3-16-896/10

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-16-896 Otsuse kuupäev

1. juuli 2016 Kohtunik Kohtuasi Tamara Hristoforova Viktor Melnitšenko kaebus Tallinna Vangla vastu talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes (seoses kambrite valgustusega), summas 500 eurot Asja läbivaatamine kirjalikus menetluses Menetlusosalised Kaebaja – Viktor Melnitšenko Vastustaja – Tallinna Vangla Resolutsioon Edasikaebamise kord
2. Jätta kaebus rahuldamata;
3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on
4. august
5. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik
6. 09.05.2016 (vanglale üle antud 08.05.2016) laekus Tartu Halduskohtu Tartu kohtumajja kinnipeetav Viktor Melnitšenko poolt esitatud kaebus Tallinna Vangla vastu talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses kambrite valgustusega, summas 500 eurot. 1.1 27.05.2016 tegi kohus Tallinna Vanglale päringu, mille eesmärgiks oli tuvastada, kas viibides Tallinna Vanglas ajavahemikul 12.04.2013 - 17.07.2014, kasutas kaebaja esmaseid õiguskaitsevahendeid ning pöördus vangla poole taotlusega või muu pöördumisega seoses valgustusega kambrites ja palus olukorra parandamist. 31.05.2016 vastuses päringule teatas Tallinna Vangla kohtule, et perioodil 12.04.2013 - 17.07.2014 ei ole V. Melnitšenko pöördunud vangla poole taotlusega ega muu pöördumisega, milles oleks palunud kambrite halva valgustuse parandamist. 1.2 07.06.2016 määrusega rahuldas kohus V. Melnitšenko menetlusabi taotluse ning vabastas teda riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel, võttis kaebuse menetlusse, määras 1 vastustajaks Tallinna Vangla ning kohustas vastustajat vastama kaebusele 21 päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest. 1.3 17.06.2016 laekus kohtusse vastustaja vastus V. Melnitšenko kaebusele. 1.4 29.06.2016 määrusega otsustas kohus läbi vaadata asja kirjalikus menetluses, andis menetlusosalistele täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtaja kuni 14.07.2016 ning teatas, et kohtuotsus käesolevas haldusasjas tehakse avalikult teatavaks 27.07.
7. Kaebuse põhjendused ja taotlus
8. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja Tallinna Vangla erinevates kambrites ajavahemikul 12.04.2013 - 17.07.2014, kus kunstliku valgustuse olemasolu tagas kaks 75 W võimsusega elektripirni, mis tulenevalt Tallinna Halduskohtu lahendist nr 3-06-294 ei ole piisav, et tagada vajalikku 400 luksi. Sellise ebapiisava kunstliku valgustuse tõttu, eriti sügisel ja talvisel ajal, kui õues läks hämaraks, tekkisid kaebajal probleemid silmanägemisega. Selle tõttu oli kaebaja sunnitud pöörduma Tallinna Vangla meditsiiniosakonna poole silmade nägemiskontrolli teostamiseks. Kaebaja ei nõustu Tallinna Vangla 14.03.2016 vastusega nr 5-37/16/62-2 tema poolt esitatud kahjunõudele, milles vangla väidab, et vajalikuks elutegevuseks (lugemiseks, kirjutamiseks) kambris piisab valgustusest 100 kuni 170 luksi. Kaebaja sõnul, kuigi ta ei tegelenud ametlikult õppimisega, õppis ta ise eesti keelt kambris. Eesti keele õppimise ajal luges ta palju kirjanduslikke teoseid ja ajalehti. Kaebaja väidab, et kunstliku valgustuse puudulikkuse tõttu pöördus ta suuliselt vanglaametnike poole ning taotles võimsamate hõõgpirnide paigaldamist kambrisse. Enne vahistamist ei kasutanud kaebaja prille, kuna tal ei olnud probleeme silmanägemisega. Sellest tulenevalt nõuab ta Tallinna Vanglalt talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 500 eurot. Vastustaja vastuväited
9. Vastustaja ei nõustu kaebusega ning vaidleb sellele vastu. 3.1 Ühegi vangistusalase ega muu õigusaktiga pole sätestatud, milline peaks olema valgustihedus kinnipeetavate elukambrites. Samuti ei ole ühegi riigiülese vanglale täitmiseks kohustusliku aktiga määratud konkreetset arvulist taset, millele peaks vanglas tagatav valgustus vastama. Kaebaja väide, et kambrites peaks olema tagatud minimaalselt 400-le luksile vastav valgustus, on kaebuse esitaja subjektiivne hinnang ega tulene ühestki õigusaktist, mis vanglale sellesisulise kohustuse paneks. 3.2 Laevalgustites kasutatakse täna ning on kasutatud ka varasematel aastatel 70 W halogeenpirne (võrdväärne hõõglambiga, millise tugevus on 100 W) või 75 W lambipirne ning öö valgustis 40 W lambipirni. Iga kambri laevalgustis on 2 või 3 pirni. Nimetatud tingimused on vangla hinnangul piisavad kindlustamaks pimedamal perioodil ja õhtusel ajal elukambri nõuetele vastava kunstliku valgustatuse, mille abil on kinnipeetavatel võimalik lugeda, kirjutada ning tegeleda muude valgust nõudvate tegevustega. 3.3 Vangla kaupluses on müügil (ning on olnud ka varasematel aastatel) näpitslamp võimsusega 40 W, lambi hinnaks on 17,44 eurot. Kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtuvalt on tal olnud piisavalt vabu rahalisi vahendeid, et soovi korral oleks kaebaja saanud omale lisavalgusti kauplusest soetada. 2 3.4 Kaebajale on 05.07.2013 postipakiga saadetud väljastpoolt vanglat optilised prillid, mis anti kaebajale kambrisse 08.08.
10. Nimetatu viitab, et kaebuse esitaja vajas ning kasutas prille nägemisteravuse parandamiseks juba enne vanglasse saabumist. Kas kaebaja vajas tugevamaid prille vanglas viibimise vältel, ei ole vanglale teada, kuid kaebaja ei ole käesoleval juhul tõendanud, et ta oleks vajanud tugevamaid prille või tema nägemisteravus oleks langenud. Kuna vangla arsti otsuse alusel ja vastaval näidustusel on kinnipeetavatel võimalik nägemisprillid saada vangla vahendusel tasuta, ei ole välistatud, et kaebuse esitaja soovis uute prillide väljastamist mitte nägemisteravuse halvenemise tõttu, vaid pelgalt soovist omandada uued prillid, kui kaebaja 09.04.2014 arsti poole nägemiskontrolliks pöördus. 3.5 Vangla hinnangul on käesoleval juhul võimalik lugeda üldteada olevaks asjaoluks, et vanuse tõusmisega võib kaasneda silmanägemise halvenemine ning isiku vajadus tugevamate prillide järele võib ka süveneda, kui tegemist on juba prille kandva isikuga. Vastustaja toob välja, et vangla arst on V. Melnitšenko 09.04.2014 pöördumise diagnoosina märkinud „vanaeanägevus ehk presbüoopia“. Ka nimetatud diagnoos viitab, et prillide vajadus on tingitud loomulikust ealisest iseärasusest. Eeltoodud põhjendusest lähtuvalt ei ole tõendatud kaebaja silmanägemise halvenemine vanglas viibimise ajal ega asjaolu, et silmanägemise nõrgenemist oleks võimalik seostada mingil viisil Tallinna Vangla vangistustingimustega. 3.6 Tallinna Vangla leiab, et kaebaja ei ole kasutanud ka esmaseid õiguskaitsevahendeid, püüdes mingil viisil endale väidetava kahju tekkimist ära hoida. 3.7 Sellest tulenevalt palub vastustaja kohtul jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. Kohtu seisukoht
11. Kaebuse kohaselt palub selle esitaja kohtul välja mõista vastustajalt talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitise summas 500 eurot, kuna leiab, et Tallinna Vanglas viibimise ajal (12.04.2013 -17.07.2014) halva kunstliku valgustuse tõttu halvenes tema silmanägemine.
12. Haldusorgani poolt avalik-õiguslikes suhetes tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist reguleerib riigivastutuse seadus (RVastS). Vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Tulenevalt RVastS § 9 lg-st 1, füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas süüliselt tervise kahjustamise tekitamise korral.
13. Võttes arvesse kaebuse põhjendusi ja selle nõuet, aga samuti RVastS § 7 lg-s 1 ja § 9 lg-s 1 sätestatut, tuleb kohtul esmalt tuvastada: 1) kas kaebaja kasutas nõuetekohaselt esmaseid õiguskatsevahendeid väidetava kahju ärahoidmiseks, 2) kas vangla tegevus on olnud õigusvastane ja süüline, mis on kaasa toonud kaebaja subjektiivse õiguse rikkumise ning 3) kas esineb põhjuslik seos tekitatud mittevaralise kahju ja õigusvastase teo vahel. Juhul, kui vähemalt üks nimetatud eeldusest on täitmata, ei kuulu kaebus rahuldamisele. 6.1 Ehkki RVastS § 7 lg 1 viitab otsesõnu üksnes RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud õiguskaitsevahenditele, siis sätte teleoloogilisel tõlgendamisel saab asuda seisukohale, et kui kahju ei tekitatud haldusmenetluse käigus, ent siiski avaliku võimu kandja poolt ja avalikõiguslikus suhtes, on kahju hüvitamise eelduseks samuti see, et isik oleks kasutanud kahju 3 vältimiseks kohaseid õiguskaitsevahendeid (RKHKo 3-3-1-47-08, p 22). Riigikohtu praktikas on küll peetud võimalikuks esmaste õiguskaitsevahenditena käsitada lisaks vaidele või halduskohtusse pöördumisele ka muid õiguskaitsevahendeid (RKHKo 3-3-1-33-04, p 15), kuid sellised õiguskaitsevahendid peavad olema suunatud avaliku võimu kahju põhjustava tegevuse takistamisele (RKHKm 3-3-1-59-12, p 18). Kahjunõue võib olla välistatud või vastutus võib olla piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud, kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi (RKHKo 3-3-1-32-02, p 25). Kohus leiab, et selline Riigikohtu seisukoht on asjakohane ka olukorras, kus kahju võis tekkida ka avalik-õiguslikus suhtes sooritatud või sooritamata jäetud toimingu tõttu. 6.2 Kohtule esitatud kaebuses väitis kaebaja, et kunstliku valgustuse puuduse tõttu pöördus ta suuliselt korrapidamisteenistuse poole ning taotles kambrisse võimsama hõõgpirni paigaldamist. Kaebajale vastati, et vanglas ei ole võimsamaid hõõgpirne kui 75W. Vastustaja kinnitusel ei ole kaebaja Tallinna Vanglas viibimise ajal pöördunud vangla poole märgukirjaga või selgitustaotlusega, kus oleks juhtinud vangla tähelepanu kambri kunstliku valgustuse ebapiisavusele. Kaebaja väidet vanglaametnikele suulise pöördumise kohta, ei pea vastustaja usutavaks. 6.3 Vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 4 sätestab, et kõik vaided ja taotlused haldusmenetluse algatamiseks või haldusmenetluse käigus esitatakse kirjalikult, kui valdkonna eest vastutav minister ei ole määrusega lubanud ka suulise taotluse esitamist. Seetõttu juhul, kui kaebajal oli soov, et vangla paigaldaks kambrisse võimsamad hõõgpirnid, ei ole tegemist sooviga, mida esitatakse märgukirjas või selgitamistaotluses, kuid tegemist on sooviga, et vangla oleks sooritanud konkreetse toimingu haldusmenetluse (HMS) § 106 lg 1 ja mille sooritamise või sooritamata jätmise otsustab haldusorgan ehk vangla haldusmenetluse käigus (HMS § 35 lg 1 ja § 43 lg 4). Järelikult oleks kaebaja pidanud vastavalt VangS § 11 lg-le 4 esitama vanglale vastava kirjaliku taotluse. Kohtu arvates oleks kaebaja pidanud, ise aru saama, et tegemist on esmase õiguskaitsevahendiga ning võimsamate hõõgpirnide paigaldamata jätmise korral puuduvad kaebajal võimalused hilisemates menetlustes kinnitada muude tõenditega seda asjaolu, et Tallinna Vanglas viibimise ajal avaldas ta vanglale omapoolset soovi kunstliku valgustuse tugevdamiseks kambris. Sellest tulenevalt, ning arvestades vastustaja vastuväiteid kaebaja poolt esmaste õiguskatsevahendite kasutamise kohta, leiab kohus, et kaebaja väide korrapidamisteenistuse poole suulise taotlusega pöördumise kohta võimsamate pirnide paigutamiseks kambrisse jäi tõendamata. 