Obsah (5)

§ 113§ 162§ 101§ 8§ 100

2-16-100139 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Viktor Brügel Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 29. aprill 2016. a, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja nu

§ 113

lg-st 1 erinevas viivise määras ja see kokkulepe on kehtiv, tuleb viivisenõude rahuldamisel võtta aluseks leping. Kostja tasus arve pärast viivisarve väljastamist. Ehk just tänu seaduse ja lepinguga ettenähtud õiguskaitsevahendi kohaldamisele kostja suhtes täitis kostja omapoolse kohustuse. Hageja leiab, et lepingus sätestatud viivisemäär on kooskõlas seaduse, hea usu põhimõtte ja Riigikohtu praktikaga. Ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ja olla seetõttu tühine. Käesoleva vaidluse puhul arvutatud viivis ei ületa arvest nr 7202 tulenevat nõuet 2 2-16-100139 ning arvutatud viivis on sellest kaks korda väiksem. Sel põhjusel ei saa pidada lepingus sätestatud viivisemäära oluliselt kahjustavaks (tl 105-107). Kostja vastuväited hagile

1. Kostja vastuse kohaselt on poolte vahel sõlmitud tollimaakleri teenuse leping ette valmistatud ja koostatud hageja poolt ning pooled lepingutingimuste üle läbirääkimisi ei pidanud. Kostja omapoolseid täiendusi Lepingu teksti ei teinud. Seega leiab kostja, et tegemist oli tüüptingimustel sõlmitud lepinguga. Lepingu punktis 3.
2. sätestatud viivisemäär 0,5% päevas ehk 182,5% aastas on ebamõistlikult suur ja kostjat ebaproportsionaalselt kahjustav. Vastav viivise määr on kümneid kordi kõrgem seadusjärgsest viivisemäärast, kordi kõrgem tavapärasest majanduskäibes kasutatavast viivise määrast ning selle õigustamiseks puuduvad objektiivsed asjaolud. Kostja hinnangul ei ole põhivõlgnevuse suurusega proportsionaalne viivis, mis kasvab kolmekuulise makseviivituse korral pea 50% põhivõlgnevuse ulatuses. Selles suuruses viivis on liigkasuvõtlik ja lubamatu. Kolmekuulise viivituse tagajärjel ligikaudu poole põhivõlgnevuse ulatuses viivise saamisel ei ole tegemist võlgnevuse tasumisega viivitamisest tulenevate tagajärgede kompenseerimise, vaid hageja rikastumisega suures ulatuses kostja arvelt. Kostja palub kohtul tuvastada lepingus sätestatud viivise kokkuleppe tühisus, jätta tühine tüüptingimus kohaldamata ja sellest tulenevalt hagi rahuldamata. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et lepingu punkt 3.
3. ei ole tühine tüüptingimus, siis taotleb kostja

§ 113

g 8 ja

§ 162alusel viivise vähendamist mõistliku suuruseni.

Mõistlikuks suuruseks on kostja hinnangul

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud viivise määr 8,05% aastas.

Kostja viivitus arve nr 7202 tasumisel tulenes kostja ajutisest takistusest müügiprotsessis. Kostja tasus arve koheselt kui raha tellijalt kostjale laekus. Kostja ei olnud viivitanud arve tasumisega pahatahtlikult ega hoidnud kohustuse täitmisest põhjendamatult kõrvale. Samuti on poolte varasem koostöö sujunud tõrgeteta ning kõik hageja poolt kostjale esitatud eelnevad arved on korrektselt tasutud ning varasemaid takistusi koostöö jätkamiseks ei esinenud. Kirjeldatud olukorras hagi rahuldamine oleks kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Kostja leiab, et hageja ei ole esitanud ühtegi asjaolu, mille alusel peaks ülekaalukalt eelistama tema õiguste ja huvide kaitset kostja õiguste kaitsele. Hageja õigus saada mõistlikku kompensatsiooni arve tasumisega viivitamise eest ja nõutava viivise kostjalt väljamõistmisega tekkiv kahju on ebaproportsionaalne. Arvestades eeltoodut oleks mõistliku viivise suuruseks 18,05 eurot, arvestatuna viivise määra alusel 8,05% aastas põhivõlgnevuselt, mille tasumisega oli kostja viivituses 91 päeva. Viivise vähendamisel palub kostja jätta menetluskulud proportsionaalselt hagi rahuldamata jäetud osaga hageja kanda (tl 52-55). Kohtuotsuse põhjendused

1. Kohus, vaadanud läbi hagiavalduse, kostja vastuse ja hageja täiendavad seisukohad ning uurinud asjas esitatud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Kohus menetleb hagi tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 405 lihtsustatud korras.
2. Asjas vaidlustamata asjaolude ja esitatud tõendite alusel loeb kohus tuvastatuks järgmised asjaolud: - Poolte vahel on 01.04.2015 sõlmitud leping nr 10, mille alusel hageja osutas kostjale tollimaakleri teenuseid ning tasus kostja eest kõik vajalikud maksud ja vormistas vajalikud dokumendid. Peale maksuhaldurile maksude ja kõikide vajalike maksete tasumist hageja poolt kohustus kostja tasuma hagejale tagasi kõik kauba sisse- ja väljavedamisega tasutud maksud ja kulud (tl 24); 3 2-16-100139 - Lepingu punkti 3.
3. kohaselt kohustus kostja maksude ja lõivude tähtaegselt maksmata jätmisel tasuma hagejale viivist suuruses 0,5% arve summast iga viivitatud päeva eest; - Hageja on kostjale osutatud teenuste eest 05.08.2015 koostanud ja esitanud kostjale kaks arvet: 1) arve nr 7202 summas 889,19 eurot ja 2) arve nr 7202 summas 26 eurot (tl 26-29); - Kostja tasus arve nr 7202a 16.09.2015 ning arve nr 7202 25.11.2015; - Hageja koostas ja esitas 12.11.2015 arve nr 7202 tasumisega viivitamise eest kostjale viivisearve nr 7296 summas 413,47 eurot (tl 30-31); - Viivisearve nr 7296 on kostja poolt tasumata.
4. Poolte vahel on vaidlus viivisemäära osas. Hageja leiab, et pooled leppisid lepingus kokku, et lepinguga ettenähtud maksude ja tollilõivude tasumisega viivitamisel kohustub kostja tasuma hagejale viivist 0,5% tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Kostja leiab, et lepingus sätestatud viivisemäär on ebamõistlikult suur ja kostjat ebaproportsionaalselt kahjustav. Kuivõrd poolte vahel sõlmitud leping oli ette valmistatud ja koostatud hageja poolt ning pooled ei pidanud lepingutingimuste üle läbirääkimisi, siis oli tegemist tüüptingimustel sõlmitud lepinguga ning lepingu punkti 3.
5. näol on tegemist tüüptingimusega, mis on kostja jaoks ebamõistlikult kahjustav ning tühine. Alternatiivselt palub kostja viivise vähendamist mõistliku suuruseni.
6. Hageja leiab, et kostja ei ole täitnud lepingut nõuetekohaselt, kuna ei tasunud arveid nr 7202 ja 7202a tähtaegselt. Hageja nõuab kostjalt viivist 0,5% päevas iga arve nr 7202 tasumisega viivitatud päeva eest (kokku 91 päeva). Hageja nõude õiguslikuks aluseks on

§ 101

lg 1 p 6, § 113 lg 1 ja lepingu nr 10 punkt 3.2 9.

§ 8

kohaselt leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupoole) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Kohustus tuleb täita vastavalt

§-s 76 sätestatule.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning p 6 järgi nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. 10.

§ 113

lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär 11. Poolte vahel 01.04.2015 sõlmitud lepingu nr 10 punktist 3.2. tulenevalt on lepingust tulenevate kohustuste täitmisega viivitamise korral õigus nõuda viivis 0,5% tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Kohus leiab, et kuigi lepingus kokkulepitud viivisemäär on oluliselt kõrgem

§ 113

lg 1 teise lause järgsest määrast, ei ole see siiski selline, et seda pidada seadusega vastuolus olevaks, isegi kui tegemist oleks tüüptingimusega. Mõlemad pooled on lepingu sõlminud majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. 12. Kostja on esitanud viivise vähendamise taotluse. Kostja arvates on viivis ebamõistlikult suur ja kostjat ebaproportsionaalselt kahjustav.

§ 113

lg 8 kohaselt viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt

§ 162

sätestatule.

§ 162

lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, 4 2-16-100139 kes taotleb viivise vähendamist. Erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist (vt nt Riigikohtu 12.12.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p-d 18 ja 19). 13. Riigikohus on 12.12.2012 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12 (p-s 20) märkinud, et

§ 162kasutab viivise kohta termineid „ebamõistlikult suur“ ja „mõistlik“.

Nende terminitega tähistatud mõisted ei ole käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena, seega pole neid võimalik tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendamise mõiste kohaselt. Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes

§-st

1. Seega võib viivise ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet.
2. Seadus ei sätesta viivise suuruse kokkuleppele piiranguid. Ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine. Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-66-05, p 14). Antud juhul ei ületa hageja viivisenõue põhivõla nõuet ning kostja ei ole tõendanud viivise vähendamise eelduste olemasolu. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
3. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab hagi, jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja on palunud kostjalt välja mõista menetluskuludena 650 eurot, sh tasutud riigilõiv 100 eurot ning õigusabikulud 550 eurot (ilma käibemaksuta, 5,5 tunni eest tunnihinnaga 100 eurot). Kostja on hageja lepingulise esindaja kulude suurusele vastu vaielnud. Kostja leiab, et need on ülepaisutatud ja summaarne ajakulu ei ole vastavuses vaidluse objektiks oleva asja keerukuse ega seisukohtade sisulise poolega. Kostja leiab, et hagiavalduse koostamise ja esitamiseks nõutav ajakulu kogenud juristi jaoks on põhjendatud kuni 1 tunni ulatuses. Kostja 30.03.2016 vastusega tutvumise, analüüsi ja 08.04.2016 seisukoha ettevalmistamise ajakulu 2 tundi on samuti põhjendamatu ja ebavajalik. Põhjendatud oleks ajakulu maksimaalselt 30 minutit. Arvestades asja keerukust ja õigusabi teenuse keskmisi tasumäärasid, on kostja hinnangul põhjendatud ja vajalik hageja lepingulise esindaja tunnitasu summas 80 eurot. 5 2-16-100139 TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. TsMS § 175 lg 11 sätestab, et kui menetluskulude jaotuse kohaselt teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude kandmiseks kohustatud menetlusosaline nimetatud kuludele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud piirmäärast. Riigikohtu üldkogu lahendiga tunnistati põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks TsMS § 175 lg 4 ning samuti Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määrus nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad" (vt sellekohaseid põhjendusi Riigikohtu üldkogu 26.06.2014 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13, pd 70–76). Seega menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel tuleb maakohtul kontrollida lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust esindamisele kulunud aja ja ühe tööühiku suhtes. Kohus, tutvunud toimiku materjalide ja menetluse käigus esitatud dokumentidega, leiab, et hageja menetluskulude nimekirjas näidatud ajakulu on hageja esindaja kvalifikatsiooni ja käesolevat vaidlust arvestades osaliselt põhjendamatu ja ülepaisutatud. Kohtu hinnangul on ülepaisutatud järgmised nimekirjas näidatud ajakulud: 1) hagiavalduse ettevalmistamine ja esitamine koos tõenditega maakohtule – 3 tundi, põhjendatuks loeb kohus 1 tund; 2) kostja 30.03.2016 vastusega tutvumine, selle analüüs ja 08.04.2016 seisukoha ettevalmistamine ja kohtule esitamine – 2 tundi, põhjendatuks loeb kohus 1 tund. Seega loeb kohus põhjendatuks hageja õigusabikulu 2,5 tundi. Hageja on taotlenud lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramist tunnihinnaga 100 eurot (käibemaksuta). Hageja esindaja tunnitasu määrab peab kohus käesoleva tsiviilasja raames mõistlikuks. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et see on ülepaisutatud. Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (RKTKm 01.10.2013, 3-2-1-92-13), tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (RKTKm 02.10.2013, 3-2-1-93-13) ja tunnitasu 147 eurot 49 senti koos käibemaksuga (RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-15, p 14). Eeltoodust tulenevalt loeb kohus põhjendatuks hageja menetluskulud summas 350 eurot (100+250). TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Brügel kohtunik 6