tuua rahas hüvitatavat kahju. Asjaolu, et periood, mil kaebaja neis tingimustes viibis, oli suhteliselt pikk, ligi 300 päeva, eeltoodut ei muuda.
  36. Lisaks oleks ringkonnakohtu hinnangul isegi juhul, kui eeltoodust mööda vaadata ja jaatada kaebajale kahju tekitamist, kaebuse rahuldamata jätmiseks aluse see, et kaebaja ei võtnud õigeaegselt ette midagi oma õiguste kaitseks. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1 tulenevalt on kahju hüvitamist õigus nõuda vaid siis, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RvastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Sellest sättest tuleneb isikule kohustus nn esmaste õiguskaitsevahendite kasutamiseks ning selle kohustuse täitmata jätmisel ei ole vastavalt isikul õigust kahju hüvitamisele. Vastustaja on vastuses kaebusele välja toonud, et kaebaja ei ole esitanud vanglale ühtegi pöördumist seoses ebapiisava põrandapinnaga (tl 61p), st pole midagi oma õiguste kaitseks ette võtnud. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus isik ei ole kasutanud võimalust enda kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks, puudub tal RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise nõude esitas kaebaja vanglale alles
  37. augustil 2014, st pärast seda, kui EIK oli
  38. detsembril 2013 teinud T. Tunise kaebuse alusel kohtuotsuse, milles mõistis Eesti riigilt välja hüvitise seoses ebapiisava kambripinnaga. Samas oli kaebajal, kui ta leidis, et kinnipidamistingimused tekitavad talle piinu või ebameeldivusi, võimalik esitada vanglale erinevaid taotlusi (taotlus enda üleviimiseks teise vanglasse, teise kambrisse paigutamiseks, kambris suurema isikliku ruumi tagamiseks vms) ja taotluse rahuldamata jätmisel oleks ta saanud pöörduda kohtusse, nõudes seal vajadusel muuhulgas vastava regulatsiooni kohaldamata jätmist ning põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist. Seega olid kaebajal tõhusad võimalused enda õiguste koheseks kaitseks olemas. Kuid kogu vaidlusaluse ajavahemiku jooksul (erinevad lühemad perioodid alates
  39. jaanuarist 2011 kuni
  40. juulini 2013) mis kokku ületas kahte ja poolt aastat, ei võtnud aga kaebaja midagi ette selleks, et endale kahju tekitamist ära hoida või seda vähendada. Hüvitisenõude esitas kaebaja alles pärast seda, kui avalikustati tema jaoks sobiv EIK kohtu lahend. Selliselt laskis kaebaja sisuliselt talle tekitatud kahjul suureneda. Niisuguste olukordade ärahoidmiseks ongi RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud nõue esialgsete õiguskaitsevahendite kasutamiseks ning nende kasutamata jätmise tagajärjeks on see, et sellise isiku kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus rõhutab siinkohal eraldi seda, et kaebaja talus oma õiguste väidetavat rikkumist üle kahe ja poole aasta. Isegi kui möönda, et oma õiguste rikkumise teadvustamiseks ja kohase õiguskaitsevahendi leidmiseks ning kasutamiseks võib kuluda mingisugune mõistlik aeg, on ilmselge, et see aeg ei saa kesta nii pikalt. On üheselt selge, et 4 kaebaja kas ei pidanud selle perioodi jooksul kinnipidamistingimusi oma õigusi rikkuvaks või siis lihtsalt leppis sellega ja ei vaevunud oma õigusi kaitsma. Mõlemal juhul on RVastS § 7 lgst 1 tulenevalt hüvitamiskaebuse rahuldamine lubamatu, kuna on võimalik, et kohaste esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine oleks viinud kaebaja õiguste rikkumise lõpetamiseni ja kahju ärahoidmiseni. Arvestades kinnipidamistingimuste talumise aja kestvust, on tõenäoline, et selle aja jooksul oleks õiguskaitsemenetlus vähemalt mingis etapis jõudnud lõpptulemuseni. Seetõttu ei kohaldu siin Riigikohtu poolt asjas 3-3-1-90-11 p-s 19 väljaöeldud seisukohad. Riigi eelarvevahendeid ei saa koormata selliste nõuete rahuldamisega, kus isik ei võta oma õiguste kaitseks õigeaegselt midagi ette ja aktsepteerib endale kahju tekitamist. See on vastuolus RVastS § 7 lg 1 eesmärgiga. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et hüvitisenõue kuuluks rahuldamata jätmisele ka seetõttu, et kaebaja ei kasutanud asjakohaseid esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju ärahoidmiseks.