6.4 Järgmisena tuleb kohtul hinnata, kas esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine oleks parandanud tekkinud olukorda. Juhul, kui esmaste õiguskaitsevahendite nõuetekohane kasutamine ei oleks andnud oodatud tulemust või olukorra parandamist, ei ole nende kasutamata jätmine isikule ette heidetav (RKHKo 3-3-1-16-16, p 14). Vastuses kaebaja kahjunõudele, aga samuti ka vastuses kaebusele väitis vastustaja muuhulgas sõnaselgelt seda, et Tallinna Vangla kambrites tagatakse kunstliku valgustuse olemasolu üldjuhul laevalgustis kahe 75 W võimusega lambipirniga või 70 W halogeenpirniga, öövalgustis on 40 W lambipirn, mis on vastustaja seisukohalt ööpäeva pimedal ajal kinnipeetavale igapäevategevusteks (kirjutamine, lugemine jne) piisav. Samuti viitas vastustaja sellele asjaolule, et ei ole ühegi riigiülese vanglale täitmiseks kohustusliku aktiga määratud konkreetset arvulist taset, millele peaks vanglas tagatav valgustus vastama. Eespoolnimetatut arvestades leiab kohus siiski, et ei ole täiesti välistatud olukord, kus põhjendatud taotluse korral oleks vangla vähemalt kaalunud kambrisse võimsamate lambipirnide paigaldamist ning keelduva otsuse korral oleks kaebajal 4 võimalik pöörduda ka oma õiguste kaitseks kohtusse kohustamiskaebusega, kuid mitte oodata Tallinna Vanglas kinnipidamisaja lõppu (17.07.2014) ning alles 14.03.2016 pöörduda Tallinna Vangla poole juba kahjunõudega. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et juba kaebaja poolt esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu ei kuulu tema hüvitamiskaebus rahuldamisele. 6.5 PS § 28 lg 1 sätestab igaühe õiguse tervise kaitsele. Euroopa Inimõiguste Kohus on selgitanud, et riik peab Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3 alusel kindlustama, et isikut hoitakse kinni tingimustes, mis tagavad adekvaatselt tema tervise ja heaolu (EIKo Kudla vs. Poola, p-d 92–94; 17; Enea vs. Itaalia, p-d 57–59; Naoumenko vs. Ukraina, p 112). Riik on isikult vabadust võttes kohustatud tagama tema tervise kaitse kui olulise väärtuse, milleta ei ole võimalik paljude teiste põhiõiguste kasutamine (RKHKo 3-3-170-07, p 13; 3-3-1-65-03, p 14). 6.6 Nõustuda tuleb vastustajaga selles, et siseriiklikud õigusnormid ei reguleeri kunstliku valgustuse tõhusust eluruumides. VangS § 45 lg 1 kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatusega. Kunstliku valguse piisavust eluruumis ei ole sätestatud ka 12.04.2013 - 17.07.2014 ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse poolt 26.01.1999 vastu võetud määruses nr 38 „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ Kaebaja viitab kohtule esitatud kaebuses Tallinna Halduskohtu 20.11.2007 otsusele haldusasjas nr 3-06-294, mis jõustus 11.11.2008 Tallinna Ringkonnakohtu otsusega. Nimetatud haldusasjas korraldas kohus ekspertiisi, et tuvastada, kui tõhus peab olema kunstlik valgustus kambris, et see oleks kinnipeetavale igapäevaseks tegevuseks piisav. Halduskohtu otsuse kohaselt arvestades, et kinnipeetavad peavad kambrites ka lugema, kirjutama, tegelema rõivaste hooldamisega, siis on selliste tööde tegemiseks vajalik valgustatus vähemalt 400 luksi, Encyclopedia of Health and Safety