← Eesti

3-15-1622/19

Obsah (10)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 151§ 201§ 108§ 118§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 10. mai 2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-1622 H

) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 2133-15-1622 lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tallinna Vangla 12.05.2015 käskkirjaga nr 5-2/644 määrati AE-le vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine kaheksaks ööpäevaks. 13.05.2015 esitas AE käskkirja peale vaide, mille Tallinna Vangla 12.06.2015 vaideotsusega nr 5-15/15/14749-2 rahuldamata jättis. 14.05.2015 esitas AE vaide Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirja nr 20 „Tallinna Vangla kodukord“ p 5.1 ja lisa 1.4 peale. Tallinna Vangla 21.05.2015 kirjaga nr 5-15/15/14745-2 anti AE-le 10-päevane tähtaeg vaides esinevate puuduste kõrvaldamiseks. 25.05.2015 esitas AE täiendava selgituse. Tallinna Vangla tagastas 01.06.2015 AE-le 14.05.2015 registreeritud vaide.
  2. AE esitas 22.06.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse 12.05.2015 käskkirja ja 12.06.2015 vaideotsuse tühistamiseks, Tallinna Vangla tegevuse (14.05.2015 registreeritud vaide Justiitsministeeriumile mitte edastamine) õigusvastasuse tuvastamiseks ning Tallinna Vangla kodukorra p 5.1 ja lisa 1.4 osaliseks tühistamiseks. AE märgib, et ehkki valvurile ei kuuletunud ükski kambris nr 33 viibinud kinnipeetavatest, karistati üksnes kaebajat. Ühestki vangistust reguleerivast õigusaktist ei nähtu, et kambri laevalgustus ei tohi öörahu ning uste lukustamise ajal põleda. Kodukorra p 5.1 ning selle lisa 1.4 näevad ette öörahu alguse kell 22.
  3. Subjektiivne on väide, et laevalgusti ei tohi põleda, et mitte segada teiste isikute uneaega. Öörahu ajal ei ole keelatud tegevused, mis ei häiri samas kambris viibivaid kinnipeetavaid olukorras, kus magama minnakse kell 24.
  4. Raamatu lugemine öörahu ajal ei ole keelatud. Vangla sisekorraeeskirja (VSKE) §-st 10 ei tulene kinnipeetavale kohustust 8-tunnisel uneajal magada. Kambris nr 33 minnakse magama peale kella 23.00 ning laevalgustuse põlemise osas ei ole kambris viibivate kinnipeetavate vahel konflikte tekkinud. VangS § 67 p-st 1 ei tulene, et iga valvuri poolt antud korralduse täitmata jätmine oleks käsitatav VangS § 67 p 1 rikkumisena. Valvur pidi korraldust andes teadma, et laevalgustuse põlemise keeldu öörahu ajal ei ole ja tema korraldus „tuli surnuks lasta“ ei olnud seaduslik. Laevalgustuse põlemine või selle välja lülitamata jätmine ei raskenda distsipliini tagamist ega ohusta julgeolekut vanglas. Kaebaja ei rikkunud vangla sisekorraeeskirja, samuti ei saa rääkida allumatusest. Juhul, kui valvuri arvates ei tohtinud kambriuste lukustamise ajal laevalgusti põleda, pidanuks ta VangS § 66 lg-st 2 tulenevalt laetule ise kustutama. Valvurile pandud tööülesandeid ei tohi täitma panna kinnipeetavaid. Vastustaja seisukohtades on vastuolu, sest käskkirjas ning vaidemenetluses leiti, et öörahu ajal ei tohi tavapärane laevalgustus põleda, vaide tagastamisel aga märgiti, et vangla õigus reguleerida kambrites öörahu ajal valgustite välja lülitamist ei tulene otseselt ühestki õigusaktist. Järelikult vastas valvuri korraldus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 p-s 5 sätestatud tühise haldusakti tunnustele. Vaidlustatud käskkirjas ei ole täiendavate piirangute seadmist kaalutud ega asjakohaselt põhjendatud. Sellest ei selgu ka, milles seisnes rikkumise raskus ning milline on karistuse määramise eesmärk. Käskkirjas on lakooniliselt kirjas, et on kaalutud erinevate karistuste määramist. Ka vaideotsuses on jäetud diskretsioon teostamata ning otsus on põhjendamata. 2

(6)3-15-1622 Vastuolus HMS § 10 lg 1 p-ga 4 on distsiplinaarmenetluse läbi viinud, karistusettepaneku teinud, karistuse määranud ja ka vaidemenetlusest osa võtnud sama vanglateenistuse ametnik. Kodukorra p 5.1 (ja selle lisa 1.4) tuleb tühistada osas, milles on seatud laevalgustuse põlemise keeld öörahu ajal. Kodukorra peale esitatud vaide tagastamine HMS § 79 lg 1 p 1 alusel oli õigusvastane. Kuna vaidlustatud käskkirja kohaselt tuleneb laevalgustuse põlemise keeld kodukorra p-st 5.1 (lisa 1.4), avaldab see punkt kaebajale mõju. Kuna esitatud vaide pidi läbi vaatama Justiitsministeerium, puudus vanglal õigus vaide tagastamiseks HMS § 79 lg 1 p 1 alusel isegi juhul, kui vangla leidis, et vaideõigus puudub. Kaebaja põhjendatud huvi vangla tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks on preventiivne huvi.
  1. Tallinna Vangla palus jätta kaebus kodukorra p 5.1 ja lisa 1.4 osalise tühistamise nõudes läbi vaatamata ning muus osas rahuldamata. Valvuri seaduslikku korraldust täitmata jättes rikkus AE VangS § 67 p-s 1 sätestatud kohustust täita ametniku korraldust ning teda võis distsiplinaarkorras karistada. Valvuri korraldus ei olnud ilmselgelt tühine korraldus. Isegi juhul, kui üheski vangistust reguleerivas õigusaktis ei ole sätestatud laevalgustuse kasutamise aega ega sõnaselget keeldu öörahu ajal laetulede kasutamiseks kambris, ei muuda see valvuri korraldust ebaseaduslikuks. Öörahu ajal kambris laevalgustuse kustutamine on kinnipeetavate igapäevane rutiinne tegevus, mitte valvuri töökohustus. Käskkirjaga on vangistuse eesmärkide paremaks saavutamiseks piiratud kinnipeetavale karistuse kandmise ajaks täielikult VangS §de 32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 kohaldamist. Puudub kohustus kaaluda ja põhjendada piiranguid, mis kaasnevad kartserikaristusega ja tulenevad seadusest ning piirangute, mis ei tulene seadusest, põhjendamata ja kaalutlemata jätmine ei tingi käskkirja tühistamist. Vaideotsus on õiguspärane. Ehkki vaideotsuse alla oli märgitud inspektor-kontaktisiku nimi, langetas ja ka allkirjastas lõpliku otsuse neljanda üksuse juht. Vaide tagastamine oli õiguspärane. Vaide tagastamise aja seisuga 01.06.2015 oli Tallinna Vanglal pädevus esitatud vaide suhtes eelmenetlus läbi viia. Sel ajal ei kehtinud enam VangS § 11 lg 6, mille kohaselt tuli vaie koos vangla seisukohaga Justiitsministeeriumile edastada, kui vangla leidis, et vaie tuleks tagastada vastavalt HMS §-le
  2. Kodukorra p 5.1 ja lisa 1.4 osalise tühistamise nõude osas on seega kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata. Kohus saaks tühistamisnõude menetlusse võtta siis, kui vaie on õigusvastaselt tagastatud. Vangla aga tagastas vaide, leides, et AE-l puudub õigus vaiet esitada. Ehkki käskkirjas on öörahu ajal kambri laetulede põlemise keeldu põhjendatud läbi kodukorra p-de 5.1 ja lisa 1.4, ei riku vaidlustatud punktid iseenesest kaebaja õigusi, sest need ei reguleeri kambri laevalgustuse kasutamist. Asjaolu, et keelavat regulatsiooni õigusaktides sätestatud ei ole, ei muuda öörahu ajal laetulede kasutamise keelamist õigusvastaseks. Vangla ei saa julgeolekukaalutlustel lubada olukorda, kus kinnipeetavad ise hakkaksid otsustama, millal nad öörahu ajal laevalgustuse välja lülitavad. Vangla kohustus on tagada kinnipeetavale võimalus 8-tunniseks kvaliteetseks uneks.
  3. Tallinna Halduskohus jättis 03.11.2015 otsusega kaebuse rahuldamata ning kodukorra punkti 5.1 (ja selle lisa 1.4) osalise tühistamise nõude

§ 151lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata.

Vangla tagastas vaide õiguspäraselt. Vangla direktori käskkirjaga kehtestatud kodukorra peale esitatud vaideid vaatab VangS § 11 lg-st 41 tulenevalt läbi Justiitsministeerium. HMS

  1. ptk
  2. jao sätetest võib järeldada, et ettevalmistava menetluse kuni vaide edastamiseni (HMS § 80) teostab haldusorgan, kelle kaudu vaie esitatakse. Haldusorgan teeb seejuures otsustuse, kas esineb vaide tagastamise aluseid HMS § 79 lg 1 järgi. VangS § 11 lg 6 kehtetuks tunnistamine viitab sellele, et seadusandja tahe oli vaide tagastamise juhtudel anda ettevalmistava menetluse läbiviimine (kuni vaide edastamiseni) vangla pädevusse. Seega oli vangla pädev otsustama, kas 3

(6)3-15-1622 kaebajal oli vaide esitamise õigus või mitte, ning ka vaide tagastamise üle otsustama. Vangla leidis õigesti, et kaebajal puudub vaideõigus, sest kodukorra p 5.1 ja lisa 1.4 ei riku tema subjektiivseid õigusi. Kodukorra p 5.1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud järgima kehtestatud päevakava. Kodukorra lisa 1.4 (neljanda üksuse päevakava) järgi algab öörahu kell 22.00. AE ei esitanud vaides seisukohti sellest, et kinnipeetav ei peaks olema kohustatud järgima kehtestatud päevakava või öörahu ei peaks algama kell 22.00 ega väitnud ka, et need tingimused iseenesest tema subjektiivseid õigusi rikuks. Kuna vaide tagastamine oli õiguspärane, on kaebajal kodukorra p 5.1 ja lisa 1.4 osalise tühistamise nõudes kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata ning kaebus tuleb selles osas jätta

§ 151lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata.

Vangla 12.05.2015 käskkiri on õiguspärane. Valvuri korraldus kustutada pärast öörahu algust laevalgus ei olnud HMS tähenduses tühine ning kaebajal oli VangS § 67 lg-st 1 tulenev kohustus see täita. On ilmselge, et nii kinnipidamisasutustes kui ka muudes kollektiivides tähendab öörahu algus ka laevalgustuse kustutamist ning öörahu on seotud hämara, uinumist soodustava keskkonnaga. Laevalgusti kustutamist ei saa pidada vangivalvuri tööülesandeks, mida valvur kaebajat täitma kohustas. Karistus määrati just kaebajale, sest valvuri korraldus, mida kaebaja eiras, oli suunatud temale. Arvestades käskkirjas nimetatud sarnaseid varasemaid rikkumisi ning nende eest määratud karistust, oli praegusel juhul kohaldatud karistus proportsionaalne. Ka täiendavate piirangute (VangS §-de 22, 31-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 kohaldamise piiramine) rakendamise põhjendamata jätmine korralduses ei too kaasa selle õigusvastasust. Piirangud, mida AE suhtes kohaldati, tulenesid vahetult kartserikaristuse režiimist, mistõttu ei esinenud nende piirangute kohaldamisel kaalutlusviga. 12.06.2015 vaideotsuse nr 5-15/15/14749-2 on allkirjastanud Tallinna Vangla neljanda üksuse juht. Seega on vaidemenetlus läbi viidud HMS, VangS ja VSKE sätete kohaselt ning vaideotsuse õiguspärasuse eest vastutavaks isikuks on neljanda üksuse juht. Kaebaja väide, et üksuse juhi allkiri vaideotsusel on formaalsus, ei tugine ei seadusel ega ühelgi tõendil. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. AE palub apellatsioonkaebuses (täiendatud 18.04.2016 ja 25.04.2016) halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Vaide tagastamine HMS § 79 lg 1 p 1 alusel ei tähenda kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmist. Isegi kui vaide tagastamine oli õiguspärane, tulnuks kohtul kaebuses esitatud nõue läbi vaadata. Käskkirja on põhjendatud kodukorra p-st 5.1 tuleneva öörahu ajal laevalgusti põlemise keelu rikkumisega. Seega oli nimetatud kodukorra punkt seotud kaebaja õiguste ja kohustustega. Kohus, leides, et kodukorra p 5.1 ja selle lisa 1.4 kaebaja õigusi ei riku, pidanuks hindama käskkirja vastavaid põhjendusi. Seejuures ei oma tähtsust kaebaja vabanemine vanglast, sest kodukorraga on tema õigusi juba rikutud. Oluline ei ole, kas kodukord avaldab kaebajale jätkuvalt mõju. Kui vangla peab oluliseks, et isegi öörahu alguses ei tohi laevalgusti põleda, tuleb kehtestada vastav selge ning üheselt mõistetav kord. Kuna sellist kohustust kodukorrast ei tulene, oli valvuri poolt antud korraldus tühine HMS § 63 lg 2 p 5 alusel. Isegi kui laevalgustuse lülitamist pidada kaebaja rutiinseks tegevuseks, ei ole see samastatav kohustusega. Öörahu algus ei tähenda automaatselt laevalgustuse väljalülitamise vajadust. Kui valvur pidas olukorda öörahu tingimustega vastuolus olevaks, tulnuks tal see valgustuse väljalülitamise kaudu lõpetada. Määratud karistus sellise rikkumise eest on ebaproportsionaalne. Varasemad karistused ning kaebaja suhtumine ei saa olla karistamise aluseks. 4

(6)3-15-1622 VangS § 651 lg 4 on ebavajalik säte ja seega põhiseadusega vastuolus, kui selles nimetatud piiranguid kohaldatakse ilma kaalumata. HMS § 10 lg 1 p 4 hõlmab lisaks vaideotsuse allkirjastanud isikutele ka teisi haldusorgani nimel haldusmenetluses osalenud isikuid. Praegusel juhul on karistusotsuse teinud isik vaidemenetlusest osa võtnud, mis seab vaidemenetluse erapooletuse kahtluse alla. VSKE § 97 lg 2 valguses ei saa asja menetleja võtta seisukohta kinnipeetava poolt toime pandud õigusrikkumise osas. Selles osas peab seisukoha võtma otsustaja. Haldusmenetlus ei ole sõltumatu, kui menetleja on juba distsiplinaarmenetluse protokollis võtnud seisukoha õigusrikkumise osas, teinud karistusotsuse ning seejärel ka otsuse otstarbekust ja õiguspärasust vaidemenetluses kontrollinud. 6. Tallinna Vangla jääb oma kirjalikus vastuses (täiendatud 21.04.2016) seniste seisukohtade juurde ning palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. AE vabanes vanglast 31.03.2016, seega ei saa kodukord tema õigusi enam rikkuda ning kodukorda puudutav tühistamiskaebus ei täida eesmärki. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea

§ 201lg-st 4 juhindudes seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata.

8. Kaebaja leiab, et kodukorra p 5.1 ja selle lisa 1.4 peale esitatud vaide tagastamine oli õigusvastane, sest need rikkusid tema õigusi, ning nõuab kodukorra p 5.1 ja selle lisa 1.4 osalist tühistamist. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Halduskohus on õigesti selgitanud vangla pädevust ettevalmistavat menetlust läbi viies otsustada, kas kaebajal oli vaide esitamise õigus, ning selle õiguse puudumisel esitatud vaie tagastada. Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtu järeldusega, et kaebajal puudus praegusel juhul vaide esitamiseks õigus, sest kodukorra p 5.1 ja lisa 1.4 ei riku tema subjektiivseid õigusi. Need näevad ette üksnes kinnipeetava kohustuse järgida kehtestatud päevakava ning öörahu alguse aja, mida kaebaja ei ole vaidlustanud. Seega oli vaide tagastamine vangla poolt õiguspärane ning halduskohus jättis kaebuse selles osas

§ 151lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel õigesti läbi vaatamata. 9. Käskkirjast nähtuvalt karistati kaebajat Vang

S § 67 lg-s 1 sätestatud allumiskohustuse rikkumise eest. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et kodukorras täpse regulatsiooni puudumise tõttu oli valvuri antud korraldus vastuoluline. Vanglaametniku korralduse võib jätta täitmata üksnes juhul, kui ilmselgelt on olemas mõni HMS § 63 lg-s 2 sätestatud tühisuse alus. Valvuri korraldust ei saa pidada tühiseks põhjusel, et kodukord sõnaselgelt laevalgustuse kasutamise aega ei reguleeri. Korralduse sisust ilmnes üheselt ja arusaadavalt, mida selle täitmiseks teha tuli. Halduskohus on õigesti selgitanud, et öörahu ajal laevalgusti kasutamise keelamine on eesmärgi- ja õiguspärane. Isegi kui öörahu algus ei tähenda automaatselt laevalgustuse väljalülitamise kohustust, on valvuril tulenevalt öörahu kehtestamise eesmärkidest õigus seda nõuda. 10. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja hinnanguga karistuse proportsionaalsusele. VangS § 65 lg-st 5 tulenevalt saab ja tuleb distsiplinaarkaristuse määramisel karistuse liigi valimisel arvestada ka kehtivate distsiplinaarkaristustega. Kehtivad distsiplinaarkaristused võivad iseloomustada kinnipeetava käitumist vanglas ning võimalust tema käitumist distsiplinaarkaristusega mõjutada, mis omakorda on olulised asjaolud distsiplinaarkaristuse valikul. Seega ei olnud kaebaja kehtivate distsiplinaarkaristustega arvestamine käskkirjas õigusvastane. Varasem karistatus ei ole olnud kaebaja karistamise aluseks, küll aga on seda arvestatud karistuse liigi valikul. 5

(6)3-15-1622
  1. Kaebaja peab VangS § 651 lg 4 ebavajalikuks ja sellest tulenevalt põhiseadusevastaseks sätteks, kui selles nimetatud piiranguid võib kohaldada ilma kaalumata. Selle sätte kohaselt võib vanglateenistus kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes osaliselt või täielikult piirata VangS §-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. Vaidlustatud käskkirjas on kaebaja suhtes piiratud kartseri karistuse kandmise ajaks täielikult VangS §-de 22, 31-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 kohaldamist. Seega ei ole piiratud VangS § 30 kohaldamist, samuti § 48 kohaldamist osas, mis puudutab kartseris lubatud esemete soetamist. Nende sätete puhul on vajalik piirangute täiendav põhjendamine. Kartseriga karistamise käskkirja andmisel lisapiirangute põhjendamata jätmine ei too aga kaasa karistamise käskkirja tühistamist, kui piirangute rakendumiseks pole nende äramärkimine karistamise käskkirjas vajalik, st kartserikaristuse määramine toob piirangud kaasa tulenevalt kartserikaristuse olemusest ning VangS ja VSKE sätetest. Nende piirangute nimetamine karistamise käskkirjas pole nõutav ning nende äramärkimise korral ei too põhjenduste mitteesitamine kaasa piirangute tühistamist.
  2. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja etteheitega distsiplinaarmenetluse erapoolikuse osas. VangS § 64 lg 4 kohaselt määrab distsiplinaarkaristuse vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. Distsiplinaarkaristuse määramine vormistatakse käskkirjana ja seda tuleb põhjendada. Tulenevalt VSKE § 17 lg-st 1 oli inspektor-kontaktisik M. Pendinil pädevus määrata kaebajale distsiplinaarkaristus (VangS § 64 lg 4). Inspektor-kontaktisiku pädevuses on nii distsiplinaarmenetluse läbiviimine (VangS § 64 lg 1) kui ka samas asjas karistuse määramine. Asjaolust, et sama ametnik viis kaebaja suhtes ühtlasi läbi distsiplinaarmenetluse ning tegi karistuse määramise ettepaneku, ei saa järeldada, et ta ei olnud erapooletu. Vaideotsuse on allkirjastanud Tallinna Vangla neljanda üksuse juht. 13.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

AE on menetlusabi korras vabastatud kaebuselt nõutava riigilõivu tasumise kohustusest.

§ 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Tallinna Vangla ei ole ringkonnakohtule menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud

§ 109lg 1 alusel tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.