Obsah (8)

§ 313§ 135§ 296§ 314§ 165§ 197§ 198§ 186

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 15. aprill 2016 Tartu Tsiviilasja number 2-12-452

§ 313lg 1 alusel, milles ütles lepingu alates 31.

jaanuarist 2010 üles. Samuti on kostja tekitanud hagejale kahju summas 31 666,80 eurot. Hageja sõlmis 1. jaanuaril 2011 üürilepingu OÜ-ga Aida Kohvik (asendustehing). Hageja nõude aluseks on

§ 135lg 1.

Täiteasjas nr 182/2014/266 on täitedokumendiks Tartu Maakohtu

1. novembri 2013 määrus tsiviilasjas nr 2-09-2485, millega maakohus määras kindlaks ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude katteks 6784,96 eurot. Kostja on oma nõude loovutanud kolmandale isikule, mis on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluseks. Hageja on
2. märtsil 2014 edastanud kostjale tasaarvestuse avalduse, milles on enda nõuded kostja vastu tasaarvestanud kostja menetluskulude nõudega. TMS § 221 lg 2 alusel tuleb sundtäitmine tunnistada lubamatuks.
3. Kostja vastuväite kohaselt ei pea ta maksma üüri aja eest, millal tal oli takistatud lepinguobjekti sihtotstarbeline kasutamine (alates
4. juulist 2009 kuni
5. jaanuarini 2010) ning pärast seda, kui ta lepingu üles ütles ning andis lepingu objekti valduse hagejale tagasi (pärast
6. jaanuari 2010). Kostja on tasaarvestanud hageja väidetava nõude enda nõudega summas 15 977,91 eurot. Kostja taotles viivise vähendamist. Tulenevalt Tartu Maakohtu
7. novembri 2013 määrusest tsiviilasjas nr 2-09-2485 on kostjal hageja vastu menetluskulude nõue. Maakohus on juba leidnud, et nõude omanik ei ole hageja poolt väidetud isik vaid kostja. Hagejal puuduvad kostja vastu tasaarvestatavad nõuded ning seega puudub alus sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. MAAKOHTU LAHEND
8. Tartu Maakohus rahuldas
9. oktoobri 2015 otsusega hagi osaliselt, mõistis OÜ-lt Moonirull MTÜ Eesti Pärimusmuusika Keskus kasuks välja üürivõlgnevuse 11 349,16 eurot ning jättis kahju 3 hüvitamise nõude summas 31 666,80 eurot ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, arvestas OÜ Moonirull poolt kohtu kontole kantud 6391,16 eurot hagi rahuldatud osast (s.o 11 349,16 eurost) maha, luges sellega OÜ Moonirull hagiga rahuldatud võlgnevuseks hageja ees 4958 eurot, mis tuleb OÜ Moonirull poolt vabatahtlikult tasuda või toimub tasumine täitemenetluses. Kohus määras, et kohtuotsuse jõustumisel tuleb Riigi Tugiteenuste Keskusel kanda OÜ Moonirull poolt kohtu kontole kantud 6391,16 eurot kohtuotsuse täitmiseks MTÜ-le Eesti Pärimusmuusika Keskus, ülekande tegemisega tuleb lugeda tühistatuks Tartu Maakohtu
10. novembri 2012 hagi tagamise määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu eelnimetatud 6391,16 euro kohta, Riigi Tugiteenuste Keskusel tagastada hagejale kohtule kontole hagi tagamiseks kantud 320 eurot ning kohtuotsuse jõustumisel tuleb lugeda tühistatuks Tartu Maakohtu
11. märtsi 2014 hagi tagamise määrus. Maakohtu põhjenduste kohaselt lõppes üürisuhe üürniku poolt
12. jaanuari 2010 üürilepingu erakorralise ülesütlemisega

§ 313lg 1 alusel.

Kohus leidis, et hageja tegi kostjale takistusi ruumide kasutamisel, mida kohus keelas hagejal hagi tagamise korral teha. Hageja ei täitnud kohtu korraldust, mistõttu kohtumääruse täitmiseks pidi sekkuma kohtutäitur. Hageja ei esitanud üürinõudes vastuhagi varasema menetluse ajal, vaid esitas hagi siis, kui jäi menetluses kaotajaks. Selline käitumine ei ole kooskõlas hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Ei ole loogiline, et kostja tegevus toitlustamise eesmärgil üüritud pinnal seisneks üksnes üüri maksmises. Maakohus märkis, et kostja ei ole tasumata üüri ja selle arvutust vaidlustanud. Tulenevalt asjaolust, et hageja takistas kostjal ruumide kasutamist, ei ole kostjal kohustust alates

1. juulist 2009 üüri maksta.
2. juuli 2009 seisuga moodustab kostja põhivõlgnevus 7209,58 eurot, kohtuotsuse tegemise aja seisuga arvestatud viivis moodustab 7209,58 eurot, kokku on kostja võlgnevus hageja ees 14 419,16 eurot. Asjakohane on kostja väide, et võlgnevusest tuleb maha arvestada lepingu sõlmimisel tasutud tagatis 3069,29 eurot. Samuti tuleb arvestada, et hagi on tagatud ja kostja on kohtu kontole kandnud 6391,16 eurot, mis tuleb hagi rahuldatud osast maha arvestada. Sellega tuleb kostja võlgnevuseks hageja ees lugeda 4958 eurot (14 419,16 - 3069,29 - 6391,16). Tsiviilasja asjaoludest tulenevalt ei ole hageja viivise nõue põhjendatud. Maakohus leidis, et hageja kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Kostja ütles lepingu erakorraliselt üles, sest hageja takistas tal ruumide kasutamist. Ka hageja ise on varasemalt pidanud lepingu erakorralist ülesütlemist õigustatuks, mis ei olnud aga põhjendatud. Maakohtu hinnangul ei ole kostja kahju hüvitamise nõue põhjendatud. Kahju on tuletatud tulust, mida kostja oleks saanud alkoholi ja tubakatoodete müügist. See ei ole seostatav lepingu eesmärgiga, kuna lepingu järgi pidi kostja tegelema toitlustamisega. Kahjuhüvitise arvestus on üksnes oletuslik. Maakohus leidis, et kostjal on jätkuvalt olemas nõue, mis tuleneb Tartu Maakohtu
3. novembri 2013 määrusest menetluskulude väljamõistmise kohta. Hageja poolt esitatud juriidilisest argumentatsioonist ei järeldu usaldusväärselt täitemenetluses oleva nõude selgusetus ja selle täitmise võimatus kohtutäituri poole. TsMS § 162 lg 4 alusel jättis maakohus poolte menetluskulud poolte endi kanda. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4. MTÜ Eesti Pärimusmuusika Keskus esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
5. oktoobri 2015 otsuse tühistamist osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ning osas, milles maakohus jättis hageja menetluskulud hageja enda kanda, ning taotleb asja saatmist uueks 4 läbivaatamiseks maakohtule. Alternatiivselt taotleb apellant tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega hagi täielikult rahuldada ja jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on maakohus jätnud hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude osas sisulise otsuse tegemata (TsMS § 438 lg 1 rikkumine). Otsuse p-des 5-5.4 on nõuet põgusalt käsitletud, kuid pole hageja väiteid ega kostja vastuväiteid sisuliselt hinnatud. Samuti on maakohus jätnud selle nõude ebaõigesti rahuldamata. Nõude loovutamine sissenõudja poolt on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise alus. Sundtäitmine on lubamatu ka seetõttu, et hageja on enda nõuded kostja nõudega tasaarvestanud; 2) on otsus olulises osas põhjendamata. Maakohus ei ole käsitlenud hageja
6. veebruari 2014 menetlusdokumendi p-s 2 esitatud faktiväiteid ja seal viidatud tõendeid; on jätnud hindamata tunnistada A.K.i ütlused; on jätnud võtmata seisukoha hageja
7. septembri 2015 menetlusdokumendi p-s 8 toodud väite osas; on hageja poolt esitatud tõendeid hindamata ebaõigesti leidnud, et lepingu ülesütlemise tingis hagejapoolne ruumide kasutamise takistamine; on jätnud käsitlemata sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi aluseks olevaid asjaolusid; 3) on maakohus ebaõigesti kohaldanud

§ 296lg-t 1.

Kohus ei võtnud seisukohta hageja väite osas, et ruumide kasutamine ei olnud takistatud hageja poolt, vaid kostjapoolse toitlustamise loa ja ruumide sihtotstarbeliseks kasutamiseks (kohviku pidamiseks) suutlikkuse puudumise tõttu. Isegi kui lugeda tõendatuks ruumide kasutamise takistamine 2009. aastal Viljandi Folgi ajal, siis kestis antud üritus neli päeva. A.K.i ütluste kohaselt saabus kostja Viljandi Folgile alles festivali teisel päeval, seega sai ruumide kasutamine olla takistatud maksimaalselt kolmel päeval; 4) on maakohus ebaõigesti jätnud kohaldamata

§ 135lg 1.

Apellant viitab

1. novembri 2014 menetlusdokumendile; 5) on maakohus ebaõigesti jätnud hageja menetluskulud hageja enda kanda, kuivõrd hagi tuleks rahuldada täies ulatuses.
2. OÜ Moonirull vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on vaidlustatud otsus nõuetekohaselt põhjendatud. Apellandi taotlus asja saatmiseks uueks läbivaatamiseks maakohtule tuleks igal juhul jätta rahuldamata, sest kõik asja lahendamiseks vajalikud asjaolud on kohtule esitatud; 2) on maakohus õigesti kohaldanud

§ 296

lg 1; 3) puudub alus

§ 135

lg 1 kohaldamiseks, sest leping lõppes selle ülesütlemisega vastustaja poolt ülesütlemisavalduses märgitud ajal ja alustel. Maakohus on õigesti leidnud, et ülesütlemine oli tingitud apellandi poolse ruumide kasutamise takistamise tõttu; 4) on maakohus õigesti jätnud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude rahuldamata. Täitemenetluse alustamise ajaks oli vastustaja taganenud nõude loovutamise lepingust. Apellant esitas tasaarvestuse avalduse alles pärast seda, kui oli jõustunud määrus tsiviilasjas nr 2-09-2485; 5) kui ringkonnakohus peaks vaidlustatud otsuse tühistama, peaks kohus ühtlasi hindama ka vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud tasaarvestuse avaldust; 6) on maakohus matemaatiliselt eksinud vastustaja üürivõlgnevuse arvutamisel. Vaidlustatud otsuse põhjendava osa p-s 4.2 märgitud üüri põhivõlast summas 7209,58 eurot oleks kohus pidanud esmalt lahutama tagatise summas 3069,29 eurot (p 4.2.2) ja alles seejärel lisama saadud summale 4140,30 eurot viivise samas summas (p 4.2.1), mistõttu üürivõlg oleks pidanud olema 5 kokku 8280,60 eurot. Vastustaja palub ringkonnakohtul asja arutamisel arvutusviga TsMS § 447 lg 2 alusel parandada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Maakohtu
2. oktoobri 2015 otsuse osaliselt OÜ-lt Moonirull MTÜ Eesti Pärimusmuusika Keskus kasuks väljamõistetud võlgevuse suuruse osas (resolutsiooni p 1.1.) ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamata jätmise osas (resolutsiooni p 1.3.) ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab välja OÜ-lt Moonirull üüri võlgnevuse ja viivise 4475,33 eurot MTÜ Eesti Pärimusmuusika Keskus kasuks ning tunnistab lubamatuks sundtäitmise täiteasjas nr 182/2014/
3. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu otsust osas, milles hagi rahuldati ning selles osas ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et jätab tähelepanuta kostja vastuses apellatsioonkaebusele esitatud nõude hinnata kostja poolt maakohtus esitatud tasaarvestuse avaldust. Maakohus on vaidlustatud otsuses asunud seiskohale, et üürniku kahjuhüvitise arvestus on oletuslik ja jätnud kostja poolt soovitud tasaarvestuse tegemata (p-d 4.6.;4.6.1., 4.6.3., 4.6.4.). Ringkonnakohus möönab, et maakohtu vastav põhjendus on kohati ebaselge ja arusaamatu, kuid kui kostja leidis, et tal on tasaarvestatav nõue hageja vastu, siis pidi ta soovi korral esitama apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse peale, milles maakohtus jättis kostja väidetava nõude tasaarvestamata hageja nõudega. Kostja ei ole apellatsioonkaebust esitanud. Samuti jätab ringkonnakohus tähelepanuta kostja vastuses apellatsioonkaebusele sisalduva taotluse väidetava arvutusvea parandamiseks maakohtu vaidlustatud otsuses. Kostja arvates oleks pidanud olema tema üürivõlg kokku 8280,60 eurot, mitte aga 11 349,16 eurot, nagu on leidnud maakohus. Ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole arvutusveaga TsMS § 447 lg 2 mõttes, sest nimetatud väidetava vea parandamine mõjutab otsuse sisu. Maakohus on vaidlustatud otsuse resolutsioonis (p 1.1.) välja mõistnud kostjalt hageja kasuks üürivõla 11 349,16 eurot. Juhul, kui kostja leidis, et üürivõla arvestus on ebaõige, siis pidi ta esitama apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse peale, kuid tegemist ei ole arvustusveaga, mida saaks parandada ringkonnakohtus ilma, et oleks vastavas osas kaebust esitatud. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud põhjendus ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.
4. Nähtuvalt asja materjalidest esitas hageja 05.11.2012 hagi kostja vastu üürivõla ja viivise väljamõistmiseks. Hageja täpsustas oma nõuet 28.11.2014 ning palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 47 868,30 eurot (sh üürivõlg 16 201,50 eurot ja kahjuhüvitis 31 666,80 eurot) ning viivise. Samuti esitas hageja 17.03.2014 hagi kostja vastu, milles palus tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 182/2014/
5. Tartu Maakohus liitis hagid ühte menetlusse. Ringkonnakohus käsitleb esmalt hageja nõuet kostja vastu üürivõla ja kahjuhüvitise väljamõistmiseks (I) ja seejärel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi (II). I Hageja nõue kostja vastu üürivõla ja kahjuhüvitise väljamõistmiseks.
6. Hageja nõuab kostjalt üürivõla 16 201,50 eurot tasumist perioodi eest 01.01.2009-30.04.2009 (kostja tasus üüri osaliselt - üüri arvestus I kd lk 94) ja perioodi eest 01.05.2009-30.01.2010 (kostja ei tasunud üldse üüri - üüri arvestus I kd lk 94). 6 Kostja vastuväite kohaselt takistas hageja tal kasutamast üüritud ruume ning seetõttu ei pea ta

§ 296lg 1 kohaselt üüri tasuma aja eest, mil ruumide kasutamine oli takistatud.

Vastavalt

§ 296

lg-le 1 ei pea üürnik maksma üüri ega kandma kõrvalkulusid ajavahemiku eest, mil üürnik ei saanud asja sihtotstarbeliselt kasutada käesoleva seaduse §-s 278 nimetatud puuduse või takistuse tõttu või seetõttu, et üürileandja ei andnud asja tema kasutusse. Maakohus on vaidlustatud otsuses asunud seisukohale, et kuna üürile andja takistas üürnikul üüritud ruumide kasutamist, ei ole üürnikul alates 24. juulist 2009

§ 296lg 1 alusel kohustust üüri maksta (maakohtu otsuse p 4.2.).

Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud seda, et üürnikul oleks tekkinud

§ 296lg 1 alusel õigus üüri mitte tasuda juba enne 24.

juulist 2009, seega kontrollib ringkonnakohus, kas hageja takistas alates

1. juulist 2009 kostjal üüritud ruumide kasutamist. 8.
2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja takistas kostjal üüritud ruumide kasutamist alates 24.07.2009 ning seetõttu ei ole alates sellest ajast kostjal üüri tasumise kohustust. Kohtutäitur on 28.07.2009 esitanud kohtule taotluse MTÜ Eesti Pärimusmuusika Keskus trahvimiseks, kuna MTÜ Eesti Pärimusmuusika Keskus rikkus Tartu Maakohtu 22.01.2009 hagi tagamise määrust ning takistas kostjal 24.07.2009 üüritud ruume kasutamast (I kd lk 164-165). Tartu Maakohtu
3. septembri 2009 määrusega (I kd lk 68-71) jäeti kohtutäituri taotlus trahvimiseks rahuldamata, kuid seda põhjusel, et kohtutäitur andis MTÜ-le Eesti Pärimusmuusika Keskus väga lühikese tähtaja rikkumise kõrvaldamiseks, kuid iseenesest rikkumine esines. Nimetatud tõenditega on tõendatud hageja poolt takistuste tegemine kostjale üüritud ruumide kasutamisel alates 24.07.2009 ning vastupidist ei anna alust tuvastada ka tunnistaja A.K.i ütlused (III kd lk 5-6). Tunnistaja ütlustest nähtuvalt lõpetas kostja ise
4. juuni 2009 toitlustusteenuse pakkumise, kuid festivali teisel päeval tulid ruume nõudma; enne festivali algust ja pärast festivali lõppu ei näidanud kostja üles valmidust kauplema asumiseks. 8.
5. Asjas puuduvad tõendid poolte käitumise kohta pärast Viljandi Folki 23.07.-26.07.2009, s.o puuduvad tõendid, kas hageja takistas kostjal jätkuvalt ruumide kasutamist või mitte. Kostja väite kohaselt jätkus ruumide kasutamise takistamine, hageja vastuväite kohaselt ta ei takistanud kostjal üüritud ruumide kasutamist, kuid kostja ise ei soovinud ruume kasutada. Kuna kostja väitel oli ruumide kasutamine takistatud ja hageja ei ole tõendanud vastupidist, siis ringkonnakohtu arvates ei saa asuda seisukohale, et hageja võimaldas kostjal kasutada üüritud ruume. Ainuüksi hageja väide, et kostjal ei olnud võimalik toitlustamisteenust pakkuda, kuna tal puudus vastav toitlustamise luba ja majanduslik võimekus, ei anna alust asuda seisukohale, et hageja lõpetas pärast Viljandi Folgi lõppemist takistuste tegemise ruumide kasutamiseks. Samuti ei tõenda ruumide kasutamisel takistuste tegemise lõpetamist tunnistaja A.K.i ütlused, millede kohaselt kostja ei varunud ruumidesse kaupa ja ei otsinud töötajaid. Üürilepingu p 2.
6. kohaselt oli üüripinna sihtotstarbeks oli toitlustamine. Asja puuduvad tõendid selle kohta, et kostja oleks kasutanud (või soovinud kasutada) üüritud ruume sihtotstarbele mittevastavalt. Asjaolu, et OÜ-l Moonirull puudus Veterinaar- ja Toiduameti luba kohvikus toitlustamise pakkumiseks alates 25.06.2009 (I kd lk 70) ei anna alust asuda seisukohale, et kostja kasutas ruume mitte sihtotstarbe kohaselt. Arvestades asjaolu, et MTÜ Eesti Pärimusmuusika Keskus ütles üürilepingu 16.01.2009 üles ning vastav kohtumenetlus (üürilepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise hagi) lõppes 2012, kui jõustus Tartu Ringkonnakohtu
7. aprilli 2012 otsus, siis on mõistetav OÜ Moonirull poolt toitlustamise loa lõppemisel selle kohene uuesti mittetaotlemine. Kostja selline käitumine oli tingitud hageja enda tegevusest. 8.
8. Eeltoodu alusel on maakohus õigesti rahuldanud hageja poolt esitatud üüritasu nõude seisuga 23.07.2009 summas 7209,58 eurot. Lisaks üürivõlale 7209,58 eurot on kohus rahuldanud hageja 7 nõude viivise väljamõistmiseks samas suuruses, s.o kohus on välja mõistnud ka viivise summas 7209,58 eurot. Nimetatud suuruses viivise väljamõistmise peale kaebust ei ole esitatud (kaebuses taotletakse viivise suurendamist) ning seetõttu ringkonnakohus ei kontrolli viivise suuruse osas selle seaduslikkust ja põhjendatust.
9. Hageja kahjuhüvitise nõue summas 31 666,80 eurot tugineb sellele, et kostja ütles erakorraliselt üürilepingu alates 31.jaanuarist 2010 temast endast tulenevatel põhjustel ning kuna puudub hagejapoolne üürilepingu rikkumine, siis on kostja kohustatud

§ 135

lg 1 alusel hüvitama hagejale lepingujärgse hinna ja asendustehingust tuleneva hinna vahe. 9.1. Kostja esitas 21.01.2010 hagejale avalduse üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks (I kd lk 9) ning avalduses märgitu kohaselt ütles kostja üürilepingu üles alates 31.01.2010

§ 313

lg 1 alusel seetõttu, et hageja takistas kostjal üüritud ruumide kasutamist alates Viljandi Folgi toimumise ajast ning selline hageja tegevus on toonud kaasa kostja majandustegevuse peatumise ja olulise kahju.

§ 313

lg 1 alusel võib mõjuval põhjusel kumbki lepingupool nii tähtajatu kui tähtajalise üürilepingu üles öelda. Põhjus on mõjuv, kui selle esinemisel ei saa ülesütlemist soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab. Sama paragrahvi lg 2 järgi erakorraline ülesütlemine on lubatud eelkõige käesoleva seaduse §-des 314-319 nimetatud asjaoludel. Kuigi

§ 313

lg 1 annab üürilepingu ülesütlemiseks eraldi iseseisva aluse, esineb siiski antud juhul üürilepingu ülesütlemiseks ka

§ 314lg-st 1 tulenev alus.

Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et

§ 313

lg 1 rakendamine eeldab mõlema lepingupoole huvide kaalumist, mille käigus võrreldakse, kas lepingu lõppemist sooviva poole huvid on olulisemad ja saaksid lepingu jätkumise korral rohkem kahjustada kui teise lepingupoole huvid lepingu lõppemise korral. Antud juhul on mõlemad pooled soovinud üürilepingut erakorraliselt üles öelda (hageja avaldus 16.01.2009 ja kostja avaldus 21.01.2010), s.o mõlemad lepingupooled on soovinud lepingut lõppemist ning sättes nõutav lepingupoole huvide kaalumine on raskendatud. 9.2.

§ 314

lg 1 järgi kui üürnikul ei ole üürileandjast tuleneval põhjusel võimalik üüritud asja kasutada, võib ta üürilepingu üles öelda, kui ta on üürileandjale andnud eelnevalt mõistliku tähtaja kasutamise võimaldamiseks ning üürileandja ei ole selle tähtaja jooksul võimaldanud üürnikul asja kasutada. Üürnik ei pea lepingu ülesütlemiseks eelnevalt üürileandjale tähtaega andma, kui lepingu täitmine ei paku üürnikule ülesütlemist põhjustanud asjaolu tõttu enam huvi. Ringkonnakohus tuvastas käesoleva otsuse p-des 8.

1. ja 8.2., et hageja takistas alates 24.07.2009 kostjal üüritud ruumide kasutamist. Samuti on asja materjalide alusel tuvastatav asjaolu, et kohtutäituri poolt on antud hagejale tähtaeg võimaldamaks üüritud ruume kostjal kasutada. Kuigi kohtutäituri poolt antud tähtaeg ei olnud mõistlik, siis arvestades takistuste tegemise algust (24.07.2009) ja lepingu erakorralise ülesütlemise tähtpäeva (alates 31.01.2010) oli hagejal piisavalt aega võimaldamaks kostjal üüritud ruume kasutada. Samuti saab asja materjalide alusel asuda seisukohale, et kuna hageja ei võimaldanud pikka aega kostjal üüritud ruume kasutada, siis kaotas kostja lepingu täitmise vastu huvi. 9.
2. Lähtudes käesoleva otsuse p-des 9.
3. ja 9.
4. märgitust on kostja õigustatult öelnud üürilepingu üles

§ 314lg 1 alusel alates 31.

jaanuarist 2010 ning hagejal puudub

§ 135lg-st 1 tulenev kahjuhüvitisnõue kostja vastu.

8 II Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.

1. Asja materjalide kohaselt esitas kostja 04.03.2014 kohtutäiturile täitmisavalduse ja täitmisdokumendina Tartu Maakohtu
2. novembri 2013 määruse tsiviilasjas nr 2-09-
3. Kohtutäitur alustas täiteasjas nr 182/2014/266 täitemenetlust. Tartu Maakohtu
4. novembri 2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-09-2485 on hagejalt välja mõistetud kostja kasuks menetluskulud 6874,96 eurot ning menetluskulude rahaline kindlaksmääramine on toimunud Tartu Ringkonnakohtu
5. aprilli 2012 otsuse alusel. 10.
6. Hageja väite kohaselt on sundtäitmine lubamatu eelkõige seetõttu, et kostja on nõude, mis tuleneb täitedokumendist, loovutanud kolmandale isikule ning seetõttu ei ole tal enam nõudeõigust. Oma väite tõendamiseks on hageja esitanud 25.11.2009 nõude loovutamise kokkuleppe (II kd lk 11), mille kohaselt Moonirull OÜ loovutas Sportauto OÜ-le nõude MTÜ Pärimusmuusika Keskus vastu, ning nõudeks oli Tartu Maakohtu
7. juuni 2009 jõustumata otsuse alusel tsiviilasjas nr 2-09-2485 hüvitamisele kuulunud menetluskulud. Ringkonnakohus leiab, et kuna Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas
8. aprilli 2010 otsusega muuhulgas Tartu Maakohtu
9. juuni 2009 otsuse, siis ei ole tsiviilasjas nr 2-09-2485 viidatud nõude loovutamise kokkuleppes nimetatud maakohtu otsusest tulenevaid menetluskulusid. Menetluskulud tsiviilasjas nr 2-09-2485 on jagatud Tartu Ringkonnakohtu
10. aprilli 2012 otsusega ning rahaliselt on menetluskulud kindlaks määratud täitmisdokumendiks oleva Tartu Maakohtu
11. novembri 2013 määrusega. Lähtudes eeltoodust ei ole OÜ Moonirull loovutanud Sportauto OÜ-le sellist menetluskulude nõuet, mis on rahaliselt kindlaks määratud täitedokumendiks oleva Tartu Maakohtu
12. novembri 2013 määrusega. Seega ei ole asjakohane OÜ Moonirull väide, et ta on taganenud 25.11.2009 Sportauto OÜ-ga sõlmitud nõude loovutamise lepingust ning samuti on asjakohatu Tartu Maakohtu
13. mai 2013 määrus, millega jäeti rahuldamata Tenneberg Noot OÜ taotlus hageja asendamiseks. Iseenesest on

§ 165

kohaselt võimalik loovutada ka tulevikus tekkivaid ja tingimuslikke nõudeid, kui need on loovutamise hetkel piisavalt määratletavad, kuid antud juhul lähtudes nõude loovutamise kokkuleppe sõnastusest („Moonirull OÜ jõustumata nõue MTÜ Pärimusmuusika Keskus vastu Tartu Maakohtu Viljandi Kohtumaja otsuse 22.06.

1. a tsiviilasjas nr 2-09-2485, menetluskulude hüvitamise nõue“) saab asuda seisukohale, et kokkuleppes määratletud nõue ei kattu täitedokumendis nimetatud nõudega juba eelnevalt nimetatud põhjusel. Kuna kostja ei ole loovutanud täitedokumendist (Tartu Maakohtu
2. novembri 2013 määrus) tulenevat nõuet, siis on ta sissenõudjana õigustatud nõudma sundtäitmise läbiviimist. 10.
3. Hageja seisukoha järgi on sundtäitmine täiteasjas nr 182/2014/266 lubamatu ka seetõttu, et ta on 17.03.2014 esitanud kostjale tasaarvestuse avalduse, millega tasaarvestas Tartu Maakohtu
4. novembri 2013 määrusest tuleneva kostja menetluskulude nõude summas 6874,96 eurot oma nõuetega, mis olid muutunud sissenõutavaks enne 16.01.2009, ning teises järjekorras nõuetega, mis muutusid sissenõutavaks pärast 16.01.
5. TMS § 221 lg 1 kohaselt võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Sama paragrahvi lg 2 järgi on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine ja seda iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet. Kui täitedokumendiks on kohtulahend, piirab 9 sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist oluliselt TMS § 221 lg
6. TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis on võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. Tasaarvestuse kui kujundusõigusliku vastuväite korral peab tasaarvestusolukord

§ 197lg 1 mõttes olema seega tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.

Määrav ei ole mitte tasaarvestusavalduse tegemise (kujundusõiguse teostamise) aeg, vaid tasaarvestusolukorra tekkimise aeg. Kui tasaarvestusolukord tekkis kohtumenetluse ajal ja oli võimalik tasaarvestuse avalduse esitada menetluses, kuid seda ei tehtud, siis ei anna TMS § 221 lg 1 järgse hagi esitamiseks alust asjaolu, et tasaarvestuse avaldus tehakse pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. 10.

1. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et tal on võimalik tasaarvestada talle kuuluva üürivõla ja viivise nõue kostja menetluskulude nõudega, s.o kohaldamisele kuulub TMS § 221 lg
2. Tasaarvestusolukord tekkis Tartu Maakohtu
3. novembri 2013 määruse jõustumisel, mil kostja menetluskulude nõue muutus sissenõutavaks. Tasaarvestusolukord ei tekkinud tsiviilasja nr 2-09-2485 menetluse ajal ja seetõttu ei olnud hagejal võimalik kohtumenetluse ajal tasaarvestuse vastuväidet esitada.

§ 198kohaselt tasaarvestus toimub avalduse tegemisega teisele poolele.

Hageja väitel edastas ta tasaarvestuse avalduse kostjale 17.03.2014. Kostja vastuväite kohaselt sai ta hageja tasaarvestuse avalduse kätte koos hagimaterjalidega, s.o 21.03.2014 (II kd lk 43). Asja materjalide põhjal saab asuda seisukohale, et tõendatud ei ole kostja poolt tasaarvestuse avalduse kättesaamine enne 21.03.2014 (koos hagimaterjalidega). Tasaarvestuse avaldus on teisele poolele suunatud tahteavaldus, mis TsÜS § 69 lg 1 esimese lause kohaselt muutub kehtivaks selle kättesaamisega teise poole poolt. Seega saabuvad

§ 197

lg-s 2 sätestatud õiguslikud tagajärjed antud juhul ajast, mil kostja sai kätte tasaarvestuse avalduse, s.o alates 22.03.2014. 10.4.

§ 197

lg 1 järgi kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestatav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestataval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda oma kohustuse täitmist. Hagejal tasaarvestatava poolena oli kohustus tasuda kostjale Tartu Maakohtu 27. novembri 2013 määrusega rahaliselt kindlaksmääratud menetluskulud summas 6 874,96 eurot ning tal oli tasaarvestuse tegemise seisuga nõue kostja vastu summas 14 419,16 eurot (sh üüritasu nõue seisuga 23.07.2009 summas 7209,58 eurot ja viivis enne tasaarvestuse tegemist 7209,58 eurot).

§ 197

lg 2 kohaselt tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Lähtudes

§ 197

lg-st 2 lõppes alates 22.03.2014 kostja menetluskulude nõue summas 6874,96 eurot ning hageja üüritasu ja viivise nõue samas summas (6874,96 eurot).

§ 186p 2 järgi võlasuhe lõpeb tasaarvestusega.

Täiteasjas nr 182/2014/266 sundtäitmisel olev kostja menetluskulude nõue hageja vastu on lõppenud seoses tasaarvestusega alates 22.03.2014 ning seetõttu on sundtäitmine lubamatu.

1. Seoses hageja poolt tasaarvestuse tegemisega täiteasjas nr 182/2014/266 sundtäitmisel oleva nõudega tuleb muuta maakohtu poolt kostjalt hageja kasuks väljamõistetud võlgnevuse suurust. Käesoleva otsuse p-s 8.
2. leidis ringkonnakohus, et maakohus rahuldas õigesti hageja poolt esitatud üüritasu nõude seisuga 23.07.2009 summas 7209,58 eurot ning viivise nõude summas 7209,58 eurot. Kokku on rahuldatud nõudeks 14 419,58 eurot. Arvestades hageja poolt tasaarvestuse tegemist seisuga 22.03.2014, jääb hageja nõudeks 7544,62 eurot (14 419,586874,96). Pooled ei ole vaielnud selle üle, et võlgnevusest tuleb maha arvata üürilepingu 10 sõlmimisel kostja tasutud tagatis 3069,29 eurot. Arvestades võlgnevusest maha ka tagatise, jääb kostjalt hageja kasuks väljamõistetava võlgnevuse suuruseks 4475,33 eurot (7544,62-3069,29).
3. Vastavalt TsMS § 445 lg-le 2 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu
4. novembri 2012 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu ja Tartu Maakohtu
5. märtsi 2014 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagavate abinõudena.
6. Kuna hagi kuulub rahuldamisele osaliselt, siis jäävad menetluskulud maakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Seoses apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus samuti TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 11 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson