lg 2 pde 1, 2, 3 järgi ning teda karistati 3 aasta ja 6 kuulise vangistusega.
a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa (2 aastat 10 kuud 19 päeva vangistust) võrra ja mõisteti liitkaristuseks vangistus 6 aastat 4 kuud 19 päeva. Kohtuotsus jõustus 04.05.
1 lg 1 alusel pärast karistuse ärakandmist käitumiskontrolli tähtajaga 1 aasta ning määrati ta selleks tähtajaks Viru Vangla kriminaalhooldusosakonna kriminaalhooldusametniku järelevalve alla. A. Erikut kohustati järgima
lg 1 p-des 1-6 ja lg 2 p-des 2, 2 1 4, 7, 8 sätestatud kontrollnõudeid ja kohustusi. Tallinna Ringkonnakohtu 15.03.
näeb ette üksnes karistusjärgse käitumiskontrolli ajaks määratud kohustuste (s.o
lg 2), mitte aga käitumiskontrolli nõuete (
A. Eriku taotluses märgitud tingimused: alalises elukohas viibimine, kriminaalhooldusametniku loa saamine Eestist lahkumiseks ja registreerimisel käimine kuuluvad
lg-st 1 tulenevalt kontrollnõuete alla ega kuulu tühistamisele
Sotsiaalprogrammis osalemise kohustus tuleneb küll
lg 2 p-st 8 ja kohus võib seda kergendada või tühistada
A. Erik ei selgita, miks sotsiaalprogrammis osalemise kohustust tuleb kergendada või tühistada ning kohus ei tuvastanud sellist alust. Taotluse üldist laadi põhjendused, et karistusjärgse käitumiskontrolli süsteem kui selline on taotleja arvates oma sisult ebaõiglane, ei anna alust A. Eriku taotluse rahuldamiseks. 6. A. Erik esitas edasikaebuse Viru Maakohtu 13.07.2016. a määrusele, millega taotleb tühistada vaidlusalune lahend ja teha asjas uus määrus, millega tema taotlus rahuldada.
lõige 5 sätestab, et kohus võib kergendada või tühistada süüdlasele käitumiskontrolli ajaks määratud kohustusi ning ei viita ei sama seadustiku § 75 lg-le 1 ega 2. Vaadates
lg-s 1 nimetatud „kontrollnõudeid“ ja lõikes 2 nimetatud „kohustusi“, on mõlemas lõikes tegemist siiski kohustustega. Viru Maakohus ei ole suutnud veenvalt selgitada, miks ei ole
Süüdimõistetu lisab, et Viru Maakohus ei ole üldse tähelepanu pööranud taotluses avaldatule, milles süüdimõistetu märkis, et alates 27.06.2016 ei ole tal võimalik viibida maakohtu määruses märgitud aadressil (vastav avaldus oli esitatud ka kriminaalhooldajale). RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
lg 5 näeb ette üksnes karistusjärgse käitumiskontrolli ajaks määratud kohustuste (s.o
lg 2), mitte aga käitumiskontrolli nõuete (
Sellist seisukohta toetab ka õiguskirjandus. 7.2.
sätestab käitumiskontrolli mõiste selle sisu avamise kaudu.
lg-test 1 ja 2 tulenevalt on käitumiskontroll üldmõiste, mis hõlmab nii kontrollnõudeid kui kohustusi. Kuigi mõlemad moodustavad käitumiskontrolli osa, erinevad kontrollnõuded ja kohustused teineteisest nii oma eesmärgilt kui ka siduvuse ulatuselt.
lg-s 1 määratletud kontrollnõudeid võib määratleda kui seadusest tulenevaid kohustusi, mille eesmärk on tagada riigi järelevalve süüdlase käitumise üle. Kontrollnõuete laienemine süüdlasele on alati automaatne, kui seadus näeb ette käitumiskontrolli kohaldamise. Kontrollnõuete laienemine 2 2 ab initio (automaatselt) tuleneb asjaolust, et kontrollnõuete kohaldamise aluseks on seadus, mitte kohtulahend. Viimasest järeldub ühtlasi, et kohtul puudub võimalus diferentseerida kontrollnõudeid muuhulgas vastavalt konkreetse süüdlase isikule. Kuna kontrollnõuete eesmärk on järelevalve kindlustamine süüdlase käitumise üle, siis on kontrollnõuetena sätestatud sellised kohustused, mis võimaldavad kriminaalhooldusametnikul vastavat kontrolli praktikas teostada. Olulisemaks kontrollnõudeks on kahtlemata süüdimõistetu kohustus elada kohtu poolt määratud alalises elukohas ja ilmuda teatud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele. Erinevalt kontrollnõuetest võib kohustusi määratleda kui kohtulahendist tulenevaid nõudeid, mille eesmärk on saavutada süüdlase edasine õiguskuulekas käitumine eelkõige temaga läbiviidava sotsiaaltöö kaudu. Seega on kohustuste kohaldamisaluseks kohtulahend, mistõttu need ab initio kõigile süüdastele ei laiene. Niisiis eeldavad kohustused igakordset individualiseerimist, arvestades muuhulgas süüdlase isikut. 7.3 Järelikult tuleb kehtiva regulatsiooni ja õiguspraktika kohaselt asuda seisukohale, et
lg 5 näeb ette üksnes karistusjärgse käitumiskontrolli ajaks määratud kohustuste (s.o
lg 2), mitte aga käitumiskontrolli nõuete (
7.4 Ringkonnakohus lisab, et süüdimõistetu ei esita määruskaebuses asjaolusid ja põhjendusi, miks on tal objektiivselt võimatu viibida talle kohtu poolt kontrollnõudena määratud alalises elukohas. Seetõttu ei saa ringkonnakohus määruskaebuse selles osas seisukohta võtta. 7.5 Apellatsioonikohus märgib veel, et sotsiaalprogrammis osalemise kohustus tuleneb küll
lg 2 p-st 8 ja kohus võib seda kas kergendada või tühistada
Erik, miks sotsiaalprogrammis osalemise kohustust tuleb kergendada või tühistada ning kas A. Eriku puhul on sotsiaaltöötaja sotsiaalprogrammi läbimist üleüldse vajalikuks pidanud. Määruskaebuses on vaid üldist laadi põhjendused, et karistusjärgne käitumiskontrolli süsteem kui selline on sisult ebaõiglane. 7.6 Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes KrMS §-st 390 lg-test 1, 2, 3 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus vaidlustatud lahendi muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. /allkiri/ Aarne Sarjas /allkiri/ Maarika Kuusk 3 3 /allkiri/ Tiit Lõhmus
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.