← Eesti

3-15-491/15

Obsah (6)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 31.03.2016, Tallinn Haldusasja numb

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata 3-15-491 menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tallinna Vangla esitas 22.10.2013 KU-le teatise nr 3-1/13/34000-1, millega teavitas tema ametikoha koondamisest ja edastas teabe vabade ametikohtade kohta. Teatise kohaselt pidi KU teavitama Tallinna Vanglat teisel ametikohal jätkamise soovist hiljemalt 28.10.2013, vastasel korral lõpeb tema teenistussuhe alates 01.01.2014 koondamise tõttu.
  2. KU 06.12.2013 märgukirja kohaselt esitas Tallinna Vangla 08.11.2013 KU-le teatise, milles teda teavitati teenistussuhte jätkamisest samal ametikohal. KU märkis, et ei ole andnud nõusolekut 22.10.2013 koondamise teatisest loobumiseks ja soovib enda koondamist alates 01.01.
  4. Tallinna Vangla selgitas KU-le 20.12.2013 vastuses, et KU senist ametikohta ei kaotata ära ning kuna ta on teatanud oma rasedusest, ei saagi teda koondada. Sellest tulenevalt märkis vangla, et KU teenistussuhe jätkub alates 01.01.
  6. KU esitas 27.12.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse nõudega kohustada Tallinna Vanglat andma käskkiri kaebaja teenistusest vabastamiseks alates 01.01.2014 seoses koondamisega. Tallinna Halduskohus tegi 30.12.2013 kohtunõudega Tallinna Vanglale ettepaneku asja kohtuväliseks lahendamiseks.
  7. Tallinna Vangla 03.01.2014 käskkirjaga nr 6 vabastati KU tagasiulatuvalt teenistusest koondamise tõttu. KU viimaseks tööpäevaks loeti 31.12.2013 ning talle maksti puhkusehüvitis, hüvitis 10 kuu põhipalga ulatuses ja põhipalk 3 tööpäeva eest lõpparve tähtaegselt maksmata jätmise eest. KU lõpparve maksti välja ning sellelt tasuti sotsiaalmaks
  8. aasta jaanuaris.
  9. KU-l sündis xx.xx.xxxx laps ja sellega seoses määras Sotsiaalkindlustusamet KU-le alates 22.05.2014 kuni 21.11.2015 vanemahüvitise suurusega 1 343,52 eurot kuus.
  10. KU esitas 27.02.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud varalise kahju 16 972,74 eurot hüvitamiseks. 1) Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 104 lg 1 kohaselt pidi Tallinna Vangla maksma kaebajale teenistussuhte viimasel päeval kõik ametiasutuselt saada olevad summad (lõpparve). Vastustaja maksis kaebajale lõpparve välja alles
  11. aasta jaanuaris ja tasus sellelt ka sotsiaalmaksu
  12. aastal. Kuna vanemahüvitise arvestamise aluseks oli kaebaja
  13. aastal saadud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu, ei arvestanud Sotsiaalkindlustusamet vanemahüvitise suuruse määramisel Tallinna Vangla 03.01.2014 käskkirja nr 6 alusel makstud summadelt tasutud sotsiaalmaksuga. Vanemahüvitise seaduse (VHS) §-st 3 tuleneb selgelt, et vanemahüvitis sõltub kalendriaasta isikustatud sotsiaalmaksust ning vastustaja poolt õigeaegselt tasutud lõpparvelt tasutavat sotsiaalmaksu oleks hüvitise määramisel arvestatud. Kui lõpparve oleks välja makstud õigeaegselt (hiljemalt 31.12.2013) ja vanemahüvitise arvestamisel oleks arvesse võetud ka lõpparvelt tasutud sotsiaalmaksu (3730,11) eurot, oleks kaebaja ühe kuu vanemahüvitise suuruseks kujunenud 2285,45 eurot. Seega on Tallinna Vangla tekitanud kaebajale lõpparve maksmisega viivitamisega kahju kokku 16 972,74 eurot saamata jäänud tulu näol (määratud vanemahüvitise ja lõpparve tasumisega viivitamise tõttu saamata jäänud hüvitise vahe). Tekkinud kahju oleks olnud võimalik vältida lõpparve õigeaegse tasumisega. 2) Vastustajale oli hästi teada, et koondamise teatisest võib loobuda ainult ametniku kirjalikul nõusolekul; kui ametnik nõusolekut ei anna, vabastatakse ta alusel, millest talle ette 2

(7)3-15-491 teatati. Kaebaja ei andnud Tallinna Vanglale kirjalikku nõusolekut teenistusest vabastamisest loobumiseks. Vastustajale oli teada, et kaebaja on rase ja kaebaja teenistussuhe lõpeb 31.12.
  1. Käskkirja andmise ja lõpparve maksmisega viivitamine oli seega põhjendamatu.
  2. Tallinna Vangla vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. 1) Koondamine on lubatud teenistuse ümberkorraldamise tõttu ametniku tööga kindlustamise võimatuse korral ning koondamishüvitise maksmise eesmärk on töö kaotusest tulenevate ebamugavuste kompenseerimine. Kaebaja puhul koondamishüvitise maksmine eeltoodud eesmärki ei täitnud, sest kaebaja töökoht säilis, kuid kaebaja ei andnud nõusolekut koondamisest loobumiseks ning soovis seega ise koondamist. Kaebaja koondati vastavalt tema soovile ning talle maksti lõpparve tähtaegselt maksmata jätmise tõttu põhipalka 3 tööpäeva eest. Seega said kaebaja õigused taastatud 03.01.2014 käskkirja nr 6 väljaandmisega ning käskkirjas märgitud hüvitiste maksmisega. Vanemahüvitise seaduse eesmärgist ja mõttest tuleneb, et vanemahüvitis tuleb määrata selliselt, et hüvitise suurus oleks võimalikult lähedane sellele töötasule, mis jääb lapsevanemal saamata seoses lapse kasvatamise tõttu töölt eemalolekuga. Vanemahüvitise maksmise eesmärgiks ei ole olulise kasu/tulu teenimine. Kaebajal säilis tema varasem sissetulek. Seadus ei sätesta, et vanemahüvitise ajal saadav sissetulek peab olema suurem isiku poolt varem teenitud töötasust. Asjaolu, et kaebajal oleks olnud võimalus saada suuremat vanemahüvitist, ei tähenda, et kaebajal oleks tekkinud riigivastutuse seaduse (RVastS) alusel hüvitamisele kuuluv kahju. Koondamishüvitise näol ei ole tegemist tuluga, mida kaebaja oleks tööl edasi käimise korral saanud. 2) Vastustaja ei saanud ette näha, et kaebaja soovib vanemahüvitist saada suuremas ulatuses kui on vanemahüvitise eesmärk. ATS § 104 lg 2 näeb ette piiratud vastutuse lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest ning selles osas on vangla kaebajale hüvitise välja maksnud. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et pärast kaebajale koondamisteatise edastamist teavitas kaebaja Tallinna Vanglat enda rasedusest. Kuivõrd ATS § 100 lg 1 kohaselt ei tohi teenistusest koondamise tõttu vabastada ametnikku, kes on rase, ei olnud kaebaja koondamine lubatud. Tallinna Vangla ja kaebaja jõudsid haldusasjas nr 3-13-2488 kohtuvälisele lahendusele tulenevalt Tallinna Halduskohtu 30.12.2013 kohtunõudes tehtud ettepanekust. Kuna tegemist oli vahetult aastavahetusele eelneva ajaga, siis enne 03.01.2014 ei olnudki vastustajal võimalik teenistusest vabastamise käskkirja välja anda. VHS §-dest 1 ja 3 tulenevalt on vanemahüvitise maksmise eesmärgiks sama sissetuleku säilitamine, mitte olulise tulu teenimine. Arvestades, et Sotsiaalkindlustusamet määras kaebajale vanemahüvitise summas 1343,52 eurot kuus, kuid Tallinna Vanglas oli kaebaja palgamäär 1110,46 eurot, on kaebajale määratud vanemahüvitis isegi suurem kui oli tema töötasu Tallinna Vanglas.
  3. Tallinna Halduskohus rahuldas 25.08.2015 otsusega kaebuse ning mõistis Tallinna Vanglalt KU kasuks välja kahjuhüvitise 16 972,74 eurot ja menetluskulud summas 1400 eurot. 1) ATS § 104 lg 1 kohaselt on ametiasutus kohustatud maksma ametnikule kõik ametiasutuselt saada olevad summad (lõpparve) teenistussuhte viimasel päeval. Tallinna Vangla 03.01.2014 käskkirjas nr 6 loeti kaebaja viimaseks tööpäevaks 31.12.2013 ja kaebajale maksti lõpparve ning lõpparve tähtaegselt maksmata jätmise kompensatsiooniks põhipalka kolme tööpäeva eest. Sellega on Tallinna Vangla sisuliselt tunnistanud lõpparve väljamaksmisega viivitamist. 2) Kuna ühe kuu vanemahüvitise suurus arvutati kaebaja
  4. aasta sotsiaalmaksuga maksustatud tulu järgi (VHS § 3 lg-d 1-22), kuid Tallinna Vangla maksis kaebajale lõpparve välja ning tasus sellega seotud sotsiaalmaksu
  5. aasta jaanuaris, ei arvestanud Sotsiaalkindlustusamet vanemahüvitise suuruse arvutamisel lõpparvega seoses tasutud sotsiaalmaksu. Kui Tallinna Vangla oleks lõpparve kaebajale välja maksnud hiljemalt päeval, 3
(7)3-15-491 mis loeti teenistussuhte viimaseks päevaks (31.12.2013), ning tasunud samal päeval lõpparvelt sotsiaalmaksu, oleks nimetatud sotsiaalmaksu summaga saanud arvestada kaebajale vanemahüvitise määramisel. Seega rikkus lõpparve väljamaksmisega viivitamine kaebaja subjektiivseid avalikke õigusi (sellest sõltus kaebaja vanemahüvitise suurus); kaebajale on tekkinud kahju saamata jäänud tulu näol (lõpparve tasumisega viivitamise tõttu saamata jäänud vanemahüvitise ja määratud vanemahüvitise vahe) ning lõpparve väljamaksmisega viivitamise ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos (lõpparve õigeaegse väljamaksmise ja sellelt sotsiaalmaksu õigeaegse tasumise korral oleks vastava sotsiaalmaksuga arvestatud kaebajale makstava vanemahüvitise suuruse arvutamisel). 3) Kaebaja ütles oma 06.12.2013 märgukirjas selgelt, et ei ole andnud nõusolekut 22.10.2013 koondamise teatisest loobumiseks ja soovib enda koondamist alates 01.01.
  1. Kaebaja esitas 27.12.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse nõudega kohustada Tallinna Vanglat andma käskkiri tema teenistusest vabastamiseks alates 01.01.2014 seoses koondamisega. Kaebaja tegevus on olnud selgelt suunatud sellele, et lõpparve oleks välja makstud hiljemalt 31.12.
  2. Seega on kaebaja kasutanud asjakohaseid õiguskaitsevahendeid, et vältida kahju tekkimist. 4) Kaebajale tekitatud kahju hüvitamine ei ole vastuolus vanemahüvitise seaduse eesmärgiga. Vastustaja väide, mille kohaselt ta ei saanud ette näha, et kaebaja soovib vanemahüvitist saada suuremas ulatuses kui näeb ette vanemahüvitise seaduse eesmärk, ei ole asjakohane. VHS § 3 lg-tes 1-22 sätestatu seab vanemahüvitise suuruse sõltuvusse vanemahüvitise määramisele eelneva kalendriaasta sotsiaalmaksuga maksustatud tulust. Vajalikku hoolsust üles näidates oleks vastustaja saanud kaebajale kahju tekitamist vältida, vabastades kaebaja teenistusest ja makstes lõpparve õigeaegselt välja. See, et lõpparve väljamaksmise ajast sõltub kaebaja vanemahüvitise suurus, ei olnud vastustaja jaoks ebatõenäoline või prognoosimatu asjaolu, mille tõttu oleks alust vastutust välistada või piirata. 5) ATS § 104 lg 2 ei piira Tallinna Vangla vastutust. ATS § 104 lg 2 on mõeldud eelkõige tööandja distsiplineerimiseks ning tagab ühtlasi, et lõpparve väljamaksmisega lühiajalisel viivitamisel tekitatud kahju ei ole vaja eraldi tõendama hakata. RVastS § 8 lg-st 1 tuleneb aga kahju täieliku hüvitamise põhimõte ja seetõttu võib kannatanu tõendada, et lõpparve tähtaegselt maksmata jätmisega on tekitatud talle suurem kahju kui ATS § 104 lg-s 2 nimetatud summa. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  3. Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja saata asi tagasi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. 1) Kaebajale ei ole vangla tegevuse tulemusel kahju tekkinud. Lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest makstava hüvitise suurus on ATS § 104 lg 2 kohaselt piiratud. Kuna vangla juba maksis kaebajale lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest täiendavat hüvitist kolme päeva palga ulatuses, on vangla oma rikkumise juba hüvitanud. Vastustaja ei saanud ette näha, et kaebaja soovib saada vanemahüvitist suuremas ulatuses, kui tuleneb vanemahüvitise eesmärgist, või et kaebaja üldse soovib kasutada lapsehoolduspuhkust, kuivõrd seadus ei kohusta konkreetset isikut lapsehoolduspuhkust kasutama. Kui kaebaja ei olnud rahul talle määratud vanemahüvitise suurusega, oleks ta pidanud vaidlustama vanemahüvitise määramist. Kaebajale sai kahju tekkida üksnes vanemahüvitise valesti määramisest. 2) Halduskohus rikkus kohtumenetluse norme, kui luges kaebaja nõude põhjendatuks kogu ulatuses. Arvestades, et kaebaja nõue hõlmab varalise kahju hüvitamist kogu perioodi eest, mil talle määrati vanemahüvitis (22.05.2014–21.11.2015), ei olnud kaebajal kaebuse esitamise ajal 4
(7)3-15-491 perioodi 27.02.2015–21.11.2015 osas veel saamata jäänud tulu tekkinud ning seega ei olnud kaebaja nõue selle perioodi osas veel sissenõutavaks muutunud. 3) Halduskohus rikkus uurimiskohustust, kui jättis välja selgitamata, kas kaebajale on perioodil 22.05.2014–26.02.2015 vanemahüvitist üldse makstud. Halduskohus ei kogunud tõendeid selle kohta, kas kaebaja on ka reaalselt kogu kaebuses märgitud perioodil viibinud lapsehoolduspuhkusel. Kehtiv õigus lubab lapsehoolduspuhkust kasutada mõlemal vanemal. Kuna kaebaja ei ole kohtule esitanud tõendeid lapsehoolduspuhkuse kasutamise ja temale reaalselt makstud vanemahüvitise summade kohta, on kaebajal kahju tekkimine tõendamata. 4) Kohus tõlgendas ebaõigesti vanemahüvitise maksmise eesmärki. VHS §-dest 1 ja 3 tulenevalt on vanemahüvitise eesmärgiks varasema sissetuleku säilitamine, mitte tulu teenimine. Sotsiaalkindlustusameti poolt määratud vanemahüvitise summa oli niigi suurem kui palk, mida vastustaja kaebajale maksis. Arvestades, et kaebaja koondamiseks puudus vajadus, kuid kaebaja ise nõudis seda, võis kaebaja eesmärgiks koondamise nõudmisel olla vanemahüvitise kunstlik suurendamine. 5) Kohus jättis tähelepanuta vastustaja vastuväited kaebuses esitatud arvutuskäigule. Nimelt oli kaebajale määratud vanemahüvitise suuruseks 1343,52 eurot kuus, kuid oma arvutustes on kaebaja lähtunud summast 1342,52 eurot. Seega sai kaebaja poolt saamata jäänud tulu olla 941,93 eurot kuus, mitte kaebaja märgitud 942,93 eurot.
  1. KU vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata. KU palub parandada hüvitise väljamõistmisel tehtud arvutusviga, kuid muus osas jätta halduskohtu otsus muutmata. 1) Vangla tegevuse tõttu tekkis kaebajal kahju saamata jäänud tulu näol 941,93 eurot kalendrikuu kohta, kokku 16 954,74 eurot. Kaebaja nõustub vastustajaga, et kohtuotsuses on tehtud arvutusviga ning kaebajale väljamõistetavaks summaks on ekslikult märgitud 16 972,74 eurot. 2) Vastustaja ei seadnud varasemas menetluses kahtluse alla seda, kas kaebaja kasutas perioodil 22.05.2015–26.02.2015 lapsehoolduspuhkust ja sai vanemahüvitist ning on alles apellatsioonimenetluses tõstatanud nende asjaolude tõendamise küsimuse. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Halduskohtu otsus tuleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tühistada.
  3. ATS § 104 lg 1 kohaselt peab ametiasutus maksma ametnikule kõik ametiasutuselt saada olevad summad (lõpparve) teenistussuhte viimasel päeval. Tallinna Vangla 03.01.2014 käskkirjaga nr 6 vabastati KU tagasiulatuvalt teenistusest koondamise tõttu, tuginedes Tallinna Vangla 22.10.2013 teatisele nr 3-1/13/34000-1 ja arvestades nimetatud teates märgitud teenistussuhte lõppemise kuupäeva. Käskkirjas loeti KU viimaseks tööpäevaks 31.12.2013 ja kaebajale maksti lõpparve ning lõpparve tähtaegselt maksmata jätmise kompensatsiooniks põhipalka kolme tööpäeva eest.
  4. Kuna Sotsiaalkindlustusamet ei võtnud KU-le vanemahüvitise määramisel arvesse sotsiaalmaksu, mille vastustaja tasus
  5. aasta jaanuaris tagasiulatuvalt 31.12.2013 toimunud koondamise eest makstud koondamishüvitise pealt, leiab KU, et vastustaja tegevuse tõttu on tal saamata jäänud tulu. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul ei ole kahju hüvitamise nõude esitamise kõik eeldused täidetud, kuna kaebaja ei ole astunud kohaseid samme kahju tekkimise 5
(7)3-15-491 vältimiseks. RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.
  1. Kaebaja oleks pidanud esitama Sotsiaalkindlustusametile koos vanemahüvitise määramise taotlusega selgitused ja tõendid selle kohta, et
  2. aasta jaanuaris tehtud väljamakse tuleb lugeda tehtuks tagasiulatuvalt 31.12.2013, mil toimus kaebaja koondamine. Kui Sotsiaalkindlustusamet oleks VHS § 3 lg-tes 1-22 sätestatut arvestades keeldunud kaebaja selgitusi ja tõendeid arvesse võtmast, tulnuks kaebajal vaidlustada halduskohtus otsus, millega määrati vanemahüvitise suurus. Arvestades Riigikohtu praktikas võetud seisukohti pole alust väita, et selline kaebus olnuks perspektiivitu. Riigikohtu erikogu leidis 28.02.2014 otsuse nr 32-1-135-13, milles lahendati küll vaidlust töötuskindlustusstaaži üle, kuid mille õiguslikud põhimõtted on analoogsed ja üle kantavad ka praegusele vaidlusele, p-s 18 järgmist: „Erikogu on seisukohal, et pelgalt tehnilist laadi takistused, mis ei võimalda kajastada andmekogus tegelikku töötuskindlustusmaksega maksustatava tasu saamise perioodi, vaid kindlustusmaksete laekumisi väljamakse tegemise kuul, ei tohiks kaasa tuua isiku õiguste põhjendamatut piiramist ega ka ülemääraseid negatiivseid tagajärgi tööandjatele, sh kahjunõudeid. Maksete tasumise ja arvestamise ning andmekogus kajastamise formaliseeritusest hoolimata peab isikule olema tagatud võimalus, et töötuskindlustusstaaži väljaselgitamisel arvestataks tegelikku töötuskindlustusmaksega maksustatava tulu teenimise aega. Isik saab taotleda nimetatud asjaolude arvessevõtmist töötukassalt, kelle pädevuses on otsustada, kas töötukindlustushüvitise määramise eeldused, sh staažinõue, on täidetud. Kohase õiguskaitse saamiseks on võimalus vaidlustada töötukassa keelduv otsus vaide- või halduskohtumenetluse korras.“ Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas 20.03.2006 otsusega asjas nr 3-4-1-33-05 põhiseadusevastaseks ja kehtetuks VHS § 3 lõike 7 teise lause osas, milles see näeb ette, et isikule määratud vanemahüvitist vähendatakse talle tööandja süül vanemahüvitise maksmise kuul välja makstud varem saamatajäänud töötasu tõttu. Riigikohus leidis viimati nimetatud lahendi p-s 28, et selle asja kaebajat, kellele tööandja süül maksti vanemahüvitise suuruse arvutamise aluseks oleval perioodil väljamaksmisele kuuluvat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu ettenähtust hiljem ja seda võeti arvesse üksnes talle makstava vanemahüvitise vähendamisel, mitte aga vanemahüvitise määramisel, on koheldud ebavõrdselt võrreldes teiste lapsevanematega, kelle tööandjad maksid neile sotsiaalmaksuga maksustatava tulu välja õigeaegselt ehk siis ajal, mil see võeti vanemahüvitise määramisel arvesse. Pärast Riigikohtu seda otsust täiendas seadusandja VHS § 3 lõikega 71, mille p 4 kohaselt hüvitise vähendamist ei rakendata enne vanemahüvitisele õiguse tekkimist saamata jäänud tulu osas, mis makstakse välja vanemahüvitise maksmise kalendrikuul, kui hilisem maksmine toimus sotsiaalmaksu maksja süül. Nendest lahenditest järeldub, et kaebajal oleks olnud tugevad argumendid nõuda, et vanemahüvitise suuruse määramisel arvestataks ka
  3. aasta jaanuaris kaebaja pealt tasutud sotsiaalmaksu. Seega ei olnud kahju hüvitamise nõudmine Tallinna Vanglalt kaebajal ainus tõhus võimalus oma õiguste kaitseks ning kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et kahjunõude esitamiseks võiks olla alust juhul, kui isik on esitanud Sotsiaalkindlustusametile oma õiguste kaitseks vajalikud taotlused ning kohtumenetluses on jäetud Sotsiaalkindlustusameti vastu suunatud tühistamis- ja kohustamisnõue rahuldamata. 16.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja menetluskulud jäävad seega tema enda kanda. Vastustaja ei taotlenud kaebajalt menetluskulu väljamõistmist. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 6

(7)3-15-491 Oliver Kask Villem Lapimaa Ruth Plaks 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.