Obsah (9)

§ 46§ 38§ 124§ 152§ 150§ 49§ 121§ 104§ 107

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Määruse tegemise aeg ja koht 15.02.2016, Tallinn Haldusasja number 3-12-1420 Haldusasi T. K kaebus Tahkuranna Vallavolikogu 27.06.2008 otsus

§ 46lõikest 1 tulenevalt kaebetähtaegsuse küsimus.

Kaebajal tuleb Heliste kinnistu detailplaneeringu tühistamiseks esitatud nõude osas kaebuse tähtaegsust selgitada. Kui kõnealune tühistamisnõue on kohtule esitatud pärast selleks ettenähtud kaebetähtaja möödumist, tuleb kaebajal esitada kohtule kaebetähtaja ennistamise taotlus, milles põhjendada tähtaja möödalaskmise põhjuseid (

§ 38lg 5).

1. Kaebaja esitas 01.04.2014 kohtule taotluse kaebetähtaja ennistamiseks (I kd, tl 136–138). Kaebaja märkis taotluses muuhulgas, et sai alles 17.03.2014 kohtumäärusest teada, et Heliste detailplaneeringu kehtestamise otsuse tühistamisnõude kaebetähtaeg ei ole seotud Tahkuranna valla üldplaneeringuga. Sel põhjusel palub kaebaja kohtul detailplaneeringu vaidlustamiseks esitatud tühistamiskaebuse tähtaeg ennistada.
2. Kohus võttis kaebuse 17.03.2015 määrusega (II kd, tl 38–39) menetlusse nõuetega: 1) tühistada Tahkuranna Vallavolikogu 31.05.2012 määrusega nr 11 kehtestatud Tahkuranna valla üldplaneering osas, mis puudutab Natura ala ja Luitemaa looduskaitseala piire; 2) tühistada Tahkuranna Vallavolikogu 27.06.2008 otsus nr 39 „Detailplaneeringu kehtestamine“, millega kehtestatud Heliste kinnistu detailplaneering; 3) kohustada Tahkuranna Vallavalitsust esitama ettepanekud Sarapuu kinnistu väljaarvamiseks Natura alast ja Luitemaa looduskaitsealast. Vastustajaks tunnistas kohus Tahkuranna valla (määruse resolutsiooni p 2). Kohus küsis määruses vastustaja seisukohta muuhulgas Heliste kinnistu detailplaneeringu tühistamisnõude tähtaegsuse ja tähtaja ennistamise taotluse kohta (määruse resolutsiooni p 7). Kohus märkis 17.03.2015 määruses, et Heliste kinnistu detailplaneeringu kehtestamise otsus on koostatud 2 27.06.2008 (I kd, tl 25). Toimiku materjalidest nähtuvalt on Heliste kinnistu detailplaneeringu kehtestamise fakti mainitud vastusena kaebaja poolt Tahkuranna valla üldplaneeringu avaliku väljapaneku käigus esitatud vastuväitele 16.03.2010 (I kd, tl 49), samuti Tahkuranna Vallavalitsuse 08.03.2010 kirjas nr 7-1.2/106,179 (II kd, tl 10), milles on märgitud, et Võiste aleviku Heliste detailplaneering on kehtestatud Tahkuranna Vallavolikogu 27.06.2008 otsusega nr
3. Kuivõrd kaebus on halduskohtule esitatud 06.07.2012 ning selles nõutakse muuhulgas 27.06.2008 koostatud haldusakti tühistamist, tõusetub antud juhul

§ 46lõikest 1 tulenevalt kaebetähtaegsuse küsimus.

1. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu (II kd, tl 55–56, 83–85). Kaebetähtaegsuse kohta märgib vastustaja, et detailplaneeringu menetlemine on avalik protsess ning Heliste detailplaneeringu kehtestamisest on teatatud 08.07.2008 ajalehes „Pärnu Postimees“. Kaebaja oleks pidanud Heliste detailplaneeringu kehtestamisest teada saama ajalehest „Pärnu Postimees“. Kaebaja poolt üldplaneeringu menetlemise käigus 28.01.2010 ja 16.02.2010 esitatud vastuväidetele vastas vastustaja 08.03.2010 kirjaga nr 7-1.2/106,179, et Võiste aleviku Heliste detailplaneering kehtestati Tahkuranna Vallavolikogu 27.06.2008 otsusega nr 39 ja menetletava üldplaneeringuga ei planeerita antud otsust tühistada. Kaebetähtaja ennistamise taotlus on põhjendamatu.
2. Kohus eraldas 26.06.2015 määrusega (II kd, tl 101–102) kaebusest Saparuu kinnistu Natura alast ja Luitemaa looduskaitsealast väljaarvamisega seotud nõuded (Tahkuranna valla üldplaneeringu osalise tühistamise nõue ja kohustamisnõue), ning andis eraldatud nõuetele uue haldusasja numbri (3-15-1630). Seega jäi haldusasja nr 3-12-1420 menetlusse üksnes Tahkuranna Vallavolikogu 27.06.2008 otsuse nr 39 „Detailplaneeringu kehtestamine“ tühistamiseks esitatud nõue.
3. Kaebaja on 17.11.2015 esitanud haldusasjade nr 3-15-1630 ja nr 3-12-1420 raames kohtule täiendavalt taotlused (II kd, tl 222), et kohus tuvastaks: 1) Sarapuu kinnistu seadusevastane hoidmine PlanS § 125 lõike 1 kohaselt: detailplaneeringu koostamine on nõutav linnades, alevites ja alevikes, kuna kinnistul on talukompleks ja kuna see asub alevikus, on omanikul oma kinnistut kogu territooriumi 7,84ha pidada õuealana; 2) Natura ala ja Luitemaa looduskaitseala piir peab algama väljaspool Võiste alevikku; 3) moraalse ja materiaalse kahju hüvitamise kord Sarapuu kinnistu omanikule. KOHTU PÕHJENDUSED 10.

§ 124

lõike 1 kohaselt kontrollib halduskohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse pärast teistelt menetlusosalistelt sellele kirjaliku vastuse saamist.

§ 152

lg 1 punkti 2 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse kaebetähtaja ületamise korral vastavalt

§ 124

lõikele 2, s.o kohus lõpetab määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. 11. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole kaebus tänaseks menetlusse jäänud osas tühistamisnõudes esitatud selleks seaduses sätestatud tähtaega järgides ning kaebaja esitatud asjaolud ei ole käsitatavad objektiivse asjaoluna, mis saaks olla tähtaja ennistamise aluseks. Seetõttu tuleb kaebetähtaja ennistamise taotlus rahuldamata jätta ja haldusasja nr 3-12-1420 menetlus

§ 124

lõike 2 ja

§ 152lg 1 punkti 2 alusel lõpetada.

Kohus põhjendab oma seisukohti järgnevalt. 12.

§ 46

lõikest 1 tulenevalt võib tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest arvates. Kaevatav haldusakt on koostatud 27.06.2008 (I kd, tl 25). Kaebus halduskohtule on esitatud 06.07.2012 (I kd, tl 1–2). Kaevatava haldusakti koostamise ja kaebuse esitamise vahele on seega jäänud enam kui neli aastat.

1. Kaevatava otsuse tegemise ajal kehtinud planeerimisseaduse (PlanS) §-ga 26 seoti planeeringu kehtestamise vaidlustamise kaebetähtaja kulgema hakkamine isiku teadasaamisega planeeringu kehtestamisest. PlanS § 26 lõike 1 kohaselt oli igaühel õigus pöörduda planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks kohtusse ühe kuu jooksul, arvates päevast, millal ta sai teada või pidi teada saama 3 planeeringu kehtestamisest. Seega tuleb selgitada, millal sai kaebaja (kas ise või oma ema esindajana) detailplaneeringu kehtestamisest teada või millal pidi kaebaja planeeringu kehtestamisest teada saama. Kaebaja ei märgi, millal ta detailplaneeringu kehtestamisest teadlikuks sai. Praegusel juhul ei ole ka määrav, kas vastustajal tulnuks kaebajat või tema esindatavat E. K Heliste detailplaneeringu kehtestamisest teavitada isiklikult või mitte, kuivõrd kohtu hinnangul pidi kaebaja detailplaneeringu kehtestamisest saama teadlikuks hiljemalt
2. aastal. Kaebaja märgib 01.03.2013 kaebuse täienduses, et on detailplaneeringu kehtestamisega mittenõustumisest andnud teada õigeaegselt keeldumisega piiriprotokollis (I kd, tl 112). Samuti märgib kaebaja, et suhtles Tahkuranna Vallavalitsusega kinnistu omaniku E K tütrena ja volitatud esindajana. Kaebaja esitatud notariaalselt tõestatud volikirjast (I kd, tl 22–23) nähtub, et E K on volitanud kaebajat end esindama kõikide füüsiliste isikute ja juriidiliste isikute ees tehingutes ja toimingutes, mis on seotud Pärnu maakonnas Tahkuranna vallas Võiste alevikus asuva kinnistu (Pärnu maakonna registriosa 2303206) ja kinnistul asuva(te) ehitis(t)e haldamisega (valitsemisega), sh esindama E Kt kõikides toimingutes, mis on seotud kinnistu suhtes kehtivate looduskaitseseadusest tulenevate piirangutega ning esindama volitajat kohtuprotsessides kõigi volitajale kuuluvate õiguste teostamisel. Järelikult ei ole asjas määrav see, kas kaevatavast otsusest pidi kaebaja teadlikuks saama kasvõi üksnes E K esindajana. Toimiku materjalidest ilmneb, et kaebaja on tõepoolest 30.06.2008 piiriprotokolli allkirjastamisest keeldunud ning piiriprotokolli ei ole allkirjastanud ka kinnistu omanik E K isiklikult (I kd, tl 183), ent piiriprotokollist ei ole siiski otsesõnu välja loetav, et piirimuudatused on seotud 27.06.2008 kehtestatud Heliste detailplaneeringuga. Küll aga ilmneb Maa-ameti poolt kaebajale adresseeritud 30.12.2008 kirjast nr 12.1-5/9708, et Heliste katastriüksuse jagamine toimub vastavalt kehtestatud detailplaneeringule (I kd, tl 183 pöördel). Samuti on OÜ ARBO U. S. adresseerinud E Kle 12.01.2009 kirja nr 1, milles märgitakse, et seoses Pärnu maakonnas Tahkuranna vallas Võiste alevikus asuva Heliste katastriüksuse jagamisel vastavalt kehtestatud Heliste detailplaneeringule paigaldati teile kuuluva Sarapuu katastriüksuse ja Sarapuu tänava vahelisele piirile piiripunkti nr 1 uus piirimärk, metalltoru (I kd, tl 184 pöördel). Tahkuranna Vallavalitsus märkis kaebajale adresseeritud 08.03.2010 kirjas nr 7-1.2/106,179, et Võiste aleviku Heliste detailplaneering on kehtestatud Tahkuranna Vallavolikogu 27.06.2008 otsusega nr 39 (II kd, tl 10 pöördel). Kaebaja on oma 06.04.2010 avalduses viidanud Tahkuranna Vallavalitsuse 08.03.2010 kirjale nr 7-1.2/106,179 ja märkinud, et teatan teile, et Heliste detailplaneering on õigustühine seoses meie vastuseisuga (II kd, tl 11 ja pöördel).
3. Eeltoodu tõttu tuleb kohtul asuda seisukohale, et kaebaja on tühistamiskaebuse kaebetähtaja halduskohtule kaebuse esitamiseks mööda lasknud. Kohus on seisukohal, et kaebaja teadis kaevatavast otsusest juba
4. aasta lõpus, kuid kõige hiljemalt pidi kaebaja Tahkuranna Vallavalitsuse 08.03.2010 kirja nr 7-1.2/106,179 saades saama teadlikuks Heliste detailplaneeringu kehtestamise faktist ning mõistma, et see riivab tema esindatava õigusi. Kaebaja 06.04.2010 avaldusest (II kd, tl 11 ja pöördel) nähtuvalt oli ta Heliste detailplaneeringu kehtestamise faktist 06.04.2010 teadlik. Seega, isegi kui detailplaneeringu kehtestamise otsust kaebajale ega tema esindatavale teatavaks ei tehtud, nähtub toimiku materjalidest, et kaebajale pidi juba vähemalt kaks aastat enne kohtusse pöördumist olema üheselt selgunud, et on olemas teda ja/või tema esindatavat (ema E Kt) puudutav haldusakt, mis võib viimaste õigusi riivata. Kaebetähtaja kulgemist ei saa mõjutada asjaolu, et kaebaja ei saanud aru detailplaneeringu kehtestamise otsuse konkreetsest tähendusest E K õigustele (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-56-02, p 10).
5. Lugedes kaebuse esitatuks kaebetähtaega rikkudes, lahendab kohus kaebetähtaja ennistamise taotluse. Riigikohus on lahendis asjas nr 3-3-1-41-02, p 11 leidnud, et mida enam on kaebuse esitamisega hilinetud, seda kaalukam peab olema tähtaja ennistamise põhjus. Ka kaebetähtaja möödalaskmise 4 puhul on teiste isikute huvi seda kaalukam, mida enam on kaebetähtaega ületatud. Kohus leiab, et kaebaja ei ole toonud välja mõjuvaid põhjuseid, mis kaebetähtaja möödalaskmist vabandaksid. Riigikohtu lahendis asjas nr 3-3-1-59-00, p 1 märgitu kohaselt saavad tähtaja ennistamise mõjuvateks põhjusteks olla üksnes objektiivsed asjaolud, mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist. Mõjuva põhjusega ei ole tegemist, kui kaebuse esitamine oli küll raskendatud või ebamugav, kuid siiski võimalik. Ühtlasi on Riigikohus lahendis asjas nr 3-3-1-26-06, p 12 märkinud, et kaebuse esitamise tähtaja ennistamine on võimalik üksnes juhul, kui on esinenud olulised ja kestvad takistused kaebeõiguse kasutamiseks ettenähtud ajaperioodi jooksul ning isiku eelduslikult rikutud õigus kaalub üles õiguskindlusele rajanevad teiste isikute õigused ja huvid. Sealjuures on teiste isikute huvid haldusakti kehtimajäämise suhtes seda kaalukamad, mida enam on tähtaega ületatud. Kaebuse õigeaegselt esitamist takistanud mõjuvad põhjused peab ära näitama tähtaja ennistamist taotlev menetlusosaline, s.o antud juhul kaebaja. Kohus ei pea tähtaja ennistamise üle otsustades analüüsima asjaolusid, mida ennistamist taotlev isik mõjuvate põhjustena välja toonud ei ole. Kaebaja on märkinud, et ei olnud teadlik asjaolust, et Heliste detailplaneeringu kehtestamise otsuse tühistamisnõude kaebetähtaeg ei ole seotud Tahkuranna valla üldplaneeringuga. Menetlustähtaja ennistamise mõjuva põhjuse määratlemisel saab lähtuda

§ 150

lõikes 1 sätestatust, mille kohaselt loetakse menetlustoimingu tegemata jätmise mõjuvaks põhjuseks eelkõige liikluskatkestus, poole ootamatu haigestumine või lähedase ootamatu raske haigus või surm. Kuigi märgitud loetelu ei ole ammendav, leiab kohus, et mõjuvaks põhjuseks saab olla vaid sündmus, mille tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult mõjutada ei saa. Mõjuvaks põhjuseks kaebetähtaja ennistamisel ei saa praegusel juhul olla asjaolu, et kaebaja ei olnud teadlik kehtestatud detailplaneeringu vaidlustamise võimalusest üldplaneeringust sõltumata. Kohus tuvastas eelnevalt, et kaebaja puutus detailplaneeringu kehtestamist kajastava informatsiooniga kokku korduvalt juba vähemalt alates

1. aasta lõpust. Kaebaja on kohtu hinnangul olnud korduvalt olukorras, kus mõistlikul inimesel peab tekkima kahtlus, et haldusakt võib tema või tema esindatava huve kahjustada, mistõttu tulnuks kaebajal täpsemad asjaolud välja selgitada haldus- või kohtumenetluses. On mõistetav, et detailplaneeringu kehtestamise tagajärgedest ei ole võimalik aru saada ilma planeeringumaterjalidega tutvumata. Tutvumiseks pidanuks kaebaja aga sellise sooviga pöörduma vastustaja poole, mida kaebaja kohtule teadaolevalt teinud ei ole. Riigikohus on lahendis asjas nr 3-3-1-57-02, p 19 selgitanud, et ei välista võimalust, et küllaldane põhjus tähtaja ennistamiseks võib teatud tingimustel olla ka õiguslikes küsimustes kogenematu inimese eksimus protsessitoimingutes. Tähtaja ületamine ei saa siiski olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. Kui kaebaja ka on õiguslikult kogenematu isik, pidanuks ta mõistliku aja jooksul otsima detailplaneeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks professionaalset abi. Liiatigi on vastustaja 08.03.2010 kirjas nr 7-1.2/106,179 selgesõnaliselt märkinud, et Tahkuranna üldplaneeringuga ei planeerita tühistada Heliste detailplaneeringu kehtestamise otsust (II kd, tl 10 pöördel). Kaebaja ei ole kohtu hinnangul välja toonud põhjuseid, mis takistasid teda detailplaneeringu kehtestamise otsusest teada saamisel asuma selgitama detailplaneeringu sisu, vaidluse algatamise korda ja vajadusel kasutama selleks professionaalset abi.
2. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole kaebus Tahkuranna Vallavolikogu 27.06.2008 otsuse nr 39 „Detailplaneeringu kehtestamine“ tühistamiseks esitatud selleks seaduses sätestatud tähtaega järgides ning kaebetähtaja ennistamiseks puudub alus. Kaebaja taotlus kaebetähtaja ennistamiseks tuleb jätta rahuldamata. Haldusasja nr 3-12-1420 menetlus tuleb

§ 124

lõike 2 ja

§ 152lg 1 punkti 2 alusel lõpetada.

17. Menetluse lõpetamise tõttu jätab kohus kaebaja 17.11.2015 esitatud taotlused läbi vaatamata (II kd, tl 222). Kaebaja on 17.11.2015 esitanud haldusasjade nr 3-15-1630 ja nr 3-12-1420 raames kohtule täiendavalt taotlused (II kd, tl 222), et kohus tuvastaks: 1) Sarapuu kinnistu seadusevastane hoidmine 5 PlanS § 125 lõike 1 kohaselt: detailplaneeringu koostamine on nõutav linnades, alevites ja alevikes, kuna kinnistul on talukompleks ja kuna see asub alevikus, on omanikul oma kinnistut kogu territooriumi 7,84ha pidada õuealana; 2) Natura ala ja Luitemaa looduskaitseala piir peab algama väljaspool Võiste alevikku; 3) moraalse ja materiaalse kahju hüvitamise kord Sarapuu kinnistu omanikule. Kohtu hinnangul on taotlused käsitatavad kaebaja soovina muuta kaebust. Ehkki

§ 49

lõike 1 järgi on kaebuse nõude muutmine võimalik, ei aitaks esitatud nõuded kohtu hinnangul ühelgi viisil kaebuse eesmärgi saavutamisele kaasa ega oleks seetõttu praegusel juhul otstarbekad. Kohus ei nõustu kaebuse muutmisega. Haldusasjas nr 3-15-1630, T. K kaebus Tahkuranna valla üldplaneeringu osaliseks tühistamiseks ja Tahkuranna Vallavalitsuse kohustamiseks esitama ettepanekud Sarapuu kinnistu Natura 2000 alast ja Luitemaa looduskaitsealast välja arvamiseks, on menetlus lõppenud 01.02.2016 jõustunud Tallinna Halduskohtu 03.07.2015 kohtumäärusega, millega kohus lõpetas haldusasja menetluse Tahkuranna Vallavalitsuse kohustamise nõudes ja jättis kaebuse üldplaneeringu osalise tühistamise nõudes läbi vaatamata. Natura ja Luitemaa looduskaitseala piiride osas ning kaebajale võimaliku moraalse ja materiaalse kahju tekkimise osas on kohus 31.10.2014 määrusega haldusasjas nr 3-14-51290 juba seisukoha võtnud. Kohus tagastas 31.10.2014 määrusega haldusasjas nr 3-14-51290

§ 121lg 2 punkti 2 alusel T.

K kaebuse Keskkonnaministeeriumi 26.05.2014 vastuse nr 7-3.4/14/2773-2 peale (kohustada Sarapuu kinnistut välja arvama Natura-alast ja Luitemaa looduskaitsealast) ning Sarapuu kinnistu Natura-alal ja Luitemaa looduskaitsealal paiknemisest tingitud majandusliku ja moraalse kahju hüvitamiseks järgmiste nõuete osas: varalise kahju hüvitamiseks; mittevaralise kahju hüvitamiseks; Vabariigi Valitsuse 26.10.2006 määrusega nr 223 kehtestatud Luitemaa looduskaitseala kaitse-eeskirja vaidlustamiseks; Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri“ vaidlustamiseks; Vabariigi Valitsuse 18.05.2007 määruse nr 154 „Hoiualade kaitse alla võtmine Pärnu maakonnas“ vaidlustamiseks. Tallinna Halduskohtu 31.10.2014 määrus haldusasjas nr 3-14-51290 jõustus 26.02.2015. Seetõttu tuleks need taotlused ka haldusasja nr 3-12-1420 menetluse jätkumise korral

§ 121lg 2 punktist 2 tulenevalt perspektiivituse tõttu tagastada.

Ka Sarapuu kinnistu seadusevastase hoidmisega seotud taotlus ei aitaks kaebuse eesmärgi saavutamisele kaasa. Kuigi taotluses leiab kaebaja, et tal on kogu Sarapuu kinnistu territooriumi õigus pidada õuealana, ei seondu see kuidagi Heliste detailplaneeringu kehtestamise otsuse õiguspärasusega. Kaevatava otsusega ei ole kaebaja õiguse üle, hoida Sarapuu kinnistut õuealana, seisukohta võetud. Heliste detailplaneeringuga ei ole ka kaebaja kinnistu piire vähendatud. Heliste detailplaneeringu seletuskirjast (I kd, tl 26) nähtub, et detailplaneeringu koostamise eesmärgiks oli leida võimalus moodustada Heliste kinnistule kaks uut elamukrunti ja üks teemaa krunt ning ülejäävast maa-alast säilitada Heliste kinnistu. Toimiku materjalidest ei ilmne, et kaebaja on vastustaja poole pöördunud ka kasvõi Sarapuu kinnistu osas detailplaneeringu koostamise algatamise taotlusega. 18. Kuna kohus lõpetab kohtuasja menetluse

§ 152

lg 1 punkti 2 alusel, tuleb asjas tasutud riigilõiv

§ 104lg 5 punkti 4 kohaselt selle tasujale tagastada.

Toimikust nähtuvalt (I kd, tl 24) on T. K sularahas tasunud kaebuselt riigilõivu 15 eurot Rahandusministeeriumi kontole nr 10220034796011 viitenumbriga

1. Kaebuse esitamiselt tasutud riigilõiv 15 eurot tuleb selle tasujale tagastada.
2. Menetluskulude väljamõistmist vastustaja kaebajalt ei taotle, ent kohus ei peaks vastavat taotlust, kui see ka oleks esitatud, põhjendatuks, kuivõrd käsiloleva vaidlusega seotud õigusküsimused ei väljunud vastustaja igapäeva põhitegevuse raamidest ning vaidlus ei olnud ka õiguslikult keeruline ega sisult mahukas. Menetlusse kaasatud kolmandad isikud menetluses osalenud ei ole, mistõttu ei ole neil saanud väljamõistetavaid menetluskulusid tekkida. Seega jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Aili Maasik Kohtunik 6 Tallinna Ringkonnakohtu 10.05.2016 kohtumääruse RESOLUTSIOON: Jätta T. K määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 15.02.2016 määrus haldusasjas nr 312-1420 muutmata. Riigikohtu 08.09.2016 kohtumääruse RESOLUTSIOON: Jätta T. K määruskaebus halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 219 lg 6 ja § 234 alusel menetlusse võtmata. Tasutud kautsjon arvata

§ 107lg 4 alusel riigituludesse.

7