MÄÄ RUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar Määruse tegemise aeg ja koht 8. märts 2016, Tartu Haldusasja number 3-15-483 Haldusasi Urve Kursi kaebus OÜ Ahu-Ge

) § 124 lg 2 ja § 151 lg 1 p 2 alusel haldusasja nr 3-15-483 menetluse. Määruse põhjendused: 1)

§ 283

lg 2 järgi, kui haldusorgan viivitab või on tegevusetu enne käesoleva seadustiku jõustumist taotletud haldusakti andmisel või toimingu tegemisel, võib kohustamiskaebuse esitada kahe aasta jooksul käesoleva seadustiku jõustumisest arvates. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Ida-Viru Maavalitsuse komisjoni eelnevalt viidatud otsustest nähtuvalt oli nende tegemise üheks aluseks esitatud avaldused. Seega on omandireformi õigustatud subjektideks tunnistatud isikud taotlenud ühistatud vara kompenseerimist. Vastavad taotlused on esitatud enne praegu kehtiva

jõustumist, st 1. jaanuari 2012.

§ 283lg 2 kohaselt oli viimane päev kohustamiskaebuse esitamiseks 1.

jaanuar

1. Seda kuupäeva ei mõjuta asjaolu, millal täpselt möödus vaidlusaluste kompensatsioonide väljamaksmiseks kehtestatud tähtaeg. Kaebaja esitas kohustamiskaebuse
2. veebruaril 2015, st tähtaja rikkumisega. 2) Kaebajal puudusid objektiivsed ja subjektiivsed põhjused, mis võiksid tingida kaebetähtaja ennistamise.
3. aastaks olid kõik kohtule esitatud dokumentides vastustajale ettenähtud tähtajad kompensatsioonide väljamaksmiseks möödunud. Selleks ajaks oli kaebaja pärinud E. Orrolt ja H. Orrolt vaidlusaluste kompensatsioonide väljamaksmise nõuded. Järelikult oli kaebajal võimalik alates
4. aastast pöörduda kaebusega kohtusse, taotledes vastustaja kohustamist kompensatsioonide väljamaksmiseks. Viimane päev kohtule kohustamiskaebuse esitamiseks oli
5. jaanuar
6. See tähendab, et kaebajal oli umbes kaheksa aastat aega kohtusse pöördumiseks. Kaebaja selgituste kohaselt pöördus ta selle aja jooksul korduvalt vastustaja ja erinevate institutsioonide poole, kuid ei saavutanud soovitud tulemust.
7. aastal pöördus kaebaja jurist A. Naumkini poole, kes esitas kaebaja nimel vastustajale kompensatsioonide väljamaksmise nõude. Asja materjalidest nähtuvalt saatis vastustaja seepeale
8. detsembril 2013 A. Naumkinile kirja, milles märkis: „Seoses sellega, et Ahu-Gen OÜ üritab hetkel leida kompromissi Pretensioonis nimetatud võlgnevuse osas, palume Teid nõude likvideerimise tähtaega pikendada 14 pv võrra.“ Nõustuda tuleb kaebajaga selles, et vastustaja
9. detsembri
10. a kiri võis kaebajale anda lootust, et vastustaja tasub nõutud kompensatsioonid. Samas pidi kaebaja siis, kui vastustaja kirja saatmisest oli möödunud 14 päeva ja vastustaja ei olnud selleks ajaks tasunud kompensatsioone ega väljendanud valmisolekut seda teha, aru saama, et vastustaja ei tasu kaebajale kompensatsioone. Seda veendumust pidi kaebajas tugevdama ka asjaolu, et vastustaja ei olnud eelnevate aastate jooksul kaebaja ja erinevate institutsioonide pöördumistest hoolimata kompensatsioone tasunud. Kaebajal ei olnud enam mõistlikku alust eeldada, et vastustaja kompensatsioonid vabatahtlikult tasub. Eelmainitud 14 päeva möödus umbes kümme päeva enne kohtule kohustamiskaebuse esitamise tähtaja möödumist. See tähendab, et kaebajale jäi piisavalt aega, et esitada kohtule õigeaegselt kaebus. Kaebaja aga kohtule kaebust ei esitanud, vaid asja materjalidest nähtuvalt jätkas pärast paarikuulist pausi 2014 märtsis kohtuväliste lahenduste otsimist:
11. märtsil 2014 kirjutas A. Naumkin uuesti vastustajale, paludes oma eelnevale kirjale vastata, ning
12. märtsil 2014 pöördus kaebaja õiguskantsleri poole. Kaebajal oli kompensatsioonide tasumise tähtaja möödumisest arvates piisavalt aega, et kindlaks teha, kas vastustaja tasub kompensatsioonid vabatahtlikult. Kaebaja jaoks pidanuks olema juba ammu 2 2 enne
13. aastat ilmne, et vastustaja käitumist arvesse võttes ta seda suure tõenäosusega ei tee. Umbes kaheksa-aastane kohtusse pöördumise tähtaeg oli piisavalt pikk selleks, et kaebajal pidanuks juriidiliste teadmiste puudumisest olenemata tekkima kahtlus, et oma õiguste kaitseks tuleb pöörduda kohtusse ning et see tähtaeg võib hakata mööduma. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul (Riigikohtu halduskolleegiumi
14. oktoobri 2002 määrus asjas nr 3-3-1-57-02, p 19). Kaebaja pidanuks võtma meetmeid, et välja selgitada kohtusse pöördumise kord, sh tähtajad. Asja materjalidest nähtuvalt kaebaja seda teinud ei ole. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
15. U. Kurs esitas
16. jaanuaril 2016 määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu
17. jaanuari 2016 määrus tühistada ning ennistada kaebetähtaeg. Määruskaebuse põhjendused: 1) Määrus põhineb tõenditel, mille kohta ei ole antud kaebajale võimalust väljendada oma arvamust. Halduskohus analüüsis põhjalikult tsiviilasjas nr 2-14-14621 menetletud riigi õigusabi taotluses välja toodud asjaolusid, kuid need ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust. 2) Halduskohus ignoreeris kaebaja väidet, et tegemist on tsiviilõigusliku suhtega. Kohus peab andma hinnangu sellele, kas nõue on aegunud tsiviilõiguses sätestatud aegumise põhimõtteid arvestades. Tegemist on tsiviilõigusliku nõudega, mille kaitsmise menetluseks on valitud halduskohtumenetlus. Kui halduskohus leidis, et tegemist on avalik-õigusliku suhtega, siis pidi kohus seda ka põhjendama. Kui tegemist oli avalik-õigusliku suhtega, siis pidi kohus kindlaks tegema, millisest päevast hakkas kulgema antud nõude esitamise tähtaeg ja millal kaebetähtaeg lõppes. Halduskohus ei ole eelnevat arusaadavalt selgitanud.
18. OÜ Ahu-Gen märgib vastuses määruskaebusele, et vastustaja hinnangul aegus nõue tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 149 järgi
19. detsembril 2014 OÜ Ahu-Gen lisas täiendavalt, et kuivõrd ettevõttel äritegevus puudub ning vara ei oma, siis ei ole ka võimalik U. Kursile kompensatsiooni välja maksta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
20. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruses toodud põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 203lg 2 ja § 201 lg 4).

Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

1. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et määrus põhineb tõenditel, mille kohta ei ole antud kaebajale võimalust väljendada oma arvamust. Halduskohus on küll määruse p-s 13 tõepoolest kirjeldanud riigi õigusabi taotluses toodud asjaolusid, kuid ei ole tähtaja ennistamise taotluse lahendamisel neid asjaolusid arvesse võtnud. Halduskohus on tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata jätmisel arvestanud vaid käesoleva haldusasja raames välja selgitatud asjaoludega (vt määruse p 16).
2. Arusaamatu on ka kaebaja etteheide tema väite, et käesoleval juhul on tegemist tsiviilõigusliku suhtega, ignoreerimisest. Esiteks on U. Kurs ise kaebuses leidnud, et käesoleval juhul on tema ning OÜ Ahu-Gen vahelise suhte näol tegemist avalik-õigusliku suhtega (tl 3). Samuti on poolte vahel tekkinud vaidluse liigitanud avalik-õiguslikuks ja halduskohtu pädevuse kindlaks teinud ka halduskohus menetlusse võtmise määruses (vt Tartu Halduskohtu
3. novembri
4. a määrus, p 6). Ringkonnakohus juhib kaebaja tähelepanu, et kui tegemist oleks eraõigusliku suhtega, siis ei oleks tekkinud vaidluse lahendamine üldse halduskohtu pädevuses (

§ 4lg 1).

3 3

1. Ringkonnakohus soovib juhtida kaebaja tähelepanu ka sellele, et vaatamata nõuete aegumise regulatsioonile tsiviilõiguses, on halduskohtusse pöördumiseks oma õiguste kaitseks sätestatud erinevad kaebuse esitamise tähtajad. Kaebetähtaegade eesmärgiks on kaitsta õiguskindlust (Riigikohtu
2. oktoobri
3. a määruse nr 33-1-57-02 p 20) ning seetõttu on kaebetähtaja rikkumise tagajärjeks isiku kaebeõiguse kaotus. Ringkonnakohus ei nõustu, et halduskohus ei ole arusaadavalt selgitanud kaebetähtajaga seonduvat. Vaidlustatud määruse p-s 11 on halduskohus piisava põhjalikkusega selgitanud rakendussättest, s.o

§ 283

lg-st 2 tuleneva kohustamiskaebuse esitamise tähtaja kulgemist ja toonud välja ka täpse kuupäeva, millal kaebetähtaeg lõppes, ning ringkonnakohus nõustub halduskohtu käsitlusega.

1. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et mida enam on kaebuse esitamisega hilinetud, seda kaalukam peab olema tähtaja ennistamise põhjus (
2. oktoober 2002 otsuse nr 3314102 p 11). Kaebetähtaja ennistamist kui õiguskindluse põhimõtte minetust õigustavad üksnes määrava tähtsusega põhjused, mis takistasid kaebajal kohtu poole tähtaegselt pöörduda. Põhjuseks, mis õigustaks kaebetähtaja ennistamist, on kohtupraktikas üldreeglina peetud objektiivset asjaolu, mis on kaebajast sõltumatult tinginud kaebetähtajast mittekinnipidamise. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja käesoleval juhul viidanud ühelegi sellisele asjaolule, mis oleks vältimatult põhjustanud kaebetähtaja rikkumise ning mida võiks seetõttu pidada mõjuvaks põhjuseks. Vastustaja poolt kaebajale tahtlikult mulje loomine, et ta kavatseb täita kompensatsiooni väljamaksmisega seotud kohustuse, ei ole kahjunõudega kohtusse pöördumise objektiivne takistus, mistõttu ei ole see kaebetähtaja ennistamise aluseks. Erandjuhtudel on peetud kohtupraktikas võimalikuks kaebuse tähtaja ennistamist ka subjektiivsetel põhjustel. Ringkonnakohus nõustub siinkohal halduskohtuga, et vaatamata kaebaja juriidiliste teadmiste puudumisest pidi kaebajal tekkima varem kahtlus, et oma õiguste kaitseks tuleb pöörduda kohtusse. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on põhjendatult kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata jätnud ja asjas menetluse lõpetanud. /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk 4 /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene 4 /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar