Obsah (7)

§ 146§ 147§ 136§ 144§ 102§ 83§ 77

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise aeg ja koht 7. märts 2016. a Tartu Tsiviilasja number 2

§ 146

lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

§ 147

lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kuna müügilepingu sõlmimisel on pooltel vastastikused kohustused, peab VÕS § 82 lg 5 järgi pool täitma kohustuse pärast seda, kui teine lepingupool on oma kohustuse täitnud. Hageja on sõlminud müügilepingu ning andnud omandiõiguse kostjale üle 16. märtsil 2006. a, seega muutus müügilepingust tulenev hageja nõue kostja vastu sissenõutavaks alates 16. märtsist 2006. a.

§ 136lg 2 järgi hakkas müügilepingust tulenev nõude aegumistähtaeg kulgema 16.

märtsil

1. a ning lõppes
2. märtsil
3. a. Müügilepingust tulenev hagi on kostja vastu esitatud
4. aprillil
5. a, seega on hageja nõue kostja vastu aegunud.

§ 144

järgi aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Seega on aegunud ka hageja viivise nõue. 3 Maakohus leidis, et olukorras, kus kohtumenetluse poolteks on lähisugulased (vend ja õde), tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel jätta poolte endi kanda. Kuigi hagejale on antud riigi õigusabi kohustusega hüvitada riigi õigusabi tasu ja õigusabi kulud ning riigilõiv, kui kohtulahendiga jäetakse menetluskulud tema kanda, vabastas maakohus TsMS § 190 lg 7 alusel hagejat menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. Hageja ja tema esindaja advokaat Birgit Sisask esitasid maakohtu otsuse peale eraldi apellatsioonkaebused, mida ringkonnakohus käsitleb ühtse kaebusena. Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi või alternatiivselt tühistada maakohtu otsus ning saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole kostja tõendanud ostuhinna tasumist. Maakohus oleks pidanud tegema kostjale ettepaneku ostuhinna tasumist tõendavate dokumentide esitamiseks. Maakohus on ekslikult kohaldanud aegumist. Poolte vahel oli suuline kokkulepe, mille kohaselt võib hageja elada müügilepingu esemeks olnud kinnistul. Kui hagejale peaks see võimatuks osutuma, muutub tema müügilepingujärgne ostuhinna nõue sissenõutavaks. Seega tekkis hageja ostuhinna tasumise kohustus hiljem, kuna see oli seotud hagejale kinnistul elamise võimatuks tegemisega, ehk edasilükkava tingimusega

§ 102lg 2 mõttes.

Hageja ostuhinna tasumise nõue muutus sissenõutavaks

1. mail
2. a ning selle aegumistähtaeg on kolm aastat. Nõue ei ole hagi esitamise seisuga aegunud. Maakohus ei andnud hinnangut hageja väitele, et nõude aegumisele ja muid hagis näidatud asjaolusid hinnates ei saa lähtuda pelgalt
3. märtsi
4. a müügilepingust, sh sellest, milliseid kinnitusi pooled on andnud ostuhinna tasumise kohta. Arvestades

§ 83

lg-t 1 ei ole isikliku kasutusõiguse kokkuleppimisel mistahes vorminõude järgimata jätmise tagajärjeks kokkuleppe tühisus. Tehingu tühiseks lugemine oleks ka hea usu põhimõtte vastane.

1. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Maakohus on hinnanud aegumise seisukohalt kõiki poolte asjakohaseid väiteid ning kohaldanud aegumist õigesti.
2. märtsi
3. a müügilepingu p 4.
4. kinnitus ostuhinna tasumise kohta on õige. Nõue ei saanud muutuda sissenõutavaks
5. mail
6. a, kuna poolte vahel puudus vastav kokkulepe. Samuti ei ole pooled leppinud kokku selles, et müügihind muutub sissenõutavaks alles siis, kui hagejal ei ole võimalik enam kinnistul elada. Hageja ei ole tõendanud müügilepingus sätestatud ostuhinna tasumise korra ebaõigsust, mistõttu tuleb lugeda nõude aegumistähtaja alguseks
7. märtsi
8. a, s.o aeg, millest alates oli apellandil õigus nõuda ostuhinna tasumise täitmist. Kostja ei pidanud nimetatud menetlusstaadiumis tõendama, et ta on ostuhinna täielikult tasunud, kuivõrd ta tugines nõude aegumisele. Maakohus on selgitanud, millistel põhjustel ei saa kohus arvestada hageja väidetega. Hageja väide, et müügilepingu p 4.
9. sisaldab vale kinnitust, ei puuduta müügihinna sissenõutavaks muutumise aega. Samuti on vastav väide tõendamata. Asjaolu, et hageja jäi pärast kinnistu müüki kinnistul asuvasse majja elama, ei tähenda, et kostja ei oleks saanud kinnistu valdust vastavalt müügilepingu p-le 4.
10. Kuigi kinnistu kasutamise kokkulepe ei pea olema notariaalselt tõestatud, on kinnistu võõrandamisel müügihinna tasumise kord (sh kui see seotakse kinnistu kasutamisega) müügilepingu osa ja selle oluline tingimus, mis tulenevalt vorminõudest (AÕS § 119 lg 1) peab olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Hageja ei ole tõendanud pooltevahelise teistsuguse kokkuleppe olemasolu ostuhinna tasumiseks, võrreldes sellega, mis on müügilepingus kokku lepitud. 4 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
12. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti kohaldanud hageja nõudele aegumist ja jätnud nõude kostja vastu rahuldamata. Hageja võõrandas kostjale
13. märtsil
14. a sõlmitud notariaalse lepingu nr 1557 (tl 7–25) alusel XXX kinnistu asukohaga XXXXXXXXX (registriosa nr XXX). Koos müügilepinguga sõlmiti ka asjaõigusleping. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjale on kinnistu omand üle läinud. Hageja nõuab kostjalt tasumata ostuhinna osa ja viivist kuni kohase täitmiseni.
15. Hageja on oma ostuhinna tasumise nõuet põhjendanud erinevate väidetega, esmalt peatub ringkonnakohus hageja nõudel
16. märtsil 2006 a sõlmitud kinnistu müügilepingu alusel. Hageja väitel nähtub
17. märtsil 2006 a sõlmitud kinnistu müügilepingust, et kostja on ostuhinna tasumise kohustuse täitnud osaliselt (tl 4). Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga. Nimetatud müügilepingu p-s 4.
18. on selgelt ja üheselt arusaadavalt kokku lepitud, et müüja müüb lepingu eseme ostjale hinnaga viissada tuhat (500 000) eesti krooni, milline summa on müüjale tasutud enne käesoleva lepingu sõlmimist.
19. märtsi 2006 leping on AÕS § 119 sätestatud vorminõudeid järgiv notariaalselt tõestatud kinnisasja müügileping, milles hageja kinnitas, et ta on ostuhinna kätte saanud.

§ 146

lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat,

§ 147

lg 1 esimese lause järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 82 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Seega juhul, kui kostja ei oleks vaatamata hageja kinnitusele tasunud lepingus kokkulepitud tasu, siis algaks müügilepingu p-s 4.

1. kokkulepitud ostuhinna tasumise nõude aegumine
2. märtsil 2006 ja hageja nõue aegus
3. märtsil
5. Järgnevalt peatub ringkonnakohus hageja ostuhinna tasumise nõudel muude kokkulepete alusel. Hageja väitel oli poolte vahel sõlmitud omavaheline leping ostuhinna tasumise kohta erinevalt
6. märtsi 2006 lepingust. Hageja ei ole kohtumenetluses oma väiteid tõendanud. Hageja apellatsioonkaebuses toodud väide, mille kohaselt muutuvad hageja ostuhinna tasumise nõuded sissenõutavaks hageja ja kostja vahelisest lepingueseme suulise kasutamise lepingu alusel, ei ole õiguslikult põhjendatud. AÕS § 119 lg 1 järgi peab tehing, millega kohustatakse omandama või võõrandama kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud.

§ 77

lg 3 järgi saab seadusega ettenähtud vormis tehtud tehingut muuta üksnes samas vormis. Iseenesest on õige apellatsioonkaebuses toodud väide, et kinnisasja kasutamise lepingut võib sõlmida mistahes vormis. Kuid selleks, et selline kasutusõiguse leping reguleeriks ka kinnisasja müügilepingujärgseid kohustusi (seoks ostuhinna tasumise kohustuse edasilükkava tingimusega nagu on märgitud apellatsioonkaebuse p-s 2.5), ei piisa üksnes suulisest kasutusõiguse kokkuleppest. Hageja ei ole maakohtule esitanud AÕS § 119 lg-le 1 vastavat lepingut, millega muudetakse ostuhinna tasumise kohustust. Võlaõiguslikul suulisel tasuta kasutamise lepingul (VÕS § 389 jj) ei ole ka üüri- või rendilepinguga analoogseid valdaja õiguste kaitset puudutavaid tagajärgi kinnisasja omandi üleminekul. 5 10. Maakohus ei ole rikkunud menetlusnorme. Hageja väited selle kohta, et 16. märtsi 2006 lepingus on ka muid sätteid, mis ei vasta tegelikule olukorrale (kostja ei saanud lepingu eseme otsest valdust), ei ole asjassepuutuvad. Hagi on esitatud ostuhinna osa tasumiseks, seega ei pea kohus võtma asjas seisukohta muude lepingutingimuste täitmise suhtes. Hageja väited tõendusliku kitsikuse kohta ei ole põhjendatud. Hageja ostuhinna tasumise nõue on

§ 146lg 1 järgi aegunud.

1. Hagejale anti
2. septembri
3. a määrusega riigi õigusabi kohustusega hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud ja riigilõiv, kui kohtulahendiga jäetakse hageja menetluskulu tema enda kanda. Tartu Maakohus vabastas
4. novembri
5. a otsusega hageja menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest TsMS § 190 lg 7 alusel. Ringkonnakohtu hinnangul on samadel alustel põhjendatud vabastada hageja menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest ka ringkonnakohtumenetluses. TsMS § 171 lg 1 kohaselt kannab apellatsioon-, kassatsioon- või määruskaebuse või teistmisavalduse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse või teistmisavalduse esitaja, kui kaebus või teistmisavaldus jääb rahuldamata. Kuivõrd hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Kostja
6. veebruari
7. a menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskuludeks lepingulise esindaja kulu summas 844 eurot 32 senti (koos käibemaksuga). Hageja vaidles kostja menetluskulude suurusele vastu, leides, et põhjendatud on kostja lepingulise esindaja ajakulu 1,4 tunni ulatuses. Ringkonnakohus rahuldab kostja taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks osaliselt, määrab kostja menetluskulude suuruseks 300 eurot (sh käibemaks) ning mõistab nimetatud summas hagejalt kostja kasuks välja. Vastavalt kostja taotlusele mõistab kohus väljamõistetud menetluskuludelt välja ka viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni. Riigikohtu senises praktikas on põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (vt nt Riigikohtu
8. oktoobri 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-9213;
9. oktoobri 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13). Seega loeb ringkonnakohus kostja lepingulise esindaja tunnitasu 100 eurot (ilma käibemaksuta) mõistlikuks. Kuivõrd ringkonnakohus jätab muutmata maakohtu menetluskulude jaotuse, millega maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, ei ole põhjendatud kostja taotlus kulude hüvitamiseks kuni maakohtu otsuse tegemiseni, s.o
10. november
11. a, tehtud toimingute eest. Ringkonnakohus määrab käesoleva tsiviilasja mahtu, keerukust ning kostja apellatsioonkaebuse vastuse mahtu ja sisu arvestades kostja põhjendatud ja vajaliku menetluskulu suuruseks apellatsioonimenetluses 250 eurot 2,5 töötunni eest, millele lisandub käibemaks 20%, tasu koos käibemaksuga 300 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul ei pidanud asjaga kursis olnud esindajal kuluma rohkem, kui 2,5 tundi apellatsioonkaebusega tutvumisele ning 1,5-leheküljelise vastuse koostamisele, mis oma sisult sarnane kostja vastusele hagiavaldusele. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp Kersti Kerstna-Vaks Triin Uusen-Nacke 6