3-15-51/48

(2014)19006 – 09/07/2014) uurimise kohta, mis puudutas lõplikust dumpinguvastasest tollimaksust kõrvale hoidmisest Hiina päritoluga terasest kinnitusdetailide (v.a roostevabast terasest) impordil Taiwanist. Kuna MTA-l oli kahtlus tollideklaratsiooniga 13EE1210EE93110464 imporditud kauba deklareeritud päritolu õigsuses, pöördus maksuhaldur 01.07.2014 abi saamiseks OLAF´i poole. OLAF edastas vastuse Thor 11.08.2014 kirjaga nr 21941 (JG/aa/OLAF.B.1 (S)

(2014)22815; OF/2011/0978/B1). Maksuotsuses asus MTA seisukohale, et tollideklaratsiooni lisadokumendina esitatud mittesooduspäritolu sertifikaat ED13FA10974, 04.11.2013 ei ole ühenduse õiguse mõistes tõendiks kaupade päritolu kohta, samuti sisaldab see ebaõigeid andmeid päritolumaa kohta. Tollideklaratsiooniga 13EE1210EE93110464 12.12.2013 (kaup nr 1 ja kaup nr 2) vabasse ringlusse lubatud kauba päritolu on valesti deklareeritud. Kinnitusdetailide õige päritolu on Hiina Rahvavabariik (CN). Maksuhaldur leidis, et seetõttu kuuluvad tollideklaratsioonil kaubana nr 1 deklareeritud terasest seibid, kaetud tsingiga ja kaubana nr 2 deklareeritud terases vedruseibid, kaetud tsingiga maksustamisele lõpliku dumpinguvastase tollimaksuga, mille määr on 74,1%. MTA järeldas, et eeltoodust tulenevalt on tollideklaratsioonidega imporditud kaupadelt jäetud tähtajaks tasumata lõpliku dumpinguvastast tollimaksu (A00) summas 18196,78 eurot (vt lisa 1 tabel 2 veerg O) ja käibemaksu (B00) summas 3639,36eurot (vt lisa 1 tabel 2 veerg S). MTA kohustas OÜ-d Argore ja CF&S Estonia AS-i maksuotsusega nr 12.2-3/024939-5 solidaarselt tasuma lõpliku dumpinguvastase tollimaksu summas 18196,78 eurot 10 kalendripäeva jooksul ja käibemaksu summas 3639,36 eurot 30 kalendripäeva jooksul maksuotsuse saamise päevale järgnevast päevast arvates. 08.01.2015 esitas OÜ Argore Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 09.12.2014 maksuotsuse nr 12.23/024939-5 tühistamiseks. 19.01.2015 võttis kohus kaebuse menetlusse. 08.06.2015 kohtumäärusega kaasas kohus CF&S Estonia AS (äriühingu taotlusel) käesolevasse menetlusse kolmanda isikuna. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja: Kaebaja on seisukohal, et maksuotsus on motiveerimata, mis on iseseisvaks maksuotsuse tühistamise aluseks. Riigikohus on olnud seisukohal, et kui maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud, läheb 2 tõendamiskoormus üle maksukohustuslasele. Kuna antud juhul ei ole maksuotsus nõuetekohaselt motiveeritud, ei lähe ka tõendamiskoormus kaebajale üle. Kaebaja rõhutab, et maksukohustuslase tõendamiskoormus ammendub seadusega maksukohustuslasele pandud kohustuse täitmisega. Kaebaja on kaasaaitamiskohustuse täitnud. Vaidlustatud maksuotsust ei saa põhjendada viidetega paljasõnalistele ja kontrollimatutele väidetele, mis tulenevad OLAF või muu sarnase uurimisorgani raportitest. Haldusmenetluse läbiviimiseks ei saa pidada OLAF raportites toodu kordamist, andmata neile hinnaguid ning jättes iseseisvalt tõendid kogumata. MTA on käesoleval juhul toonud haldusakti sõna-sõnalt OLAF raportites toodud väited, jättes nende järelduste aluseks olevad tõendid kontrollimata ning algdokumendid, mille põhjal peaks olema järeldused tehtud, kaebajale esitamata. Kaebaja märgib, et OLAF raportid ei ole Eesti halduskohtumenetluses tõenditeks. OLAF enese poolt nendele tõenditele antud hinnangud või nende põhjal tehtud järeldused ei ole käsitatavad algsete tõenditena. OLAF lõppraportit ei ole samuti esitatud. Raportites esitatud järeldused mingisuguste asjaolude aset leidmise kohta peavad olema kontrollitavad ning neist peab selguma, kuidas ja millistele esmastele tõenditele tuginedes on need järeldused tehtud. Tollimaksude sissenõudmiseks maksuotsuse tegemine on liikmesriigi tolli ülesanne ning seda tehes tuleb juhinduda vastavast menetluskorrast. MTA peab iseseisvalt lähtudes haldusmenetluse seadusest ja maksukorralduse seadusest tõendeid koguma ja hindama. Maksuhaldur ei ole ise tõendeid kogunud. Tulenevalt maksumenetluses kehtivast uurimispõhimõttest peab maksuhaldur välja selgitama tegeliku olukorra ja tuvastama maksusuhtes olulised asjaolud. Kuna maksuhaldur ei ole iseseisvalt tõendeid kogunud (rikutud on oluliselt uurimispõhimõtet), on maksumenetlusnõudeid rikutud määral, mis toob kaasa haldusakti tühistamise. Kaebaja on seisukohal, et ärakuulamisõiguse rikkumine on iseseisvaks maksuotsuse tühistamise aluseks. MTA ei ole esitanud kaebajale varjamata kujul tõendeid. Samuti pole arusaadav, mille põhjal on OLAF oma järeldused teinud, ei ole esitatud kõiki tõendeid, millele on raportites viidatud. Seega on haldusakt kontrollimatu. Kaebaja rõhutab, et isegi OLAF-l puuduvad algdokumendid, kuna konfidentsiaalsusse põhimõtetest tulenevalt ei edasta DOI dokumente (maksuotsuse p 1.1.2). Algdokumentide esitamata jätmine on käsitletav ärakuulamisõiguse rikkumisena. Ärakuulamisõiguse rikkumine toob sõltumata haldusakti sisule antavast hinnangust kaasa akti kehtetuks tunnistamise (Riigikohtu halduskolleegiumi lahendid nr 3-3-1-23-06, 3-3-1-72-10, 3-3-1-82-03). Kaebaja kordab, et pole arusaadav, kes on vastustaja vastuse lisas nr 15 tabeli koostanud (allkirjad, kuupäevad puuduvad). Kaebaja on seisukohal, et esitatud tabel ei puutu käesolevasse menetlusse ning ei ole tõendiks. Isegi juhul, kui tegemist oleks tõendiga (millega kaebaja ei nõustu), pole arusaadav, mis seos on sellel kaebajaga. Tabelist ei selgu ka seost tabelis märgitud Hiinast imporditud kaupade ja vastavate konteinerite vahel. Tabelis langevad kokku vaid kauba nimetus ja kogus, millest ei saa järeldada, et tegemist on sama kaubaga. Vastustaja ei ole kohtuistungil tõusetunud küsimuste suhtes adekvaateseid selgitusi andnud. Kaebaja märgib, et Taiwani ametivõimude vastused on kontrollimatud. Puuduvad algdokumendid, tõendid, tabelid ja/või deklaratsioonid, mille põhjal saaks tehtud järeldusi kontrollida. Kaebaja rõhutab, et algdokumente ei ole MTA kasutuses olnud. Seega tuleb jätta arvestamata OLAF dokumendid, sh missiooniraport ning tabel. MTA väited kauba Hiina päritolu kohta on paljasõnalised, puuduvad tõendid selle kohta, et väidetavalt Hiinast Taiwani tulnud kaup on sama, mis Taiwanist Eestisse jõudnud kaup. Päritolusertifikaadi võltsimise kohta puuduvad tõendid. Vastustaja: Kaebaja ja kolmanda isiku üheks läbivaks väiteks on see, et OLAF-i missioon toimus varem kui vaidlusalune kaup kaebajale lähetati ning raportis toodud andmed ei käsitle seda kaupa. MTA märgib, et kaebaja seisukoht on eksitav ja väär. MTA edastas 09.12.2014 kaebajale ja kolmandale isikule maksuotsuse nr 12.2-3/024939- 5. Peale maksuotsuse edastamist saabus OLAF-lt lõpparuanne nr OF/2011/0978/B1 (Thor 04.12.2014 nr 34089; JG/pm/Olaf.B.1(S)

(2014)34954) uurimise kohta, mis puudutas lõplikust dumpinguvastasest tollimaksust kõrvale hoidmist Hiina päritoluga rauast või 3 terasest kinnitusdetailide impordil Taiwanist, ilma et neid oleks Taiwanis töödeldud. Lõpparuande punktis 2.3.3 on eraldi välja toodud „DOI-le saadetud täiendava kontrolli taotlused“. Punkt 2.3.3.1 „Kuupäevaga 01.07.2014 dateeritud taotlus“ käsitleb OLAF uurimist, mis puudutab OÜ Argore ja CF&S Estonia AS maksuotsuses nr 12.2-3/024939-5 toodud saadetist: „Eesti tolli palvel saatis OLAF 01.07.2014 oma 2 e-kirjaga DOI-le taotluse kontrollida äriühingu /…/ ja äriühingu Penghomg Wan Fasteners Co Ltd poolt eksporditud konteinerit MSKU365838-

1. Neid konteinereid DOI poolt eelnevalt esitatud loetelus ei olnud. DOI kinnitas oma 18.07.2014 saadetud kirjas OLAF2014035, et need kaks Hiina Rahvavabariigist lähetatud konteinerit laaditi Taiwanis Euroopa Liitu saatmiseks ümber. Kirjale oli lisatud ka tabelandmik asjakohaste impordi ja reekspordi andmetega. Liikmesriiki Eestit teavitati kontrolli tulemustest 11.08.2014 ning paluti sisse nõuda dumpinguvastased tollimaksud, mille maksmisest nende kahe saadetise puhul oli kõrvale hoitud. DOI uurimistulemused on käesoleva lõpparuande lisas 4“. Lõpparuande punkt 2.3.3.1 ei sisalda uut teavet, mida maksuotsuses ei ole käsitletud. Nimetatud punktis on kokku võetud, millist teavet OLAF eelnevalt MTA-le uurimise nr OF/2011/0978/B1 raames edastas. Nimetatud punktis mainitud teine konteiner ei puuduta käesolevat maksumenetlust. Tabelis, mis on vastustaja lisas nr 15, on kõik toodud read seotud kaebaja kaubaga. Seega on maksumenetluses kogutud ja maksustamise aluseks olevate tõendite hulgas ka konkreetselt vaidlusalust kaupa puudutavad tõendid. Kaebaja vastupidised väited on ilmselgelt otsitud eesmärgiga kohut eksitada. Tegelikult on kõik kauba teekonna liikumise tuvastamiseks vajalik tõendusmaterjal maksumenetluses kogutud ning välja toodud maksuotsuses, samuti edastatud kohtule, et seda oleks võimalik kohtulikult kontrollida. Seoses vastustaja lisas nr 15 lk l 3 toodud Olafi kirjaga Taiwani ametivõimudele märgib vastustaja järgmist: koos päringuga konteineri MSKU365838-8 kohta edastas OLAF Taiwani ametivõimudele arve ja päritolutõendi COFD13FA
2. OLAF ei ole kirjas märkinud arve numbrit, kuid on ilmselge, et tegemist on nimetatud kaupa puudutava kaubaarvega 17.10.2013 inv G201310003, sest antud tollideklaratsiooniga on kaasas ainult üks ja seesama arve - 17.10.2013 inv G201310003 (arve on esitatud vastustaja lisana nr 30). Argore väited, et tabelite kaaskirjad ei kirjelda tabelite sisu ja olemust piisavalt täpselt, on samuti otsitud ja kohati absurdsed. On mõeldamatu, et OLAF-i uurimiste käigus esitatakse kaaskirjas detailne ülevaade mahukate tabelite sisust. Kaaskirjaga üksnes märgitakse, mis tabeliga on tegemist, tegeliku tõendusinfo annab tabel ise. Isegi kui e-kirjas, millega dokumente edastatakse, ei oleks midagi kirjas, ei muudaks see edastatava dokumendi sisu ja tähendust. Vastustajale jääb paratamatult mulje, et kaebaja tegeleb OLAF-i dokumentidest kirjavigade otsimisega, mida ei saa pidada sisuliste vastuväidete esitamiseks. Kaebaja ja kolmas isik ei ole esitanud ühtegi vastuväidet kauba teekonna ümberlükkamiseks. Tegelikult on see ka mõistetav, sest OLAF-i uurimine kirjeldab detailselt ja jälgitavalt kaupade liikumist Hiinast Taiwani ning sealt edasi erinevatesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse. Otsitud vormivead ei saa neid andmeid kahtluse alla seada. Vastustaja lisas nr 15 esimesel leheküljel sisaldub ka palve kasutada ühist numbrit kõikides kirjavahetustes, mis seonduvad selle uurimisega. Seega on ainetu väide, et sellist palvet ei eksisteeri või et tabeli, kus kajastub vaidlusaluse kauba liikumine, päritolu ei ole tuvastatav. Vastustaja leiab, et on toonud välja kõik asjakohased seisukohad, õiguslikud alused ja kohtupraktika, mis toetab vastustaja seisukohta ning kummutab kaebaja ja kolmanda isiku väited. Jõustunud kohtupraktikas on peetud OLAF-i raporteid lubatavateks tõenditeks, samuti on vajalik ja põhjendatud kolmandate isikute maksusaladuse kaitsmine. Oluline on käesolevas menetluses rõhutada, et kaebajale ja kolmandale isikule on tutvustatud kõiki nende maksustamise aluseks olevaid asjaolusid, ülejäänud materjalide avaldamise välistab juba MKS § 26 iseseisvalt. Vastustaja on seisukohal, et maksuotsus on õiguspärane. Kolmas isik: Kolmas isik on seisukohal, et OLAF-i raportitele viitamine ei ole käsitletav maksuotsuse kohase motiveerimisena. Maksuotsusest nähtuvalt tugineb MTA maksuotsuses täiendava maksukohustuse 4 panemisel enne maksuotsuses puudutatud kauba lähetamist ja importimist algatatud ja toimunud OLAF-i missiooni raportile. Tegemist on seega OLAF-i uurimise materjaliga, mis ei puudutanud käesoleval juhul asjassepuutuvat kaupa ning kõnealune OLAF-i uurimine ja selle materjalid ei ole juba ainuüksi seetõttu asjassepuutuvad ega saa olla täiendava maksukohustuse aluseks. Samuti tugineb MTA OLAF-i 11.08.2014 kirjale, millega OLAF on edastanud väidetavalt Taiwani ametkonnalt saadud informatsiooni tabeli kujul, millest peaks nähtuma käesolevas haldusasjas puudutatud kauba Hiina päritolu. MTA ei ole kõrvaldanud kohtuistungil kirja ja tabeliga seoses tõusetunud küsimusi. Kuivõrd puudub selgus tabeli koostaja, selle aluseks olevate materjalide ning tabeli edastatud kirja juurde kuulumise suhtes, ei saa maksuotsust kohaselt motiveerida kõnealusele kirjale ja tabelile viitamisega. MTA poolt maksuotsuse põhjendusena OLAF-i uurimise materjalidele viitamise mittekohasuse juures on oluline ka see, et MTA-le pole olnud kättesaadavad OLAF-i uurimise käigus kogutud materjalid ning MTA pole saanud neid tegelikkuses uurida ja hinnata. Seetõttu on MTA sisuliselt lihtsalt korranud OLAF-i raportites avaldatut, ilma nendes olevate seisukohtade ja väidete tegelikku õigsust kontrollimata ja selleks materjalide puudumise tõttu ka reaalset võimalust omamata, mida ei saa pidada maksumenetluses kohaseks tõendite kogumiseks ja täiendava maksukohustuse põhjendatuse analüüsiks ning motiveerimiseks. Lisaks eeltoodule rõhutab CF&S Estonia AS, et MTA on vaidlustatud maksuotsuse koostanud olukorras, kus tal puudus OLAF-i uurimise lõpparuanne ning lugenud asjaolud tõendatuks OLAF-i missiooniaruannetega. Määruse 883/2013 artikli 11 lg 1 kohaselt koostatakse aruanne OLAF-i poolt uurimise lõpetamisel. CFS on veendumusel, et sellest nähtuvalt saab Artikli 11 lg 2 sätestatud tingimusi arvestades liikmesriikides tõendina kasutatav olla ning tõenduslikku jõudu omada üksnes uurimise lõpparuanne. MTA poolt maksuotsuses ja sellele eelnenud kontrollaktis asjaolude tõendatuks lugemine missiooniaruannete põhjal olukorras, kus MTA-l uurimise lõpparuanne puudus, kinnitab MTA poolt OLAF-i materjalidele ebaõige tähenduse omistamist ja nendega ebaõigesti asjaolude tuvastatuks lugemist. Sellest nähtuvalt on MTA tuginenud maksuotsuse koostamisel ebaõigesti OLAF materjalidele, mis määruse 883/201 artikli 11 lg 1 kohaselt liikmesriigis tõendina kasutatavad ei ole. MTA poolt viidatud OLAF-i uurimine ei käsitlenud vaidluses puudutatud kaupa ning seetõttu ei saa arusaadavalt ka selle uurimise käigus koostatud missiooniraport tõendada kauba Hiina päritolu, isegi kui missiooniraporti puhul jätta kõrvale eespool käsitletud mitteaktsepteeritavus Määruse § 883/2013 artiklist 11 lg 1 ja lg 2 tulenevalt. OLAF-i poolt MTA-le edastatud kirja ja tabeliga seonduvates küsimustes ei ole MTA adekvaatseid selgitusi jaganud. MTA viidatud Euroopa Kohtu poolt esitatud käsitlus nn Faroe Seafood asjas tehtud lahendist on eksitav. Kõnealuses lahendis on küll tunnistatud võimalust, et liikmesriigi maksuhaldur algatab OLAF-i uurimise tulemuste alusel siseriikliku maksumenetluse, kuid selles pole väljendatud seisukohta, justkui ei peaks liikmesriigi maksuhaldur selle käigus koguma ja uurima tõendeid ning viima maksumenetlust läbi kohaselt või et OLAF-i missiooniraportid oleksid siseriiklike maksumenetlustes piisavateks tõenditeks täiendava maksukohustuse panemiseks isikutele. Esitatud viited vastavalt Bulgaaria ja Itaalia kohtu seisukohtadele OLAF-i raportite tõendusliku jõu osas ei ole asjassepuutuvad. MTA on maksuotsuse aluseks olevad materjalid OÜ-le Argore ja CF&S Estonia AS-le kättesaadavaks teinud valikuliselt ning tsenseeritud kujul, mis on vastuolus haldusmenetluse läbiviimise nõuetega, kuna piirab võimalust maksumenetluses ärakuulamisõiguse teostamiseks. CF&S Estonia AS ei nõustu MTA seisukohaga, mille kohaselt oleks justkui MTA sellise tegutsemise aluseks nii Euroopa Liidu õigusaktidest kui maksukorralduse seadusest tulenev keeld ning lisaks olevat see kooskõlaks Euroopa Kohtu praktikaga. MTA väitel on ta kaebajale dokumentide valikulisel ja tsenseeritult kättesaadavaks tegemisel juhindunud OLAF-i poolt viidatud määruse 45/2001 artikli 4 lg 2, artikli 6 lg 2, artiklist 7 ja artiklist 8; Määruse 883/2013 artiklist 10, Määruse 515/97 artiklist 45 ning nn Hyper asjas (T-205/99) tehtud otsuse punktides 63 ja 64 avaldatust ja MKS §-st
3. CF&S Estonia AS on veendumusel, et ühestki viidatud sättest ega kõnealusest kohtulahendist ei tulene õiguslikku alust MTA praktikale dokumentide valikulisel kättesaadavaks tegemisel. Määruse 45/2001 sätted ei ole informatsiooni 5 mitteavaldamisel CF&S Estonia AS-le asjassepuutuvad, kuivõrd kõnealune määrus sätestab füüsiliste isikute isikuandmete kaitse meetmed. Määruse 883/2013 artikli 10 lg 1 sätestab, et välisjuurdluse käigus mistahes vormis edastatud või saadud teavet kaitstakse asjakohaste sätetega. Kõnealusest sättest ei tulene aga eraldiseisvat alust informatsiooni mitteavaldamiseks, vaid see peaks tulenema mingisugusest muust (artikli 10 lg 1 terminoloogiat järgides) „asjakohasest“ sättest. MTA ei ole sellisele alusele viidanud. Määrus 515/97 sätestab liikmesriikide haldusasutuste koostöö tegemise reeglid tolli- ja põllumajandusalaste õigusaktide kohaldamise valdkonnas. Määruse artikli 45 lg 1 kohaselt koostöö raames edastatava informatsiooni konfidentsiaalsusest ei tulene aga, et seda ei võiks haldusmenetluses avaldada menetlusalusele isikule – vastasel juhul peaks olema keelatud mistahes OLAF-i materjalide avaldamine CF&S Estonia AS-le, kuid valikulist ja piiratud kujul materjalide avaldamist on MTA vaatamata määruse 515/97 artiklile 45 siiski ka käesolevas asjas vaidluse all olevas maksumenetluses võimalikuks pidanud. Nn Hyper asjas tehtud kohtulahend ei käsitle OLAF-i uurimise raames kogutud materjalide kättesaadavaks tegemist, vaid hoopis Euroopa Ühenduse Tolliseadustiku rakendussätete artikli 905 lg 1 toodud komiteemenetlust. Seetõttu on ebaõige kõnelauses kohtulahendis avaldatud seisukohti kaitseõiguse teostamise võimaldamise kohta laiendada OLAF-i uurimise materjalide mitteavaldamisele. Täiendavalt rõhutab CF&S Estonia AS seoses nn Hyper asjas tehtud kohtulahendiga, et maksuotsuse MTA poolt viidatud punktides 63 ja 64 avaldatu kohaselt tuleb siiski teha isikule teatavaks kogu informatsioon ja kõik materjalid, kui ta seda taotleb. CF&S Estonia AS on seda juba kontrollaktile vastuväidete esitamisel taotlenud, kuid OLAF-i poolt kogutud tõendeid pole sellest hoolimata ka käesolevaks ajaks CFS-ile kättesaadavaks tehtud. Seega, isegi kui nn Hyper kaasuses tehtud lahendi seisukohad oleksid antud juhul rakendatavad ja ärakuulamisõiguse saaks lugeda täidetuks dokumentide kättesaadavaks tegemisega alles haldusvälise isiku nõudel, ei ole antud juhul seda toimunud. MKS § 26 sätestab maksuhalduri kohustuse hoida saladuses maksukohustuslast puudutavat informatsiooni. MTA on keeldunud dokumentide esitamisest või esitanud need tsenseeritult kolmandates riikides asuvate ning tegutsenud isikute osas, kelle puhul pole põhjust arvata, et nad oleksid maksukohustuslased MKS § 6 mõistes ja seega hõlmatud MKS § 26 sätestatud maksusaladuse kaitsega. Seejuures ei ole tegemist ka Euroopa Liidu liikmesriikide isikutega, kelle suhtes võiks tulla kõne alla kohustust kohelda neid võrdselt Eesti isikutega, vaid Euroopa Liitu mittekuuluvate riikide isikutega. Eelnevast tulenevalt puudus MTA-l väidetav alus dokumentide valikuliseks ning piiratud ulatuses kättesaadavaks tegemiseks ning õigust ärakuulamisõiguse teostamiseks on MTA poolt õigusvastaselt piiratud. Kolmas isik on seisukohal, et CF&S Estonia AS-lt tollivõla nõudmine on ebaõiglane. CF&S Estonia AS on veendumusel, et isegi kui kauba päritolust ja päritolusertifikaadi võltsitusest tulenevalt võib eksisteerida alus täiendava tollivõla määramiseks, siis oleks äärmiselt ebaõiglane selle määramine ja tasumise nõudmine CF&S Estonia AS-lt. CF&S Estonia AS on tollideklaratsioonid koostanud lähtuvalt talle esitatud informatsioonist ja dokumentidest ega saanud teada (ega teadnudki), et kauba päritolusertifikaat võib olla võltsitud. MTA pole maksuotsuses viidanud ühelegi asjaolule, millest tulenevalt CF&S Estonia AS-il oleks objektiivselt pidanud mõistlikult tekkima kahtlus kaupa puudutavates dokumentides avaldatu õigsuse suhtes. MKS § 114 lg 3 kohaselt võib riiklike maksude maksuhaldur maksukohustuslase põhjendatud kirjalikul taotlusel kustutada tema maksuvõla, kui selle sissenõudmine on lootusetu või oleks ebaõiglane maksukohustuslasest mitteolenevate asjaolude, sealhulgas vääramatu jõu tõttu, samuti kui tulumaksuvõlg tekkis maksukohustuslase vara realiseerimisest kolmanda isiku võla tagatisena täitemenetluses või pankrotimenetluses. CF&S Estonia AS-i hinnangul on vastav regulatsioon analoogia alusel kohaldatav ka täiendavate maksusummade määramisel ning maksuhaldur võib jätta täiendava maksusumma määramata juhul, kui selle määramine oleks ebaõiglane maksukohustuslasest mitteolenevate asjaolude tõttu. Olukorras, kus maksuhaldur on mistahes CF&S Estonia AS-le teadaolevate kahtlusteta kauba päritolu ja seda kinnitava sertifikaadi autentsuse osas tollideklaratsiooni aktsepteerinud, CF&S Estonia AS-l puudusid võimalused sertifikaadi autentsuse iseseisvaks kontrollimiseks ning kauba saatedokumendid on olnud vormistuslikult korrektsed, oleks täiendava maksusumma määramine heausksele ja mõistliku ettevõtja 6 hoolsusega tegutsenud deklarandile ilmselgelt ebaõiglane ja sellise maksuvõla sissenõudmine MKS § 114 lg 3 tulenevalt lubamatu. CF&S Estonia AS soovib rõhutada, et asjakohatud on maksuotsuse lk 14
4. lõigus avaldatud MTA seisukohavõtud selle kohta, et CF&S Estonia AS on professionaalne tolliagentuur, kes puutub kokku rahvusvahelise kaubandusega ning ei saa lähtuda vaid kliendi esitatud andmetest, vaid peab evima laialdasi teadmisi tolliregulatsioonist ja viima ennast kurssi õigusaktide sätetega. CF&S Estonia AS rõhutab, et ei tegele ise kaupade ostu-müügiga ja kaubandusega ega oma kaupleja kogemust ja teadmisi. Asjakohatud on viited CF&S Estonia AS-i poolt tolliregulatsiooni tundmise ja õigusaktidega kurssi viimise vajadusele – CF&S Estonia AS pole eksinud tolliregulatsiooni puudutavate õigusaktide rakendamisel ning CF&S Estonia AS-le täiendava maksukohustuse panemine ei tulene mitte tolliregulatsiooni ebaõigest tundmisest, vaid kauba kohta esitatud dokumentide väidetavast ebaõigsusest, mis CF&S Estonia AS-le objektiivselt ei saanud teada olla ja mille suhtes tal ei pidanud mõistlikult kahtluseid tekkima. Asjakohatu ja üldsõnaline on ka MTA avaldus justkui oleks CF&S Estonia AS pidanud OÜ-lt Argore nõudma täiendavat infot ja tõendeid lisaks kauba mittesooduspäritolu sertifikaadi. Esmalt pole MTA selle avalduse juures tähelepanu pööranud sellele, milline oleks olnud CF&S Estonia AS-i võimalus ja alus mistahes täiendava informatsiooni nõudmiseks OÜ-lt Argore. Veelgi olulisem on aga see, et CF&S Estonia ASile täiendava maksukohustuse panemise aluseks pole mitte ebapiisavad dokumendid deklaratsiooni esitamiseks, vaid esitatud dokumentide väidetav ebaõigsus, MTA pole pööranud mistahes tähelepanu sellele, et isegi CF&S Estonia AS oleks mingisuguseid täiendavaid dokumente nõudnud, ei oleks ka need pruukinud olla tõesed ning CF&S Estonia AS-il ei objektiivselt võimalik sellest teada saada või nende õigsuses mõistlikult kahelda. Kokkuvõttes leiab CF&S Estonia AS, et vaidlustatud maksuotsus ei ole kohaselt motiveeritud, MTA pole maksumenetlust viinud läbi nõuetekohaselt ning täiendava maksukohustuse panemine ja sissenõudmine CF&S Estonia AS-lt on äriühingu suhtes äärmiselt ebaõiglane. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebuse materjaliga, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Pooled vaidlevad selle üle, kas maksustamise aluseks olevate asjaolude ja tõendite pinnalt oli võimalik tuvastada, et vaidlusalune kaup (kinnitusdetailid) pärines Hiina Rahvavabariigist, nagu väidab vastustaja, või Taiwanist, nagu väidab kaebaja (tollideklaratsioonil on kauba lähte- ja päritoluriigiks deklareeritud Taiwan). Kaebuse esitaja ja kolmas isik on seisukohal, et kaevatav maksuotsus ei ole motiveeritud ning rikutud on vastustaja poolt uurimiskohustust ja kaebaja osas ärakuulamisõigust. Lisaks leiab kolmas isik, et võla sissenõudmine CF&S Estonia AS-lt on äriühingu suhtes ebaõiglane. Maksuhalduri andmetel vaidlusaluste kinnitusdetailide õige päritolu on Hiina Rahvavabariik, seetõttu kuuluvad tollideklaratsioonil kaubana nr 1 deklareeritud terasest seibid, kaetud tsingiga, ja kaubana nr 2 deklareeritud terases vedruseibid, kaetud tsingiga, maksustamisele lõpliku dumpinguvastase tollimaksuga, mille määr on 74,1% (tollideklaratsiooni lahtris 31 deklareeritud kaup nr 1 kaubakirjelduseks on terasest seibid, kaetud tsingiga, ja lahtris 33 deklareeritud kaubakoodiks on 7318 22 00 98 ning kaup nr 2 kaubakirjelduseks on deklareeritud terases vedruseibid, kaetud tsingiga, kaubasaadetise nr 1 osa ja kaubakoodiks on deklareeritud 7318 21 00 98). Deklareeritud kaubakoodi ja päritoluga kaubalt tasuti tollimaksu (A00) määraga 3,7%. Tollideklaratsioonidel on kaubad deklareeritud tarneklausliga FOB Taichung. Maksuhaldur jõudis järeldusele, et tollideklaratsioonidega imporditud kaupadelt on jäetud tähtajaks tasumata lõplik dumpinguvastane tollimaks (A00) summas 7 18196,78 eurot (lisa 1 tabel 2 veerg O) ning käibemaksu (B00) summas 3639,36 eurot (lisa 1 tabel 2 veerg S). OLAF (European Anti-Fraud Office - Euroopa Pettustevastane Amet) edastas liikmesriikidele missiooni aruande nr OF/2011/0978/B1 (THOR

(2014)19006 – 09/07/2014) uurimise kohta, mis puudutas lõplikust dumpinguvastasest tollimaksust kõrvale hoidmisest Hiina päritoluga terasest kinnitusdetailide (v.a roostevabast terasest) impordil Taiwanist. Kuna Maksu-ja Tolliametil (MTA) oli kahtlus tollideklaratsiooniga 13EE1210EE93110464 imporditud kauba deklareeritud päritolu õigsuses, pöördus maksuhaldur 01.07.2014 abi saamiseks OLAF´i poole, millele OLAF vastas 11.08.2014 kirjaga nr 21941 (JG/aa/OLAF.B.1 (S)

(2014)22815; OF/2011/0978/B1). Maksuhaldur asus maksumenetluses seisukohale, et 12.12.2013 tollideklaratsiooniga nr 13EE1210EE93110464 (kaup nr 1 ja kaup nr 2) vabasse ringlusse lubatud kauba päritolu on valesti deklareeritud. Maksuotsuses väidab Maksu-ja Tolliamet (MTA), et tollideklaratsiooni lisadokumendina esitatud mittesooduspäritolu sertifikaat 04.11.2013 nr ED13FA10974 ei ole ühenduse õiguse mõistes tõendiks kaupade päritolu kohta, samuti sisaldab see ebaõigeid andmeid päritolumaa kohta. Kohus nõustub vastustaja sellekohase väitega. Sarnases kohtuvaidluses Tallinna Ringkonnakohtu 20.02.2015 otsuses haldusasja nr 3-13-100 p-s 18 kohus sedastab järgmist: „/…/ Kaubaga kaasas olnud päritolusertifikaat, mis kinnitab kauba Kanada päritolu, on vastuolus OLAF raportis kajastatuga. Olgugi, et vastustaja ei ole tuvastanud, mis on tinginud ebaõige päritolusertifikaadi koostamise, ei saa ainuüksi nimetatud asjaolu lükata ümber OLAF poolt kogutud teavet kauba tegeliku lähtekoha osas. Seega ei lükka päritolusertifikaat ümber järeldust, et kaup on lähetatud USA-st (millest võib omakorda järeldada selle USA päritolu). Küll aga ei saa asuda seisukohale, et kaebaja valduses oleks olnud otsene teave selle kohta, et soetatud biodiislikütus oli eelnevalt lähetatud Kanadasse USA-st ning päritolusertifikaat ei vasta kauba päritolu osas tegelikkusele. Küsimusele, kas vastava teabe puudumine vabastab kaebaja õiguspärase ootuse põhimõttest tulenevalt tagasiulatuvast tollimaksukohustusest, tuleb ÜTS art 220 lg 2 p-st b ning kohtupraktikast johtuvalt vastata eitavalt/…/“. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL, EURATOM) nr 883/2013, 11. september 2013, mis käsitleb Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlusi ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1073/1999 ja nõukogu määrus (Euratom) nr 1074/1999 artikkel 10 lg 1 näeb ette, et välisjuurdluse käigus mistahes vormis edastatud või saadud teavet kaitstakse asjakohaste sätetega. Artikkel 11 lg 2 sätestab, et „/…/Aruannete ja soovituste koostamisel võetakse arvesse asjaomase liikmesriigi õigust. Sel viisil koostatud aruandeid tunnustatakse riigi haldusametnike koostatud menetluskokkuvõttega samal viisil ja samadel tingimustel ning neid on lubatud kasutada tõendina selle liikmesriigi haldus- või kohtumenetluses, kus nende kasutamine on vajalik. Nende kohta kehtivad samad tõendite hindamise eeskirjad kui riigi haldusametnike koostatud menetluskokkuvõtete kohta ja neil on viimati nimetatutega samaväärne tõendusjõud/…/.“ Kohus on seisukohal, et OLAF-i raportit, mille sisuga on tutvunud nii kaebaja kui ka kolmas isik, võib pidada antud asjas lubatavaks tõendiks, millele maksuhaldur võis tugineda maksumenetluses, hinnates seda muude maksuhaldurile esitatud tõenditega. Kohus leiab, et maksuhalduri poolt OLAF-i raporti kõrvale jätmine ja sellega mittearvestamine ei oleks põhjendatud, seda enam, et maksuhaldur ise pöördus OLAF-i poole informatsiooni saamiseks. Vastustaja käsutuses olid peale OLAF-i raporti ka muud dokumendid, mida maksuhaldur uuris ja analüüsis ning mis on edastatud nii kaebajale kui kolmandale isikule. Ka Tallinna Ringkonnakohus 20.02.2015 otsuses haldusasjas nr 3-13-100 p-s 15 asus seisukohale, et „/…/OLAF seisukohad tuginevad lõppraportis viidatud tõenditele ning määruse 1073/1999 art 9 lg-st 2 tulenevalt on OLAF aruannetel tõenduslik jõud/…/“. 8 Kohus ei nõustu kaebajaga ja kolmanda isikuga selles, et kaebus on motiveerimata ning et vastustaja on rikkunud uurimiskohustust. Maksu-ja Tolliamet on kogunud tõendeid ja analüüsinud maksuhalduri käsutuses olevaid materjale, mille pinnalt on tehtud järeldused. Maksuhaldur on võimaldanud kaebajal ja kolmandal isikul tutvuda asjakohase materjaliga. Vastustaja poolt edastatud dokumentidel on küll osaliselt tekst kinni kaetud, kuid see puudutab kolmandate isikute andmeid (nimed), mis aga ei ole takistuseks nende sisuga tutvumisel ja sellest arusaamisel. Kohus nõustub vastustajaga, et antud juhul oli vajalik ja põhjendatud kolmandate isikute maksusaladuse kaitsmine. Kohus sarnaselt vastustajaga leiab, et kaebajale ja kolmandale isikule on tutvustatud kõiki nende maksustamise aluseks olevaid asjaolusid ning ülejäänud materjalide avaldamise välistab Maksukorralduse seaduse § 26 lg 1, mille kohaselt maksuhaldur, tema ametnikud ja töötajad on kohustatud hoidma saladuses maksukohustuslast puudutavat teavet, sealhulgas kõiki andmekandjaid (otsused, aktid, teated ja muud dokumendid) maksukohustuslase kohta, teavet andmekandjate olemasolu kohta, äri- ja pangasaladust, mida nad teavad seoses maksude tasumise õigsuse kontrollimise, maksu määramise, maksuvõla sissenõudmise, maksuõigusrikkumise asja menetlemise või muude teenistus- või töökohustuste täitmisega (edaspidi maksusaladus). Seega maksuhalduril on seadusest tulenevalt kohustus hoida saladuses maksukohustuslast puudutavat informatsiooni. Kohtu käsutuses on dokumentide terviktekstid, millega kohus on tutvunud, ning kohus kinnitab, et nendes on kaetud vaid kohad, kus on toodud kolmandates riikides asuvate, sh asjaga tegelevate, isikute andmed. Dokumentide sisu ei ole kaetud. Kohus kordab, et kaetud on vaid isikute andmed (nimed, äriühingute rekvisiidid) ning asjassepuutumatud andmed (konteineri kohta, mis ei ole käesoleva vaidlusega seotud). Nii on OLAFi kirjas nr OF/2011/0978/B1 (palutakse kasutada seda numbrit igas kirjavahetuses) kinni kaetud isikute nimed, e-posti aadressid ja vaidlusega mitteseotud konteineri andmed. Samuti on toimitud ka 01.07.2014 e-kirjaga, kus räägitakse konteinerist nr MSKU 365838-8, selles on kaetud isikute nimed ja kontaktandmed. Ka tabelites, mis on koostatud seibide ekspordi ja imprdi kohta (Eesti) on kinni kaetud vaid see osa, mis puudutab kolmandate isikute andmeid. Nendest nähtub impordideklaratsiooni kuupäev, number; tolliprotseduur; kauba päritoluriik (Hiina), müüja; Taiwani importija; kauba kirjeldus, kogus, kogus, kaal, hind; konteinerite numbrid. OLAF-i missiooni aruandes nr OF/2011/0978/B1 on kinni kaetud üksnes OLAF-i ametnike nimed ja kolmandate isikute (äriühingute) nimed, raporti sisuga on kaebaja ja kolmas isik tutvunud. Seega maksuhaldur ei ole kaebajale ja kolmandale isikule takistusi teinud asjakohaste dokumentide sisuga tutvumiseks. Kaebuse esitaja ega kolmas isik ei ole väitnud ega tõendanud, et maksuhalduri käsutuses olevates tabelites sisalduv teave, mis puudutab OÜ Argore, oleks ebaõige. Kohus ei sea kahtluse alla tabelites sisalduvad andmed, mis puudutavad OÜ Argore. Samuti ei ole kaebaja ega kolmas isik kohtule tõendanud, et OLAF-i raportis sisalduvad andmed on ebaõiged ning ei ole ümber lükanud maksuhalduri seisukohad, mis tuginevad nimetatud raportile. Kohtu jaoks on OLAF-i raportis sisalduvad andmed usaldusväärsed ning on seda seni, kuni kaebaja või kolmas isik ei ole tõendanud vastupidist. Käesolevas haldusasjas ei ole kaebaja ega kolmas isik kohtule esitanud tõendeid, mille alusel kohus võiks seada kahtluse alla OLAF-i raportis sisalduvate andmete õigsuse. Ka Tallinna Ringkonnakohus eelnevalt tsiteeritud kohtulahendis märgib, et OLAF-i seisukohtade kahtluse alla seadmiseks peaksid esinema selged viited, et tõendeid on kajastatud ebaõigesti või ebapiisavalt. Kohus nõustub vastustajaga, et kõik kauba teekonna liikumise tuvastamiseks vajalik tõendusmaterjal on maksumenetluses kogutud ning välja toodud maksuotsuses, samuti edastatud kohtule kontrollimiseks, mida kohus on ka teinud. Kaebaja ja kolmas isik ei ole esitanud ühtegi vastuväidet ega tõendit kauba teekonna jm ümberlükkamiseks. Samas OLAF-i uurimine kirjeldab detailselt jälgitavalt kaupade liikumist Hiinast Taiwani ning sealt edasi erinevatesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse. Kohtul ei ole alust seada kahtluse alla nende andmete õigsus. Kohus leiab, et kaevatava maksuotsuse tegemise aluseks olnud maksuhalduri järeldus, et kaebaja imporditud kinnitusvahendid olid Hiina päritolu, tugineb maksumenetluses kogutud ja maksuotsuses kajastatud tõenditele ning on maksuotsuses piisavalt põhjendatud. Kaebuse esitaja ja kolmas isik ei ole 9 seda maksuhalduri järeldust kohtus ümber lükanud. Maksuotsus sisaldab selle tegemist tingivaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, viiteid kogutud tõenditele, maksuhalduri hinnangut ja järeldusi. Maksuhaldur leiab, et käesoleval juhul on võlgnikeks, kes vastutavad tollivõlast tuleneva maksusumma tasumise eest solidaarselt CF&S Estonia AS kui deklarant ja OÜ Argore kui isik, kelle eest tollideklaratsioon esitati. Kohus siinkohal märgib, et MTA 09.12.14 maksuotsust nr 12.23/024939-5, mille adressaadiks on nii OÜ Argore kui ka CF&S Estonia AS, on kohtus vaidlustanud ainult OÜ Argore. Kolmas isik CF&S Estonia AS üksnes väidab, et osaliselt võla sissenõudmine CF&S Estonia AS-lt on äriühingu suhtes ebaõiglane. Kuna CF&S Estonia AS ei ole maksuotsust vaidlustanud, siis kohus ei anna selles osas mingit hinnangut. Kaebuse esitaja ei ole kohtule väitnud ega tõendanud, et tasumisele kuuluv maksusumma (sissenõutav lõplik dumpinguvastane tollimaks koos käibemaksuga) oleks maksuhalduri poolt valesti arvutatud, sh lõpliku dumpinguvastase tollimaksu määr 74,1%. Vastustaja on seda piisava põhjalikkusega selgitanud, mida kohus ei hakka üle kordama. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et tema suhtes on rikutud ärakuulamisõigust. Maksumenetluses on kaebaja tutvunud kontrollaktiga, vaheaktiga ja muude menetlusdokumentidega ning kaebajale oli antud võimalus eriarvamuse/vastuväidete esitamiseks, mida kaebaja ka tegi (OÜ Argore eriarvamus MTA 17.11.2014 kontrollaktile nr 12.2-3/024939-4). Samuti oli kaebajal võimalus maksuhalduri seisukohtadega mittenõustumisel esitada nii maksumenetluses kui ka hiljem kohtumenetluses vastustaja seisukohtade ümberlükkamiseks omapoolsed tõendid, mida oleks saanud hinnata kogumis koos teiste tõenditega. Kaebaja ei ole selliseid tõendeid esitanud. Eeltoodu põhjal kohus asub seisukohale, et kaevatav maksuotsus on piisavalt põhjendatud ning kaebaja ja kolmanda isiku väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 108 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik 10