Obsah (4)

§ 212§ 1§ 363§ 368

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke Määruse tegemise aeg ja koht 30. august 2016 Tartu Tsiviilasja number 2-13-13450 Tsiviilasi MTÜ VIV

) § 212 lg 1 näeb ette, et kui kolmas isik esitab iseseisva nõude hageja ja kostja vahelise vaidluse eseme suhtes, võib ta kuni asja sisulise arutamise lõppemiseni maakohtus esitada samas menetluses hagi mõlema poole vastu. Maakohus leidis, et MTA-l on iseseisev nõue hageja ja kostja vahelise vaidluse eseme (ettevõtte ülemineku tuvastamine) suhtes. Kuigi MTA nõue on iseenesest esitatud vaid kostja vastu, tuleb tunnistada

§ 212

lg 1 tähenduses nõude olemasolu ka hageja vastu, sest MTA nõue, mille ta esitas kostja vastu, on hageja pankrotimenetluses tunnustatud teise rahuldamisjärgu nõudena (I kd, tl 18–19). Seega ei ole hageja vastu nõude uuesti esitamine vajalik ega põhjendatud.

§ 212

lg 2 kohaselt on iseseisva nõudega kolmandal isikul hageja õigused ja kohustused. 2 MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED 4. Kostja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määrus tühistada ning jätta rahuldamata MTA taotlus tsiviilasja nr 2-13-13450 menetlusse kaasamiseks iseseisva nõudega kolmanda isikuna. Määruskaebuse kohaselt ei ole

§ 212

kohaldamise eeldused täidetud, sest hageja nõue ei ole seotud ühegi esemega, mille suhtes MTA-l saaks olla iseseisev nõue.

§ 212

lg 1 kohaldamine eeldab, et hageja ja kostja vaidlevad mingi asja või õigusega seotud nõude üle ning kolmas isik arvab endal olevat õiguse, mille objektiks on sama asi või õigus. Tsiviilasjas nr 2-13-13450 on hagi esemeks tuvastusnõue, mille suhtes MTA-l ei saa olla ühtegi õigust. Maakohus on ekslikult käsitlenud MTA nõuet kostja vastu ettevõtte ülemineku tuvastamiseks ja 16 890 euro 29 sendi maksmiseks vaidluse eseme suhtes esitatud nõudena. Omapoolse tuvastusnõude esitamisega on MTA asunud sisuliselt toetama hageja positsiooni menetluses ning see ei anna alust tema kaasamiseks iseseisva nõudega kolmanda isikuna (Riigikohtu 12. jaanuari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-10, p 20). Hageja esitatud tuvastushagi ese (ettevõtte üleminekust tuleneva õigussuhte olemasolu) on kõigest üks MTA nõude rahuldamise eelduseid, mitte MTA õiguste objekt. Seega ei ole tegemist iseseisva nõudega hageja ja kostja vahelise vaidluse eseme suhtes

§ 212lg 1 mõttes.

MTA hagis esitatud nõue maksuvõla ja intresside tasumiseks ei ole eraõigussuhtest tulenev kohtuasi

§ 1mõttes.

MTA nõue ei kuulu läbivaatamisele tsiviilkohtumenetluses, kuid maakohus ei ole MTA menetlusse kaasamise määruses kostja seisukoha arvestamata jätmist põhjendanud. HAGEJA SEISUKOHT 5. Hageja vaidles määruskaebusele vastu. Hageja vastuse kohaselt on kostja mõistet „vaidluse ese“ käsitlenud liiga kitsalt.

§ 363

lg 1 p 1 kohaselt on hagi esemeks hageja selgelt väljendatud nõue.

§ 368

lg 1 kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Hagi ese on hageja protsessuaalne taotlus, milles taotletakse kohtult millegi väljamõistmist või tuvastamist ning mille kohta võtab kohus hagi rahuldamise (või rahuldamata jätmise) korral seisukoha kohtuotsuse resolutsioonis (Riigikohtu

1. oktoobri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-07, p 14;
2. oktoobri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-07, p 11;
3. oktoobri 2009 otsus tsiviilasjas nr 32-1-91-09, p 15;
4. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09). Nii hageja, kui ka MTA on hagiavalduste resolutsioonides taotlenud ettevõtte ülemineku tuvastamist, mille jaatamise korral on võimalik rahuldada ka nende rahasummade väljamõistmise nõuded. Seega on MTA nõue vähemalt osaliselt kattuv hageja ja kostja vahelise vaidluse esemega. Ettevõtte ülemineku tuvastamise korral nõuab MTA kostjalt rahasumma väljamõistmist. Seega erinevalt kostja poolt väidetust ei ole MTA asunud pelgalt toetama hageja positsiooni menetluses, vaid on esitanud vaidluse eseme suhtes ka iseseisva nõude. MTA nõude läbivaatamine tsiviilkohtumenetluses on põhjendatud, sest MTA hagiavalduses märgitud rahaline nõue oli algselt suunatud võlgniku vastu, kelle suhtes kuulutati
5. juunil 2011 välja pankrot. Kui maksukohustuslase suhtes kuulutatakse välja pankrot, rahuldatakse maksuvõlad PankrS sätestatud korras (Riigikohtu
6. oktoobri 2006 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-06, p 10). Maksukohustuslase suhtes pankroti väljakuulutamisel muutub maksunõue oma olemuselt pankrotimenetluse nõudeks, millele kohaldatakse pankrotimenetluse sätteid sõltumata sellest, kas nõuded on tekkinud eraõiguslikust või avalikõiguslikust suhtest. PankrS § 3 lg 2 kohaselt kohaldatakse pankrotimenetluses

-s sätestatut, kui PankrS ei sätesta teisiti. Nii ettevõtte ülemineku kui ka vastutuse regulatsioon 3 tuleneb VÕS-ist (maksukorralduse seaduse (MKS) § 31 lg 1, § 37, § 38). MKS-st ei nähtu, et maksuhaldur oleks kohustatud läbi täiendava maksumenetluse tuvastama ettevõtte üleminekut. Seega tekib MTA-l sarnaselt kõikide teiste võlausaldajatega ettevõtte omandaja vastu nõue VÕS alusel, misläbi saab seda käsitleda eraõigussuhtest tuleneva nõudena

§ 1mõttes, mille läbivaatamine on maakohtu pädevuses.

ISESEISVA NÕUDEGA KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT 6. MTA vaidles määruskaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Vastuse kohaselt on nii hageja kui ka maksuhalduri esitatud hagiavalduste keskseks eesmärgiks ettevõtte ülemineku tuvastamine, mille jaatamise korral on võimalik rahuldada ka rahasumma väljamõistmise nõue. Seega on maksuhalduril iseseisev nõue hageja ja kostja vahelise vaidluse eseme suhtes. Seda ei muuda ka asjaolu, et hageja on pärast maksuhalduri hagiavalduse ja kaasamistaotluse esitamist täiendanud hagi rahasumma väljamõistmise nõudega.

§ 212

lg-s 1 toodud mõiste „vaidluse ese“ on laiem kui „hagi ese“.

§ 368

lg 1 kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Seetõttu ei saa olla vaidlust asjaolus, et maksuhalduri nõue on vähemalt osaliselt kattuv hageja ja kostja vahelise vaidluse esemega.

§-st 2 tulenevat menetlusökonoomia printsiipi riivav ja ebaotstarbekas oleks menetleda MTA ja hageja hagiavaldusi eraldiseisvate tsiviilasjadena, kuna põhiline vaidluse ese seisneb ülemineku tuvastamises. Kostja väide, et maksuhaldur on sisuliselt asunud toetama vaid hageja positsiooni menetluses, on väär, kuna maksuhaldur on vaidluse eseme suhtes esitanud ka iseseisva nõude. Ettevõtte ülemineku tuvastamise korral nõuab maksuhaldur kostjalt rahasumma väljamõistmist. Nii ettevõtte ülemineku kui ka vastutuse regulatsioon tuleneb VÕS-ist ning MKS teeb vaid vastava viite. Seetõttu tekib MTA-l sarnaselt kõikide teiste võlausaldajatega omandaja vastu nõue VÕS alusel, misläbi saab seda käsitleda eraõigussuhtest tuleneva nõudena

§ 1mõttes, mille läbivaatamine on maakohtu pädevuses.

Maksuhaldur ei ole kohustatud läbi maksumenetluse tuvastama võlgniku ettevõtte kostjale üleminekut, kuna vastava menetluse läbiviimine ei ole eelduseks nõude esitamisele VÕS § 182 lg 2 ja § 183 lg 1 alusel. MKS § 128 lg 1 kolmas lause sätestab, et juhul, kui maksukohustuslase suhtes kuulutatakse välja pankrot, rahuldatakse maksuvõlad PankrS sätestatud korras (Riigikohtu 12. oktoobri 2006 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-06, p 10). Pankrotiseaduse järgi on riik võlausaldajana võrdne teiste võlausaldajatega (PankrS § 153). PankrS § 3 lg 2 kohaselt kohaldatakse pankrotimenetlusele

sätestatut, kui PankrS ei sätesta teisiti. PankrS § 96 kohaselt, kui võlgnik vastutab võlausaldaja ees solidaarselt teise isikuga, võib võlausaldaja esitada võlgniku vastu nõude kas tervikuna või osaliselt. Kui solidaarvõlgnik on osa võlast tasunud, arvatakse see osa nõudest maha. Võlgnik on pankrotis, mistõttu tuleneb maksuhalduri kui võlausaldaja nõude maakohtule esitamise õigus kostja kui solidaarvõlgniku vastu ka PankrS §-st

1. Kui võlausaldaja otsustab esitada nõudeid nii pankrotis oleva isiku vastu kui ka pankrotis mitteoleva isiku vastu, peab ta määrama, kui suures osas ta kummagi isiku vastu nõude esitab ning vastava otsustuse järgselt tuleb senist ühtset nõuet käsitleda analoogiliselt kahe nõudega – ühe menetlemine, rahuldamine ning rahuldamise ulatus selgub pankrotimenetluses ning teise nõude menetlemine ja rahuldamine toimub nõude mittevabatahtliku täitmise korral hagimenetluse kaudu vastava kohtulahendi sundtäitmisega. Seega võlausaldajal pankrotivõlgniku ja temaga solidaarselt vastutava isiku vastu olevat nõuet saavad kõik võlausaldajad sisse nõuda pankrotining hagimenetluse läbi. 4 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus leiab, et kostja määruskaebus tuleb rahuldada ning maakohtu määrus tühistada.
3. Määruskaebuse väide selle kohta, et maakohus ei ole pädev lahendama MTA nõuet ning MTA oleks pidanud pöörduma halduskohtusse, on põhjendatud. 9.

§ 212

lg 1 järgi võib juhul, kui kolmas isik esitab iseseisva nõude hageja ja kostja vahelise vaidluse eseme suhtes, esitada ta kuni asja sisulise arutamise lõppemiseni maakohtus samas menetluses hagi mõlema poole vastu. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul ei ole menetluses MTA-l nõuet vaidluse eseme suhtes. Ettevõtte ülemineku tuvastamise suhtes MTA- l iseseisev nõudeõigus puudub.

1. Ringkonnakohus on seisukohal, et vaidlus maksunõude tunnustamise üle kostja vastu peaks lahendama halduskohtus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja ja MTA väited MTA nõude tsiviilkohtumenetluse korras läbivaatamise kohta õiguslikult põhjendatud. MTA maksunõue võlgniku vastu on pankrotimenetluses tunnustatud. Kostja suhtes aga ei kohaldu nõude maksmapanemisel MTA ja hageja poolt viidatud pankrotiseaduse sätted. Riigikohus on
2. mai 2015 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-82-14 p-s 13 leidnud, et PankrS alates
3. jaanuarist 2010 kehtiva § 35 lg 1 p 61 kohaselt peatub pankroti väljakuulutamisega võlgniku vastu suunatud haldusakti vaidlustamise tähtaja arvestamine. Samuti sätestab PankrS alates
4. jaanuarist 2010 kehtiv § 104 lg 3, et võlgniku poolt avalik-õiguslikule nõudele vastuväite esitamisel omandab haldusakt, millest avalik-õiguslik nõue tuleneb, täitedokumendi tähenduse, kui võlgnik ei esita ühe kuu jooksul alates vastuväite esitamisest kaebust halduskohtusse. Nimetatud seadusemuudatused viitavad Riigikohtu arvates sellele, et seadusandja on soovinud kehtestada maksunõuete tunnustamiseks pankrotimenetluse puhul erikorra, st et vaidlused maksunõuete üle tuleb ka pankrotimenetluse korral lahendada siiski halduskohtus. Maksuõigusliku ja eraõigusliku ettevõtte ülemineku regulatsiooni kattuvus seisneb selles, et mõlemal juhul on eesmärgiks takistada vara liikumist ilma kohustusteta (ükskõik, kas see kohustus on riigi või lepingulise võlausaldaja ees). Maksuõiguses on ettevõtte ülemineku tuvastamise eesmärgiks, et maksuhaldur saaks esitada maksunõuded isikute vastu, kelle osas on veendumus, et algne kohustatud isik (maksukohustuslane) on oma ettevõtte (koos maksukohustusega) üle andnud. Ettevõtte ülemineku tuvastamisel maksuõigussuhtes nihkub eesmärk riigi, kui avalik-õiguslikus suhtes tugevama poole huvile tuvastada ettevõtte üleminek eesmärgiga sisse nõuda maksud kui riigi tulu. Ringkonnakohtu hinnangul säilib sellisel juhul vaidluses avalik huvi, mistõttu maakohus ei ole pädev seda lahendama ning pöörduda tuleb halduskohtusse (HKMS § 4 lg 1). Ettevõtte üleminekut reguleerivad kehtivas õiguses esmajoones VÕS §-d 180–
5. Asjaolu, et ettevõtte üleminekut tuvastatakse VÕS sätete alusel, ei muuda avalik-õiguslikku vaidlust eraõiguslikuks. MKS § 37 kohaselt lähevad ettevõtte või selle osa omandi või valduse ülemineku korral ettevõtte või selle organisatsiooniliselt iseseisva osaga olemuslikult seotud MKS § 31 lg-s 1 nimetatud nõuded ja kohustused, välja arvatud sunniraha maksmise kohustus, üle omandajale või valduse saajale vastavalt VÕS-s sätestatule. Kui maksuhaldur väidab, et tegu on ettevõtte üleminekuga VÕS §-des 180–185 sätestatu mõttes, tuleb tehtud tehinguga MKS § 37 alusel lugeda üleläinuks ka maksukohustused. MTA eesmärgiks tuvastada võlgniku ettevõtte üleminek kostjale on maksunõuete esitamine mitte üksnes võlgnikule, vaid lisaks võlgnikule ka kostjale. Maksunõude esitamine ning 5 sissenõudmine kuulub avaliku õiguse valdkonda, ehk tegemist on maksuvaidlusega, kus riik maksuhalduri kaudu soovib panna maksma maksunõudeid ettevõtte omandaja kui solidaarvõlgniku vastu (enamasti põhjusel, et ettevõtte võõrandaja käest on võla sissenõudmine raskendatud või võimatu). Kuivõrd antud vaidluses on maksuvõla sissenõudmine põhivõlgnikult raskendatud või ilmselt võimatu, kuna võlgnik on pankrotis, võib MTA-l olla õigustatud huvi nõude esitamiseks kostja vastu, kui ettevõtte üleminek võlgnikult kostjale osutub tõendatuks. Ringkonnakohus märgib, et ka juhul, kui vaidlust tsiviilasjas nr 2-13-13450 poleks MTA nõude maakohtule esitamisel olnud, oleks MTA pöördunud ettevõtte ülemineku tuvastamiseks halduskohtusse, mitte maakohtusse.
6. Menetluskulude jaotuse lahendab maakohus asja lõplikul lahendamisel. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp Viivi Tomson Triin Uusen-Nacke 6