Obsah (5)

§ 212§ 213§ 131§ 2§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Einar Vene, Maili Lokk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 14.04.2016, Tartu Haldusasja number 3-15-1

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Kohtla-Järve Linnavalitsuse ja OÜ ATKO Liinid vahel on mais 2013 sõlmitud Kohtla-Järve linna bussiliinide avaliku teenindamise leping (tl 10-16).

1. Kohtla-Järve Linnavalitsuse 10.02.
2. a otsusega nr 2-5.7/390 (tl 23-25) määrati OÜ-le ATKO Liinid leppetrahv kokku summas 700 eurot ja vähendati selle summa võrra kaebajale märtsikuu eest makstavat toetust. Kohtla-Järve Linnavalitsus oli järelevalvemenetluse käigus tuvastanud, et kaebaja rikkus bussiliinide avaliku teenindamise lepingut muuhulgas sellega, et 24.08.2014 juhtis bussi joobes juht, kelle juhtimiselt kõrvaldamisega seoses jäi ära kokku kolm vedu. Kuigi rikkumisi oli veel teisigi, pidas linnavalitsus mõistlikuks kohaldada leppetrahvi just nimetatud rikkumiste eest.
3. OÜ ATKO Liinid esitas 11.03.2015 Kohtla-Järve Linnavalitsuse 10.02.
4. a otsuse nr 2-5.7/390 tühistamiseks vaide, mis 06.04.2015 koostatud vaideotsusega nr 2-5.7/645-3 (tl 33-37) jäeti rahuldamata.
5. OÜ ATKO Liinid esitas 06.05.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Kohtla-Järve Linnavalitsuse 10.02.
6. a otsuse nr 2-5.7/390 ja 06.04.
7. a vaideotsuse nr 25.7/6453 tühistada ning keelata talle
8. a märtsikuu eest makstava toetuse vähendamine. Kaebaja sõnul on ta juba pikemat aega olnud vastustajaga erineval arusaamisel sellest, milliseid vahejuhtumeid saab pidada lepingu rikkumisteks ja mis tingimustel on väidetavad rikkumised talle etteheidetavad, kuna bussiliinide avaliku teenindamise lepingu tingimused on sätestatud väga üldsõnalistena. Seejuures märkis kaebaja, et bussijuht läbis enne vahetuse algust joobekontrolli, alkoholi tarbimine toimus aga vahetuse kestel, kus järelevalve teostamine polnud enam kaebaja võimuses. Kaebaja pidas veootsade ärajäämise käsitlemist eraldi rikkumisena põhjendamatuks, väites, et see oli tingitud bussijuhi töölt kõrvaldamisest. Kaebaja hinnangul pole Kohtla-Järve Linnavalitsusel õigust leppetrahvi nõuda ka seetõttu, et leppetrahvi nõuet ei esitatud mõistliku aja jooksul, vaid 5 kuud pärast rikkumise toimumist. Kaebaja lisab, et vastustaja etteheited kaebajapoolsete lepingurikkumiste kohta on otsitud, kuna Kohtla-Järve Linnavalitsus on rahalistes raskustes ning teeb lihtsalt ettevalmistusi bussiliinide avaliku teenindamise lepingu ülesütlemiseks.
9. Tartu Halduskohus jättis 23.07.
10. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohtu hinnangul puudub alus pidada Kohtla-Järve Linnavalitsuse poolt kaebajale 10.02.2015 väljastatud teadet ja selle peale esitatud vaide kohta 06.04.
11. a tehtud vaideotsust õigusvastaseks, neid tühistada ning kohaldada kaebaja poolt soovitud keeldu.
12. Halduskohus märkis, et OÜ ATKO Liinid ja Kohtla-Järve linna vahel sõlmitud bussiliinide avaliku teenindamise lepingu (ATL) punktidest 4.1, 4.3, 4.4, 4.5.1 f, 5.3.1 ja 5.3.2 lähtuvalt on kaebaja kohustatud teostama sõitjate vedu kooskõlas õigusaktidega, tagama lepingu kehtivuse perioodil sõitjate igakülgselt ohutu veo sõiduplaanides ettenähtud liinidel ja kellaaegadel ning korraldama selleks oma asutuse ja sõidukijuhtide töö nii, et oleks tagatud asendusbusside olemasolu ja liinile saatmine juhul, kui mõni buss rikke tõttu liinile minna ei saa või on liini teenindamise katkestanud. Vedaja kohustus tagada veoteenuse kvaliteet ja sõitjate sõiduplaanis ettenähtud ajal ning kõigile ohutusnõuetele vastav kohale toimetamine on kirjas ka majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.05.
13. a määrusega nr 141 kehtestatud „Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskirja“ § 5 lg-s
14. 2 Halduskohtu hinnangul polnud kaebaja oma eelloetletud kohustusi täitnud, sest 24.08.2014 jäi ühel liinil kolm väljumist joobes bussijuhi juhtimiselt kõrvaldamise tõttu ära. Sellist olukorda on kohtu hinnangul võimalik käsitleda ka liiklusseaduse § 69 lg-s 1 sõidukijuhile esitatud nõuete rikkumisena. ATL p 8.7 annab tellijale õiguse nõuda vedajast tingitud asjaolude tõttu ära jäänud veootsa eest leppetrahvi ära jäänud veootsa kuni kolmekordsele maksumusele vastavas summas, kuid mitte vähem kui 200 eurot. Nimetatud sätet tuleb halduskoht hinnangul tõlgendada selliselt, et leppetrahvi saab kohaldada iga rikkumise ja iga ära jäänud veootsa eest, mistõttu on õiguspärane kaebajale kolme ära jäänud veo eest kohaldatud 600 euro suurune leppetrahv. Õigus kohaldada bussi joobes juhtimisega seotud rikkumise eest veel ka kuni 100 euro suurust leppetrahvi tuleneb lepingu p-st 8.
15. Kuna lepingu p 4 kohaselt on busside komplekteerimine nõuetele vastavate bussijuhtidega ning sõiduplaanide järgimine kaebaja enda kohustus, on 24.08.
16. a toimunud sündmused halduskohtu hinnangul kaebajast tingitud asjaolu tõttu toimunud rikkumised. Lepingu p 10 kohaselt eeldatakse, et rikkumine on vabandatav üksnes vääramatu jõu korral. Käesoleval juhul ei ole tegemist vääramatu jõuga, sest võimalus, et mõni bussijuht võib mingil isiklikul põhjusel sõidukõlbmatuks osutuda ja seetõttu veootste ära jäämise põhjustada, on olukord, mida kaebaja pidi lepingu sõlmimisel ja kohustuste täitmisel kindlasti ette nägema, sellega arvestama ja olukorda parema töökorralduse abil vältima. Seetõttu ei saa seda pidada rikkumist vabandavaks vääramatuks jõuks, vaid olukorraks, mida saanuks tähelepanelikuma suhtumisega ette näha ja vastava töökorralduse abil ka vältida. Bussijuhtide 24.08.2014 tööjaotusele on märgitud, et sel päeval oli alates kella 14.00 üks asendusjuht olemas. Kriminaalasja nr 1-14-7028 kohta kohtute infosüsteemi vahendusel kätte saadavatest materjalidest nähtuvalt tabati joobes bussijuht kell 15.
17. Tartu Halduskohus märgib, et kaebaja pole esitanud ühtegi väidet ega tõendit, millest nähtuksid takistused, mis ei võimaldanud tal asendusjuhti koheselt liinile saata. Kaebaja suutis seda teha alles kell 17.05, s. o pärast seda, kui kolm veootsa olid juba ära jäänud. Juhtunut ei saa halduskohtu hinnangul õigustada kaebaja väited, et reservis bussijuhtidega kontakti saamine ja nende liinile toimetamine ei toimu silmapilkselt ning oli pühapäev ja asendusjuht pidi oma muud plaanid katkestama. Halduskohus lisas, et vabandatav pole ka olukord, kus bussijuht liini teenindamise ajal alkoholi tarvitab, sest ka seda saanuks vastava personali hoolikama valiku puhul vältida. Lisaks vastutab isik teise isiku käitumise ja temast tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses või oma kohustuste täitmisel ja selle isiku käitumine ning temast tulenevad asjaolud on seotud isiku majandus- või kutsetegevusega või kohustuste täitmisega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 132 lg-te 1 ja 2 kohaselt. Seega ei oma asjas sisulist tähtsust kaebaja väited, et ta on teinud kõik endast oleneva, kuna bussijuht läbis enne liinile minekut joobekontrolli, või selgitused kas üldse ja millised täpselt olid võimalused bussijuhi hilisemaks kontrollimiseks. Halduskohtu hinnangul ei saa kaebaja tugineda ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 141 p-le 3, kuna vaidlus ei käi leppetrahvi kokkuleppimisest tulenevate kohustuste, vaid lepinguliste põhikohustuste täitmise üle, mille rikkumise eest on pooled sanktsioonina ette näinud muuhulgas leppetrahvi kohaldamise. Samuti ei ole kohtu hinnangul lepingutingimuste näol tegemist tüüptingimustega, sest leping sõlmiti hankel ja hanke tulemusena sõlmitava lepingu 3 tingimused ei olnud talle vastuvõetavad, saanuks neist lähtuvat vastutust vältida hankemenetluses mitte osaledes. Kaebaja väite kohta, et leppetrahvi nõue pole esitatud mõistliku aja jooksul, märkis halduskohus, et vastustaja sai veootste ära jäämisest teada 27.08.2014, kuid info bussi joobes isiku poolt juhtimise kohta sai talle teatavaks seoses vastava kohtuotsusega kohtulahendite registris tutvudes
18. a jaanuaris. Kuna just nimetatud asjaolu annab leppetrahvi määramise kaasa toonud rikkumistele erilise kaalu, pole bussi joobes juhtimist puudutava rikkumise eest määratud leppetrahvi osas üldse mingit viivitust, muus osas aga saab ligikaudu viie kuu pikkune viivitus asjaoludest ja kaebaja käitumisest lähtuvalt mahtuda mõistliku aja piiridesse. Lisaks leppetrahvi kohaldamisele on vastustaja vähendanud avaliku teenuse lepingu punkt 8.10 alusel 700 euro võrra ka kaebajale märtsi kuu eest makstavat toetust. Kuna nimetatud punkt annab vastustajale kui avaliku bussiliiniveo tellijale õiguse leppetrahvi rakendamise korral vähendada vastava rahasumma ulatuses toetusena makstavat summat, on teade halduskohtu hinnangul ka selles osas igati õiguspärane. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS OÜ ATKO Liinid esitas 24.08.2015 Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu 23.07.
19. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ning saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebaja leiab, et halduskohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi sellega, et lahendas asja kirjalikus menetluses, kuigi kaebaja taotles asja läbivaatamist kohtuistungil. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei olnud täidetud

§ 131lg 1 p 2 tingimused kirjaliku menetluse läbiviimiseks.

6.1 Esiteks ei olnud vaidluse all üksnes õigusküsimused, vaid pooled vaidlesid mh selle üle, kui kiiresti oli kaebajal võimalik saata liinidele asendusbussijuht, kas kaebaja kontrollis bussijuhi joobeseisundit enne tema liinidele lubamist ja millal sai vastustaja teada, et bussi juhtis 24.08.2014 joobes isik. 6.2 Teiseks ei arvestanud halduskohus poolte vahelise vaidluse iseloomu. Nimelt olid pooled pikemat aega olnud erineval arusaamisel sellest, milliseid vahejuhtumeid saab pidada lepingu rikkumiseks ja mis tingimustel on väidetavad rikkumised kaebajale etteheidetavad. 6.3 Kaebaja leiab ka, et asja lahendamine kirjalikus menetluses tõi kaasa kaebaja menetluslike õiguste rikkumise, sest kaebajal ei olnud võimalik osaleda tõendite vahetus uurimises ja kohtu hinnang tõenditele oli kaebaja jaoks üllatuslik. Halduskohus on nimelt tuginenud kriminaalasja nr 114-7028 materjalidele, aga haldusasjas ei ole neid materjale uuritud ja kaebajal puudus igasugune võimalus esitada omapoolne seisukoht tõendite osas, mida kohus käsitles esmakordselt alles kohtuotsuses. 6.4 Ringkonnakohtul pole võimalik uurida esimese astme kohtuga samu tõendeid, kuna üksnes otsuse teinud halduskohtu kohtunik saab olla teadlik tõenditest, mida kohtuotsuse tegemisel kasutati, mistõttu tuleb asja uuesti arutada halduskohtus. 6.5 Kaebaja märgib lisaks, et asja läbivaatamine kirjalikus menetluses tõi kaasa selle, et halduskohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse tunnistaja ülekuulamiseks, mistõttu ei saanud kaebaja tõendada, et tegi kõik endast oleneva lepingurikkumise vältimiseks. 6. Vastustaja vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele sellele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja märgib, et apellatsioonkaebusest ei selgu materiaalõiguse normid, 7. 4 mille valesti kohaldamine on kaasa toonud ebaõige lahendi. Kaebaja väite peale menetlusnormide rikkumise kohta märgib vastustaja, et tulenevalt

§ 131ei ole kaebaja nõue kohtuistungi korraldamiseks kohtule siduv.

Tartu Halduskohtule 01.07.2015 esitatud taotluses põhjendas kaebaja kohtuistungi korraldamise nõuet mh sellega, et käesolevas asjas on olemas tunnistaja, kes saab enda ütlustega selgitada, kuidas toimub kaebaja bussijuhtide joobekontroll, kuidas on tagatud, et enne liinile saatmist on kõik bussijuhid kained ja millised on kaebaja võimalused kontrollida joovet pärast nende liinile saatmist. Vastustaja hinnangul on kaebaja taotlus selles osas ebamõistlik, kuna vaidlusaluses asjas ei oma tähtsust, kuidas toimub kaebaja poolt teostatav joobekontroll tavaliselt, vaid oluline on, kas ja kuidas seda teostati konkreetsel ajal ja konkreetses kohas. Kaebaja piirkonna juht selles osas tunnistaja olla ei saa. Kuna menetlusosaliste väited ja taotlused ei viita ühelegi asjaolule, mille väljaselgitamine on võimalik vaid kohtuistungil, vajasid lahendamist üksnes leppetrahvi kohaldamisega seotud õiguslikud küsimused ja kohus ei rikkunud kohtuistungi kohaldamisest keeldumisel ühtegi menetlusnormi. 26.02.2016 esitatud täiendavates seisukohtades märkis kaebaja, et kui ringkonnakohtu hinnangul siiski puudub vajadus saata käesolev haldusasi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtusse, tuleb ringkonnakohtul endal halduskohtu otsus tühistada materiaalõiguse normide rikkumise tõttu ja teha uus otsus, millega rahuldada esitatud kaebus. Materiaalõiguse väär kohaldamine halduskohtu poolt seisneb kaebaja arvates selles, et VÕS § 35 lg 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Seega ei ole mingi lepingutingimuse kvalifitseerimisel tüüptingimuseks oluline mitte see, kas lepingupool tingimusest teadis, vaid see, kas lepingupoolel (käesoleval juhul kaebajal) oli võimalik tingimuse sisu mõjutada.

1. Praegusel juhul oli kaebaja standardse avaliku teenindamise lepingu tingimustest teadlik, kuid tal puudus võimalus pidada lepingu sisu üle läbirääkimisi, sest hanketingimused olid fikseeritud. Jääb arusaamatuks halduskohtu „soovitus“ lepingut mitte sõlmida, kui lepingu tingimused kaebajale ei sobi. Kaebajal ei olnud võimalik ebasoodsate tingimuste tõttu hankes osalemata jätta, sest linnaliinide teenindamine saab toimuda üksnes avaliku hanke korras kohaliku omavalitsuse üksusega sõlmitud lepingu alusel. Arvestades Eesti väikest turgu, ei ole bussiveoteenuse osutajal võimalik ilma liiniveo korraldamise õiguseta edukalt majandustegevust läbi viia. Järelikult puudus kaebajal reaalne võimalus lepingu tingimusi mõjutada. Kaebaja leidis samuti, et halduskohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 159 lg-t 2, mille kohaselt kaotab lepingupool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Halduskohus on oma otsuse p-s 11 asunud seisukohale, et ligikaudu viie kuu pikkune viivitus mahub mõistliku aja piiridesse, kuid ei ole seda seisukohta põhjendanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 5
2. Ringkonnakohus leiab, et OÜ ATKO Liinid apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus ja Tartu Halduskohtu vaidlustatud lahend tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 23.07.
3. a otsuses toodud põhjendustega. Ükski apellatsioonkaebuses ja kaebaja täiendavates seisukohtades esitatud väide ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vaidlustatud otsusest ja asja materjalidest, et halduskohus oleks hinnanud tõendeid ebaõigesti, kohaldanud materiaalõiguse norme vääralt või rikkunud kohtumenetluse norme. Kaebuses esitatud väidete osas on halduskohus võtnud omapoolse seisukoha, uurinud piisava põhjalikkusega tõendeid ja tuvastanud ka asjakohased faktilised asjaolud. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
4. Kaebaja heidab apellatsioonkaebuses halduskohtule ette tõendite ebaõiget hindamist ning kohtumenetluse normi olulist rikkumist, mis tõi kaasa ebaõige lahendi tegemise. Kaebaja leiab, et halduskohus rikkus oluliselt menetlusnorme sellega, et ei korraldanud asjas kohtuistungit ning kaebaja ei saanud seetõttu tunnistajana välja kutsuda ja lasta üle kuulata ettevõtte piirkonnajuhti, kes oleks saanud selgitada, kuidas toimub ettevõttes bussijuhtide joobekontroll ja muu sellega seonduv. Halduskohus rikkus asja kirjalikus menetluses lahendades ka uurimisprintsiipi, kuna ei selgitanud tunnistaja ülekuulatumata jätmise tõttu välja asjas olulisi asjaolusid.
5. Ringkonnakohtu hinnangul pole asja materjalide pinnalt alust halduskohtule selliseid menetluslikke rikkumisi ette heita, mis tingiksid automaatselt otsuse tühistamise ja asja uueks arutamiseks saatmise või asjas uue, teistsuguse tulemusega lahendi tegemise ringkonnakohtu poolt. Halduskohtu 11.06.
6. a määruse kohaselt (tl 91) otsustas kohus vaadata haldusasja läbi kirjalikus menetluses, kuna kohtu hinnangul oli kaebusest, vastustaja väidetest ja kohtule esitatud tõenditest ning muudest dokumentidest nähtuvalt vaja lahendada üksnes bussiliinide avaliku teenindamise lepingu järgi määratud leppetrahvide õiguspärasuse küsimused e. õiguslikud küsimused ning asja materjalidest ja menetlusosaliste väidetest ei nähtunud ühtegi sellist asjaolu, mille väljaselgitamine või hindamine oleks olnud täiendavalt vajalik ja ka võimalik üksnes kohtuistungil.

§ 131

lg 1 p 2 järgi võib kohus lahendada asja kirjalikus menetluses, kui menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. Seega ei ole menetlusosalise õigus osaleda kohtuistungil absoluutne, vaid on piiratud ökonoomse ja efektiivse õiguskaitse põhimõttega.

§ 2

lg 2 kohaselt peab kohus haldusasja läbi vaatama mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Kohtul on asja läbivaatamise vormi valikul seega olemas kaalutlusõigus. Kui juhtumi asjaolud ja kaebaja nõuded on selged ning puudub vajadus selliste lisaandmete saamiseks, mille esitamine on võimalik üksnes istungil, võimaldab asja lahendamine kirjalikus menetluses menetluse läbi viia märksa kiiremini ning väiksemate ressurssidega, mis omakorda kaalub üles menetlusosalise soovi istungil osalemiseks. Ringkonnakohtu arvates on antud juhul halduskohus oma 11.06.

1. a määruses õigesti leidnud, et käesolevas asjas ei olnud vajalik kohtuistungit korraldada. 6 Kaebaja esitas uuesti istungi korraldamise taotluse ja täiendavalt tuunistaja ülekuulamise taotluse 01.07.2015 ning halduskohus jättis selle taotluse 03.07.
2. a määrusega (tl 101) rahuldamata, viidates sellele, et kaebusest, vastustaja väidetest ja toimikusse esitatud dokumentaalsetest tõenditest nähtuvalt on kaebuse lahendamiseks halduskohtul vaja kontrollida, kas kaebajale bussiliinide avaliku teenindamise lepingu rikkumise eest tasumiseks määratud leppetrahv rajaneb õiguslikel alustel. Menetlusosaliste poolt on kohtule esitatud vaidluse põhjuseks oleva leppetrahvi rakendamisega seotud materjalid ning nende kohaselt tingis trahvi määramise bussi joobes juhi poolt juhtimine ja sellega seonduv kolme veootsa ärajäämine. Halduskohus märkis, et kaebaja pole vastavaid asjaolusid eitanud ning väidab ainult seda, et on teinud juhtunu vältimiseks kõik endast oleneva. Sama on kaebaja väitnud ka leppetrahvi kohaldamise menetluses ja vaidemenetluses, kuid vastustaja ei ole vastavat väidet vabandavaks pidanud. Kas see väide saab üldse olla kaebaja süüd välistavaks asjaoluks, on õigusliku tähendusega küsimus ning selle lahendamiseks ei ole kaebaja töötajast tunnistaja ülekuulamine vajalik, leidis halduskohus. Samuti märkis halduskohus seoses tunnistaja ülekuulamise taotlusega, et kohus korraldab ainult selliste tõendite kogumist ning arvestab üksnes sellist tõendit, millel on asjas tähtsust ja tõendil ei ole asjas tähtsust muuhulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või kui see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Seega ei pidanud halduskohus kaebaja Kohtla-Järve piirkonna juhi tunnistajana ülekuulamist selleks, et kuulda, kuidas toimub ettevõttes bussijuhtide joobekontroll ja sellega seonduv, vajalikuks ja võimalikku tõendit (tunnistaja ütlusi) asja lahendamise seisukohast tähtsust omavaks tõendiks, millega nõustub ka ringkonnakohus, arvestades käesoleva vaidluse eset ja sisu. Seega ei ole taotletud tunnistaja ülekuulamiseks istungi korraldamata jätmine käsitatav menetlusnormi rikkumisena, mis iseenesest tingiks halduskohtu 23.07.
3. a otsuse tühistamise.
4. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole menetlusnormi olulise rikkumisena käsitletav asjaolu, et halduskohus viitas oma otsuses kriminaalasjale nr 1-14-7028 ja selles tehtud otsusele, mis puudutasid käesolevat haldusasja selle kaudu, et näitasid täiendavalt kaebajale ühe leppetrahvi määramise aluse esinemist, s. o seda, et 24.08.2014 juhtis OÜ ATKO Liinid bussi joobes bussijuht. Nimetatud asjaolu, s. h see, et joobes juht tabati roolist kell 15.10 ja seetõttu jäid ära ka kaks järgmist bussi väljumist, ega ka viide kriminaalasja nr 114-7028 materjalidele, s. o praktiliselt üksnes otsusele, kuna kriminaalasi lahendati kiirmenetluse kokkuleppemenetluses, ei saanud ringkonnakohtu hinnangul olla kaebaja jaoks üllatuslik, sest selle asjaolu üle, et kaebaja bussijuht juhtis 24.08.2014 bussi joobeseisundis, ei ole olnud vaidlust ning kriminaalasjas nr 1-14-7028 tehtud otsust on muuhulgas tsiteeritud ka 06.04.
5. a vaideotsuses, samuti on kaebaja ise halduskohtule esitatud kaebuses samale kriminaalasjale ja selles tuvastatule viidanud.
6. Põhjendatud ei ole kaebaja väited selle kohta, et halduskohus kohaldas vaidlusaluse otsuse tegemisel ebaõigesti materiaaalõiguse norme, s. h VÕS-i erinevaid sätteid. Linnavalitsuse 10.02.
7. a otsusest nr 2-5.7/390 nähtuvalt heideti kaebajale ette mitmeid erinevaid rikkumisi, kuid leppetrahvi rakendati üksnes seoses 24.08.2014 toimunud bussi joobes juhtimisega ja sellest tulenenud kolme ära jäänud veoga. Kaebaja kui vedaja kohustusi vastustaja ees reguleerib ATL, mille p-dest 4.1, 4.3, 4.4, 4.5.1 f, 5.3.1 ja 5.3.2 lähtuvalt on kaebaja lepingule alla kirjutades võtnud endale kohustuse teostada sõitjate vedu kooskõlas õigusaktidega, tagada lepingu kehtivuse perioodil sõitjate igakülgselt ohutu vedu sõiduplaanides ettenähtud liinidel ja kellaaegadel ning korraldada selleks oma asutuse ja 7 sõidukijuhtide töö nii, et oleks tagatud asendusbusside olemasolu ja liinile saatmine juhul, kui mõni buss rikke tõttu liinile minna ei saa või on liini teenindamise katkestanud. Vedaja kohustus tagada veoteenuse kvaliteet ja sõitjate sõiduplaanis ettenähtud ajal ning kõigile ohutusnõuetele vastav kohale toimetamine, on kirjas ka sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskirja § 5 lg-s
8. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustajaga, et 24.08.2014 kaebaja oma eelloetletud kohustusi ei täitnud, sest sel päeval jäi ühel liinil kolm väljumist joobes bussijuhi juhtimiselt kõrvaldamise tõttu ära ning seda saab käsitleda ATL p-s 5.3.1 märgitud lepingu tingimuste kohase sõitjateveo korraldamise kohustuse ja liiklusseaduse § 69 lg-s 1 märgitud sõidukijuhile esitatud nõuete rikkumisena. Vedaja vastutust ja talle rikkumiste eest kohaldatavaid sanktsioone käsitleb ATL p 8 ning selle alapunkt 8.7 annab tellijale õiguse nõuda vedajast tingitud asjaolude tõttu ära jäänud veootsa eest leppetrahvi ära jäänud veootsa kuni kolmekordsele maksumusele vastavas summas, kuid mitte vähem kui 200 eurot. Alapunkt 8.9 näeb aga ette õiguse nõuda kuni 100 euro suurust leppetrahvi ka muude lepingu tingimustest tulenevate kohustuse rikkumise eest, mis puudutavad sõidukijuhtidele esitatavate nõuete mittetäitmist, kui mõnest konkreetsest sättest ei tulene teistsugust sanktsiooni. Seejuures ei ole pooled ATL-is ette näinud, et leppetrahvi ei kohaldata, kui rikkumised on omavahel seotud ja mitu järjestikust veootsa ära jäämist on tingitud samast asjaolust. Seetõttu asus halduskohus põhjendatult seisukohale, et ATL p 8 alapunkte on võimalik tõlgendada üksnes nii, et leppetrahvi saab kohaldada ka iga rikkumise ja iga ära jäänud veootsa eest eraldi.
9. Vaidlusaluses 10.02.
10. a otsuses käsitletud leppetrahvid lähtuvad ATL eelnimetatud sätetest, sest 24.08.2014 kolme veo ära jäämise eest on kaebajale kohaldatud kokku 600 euro suurust leppetrahvi ja bussi joobes juhtimisega seotud rikkumise eest veel 100 euro suurust leppetrahvi. Vastustaja järgis kaebajale leppetrahvide määramisel seega talle lepinguga antud õigusi. ATL p 8.7 alusel on Tellijal õigus nõuda Vedajalt leppetrahvi Vedajast tingitud asjaolude tõttu ära jäänud veootsa kuni kolmekordsele maksumusele vastavas summas, kuid mitte vähem kui 200 eurot. Iga 24.08.2014 vedajast tingitud asjaolude tõttu ära jäänud veo eest kohaldas vastustaja kaebajale seega leppetrahvi minimaalmääras e. 200 eurot iga ära jäänud veo eest. Lepingu p 8.9 kohaselt on Tellijal õigus nõuda Vedajalt leppetrahvi kuni 100 eurot iga Tellija poolt avastatud puuduse eest, mis puudutavad sõidukijuhtidele esitatavate nõuete mittetäitmist, või muid käesoleva lepingu või hankedokumentidest tulenevate kohustuste mittetäitmist, kui käesoleva lepingu mõnest muust sättest ei tulene konkreetse rikkumise osas teistsugust sanktsiooni. Nagu juba märgitud, siis p 8.9 alusel kohaldas vastustaja kaebajale kui lepingujärgsele vedajale leppetrahvi sõidukijuhtidele esitatavate nõuete rikkumise eest, s. o selle eest, et 24.08.2014 teostas vedu kaebaja bussijuht, kes oli alkoholijoobes. Kuigi ATL p 8.9 näeb leppetrahvina ette summa kuni 100 eurot, siis ei pea ringkonnakohus analoogselt halduskohtu ja vastustajaga kaebajale sõidukijuhtidele esitatavate nõuete rikkumise eest määratud maksimumsummas leppetrahvi (100 eurot) põhjendamatuks või liiga suureks, kuna rikkumise sisuks oli veo teostamine olukorras, kus bussi juht oli alkoholijoobes ja seega reisijatele ning teistele liiklejatele väga ohtlik. Mis puudutab kaebaja väidet, et tema käitus ka 24.08.2014 vedajana igati kohusetundlikult ja tegemist oli kaebajast mittesõltuvate asjaoludega, siis siinkohal nõustub ringkonnakohus samuti halduskohtuga, et busside komplekteerimine nõuetele vastavate bussijuhtidega ning sõiduplaanide järgimine on ATL p 4 vastavate alapunktide kohaselt siiski kaebaja enda kohustus. Samuti ütleb ATL p 10, et eeldatakse, et rikkumine ei ole vabandatav ning rikkumine on vabandatav üksnes vääramatu jõu korral, milleks loetakse vaid asjaolu, mida 8 pool ei saanud mõjutada ja mille arvestamist ei saanud temalt mõistlikkuse põhimõttest lähtudes lepingu sõlmimisel oodata. Võimalus, et mõni bussijuht võib mõnel isiklikul põhjusel sõidukõlbmatuks osutuda ja seetõttu vedude ära jäämise põhjustada, on olukord, mida pidi kaebaja vedajana lepingu sõlmimisel ja sellega võetud kohustuste täitmise korraldamisel kindlasti ette nägema ja arvestama. Seetõttu ei saa kaebaja bussijuhi poolt veo teostamist alkoholijoobes olles pidada rikkumist vabandavaks vääramatuks jõuks, vaid olukorraks, mida kaebaja pidanuks ette nägema ja vastava töökorralduse abil ka vältima. Ka seda olukorda, kus bussijuht liini teenindamise ajal alkoholi tarvitab, saanuks ilmselt töötajate hoolikama valiku või kontrolliga vältida.
11. Arvestades käesoleva vaidluse alust ja eset (Kohtla-Järve Linnavalitsuse 10.02.
12. a otsuse nr 2-5.7/390 ja 06.04.
13. a vaideotsuse nr 2-5.7/645-3 tühistamine) on halduskohus ringkonnakohtu hinnangul põhjendatult viidanud sellele, et leppetrahvi kohaldamise otsuse vaidlustamisel ei ole kaebaja tuginemine VÕS § 141 p-le 3 asjakohane ja ei anna mingit alust 10.02.
14. a otsuse tühistamiseks, sest käesolevas haldusasjas ei käi vaidlus leppetrahvi kokkuleppimisest tulenevate kohustuste, vaid kaebaja lepinguliste põhikohustuste täitmise üle, mille rikkumise eest on pooled ATL-is sanktsioonina ette näinud muuhulgas leppetrahvi kohaldamise. Sama käib ka kaebaja nende väidet kohta, mis puudutavad ATL-i - tegemist on tüüptingimusi sisaldava lepinguga, mille sisu üle polnud kaebajal võimalik läbirääkimisi pidada jne. ATL ei ole iseenesest käesoleva vaidluse ese ning see sõlmiti hankemenetluse läbiviimise tulemusel. Seega pidi tulevase lepingu sisu kaebajale teada olema veel enne, kui ta üldse otsustas hankemenetluses osaleda ja kui hanke tulemusena sõlmitava lepingu tingimused, s. h vedaja vastutust, sanktsioone ja leppetrahvi määramise aluseid puudutavad tingimused ei olnud kaebajale juba siis vastuvõetavad, saanuks neist lähtuvat vastutust vältida hankemenetluses mitteosalemisega, hankemenetluses hankedokumendi tingimuste vaidlustamisega jne. Püüdega VÕS-i sätetele tuginedes tagantjärgi juba sõlmitud ATL-i tingimuste õiguspärasust kahtluse alla seada, ei saa ringkonnakohtu hinnangul õigustada kehtiva ATL-ga endale võetud kohustuste nõuetekohast täitmata jätmist ega ka vältida lepingu rikkumisest tulenevat vastutust.
15. Mis puudutab väidetavat VÕS § 159 lg 2 rikkumist vastustaja poolt, siis nõustub ringkonnakohus ka selles osas halduskohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole linnavalitsus 24.08.
16. a rikkumise kohta 10.02.2015 otsust tehes, s. o kaebajale leppetrahvi määrates selle nõudmise mõistlikku aega ületanud. Ka Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendites nr 3-2-1-15-08 ja nr 3-2-1-44-09 asunud seisukohale, et mõistlik aeg selle sätte tähenduses mahub ajaliselt kohustuse rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning tuleb kindlaks määrata konkreetsete asjaolude ja poolte käitumise alusel. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Antud juhul leidsid kaebajale süüks pandud rikkumised aset 24.08.2014 ning vastustaja on vaideotsuses ise kinnitanud, et vedude ärajäämist puudutav osa rikkumisest sai talle aruandest teatavaks juba 27.08.2014, kuid aruandesse polnud märgitud midagi bussi juhtimise kohta alkoholi tarvitanud bussijuhi poolt ning vastustaja sai sellest teada alles
17. a aasta jaanuaris vastava kohtuotsusega kohtulahendite registris tutvudes. Ka kaebaja ei ole neid vastustaja väiteid kuidagi ümber lükanud ega kahtluse alla seadnud. Kuna just nimetatud asjaolu, e vedude ära jäämine alkoholijoobes bussijuhi tõttu, annab leppetrahvi määramise kaasa toonud rikkumistele teistsuguse kaalu, pole bussi joobes juhtimist puudutava rikkumise eest määratud leppetrahvi osas üldse mingit viivitust esinenud ning ka muus osas 9 mahub natuke rohkem kui viie kuu pikkune viivitus rikkumise asjaoludest ja kaebaja käitumisest tulenevalt mõistliku aja piiridesse.
18. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 23.07.
19. a otsus muutmata.
20. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud jäävad tema enda kanda vastavalt

§ 108lg-le 1.

Tiina Pappel Einar Vene Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 10