Obsah (4)

§ 325§ 351§ 349§ 279

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 8. veebruar 2016, Tartu Tsiviilasja number 2-11-61

) § 325 lg 2 näeb ette võimaluse koormata kaasomandi mõttelist osa. Olukorras, kus ühe kaasomaniku mõtteline osa on hüpoteegiga koormatud, aga kinnisasi jääb tervikuna teisele kaasomanikule, jääb esimese kaasomaniku hüpoteegiga koormatud mõtteline osa õiguslikult iseseisvaks. Seega hageja väide, et hüpoteegi seadmine vahetult enne ringkonnakohtu 21.03.2011 otsust teenis kogu kinnistu koormamise eesmärki, ei ole asjakohane. Kohus ei nõustunud hageja väitega, justkui asjaolu põhjal, et ringkonnakohus andis hagejale menetlusabi, võis eeldada, et kohus teeb hagejale soodsa lahendi. TsMS § 190 lg 4 näeb ette, et kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Kohus ei pea hageja võimalikke eeldusi piisavateks, et lugeda 17.03.2006 kostja ja Ü.E. vahel sõlmitud laenuleping näiliseks. Kohus juhtis hageja tähelepanu sellele, et käsutustehingu kehtivus ei sõltu õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et lähtudes asjaõiguses kehtivast abstraktsiooniprintsiibist, tuleb asjaõiguslepingu kui käsutustehingu kehtivust hinnata lahus selle aluseks olevast võlaõiguslikust kausaaltehingust. See tähendab ka seda, et laenulepingu kui võlaõigusliku lepingu ehk kohustustehingu tühisusest ei tulene iseenesest asjaõigusliku kui käsutustehingu tühisus. Asjaõigusleping saab erandina olla vastuolus heade kommetega, kui heade kommete vastane on nimelt käsutustehingu eesmärk või käsutustehing ise. Asjaõigusleping ei saa üldjuhul olla TsÜS § 89 järgi ka näilik (3-2-1-41-06, p 19). Kostja ja Ü.E. vahel sõlmitud käsutustehing on oma iseloomult neutraalne ning ei saa olla tühine näilikkuse tõttu hageja esitatud asjaoludel. Kohus märkis, et ehkki hageja on toonud eraldi välja ka lepingute tühistamise nõuded, on kohus menetluse algusest peale käsitlenud hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudena, mille lahendamise eelduseks on vaidlusaluste lepingute tühisuse kontrollimine. Arvestades kohtumenetluses esitatud asjaolusid, võib hagejal olla kahju hüvitamise nõue Ü.E. vastu. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. L.E. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
2. mai 2015 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 084/2011/3080 lubamatuks, asendada kostja tahteavaldus hüpoteegikande kustutamiseks kinnistu nr XXX neljandas jaos kohtuotsusega ning edastada Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale täitmiseks resolutsioon: „kustutada kinnistu nr XXX neljandas jaos M.P., isikukood 33211025717, kasuks seatud hüpoteegikanne hüpoteegisummaga kakskümmend kolm tuhat üheksa (23 009) eurot“, tuvastada
3. märtsil 2006 M.P. ja Ü.E.i vahel sõlmitud laenulepingu tühisus ning
4. märtsil 2011 tõestatud kinnistu mõttelise osa hüpoteegiga koormamise asjaõiguslepingu nr 389 tühisus, või saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei analüüsinud kohus, kas võlaõigusliku tehingu tühisuse osas esitatud faktiväited ei anna alust kohaldada TsÜS § 89 lg 3, mille järgi võiks tegemist olla näiliku tehinguga varjatava tehinguga, mille puhul näiliku tehinguga soovitakse varjata mingit muud tehingut, mida tegelikult tehakse ja soovitakse. Poolte laenulepingu eesmärgiks oli mitte laenu andmine, vaid sisutühja (näiliku) lepingu sõlmimine, mida saaks järgnevalt kinnispandiga tagada, et takistada hagejal asjaõigusega koormamata ainuomandi tekkimist. Kuna kohus ei ole otsust tehes seotud 5 poolte õiguslike väidetega, tuli maakohtul hinnata laenulepingu kui näiliku tehinguga varjatud tehingu olemasolu võimalust ning varjatud tehingu kehtivust (3-2-1-80-05, p 22). Seega kostja ja Ü.E. 17.03.2006 sõlmitud laenulepingu puhul kohaldub TsÜS § 89 lg 3 ehk näiliku tehinguga varjatav tehing. Tulenevalt TsÜS § 89 lg-st 2 on näilik tehing tühine. Näiliku tehinguga varjatud tehing on tühine vastuolu tõttu heade kommetega (TsÜS § 86 lg 1); 2) kuigi käsutusena on asjaõigusleping omandi üleandmise kohta neutraalne ja seetõttu ei saa olla vastuolus heade kommetega kohustustehinguga automaatselt ning sel põhjusel tühine, on võimalik ka asjaõiguslepingu vastuolu heade kommetega, kui heade kommete vastane on nimelt käsutustehingu eesmärk või käsutustehing ise (3-2-1-80-05, p 26). Kuna kohus ei ole seotud poolte õiguslike väidetega, tuli kohtul hinnata ka asjaõiguslepingu võimalikku vastuolu heade kommetega kui selle võimalikku tühisuse alust. Käsutustehingu eesmärk oli seada hüpoteek tegelikkuses tekkimata võlakohustuse täitmiseks ning jätta sundtäitmise käigus hageja koos alaealiste lastega ilma talle kohtuotsusega määratud kinnisomandist; 3) on tulenevalt

§ 325

lg-st 4 hüpoteek asjaõigusena püsivuse mõttes abstraktne ega sõltu ka sellega tagatava nõude olemasolust. Seega võib hüpoteegi kokku leppida ka tagatava nõudeta, kuigi mitte tagatava nõudeta realiseerida (3-2-1-80-05, p 27).

§ 351

lg 3 esimese lause järgi võib hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, esitada hüpoteegiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik. Selliseid vastuväiteid on võimalik esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga. Maakohus ei ole tuvastanud, kas laenusumma ka tegelikult anti. Kui selgub, et hüpoteegiga tagatavat nõuet ei ole, võib hageja nõuda ka hüpoteegi enda nimele kandmist või kustutamist

§ 349lg 1 alusel (3-2-1-153-09, p 25).

Laenu- ja asjaõiguslepingute kehtivus ei mõjuta sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude rahuldamist, kuna viimane sõltub laenuobjektiks oleva rahasumma tegeliku üleandmise tuvastamisest. Seega lähtus kohus asja lahendades üksnes vaidlusaluste lepingute tühisuse kontrollimisest (siingi piiratud ulatuses) ning jättis täielikult analüüsimata sundtäitmise lubamatuks tunnistamise eeldused (

349 lg 1 alusel), nimelt hüpoteegiga tagatud nõude olemasolu ehk laenusumma tegeliku üleandmise; 4) ei hinnanud kohus kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Kostja esitatud müügilepingud tõendavad küll sularaha võimalikku nõudeõigust kostjal, kuid sellega ei ole tõendatud sularaha valdamine ja üleandmine Ü.E.le. Seega pole tõendamist leidnud kostja väide (mille tõendamise kohustus tal oli), et kostja on Ü.E.le sularaha üle andnud. 19.11.2014 kohtuistungil selgitas Ü.E., et raha on läinud ehitusmaterjalide ostmiseks, kuid ei esitanud selle tõendamiseks ühtegi arvet/ostutšekki. Muu hulgas väitis Ü.E., et 26 000 eurot „jagunes aastatega ära“, „kulutas ära“, „tarvitati lihtsalt toiduks“. Väide 26 000 euro ärakulutamisest viisil, et sellest ei ole säilinud ühtegi dokumentaalset tõendit, on ebausutav. Lisaks pole kostja tõendanud

1. a 50 000 krooni kättesaamist võlgnevuse katteks; 5) soovib apellant tõendada väidet, et Ü.E. ei ole XXX maja remontinud, vande all antud seletustega. Hageja ei esitanud taotlust esimese astme kohtus põhjusel, et oli veendunud, et Ü.E. ütlustest selgub niigi, et XXX talu remonttöid pole Ü.E. teostanud.
2. M.P. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) esitab apellant uusi asjaolusid. Hageja ei ole varasemalt tuginenud asjaolule, et laenulepingu pooled varjanuks laenulepinguga mingit teist tehingut TsÜS § 89 lg 3 tähenduses ja et kohus oleks pidanud kohaldama varjatud tehingu kohta sätestatut. Apellant ei ole TsMS § 652 lg 4 kohaselt põhjendanud uue asjaolu lubatavust, mistõttu tuleb see jätta tähelepanuta. Apellant ei ole põhjendanud ka seda, millise teise tehingu on pooled sõlminud (laenulepingu asemel) ja 6 milliseid vastava tehingu kohta käivaid norme peaks kohaldama. Nõustuda ei saa ka sellega, et laenulepingu poolte eesmärk oli jätta hageja ilma oma kinnistust; 2) tuvastas kohus, et pärast hüpoteegi seadmist 14.03.2011, kuid enne Ü.E. kaasomandiosa ülekandmist hageja nimele 17.08.2011, muutus ka hagejale kuulunud kaasomandiosa omanik. Kohus järeldas, et hageja oli 14.03.2011 kinnistusraamatusse Ü.E. kaasomandiosale seatud hüpoteegist teadlik. Kohus on siinjuures põhjendanud, et hageja väide, mille kohaselt teeninuks hüpoteegi seadmine kogu kinnistu koormamise eesmärki, ei ole asjakohane. Apellatsioonis ei ole neile kohtu järeldustele vastu vaieldud, mistõttu võib öelda, et hageja oli hüpoteegi seadmisest teadlik ja jutud enda omandisse kuuluvast kinnistust on samuti ebaõiged, kuna ½ mõttelist osa kuulub alates 12.08.2011 E.P.le. Hageja ei osanud vastata, et kuigi ta oli teadlik hüpoteegi seadmisest (mida kinnitas vande all Ü.E.), siis mis põhjusel ei teostanud ta kaasomandiosa hüvitise väljamaksmise eelselt tasaarvestust Ü.E. vastase tulevase tagasinõudega (

§ 349lg 3) või ei maksnud hüvitist välja kostjale Ü.E.

eest; 3) on apellandi viited kostjale seoses heade kommete vastase tegevusega ebaõiglased ja põhjendamatud. Olukorras, kus Tartu Maakohtu 14.06.2010 otsusega oli kaasomand lõpetatud ning määratud asi hagejale ja Ü.E.le reaalosadesse, oli Ü.E.l võimalus ja laenulepingust tulenev kohustus seada enda kinnistuosale hüpoteek. Maakohtu otsuse tühistamist ringkonnakohtu poolt ei olnud võimalik ennustada. Kostja on andnud vande all seletuse, et tema ei olnud kaasatud kaasomandi lõpetamise vaidlusesse ega olnud sellest teadlik. Hüpoteegilepingus on talle kui hüpoteegipidajale kinnitatud, et mingeid vaidlusi selle esemega seoses ei ole. Hageja võttis peale tsiviilasja nr 2-09-37242 lahendamist vastu ½ mõttelise osa kinnistust teadlikult koos sellel eksisteerinud hüpoteegiga; 4) ei ole asjaõigusleping tühine ja vastavat nõuet ei saanud menetleda. Apellant on seisukohal, et kohtul tuli hinnata asjaõiguslepingu vastuolu heade kommetega, ehkki hageja ei olnud maakohtus esitanud ühtegi sellekohast väidet. Protsessuaalselt võimatu on hakata sundtäitmise lubamatuks tunnistamise asja raames tegelema hüpoteegilepingu tühisusega. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitab võlgnik sissenõudja vastu ning sellise hagi puhul tegeletakse sundtäitmiseks esitatud nõude olemasolu tuvastamisega – antud juhul laenulepingu kehtivuse küsimusega. Seevastu 11.03.2011 sõlmitud kinnistu mõttelise osa hüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamise hagis tulnuks nii M.P. kui Ü.E. kaasata menetlusse kostjatena. Sama isik (Ü.E.) ei saa olla ühes ja samas menetluses nii kostjaks kui ka kolmandaks isikuks. Samuti ei saa Ü.E. olla kostjaks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis, kuna ta ei ole täitemenetluses sissenõudjaks; 5) ei ole laenuleping näilik. Kohus on hinnanud hageja poolt laenulepingu näilikkuse kohta esiletoodud asjaolusid ja leidnud, et laenulepingus oli võimalik lubada laenuandjale tagatiseks ½ XXX kinnistust ning et laenuandjal oli olemas raha, mida laenata, ja kummutas hageja arvamuse, et menetlusabi andmine tähendas eeldust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Apellatsioonkaebuses ei ole neid kohtu järeldusi vaidlustatud. Apellant on asunud rõhuma hoopis sellele, et kohus ei olevat tuvastanud laenuraha üleminekut Ü.E.le. Maakohtus hageja seda asjaolu eraldi ei vaidlustanud. Kohus on tuvastanud raha üleandmise. Laenulepingus on raha üleandmine ja vastuvõtmine selgesõnaliselt fikseeritud. Apellandi jutt tunnistaja vajadusest raha üleandmise kohta ei vasta seadusele ega kohtupraktikale. Kostja ja kolmas isik on vande alla kinnitanud raha üleandmist ja vastuvõtmist – need menetlusosalised kuulati vande all üle hageja taotluse alusel. Apellandi etteheited, justkui ei olevat Ü.E. suutnud veenvalt selgitada, kuidas ta täpselt ja milliste kulutšekkide kaudu kulutas laenuraha mh XXX kinnistu renoveerimisse, ei ole tehtud kostja aadressil, samuti ei põhjendatud selliselt laenulepingu väidetavat näilikkust hagiavalduses. Need asjaolud ei puutu laenulepingu sõlmimise, laenuandjal rahasumma olemasolu ja üleandmise asjaolude juurde; 7 6) vaidleb vastustaja vastu apellandi taotlusele vande alla seletuse andmiseks. Apellant ei ole esitanud TsMS § 652 lg 4 kohaselt mõistlikke põhjendusi, miks ta ei esitanud taotlust maakohtus. Põhjendus, et hageja eeldas, et kolmanda isiku ütlustest selgub niigi, et remonttöid ei teostatud, ei ole piisav. Hagejal oli peale kolmanda isiku seletuste andmist võimalik taotleda enda vande all ülekuulamist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 20. mai 2015 otsus muutmata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. 8. Hagiavaldusest nähtuvalt palus hageja tunnistada sundtäitmise täiteasjas nr 084/2011/3080 lubamatuks põhjusel, et 17.03.2006 kostja ja Ü.E. vahel sõlmitud laenuleping ning 11.03.2011 notariaalselt tõestatud kinnistu mõttelise osa hüpoteegiga koormamise leping ja asjaõigusleping on tühised ning seetõttu puudub täitedokument, mida sundkorras täita. Maakohus andis vaidlustatud otsuses hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldas õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning jõudis põhjendatud järeldusele, et hageja märgitud tehingud ei ole tühised ning seetõttu puudub alus tunnistada sundtäitmist lubamatuks. Seejuures on õige maakohtu seisukoht, et pantija, kes ei ole võlgnik, võib esitada pandiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik ja käendaja ning seda ka siis, kui võlgnik nõudele vastu ei vaidle (

§ 279lg 7).

Samuti on maakohus õigesti märkinud, et eelnimetatud vastuväidete tõendamiskoormis lasub vastuväidete esitajal, s.o antud juhul hagejal.

1. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 9.
2. Apellatsioonkaebuses kordab hageja maakohtu menetluses esitatud seisukohta, millest nähtuvalt kostja ja Ü.E. 17.03.2006 laenulepingut ei sõlminud ning tegelikult on laenuleping vormistatud hiljem vaid kinnistu hüpoteegiga koormamise eesmärgil. Maakohus on hageja nendele väidetele vastanud ning põhjendatult tuvastanud, et kostjal ja Ü.E.l oli tahe laenuleping sõlmida, leping vormistati kirjalikult 17.03.2006 ning laenuleping on kehtiv. Samuti tuvastas maakohus, et 11.03.2011 hüpoteegi seadmise leping on kehtiv ning selles sisalduv tagatiskokkuleppe piisavalt täpselt määratletud. Laenulepingus (I kd, t.l 21) on lepingupooled kinnitanud laenusumma üleandmist ja vastuvõtmist. Samuti on nii kostja kui Ü.E. kinnitanud vande all antud seletustes laenusumma üleandmist ja vastuvõtmist. Sellest tulenevalt on tõendamata apellandi väide, mille kohaselt laenulepingut tegelikult ei sõlmitudki ning kostja ja Ü.E. tegelikuks eesmärgiks oli üksnes kinnisasja mõttelise osa hüpoteegiga koormamine 11.03.
3. Seetõttu on põhjendamatu apellandi väide, et maakohus oleks pidanud kohaldama TsÜS § 89 lg-t
4. Laenulepingu ning kostja ja Ü.E. vande all antud seletustega on tõendatud ka laenusumma tegelik üleandmine kostjalt Ü.E.le ning apellandi väide laenulepingu rahatusest on põhjendamatu. 9.
5. Ebaõige on apellandi väide, et maakohus on tõendite hindamisel rikkunud TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise põhimõtet. 23.05.2005 XXX kinnistu ostu-müügilepingu ja kostja vande all antud seletusega on maakohus lugenud tõendatuks, et kostjal oli olemas 17.03.2006 laenulepingus märgitud koguses sularaha, mida Ü.E.le laenata. Samuti on maakohus hinnanud kostja ja Ü.E. vande all antud seletusi laenusumma üleandmise kohta. Üksnes asjaolu, et nimetatud tõenditest tulenev teave ei ühti hageja menetlusliku positsiooniga, ei anna alust järelduseks, et maakohus on rikkunud TsMS § 8 232 lg-s 1 sätestatud nõudeid. Kostja on vande all antud seletuses põhjendanud, miks toimus laenusumma üleandmine sularahas. Samuti on Ü.E. vande all antud seletuses selgitanud laenusumma kasutamise asjaolusid. Seega on kostja vastuväited tõendatud ning paljasõnaline on apellandi väide, et kostja vastuväiteid kinnitavad tõendid ei ole usaldusväärsed. Ringkonnakohus rõhutab, et antud asjas oli tõendamiskoormis hagejal ning olukorras, kus ta ei ole oma väiteid tõendanud, on arusaamatu apellandi seisukoht, mille kohaselt oleks kostja pidanud esitama veel täiendavaid tõendeid. Apellandi esitatud väited laenusumma üleandmisest sularahas ja Ü.E. poolt saadud raha eest elamu mitteremontimisest ei lükka ümber kostja poolt esitatud tõendite kogumit laenulepingu kehtivuse kohta. 9.
6. Maakohus on õigesti märkinud, et asjaõigusleping saab olla erandina vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine, kui heade kommete vastane on käsutustehingu eesmärk või käsutustehing ise. Apellandi seisukohast nähtuvalt on asjaõigusleping tühine, kuna asjaõiguslepingu eesmärk on vastuolus heade kommetega, sest kinnistu mõttelise osa hüpoteegiga koormamise põhines tühisel laenulepingul. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuna 17.03.2006 laenuleping ja 11.03.2011 kinnistu mõttelise osa hüpoteegiga koormamise leping on kehtivad, ei saa asjaõiguslepingu eesmärk olla heade kommetega vastuolus ja asjaõigusleping ise üksnes seetõttu tühine. Samuti on põhjendamatu apellandi ringkonnakohtu istungil esitatud väide, mille kohaselt on asjaõigusleping samadel asjaoludel vastuolus hea usu põhimõttega.
7. Seoses hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke 9 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja