← Eesti

3-14-51160/33

Obsah (10)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 197§ 198§ 200§ 104§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 31. mai 2016, Tallinn Haldus

§ 212lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses 3-14-51160 (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. AK esitas Tallinna Vanglale 31.01.2014 taotluse (täpsustatud 10.04.2014) mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses Tallinna Vangla ebainimlike kinnipidamistingimustega (ebapiisav eluruum, ebapiisav valgustus ja ventilatsioon, hallitanud ja märjad seinad ning silmanägemise kahjustumine) ajavahemikul 04.07.2011–10.04.
  3. Tallinna Vangla jättis kahjunõude riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lg-s 1 sätestatud kahekuulise tähtaja jooksul lahendamata.
  4. AK esitas 16.06.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse kokku 11 510 euro (17,20 eurot päevas) suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses kaebaja kinnipidamisega inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas ajavahemikul 04.07.2011–10.04.2013 (kokku 675 päeva). Euroopa Liidus on kinnipeetava isikliku ruumi standardiks 4 m2 ja kinnipidamine alla 3 m2 suuruse isikliku ruumi tingimustes kujutab sedavõrd ebainimlikku kohtlemist, et õigustab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumise tuvastamist (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 19.12.2013 otsus asjas Tunis vs. Eesti, kaebus nr 429/12; 06.04.2000 otsus asjas Labita vs. Itaalia, kaebus nr 26772/95, p 119; 05.02.2013 otsus asjas Gurenko vs. Venemaa, kaebus nr 41828/10). Isiklikust ruumist tuleb maha arvata mööbli alla jääv põrandapind ja tualettruum. Tallinna Vangla kambrites puudus igasugune ventilatsioon ja akende ees olid metallplaadid (võrestikud), mis takistasid värske õhu juurdevoolu. Kambris puudus soe vesi (nõusid tuli pesta külma veega ja ilma pesuvahendita). Tualett ei vastanud Euroopa nõuetele ja valgustus oli ebapiisav.
  5. Tartu Halduskohus edastas 21.08.2014 määrusega AK kaebuse kohtualluvuse järgi lahendamiseks Tallinna Halduskohtule.
  6. Tallinna Vangla vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud tingimused kahju hüvitamiseks ei ole täidetud. AKle oli ajavahemikul 04.07.2011–10.04.2013 Tallinna Vanglas tagatud justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 6 lg-s 6 minimaalselt ettenähtud põrandapind 2,5 m
  7. Kaebaja kinnipidamine toimus kooskõlas kehtiva õigusega (vt Riigikohtu 20.06.2014 otsus nr 3-4-1-9-14) ja EIK praktikast ei tulene samuti, et kinnipeetava paigutamine kambrisse, kus ühe isiku kohta on põrandapinda alla 3 m2, on igal juhul õigusvastane. Kaebajale oli Tallinna Vanglas viibimise ajal tagatud vähemalt 2,58 m2 põrandapinda ja tema heaolu ei oleks olnud märkimisväärselt suurem ka olukorras, kus põrandapinda olnuks 3 m
  8. AK paigutati Tallinna Vanglasse 04.07.2011 vahistatu staatuses ja tema suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus jõustus 18.02.2013, mille täitmisele pööramise järel paigutati kaebaja Tallinna Vanglas vastuvõturežiimile. Kaebaja ei ole rakendanud 2

(7)3-14-51160 esmaseid õiguskaitsevahendeid ega püüdnud kahju tekkimist ära hoida märgukirjade esitamise või muude pöördumistega. Tallinna Vangla kinnipidamistingimused kogumis (sh suhtlusvõimalused, meelelahutus, infovajaduse rahuldamine, sisseostude sooritamise võimalus, hõivetegevus, kohtumised meditsiini- ja nõustava personaliga jms) ei saanud riivata kaebaja eneseväärikust ega põhjustada talle rahas hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju. Tallinna Vangla tegevus ei olnud õigusvastane ega süüline ning vangla on astunud samme kinnipidamistingimuste täiendavaks parandamiseks. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määruse nr 38 „Eluruumidele esitatavad nõuded“ p 4 kohaselt ei tähenda põrandapind jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi üldpinda, mistõttu pole mööblialuse pinna ega WC (mis on VSKE § 7 lg 1 p 8 kohaselt kambri sisustuselement) mahaarvamine õigustatud. Tualeti korrashoidmiseks väljastatakse kinnipeetavale kord nädalas WC puhastusvahend. Vanglal puudub kohustus varustada kinnipeetavaid kambris pidevalt sooja veega (vt Riigikohtu 15.12.2011 määrus nr 3-3-1-57-11). Kaebajal oli vangla kauplusest võimalik osta nii nõudepesuvahend kui veekeetja. Vangla kambrites on osalt loomulik ja osalt sundventilatsioon ning osaliselt avatav aken võimaldab ruume hõlpsasti ventileerida. Kambri akendele paigaldatud piirded on vajalikud julgeolekukaalutlustel, et välistada kinnipeetavate omavaheline suhtlemine ja esemete üleandmine akna kaudu, samas ei takista piirded õhu liikumist. Aken ja valgustid tagasid kambri piisava valgustatuse. Palavatel suvepäevadel rakendas vangla erinevaid meetmeid (nt osade aknaklaaside eemaldamine koridoris, toiduluukide avatuna hoidmine, kinnistesse kambritesse ventilaatorite ja mineraalvee andmine, lisajalutuskäigu võimaldamine).
  1. Tallinna Halduskohus rahuldas 14.08.2015 otsusega AK kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt AK kasuks välja hüvitise mittevaralise kahju eest summas 2376 eurot. VSKE § 6 lg 6 alates 01.01.2014 kehtivas redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks suuruseks kinnipeetava kohta 3 m
  2. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord kujutab juba iseenesest EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs. Venemaa, p 145). Üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasus ei tähenda aga veel, et see tooks alati kaasa rahas hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Kinnipidamistingimuste õiguspärasust tuleb hinnata eraldi erinevatel ajavahemikel erinevates kambrites. Põrandapinna arvestusest tuleb jätta välja tualettruumi pindala (vt Tunis vs. Eesti), kuid mööblialuse pinna väljajätmine ei ole põhjendatud, sest põrandapind ei tähenda jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi üldpinda (vt Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määruse nr 38 p 4). Kaebaja viibis ajavahemiku 04.07.2011–10.04.2013 (kokku 647 päeva) kestel 17 päeval kambrites, kus põrandapinda oli kinnipeetava kohta vähemalt 3 m
  3. Kaebaja viibis 144 päeva tingimustes, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda küll VSKE § 6 lg 6 varasemas redaktsioonis sätestatud miinimumtaseme 2,5 m2 ulatuses, kuid siiski alla 3 m
  4. Kaebaja viibis 486 päeva kambrites, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli koguni alla 2,5 m
  5. Vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel oli õigusvastane osas, kus kaebaja isiklik ruum kambris jäi alla 3 m
  6. Vangla ei saa tugineda VSKE § 6 lg-le 6, sest vaidlusalusel ajal oli nimetatud säte vastuolus EIÕK art-ga 3 ja vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-ga
  7. AK oli alates 04.07.2011 vahistatu staatuses ja pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist 18.02.2013 paigutati ta vastuvõtuosakonda. Vahistatul ja vastuvõtuosakonnas viibival kinnipeetaval ei ole VangS § 90 lg-st 3 ja VSKE § 8 lg-st 4 tulenevalt vanglas liikumisõigust (v.a igapäevane 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus) ega võimalust kasutada spordisaali. Paljasõnaline ja tõendamata on kaebaja väide nn aasia-tüüpi WC nõuetele mittevastavusest. Vanglal puudus õigusaktidest tulenev kohustus varustada kinnipeetavaid kambris sooja veega. Kambrites oli ehituslikult olemas sundventilatsioon ja õhuringlust ei takistanud ka akende ette 3
(7)3-14-51160 paigutatud metallplaadid. Kohtul puudub alus arvata, et kambrites oleks suvisel ajal pidanud töötama õhukonditsioneer, sest Eesti kliimas on suvised temperatuurid üldiselt talutavad ka tavalise ventilatsiooniga. Vangla on lisaks viidanud palavuse leevendamiseks kasutusele võetud erinevatele meetmetele. Seega ei olnud kaebajale kaasnenud ebamugavus suurem, kui see vangistusega vältimatult kaasneb. Valgustuse osas ei ole kambrile norme ette nähtud ja olemas olid nii loomulik kui ka kunstlik valgustus. Olmetingimused vanglas ei olnud sellised, mis saanuks raskendada Tallinna Vangla ebapiisava kambripinnaga seotud rikkumist. Vanglate ülerahvastatusest ja vabade kohtade puudumisest tulenevalt võis kaebaja kinnipidamistingimuste parandamine olla keerukas, kuid majanduslike faktoritega ei saa muu hulgas põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist (vt Riigikohtu 10.09.2009 otsus nr 3-3-1-24-09, p 9). Kaebaja jätkuv kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõudeid rikkuvates tingimustes oli teadlik valik ja seega oli Tallinna Vangla tegevus süüline vähemalt raske hooletuse vormis. Tallinna Vangla on kohustatud hüvitama kaebajale ajavahemikul 04.07.2011–10.04.2013 isikliku ruumi vähesusest tekkinud mittevaralise kahju aja eest, mil ühe kinnipeetava kohta oli pinda vähem kui 3 m
  1. Täiendavalt tuleb eristada olukordi, kus täidetud oli kehtiva õigusega ette nähtud piirmäär 2,5 m
  2. Välja mõistetava hüvitise suuruse osas puudub seni väljakujunenud ühetaoline kohtupraktika. Kohtute väljamõistetud kahjuhüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt Riigikohtu 26.06.2013 otsus nr 3-2-1-18-13, p 26; 25.02.2010 otsus nr 3-2-1-159-09, p 13; 22.10.2008 otsus nr 3-2-1-85-08, p 13). Määratav hüvitis ei tohi olla põhjendamatult madal, võrreldes EIK poolt analoogsetes asjades määratud hüvitistega. Väiksemad hüvitisesummad ei ole ebamõistlikud tingimusel, et riigisisesed otsused on kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, need tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata (vt Riigikohtu 10.10.2013 otsus nr 3-3-1-38-13, p 21). Haldusasjas nr 3-14-52725 on loetud võimalikeks ühiskonna heaolu taset näitavateks andmeteks keskmise pensioni ja alampalga saajate sissetulekuid, millest on tuletatud põhjendatud hüvitise suuruseks 3 eurot päeva kohta piiratud liikumisvõimalustega lukustatud kambris, kus põrandapinda inimese kohta on alla 3 m2, ning 2 eurot päeva kohta kambris, kus põrandapinda on alla 2,5 m2 inimese kohta, kuid seda kompenseerivad täiendavad liikumisvõimalused ja kinnipidamistingimused tervikuna. AK oli kokku 144 päeva paigutatud kambrisse, kus põrandapinda kinnipeetava kohta oli 2,5 m2 kuni 3 m2 ning liikumisvõimalused olid piiratud ja muid leevendavaid tegureid ei esinenud. Selliste kinnipidamistingimustega tekitatud kahju peab kohus kohaseks hüvitada rahas summas 3 eurot päeva kohta ehk kokku 432 eurot. Kaebaja oli kokku 486 päeva paigutatud kambrisse, kus ei olnud täidetud 2,5 m2 põrandapinna nõue ning liikumisvõimalused olid piiratud ja muid leevendavaid tegureid ei esinenud. Sellistes tingimustes viibimisega on inimväärikust kogumis riivatud määral, mida tuleb rahaliselt hüvitada summas 4 eurot päeva kohta ehk kokku 1944 eurot. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  3. Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada osas, milles AK kaebus rahuldati, ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata. Kaebaja ei ole kasutanud kahju ärahoidmiseks asjakohaseid esmaseid õiguskaitsevahendeid, mistõttu ei ole kahju hüvitamine põhjendatud. VSKE § 7 lg 1 p 8 kohaselt kuulub WC kambri sisustuse hulka, mistõttu jättis halduskohus selle põrandapinna arvestamisel põhjendamatult arvesse võtmata. Riigikohtu 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14 ei tuvastatud VSKE § 6 lg 6 vastuolu põhiseadusega, mistõttu oli riigisiseselt määratud minimaalse põrandapinna 4
(7)3-14-51160 regulatsioon õiguspärane ja kehtiv. Isiklik ruum alla 3 m2 ei tähenda automaatselt EIÕK art 3 rikkumist (vt EIK 12.03.2015 otsus asjas Muršić vs. Horvaatia, kaebus nr 7334/13). Kaebaja kasutas ka täiendavaid liikumisvõimalusi. Kui isikule on tagatud põrandapinda vähemalt 2,5 m2, siis ei ole ainult sellest asjaolust võimalik järeldada isiku õigusvastast ja inimväärikust alandavat kohtlemist (vt Riigikohtu 15.06.2015 määrus nr 3-3-1-20-15). Kinnipidamistingimusi tuleb hinnata kogumis. Põhjendatud ei ole hüvitise diferentseerimine vastavalt sellele, kas põrandapinda oli alla 2,5 m2 või alla 3 m2, sest kaebaja kinnipidamistingimused ei saanud erinevatel perioodidel olla tajutavalt halvemad. Tallinna Vangla vangistus- ja olmetingimused olid rahuldaval tasemel. Eestis on astutud mitmeid samme kinnipidamisasutuste ülerahvastatuse vältimiseks ning kuivõrd Tallinna Vangla on järginud kehtivaid õigusnorme, ei ole alust rääkida vangla tahtlusest tekitada kaebajale õigusvastaseid tagajärgi. Õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel ja EIK otsustes toodud seisukohtadel ei saa olla tagasiulatuvat mõju. 8. AK ei ole apellatsioonkaebuse suhtes oma seisukohta esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohus kontrollib halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses (

§ 197

lg 1) ning võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks halduskohtus õiguspärases menetluses tuvastatud faktilised asjaolud (

§ 198lg 1).

Kuivõrd AK ei ole halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebust esitanud, siis ei hinda ringkonnakohus täiendavalt nende kinnipidamistingimuste õiguspärasust, mille osas ei ole Tallinna Vangla halduskohtu otsust vaidlustanud (s.o pesemisvõimaluse, ventilatsiooni ja valgustuse piisavus ning kambris sooja vee puudumise ja nn aasia-tüüpi WC nõuetekohasus).

  1. Kaebajale ei saa heita ette esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist, sest kambrite ülerahvastatus oli tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest ja teisalt ei peetud alla 3 m2 jäävat põrandapinda varem õigusvastaseks, mistõttu ei oleks kaebaja käsutuses olnud õiguskaitsevahendite kasutamine saanud kahju tekkimist ära hoida, kahju kõrvaldada ega selle ulatust vähendada (vt Riigikohtu 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16, p-d 10.1-10.2).
  2. Vangla tegevuse õiguspärasuse hindamisel ja RVastS § 9 lg 1 alusel kahju hüvitamise otsustamisel ei ole põhjendatud tugineda üksnes VSKE § 6 lg-s 6 sätestatule, vaid kinnipidamistingimuste õiguspärasuse hindamisel on asjakohased ka välislepingu sätted, mis võisid kohustada tagama VSKE § 6 lg-s 6 ettenähtust suuremat põrandapinda ja millega vangla pidi põhiseaduse § 123 lg-st 2 tulenevalt arvestama, olenemata riigisisese õiguse kehtivusest (vt Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p-d 10-11; 27.04.2016 otsus nr 33-1-68-15, p 15). Tegemist ei ole olukorraga, kus EIK praktikat oleks rakendatud tagasiulatuvalt, olenemata sellest, et Eestis teadvustati vanglate ülerahvastatuse probleemi tõsisemalt alles pärast EIK 19.12.2013 otsust asjas Tunis vs. Eesti. EIK järjepidevast praktikast tulenevalt juhul, kui kinnipeetava käsutuses ei ole vähemalt 3 m2 põrandapinda, loob see asjaolu iseseisvalt tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, kuid sellest tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, samuti on oluline kohtlemise kestus (vt Riigikohtu 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16, p 9; 27.04.2016 otsus nr 3-3-1-68-15, p 18; 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p-d 14, 15, 21). 5

(7)3-14-51160
  1. Minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel tuleb võtta arvesse nii kambris asuva mööbli alune pind kui ka kambris oleva WC alune pind (st Riigikohtu 27.05.2016 otsus nr 33-1-21-16, p 8; 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 17). Kuivõrd kehtivast õigusest (sh välislepingust) ei tulene, et kambris peaks kinnipeetava kohta olema vähemalt 3 m2 põrandapinda ilma mööblit ja WC-d arvestamata, tuleb asja lahendamisel lähtuda Tallinna Vangla esitatud põrandapinna andmetest, mis hõlmavad ka WC alust pinda (tl 65-70p). AK kasutuses oli ajavahemikul 04.07.2011–10.04.2013 põrandapinda vahemikus 2,58–4,18 m2 ning põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli 3 m2 või rohkem kokku 81 päeval. Ülejäänud ajal (566 päeva) jäi põrandapind ühe kinnipeetava kohta alla 3 m
  3. AK viibis ajavahemikul 04.07.2011–18.02.2013 Tallinna Vanglas vahistatu staatuses. VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. VangS § 93 lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatule tema soovil päevas 1-tunnine viibimine vabas õhus. Spordisaali kasutamise õigus vahistatul puudub. Kohtupraktikast tulenevalt ei ole võimalus viibida üks tund päevas väljaspool kambrit ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (vt Riigikohtu 27.05.2016 otsus nr 3-3-121-16, p 10.3). Samuti ei saanud olulist leevendavat mõju avaldada väljasõidud kohtuistungitele (tl 71-71p) ega keskmiselt 2-3 korda kuus toimunud lühiajalised kokkusaamised (tl 72) või muud vangla viidatud lisavõimalused vaba aja sisustamiseks (ajalehtede lugemine, raamatute laenutamine, meelelahutuslike esemete kasutamine, sisseostude tegemine, WC ja pesemisvõimaluse olemasolu kambris), sest need ei ole ruumipuudust vähendava iseloomuga.
  4. AK viibis ajavahemikul 19.02.2013–10.04.2013 (51 päeva) süüdimõistetu staatuses, millest 25 päeva kestel oli kaebajale tagatud isiklikku ruumi üle 3 m2 ning ülejäänud aja vältel (26 päeva) jäi põrandapind kambris ühe kinnipeetava kohta vahemikku 2,7–2,8 m
  5. Kõnealusel perioodil viibis AK vangla vastuvõtuosakonnas, kus kinnipeetaval puudub VSKE § 8 lg 4 kohaselt õigus liikuda vabal ajal väljaspool kambrit. Vastuvõtuosakonnas viibival kinnipeetaval ei saa samuti kasutada spordisaali. Seega on vastuvõtuosakonnas viibiva kinnipeetava liikumisvõimalus suuresti sarnane vahistatu omaga ning AK puhul ei ole sisulist põhjust eristada perioode, mil ta oli vahistatu ja kinnipeetava staatuses, sest tajutavat muutust see tema jaoks kaasa ei toonud.
  6. Eeltoodut arvestades ning pidades silmas, et kaebaja viibis põhilise osa ajast tingimustes, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m2 ning kambri ülerahvastatus vähenes üksnes lühikesteks ajavahemikeks (üldjuhul vaid mõneks päevaks, paaril juhul ka nädalaks või kaheks, kokku 81 päeva), tuleb kaebaja kinnipidamistingimused tunnistada õigusvastaseks kogu perioodi osas, kus talle oli staatusest olenemata tagatud isiklikku ruumi vähem kui 3 m
  7. Kõnealustes tingimustes vaid lühiajaliste katkestustega viibitud aega (566 päeva) ja märkimisväärsete leevendavate meetmete puudumist arvestades tuleb kaebaja kannatusi ja ebameeldivusi pidada sellisteks, et need ületasid inimväärikuse alandamise künnise.
  8. Isiku ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral, kui on alandatud tema inimväärikust, tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada ning hüvitada see proportsionaalselt rikkumise raskusega (vt Riigikohtu 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul on praegusel juhul oluline, et kaebaja õiguste rikkumine toimus pika aja vältel ja suuresti pidevalt ning ruumikitsikust leevendavaid asjaolusid praktiliselt ei esinenud, millest tulenevalt on kaebaja õigusi rikutud määral, mis eeldab rahalise hüvitise väljamõistmist. Kaebaja õiguste riive intensiivsust arvestades (mh oli AK-le kogu kinnipidamise aja jooksul tagatud kambris isiklikku ruumi vähemalt 2,58 m2 ja enamjaolt 2,7 6
(7)3-14-51160 m2 või rohkem) on halduskohtu poolt välja mõistetud 2379 eurot ringkonnakohtu hinnangul ülemäärane ning põhjendatud on määrata väljamõistetava hüvitise suuruseks 1200 eurot. Asjaolu, et Eesti on hiljem astunud samme vanglate ülerahvastatuse vältimiseks ja kinnipidamistingimuste parandamiseks, ei anna alust jätta kahjuhüvitist välja mõistmata ega seda vähendada (vt Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 30). 17. Eelneva põhjal ja

§ 200

p 3 alusel tuleb Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt ning Tallinna Halduskohtu 19.08.2015 otsus tühistada osas, milles halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt AK kasuks välja 2376 euro suuruse kahjuhüvitise. Ringkonnakohus teeb selles osas asjas ise uue otsuse, millega mõistab Tallinna Vanglalt AK kasuks välja kahjuhüvitise summas 1200 eurot. 18. Tallinna Vangla on olnud

§ 104

lg 10 alusel vabastatud apellatsioonkaebuselt ettenähtud riigilõivu tasumise kohustusest ning menetlusosalised ei ole esitanud ringkonnakohtule andmeid menetluskulude kandmise kohta. Seetõttu jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes

§ 109lg 1 alusel nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Maret Altnurme Villem Lapimaa Virgo Saarmets 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.