Obsah (6)

§ 238§ 175§ 319§ 326§ 189§ 180

1-16-3754 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 10. august 2016. a, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-16-3754 Kohtukoosseis Pavel Gontšarov, Meelika Aa

§ 238lg 2 kohaselt vähendada karistust 1/3 võrra ja mõista karistuseks 4 (neli) kuud vangistust. Kar

S § 65 lg 2, § 69 lg 6, 7 alusel suurendada mõistetud karistust 07.04.2016.a. Harju Maakohtu otsusega mõistetud ja ärakandmata karistuse 411 tunni üldkasuliku töö võrra, arvestusega, et ühele tunnile üldkasulikule tööle vastab 1 päev vangistust, s.o vangistusega kokku 1 aasta 1 kuu 21 päeva võrra ning liitkaristuseks mõista 1 (üks) aasta 5 (viis) kuud 21 (kakskümmend üks) päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg kinnipidamine 29.04.-30.04.2016.a., s.o 2 (kaks) päeva vangistust karistusaja hulka ja lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks mõista 1 (üks) aasta 5 (viis) kuud 19 (üheksateist) päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg alates 02.05.2016.a. karistusaja hulka ja karistuse kandmise algust arvestada alarmes 02.05.2016.a. Ljubov Fedortšenko’ suhtes kohaldatud tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada. Kohaldada Ljubov Fedortšenko’ suhtes tõkendina vahistamist, vahistada Ljubov Fedortšenko kohtusaalist.

§ 175

, § 179, § 180 alusel välja mõista Ljubov Fedortšenko’lt riigituludesse: sundraha summas – 322,50 eurot; kaitsjatasu kogusummas 120 eurot.

1. 27.05.2016 Harju Maakohus saatis Tallinna Vanglasse süüdistatavale Ljubov Fedortšenko allkirja vastu üleandmiseks kohtuotsuse tõlke, mis oli süüdistatavale kätte antud 30.05.
2. 06.05.2016 esitas L. Fedortšenko Harju Maakohtule apellatsiooniteate. 04.07.2016 saabus Harju Maakohtusse Ljubov Fedortšenko 29.06.2016 dateeritud ning 30.06.2016 kohtule edastatud apellatsioon, milles ta vaidlustab temale mõistetud karistuse ning palub asendada see raviga.
3. Apellatsioonist eraldi esitas süüdistatav 13.06.2016 maakohtule avalduse, mille sisu tuleb mõista määruskaebusena. Esitatud määruskaebuses palub süüdistatav vähendada temalt väljamõistetud menetluskulude summat või hoopis vabastada teda menetluskulude kandmisest, kuna käesoleval hetkel viibib ta vanglas, ta on töötu ning tal pole sugulasi, kes aitaks teda menetluskulud kinni maksta. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohus on seisukohal, et süüdistatava apellatsioon tuleb jätta läbi vaatamata, kuna see on esitatud pärast apellatsioonitähtaja möödumist.

§ 319

lg 3 kohaselt vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisest järgnevast päevast. Kohtuotsuse koopia venekeelne tõlge oli süüdistatavale kätte antud 30.05.2016, seega apellatsiooni esitamise viimaseks kuupäevaks on 15.06.2015. Süüdistatav esitas apellatsiooni aga 30.06.2016 (t lk 106).

§ 326

lg 2 p 1 sätestab, et kohtunik koostab apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse ja tagastab apellatsiooni apellandile, kui apellatsioon on esitatud pärast

§ 319

sätestatud apellatsioonitähtaja möödumist ja tähtaja ennistamise taotlust ei ole esitatud või kui kohus on jätnud tähtaja ennistamata. Süüdistatav ei ole taotlenud apellatsiooni esitamise tähtaja ennistamist, seega tuleb jätta süüdistatava poolt esitatud apellatsioon läbi vaatamata. 5. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamine otsustatakse

§ 189

lg 2 järgi kohtumäärusega või kohtuotsusega.

§ 189

lg 3 kohaselt, juhul kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud kohtuotsuses, võib selle vaidlustada kohtuotsusest eraldi

1. peatüki kohaselt, s.o määruskaebekorras. Ringkonnakohus leiab, et süüdistatava 13.06.2016 määruskeabus menetluskulude peale, mis erinevalt apellatsioonist on esitatud tähtaegselt, tuleb jätta rahuldamata. 5.
2. Kohtukolleegium märgib, et seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Niisuguse alusena ei ole käsitletav kaebaja väide, et vanglas temal puudub töökoht. Kohtukolleegium möönab, et ehkki vangistusseaduse § 37 lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui vangistusseadus ei sätesta teisiti, on tegelikkuses kinnipidamisasutuses töötamise võimalus vähene ning kinnipeetavale ei ole töö garanteeritud. Samas aga märgib ringkonnakohus, et menetluskulude tasumise võimalikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta mitte üksnes kohustatud isiku sissetulekut, vaid isikule kuuluvat vara tervikuna, s.t võimalust tasuda menetluskulud isiku kogu vara arvelt. L. Fedortšenko ei ole maakohtule ega ka ringkonnakohtule esitanud tõendeid, mis annaks alust veendumuseks, et L. Fedortšenko varaline seisund ei võimalda tal kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulusid tasuda kogu oma vara arvelt. Riigikohus on oma määruse 3-1-1-105-12 p-s 7 märkinud, et ka olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist. Pealegi, maakohus on menetluskulude väljamõistmisel arvestanud, et kinnipidamisasutuses on kohtuotsuse täitmine menetluskulusid puudutavas osas raskendatud ning võimaldas L. Fedortšenkol

§ 180lg 3 alusel tasuda menetluskulud ositi 12 kuu jooksul.

6. Eeltoodu alusel ning juhindudes

§ 326

lg 2 p-st 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 03.05.2016 otsuse peale esitatud apellatsiooni läbi vaatamata ja juhindudes

§-st 180, § 337 lg 1 p 1 määruskaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/