  41. Ringkonnakohus möönab, et hiljutises lahendis asjas nr 3-3-1-42-15 (p-s 24) on Riigikohus leidnud, et arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida. Ringkonnakohtu arvates ei saa sellele seisukohale käesolevas asjas tugineda. Riigikohus ei ole selle seisukoha kujundamisel arvesse võtnud kõike eeltoodut. Lisaks ei nähtu sellest seisukohast, mille põhjal leidis Riigikohus, et vanglal olid ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks piiratud võimalused. Ringkonnakohus osundab, et alates
  42. jaanuarist 2014 näeb VSkE § 6 lg 6 ette, et kinnipeetavale peab olema tagatud 3 m 2 põrandapinda. Võib eeldada, et selle nõude täitmist kinnipeetavate suhtes on alates selle kehtestamisest alates ka järgitud. Ringkonnakohus ei näe mingit põhjust, miks ei oleks Tallinna Vangla (või kõik Eesti vanglad koostöös) suutnud tagada sellise nõude järgimist juba mõni aasta varem (aastatel 2011 kuni 2013), st siis, kui kaebaja talus väidetavalt liiga kitsaid kinnipidamistingimusi ega võtnud oma õiguste kaitseks midagi ette. Selle mõne aastaga ei ole Eesti riigi võimekuses toimunud niivõrd drastilisi muudatusi, et samasuguste tingimuste tagamine oleks mõni aasta varem olnud täielikult võimatu. Ringkonnakohus peab täiesti usutavaks, et kui kohtud oleks juba varem kujundanud seisukoha, et kinnipeetavatele peab olema tagatud rohkem kui 2,5 m 2 põrandapinda, oleksid Eesti vanglad asunud seda tingimust mõistliku aja jooksul täitma. Seda kinnitab asjaolu, et eelnevalt viidatud muudatus VsKE § 6 lg-s 6 kehtestati väga kiiresti – vaid paar nädalat pärast EIK poolt T. Tunise kaebuse alusel Eesti suhtes kohtuotsuse tegemist, kus T. Tunise kasuks mõisteti käesoleva asjaga sarnastel asjaoludel välja Eesti riigilt hüvitis. Ringkonnakohus ei näe eelneva tõttu põhjust, miks ei oleks kaebaja poolt esmase õiguskaitsevahendi kasutamine võinud olla edukas ning miks ei oleks võinud see võinud viia talle avaramate kinnipidamistingimuste saavutamiseni. Seetõttu leiab ringkonnakohus jätkuvalt, et kaebaja nõue kuuluks rahuldamata jätmisele juba esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu.
  43. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Riigilõivu tasumisest oli kaebaja apellatsioonimenetluses vabastatud. Kaebaja taotletud õigusabikulud apellatsioonimenetluses 276 eurot jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Kuna õigusabikulusid vastustajalt niikuinii välja ei mõisteta, ei võta ringkonnakohus seisukohta nende menetluskulude väljamõistmise põhimõttelise lubatavuse osas. 5 Maili Lokk allkirjastatud digitaalselt Agu Timmi allkirjastatud digitaalselt 6 Einar Vene allkirjastatud digitaalselt

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.